Luuletaja

A. S. Puschkini laul, ümberpannud Jakob Tamm.

Kui pole loitnud luuletajal
Tuld hinge sees weel Apollon,
Siis alatumalt sellel ajal
Weel muresse tal murtud on.
Õrn kannel suigub seisu riigis,
Waim uinub külma une all…
Ja ilma langend laste liigis
Ehk on ta kõige alamal,
Kui aga taewa kutse healt
Ent kõrw ju helisemas märkab,
Siis alles luuletaja ärkab,
Kui kotkas üles kalju pealt,
Ja kaugele ta kurwal palgel
Läeb ilma rõõmust rutuga
Ning ebajumalate jalgel
Ei oma kaela alanda.
Ta jookseb metslik, külm ja walju
Ja segadust ja heli täis
Siis mere kaldale, kus kalju,
Ehk metsa, kus nii üksi näis…

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 384.

Prohwet

A. S. Puschkini laul, ümberpannud Jakob Tamm.

Lai oli kõrbe liiwane:
Ma janus tahtsin tõeweele;
Üks ingel-kuue tiiwane
Seal ilmus minu ette teele.
Ta õrnalt, hellalt kergel käel
Mu silmi puutus salawäel:
Ja silmad läksiwad mul lahti:
Ma wõisin saatusesse wahti.
Siis minu kõrwu puutus ta —
Ja nendes tuli muutus ka:
Sai kuuldwaks taewa kohkumine
Ja inglite lend ülewal,
Weeloomade käik laente all
Ja pungakeste puhkemine.
Mu suhu käe ta sirutas,
Suust keele ära käristas —
Mu keele waleliku, hõela,
Ja sõrmil suhu seadis ta,
Et wõiksin jälle rääkida,
Mul keeleks targa ussi nõela.
Siis mõega ta mu rinda lõi
Ja südame sealt wälja lõhkus,
Ning südameks mull süe tõi —
Tõi süe, mis nii leegil õhkus…
Kui surnud olin kõrbes nüid —
Seal kostis taewast kõrgem hüid:
“Oh ärka prohwet, näe ja kuule
Käi ilmas, külwa sädemeid,
Mu tahtmist hüidgu sinu huule
Ja sõnal läitku südameid!”

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 383.

II. Poltawa.

(Vt algust siin ja siin.)

Aleksander Sjergejewitsh Puschkini luulelugu.
Wene keelest ümberpannud Jakob Tamm.

Teine lugu.

Masépa sume südamest;
Ta maadleb walju mõtetega.
Maria pehme pilkudega
Seal waatab oma wanakest.
Küll põlwedest tal kinni wõttes
Ta hoiab teda armuga;
Kuid seda, mis Masépa mõttes,
Ei armu õrnus uinuta.
Sest neiu ees nii külmusega
Ta istub mõtel hoolmatal
Ja armu iha peale tal
Wast wastab aina waikusega.
Meel mures, nukrus näu peal,
Maria astub üles seal
Ja räägib raske südamega:

Oh kuule, hetman, sinu eest
Ma unustasin kõik siin ilmas!
Sind armastades hinge seest
Üks asi mul wast oli silmas:
Su armastus… Ma õhinal
Tõin oma õnne ohwriks tal.
Kuid teda me ei kurda taga…
Kas mäletad: sel ööl, kui sind
Ma wõtsin wastu — wandsid aga
Sa ikka armastada mind?
Kuis täidab wanne tegudega?

Masépa.
Mu sõber, sul ei õigust siin!
Oh jäta maha mõtte piin:
Sa koormad südant kahtlusega.
Ma näen: sa ei mõista mind,
Sa oled liiga, liiga äge.
Maria, usu, enam sind
Ma armastan, kui auu ja wäge!

Maria.
Kõik pole nii, kuis kõneled
Su arm, kas on weel osaks mulle?
Sa minu eest nüid põgened,
Nüid olen ma ju igaw sulle.
Sa päewal ülemille läed,
Ja mina — kodu mures suures,
Sa öösel ikka üksi jäed,
Ehk sant, ehk jesuit su juures.
Sa wastad külma waatega
Mu armu õrna õhinalle,
Sa jõid weel hilja, tean ma,
Jõid terwit proua Dulskajalle…
Kes on see Dulskaja?

Masépa.

Ja sul
Sest kade meel? Kas wanaduses
Weel ujub süda iluduses
Ja kiirgab armul kärsitul?
Wõi hakkan mina ägedaste,
Kui noormees, ihkel ohkama,
Ja naisi nõnda nobedaste
Siin silmakirjaks kiusama?

Maria.
Ei, seleta kõik selgelt sina
Ja wasta otse, nagu wiis!

Masépa.
Su waimu rahu soowin mina
Maria, olgu, kuule siis:

Ju ammu töö me ette wõtnud,
Nüid aga käes ta kihamas.
Meil tähtis aeg on kätte tõtnud:
Suur heitlus ees meid ootamas.
Kül ammu päid me painutanud
Ja alanduses ohkanud:
Warssawa meid on wautanud,
Ja Moskwa wõim meid muljunud,
Kuid sõuda iseseiswal sammul
Ukrainal ammu aeg on käes —
Nüid rohkem wabaduse rammul
Ma tõttan Peetri wastu wäes;
Kõik walmis: asja arutustes
On Stanislaw ja Kaarel ka,
Wõib olla, sean ma segadustes
Weel trooni üles tugewa.
Seks hoolsaid sõpru tarwis aga:
Mul würsti proua Dulskajaga
On jesuit, on sant ka weel,
Kes asjal südilt hoogu andwada:
Nad kohe minu kätte kandwad
Kõik teiste teated sala-teel.
Siin on mu tähtsad tunnistused.
Kas oled rahul? Unistused
Kas otsas nüid?

Maria.
Oh armas mees,
Sa wägewaks saad võimu sees!
Sul kroon ka nagu loodud kanda,
Ta sünnib sulle!

Masépa. 
Aeg weel on ees!
Torm tõttab… otsust raske anda,
Kes teada wõib, mis ootab mind?

Maria. 
Mul pole hirmu hinge taga —
Su wõim on suur! Troon ootab sind,
Ma tean.

Masépa.
Kui surm, kui nuhtlus aga?…

Maria.
Ka sinu kaasas surrma läen.
Kuis wõiksin maha jääda mina!
Kuid ei, su waatest wõimust näen.

Masépa.
Sa armastad mind?

Maria.
Küsid sina!…

Masépa.
Siis wasta: kumb on kallim sul,
Kas mees, wõi isa?

Maria.
Kallim mul…
Mis tarwis seda? Hirmutada
Sa tahad mind. Eks sinu eest
Ma kõik ju kiskund hinge seest.
Kõik katsund ära unustada.
Wõib olla (raskeks läheb rind)
Ehk isa wandund ära mind,
Ja kelle pärast?

Masépa.
Olen mina
Siis kallim sul?…

Maria.
Kuis nõuad sina!

Masépa.
Mis, wasta!

Maria.
Arwa ise, piin!…

Masépa.
Noh kuule, oleks tarwis siin
Kas tal, või mul just surma minna
Ja sinul woli walida,
Siis — keda surma saadad sa,
Ja kellel awad armu rinna?

Maria.
Ah küllalt! ära waewa mind!
Sa kiusad.

Masépa.
Wasta, käsin sind?

Maria.
Sa oled äritud ja walju…
Oh, ära pahanda! Kui palju
Ka nõuad, kõik sul ohwriks wiin;
Kuid jäta nüid, ju kadan mina.

Masépa.
Maria, pia meeles sina,
Mis ütlesid nüid mulle siin…

Kül waikne on Ukraine öö.
Kõik taewas selge. Säral tähed.
Õhk uinund. Orus udu wöö.
Wast laiad papli puude lehed
Weel waewalt, waewalt liiguwad.
Kuu kiired walgut kaldawad
Masépa suurte aedadesse,
Mis waikuses kõik wiibiwad,
Ja uhke lossi akentesse.
Kõik uinund kaugel, ligidal,
Kuid loss ei hinga une süles.
Seal ühes tornis akna al
Täis mõtteid taewa poole üles
Weel waatab Kotschubei: ta wang,
Tal hinge muljub mure hang.

Surm homme käes. Kuid surma — seda
Ta ootab ju: ei karda teda;
Mis kurwast elust kahju tal:
Surm on ju uni mulla al,
Haub warju paigaks abitumal.
Suik sõuab ju… Kuid tõde Jumal!
Kuis wajuda nii wõimetult
Just mängu-kanniks kurjuselle —
Tsaar ise tema armetult
On annud enda waenlasele;
Kuis autult elust lahkuda
Ja ühes sõpru hukata
Ning nende wannet wastu wõtta;
kuis wihamehe waate ees
Nii süitult seista surma sees;
Kuis alla haua hõlma tõtta,
Kui kedagi ei tea ka,
Kes teutust wõiks tasuda!

Tal tuli meelde mure käigil
Siis läinud aeg nii selgelt seal,
Mil helises weel õnne läigil
Täis õrnust tütre laulu heal;
Tal tuli meelde kodu-maja,
Kus leidis rõõmu, rahu ka
Ja auu ja kõik, mis elus waja,
Mis ise kõrwa heitis ta —
Ja kelle eest?

Seal lukku aga
Ju pandi wõtit. Kurblik mees
Nüid ärkas, mõtles: “Minu ees
On warsi waigistaja waga.
Jah, wangitorni tuleb nüid
Mu ette patu andeksandja;
Nüid tuleb Selle käsuandja,
Kes murdis ristis meie süid…
End walmistan, et wastu wõtta
Weel Lunastaja ihu, werd —
Siis julgest surmale wõin tõtta
Ja maha jätta mure merd!”

Wang waibund waimu soojal sunnil
Seal ootab pilku isuga,
Kus Kõrgemale kurwal tunnil
Wõiks waiimu wälja walada.
Kuid mitte preestrit ta ei näinud —
Seal tõine wõeras  talle läinud:
Ta Orliku näeb enda ees.
Ja suisa põlastuse sees
Talt küsib kurwalt kannataja:
“Sa oled siin, sa walju mees?
Miks weel Masépa surma ees
Mind eksitab, mis on tal waja?”

Orlik.
Weel wastuselle nõuan sind!

Kotschubei.
Ma wastasin ju; jäta mind
Ja mine siit!

Orlik.
Weel tunnistusi
Sult nõuab hetman siin.

Kotschubei.
Miks weel?
Kõik kõneles ju minu keel,
Mis tahtsite: mu awaldusi
Ma ütlin waleks ilma ees.
Eks hetman ole õige mees,
Mis muud siis weel?

Orlik.
On teada antud,
Et wäga rikas olid sa
Ja et sul mitmes kohas ka
Dikankas *) wara warju pantud.
Surm muidugi siin ootab sind, —
Su warandus — sa mõistad mind —
On kroonu oma. Seadus teda
Sult nõuab, ise tead seda.
Ma küsin sinult: kuuluta,
Kus waranduse warjand sa?

*) Dikanka = Kotschubei küla. A. P.

Kotschubei.
Te pole eksind. Ütlen sulle:
Kolm wara oli rõõmuks mulle.
Üks oli neist mu ausus siin,
Mult selle riisus muljuw piin;
Ja teine — pian kõnelema —
Mu tütre ausus oli tema.
Ma walwsin teda kõigest wäest —
Masépa selle kiskus käest.
Kuid wiimse wara wõimsamine,
Mu kättemaksmist — hoidsin ma —
Wiin taewa trooni ette ta!

Orlik.
Ah, jäta järel sonimine;
Eks täna ots su elu-teel,
Siis heida unistused maha;
Siin pole nalja. Wasta weel,
Kui uusi piinasi ei taha:
Kus raha on?

Kotschubei.
Sa hirmus mees!
Kas jätad järel küsimisi?
Eks oota, kui ma haua sees
Ju olen, hetmaniga isi
Mu wara minge waatama
Ja werel wõidud sõrmedega
Mu keldrid lahti kiskuma:
Kõik hääwitama kiirusega.
Mu tütar mõtle ühes ka:
Kõik teab ta teile awaldada,
Teid wara juure juhatada;
Kuid pühalikult palun ma,
Nüid jäta mind ja mine ära!

