Autori . postitused

Lättel

Chamisso järele.

Meie lätte puude varjul,
Kaunis kaugel majast ta;
Keda seal küll linnud laulvad,
Seda ei või ütelda.

Neiu tulli lätte juure
Lumi vallge ämbriga,
Tahtis jälle kodu minna,
Noort meest lättel nägi ta.

Kaua nad vist jutustasid,
Neid jäi hiljaks tulemata.
“Armas ema, ära nuta,
Sinu kässku täitsin ma.

“Ämber olli kerrge minnes,
Rasske olli tulles ta,
Kuida seal ka linnud laulvad,
Ema, tõest’ ei tea sa.”

J. Leppik.

Linda nr. 9, 13. september 1889, lk 371

Viimne soov

Üks kord veel tahaks üelda sulle,
Et armastan sind lõpmata,
Et ilmas kõige kallim mulle
Sa oled üksi, üksinda.

Ei vastust sinult saada taha.
Mu peale vaata lahkuses,
Löö kaunid sinisilmad maha
Ja seisa mõnda vaikides.

Siis palvetades tasa, käed
Pea peale sulle paneks ma,
Et annaks rahu taeva väed
Sull, mis mult oled riisund sa.

Julius Sturmi järele A. M. Saar.

Linda nr. 9, 2. märts 1891, lk 145

Kuule

Kuu tõuse ju!
Päev läinud loodile,
Ta heitis merrde magama.
Ja pimedaks lä’äb mets ja maa.
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Teekäija uinub ka.
Lill oru põhhjas uinub nüid,
Oh tule anna talle suud!
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Sind hüiab künni-lind;
Ta südant sulataval suul
Sind kutsub lauldes lehe puul.
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Ka hõbe täheke
Sealt vaatav armu silmaga,
Ja une rahust räägib ta.
Kuu, tõuse ju!

Kuu, tõuse ju!
Ja tõtta teele nüid.
Seal sini väljal sõua sa
Ja koidu poole jõua ka!
Kuu, tõuse ju!

Hermann v. Kampi järele J. Kunder.

Linda nr. 8, 15. september 1890, lk 315

Kaukasia Vang. (Järg).

Vene luuletaja A. Puschkin’i järele: J. Jänes

“Oh venelane, üksi sulle
End ohvrisin; küll tundmata
Su südames kõik olli mulle;
Ei tea, kas kaua sinuga
Õnn, ihaldatud, seldsiks olli;
Kas kaua ootsid, õnnekaid
Su arm sull seldsiliseks tulli,
Ehk kadus sult kõik sedamaid;
Kas iial teda uuest näed,

Ehk igavest tast kaugel jäed! –
Sa oleks, vang, küll petta võinud
Mu noorust, alles lapselist,
Kui usaldusega ma käinud
Sull seldsiks, saatust vaevalist
Ja kannatust sull kergitama.
Seks jätsin une, unustes
Kõik hädaohhtu, magusama
Ma tuntsin tunni sinu ees.
Ei taha mind sa, … kes siis tema,
Su ainus lootus, lilleke?
Sa armastad? Armastad sina!
Pilk tõttab järgi temale!
Ma mõistan kõik, mull andeks anna,
Mu kurbdust ära naeruks kanna!”

Ta vaikis. Ohked, pisarad
Vaest neiu rinnda mulljusid,
Ta kuuled ilma sõnata,
Need värisesid tundmuseta,
Veel vaevalt hingas, langes ta,

Vang tasa käega tõstis teda:
“Miks nutad,” lausus ta, ka mulle
On saatus valu valmistand’,
Veel näitas karedama külle,
Kõik piin mu päralt üksi jäänd.
Ma armastasin, – vastust saada
Mu arm ei jõudnud, kustun ma,
Kui suitsev taht, mis elita.
Siin võeras steppis, tundmata,
Siin kaugel igatsetud raalt,
Kui väljaaetud kodumaalt
Saab üksik haid mull kalju vahel,
Luid, konnta katma roostend ahel.”

Öö varrju virvendasid tähed
Ja näitsid kaugelt taeeva alt
Mäe latvu, kellel lume ehed.
Peat kummardes, pilk tumedalt
Nad lausumata lahkusivad.
……………………………………
Kurb vang sest ajast hullkumas
Auuli ees on üksi näha.
Koit taeeva kaares, palavas,
Üht päeeva saadab teise taha,
Öö oma säetud teed ka käib,
Vang priiust igatsema näib.
Ja hüpab hirv siit läbi võsa,
Ehk piirab shaakal pimedas,
Ta kuulab, healitsedes tasa,
Kas kasak kuskil luuramas.
Auulis ööse tüli looja,
Ta hüiab … Ümber kõik on vaga,
Kosk üksi kohab kalju ees,
Loom aga tormab tuhinaga,
Et inimestel ligines.
Kord kuulatab ta mäe piirelt,
Et sõja kässku antaks kiirelt:
“Tabuunid kokku!” Jooksvad kõik,
Ja keeb ju ümberkaudne paik.
Sõa riistad läitvad päikse vallgel
Ja hobused on sadulas:
Ju tormavad kõik kärmel jallgel;
Kui jõe laened langemas,
Mäe ladvult rutavad nad maha
Kubani kõrge kallda taha.

Auul on vaikne; päike kadund.
Öö vahid noored, vallatud,
On lussti, lusti järgi ladunud,
Mis ajaviiteks mõista muud!
End vanad isad rinngi säevad,
Suits piibust tõuseb sinades;
Salk neiusid neil laulmas ees,
End vanadgi kui noored näevad.

Tserkesside laul.

“Jõe vette vaub tume vall,
Öö vaikus ujub mäe rajal;
Kasak ju väsind, suigub all,
Ta tuetab end oda najal:
Kasak, mis magad pimedas,
Tshetschen* jõe taga luuramas!

Kasak on lootsikuga mees,
Jõe põhjal võrrku joonde seades;
Kasak, sa viimaks upud, mees,
Kui noored lapsed meie maades:
Tea ujumas on sellel a’al
Tschetschen seal varrjus vahu peal!

Jõe kalldal, igatsetud veel,
Kus külad rikkad stepi õitel;
Ringtants neil rõõmus Donni eel.
Ju vene lauljad, jookske meitest,
Siit jookske kodu rutuste,
Kus vees Tschetschen ei varitse!”
Nii neiud laulsid. Kallda peal,
Und võidus venelane näeb,
Kuid ahel, hirmus, ees tall seal
Ja sügav jõgi jooksma jäeb.
Sell ajal pimeduse süle
Ju ujub steppis, mägedes,
Kuu vallge urtsikute üle
Veel valendad auuli sees.
Ju hirved suikvad vete kõrval
Ja kotka kisa vaikimas,
Mäel tambib tumedamal serval
Tabuuni kari pimedas.

