Rubriigiarhiiv: Oleviku Lisaleht

Jahimees

Schilleri järele K.

Eks sa taha talle hoida?
Talleke on tasane,
Nopib noore rohu päida,
Mängib murul uteke.

“Ella eidekene, mina
Ihkan küti käigil’ minna!”

Eksa taha karja hoida?
Karja sarvel hele hääl,
Karja kaitsejanna käida
Haljendava aasa pääl?

“Ella eidekene, tas ma
Tahaks jahi jänu täita!”

Eks sa taha lillekesi
Kosutada lastega?
Mäel ei meelita sind mesi,
Hirm sääl iga astega!

“Lase õied õilmes olla,
Hoian neid, kui ilmun alla!”

Jahile läks eide armas,
Tuju tõttu edasi,
Oli küti käigil kärmas
Käima kalju radasi.

Oh, kuis hirve tallekene
Põgeb, päras poisikene!

Kõrge kalju harja üle
Tõttab hirmund hirve tall,
Läbi lõhken kalju süle
Hüppab hüva-jalgne ell.

Laane tallekene, tõtta!
Veel on vara elu jätta.

Aga kõrgel kalju laual
Hirmuna nüüd hirveke,
Kurjal kuristiku haual
Lõpetatud talle tee.

Ees näeb haigutava haua,
Selja taga surma raua.

Vesi silmas, värin rinnas,
Palub tall nüüd jahimeest;
Poiss ei peata, vibu vinnas,
Tahab tappa tallekest;

Aga häkki halliate
Isa astub a’aja ette.

Ja siis oma vaimu väega
Kaitseb tapatalle ta.
“Saadad surma kare käega
Sina kunni seie ka?

All on igal hingel mahti,
Jäta minu riigis jahti!”

Oleviku Lisaleht nr 45, 2. november 1882, lk 2.

Näkk

Lermontovi järele Vene keelest J. T.

Näki neiu kuu kumava valguse käes
Ujus jõe vee voogude väes;
Kunni kuuni ju pilduda laenete päält
Tahtis hõbetud vahtu ta säält.

Jõgi kohas ja liigutas sügavas vees
Udu pilvi, mis paistsid ta sees;
Näki neiu see laulis; ta halelik hääl
Kostis vastu jõe kallaste pääl.

Tema laulis: “Siin põhjas, kus voogude viir,
Päeval virvendab päikese kiir;
Kala karjad siin käivad, kui salased väed,
Läikvat kristallist linna siin näed.

Jõe liivasel voodil siin vaikuse sees
Magab pillirool varjatud mees,
Magab võeramaa vägimees magusat und,
Mida saatnud on laenete sund.

Aga musu, – oh häda, ei tea, miks nii, –
Tal külmust ei ära tali vii;
Tema magab – ei sõnagi kõnele keel;
Ta ei hinga, ei ärka ka veel!…”

Nõnda laulis näkk läikiva laenete pääl
Sala valuga haledalt sääl;
Jõgi kiigutas keereldes sügavas wees
Udu pilvi, mis paistsid ta sees.

Oleviku Lisaleht nr 44, 26. oktoober 1882, lk 2.

Ootus

Schilleri järele Jaan Suviste (?)

Kuule, eks vankunud värav?
Oli, kui lõgiseks link?
Ei, vaid vaiksel tuule hõngul
Lausus saa lehte rink.

Sa haljas võlv, end ehtes valmista,
Sest varsti ilmub kenaduse kaasa!
Oh oksad, võtke voodit palmista,
Ja heitke neiul vaikist ööde aasa!
Te õrnad tuuled sala salmista,
Ta roosa palgel kallistage aasa,
Kui tema kaunil keha kergel kõnnil
Ta jalad siia saatvad armu sunnil.

Vaata, mis lipsatab võsas?
Kõssatab rohine pind!
Ei, kord kohkus põesa peidus –
Lendas üles väike lind.

Oh kustu varsti, re päike elk!
Ei jõua, õnnis vaikis viibimata,
Me ümber heida tume ööde telk,
Ja sala kätega meid kinni kata!
Ei ilmsiks ihka armastuse helk,
Ka kiire kumase näeks end nägemata;
Kuid ämarik, see vaikne, häbelik,
Sääl tohib olla teadja õnnelik.

Kuule, kas kaugel ei kõland –
Kaikus kui tasane hääl?
Ei, vait luik, see (?)lõdusringil
Ojub hõbe tiigi pääl.

Mu kõrvus kõla häälte iludel –
Sääl purskav hallik langeb kahinaga,
Ja lilled kummardavad loode piludel,
Kõik jumistusel jätab Jumalaga;
Sääl targad meelitavad leht’de viludel,
Ning silepalgsed õunad otste taga;
Ja õhk, see lille lõhna vahutav,
Mu palav põsel lehvib jahutav.

Oli kui sammude kahin
Peitliku pärnade all?
Ei, sääl vili maha põntsus
Otste koormast ripneval.

Ju leekiv kuma langeb õntsaste
Ju eha rüppe, värvid kahvatavad;
Ja õrnad õie nupud vallale
Ju videvikud meeli ahvatavad;
Kuu kerkib puhtal palgel ülesse,
Ning ämarikku metsad lausandavad –
Ja võlvi taha langeb eha vöö,
Ning vaiksel sammul astub õnnis öö.

Vaata, mis valendas eemal,
Säraks kui siidine kleit?
Ei, see petlik samba sära
Metsal vale valgust heit.

Oh ihkav süda, ilmaaegu sa
End lased kena kujutustest kanda –
Ei saa vel armul ümberhakata,
Ei petlik õnn või rinnal rahu anda.
Oh ilma elav – ihkel ootaja,
Mind lase oma õrna käekest tunda!
Ja kui su kuub ju eemalt eleneks,
Küll vale varjud pattu peleneks.