Orlik.
Wõi nii! Kus raha, kuuled sa?
Kus on ta warjul, awalda,
Ehk tuleb järeldus täis kära!
Noh, mõtle: olen ootamas.
Sa alles wait… Hei, timukas!”
See ilmub seal.

(Järg tuleb.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 31. august 1886, lk 147-150.

 

Poltawa II

Aleksander Sjergejewitsh Puschkini luulelugu.
Wene keelest ümberpannud Jakob Tamm.

(Järg.)

Aeg segane siis oli käes,
Mil Wenemaa nii wõimu wõttes
Ja elu heitlusesse tõttes,
Ju wõrsus Peetri waimu wäes.
Kül oli koolitaja walju
Tal *) antud; wäga wahwaste
Roots peksis teda, peksis palju
Ja karistas nii kangeste.
Kuid kandes karistuse jõudu
Ei kohkund ta, waid kogus jõudu
Ni wasar klaasi purustab,
Kuid rauda tema teritab.

*) Wenemaale.

Au kasutumal kiidu läigil
Käis Kaarel kardetawal käigil:
Ta tõttas Moskwa poole seal,
Ja pillas teel nii Wene wäge,
Kui torm wast pillab tolmu mäge
Ja rõhub rohtu aasa peal.
Ta tõttas teel, kus meie ajal
Käis teine wägew waenlane *),
Kui kiire langemise kajal
Ta kautas oma kõrguse.

*) Napoleon.

Ukraina lainetas. Tal rammu
Ju waimu ootel õõgus ammu.
Kõik endse olu ihkajad
Seal rahwa sõda joow’siwad
Ja nõudsiwad nii nurinaga,
Et hetman sidet *) hääwitaks,
Ning Kaarlit kõige õhinaga
Nad ootasiwad aitajaks.
Masépa ümber mässu kisa
Ju kerkis üles: “Aeg on käes!”
Kuid wana hetman, nõnda wisa,
Weel seisis ustawuse wäes.
Ja nüidgi, nagu enne ammu,
Ta seadis hoolsalt oma sammu,
Ei kisa nähtud kuulwat weel,
Waid tõttas järgelt pidu teel.

*) Sidet Suure-Wenemaaga.

“Mis hetman!” mehed rääkisiwad:
“Ta wana meil, ta wõimetu;
Ju rasked waewad riisusiwad
Talt kerge waimu kärsitu.
Miks walitsuse keppi kannab
Ta weel nii wärisewal käel —
Aeg praegu head lõikust annab:
Wõiks Moskwa peale minna wäel!
Kui oleks wana Doroschenko *),
Noor Samoilowitsch **), või ka weel
Paléi ***), ehk jälle Hordojénko +)
Eestwedajaiks meil waenu teel,
Siis poleks wõinud wõeral wäljal
Me wennad lumes langeda ++)
Ja nukralt wabaduse näljal
Ei ohkaks nüid me asjata.”

Nii omawoli õhinaga
Seal noorus rääkis nurinaga
Ja uuendusi ihaldas;
Ning nõnda mõttes mässawas
Bogdani *) wõidud õnnelikud,
Kõik tingimised tarwilikud
Ja endsed hädad unustas.
Kuid wanadus käib waiksel käigil
Ja waatab ette hoolega:
Mis wõimatu, mis wõimuläigil
Ei kindlaks tee ta korraga.
Kes tungib mere täiusesse,
Mis seismas jäise katte all?
Kes astub waimul uuriwal
Ka salaliku südamesse?
Mis ihad sinna istutand
Ja waimu wiljaks waimustanud —
See seisab sügawuse süles,
Kust siis, kui aeg kõik arendand,
Wõib olla ärkama saab üles.
Kes teab? Masépa ommete
Just seal, kust leeb tal südant läitab,
Weel wagusust, weel waikust näitab
Ja lükkab asju lihtsaste.
Sest kudas oskab osawaste
Ta sobitada sõbrustust;
Kuis mõtteid pöörda mõnusaste
Ja kätte saada saladust!
Kuis südamliku sõnadega
Kül pidudel nii palawalt
Wast kurdab ühes wanadega
Ta endisi aega ohkawalt!
Kuis kiidab priiust kärsitulle,
Kuis rihmab seadust rahutulle,
Kuis kurdab ühes kurwaga
Ja räägib targu totraga!
Wõib olla, wähedel on teada,
Et süda tal nii sapikas,
Et soowib wastastelle seada
Ta püigi paelu salajas;
Et pilkamist ka pisematgi
Ei unustand ta elus weel;
Et astet kõige autumatgi
Ei põlga tema püigi teel;
Et ta ei hooli pühadusest,
Ei heldusest, ei armastusest,
Ei tunne tänu hinge al:
Et aina werewoolu ihkab,
Et aina werewoolu ihkab,
Et priiust hinge põhjast wihkab,
Et isamaad ei ole tal.

*) Bogdan Ehmelnitzki (waata eessõna).

Ju ammu kurje mõtteid kandis
Nii wargselt warjul wanamees.
Kuid waenlik pilk kõik tähel’ pandis
Ja mõistis mis tal mõtte sees.

— “Ei, ahne loom, ei hääwitaja!”
Nii kirus mõttes Kotschubei:
“Ei puudu mina sinu maja,
Mu tütre wangitorni, ei:
Sa, kelm, ei lõpe tuleleegil,
Ei lange ausa mõõga löögil,
Ei, see on wäha minu wäes.
Kül Moskwa timukate käes,
Nii wõimetumal wabandusel
Nii asjatumal õiendusel
Sa wannud päewa wihas seal,
Mil olid meie waru peal,
Sa wannud pidu siis, mil mina,
Su terwiseks jõin tänades,
Ja ööd, mil õrna õie sina
Meilt wiisid ära waikuses!”

Jah! Kotschubeid kord sõprus-ahel
Masépa külge kinnitas;
Seal saladusi nende wahel
Ei olnud ial olemas.
Nad kõrwu sõjas sõdisiwad,
Nad kõrwu waenlast wõitsiwad,
Nad pikki nõusid pidasiwad,
Head teine teisel soow’siwad —
Masépa Kotschubeile sugu
Seal awaldaski oma lugu
Ja ettewõtteid ilmutas,
Ja tulewasest tegewusest,
Kül wõitudest, kül wägewusest
Nii ääri mööda arutas.
Ja kuidas oli ustaw talle
Siis Kotschubei nii kindlaste,
Kuid nüid ta wiha õhinalle
On annud ennast täieste;
Ta südant ainus iha täidab,
Hing tunneb ainust ässitust:
Kas ise waub, wõi kas ta wõidab —
Ja tasub tütre teutust.

Kuid ärkand mõtet hinge taga
Weel püiab tema warjata.
“Ta ootwat mures surma aga,
Haud wõida üksi aidata.
Masépa wastu ta ei kandwat
Kül wiha; tütrel olla süid.
Ka tütreleta andeks andwat:
Las wastab Jumalalle nüid,
Miks sõudis teutuse saatel
Ta heitis kõrwal õntsuse…”

Kuid ise aga kotka waatel
Ta otsib sõpru endale,
Ta otsib sõpru hirmumataid
Ja kiusatustes kohkumataid.
Kõik naisele ta kõneles *),
Ja ammugi ju hoolsuses
Ta rasket kaebdust kokku rajab;
Ja waikimata wihaga
Ta naine kõige nõudega
Seal õõgel teda taga ajab.
Öö waiksusestki woodi peal
Ta sunnib teda, sunnib seal
Kül silmawee, kül palwe läbi,
Et tajuks ära tütre häbi,
Ning nõuab wannet — wiimaks mees
Ka tõutab kõik wande sees.

*) Masépa noomib ühes kirjas Kotschubeid selle eest, et tema üle tema uhke ja tark naine walitseb. (A. P.)

Ja Kotshubeiga ühel meelel
Seal astub Iskra *) hoolsaste.
Nad mõtlewad: “Kül kaebe keelel
Me wautame wastase.
Kuid kes on see, kes kindlusega
Ja ühes kasu ootes ka
Nii kardetawa kaebtusega
Läeb Peetri ette peljuta
Ning juhib asjad julgusega?”

*) Iskra, Poltawa polkownik, Kotschubei seltsimees, kes temaga ühel mõttel töötas ja ühte wiisi kannatas. (A. P.)

Poltawa kasakate seas,
Kel põlgtust osaks piiga andis,
Ka oli üks, kes lapse ias
Ju õrnal teda hinges kandis.
Kül tihti, õhtul, hommikul
Nii raskel rinnal rahutul
Mariat ootas murelikult
Ta wiibis waikselt wõsa sees;
Kui aga neiut enda ees
Ta nägi, hingas õnnelikult.
Kuid lootust kül ei leidnud ta,
Ei piinand neiut palwetega,
Sest kartis, et nad kasuta.
Kui teised kindla julgusega
Marial kosjas käisiwad,
Jäi murega ta ikka maha.
Kui wiimaks kohkel kuulsiwad
Ta kõrwad kurwa jutu taha,
Kui karistawalt rahwa keel
Maria peale muda heitis,
Ka sealgi mees, ehk seda peitis,
Ei wõinud ennast wõita weel…
Kui tema kuuldes kogemata
Masépat keegi nimetas,
Sis walgeks läks ta wiibimata
Ja waate maha wautas.

Kes kuu ja tähte walgel weel
Nii süda öösel sõidab teel?
Ja kelle hobune kül kiirul
Nii wirgast jookseb slepi wiirul?

Seal sõidab kasak seisuta, —
Ei kasak puhkust armasta
Ei laane sees, ei lagendikul,
Ei kohutawal kuristikul.

Mõõk helgib tal kuu kiirde ees,
Kuld kõliseb tal koti sees;
Ka hobune öö õrnal walgel
Ei komista, ei kohku jalgel.

Kuld tarwilik on käijale,
Mõõk rõõmustajaks mehele,
Ka tubli ruun on rõõmustaja,
Kuid kübarat tal rohkem waja:

Sest kübara eest jätaks ta
Kül ratsu, mõõga, raha ka,
Ja annaks kübara wast ära,
Kui otsas oleks elu sära.

Miks piab kübart kalliks mees?
Sest et seal kaebekiri sees;
See kaebtus Kotschubei käest kanda
Masépa peale Peetril’ anda.

Masépa aga alles weel
Ei äikse häda aima eel:
Ta endist wiisi asju ajab.
Üks jesuit *) on abiks tal,
Kes rahwa mässu kokku rajab
Ja säeb trooni salajal.
Öö süles, kui kõik sängi tõiwad,
Nad arutused ette wõtwad:
Küll mässust lootwad hulka head,
Kõik teated numbre alla kandwad
Kül oma kaubaks Peetri pead
Ja wassalite **) wannet pandwad.
Üks sant, see käib seal tihti ka,
Kül teadmata on, kust ta tõttab;
Ja Orlik ***) asja-ajaja,
See teda lossis wastu wõtab.
Ja kihwti kõigis külwawad
Masépa teendrid mõnusaste:
Kül Doni ääres, osawaste
Nad hüidwad üles kasakad;
Kül slepi rahwaid ässitawad,
Kül Dnjepri mässu mehi ka +)
Nad hukkatusel hirmutawad,
Mis Peetri wõim neil pakkuda.
Masépa wahwalt ümber waatab,
Ta kirjad käiwad kõigil pool:
Seal Krimmi Tatarlasi saadab
Ju Wene wastu tema hool;
Seal Poolakat ta üles hüiab,
Seal hüiab Türklast üles ta,
Seal Kaarlit kinnitada püiab,
Seal piab sõprust Peetriga.
Ja Wenemaale surma wõrku
Ta tahab walmis teha nüid;
Ei kuri tahtmine tal nõrku
Ei nõrku nõu, ei paha püid.