Siis midagi vast kuulda olli …
Öö varrjus kaetud kogu käis,
Nii kurb ja kahvatanud, tulli
Neid vangi juure, tasa täis.
Huul nähti sõnu otsimas,
Pilk, piinlik, vajus mures maha,
Juuks lahhtiselt tall laenetas,
Vaus rinna ette, selja taha.
Viil kiirgas temal ühes käes
Ja teiises põue oda läikis,
Just näitas, nagu jullgus’ väes
Neid vallmis olli sõja käikis.

Ja vangi peale vaadates:
“Nüid jookse!” neiu kõneles,
Tscerkess ei varitse siin rada.
Sest rutta, aeg on kiire küll!
Siin võta oda – jällgi sull
Ei või nüid ükski tunistada!

Ja hoidis väriseva käeega
Ta viili, maha kummardas.
Ehk ujus silm küll pisaras,
Kett katkes varsi, jõuutsa väega
Raud ahel langes kolinaga.
“Sa vaba oled, astu nüid!”
Ta sõnas; venelane aga
Ta peale vaatas, häda hüid
Sealt paistis, mure meeletuses;
Tuul hulus mööda pimeduses;
Täis torrmi venelane hüidis:
“Mu sõber, hauani see rind
Su oma on; see hirmus pind
Siin jätame ja lähme koos!”
“Ei, venelane kõik on läinud,
On kadund elu magusus;
Kord õnne illma olen näinud,
Nüid ottsas kõik, jälg tundmata.
Sa oled vaba, leida ka
Võid oma paleuse üles, –
Mis kurdan ma veel mure süles,
Mis kasuks mull kõik kannatus?
Jäe Jumalaga! Sinu ligi
Mu õnnistuse soovitus!
Mull andeks anna, vaeeva, higi
Kõik unusta … Mull anna kätt
Veel viimast kord …..”

Tcsherkessi neiul omad käed
Vang lautab, süda läheb ka lendes,
Ja side, keda ilma väed
Ei murra, kinnitab end nendes.
Nad käsi käes jõe laentele
Siit liginevad vaikseste –
Ju venelane laente vahus
Vett lõhub võimsalt ujudes,
Ta ees end laene jautab lahus,
Ju seisab kalldal kalju ees …
Ta taga äkitselt seal kohas
Jõe vesi … astub kalldale,
Siit vaatab tagasi, vaht uhas –
Veel kallas paistis sellgeste:
Tscherkessi neiut nähtaval
Ei ole seal, ei mäe all …
Kõik surnud … Kauge kallda kaisul
Veel hulub kerge tuule ving.
Kuu vallgusel, jõe voode paisul
Ka kaub keerlev vahu ring ….
Kõik mõistis – andeks andval pilgul
Ta vaatab kohhta viimselt veel:
Auul seal on: kuu kahvata’nd vilgul
Veel paistab aed, kus istus eel
Seal kingul, kui ta ranndi kandis:
See jõgi päeval niiskust andis:
Seal mägestikkus laulis ka
Tscherkess nii vabalt, võitmata.
Koit võttis pimeduse üle,
Päev valgustas ju oru süle.
Vang vabalt kannget rada käis:
Tall rõõmus meel, sest läbi udu
Ju venelaste laager näis:
Ja künnka harjal kasakad
Healt teretuseks tõstsivad.

(Lõpp.)

* Kaukaasia rahvas, kasakate verivaenlane.

Linda nr. 7, 1. august 1889, lk 314, 315, 316, 317, 318, 319

Linnukene

Puschkin’i järele Leeni.

Linnukene, ei ta tea
Hädast ega muredest,
Vaevates end, ei ta sea
Kauakestvat pesakest.

Uinub oksal ööde sunnil,
Päike tõuseb hiilgades;
Lind siis püha koidu-tunnil,
Laulab, Loojat tänades.

Kevaditi iludusi
Suvi palavuseks toob;
Torrmi, marumuljutusi
Hilja sügise ilm toob.

Inimestel meeled rasked:
Üle mere lindab lind,
Kuni kevadised kassted
Kenast kodust hüidvad sind.

Linda nr. 7, 1. august 1889, lk 302

Võrdlus

Betty Paoli järele Elise Aun.

Näe, vihma tilgakene kiigub
Puu paksu, kare koore peal.
Kui hõbe-helme ehtes liigub;
Kui kukub, siis saab mudaks seal:
Kui’d teda jälle ülestuua,
Et kuumaks nagu koidu-viir,
Ja ilu ehteks ümberluua
Võib ainukene päikse-kiir.

Nii elupuul ta heljunemas
Õrn süda tuule tormi väes
Ja võitlus vaevas värisemas,
Jõud nõrkeb, langemine käes!
Tall õnnerikast abi anda,
Et eksiteel saaks püha piir,
Ja põrmust hiilgvalt üleskanda,
Võib ainukene armukiir.

Linda nr. 6, 20. mai 1888, lk 202

Kaukasia Vang (Järg.)

Vene luuletaja A. Puschkin’i järele: J. Jänes.

Ta vastasele tormab sellga
Ja võidab süita kasaka.
Virk hobu on ta vara, rikkus,
Truu seldsimees, sell teede pikkus
Ei suuda jõudu vähenda.
Ja kaval ratsanik ta turjal,
Kui näeb teekäijat, lennul mäelt
Ta seisab seal: “Võit heal ehk kurjal!”
Hoop rasske langeb tema käelt.
Teekäijat, kes veel imeks peab,
Kui tuul arkaaniga ta veab.
Ta virrka hobust sellel teel
Ei keela kuristik, ei mägi,
Siin soo, seal tihe padrik eel,
Kõik võidab nagu ime vägi.
Ta võiitu näitab näitab vere rada,
Mis steppi võtab punastada.
Ees jookseb jõgi vahutes;
Ta tormab sisse! Vangil mõttes:
Und viimast otsi voode sees,
See tühi kiirelt läbi tõttes
Neid kannab tugev loom kui nool,
Jo kallda peal nad teisel pool.