*) Jesuit Selenski, würsti proua Dulskaja ja üks kodumaalt wäljaaetud Bulgaria ülempiiskop oliwad pea tegelased Masépa äraandlikuis õiendustes. Wiimane käis sandi näul Poolamaalt Ukrainasse ja tagasi. (A. P.)
**) Wassal on laenuwalitseja, see kel mõni maakond teise käest laenuks walitseda saadud.
***) Philip Orlik, kindral-kirjutaja, Masépa asja-ajaja, sai pärast Masépa surma (1710) Kaarel XII. käest Weike-Wenemaa hetmanni tühise aunime, läks wiimaks Muhamedi usku ja suri Bendéras 1736 aasta ümber. (A. P.)
+) Dnjepri jõe äärseid saporogi kasakaid.

Kuid kuidas kohkus ta, kui äike
Ju wiskas alla välgu läike!
Kui ausad Wene ülemad *)
See kaebduse, mis saiwad nad,
Ta enda kätte tallitiwad,
Ja ähwarduste asemel,
Kui ohwrile nii heldusel
Weel lahkust armu läkitiwad;
Masépa auusust uskudes,
Ja kaebdust kiusuks arwates,
Ning teutuseks tunnistades
Tsaar ise Juudast **) waigistas:
Ta neid, kes kaeband, karistates
Ka taltsaks teha tõutas.

*) Sala sekretar Schafirow ja grahw Golowkin, Masepa sõbrad ja warjajad; nende peal piab õiguse pärast Masepa pealekaebajate kohtu ja karistuse hirm seisma. (A. P.)
**) Juudas-äraandja.

Masépa madu südamega
Seal kaebab tsaaril kurbtusega:
“Ilm näeb, teab Jumal weel:
Kakskümmend aastat elu teel
Ta teenind riiki truudusega
Ja ikka tsaari heldusega
On armul ohtralt ehitud…
Mis asub kaebajate mõttes?
Kas tema nüid weel hauda tõttes
Saab äraandjaks arwatud,
Et maha jätta häbi-mäge.
Eks Stanislawile *) ju wäge
Kord põlgades ta keelanud;
Eks külmalt krooni peale waatnud,
Eks kirjad tsaari kätte saatnud,
Kus teda üles kutsutud?
Eks heitnud kõrwa khaani püided **)
Ja Türgi sala üles hüided?
Eks olnud ikka tema hool,
Et seista kindlalt tsaari pool
Ja igat wastast wautada, —
Ei hoolinud ta elust weel —
Ja nüid, ja nüid wõib waenlik keel
Ta halli pead nii häbistada!
Ja kes weel? Ühes Iskraga
Seal Kotschubei, kõik sõbrad seega!…”
Ja were-ahne silma weega
Nii alatult, nii häbita
Sis nende surma nõuab ta… ***)

*) Stanislaw oli Poola kuningas.
**) Õnnetu sõjakäigu ajal Krimmi, soowis khaan Gasi Girei temal Tatarlastega ühendada ja ühes koos Wene wäe peale langeda. (A. P)
***) Oma kirjades kaebas ta, et tema pealekaebajaid wäga kergeste olla piinatud, nõudis järele andmatult nende nuhtlust, kus juures ennast Susannaga, kelle peale ühekohtused wanakesed ilm-süita kaebasiwad, ja grahv Golowkini prohwet Danieliga kõrwa seadis. (A. P.)

Kuis? Kelle surma? Mis ta nõuab!
Ja kelle tütar hõlmas tal?
Kuid külmal mõttel, kaaluwal
Masépa säetud sihil sõuab.
Ta räägib: “Miks ta rumal mees
Nii suisa minu wastu wõttis,
Tal endal mustad püided mõttis,
Ta surma ise otsib ees.
Mis tahtis teha ta, mis ootis?
Mis peale õiete ta lootis?
Ehk — kas siis tütre armastus
Wõib isa süidi alandada.
Kui armul asja unustada,
Siis — mull on endal õnnetus.”

Maria, kaunim marjukene,
Weel maitsed elu magusat!
Weel sa ei aima, hellakene,
Missugust ussi armastad!
Mis ime wõim on sind kül wõitnud
Ja toore waimu külge köitnud
Nii wääramata wäe al?
Kuis oled ohwriks antud tal?
Kuis temas kähar-juuksed, walgeid,
Ta kahwatanud kortsus palgeid,
Ta waund waadet wälkiwat,
Ta kihwtist kõned kawalat
Sa armastad nii ägedaste:
Sa wõisid emast wõõrduda,
Sa wõisid nõnda wagusaste
Ka eksiteele astuda!
Wist pimestawa pilkudega
Sind wanamees on wõrgutanud;
Ja kurjast oma kõnedega
Su selge waimu wangistand;
Sa tema peale õrnusega
Nüid waatad pilgul wallatul,
Sa hoiad teda hellusega,
Su häbi on nii armas sul;
Ta on sul nagu õnne sära,
Kui karskus kallis, kiidulik,
Sest õrnus ella häbelik
Sult langedes on läinud ju…

Ja mis on häbi ilma sees?
Mis hoolid sellest siis Maria,
Kui tema jalge ette siia
Ju waub uhke wanamees,
Kui tema hõlmas unustada
Wõib hetman waewad, raskused,
Kui omad teud, tahtmised
Kõik julgeb talle jutustada?
Ka karskusest ei kahju tal, —
Üks ainus tundmus hinge al
Wast nagu pilw on pimendamas:
See minewik ta mõtte sees;
Seal wanemaid siis enda ees
Ta kodus näeb kurwastamas,
Sest wanaduses waaruwas
Nad aina üksi ohkamas
Ja abi, troosti ihaldamas…
Oh, kui kül oleks teada tal,
Mis heljub ju Ukraina üle!
Kuid tema eest on warju al
Weel saladuse kurnaw süle.

(Esimese luo ots.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 31. juuli 1886, lk 106-111.

Poltawa I

Aleksander Sjergejewitsh Puschkini luulelugu.

Wene keelest ümberpannud Jakob Tamm.

Eessõna.
Eesti keele ümberpanekulle.

Luo kauni Sulle luule süles
Toon, Eestirahwas, heldel käel;
Ta ärkand Wene wäljal üles;
Ta wõrsund Wene waimu wäel.

Täis selgust hiilgab tema sisu,
Täis kindlust tema kõne käik, —
Ja kudas küiab waimu isu
Ta lihtne lehkaw luule läik!

Sin liitnud kokku luuletaja
Need läikwad asted ajaluost,
Mil kerkis Wene wõidu kaja,
Mil rauges rammu Rootsi suost.

Need asted kodu Sinu käigil
On hüidnud üles, Eestimaa…
Nad hüidku lõbu luuleläigil
Siin Sinu rahwa rinda ka!

J. T.

Wenekeelse alguskirja.
Eessõna.

Poltawa lahing on üks neist kõige tähtsamatest ja kõige õnnelikkumatest Peetri Suure walitsuse aja sündmustest. Tema peastis Wenemaad waljumast waenlasest; kinnitas Wene walitsust lõuna pool, tegi muretuks uued asutused põhja pool ja näitas riigile Peetrist sisse-toodud uuenduste jõudu ja sõudu.
Rootsi kuninga eksitus on wana-sõnaks saanud. Teda laidetakse ettewaatamata oleku pärast, luetakse tema sõjakäiku Ukrainasse (Weike-Wenemaale) mõtlemata teuks. Kritikuste tahtmist ei jõua ju täita, iseäranis pärast õnnetust. Kaarel läks sellel sõjakäigul ometi Napoleoni kuulsast eksitusest kõrwa: tema ei tõtanud Moskwasse. Ja kas wõis tema oodata, et rahutu Weike-Wenemaa oma Hetmani *) eesmärgi järele ei astuks ja Peetri walitsuse wastu mässama ei hakkaks; et Löwenhaupt **) kolm päewa järestiku löödud saab, et wiimaks 25,000 Rootslast kuninga enese eestwedamisel Narwa joosikute eest pakku põgenewad? Isegi Peeter kahkles kaua pealahingu kui häda-ohtliku asja eest kõrwa hoides. Selles sõjakäigus uskus ka Kaarel XII. wähem, kui kunagi enne, oma õnne: see waarus ju Peetri waimu ees.
Masepa on üks selle aja kõige tähtsamatest meestest. Mõned kirjanikud tahtsiwad temast wabaduse wägilast, uut Bogdan Ehmelnitski’t ***) teha. Ajalugu näitab eda kawalustel ja kuritöödel harjunud auahneks, Samoilowitsch’i, oma heategija, õnnetusse lükkajaks, oma õnnetuma armastuse isa ära hukkajaks, Peetri wastu hakkajaks enne tema wõitu, Kaarli äraandjaks pärast tema langemist: tema mälestus, mis kiriku wandealla pantud, ei wõi ka inimese suo wande eest warju leida.
Keegi kujutas romantilikus uudisjutus Masepat wanaks argpüksiks, kes sõjariistadega ehitatud naisterahwa ees ära kahwatab, peenendatud hirmusi, mis üksi Prantsuse näitemängus kõlblikud on, üles näitab ja muud. Parem oleks tarwis olnud mässawa Hetmani waimu pärisomandusi selgitada ja mitte omawolilikult ajaluolist inimest teistsuguseks teha.

A. Puschkin.

* )  Nõnda nimetati selleaegist Weike-Wenemaa walitsejat, kes aga Suur-Wenemaa käsualune oli.
**) Rootsi kindral.
***) Ehmelnitzki tegi Weike-Wenemaa Poola walitsuse alt lahti ja ühendas Suur-Wenemaaga.

Pühendus

Toon sulle ta — need healed aga
Kas kostawad Su kõrwu ka?
Kas mõistab Sinu waim, nii waga,
Mu hinge iha arwata?
Wõi pühendus, mis luuletaja
Su ette kannab kartuses,
Kui armastusgi, wastu-kaja
Ei kuule Sinu südames?

Oh tunne healegi, mis Sina
Kord nõnda hellalt armastand,
Ja mõtle, et ei ole mina
Sind ialgi weel unustand;
Su kurblik elu, Sinu waade,
Su sõnad, Sinu wiimne heal —
On üksi pühenduse saade,
On üksi õis mu aasa peal

Esimene lugu

Kül Kotschubei *) on kuulus mees.
Käes aasamad tal otsatuste;
Seal sööwad wabaduse sees
Ta hobused nii hooletuste.
Poltawa **) ümber paistawad
Ta hooned, aedades nad aga
Seal tema rikkust näitawad,
Tal nahka, kulda, hõbedat
Kül lahtiselt, kül luku taga.
Ja Kotschubei on uhke mees,
Kuid mitte oma wara üle,
Ei uhkust tema hinge sees
Too õnnistuse ohter süle,
Waid oma tütre üle weel
On uhke tema isameel.

*) Adarsili Leontjewitsch Kotschubei — kindral kohtunik, üks nüidsete grahwide esiwanematest. (A. P.)
**) Poltawa-linn Weike-Wenemaal.

Mis imet ka sel uhkusel:
Maria *) on ju wäga ilus.
Ta õrn, kui õis, mis kewadel
Wast kaswab warjul wõsa wilus.
Ta seisab sirgelt, nagu nool,
Kui kaunim pappel kõrgustikul,
Käib kergelt, kindlalt igal pool,
Kui luik, kes liigub waiksel wool,
Kui hirw, kes hüppab kuristikul.
Rind nagu waht on walge tal;
Ta juukse lokid lehwiwal,
Kui pikse pilwed pimendawad;
Ta silmad tähel särawad,
Ta huuled roosil punendawad.
Ei aga ilu õitsewat
Seal üksi temas imestata:
Ta igal pool on tuttaw weel,
Kui neiu, kel nii mõistlik meel,
Kel rind nii karske, rikkumata.
Ja kosilasi selle eest
Ei wäha talle kokku tõttu;
Maria see ei soowi meest,
Ei ühtegi neist wastu wõta.
Kuid wiimaks hetman ise meel
Ka kuulab teda kosja teel **).

*) Kotschubeil oli mitu tütart; üks neist oli Masepa sugulase Obidowski naine. Seda, kellest siin räägitakse, nimetati Matrena. (A. P.)
**) Hetman Masepa kosis tõeste oma ristitütart eneselle, aga teda ei wõetud wastu. (A. P.)

Kül hetman wana ju ja walge,
Kül kortsus juba tema palge;
Kuid ei ta tuim weel tundmustes:
Ta tunneb armu südames.

Noor süda silma-pilgu süles
Kül kiirgab, kustub. Armu teel
Wast uinub ta, wast ärkab weel —
Uus päew uut iha hüiab üles,
Kuid mitte nõnda kergel nõul
Ja nõnda lendwa ihke läigil
Ei wana süda waardu jõul,
Kes angunud ju aja-läigil.
Kül on ta wisa kuumuma
Ja armu leegil õõguma;
Kuid kerkind leek ei kustu ära:
See õõgub, kunni elu sära.

See pole hirw, kes kalju taga
On kotka peidus kartlikult:
Eestuas ootab neiu aga,
Ta ootab otsust kärsitult.

Ja ema sealta ette tõttab,
Ja käest kindlalt kinni wõtab,
Ning ütleb, ütleb wihaga:
“Oi wanameest, oi paha waiimu!
Ei! Kunni meil weel elu aiimu,
Ei seda siin wõi sündida.
Kül isaks ristitütre wastu
Ta piaks ennast pidama…
Kül aga tahab temaga
Weel abielussegi astu.”
Maria kohkus. Kohtudes
Läks nägu walgeks nagu waha.
Ja minestanult langes maha
Ta trepi peale tuikudes.

Ta ärkas kül, kuid silmad ruttu
Lõi kinni; sõnakestki juttu
Ei kuulutanud tema keel.
Kül wanemad ka waigistada
Ta waimu wõimsalt tahtwad weel,
Et kurja kartust kautada… *)
Kuid asjata. Kaks päewa seal
Kül jalul wast, kül wodi peal
Ei söönud ta, ei joonud juba,
Ei olnud rõõmu, rahu tal.
Ja koidu tõusul kolmandal
Ju oli tühi tema tuba.

*) Wanemad arwasiwad, et Maria kartuse pärast Masepa wastu nõnda suguses waimu waewas oli.

Kõik oli aga udu sees,
Kuis kadus ta. Kuid kalamees
Sel öösel kuulis kerget juttu
Ja sõidu healt, mis soikus ruttu,
Ning kahe ratsu jäljed weel
Ka walgel nähti wälja teel.

Ei wõi ju üksi õitsew mees,
Kel ruugid juuksid, rõõsad palged —
Kül wõib ka see, kes haua ees,
Kel juuksed hallid, hõbe walged,
Noort neiu südant salaja
Siin enda külge siduda.

Ja warsi kostis wanemille
Ka kõrwu teade kohutaw:
Maria — ah mis teutaw —
Ta annud ennast hetmannile!
Nii autu, et nad häbiga
Ei julge juttu uskuda.
Siis alles tõde awalikult
Weel astus üles ilma ees,
Siis alles tunti täielikult.
Mis mõjus neiu waimu sees,
Siis alles selgust saadi sinna,
Miks tanu alla tema minna
Ei tahtnud nõnda tungiwalt,
Miks maadles sala mõtetega
Ja kosijaile karedalt
Seal wastas uhke waikusega;
Miks nõnda waikselt pidu peal
Masepat üksi kuulas tema,
Kui see wast juhtus kõnelema,
Ja karik wiinal kihas seal;
Nüid alles iga tuttaw teadis,
Miks nõnda lustil laulis ta,
Kui istus kuskil üksinda
Neid laulusi, mis hetman seadis *);
Miks waatles waimustuse sees
Ta wäemängu, nagu mees,
Ja miks ta kuulatada püidis,
Kui wägi walitseja ees
Wast hõiskel terwitusi hüidis…

*) Rahwa jut lueb Masepa tööks mõned laulud, mis rahwa mälestuses praegugi weel alles on. Kotschubei kirjutab oma kaebduse kirjas ka ühelt isamaalisest laulust, mida Masepa olla luuletanud. See laul on tähtis, mitte üksi ajaluolikult. (A. P.)

Küll Kotschubei on kuulus mees.
Tal palju sõpru linna sees.
Ta oma au wõib uueks luua,
Poltawat mässu teele tuua;
Wõib uhket wastast hukata
Ja tema oma lossis ka
Tal’ tasumiseks hoopi anda;
Wõib täielikult toore jõu
Kül murda… aga teine nõu
On Kotschubeil ju mõttes kanda.

(Järg tuleb.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 30. juuni 1886, lk 74-77.

Peigmees

Aleksander Sergejewitsch Puschkini jutustus. Ümber pannud Jakob Tamm.

Noor neiuke Natalia,
Kaupmehe tütar, kadus,
Kuid kolmandal ööl korraga
Ta kohkund leiti kodus…
Ja ema isa hagaralt
Seal seletusi nõudwad talt;
Ta aga neid ei kuule —
Ei healt saa üle huule.

2.

Ja mures kurtwad mõlemad,
Nii ema kui ka isa:
Ta suust ei sõna saanud nad,
Waim waikima on wisa;
Aeg wiimaks temalt hirmu wiis,
Ja õdedega jälle siis
Ta jalutama tõttis —
Tee ääres istet wõttis.

3.

Ja kui ta jälle istus seal
Kord oma õdedega,
Siis ilmus eemal maantee peal
Saan kolme hobusega…
Ta sõitis ligi… Saani sees
Seal seisis noor ja uhke mees:
Ta julgelt hooseid juhtis
Ja hoopidel neid uhtis.

4.

Ja sõites, pilgul piiluwal
Sealt waatis neiut tema, —
Ka neiu waatis wastu tall
Ja hakkas wärisema…
Ta jooksis hüides tuppa seal:
“Ma tundsin tema maantee peal!
Just tema oli, tõtke
Ja kohe kinni wõtke!”

5.

Kõik kurwalt seda kuulawad,
Pead kõigutawad kohkel…
Ja isa: “Nüid ehk awaldad,
Mis oled nõnda ohkel…
Kas keegi sind ehk häbistas?…
Kes oli see? Kus elamas?”
Kuid neiu nutab aga —
Ei sõna selle taga.

6.

Üks wanamoor see hommikul
Kaupmehe juurde tõttis
Ja nõnda sõnal silutul
Seal asja ette wõttis:
“Noor neiu kaubaks kodu Teil —
Noor mees on kauba ostja meil:
Nii südi ja nii sirge,
Nii waimukas, nii wirge.

7.

On rikas ta ja mõistlik mees —
Ei kumardagi kõrgust,
Käib nagu mõisnik teiste ees,
On waba mure wõrgust.
Ja kohe mõrsjal kingib ta
Ka kallist nahast kasuka.
Kuld sõrmussedgi uued
Ja sammetised kuued.

8.

Ta Teie tütart eile teel
Näind wärawate taga…
Käed lööme kokku! Mis siis weel,
Kui kirikusse aga!”
Nii räägib mõistu wanamoor
Seal isa ees, kuid neiu noor
Ei tea, mis hirmul teha:
Tal wäriseb kõik keha.

9.

Ja isa ütleb: “Olgu siis,
Mis sõnan juure sinna —
Noh tütrekene, nii on wiis,
Wõid mehele mull minna!
Piad neiu põlwest lahkuma —
Nukk tarwis nurka wisata,
Aeg pesa ehitada,
Kus lapsi kaswatada.”

10.

Tall tütar tahab wastata,
Kuid waub wastu seina,
Seal järsku nutma hakkab ta,
Kui oleks kuulnud leina…
Ja wanamoor see wäledalt
Tall annab juua hagaralt;
Wett kannu seest ka wäha
Ta kallab neiu pähä.

11.

On walul igal waatjal rind, —
Kuid neiu ärkab aga
Ja ütleb: “Isa, kuulen sind,
Su tahtmist täita waga…
Suur pulmapidu tehke siis,
Ka peigmees olgu seal, kuis wiis,
Ja et kõik korras, waatke —
Ka kohus pulma saatke!”

12.

“Su soowi, tütar, täidan ma —
Saad igatahes luba…
Kõik olgu nii…” Ja warsi ka
Käes ongi pulmad juba.
Koos wõerad kõik, kes kutsutud,
Ka lauda mõrsja läkitud…
Seal laul, seal lusti kaja
Weel peigmeest üksi waja.

13.

Waat saanid õuue sõidawad —
Ka peigmeest nüid seal näha…
Kõik terwist jooma tõttawad —
Wiin kipub klaasist pähö.
Ja peigmees sõnab: “Ütelge:
Miks minu ilus mõrsjake
Ei taha süia, juua —
Mis wõis tall muret tuua?”

14.

Ja mõrsja wastab temale:
“Ma awaldan siis seda —
Ehk saan nii waikust waimule,
Jäeb rahule mu süda:
Küll hirmsa une nägin ma…”
Seal ütleb isa: “Räägi ka,”
Mis wõisid unes näha,
Et söök ei korda lähe?”

15.

“Ma nägin unes,” räägib ta:
“Mu käik mind metsa saatis:
Öö oli käes. Kuu üksinda
Mind pilwe pilult waatis.
Ma metsas ära eksisin,
Küll hoolsalt rada otsisin:
Mets tihe — teed ei leida —
Kas meel wõi ära heida.

16.

Ja järsku, nagu ilmsi just
Ees mina maja nägin…
Ma koputasin wasta ust —
Ei wastust… Lahti tegin
Siis uksest sisse astusin:
Sees põles küinal, kohkusin:
Hulk rikkust ees, mis ime:
Ma olin, nagu pime.”

17.

Seal ütleb peigmees: “See on hea:
Saad õnne elus sina…”
Kuid mõrsja wastab: “Ega tea —
Kõik pole rääkind mina…
Hulk rikkust: kulda, hõbedat
Ja riiet kõige kallimat
Ma nägin… kuulge aga,
Mis tuleb selle taga.

18.

Seal kerkis kohe sõidu heal…
Hing aimas minul paha…
Lõin ukse kiirul kinni seal,
End peitsin ahju taha.
Hulk mehi, terwe tosin just
Siis tuli tuppa esikust
Ja ühes õrnakene
Neil ilus neiukene.

19.

Neist ükski tuppa astudes
Ei kuju ette tõtnud,
Ei laua äärde istudes
Peast mütsi maha wõtnud.
Kesk kohta wanem seadis end
Ja head kätt temast alam wend,
Kuid pahemat kätt aga
Sai neiukene waga.

20.

Laul kisal, käral lahti lõi,
Rõem metslik täitis tuba.”
Ja peigmees: “Und ei laita wõi:
Eks rõemu tema luba…
Kuid mõrsja wastab: “Ega tea…
Eks kuula: kõigil meel on hea,
Wiin wirgalt ringi ruttab,
Kuid neiukene nutab.

21.

Ta nutab ärdalt pingi peal,
Ta nutab haledaste,
Kuid wanem wõtab nua seal
Ja ihub hagaraste…
Siis neiu ette astub ta
Ja raiub ühe rapsuga —
Oh koledust, oh paha —
“Hea käe tall õlast maha.

22.

Noh,” ütleb peigmees: “Mis seal weel?
See uni on ju tühi!
Wõi sellep ongi kurb su meel?…
Siin pisar palgelt pühi!…”
Ja mõrsja ütleb: “Kannata —
Kas seda sõrmust tunned sa?”…
Seal kõik, kes seda näewad
Nüid nende ümber läewad.

23.

Käes kukub sõrmus… Peigmees see
Näust walgeks läeb, kui waha…
Kuid kohus ütleb: “Kinni tee!…
Käed rööwlil selja taha!”
Seal rööwel kinni köideti
Ja surma warsti heideti,
Sa neiu kuulsaks ruttu…
Nii lõpetame juttu. —

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 15. jaanuar 1888, lk 24-26.

Talismann*

Puschkini järele J. Leppik.