Ehk ujub vees üks okste kand
Mäelt alla, mis ehk takistada
Tserkessi võib, jõest läbi saada:
Ta haarab seda; stepp ja rand
On tume, öösel kuud ei ole.
Tserkess nüud kännu arudel
Sõa riistad riputab, siis annab
End voode hooleks; kiiusel
Voog vahutes kõik alla kannab
Ja udu peidab. Kose heal
Küll kuulda, midagi ei näha.
All laagris jõe kallda peal
On ksssakad. Vee rüppe maha
Nad vaatvad; vahus pimedas
Tserkesse jo sõja riista võttmas.
Mis, kasak, mõlgub nüid so mõttes?
Kas lahing, kus sa teiste reas
Said kiitust, vaenlast vastu võttes,
Ehk kodu, omaksete seas?
Kõik tühi uni! Jumalaga
Sa jäta vaba kodu pind,
Donn, isamaja lõbus, vaga,
Sõa tee ja armukese rind:
Tserkess jo ronis sala randa,
Ta vibult vuhiseb jo nool;
Jo langeb kasak, – kalmu hool
On, verist ohvrit vaikselt kanda.

Kui aga istub puhke ajal
Tserkess auulis, lustitas;
Ta seda sõidus vaenu rajal
On tuha hunik õõgumas:
Kui rändaja siis hilja, tõttes
Öö varrju otsib väsind teel,
Siin kartes näeb ta tule eel,
Siis lahkusega vastu võttes
Hoolt peremees nii ellalt kannab.
Ja suitsund telgis vaiba all
Teekäijat ootab magus uni,
Kus puhkab keigist homikuni.
Siis tõttab uuest teele ta,
See lahkus jäeb tal mäleta.
Kui olli lustiline pidu
Mäe lastel, noortemeeste salk
Siin mängis. Vahvus, võidu idu
Neil olli mängu parem palk;
Ja nähti kotkast kõrges õhus,
Siin vibu nool jo vuhises:
Õnn sell, kes saagi maha rõhus.
Siis jälle mäele ridades
Nad hüppasid kui hirve kari,
Mis keegi ei või taltsitada;
Pea kohal kerkis tolmu vari,
Kus tõt’sid sõbrad seldsiga.

Kuid igav sündmus sõjalastel
On mäng ja elu ühtlane,
Ei võitnud arva toorel astel
Siin valjus õrna tundmuse.
Ja meeletumas vallatuses
Siin tollmu veersid orrhe pead,
mis noored võitjad uhkustades
Veel rõõmu kisal kiidavad.
Kõik seda mitmet karrva mängi
Siit venelane silmitses.
Kord olli aeg, kus kuulsus sängi
Ka tema leekvalt jänunes.
See aeg jo ammu olli läinud,
Kus sõbradega seltsis ta,
Ta olli rohket rõõmu näinud:
Surm ees veel seisis oodata.
Ta mõtles sellest mitu tunndi,
Küll mäletas ta endsest a’ast.
Kus tundis õnne sooja sunndi;
Nüid varjud ainult pimedast
Tal virvendavad pettes sillma.
Nii tähelpannes vaatles ta
See lihtsat, esialgset illma,
Mis metsikult siin täitis maa.
Kõik mõtted vaikses südames
Ta peitis, uhkelt vankumata.

Ta seisis kindlalt teiste ees.
Tserkessid vaatsid imestades,
Neid liigutas ta raudne meel,
Nad kinkisid tall elu veel,
Kui orrje tappes aeega viitsid
Ja oma saaki uhkelt kiitsid.

Teine jagu

Sa tuntsid seda õrrna nägu
Ja pillku puhtas helluses,
Kust hoovas arm ja süita tegu,
Kui põlvitas ta sinu ees;
Ta öösel istus, õnne kandes,
Suud palavalt so suule andes.
Ka kuulsid sa ta õrrna healt,
Kui lausus: Vang, mo armsam illmas,
Kui kaua tagad tumedalt
Veel ohata? Oh lase sillmas
Õnn hiilgadda; ta unusta
Su kodu koht, su isamaja:
Mo rinnalt rahu leiad sa,
Meil paradiis ka kõrbe raja,
Ma suga ilma ottsa läen!
Veel pole iial minu sillmi
Tserkessi huuled musutand,
Ta öösel mööda varju illmi
Mo ligi pole aset saand.
Ma kuulus kui üks armuta
Neid ilma õrna tundeta.
Mu elu saatus on mul teada:
Mind isa, vennad tahavad
Auulis, võeras, paari panda,
Sest kulla eest mind müivad nad.
Ma põlgan teda! Paluda
Ei vennda, isat suuda ma,
Kui lõpeb lootus, elu võtma
Ma kihvti, odana saan tõt’ma.
Sind aga üksi, võeras mees,
Ma suudan kanda südames …
Vang vaatas tummalt, kahetsedes
Kirgliku neiu pallgeli,
Ta süda seisis rasskes mõttes,
Kui märkaks neiu tundmusi.
Kõik unustas ta; lendval käigil
Läind aeg tal ilmus sillme ees,
Kord hiilgas silm tal niiskel läigil,
Kuid nagu tina südames
Tal armu valu vastamata.
Ta viimaks neiul rääkis ka,
Mis pidand kannatama ta.

“Mind unusta, su auustust võita,
Ma arrmu vastata ei saa.
Miks minule end tahad köita:
Teist noortmeest omaks nimeta,
kes seda aset küllalt täidab,

Kus minu süda kurb ja külm,
Kell sinu õrrnus õnne näitab,
Su pehhme pilk kui püham ilm,
Kes aru saab su armsaid sõnu,
Neil tunneb taevaliku mõnu! –
Ma aga ilma lootuseta
Siin närtsin kiirde ohvrina,
Need jäljed hinge torrmidest,
Mis näed, õnnetu armastusest.
Mind jäta – ja mu kurrba saatust
Sa osavõttes kahetse!
Miks ennemalt su õrrna vaatust
Ei ilmutanud minule, –
Miks siis, kui kuristiku kohal
Vaim, lootust kantes, värises,
Kui tuul mind kandis maru mühal
Ei illmunud sa minu ees!
Siis piiga heal veel elustanud
Mind oleks hauas, pimedas;
Siis uskusin ma lootust veel
Ja joovastavaid vaimustui,
Siis mere kohin, linnu keel
Mu meelel tõivad mõlgutusi, –
Nüid aga hilja, kõik on jäenud
Must maha mures, igavas:
Külm, kivistatud nüid mu tundmus,
Kus sureb iga õrnem sundmus.

Kui rasske on see surnud huultel
Veel elav musu vastata,
Õrn õhk sealt lahkund tormi tuultel,
Silm peidab valu pisara!
Kui asjata on, uinund tundes
Veel äratada elustust,
Kõik ihaldus sealt läinud lendes,
Ei ava iial elavust! …

Kui aeega mööda, siiski õrnalt,
Su suu mo huultelt musu joob,
Ja kui sind kutsub minu kõrvalt
Tund, mis sull lahkumist m’ust toob,
Sul armu aeg nii ruttu lendab, –
Siis mina mõttes, arm mind piinab,
Kui unes, oma ees siis näen
Üht kuju, armsat igavest;
Tend hüian, siiski kurvaks jäen,
Ma vaikin, kandund ta mu eest.
Ma unustuses sinus, teda
Mu kaenla võtan suruda,
Tal pisaraid siin valan ma.
Ma üksi, siis mu kõrval ta,
Mind igal pool ta vari saadab,
Mu vaeese hinge vaeva vaadab.

Mu ahelad sa aga jäta
Mu kanda üksi, südames
Las’ valu aimdus puutumata
Veel ennast tröösti silmavees.
Mu valu jauta on sul karm,
Sa seda jõua – lahkumiseks
Mul kätt veel anna. Naiste arm
Ei leina kaua lahkumist, eks
Ta kaub pea, loob igavust,
Õis nõuab uuest armastust!” –

Huult avades, kuid pisarata
Neid istus noormehe ees;
Ta tume pilk, nii eluta
Käis vangi peale noomides.
Kui vari kahvand, vangi kätel
Külm käsi seisis, viimaks ta
Sai vahet tunndeil haledatel
Ja alga kurva kõnega:

(Pooleli.)

Linda nr. 6, 15. juuli 1889, lk 273, 274, 275, 276, 277

Mis ma teeks

G. Scheurlini järele.

Ma ta nime kirjutaksin
Iga meelis-lilledesse,
Tindi asemele võtaks
Kuldse tähe-hiilguse;
On ju sinised ta silmad:
Minu truudus sinine,
Sinine kui terve taevas,
Kust ei õndsus alane,
Tema pildi maaliks mina
Selge taevavõlvile.
Nõiuks roosipuna palge
Nelgi-lõhna huultele:
Roos on punane kui tuli.
Minu arm ka punane.
Mis ta roosi okastega
Kirjutas mu südame.

Märt.

Linda nr. 6, 10. veebruar 1895, lk 95, 96

HaaVad

Mu noores rinnas nüid põlevad
Sult saadud sügavad haavad:
Kuid oota, küll kevadine õhk
Teeb, et nad kord terveks saavad.

Siis ronin mägede otsa ma,
Kust loodus kena on vaata,
Sealt oma valu ja kurvastust
Võin talvega ära saata.

Kuis igatsen lõu laulu ma
Sesr lahkest kevade õhust,
Oh haljas metsas ta kõndides
Mu rind tõest peaseb sest rõhust.

Siis voolab kõikide hingesse
Uus rõemus, soojendav elu,
Mull vaesel, haigel lapsel siis ka
Piab otsas olema valu. –

Pia kevade õrn elustav õhk
Käib üle metsa ja aasa,
Käib üle neiu haua ja viib
Sealt tervisid kallile kaasa.

Saksakeelest Helene M.

Linda nr. 6, 9. veebruar 1891, lk 95.

Meelespea

Mu kodus haljal aasal
On õitsmas õieke,
Ta silm on nagu taevas,
Nii selge, sinine;
Ta räägib väga vähe,
Et palju tema tea,
Kõik, mis ta ala lausub
On ainult: meelespea?

Kui vaatan sinu silma.
Mis selge, sinine,
Siis tuleb mulle meelde
Mu aasaõieke.
Siis kaob mu kõnevõime,
Suu muud ei sönaks sea:
Mu eluõnn, oh kallim,
Mu arm, mind meeles pea!

Hoffmann v. Fallerslebeni järele M. Pukits.

Linda nr. 6, 2. veebruar 1899, lk 93

Kaukasia vang

Vene luuletaja A. Puschkin’i järele: J. Jänes

Annetuseks.

Teil, Eesti neiud, tahtsin kanda
Üht lugu kõrrvu läinud a’ast;
Siin suudan Teile ette panda
Ma pillti kaugelt võeralt maast.
Ja Vene võimsalt luuletajalt
Ma lainan kannelt salajalt!
Heal helljuv tema viisi kajalt
Mind avateles ägevalt,
Neid õiisi Teile näha tooma,
Mis kangelane korjand sealt,
Kaukaasi orust, kalmu pealt.
Saaks lugu Teile lõbu looma
Ja meele tuletama ka,
Et meie veike isamaa
Ka oma poeegi saatnud sinna, ….
Kus, keeldes vägivaltselt tööd,
On Vene kotkas rajand linna
Ja kautand pimeduse ööd,
Kus eluaset õnnelikku
On leidnud mõni Eesti pere;
Nüid üle stepi lagendiku
Nad sagest’ hüidvad meil “tere!”

Ei või me’ olevikkus ka
See kurva juhhtust unusta,
Et vale tuul veel meie maalt
Nii mitu sõpra sinna kandis,
Ja kelle õnne varajalt
Ta vilu kalmu varrju pandis
Suhhumisse, kas seda lugu
Võib unustada Eesti sugu?

See luule aga, oleks ta,
Teil nagu õrnas algus ehtes,
Kaukaasi õiites, loori lehtes,
Mis sidus pärja punuja!

J. Jänes

Esimene jagu

Auulis*, oma ukse lävel,
Tserkessid pidulikult itk’vad.
Kaukaasi pojad juttu vestvad
Siin mässust, kautud lahingist,
Nad kiitvad, karme ratsu turjal;
Nad mäletavad end’sest ajast,
Kus võit neid ootas heal ja kurjal,
Ehk pettis päälik kavalast.
Neil meeles omad piigid, kangid,
Ka noolte mõju, nobedus,
Ja küla rikka hävitus,
Ja sõstra silmilised vangid.

Jutt kostab pimeduse kudus,
Kuu, kahvand, ujub õhtu udus.
Tserkess seal häkitselt neil ees,
Ta ratsul on. Arkaani** sees
Noort vanngi kiirest siia viab:
“Vot venelane!” lausub ta.
Auul end kisades ju seab
Ta ümber uudis’ himmuga.
Vang seisab külmalt, köitmata,
Peas juuksed segi sasitud,
Ei kuule ta, et vihas suud
Tall ähvardusi piiramata
Siin vihas ette karjuvad.
Kui kivistatud surrnu keha
Ta seisab, kujud, koledad
Tal riisund viimse loots’ eha.