Sääl, kus meri igaweste
Laeneid pillub kaljule,
Sääl, kus paistab soojemaste
Kuu ööl kauni ilmasse,
Sääl, kus haaremite ilus
Und näeb Muhamedi mees:
Andis mulle neid ööwilus
Imeasja meelites.

Ja ta ütles: Minu kallis,
Hoia teda hoolsaste!
Armastus sind nõnda sallis,
Andis tema sinule.
Haigust, surma, sõda, waenu
Ta ei wäära ialgi,
Ka ei jõua patu laenu
Tasuda ta sugugi.

Hommikumaa linnu anda
Ei wõi tema omast wäest,
Prohwetigi jüngrid kanda
Ei wõi teda sinu käest,
Üle mäe ja wete pinna
Kaugelt rannast otsata
Ei wõi ta sind wiia sinna,
Kus on sinu kodumaa.

Kui sind püüab silme sära
Petelikult paeluta,
Kui sind püüab sala kära
Musu läbi mureta,
Kui su äge armu taewas
Pilwes wale udu sees,
Kui su süda suutu waewas:
Siis ta hoidjaks sinu ees.

* Talismann on hommiku maa ebausu järele asi, mis inimest õnnetuse eest hoida wõib, kui teda kaasas kanntakse.

Oleviku Lisaleht nr 17, 21. august 1889, lk 265.

Tark Oleg

Puschkini järele eestindanud g.

Tark Oleg on tasuwa tapluse teel:
Kasaaride üle tall karistaw meel.
Et Wenemaad weristand waenune mõõk,
Neil oodata Olegi oda ja leek.

Truu hobuse turjal, raudriiete all,
Würst kihutab ees, järel malewa tall.
Tee pimedaist metsadest läbi neil läeb,
Kui korraga wägi ja würst imet näeb:

Tark ilmub, kes ikka Peruunile truu
Ja rahwale usutaw saatuse suu,
Kes palwes ja paastmises wanaks ju jäi, —
Ei würst temast lausmata lahkuda täi.

“Tark, lausu, mis taewas mull’ osaks weel loob
“Ja sõna, mis tulewik würstile toob!
“Mull awalda hirmuta tulewa raad,
“Mult palgaks a parema hobuse saad.”

“”Tark iial ei wärise würstide ees
“”Ja tasu ei tarwita jumalamees:
“”Prii tarkade mõte ja tõsine töö,
“”Kuid tulewa olu on tume kui  öö.

“”Mis otsal on ülewel, siiski sa tea
“”Ja surmani meeles mu seletust pea:
“”Sull õnnelik alati sõnade sõit,
“”Sind kuulustab iganes kuninglik wõit.

“”Su alamaks heidab, mis kuiw ja mis märg
“”Ning Greeka päälinnaski lõdiseb järg;
“”Sa tasud, kus tallel on werine wõlg,
“”Sa maksad, kus mälestaw Wenemaa põlg.

“”Sa laenetes ole  sull awatud haud,
“”Ei riku su terwist ka waenlase raud,
“”Ei mõõk ega oda, ei nool ega ling
“”Sind puutu, ei lahingis lahku su hing.

“”Su saatja su täniste sõdade teel,
“”Su sõiduloom päewal, su seltsimees ööl;
“”Su hobu nii osaw, nii julge ja wirk, —
“”Ses warjul on sinule suretaw mürk!””

Würst naeratab. Siis aga mõttesse jäeb
Ja pilwisel palel ta sadulast läeb,
Lööb hobuse laudjale lahkuwa käe
Ja hüüab: “Mu seltsimees, terweks nüüd jäe!

“Sa teenisid alati truuiste mind,
“Nüüd waewast ja tööst lasen wabaks ma sind. —
“Teid, poisid, ma käsin, et kandke weel hoolt,
“Et puudu ei tule tal kusagilt poolt:

“Tekk katku ta turja ja kaeru ta sõim
“Täis olgu nii kaua, kui kestab ta wõim!”
Säält sulased ratsuga ruttasid siis,
Ja würsti uus ratsaloom edasi wiis.

Tark Oleg on hõiskawa malewa ees,
Wiin kihab ja kohab neil karika sees.
Nad lausuwad lahkunud aegade auust
Ja isamaa ilmunud ühisest jõuust.

“Kus on siis mu seltsimees sõiduloom nüüd,
“Kell päewad ja paluke ammu ju priid?
“Ons julge ja kärme kuis enne ta jooks?
“Kus on, kes tast sõnume minule tooks!”

“”Su seltsimees suigub ju tõusuta und,
“”Ta luud aga kingul weel leida see tund.””
Würst waikib ja waatab siis wanade pool'”:
“Kus on siis mu kardetud saatuse nool?

“Oi tarka, oi tarka, kuis sonis su suu!
“Mu hobune oli mull otsani truu,
“Ma asjata otsisin omale muid.”
Ja soowib siis silmata langenu luid.

Tark Oleg ja Igor ja wanemad kõik
Siis tõttawad sinna, kus tähendud paik.
“”Näe, kingu pääl Dneperi kaldal see koht,
“”Sääl laenetab lopsakalt kaswanud roht.””

Pääluu pääle astub siis Olegi kand:
“Wõi siin on, mu sõber, su saatuse rand?
“Su elatand peremeees elus ju weel,
“Ei kuulutand tõtt talle tarkade keel.

“Ma lootsin, et kirwes sind kalmule toob,
“Su palawat werd minu põrm mullas joob,
“Kuid tõisiti seadnud mu saatuse sund.
“Siis uinu, mu seltsimees, rahulist und!”

Ju salaja sisiseb pleekinud luust
Must madu ja sülitab mürgisest suust
Ning lööb kala ümber end keerdu kui niit, —
Ja kahwatu würst ära kantakse siit.

Kurb matus on koos ja malewa reas
Würst Igor ja Olga on hallide seas.
Nad lausuwad lahkunud aegade auust
Ja isamaa ilmunud ühisest jõust.

Oleviku Lisaleht nr 9, 22. juuni 1884, lk 138-140

Talwine

Puschkini järele J. Kiwisaar.

Torm on, udu taewast katab,
Lumi keerab tuisuna:
Kord kui lapsukene nutab,
Kord kui metsik möirab ta,
Kord sääl wana katust mööda
(???) hõlgi kahistab,
Kord kui mees, kes käinud teeda,
Käega aknal koputab.

Meie wana onnikene
On nii nukker, pime ka.
Miks mu naene, nonnikene,
Akna juures waikid sa?
Kas sa tormi hulumisest
Oled (???)dunuks nii saan’d,
Wõi su wärtna wuramisest
Oled tukkuma ju jäänd?

Joome, kallis kullakene,
Kehwa noorust mälestes,
Joome mure, toop, kus jäi see?
Süda saab siis rõõmsaks sees.
Laula mulle, kuidas tihas*
Elas taga merede;
Laula kuidas neiu ehas
Wett läks tooma kaewule.

Torm on, udu taewast katab,
Lumi keerab tuisuna:
Kord kui lapsukene nutab,
Kord kui metsik möirab ta.
Joome, kallis kullakene,
Kehwa noorist mälestes,
Joome mures, toop, kus jäi see?
Süda saab rõõmsaks sees.

* tigane

Olevik nr 48, 26. november 1890, lk 1152.

Mälestusesammas

Puschkin.
A. Grenzsteini tõlge.

Kui walmis mälestusesammas,
Ma lõin ta oma wäega,
Ei teda riku ajahammas,
Ta pole tehtud käega.

Ei mina iial täitsa sure,
Ma elan põrmus põliselt:
Mu kannel kaotas kõik mure,
Ta ehib elu igawest.

Kõik kuulsa Weneriigi keeled
Ja rahwad merest mereni
Ja nende tunded, mõtted, meeled
Mind mälestawad järgesti:

Ma laulsin neile wabadusest
Ja waese mehe waludest;
Ei hoolind enda wiletsusest,
Ei kuulamatast kurjusest.

Ma maksin inimese wõla:
Ma laulsin oma rahwale;
Tal pühendasin kandli kõla,
See hüüab talle järgeste.

Olevik nr. 22, 1. juuni 1899, lk 505

Tondid

A. Puschkin’i järele –rgn.

Pilw, see tormab, pilw, see keerleb,
Pilwelt pilub kahwand kuu;
Lumi lausa langeb, weerleb;
Pime öö on otsatu!
Sõidan, sõidan laual luhal,
Kellukene kõliseb …
Hirmus, hirmus tormi uhal
Sõita – lumi keerleb, keeb!

Hei, las’ käia! … “Jõudu pole,
Isand, raske hobustel;
Silmad matab tuisk mul kole,
Lumi lasub lausa teel.
Jäljed kadund! Mis nüüd teha!
Teelt me eksind eemale!
Tont meid juhib, see on näha
Keerleb, weerleb kaugele.

“Waata, sääl ta tantsib, kallab,
Puhub, sülgab silme mull’;
Waata, sääl ta orgu kallab
Hirmund hobu eksiteel;
Sääl ta pistab lumest pea
Wõera werstapostina;
Sädemena wilgub, pea
Kaob pimedusse ta!

Pilw, see tormab, pilw, see keerleb.
Pilwelt pilub kahwand kuu;
Lumi lausa langeb weerleb,
Pime öö on otsatu!
Käia jõudu enam pole;
Järsku waikis kelluke;
Hobud seiswad … – Näe, mis kole
Kogu sääl! “Wist hunt on see.”

Tuisk, see tormab, tuisk, see hulub,
Hobused ju norskawad.
Waat’, ju eemale ta silub,
Silmad aina hiilgawad!
Hobused ju jälle sõitwad;
Kõliseb ju kelluke …
Näe, kus waimud lausa uitwad
Walgel lumel laiale!

Otsatumalt, inetumalt
Keerleb tondi kari sääl,
Nagu lehed rahutumalt
Sügisesse tuule wäel …
Kas neid palju? Kuhu tõtwad?
Haledasti huluwad.
Kas nad kodukäijat matwad,
Nõida mehel’ panewad?

Pilw, see tormab, pilw, see keerleb.
Pilwelt pilub kahwand kuu;
Lumi lausa langeb, weerleb;
Pime öö on otsatu!
Tondid kari karja pääle
Kõrgusesse keerlewad,
Kohutades kaebehääle
Südamesse saadawad.

Olevik nr. 14, 1. aprill 1895, lk 332

Ingel

Edeni läwel ise-endas
Örn ingel seisis hiilguses;
Kuid põrgu kohal demon lendas.
Tal mässuhimu südames.

Waim, keda kahtlus taga sundis,
Siis juhtus inglit nägema;
Uut eluhõõgu tema tundis
Ja hakkas õrnalt rääkima:

“Oh anna andeks! Minu silma
Siin muidu sa ei puutunud:
Ei wihanud ma kõike ilma,
Ei kõike ilma põlganud.”

A. S. Puschkini järele Jakob Tamm.

Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 556

Ööpik

Ööpimeduses, kui kõik jäänud unele
Lööb ööpik waikses aias laulu lillele,
Kuid lillel pole tundmust armulaulu üle,
Waid wärisedes langeb tema une sülle.

Eks külma iludusele nii laula sa?
Oh mõtle, laulik, mida püüad asjata?
Ta sind ei kuula, ega waata sinu poole:
Näed – õitseb ta; ei sinu hüüdel wastust ole!

Pushkini järele I. Fr. Meyer.

Linda nr. 26, 22. juuni 1899, lk 426

Mötted

Käin uulitsal, kus kära ikka.
Wõi rahwarikka templi sees.
Kas istun noorte meeste sekka –
Mul ikka unistused ees.

Ma ütlen: Aastad mööda läewad,
Ja wiimaks surmawalla all’
Kõik kaowad, keda silmad näewad;
Nii mõnelgi lõpp ligidal.

Silm üksi seiswat tamme waatis.
Ia mõtlen: “Metsa kuningas.
Kes minu isad hauda saatis,
On pärast mind weel olemas.”

Last wäikest meelitelen mina.
Ia mõtlen: “Anna andeks mull’!
Ma kustun, aga ela sina,
Ma enda koha annan sull’.”