Noor vang siin kurja jalga ees
Veel lameb kaua rakstel tunnil.
Päev kõrvetavalt kiiredes
Ju pea kohas, janu sunnil
Ta ärkab, kuivand huulte peal
Saab kuuldavaks nõrk ohke heal.
Ja tõuseb õnnetu siit tasa,
Pilk uidab nõrgalt ümbruses.
Seal näeb ta lumes mäe ladvad,
Siin ümberkautsust onnid katvad,
Kus röövli sugu asub sees.
Tserkess siin oma priiust hoiab.
Noor vang nüid mäletada püiab,
Mis hirmus saatus osaks tall.
Ta tõstab jallga, kõlinal
Raud ahelad ta käiiki keelvad,
Hirm, jälestus ta jõuudu neelvad,
Ja lausub: Jumalaga kõik,
Mu priius, püha kodu paik
Ta on …

Kalju kingu taga,
Kus hallik selle ümber aed
Ta üksi, vahilt luuramata.
Auulis, kuuleb ta, kõik vaga,
Tserkessid põllul; kõrged mäed
Ja lagendikud rohelised
Tall sellgelt paistvad silma ees.
Seal mäe külled kivilised,
Neil ladvad lumes valendes,
Sealt vahelt käib üks kitsas rada,
See meelt tall võtab vangistada.
Rind elavamalt tuksub tall:
Üks müte tasa tõuseval …

See kauge tee viib Venemaale:
Seal koht, kus leek’vas nooruses,
Tall uhkelt elu hakkas peale,
Kus rõõm tall roosi õiedes
End armu pallgel eesmalt näitis,
Kus pilv ta õnne taeva täitis
Ja saatus karistuse tujul
Tall lootust, rõõmu ära viis,
Ja õnne mälestuse kujul
Ta närtsind süda varrjas siis.

Ta proovis illma, inimesi,
Ta truuduseta elu hind
Tal näitas, et ta sõbra rind
Tõi äraandeid vainulisi;
Ka armastuse sõita tund
Tal näitas meeletumat und.
Seal igavuse ahelates
Ei jõuudnud vaenlust, valeteelt
Ta kauem kanda; ettevõttes
Üks teine kuju täitis meelt:
Siin seda tühhjust jätta maha
Ta loodust omas ehtes näha,
Sest kaugele ta igatses,
Et õnne leida priiuses.

Jah, vabadus! See olli veel
Ta ainus soov siit ilmast leida,
Seks ammu juhtus mõte, meel
Siin igatsustel igavatel,
Kes okast kunagi ei peida.
Ta tahtis ella huule kätel
Ta südamliku pallvega
Priiuse hiiel ohverda.
Kõik kadus … Lootus’ tähe ees
Tal illmas midagi ei näe;
Ka viimse paleuse päe
Tal kadus umb’se udu sees.
Nüid ori ta – siin kivi naale
Ta kummardab ja ootab veel,
Mil vaub päike piina teel,
Mil kuuleb haua külma heale.

Jo kadus päike mäe taha,
Kui kaugelt kõmin kuulukse:
Salk ligineb auulisse.
Nad põllul vilja niitsid maha,
Nüid tullid, ast’sid majadesse;
Aeg ajalt õhtu vaikusesse
Kaub kära, uue hõllma nad,
Väe prisked lapsed uinuvad.
Kõik on nii vaikne, mäe jalal
Veel purskab hallil sädemes,
Kaukaasi harjad kandvad õlal
Öö varrju, pilve vaiba sees.
Kuid, kes kuu kahva’nd paistusel
öö vaikuses siin üksi uidab
Käib isi vaikselt varvastel?
Jo ärkab ainlane. Ees
Tal tummalt, ellas õrnuses
Tserkessi neiu seisab, vaates.
Vang kahtleb, pillku ka peal saates
Ja mõtleb: vale uni see,
Mis ilmub väsind tundele …
Kuu kiirtelt vaevalt valgustud,
Siis neiu kummardab end maha
Ja, jootse vangi janus suud,
Ta kuivand huultel’ õrna käega
Kumõssi*** pakub, vaevalt see,
Täis imestust ja õnne väega
Võib kuulda, kuida kõrvale
Ta mahe heal ja kõne kõlab.
Ehk võeras viis küll sõnades,
Tal kostab õrnal kõrrvades:
Veel ela! Vang ka uuest elab.
Kõik viimast jõuudu kokku võttes
Ta tõuseb, kruusist elu ta
Joob tugevuse tundega.
Siis uuest, vaigistatud mõttes
Ta kalju naale maha heidab,
Ilus lootus igavust talt peidab.
Veel kaua tummalt tema ees
Õrn neiu istub vallvades,
Kaastundmist avaldab ta pale,
Vist vangi saatus on tal hale,
Ka huuled vahest teadmata
Küll kõnet tahtsid alusta,
Kuid ohkas, pisar pallgel näitas,
Et kaastundmus tall südant täitis.

Päev kadus päeva ees kui vari,
Vang seisis veelgi ahelas,
Kus mägestikkus hoiti kari.
Keskpäeva leeki jahutas,
Tal niiskus külma koopa sees.
Kui lumes mäe ladva taga
Kuu paistis kahvand kiiredes,
Kui uinus kõik auulis, vaga,
Siis jala astel ilmus siin
Tserkessi neiu; väljast toitis
Kumõss ja karastaja viin.
Ta surnud sädamesse loitis
Ilus elu; Sest õrn neiu heal
Küll sosistas tal võeraid sõnu,
Neil ollo siiski armas mõnu.
Nii sala jagasivad seal
Nad õhtu sööki, õrna juttu
Silm, märgid seletasivad.
Ja neiu õrnad huuled kantsid
Ta kõrrvu laulud lõbusad,
Mis õnnelikkus Gruusias****
Mäe lastel ajaviitust antsid.
Sest neiu põues salajas
Üks õnnis aimdus ammu asus,
Arm võimata sealt vällja kasus.
Noor vaenlane eluteel
Ju olli kautanud õrrna tundmust,
Ju ammu enam kare meel
Ei tunnud lapselikku sundmust.
Ei arrmu võind ta vastata,
Mis neid tall pakkus varrjamata –
Võib olla, kartis mäleta
Ta armu õntsust unust’mata.

Ei närtsi korraga meil noorus,
Ei rõõm veel lükand ära sind;
Veel mõni kord meid ootab voorus,
Veel mõnda rõõmu leiab rind,
Kuis teie elustavad kujud,
Kes joovastasid esmalt meid,
Te esialgse armu tujud,
Ei iialgi enam näe me’ teid.