Nii läewad mõttelennu sunnil
Mul mööda päewad, aastadgi;
Küll tahaks teada ma, mil tunnil
Surm tõstab oma wikati.

Kus kohas surm mu pääle tõttab.
Kas merel, reisul, lahingis?
Ehk naabri-org wast kaissu wõtab
Mu külmaks jäänud põrmu siis?

Ehk külmal kehal küll ükspuhas.
Kus paigas tuleb puhata.
Kuid ometegi armsas kohas
Ma tahaks ennem hingata.

Las’ haua uksel rõõmupalgel
Noor elu lustil mängida.
Las’ loodus hiilgab wõimsal walgel
Sääl igawese iluga.

Puschkini järel I. Fr. Meyer.

Linda nr. 22, 23. mai 1899, lk 359

Wanamees

Ei enam ole ma, mis warem,
Kus kirge armastasin ma:
Ju läind mu elukewad’ parem,
Ning kaunis suwi jäljeta.

Sa Ime, noore-ea jumal,
Su truuim ori olin ma:
Kui uuest’ sündiksin ma rumal.
Sust hoiaks eemal hoolega.

Puschkini järele H. Annila.

Linda nr. 15, 25. aprill 1896, lk 231

Kaukasia wang. (Järg).

Wene luuletaja A. Puschkin’i järele: J. Jänes

“Oh wenelane, üksi sulle
End ohwrisin; küll tundmata
Su südames kõik olli mulle;
Ei tea, kas kaua sinuga
Õnn, ihaldatud, seldsiks olli;
Kas kaua ootsid, õnnekaid
Su arm sull seldsiliseks tulli,
Ehk kadus sult kõik sedamaid;
Kas iial teda uuest näed,

Ehk igawest tast kaugel jäed! –
Sa oleks, wang, küll petta wõinud
Mu noorust, alles lapselist,
Kui usaldusega ma käinud
Sull seldsiks, saatust waewalist
Ja kannatust sull kergitama.
Seks jätsin une, unustes
Kõik hädaohhtu, magusama
Ma tuntsin tunni sinu ees.
Ei taha mind sa, … kes siis tema,
Su ainus lootus, lilleke?
Sa armastad? Armastad sina!
Pilk tõttab järgi temale!
Ma mõistan kõik, mull andeks anna,
Mu kurbdust ära naeruks kanna!”

Ta waikis. Ohked, pisarad
Waest neiu rinnda mulljusid,
Ta kuuled ilma sõnata,
Need wärisesid tundmuseta,
Weel waewalt hingas, langes ta,

Wang tasa käega tõstis teda:
“Miks nutad,” lausus ta, ka mulle
On saatus walu walmistand’,
Weel näitas karedama külle,
Kõik piin mu päralt üksi jäänd.
Ma armastasin, – wastust saada
Mu arm ei jõudnud, kustun ma,
Kui suitsew taht, mis elita.
Siin wõeras steppis, tundmata,
Siin kaugel igatsetud raalt,
Kui wäljaaetud kodumaalt
Saab üksik haid mull kalju wahel,
Luid, konnta katma roostend ahel.”

Öö warrju wirwendasid tähed
Ja näitsid kaugelt taeewa alt
Mäe latwu, kellel lume ehed.
Peat kummardes, pilk tumedalt
Nad lausumata lahkusiwad.
……………………………………
Kurb wang sest ajast hullkumas
Auuli ees on üksi näha.
Koit taeewa kaares, palawas,
Üht päeewa saadab teise taha,
Öö oma säetud teed ka käib,
Wang priiust igatsema näib.
Ja hüpab hirw siit läbi wõsa,
Ehk piirab shaakal pimedas,
Ta kuulab, healitsedes tasa,
Kas kasak kuskil luuramas.
Auulis ööse tüli looja,
Ta hüiab … Ümber kõik on waga,
Kosk üksi kohab kalju ees,
Loom aga tormab tuhinaga,
Et inimestel ligines.
Kord kuulatab ta mäe piirelt,
Et sõja kässku antaks kiirelt:
“Tabuunid kokku!” Jookswad kõik,
Ja keeb ju ümberkaudne paik.
Sõa riistad läitwad päikse wallgel
Ja hobused on sadulas:
Ju tormawad kõik kärmel jallgel;
Kui jõe laened langemas,
Mäe ladwult rutawad nad maha
Kubani kõrge kallda taha.

Auul on waikne; päike kadund.
Öö wahid noored, wallatud,
On lussti, lusti järgi ladunud,
Mis ajawiiteks mõista muud!
End wanad isad rinngi säewad,
Suits piibust tõuseb sinades;
Salk neiusid neil laulmas ees,
End wanadgi kui noored näewad.

Tserkesside laul.

“Jõe wette waub tume wall,
Öö waikus ujub mäe rajal;
Kasak ju wäsind, suigub all,
Ta tuetab end oda najal:
Kasak, mis magad pimedas,
Tshetschen* jõe taga luuramas!

Kasak on lootsikuga mees,
Jõe põhjal wõrrku joonde seades;
Kasak, sa wiimaks upud, mees,
Kui noored lapsed meie maades:
Tea ujumas on sellel a’al
Tschetschen seal warrjus wahu peal!

Jõe kalldal, igatsetud weel,
Kus külad rikkad stepi õitel;
Ringtants neil rõõmus Donni eel.
Ju wene lauljad, jookske meitest,
Siit jookske kodu rutuste,
Kus wees Tschetschen ei waritse!”
Nii neiud laulsid. Kallda peal,
Und wõidus wenelane näeb,
Kuid ahel, hirmus, ees tall seal
Ja sügaw jõgi jooksma jäeb.
Sell ajal pimeduse süle
Ju ujub steppis, mägedes,
Kuu wallge urtsikute üle
Weel walendad auuli sees.
Ju hirwed suikwad wete kõrwal
Ja kotka kisa waikimas,
Mäel tambib tumedamal serwal
Tabuuni kari pimedas.

Siis midagi wast kuulda olli …
Öö warrjus kaetud kogu käis,
Nii kurb ja kahwatanud, tulli
Neid wangi juure, tasa täis.
Huul nähti sõnu otsimas,
Pilk, piinlik, wajus mures maha,
Juuks lahhtiselt tall laenetas,
Waus rinna ette, selja taha.
Wiil kiirgas temal ühes käes
Ja teiises põue oda läikis,
Just näitas, nagu jullgus’ wäes
Neid wallmis olli sõja käikis.

Ja wangi peale waadates:
“Nüid jookse!” neiu kõneles,
Tscerkess ei waritse siin rada.
Sest rutta, aeg on kiire küll!
Siin wõta oda – jällgi sull
Ei wõi nüid ükski tunistada!

Ja hoidis wärisewa käeega
Ta wiili, maha kummardas.
Ehk ujus silm küll pisaras,
Kett katkes warsi, jõuutsa wäega
Raud ahel langes kolinaga.
“Sa waba oled, astu nüid!”
Ta sõnas; wenelane aga
Ta peale waatas, häda hüid
Sealt paistis, mure meeletuses;
Tuul hulus mööda pimeduses;
Täis torrmi wenelane hüidis:
“Mu sõber, hauani see rind
Su oma on; see hirmus pind
Siin jätame ja lähme koos!”
“Ei, wenelane kõik on läinud,
On kadund elu magusus;
Kord õnne illma olen näinud,
Nüid ottsas kõik, jälg tundmata.
Sa oled waba, leida ka
Wõid oma paleuse üles, –
Mis kurdan ma weel mure süles,
Mis kasuks mull kõik kannatus?
Jäe Jumalaga! Sinu ligi
Mu õnnistuse soowitus!
Mull andeks anna, waeewa, higi
Kõik unusta … Mull anna kätt
Weel wiimast kord …..”

Tcsherkessi neiul omad käed
Wang lautab, süda läheb ka lendes,
Ja side, keda ilma wäed
Ei murra, kinnitab end nendes.
Nad käsi käes jõe laentele
Siit liginewad waikseste –
Ju wenelane laente wahus
Wett lõhub wõimsalt ujudes,
Ta ees end laene jautab lahus,
Ju seisab kalldal kalju ees …
Ta taga äkitselt seal kohas
Jõe wesi … astub kalldale,
Siit waatab tagasi, waht uhas –
Weel kallas paistis sellgeste:
Tscherkessi neiut nähtawal
Ei ole seal, ei mäe all …
Kõik surnud … Kauge kallda kaisul
Weel hulub kerge tuule wing.
Kuu wallgusel, jõe woode paisul
Ka kaub keerlew wahu ring ….
Kõik mõistis – andeks andwal pilgul
Ta waatab kohhta wiimselt weel:
Auul seal on: kuu kahwata’nd wilgul
Weel paistab aed, kus istus eel
Seal kingul, kui ta ranndi kandis:
See jõgi päewal niiskust andis:
Seal mägestikkus laulis ka
Tscherkess nii wabalt, wõitmata.
Koit wõttis pimeduse üle,
Päew walgustas ju oru süle.
Wang wabalt kannget rada käis:
Tall rõõmus meel, sest läbi udu
Ju wenelaste laager näis:
Ja künnka harjal kasakad
Healt teretuseks tõstsiwad.

(Lõpp.)

* Kaukaasia rahwas, kasakate weriwaenlane.

Linda nr. 7, 1. august 1889, lk 314, 315, 316, 317, 318, 319

Linnukene

Puschkin’i järele Leeni.

Linnukene, ei ta tea
Hädast ega muredest,
Waewates end, ei ta sea
Kauakestwat pesakest.

Uinub oksal ööde sunnil,
Päike tõuseb hiilgades;
Lind siis püha koidu-tunnil,
Laulab, Loojat tänades.

Kewaditi iludusi
Suwi palawuseks toob;
Torrmi, marumuljutusi
Hilja sügise ilm toob.

Inimestel meeled rasked:
Üle mere lindab lind,
Kuni kewadised kassted
Kenast kodust hüidwad sind.

Linda nr. 7, 1. august 1889, lk 302

Kaukasia wang (Järg.)

Wene luuletaja A. Puschkin’i järele: J. Jänes.

Ta wastasele tormab sellga
Ja wõidab süita kasaka.
Wirk hobu on ta wara, rikkus,
Truu seldsimees, sell teede pikkus
Ei suuda jõudu wähenda.
Ja kawal ratsanik ta turjal,
Kui näeb teekäijat, lennul mäelt
Ta seisab seal: “Wõit heal ehk kurjal!”
Hoop rasske langeb tema käelt.
Teekäijat, kes weel imeks peab,
Kui tuul arkaaniga ta weab.
Ta wirrka hobust sellel teel
Ei keela kuristik, ei mägi,
Siin soo, seal tihe padrik eel,
Kõik wõidab nagu ime wägi.
Ta wõiitu näitab näitab were rada,
Mis steppi wõtab punastada.
Ees jookseb jõgi wahutes;
Ta tormab sisse! Wangil mõttes:
Und wiimast otsi woode sees,
See tühi kiirelt läbi tõttes
Neid kannab tugew loom kui nool,
Jo kallda peal nad teisel pool.

Ehk ujub wees üks okste kand
Mäelt alla, mis ehk takistada
Tserkessi wõib, jõest läbi saada:
Ta haarab seda; stepp ja rand
On tume, öösel kuud ei ole.
Tserkess nüud kännu arudel
Sõa riistad riputab, siis annab
End woode hooleks; kiiusel
Woog wahutes kõik alla kannab
Ja udu peidab. Kose heal
Küll kuulda, midagi ei näha.
All laagris jõe kallda peal
On ksssakad. Wee rüppe maha
Nad waatwad; wahus pimedas
Tserkesse jo sõja riista wõttmas.
Mis, kasak, mõlgub nüid so mõttes?
Kas lahing, kus sa teiste reas
Said kiitust, waenlast wastu wõttes,
Ehk kodu, omaksete seas?
Kõik tühi uni! Jumalaga
Sa jäta waba kodu pind,
Donn, isamaja lõbus, waga,
Sõa tee ja armukese rind:
Tserkess jo ronis sala randa,
Ta wibult wuhiseb jo nool;
Jo langeb kasak, – kalmu hool
On, werist ohwrit waikselt kanda.