Nii näitas, et vang lootuseta
Ja harjus kurva eluga.
Ta ilma valutundmuseta
Võis vabalt ümbervaadata.
Kõik muret, mässu unustes
Ta kaunist lootust silmitses:
Mis ilu näitas õhtu eha,
Mis luule tööd võis homik teha,
Kuis mäedel kõrged hiigla kogud
Seal lume vaibal valenedes,
Siin mitmet karrva värvi segud,
Hall, sinine ja punane;
Nii mäe ladvad määratumad
End muutsid vaatja sillmadel,
Kõik värvirikkad, kirjud kumad!
Seal läigib jää, siin kalju eel
On nagu seisav pilve ahel,
Ja Elbrus uhkelt teiste vahel
Peat tõstab taeeva sina sees,
Kui algus aja vägimees.

Kui mürises nii õõnsalt mägi,
Kui tõuusid tormid huludes,
Vang kaljul istus – jallge ees
Ta mustad kogud keermas nägi
Ta stepist tõuusis lendav aur.
Siis aset otsma kalju varrju,
Ta nägi jooksvat hirve karrju,
Hirm igal hingelisel suur.
Ka kotkad tõuusid kalju urrkast.
Tabuunid***** otsvas kodu kurkast.
Seal äkitselt vihm, rahe koos,
Pilv keerleb pikse tule hoos:
See on mäe tormiline sadu!
Mäelt kiva alla kolistes
Ja vihas vahhtu küliti
Käib oja, nagu keerlev madu.
Ja üksi vang veel ootas aeega,
Siin vee ja rahe valljus käes,
Mil päike uuest lahhke käega
Kõik valljult keelab loomu väes;
Kui oleks nalja-mäng tall ees.
Nii tormi tööd ta silmitses.

Europa elaniku sillma
Siit rahhva kombe võeras viis,
Mis kujutas nii ise illma,
Siin puutus. Neis ta nägi siis,
Neil teine usk ja teine tegu,
Ja elul lihtsas algusnägu.
Neil võitlus’ himmu soonte sees,
Prii veri kiirust, jõuudu annab;
Ja võera eest ta külades
Tserkess nii lahkelt hoolt ka kannab.
Ta seda nägi, armastas.
Tunndide kaupa nende käiiki
Siit mäelt vabalt vaadates
Ta tähel panni, välist läiiki.
Tserkess siin kiire traavliga
Käis lennul üle lageda,
Ka üle mäe ja lõhe kandis
Tend rattsu, kell ta voli andis.
Tserkess ka sõja ehetes
Tall näitas uhket lõuuna läiiki,
Sest lapsest saadik nende sees
Ta harjund teha röövli käiiki.
Seal armsaks seldsimeheks ollid
Arkan ja oda lühike
Kubani vibu, võidule
Nad nendes sagedaste tullid,
Neid kanda vaev neil harjund viis.
Teel takistust Tserkess ei pelga,
Kord ratsub, kord kui jalamees

(Pooleli.)

* Kaukaasi elanikkude küla.
** Silmus, metshobuste, ka vangide püidmiseks.
*** Karastav jook mära piimast.
**** Üks Kaukaasia ilusamatest maadest.
***** Mets hobuste karjad.

Linda nr. 5, 30. mai 1889, lk 205, 206, 207, 208, 209, 210, 211

Järve kalldal

Vaat vaiksel järve kalldal
Üks kena ajake,
Ning selle aja keskel
Üks veike majake.

Seal lihtsas kambrikeses
Lapsuke suremas,
Ta voodi ääres pallves
Vanemad vallvamas.

Pea ajas läbi puude
Üks sala kahin käinud,
Ma kuulen tasast nuttu, –
Nüid lapse hing on läinud.

Georg Jägeri järele: Helene

Linda nr. 4, 24. märts 1890, lk 145

Rahul jäe!

Rahul jäe,
Süda, oma mure öödel,
Jumal juhib sind su töödel,
Ei ta iial sinust lä’e,
Rahul jäe!

Kannata!
On sull Isa nuhtlus valju,
Seisa kindel, nii kui kalju,
Karistes sind peastab ta,
Kannata!

Taewa Isa! –
Anna armust, et võiks vaiki,
Kui mull saadad elukäiki,
Et ma ei tõstaks vaenu kisa,
Taeva Isa!

Minu karjus! –
Kuni päev on hakand koitma,
Elu, usk mu hinges loitma,
Luba seista mind Su varjus,
Minu karjus!

Meta Heuszeri järele – Helene.

Linda nr. 4, 24. märts 1890, lk 127

Silmapilk

Ja nii üksteist jälle näeme
Rõõmsa rahhva ridades,
Ja me laulu pärrgu läeme
Palmitsema iludes.

Kelle jumalale loome
Aga laulu esite?
Sellele see ohver toome,
Kellest rõõmu kõigile.

Mis sest, et on ehitanud
Ceres* altart eluga,
Et on kaussi piigistanud
Bachus** leemi punama?

Pole taevas sädet toonud,
Mis pand lõuke leekima,
Vaim siis pole tulel joonud.
Süda jäänud rõõmuta.

Õnne piab pilve riigist,
Vaiime vallast langema;
Ülem ülemate liigist
Silmapilk on lõpmata.

Sest, mis esimene alge
Põhjamata looduses,
On siin jumalik üks valge,
Mõnus mõte iganes.

Pikkamisi pallve tunnil
Kivi tekkib kivile,
Ruttu, nagu vaiime sunnil,
Sünnib töö siin ilmale.

Nagu päikse kiirte sillal
Värviline vaip siin saab,
Nagu omal kirjul sillal
Ilmatar seal jalutab.

Nõnda iga anne ilus
Kiir kui välk on kaduma,
Öö ta oma haua vilus
Kinni katab rutuga.

Schilleri järele J. Leppik.

* Põllujumal.
** Viinajumal.

Linda nr. 4, 20. mai 1889, lk 158, 159

Vokilaul

Saksa keelest K. E. Sööt.

A. Läte wiisi teinud.

Vura vokki, vura,
Sora lõnga, sora!
Vura vokki viledat,
Et saaks lõnga siledat
Kauniks katteks mulle.

Vura vokki, vura,
Sora lõnga, sora!
Sora lõnga rutuste
Siidisilmil kangasse
Talgupiduks mulle.

Vura vokki, vura,
Sora lõnga, sora!
Peeneste ja puhtaste
Neiulise rinnale
Sünnib kaunis kate.

Vura vokki, vura,
Sora lõnga, sora!
Peeneste ja puhtaste,
Viisakalt ja virgaste
Kosilasi tuuaks.

Linda nr. 2, 16. jaanuar 1896, lk 31

Lill uinunud

Lill uinunud ja õilmeke liigutab pead – head ööd!
Laul heljund; sa, linnuke, suikuma jääd – head ööd!
Nüid igatseb hinngust ja rahu maailm
Ja unele heidab ta väsinud silm –
Öö kullaseks unenäu heaks.

Veel naeratab magades muru ja muld – head ööd!
Ja taevast meid tervitab õhtune kuld – head ööd!
Seal lehvivad tuuled ja varigi käib
Ning üleval ärkama täheke näib –
Öö kullaseks unenäu heaks.

Öö ingel nii tasakest tulemas ka – head ööd!
Ja ingle healt kuuldeki unenäus sa – head ööd!
Ning alla ja ülesse lehvivad nad,
Sa taevasid aeedu nüid avatud näed –
Öö kullaseks unenäu heaks.

Theodor Räbeli järele J. Kunder.

Linda nr. 2, 13. jaanuar 1890, lk 63

Tallve öö

Nüüd lill ja lehed lume all
Ja vaikind linnu laulud,
Metsloomi nagu leinaval
Sa koidul nutma kuuled.

Tuul aga tuleb vaiksel ööl
Puud liigutama tasa;
Puu ladva lahhti teen sell a’al
Ja tõstab unes käsa.

Ta une kujus kevade,
Roht lill ja läte kohin,
Kuldene aeg, kus uueste
Puu suus on lehe kahin.

J. von Eichendorfi järele J. Kunder.

Linda nr. 2, 13. jaanuar 1890, lk 53

Naisterahhva armastus ja elu

A. v. Chamisso järele J. Leppik

Korra teda nägin,
Nüid ma rahuta;
Kuhu iial vaatan,
Tead näen ma;
Nagu lausa unes
Tema pilt mu ees,
Tõuseb pilknes pimes
Üles iganes;

Muidu kõik kui kadund
Ümberringi on:
Õede mäng ei ole
Enam minu õnn,
Tihti nutaks mina
Kambris üksinda;
Korra nägin teda,
Nüid ma rahuta.

2.

Tema kõige kenam noormees,
Kuis nii helde, kuis nii hea!
Armsad huuled, selged silmad,
Julge meel ja mehe pea.

Nenda nagu selges sinas
Selge, ilus täheke,
Nenda tema minu taevas
Paistis kõrgel kauniste.

Rända, rända oma rada!
Sinu hiilgust vaatan ma,
Alanduses vaatan teda,
Õntsalt kurva meelega.

Ära kuula vaikest palvet,
Mis ju õnneks palun ma;
Ei sa tohi teenjad kuulda,
Taevatäht, kes uhke sa!

Paljalt suurest sugust neiu
Võib ju õnne ülenda;
Õnne tahan soovi talle;
Tuhat korda soovida.

Rõemus olen siis ja nutan
Õnnis, õnnis, õnnis olen ma;
Lõhkebki mu süda rinnas,
Mis sest, las’ ta lõhkeda.

3.

Ei seda taha küll usku’,
Ma olen und ehk vast näind;
Kuis oleks ta teiste hulgast
Mind kõige paremaks teind?

Mull on kui oleks ta rääkind:
Ma sinu igavest’ –
Mull on – ma unustan ikka,
Ei ole see nenda vist.

Oh võiksin ses unenäus surra,
See õnnist surma ma juua,
Ta rinnala uinuda,
Ja pisaraid valada!

4.

Sa sõrmus minu sõrmes,*
Mu kuldne rõngake,
Ma muljun sind vagaste huultel’
Ja vagaste rinnale.

Kui unustasin ära
Ma lapsepõlwise a’a, –
End leidsin üksinda, kadund
Siin otsata oru sees ma.

Sa sõrmus minu sõrmes
Siis näitsid nägusat äärt,
Mu silmale selgeks tegid,
Mis elus on otsata väärt.

Ma tahan elada temal’
Ja täitsa olla ta,
End tunnen mina tema läigis,
Kui õntsuses elama.

Sa sõrmus minu sõrmes,
Mu kuldne rõngake,
Ma muljun sind vagaste huultel’
Ja vagaste rinnale.

5.

Aidake õeksed
Rutuste ehti’,
Aidake õnnelist mõrsjad nüid!
Palmige mulle
Aljas pärjake, ülem hüid!
Juukste peale,

Ollin ju õnnis,
Hõiskas mu süda,
Kallima kaenlas kadunud vaev!
Siis veel hüidis,
Igatsus rinnas,
Et ju oleks käes pulmade päev.

Aidake õeksed,
Aidake täna
Kartust südamest kautada.
Et ma tad lahkest’
Vastu võin võtta,
Õnne ja rõemu hallikas ta.

Ollid ju, kallis,
Tulnud ja mulle,
Paistad armsaste, päike, sa!
Palves siis mina,
Alandes tahan,
Issand, sinu ees kõndida.

Puistake, õed tall’,
Puistake lille,
Et võib õiedel kõndida!
Aga õeksed,
Kurvaste ütlen:
Teist pean ma lahkuma!

6.

Kallis sõber, vaatad
Imestates sa,
Ei sa seda mõista,
Kuidas nutan ma;
Lase niiske pärli,
Ime ehe küll,
Rõemu selgelt veerda
Palge peale mull’.

Oh kui hirmul süda,
Oh kui taevalik!
Võiksin sõna leida,
Mis sull kohalik!
Tule pane palge
Minu rinnal’ sa,
Siis sull kõrva sisse
Rõemsalt räägin ma:

Emalt järel küsisin
Mõnda asja ma,
Hea ema püidis
Mull kõik seleta;
Tema ütles mulle,
Nagu tuttav ta,
Pian varsti hälli
Muretsema ma.

Tead nüid silma piisad,
Mis võin nutta ma,
Piavad, mees, sull jääma
Ikka teadmata.
Jää mu rinna najal,
Ole minuga,
Et ma võiksin ikka
Su peal tueta.

Siin, mu voodi kõrwal
Kätkil ruumi on,
Kus mull vaikselt olles
Unenäus on õnn.
Hommik tuleb kätte,
Uni tõeks saab,
Mull ta seest su kuju
Vastu naeratab.

7.

Mu südamel ja mu rinna na’al
Sa rõem ja ilu mull igal a’al.

Tõest õnnistus on arm ja armastus õnn.
Nii ütlesin ma ja nenda ta on.

Õnn enne olli mu hüid,
Veel palju enam aga nüid.

Kes hoiab last ja imetab,
Laps ainult seda armastab.

Üks ema paljalt seda teab,
Kuis armastus siin südant piab.