Kui aga istub puhke ajal
Tserkess auulis, lustitas;
Ta seda sõidus waenu rajal
On tuha hunik õõgumas:
Kui rändaja siis hilja, tõttes
Öö warrju otsib wäsind teel,
Siin kartes näeb ta tule eel,
Siis lahkusega wastu wõttes
Hoolt peremees nii ellalt kannab.
Ja suitsund telgis waiba all
Teekäijat ootab magus uni,
Kus puhkab keigist homikuni.
Siis tõttab uuest teele ta,
See lahkus jäeb tal mäleta.
Kui olli lustiline pidu
Mäe lastel, noortemeeste salk
Siin mängis. Wahwus, wõidu idu
Neil olli mängu parem palk;
Ja nähti kotkast kõrges õhus,
Siin wibu nool jo wuhises:
Õnn sell, kes saagi maha rõhus.
Siis jälle mäele ridades
Nad hüppasid kui hirwe kari,
Mis keegi ei wõi taltsitada;
Pea kohal kerkis tolmu wari,
Kus tõt’sid sõbrad seldsiga.

Kuid igaw sündmus sõjalastel
On mäng ja elu ühtlane,
Ei wõitnud arwa toorel astel
Siin waljus õrna tundmuse.
Ja meeletumas wallatuses
Siin tollmu weersid orrhe pead,
mis noored wõitjad uhkustades
Weel rõõmu kisal kiidawad.
Kõik seda mitmet karrwa mängi
Siit wenelane silmitses.
Kord olli aeg, kus kuulsus sängi
Ka tema leekwalt jänunes.
See aeg jo ammu olli läinud,
Kus sõbradega seltsis ta,
Ta olli rohket rõõmu näinud:
Surm ees weel seisis oodata.
Ta mõtles sellest mitu tunndi,
Küll mäletas ta endsest a’ast.
Kus tundis õnne sooja sunndi;
Nüid warjud ainult pimedast
Tal wirwendawad pettes sillma.
Nii tähelpannes waatles ta
See lihtsat, esialgset illma,
Mis metsikult siin täitis maa.
Kõik mõtted waikses südames
Ta peitis, uhkelt wankumata.

Ta seisis kindlalt teiste ees.
Tserkessid waatsid imestades,
Neid liigutas ta raudne meel,
Nad kinkisid tall elu weel,
Kui orrje tappes aeega wiitsid
Ja oma saaki uhkelt kiitsid.

Teine jagu

Sa tuntsid seda õrrna nägu
Ja pillku puhtas helluses,
Kust hoowas arm ja süita tegu,
Kui põlwitas ta sinu ees;
Ta öösel istus, õnne kandes,
Suud palawalt so suule andes.
Ka kuulsid sa ta õrrna healt,
Kui lausus: Wang, mo armsam illmas,
Kui kaua tagad tumedalt
Weel ohata? Oh lase sillmas
Õnn hiilgadda; ta unusta
Su kodu koht, su isamaja:
Mo rinnalt rahu leiad sa,
Meil paradiis ka kõrbe raja,
Ma suga ilma ottsa läen!
Weel pole iial minu sillmi
Tserkessi huuled musutand,
Ta öösel mööda warju illmi
Mo ligi pole aset saand.
Ma kuulus kui üks armuta
Neid ilma õrna tundeta.
Mu elu saatus on mul teada:
Mind isa, wennad tahawad
Auulis, wõeras, paari panda,
Sest kulla eest mind müiwad nad.
Ma põlgan teda! Paluda
Ei wennda, isat suuda ma,
Kui lõpeb lootus, elu wõtma
Ma kihwti, odana saan tõt’ma.
Sind aga üksi, wõeras mees,
Ma suudan kanda südames …
Wang waatas tummalt, kahetsedes
Kirgliku neiu pallgeli,
Ta süda seisis rasskes mõttes,
Kui märkaks neiu tundmusi.
Kõik unustas ta; lendwal käigil
Läind aeg tal ilmus sillme ees,
Kord hiilgas silm tal niiskel läigil,
Kuid nagu tina südames
Tal armu walu wastamata.
Ta wiimaks neiul rääkis ka,
Mis pidand kannatama ta.

“Mind unusta, su auustust wõita,
Ma arrmu wastata ei saa.
Miks minule end tahad köita:
Teist noortmeest omaks nimeta,
kes seda aset küllalt täidab,

Kus minu süda kurb ja külm,
Kell sinu õrrnus õnne näitab,
Su pehhme pilk kui püham ilm,
Kes aru saab su armsaid sõnu,
Neil tunneb taewaliku mõnu! –
Ma aga ilma lootuseta
Siin närtsin kiirde ohwrina,
Need jäljed hinge torrmidest,
Mis näed, õnnetu armastusest.
Mind jäta – ja mu kurrba saatust
Sa osawõttes kahetse!
Miks ennemalt su õrrna waatust
Ei ilmutanud minule, –
Miks siis, kui kuristiku kohal
Waim, lootust kantes, wärises,
Kui tuul mind kandis maru mühal
Ei illmunud sa minu ees!
Siis piiga heal weel elustanud
Mind oleks hauas, pimedas;
Siis uskusin ma lootust weel
Ja joowastawaid waimustui,
Siis mere kohin, linnu keel
Mu meelel tõiwad mõlgutusi, –
Nüid aga hilja, kõik on jäenud
Must maha mures, igawas:
Külm, kiwistatud nüid mu tundmus,
Kus sureb iga õrnem sundmus.

Kui rasske on see surnud huultel
Weel elaw musu wastata,
Õrn õhk sealt lahkund tormi tuultel,
Silm peidab walu pisara!
Kui asjata on, uinund tundes
Weel äratada elustust,
Kõik ihaldus sealt läinud lendes,
Ei awa iial elawust! …

Kui aeega mööda, siiski õrnalt,
Su suu mo huultelt musu joob,
Ja kui sind kutsub minu kõrwalt
Tund, mis sull lahkumist m’ust toob,
Sul armu aeg nii ruttu lendab, –
Siis mina mõttes, arm mind piinab,
Kui unes, oma ees siis näen
Üht kuju, armsat igawest;
Tend hüian, siiski kurwaks jäen,
Ma waikin, kandund ta mu eest.
Ma unustuses sinus, teda
Mu kaenla wõtan suruda,
Tal pisaraid siin walan ma.
Ma üksi, siis mu kõrwal ta,
Mind igal pool ta wari saadab,
Mu waeese hinge waewa waadab.

Mu ahelad sa aga jäta
Mu kanda üksi, südames
Las’ walu aimdus puutumata
Weel ennast tröösti silmawees.
Mu walu jauta on sul karm,
Sa seda jõua – lahkumiseks
Mul kätt weel anna. Naiste arm
Ei leina kaua lahkumist, eks
Ta kaub pea, loob igawust,
Õis nõuab uuest armastust!” –

Huult awades, kuid pisarata
Neid istus noormehe ees;
Ta tume pilk, nii eluta
Käis wangi peale noomides.
Kui wari kahwand, wangi kätel
Külm käsi seisis, wiimaks ta
Sai wahet tunndeil haledatel
Ja alga kurwa kõnega:

(Pooleli.)

Linda nr. 6, 15. juuli 1889, lk 273, 274, 275, 276, 277

Kaukasia wang

Wene luuletaja A. Puschkin’i järele: J. Jänes

Annetuseks.

Teil, Eesti neiud, tahtsin kanda
Üht lugu kõrrwu läinud a’ast;
Siin suudan Teile ette panda
Ma pillti kaugelt wõeralt maast.
Ja Wene wõimsalt luuletajalt
Ma lainan kannelt salajalt!
Heal helljuw tema wiisi kajalt
Mind awateles ägewalt,
Neid õiisi Teile näha tooma,
Mis kangelane korjand sealt,
Kaukaasi orust, kalmu pealt.
Saaks lugu Teile lõbu looma
Ja meele tuletama ka,
Et meie weike isamaa
Ka oma poeegi saatnud sinna, ….
Kus, keeldes wägiwaltselt tööd,
On Wene kotkas rajand linna
Ja kautand pimeduse ööd,
Kus eluaset õnnelikku
On leidnud mõni Eesti pere;
Nüid üle stepi lagendiku
Nad sagest’ hõidwad meil “tere!”

Ei wõi me’ olevikkus ka
See kurwa juhhtust unusta,
Et wale tuul weel meie maalt
Nii mitu sõpra sinna kandis,
Ja kelle õnne warajalt
Ta wilu kalmu warrju pandis
Suhhumisse, kas seda lugu
Wõib unustada Eesti sugu?

See luule aga, oleks ta,
Teil nagu õrnas algus ehtes,
Kaukaasi õiites, loori lehtes,
Mis sidus pärja punuja!

J. Jänes

Esimene jagu

Auulis*, oma ukse läwel,
Tserkessid pidulikult itk’wad.
Kaukaasi pojad juttu westwad
Siin mässust, kautud lahingist,
Nad kiitwad, karme ratsu turjal;
Nad mäletawad end’sest ajast,
Kus wõit neid ootas heal ja kurjal,
Ehk pettis päälik kawalast.
Neil meeles omad piigid, kangid,
Ka noolte mõju, nobedus,
Ja küla rikka häwitus,
Ja sõstra silmilised wangid.

Jutt kostab pimeduse kudus,
Kuu, kahwand, ujub õhtu udus.
Tserkess seal häkitselt neil ees,
Ta ratsul on. Arkaani** sees
Noort wanngi kiirest siia wiab:
“Wot wenelane!” lausub ta.
Auul end kisades ju seab
Ta ümber uudis’ himmuga.
Wang seisab külmalt, köitmata,
Peas juuksed segi sasitud,
Ei kuule ta, et wihas suud
Tall ähwardusi piiramata
Siin wihas ette karjuwad.
Kui kiwistatud surrnu keha
Ta seisab, kujud, koledad
Tal riisund wiimse loots’ eha.

Noor wang siin kurja jalga ees
Weel lameb kaua rakstel tunnil.
Päew kõrwetawalt kiiredes
Ju pea kohas, janu sunnil
Ta ärkab, kuiwand huulte peal
Saab kuuldawaks nõrk ohke heal.
Ja tõuseb õnnetu siit tasa,
Pilk uidab nõrgalt ümbruses.
Seal näeb ta lumes mäe ladwad,
Siin ümberkautsust onnid katwad,
Kus rööwli sugu asub sees.
Tserkess siin oma priiust hoiab.
Noor wang nüid mäletada püiab,
Mis hirmus saatus osaks tall.
Ta tõstab jallga, kõlinal
Raud ahelad ta käiiki keelwad,
Hirm, jälestus ta jõuudu neelwad,
Ja lausub: Jumalaga kõik,
Mu priius, püha kodu paik
Ta on …

Kalju kingu taga,
Kus hallik selle ümber aed
Ta üksi, wahilt luuramata.
Auulis, kuuleb ta, kõik waga,
Tserkessid põllul; kõrged mäed
Ja lagendikud rohelised
Tall sellgelt paistwad silma ees.
Seal mäe külled kiwilised,
Neil ladwad lumes walendes,
Sealt wahelt käib üks kitsas rada,
See meelt tall wõtab wangistada.
Rind elawamalt tuksub tall:
Üks müte tasa tõusewal …

See kauge tee wiib Wenemaale:
Seal koht, kus leek’was nooruses,
Tall uhkelt elu hakkas peale,
Kus rõõm tall roosi õiedes
End armu pallgel eesmalt näitis,
Kus pilw ta õnne taewa täitis
Ja saatus karistuse tujul
Tall lootust, rõõmu ära wiis,
Ja õnne mälestuse kujul
Ta närtsind süda warrjas siis.