Oh, kahju mehest tunnen ma:
Tall ema arm on tundmata.

Sa vaatad mu peal’ ja naeratad ka,
Mu armas, armas ingel sa!

Mu südamel ja mu rinna na’al
Sa rõem ja ilu mull igal a’al.

8.

Nüid esimest kord valu teinud sa,
See aga sund.
Mees, valju magad rahuga
Sa surma und.

Lesk vaatab maha alla kurvalt,
Ilm tühi paik.
Ma eland, armastanud rohkelt
Nüid lõpnud kõik.

Ma tahan jälle vaikselt mõtelda,
See minu ilm.
Seal näeb sind mööda läinud õnnega
Mu leinav silm.

9.

Mõtted omast päivest,
Mis ju kaugel nüid –
Tütar, armas tütar,
Minu kallis hüid,
Enne, kui mind hüitud
Hauda hingama,
Tahan tõe sõnu
Sulle rääkida.

Hallid minu juuksed,
Väetiks jäänud ma,
Ollin, nagu sina,
Noor ja ilus ka,
Armastasin nenda,
Olin mõrsjagi,
Ja ka sa jääd vanaks,
Nagu minagi.

Ära aega vaata,
Las’ ta lennata,
Aga tõde nõua
Ilma lõpmata;
Ütlesin ma korra,
Nenda ta ka on:
Õnn on armastus
Ja armastus on õnn.

Panin, kes mull armas,
Hauda hingama, ­–
Armastus mull jäänud
Rinnas muutmata.
Oligi mull rõhkust,
Vaeva eluteel,
Siiski kindel olli
Ikka minu meel.

Enne kui ma läinud
Hauda hingama,
Tahan tõe sõnu
Sulle rääkida:
Kui sa tunned häda,
Pane kindlaks meel,
Olgu armu valu
Siis sull kallis veel.

* See laul on “Eestitastatud laulude” hulgas ära trükkitud, aga siit ei või tema välja jääda.

Linda nr. 2, 15. november 1887, lk 63, 64, 65, 66

Tõõtsu Tõnu ja Vatsa onu

“Tere, tere, Tõõtsu Tõnu!” –
““Jumalime, Vatsa onu!”” –
“Kuis sull käekäiguga
Nüid siis lugu läheb ka?”

““Taevas hoitku! lugu paha,
Nii et rääkigi ei taha…
Jumal nuhtles valjuste:
Tegi minust kerjuse!””

“Siis on lugu tõeste hale!
Saatus oln’d su vastu kale!
Aga räägi’s nüid ka mull,
Kuis see paha sündis sull.”

““Sõpre seltsis laua taga
Mait’sin jõuulus õllelaga,
Õhtul läksin laudile
Heiinu andma hoostele.

““Teada, õlu peas kisas:
Käsi küinla põhhku visas.
Ainult ennast õnneteel
Peasta suutsin tulest veel.

““Sest a’ast mööda ilma maiida
Kerrjamas käin kanikaiida.
Sind siis, onu, palun nüid,
Jutusta ka oma hüid!”” –

“Paraku, ei paremada
Mullgi pole pajatada:
Jumal püha vihaga
Võttis ka mind karista.

“Õlu sõge olli vähe
Jõuulus mull’gi hakkand pähe.
Läksin teda märjukest
Tooma siis veel kelleri seest.

“Aga, et ei tulekahju,
Soja pea pärast juhhtu,
Küinla ära puhusin,
Kui ma trepil astusin.

“Pimedas ma komistasin,
Kukkusin ja purustasin
Jalaluud, nii et nüid veel
Kõnnin ainult karkudel.” –

Pahandage enda peale,
Rääkis seal siis kolmas heale,
Et üks ilma majata,
Teine tuikab karkkega.

Õllesõbral küinal kahjuks,
Õllesõbral pime kahjuks,
Pole see siis ime ju,
Et on joodik õnnetu.

M. Ollino Krõlovi järele.

Linda nr. 1, 20. jaanuar 1889, lk 33

Talvelaul

Lund ja lund ja ikka lund!
Loodus uinub talve-und!
Külmad hanged katvad maad,
Orud, mäed, väljad, ra’ad.

Sooja tuba omale,
Asutanud inimene.
Lee ees tuld sääl kohendab,
Suveks mõtteid mõlgutab.

Metsalaanes sügavas,
Karu, kõrbekuningas,
Külma kartes pesasse,
Tikkund talve-unesse.

Aga väike varblane
Temal, näe, soe rinnake!
Väike süda tuksub tal,
Vapralt talvekülma all.

Varblane, vaat, siristab
Kuni suvi maale saab, –
Lund ja lund ja ikka lund,
Loodus uinub talve-und.

Soome keelest Yrjö Weijola järele H. Prants.

Linda nr. 1, 20. detsember 1897, lk 18

Kassakate hälli laul

Maga, noorike, mu kallis, –
Häiu, kiigu sa,
Vaikselt vaatab kuuke kaunis
Sinu hälli ka.
Hakkan vestma muinasjuttu;
Lauulu laulma ma;
Maga, silmad kinni ruttu, –
Häiu, kiigu sa.

Vahu, mühal Terek voolab
Kivi rüngas teel
Halv Tschetschen* seal kalldal roomab,
Ihub oda veel,
Sinu isa, kangelane,
Sõjas langend ta. –
Maga, armsam, rahul ole, ­–
Häiu, kiigu sa.

Näed kord isi, ajad jõudvad
Sõja eluga,
Jullgelt sadulasse hüppad,
Võtad püsti sa.
Sinu sõja sadula ma
Tikin siidiga…
Maga, mahus laps, mu oma, –
Häiu, kiigu sa.

Kangelane näitad pealt sa,
Hing sull kassaka.
Saatma sind ma lähen vällja –
Lehvid käega sa….
Mitu valust pisart sala
Sell’ ööl valan ma! …
Maga, ingel, vaikselt, tasa,
Häiu, kiigu sa.

Hakkan kurbdus’ piina tundma,
Ootma troostita,
Terrved päevad palvetama,
Öödel nõiduma.
Mõtlen, et sull rõõmud raugel
Võera pinnala….
Uinu, kuni mured kaugel,
Häiu, kiigu sa.

Annan sulle kaasa teele
Püha kuju ma:
Palu Jumalat, siis pane
Oma ette ta:
Kui end sead sõtta valmis, –
Emat mälesta ….
Maga, nooruke, mu kallis, –
Häiu, kiigu sa.

Lermontovi järele: Leeni

* Üks Kaukaasi rahvus.

Linda nr. 1, 20. detsember 1889, lk 17