Ta proowis illma, inimesi,
Ta truuduseta elu hind
Tal näitas, et ta sõbra rind
Tõi äraandeid wainulisi;
Ka armastuse sõita tund
Tal näitas meeletumat und.
Seal igawuse ahelates
Ei jõuudnud waenlust, waleteelt
Ta kauem kanda; ettewõttes
Üks teine kuju täitis meelt:
Siin seda tühhjust jätta maha
Ta loodust omas ehtes näha,
Sest kaugele ta igatses,
Et õnne leida priiuses.

Jah, wabadus! See olli weel
Ta ainus soow siit ilmast leida,
Seks ammu juhtus mõte, meel
Siin igatsustel igawatel,
Kes okast kunagi ei peida.
Ta tahtis ella huule kätel
Ta südamliku pallwega
Priiuse hiiel ohwerda.
Kõik kadus … Lootus’ tähe ees
Tal illmas midagi ei näe;
Ka wiimse paleuse päe
Tal kadus umb’se udu sees.
Nüid ori ta – siin kiwi naale
Ta kummardab ja ootab weel,
Mil waub päike piina teel,
Mil kuuleb haua külma heale.

Jo kadus päike mäe taha,
Kui kaugelt kõmin kuulukse:
Salk ligineb auulisse.
Nad põllul wilja niitsid maha,
Nüid tullid, ast’sid majadesse;
Aeg ajalt õhtu waikusesse
Kaub kära, uue hõllma nad,
Wäe prisked lapsed uinuwad.
Kõik on nii waikne, mäe jalal
Weel purskab hallil sädemes,
Kaukaasi harjad kandwad õlal
Öö warrju, pilwe waiba sees.
Kuid, kes kuu kahwa’nd paistusel
öö waikuses siin üksi uidab
Käib isi waikselt warwastel?
Jo ärkab ainlane. Ees
Tal tummalt, ellas õrnuses
Tserkessi neiu seisab, waates.
Wang kahtleb, pillku ka peal saates
Ja mõtleb: wale uni see,
Mis ilmub wäsind tundele …
Kuu kiirtelt waewalt walgustud,
Siis neiu kummardab end maha
Ja, jootse wangi janus suud,
Ta kuiwand huultel’ õrna käega
Kumõssi*** pakub, waewalt see,
Täis imestust ja õnne wäega
Wõib kuulda, kuida kõrwale
Ta mahe heal ja kõne kõlab.
Ehk wõeras wiis küll sõnades,
Tal kostab õrnal kõrrwades:
Weel ela! Wang ka uuest elab.
Kõik wiimast jõuudu kokku wõttes
Ta tõuseb, kruusist elu ta
Joob tugewuse tundega.
Siis uuest, waigistatud mõttes
Ta kalju naale maha heidab,
Ilus lootus igawust talt peidab.
Weel kaua tummalt tema ees
Õrn neiu istub wallwades,
Kaastundmist awaldab ta pale,
Wist wangi saatus on tal hale,
Ka huuled wahest teadmata
Küll kõnet tahtsid alusta,
Kuid ohkas, pisar pallgel näitas,
Et kaastundmus tall südant täitis.

Päew kadus päewa ees kui wari,
Wang seisis weelgi ahelas,
Kus mägestikkus hoiti kari.
Keskpäewa leeki jahutas,
Tal niiskus külma koooa sees.
Kui lumes mäe ladwa taga
Kuu paistis kahwand kiiredes,
Kui uinus kõik auulis, waga,
Siis jala astel ilmus siin
Tserkessi neiu; wäljast toitis
Kumõss ja karastaja wiin.
Ta surnud sädamesse loitis
Ilus elu; Sest õrn neiu heal
Küll sosistas tal wõeraid sõnu,
Neil ollo siiski armas mõnu.
Nii sala jagasiwad seal
Nad õhtu sööki, õrna juttu
Silm, märgid seletasiwad.
Ja neiu õrnad huuled kantsid
Ta kõrrwu laulud lõbusad,
Mis õnnelikkus Gruusias****
Mäe lastel ajawiitust antsid.
Sest neiu põues salajas
Üks õnnis aimdus ammu asus,
Arm wõimata sealt wällja kasus.
Noor waenlane eluteel
Ju olli kautanud õrrna tundmust,
Ju ammu enam kare meel
Ei tunnud lapselikku sundmust.
Ei arrmu wõind ta wastata,
Mis neid tall pakkus warrjamata –
Wõib olla, kartis mäleta
Ta armu õntsust unust’mata.

Ei närtsi korraga meil noorus,
Ei rõõm weel lükand ära sind;
Weel mõni kord meid ootab woorus,
Weel mõnda rõõmu leiab rind,
Kuis teie elustawad kujud,
Kes joowastasid esmalt meid,
Te esialgse armu tujud,
Ei iialgi enam näe me’ teid.

Nii näitas, et wang lootuseta
Ja harjus kurwa eluga.
Ta ilma walutundmuseta
Wõis wabalt ümberwaadata.
Kõik muret, mässu unustes
Ta kaunist lootust silmitses:
Mis ilu näitas õhtu eha,
Mis luule tööd wõis homik teha,
Kuis mäedel kõrged hiigla kogud
Seal lume waibal walenedes,
Siin mitmet karrwa wärwi segud,
Hall, sinine ja punane;
Nii mäe ladwad määratumad
End muutsid waatja sillmadel,
Kõik wärwirikkad, kirjud kumad!
Seal läigib jää, siin kalju eel
On nagu seisaw pilwe ahel,
Ja Elbrus uhkelt teiste wahel
Peat tõstab taeewa sina sees,
Kui algus aja wägimees.

Kui mürises nii õõnsalt mägi,
Kui tõuusid tormid huludes,
Wang kaljul istus – jallge ees
Ta mustad kogud keermas nägi
Ta stepist tõuusis lendaw aur.
Siis aset otsma kalju warrju,
Ta nägi jookswat hirwe karrju,
Hirm igal hingelisel suur.
Ka kotkad tõuusid kalju urrkast.
Tabuunid***** otswas kodu kurkast.
Seal äkitselt wihm, rahe koos,
Pilw keerleb pikse tule hoos:
See on mäe tormiline sadu!
Mäelt kiwa alla kolistes
Ja wihas wahhtu küliti
Käib oja, nagu keerlew madu.
Ja üksi wang weel ootas aeega,
Siin wee ja rahe walljus käes,
Mil päike uuest lahhke käega
Kõik walljult keelab loomu wäes;
Kui oleks nalja-mäng tall ees.
Nii tormi tööd ta silmitses.

Europa elaniku sillma
Siit rahhwa kombe wõeras wiis,
Mis kujutas nii ise illma,
Siin puutus. Neis ta nägi siis,
Neil teine usk ja teine tegu,
Ja elul lihtsas algusnägu.
Neil wõitlus’ himmu soonte sees,
Prii weri kiirust, jõuudu annab;
Ja wõera eest ta külades
Tserkess nii lahkelt hoolt ka kannab.
Ta seda nägi, armastas.
Tunndide kaupa nende käiiki
Siit mäelt wabalt waadates
Ta tähel panni, wälist läiiki.
Tserkess siin kiire traawliga
Käis lennul üle lageda,
Ka üle mäe ja lõhe kandis
Tend rattsu, kell ta woli andis.
Tserkess ka sõja ehetes
Tall näitas uhket lõuuna läiiki,
Sest lapsest saadik nende sees
Ta harjund teha rööwli käiiki.
Seal armsaks seldsimeheks ollid
Arkan ja oda lühike
Kubani wibu, wõidule
Nad nendes sagedaste tullid,
Neid kanda waew neil harjund wiis.
Teel takistust Tserkess ei pelga,
Kord ratsub, kord kui jalamees

(Pooleli.)

* Kaukaasi elanikkude küla.
** Silmus, metshobuste, ka wangide püidmiseks.
*** Karastaw jook mära piimast.
**** Üks Kaukaasia ilusamatest maadest.
***** Mets hobuste karjad.

Linda nr. 5, 30. mai 1889, lk 205, 206, 207, 208, 209, 210, 211

Tondid

Tuiskab, sajab; öö on tume;
Kuu ei paista; pilwed ees;
Tuimalt läbi lendwa lume
Tungib walgus tuisu sees.
Sõidan, sõidan, püsi pole;
Kõlinal käib aisakell;
Küll on tüütu, küll on kole
Laial wäljal lumisel,

„Lase sõita!“ – „Sõit ei läha!
Hobused on wäsinud.
Jälgi pole kusgil näha, –
Tee on ära tuisatud…
Mis sääl teha, herra, sajab;
Kuhu jõuame, kes teab…
Tont meid wistist kõrwa ajab,
Mööda wälja ümber weab.

Waata, sääl ta ongi, risu,
Lumega mind loobib nüüd,
Waata, eks ta hobust kisu;
Orgu püüda meid tal püüd.
Sääl ta wersta-postiks muutus,
Seisis otse sõidu ees;
Sääl kui säde silma puutus
Kadus jälle tuisu sees.“

Tuiskab, sajab; öö on tume;
Kuu ei paista, pilwed ees;
Tuimalt läbi lendwa lume
Tungib walgus tuisu sees!
Wastupidamist on wäha,
Aisakell jäi häkki wait;
Saan ei nihku… „Mis sääl näha?“
– „Kas on känd, wõi hundimait?“

Tuul see hulub, tuul see nutab,
Hobused need norskawad…
Hirmutaja ära ruttab,
Silmad wäljal wälguwad…
Hobused need saawad hoogu,
Kõlinal käib aisakell…
Waimud löövad endid loogu
Lagendikul, lumisel.

 

Laiad, pikad, nagu londid,
Waewalisel walgusel
Lennul keerlewad need tondid,
Nagu lehed sügisel.
Kuhu endid küll nad weawad,
Miks nad kurwalt laulawad?
Kas nad nõia pulme peawad,
Kodukäijat matawad?

Tuiskab, sajab; öö on tume
Kuu ei paista; pilwed ees;
Tuimalt läbi lend’wa lume
Tungib walgus tuisu sees.
Tondid laialt lennul julgel
Kõrgel, kõrgel keerlewad,
Wingumisel, waljul huilgel
Minu südant muljuwad.

A. S. Puschkini järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 51, 18. detsember 1897, lk 408 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Elusõit

Ehk raskesti koorm pääle lasub,
Kuid wanker weereb kärata.
Hall wanake – aeg, pukil asub,
Oh wankert kindlalt juhib ta.

Rind paisub rohke õnne sunnil,
„Las’ käia!“ rõõmsalt hüüame,
Kui wara hommikusel tunnil
Meil algab kaunis sõidutee.

Ju lõunel wäsimus meid wõidab –
„Oh tasamini!“ palume,
Kuid wanker wanawiisi sõidab
Siin üle orge, küngaste.

Ja õhtul wagusi me jääme,
Sõit tuimaks ju on teinud meid,
Nii suikudes me öösse lääme, –
Aeg aga ajab hobuseid. –

Pushkini järele H. Annila.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 30, 24. juuli 1897, lk 240 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Taline tee

Läbi õrna udusüle
Kuu see tungib kõrguses,
Kurwa lume-wälja üle
Kurba walgust külwates.

Mööda maanteed, pikka, pikka,
Saan see sõidab sahinal,
Kellukene kõlab ikka
Ühesoodu aisa all.

Misgi tuttav hinge täidab
Postipoisi laulmisest;
Laul kord rõõmuküllust näitab,
Kord ta kaebab kurbtusest.

Muidu ümbrus tühi, waga –
Pole tuld ei talu sääl…
Werstapostid üksi aga
Wälkumas on wälja pääl.

Igaw, tüütu… Homme juba
Olen, Liina, Sinu pool…
Kamin köeb… Soe tuba…
Sind mul näha ainus hool.

Kella seier kiirelt rühib,
Warsti keskööd näitab ta;
Kesköö wõõrad wälja pühib,
Meid ei aga lahuta…

Tee on tüütu… Suik ju sume,
Sulub postipoisi suud…
Kellukene kõlab, kume, –
Udu-wari katab kuud.

A. S. Puschkini järele J. Tamm
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 3, 16. jaanuar 1897, lk 24 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)