Ja tasa, kui taevasest õuest,
Nii ilmub see õnnelik tund –
Sääl oli ta ligistand sala,
Ja äratas musuga mind.

Oleviku Lisaleht nr 43, 19. oktoober 1882, lk 2.

Purje

Lermontovi Парус. F. F.(?)

Üks üksik purje valgendades
Näib merel udu sina seest…
Mis tema otsib kauges maades!
Mis tõukas teda kodu veest?

Tuul hulub: laente mängu trotsib
Mast painudes ja rägiseb…
Ei õnn see ole, mis ta otsib,
Ei õnn, mis eest ta põgeneb.

Ta üle kuldne päike kaalub,
Ta all on klaasist selgem voog
Ja rahuta ta tormi palub,
Just kui tooks rahu tormi hoog.

Oleviku Lisaleht nr 27, 18. juuli 1883, lk 2.

Igatsus

Schilleri järele F. F (?).

Oh, et selle oru õhust
Oleks välja minekut.
Sellest külma udu rõhust. –
Oh, kuis saaksin õnnistud!
Sääl ma silman kena mäge,
Haljendab tall eluviin!
Oleks tiivad, oleks väge:
Mägedele rändaksin!

Armsat kokkukaja kuuldes
Aiman taeva rahuhäält.
Kerged hood toovad tuuldes
Lõbust lõhna mulle säält.
Kuldset vilja valminevat
Näen ma lehte lautusest.
Lilled, mis sääl õilmitsevad.
Ei saa kantud talvedest.

Oh, mis ilus päevapaistes
Võib sääl olla kõndida.
Ja see õhk, sääl kõrges seistes,
Oh, küll see võib karasta!
Aga mulle sõõrdu taevad
Ette voolvad jõe vood.
Mis sääl vahel kohisevad.
Hirmu täis mu hinge hood!

Kiikuma ma näen üht vene,
Aga pole juhtijat!
Astu sisse, inimene:
Tema purjed elavad!
Võta usus ennast anda
Issandale kaitseda:
Küll üks ime võib sind kanda
Kena imemaale ka.

Oleviku Lisaleht nr 26, 11. juuli 1883, lk 2.

Luik, haug ja vähk

Krõilovi järele Piirikivi.

Luik, haug ja vähk kord tõtsid
Veikest koormat vedama,
Kärmest riistad raksud võtsid,
Et end ette rakenda
Ja siis ihu hingega
Veikest koormat vedada.

Luigekene luule-lindu
Kiskus koormat taevasse,
Haug, see võttis võimu rindu,
Kiskus vete voodele,
Vähk aga tassis tagasi –
Koorm ei liikund paigastki!

Kes neist kolmest süüdi kannab
Ehk kel õigus kõigiti –
Kes neil seda otsust annab?
Nad on mehed ikkagi!
Kuid see üks on selge ju:
Vedamine võimatu!

Oleviku Lisaleht nr 25, 7 detsember 1887, lk 394.

Linnuke

A. Latik, Vene keelest.

Linnukene oksalla,
Linnukene vaga!
Ei ta varja salaja
Mingit hinge taga.

Ei ta tea kurbusest,
Vaevast ega leinast.
Ei ta punu pesakest
Nutuga – mis heinast.

Öösel oksal suigub ta,
Ja kui tõuseb päike,
Vaat’, siis Loojat rõõmuga
Kiidab sääl ta väike.

Kui on möödas kevade,
Suve soojus läinud,
Ilm nii umb ja udune,
Silm ju lumet näinud:

Inimestel igav siis
Kuulda kaebdus’ kära;
Linnukesel õndsam viis: –
Lendab talveks ära.

Oleviku Lisaleht nr 24, 22. november 1886, lk 373.

Heinamaal

Vene lauliku Apollon Maikovi laulud. 
Eestistanud M. Kampmann.

Magust lõhna õhuvoogu
Saadab eilne heinaniit,
Naised kaarutavad loogu
Veeretades laulu viit.

Sääl ju kuiva heina kandvad
Mehed kokku rutuga,
Üles koorma otsa andvad,
Koorem kasvab kuhjana.

Väeti, vilets loomakonti
Tukub ootes koorma ees,
Jalad risti, kõrvad lonti
Juba lasknud une sees.

Aga Muri, õuevahti,
Heina laente pehmuses
Haugub, peab lustijahti
Üles alla hüpates.

Oleviku Lisaleht nr 19, 18. september 1889, lk 292.

Kalevala I

Soome rahva lugulaul (epos).

Kandle tegemine ja mängimine.

Eestistanud M. J. Eisen.

Vaga vana Väinamoinen
Asja lugu arvamaie:
“Nüüd oleks aega mängida,
Laulu lasta, ilu teha,
Sest et olud uueks muutnud,
5       Asjad armsaks arunenud;
Aga mu kannel kadunud,
Rõõm on ära riisutud
Kalade külma koduje,
Lõhede ligi laenesse,
10     Mere haua hoidijalle,
Vellamo mäe hulgale,
Kust ei seda enam tule,
Ahto see anna tagasi!
Oh sa seppa, Ilmarinen,
15    Enna ja eile tagusid,
Tao siis veel korra täna,
Tao mulle raudne reha,
Rehale piid tihedad,
Piid tihedad, vars pikk,
20     Kellega laened rehitsen,
Loogu laiad laened käänan,
Mere rohud need roo’lle,
Kannad lausa laidudelle,
Et ma oma pilli saaksin,
25     Kandle jälle kinni tabaks
Kalade kottu külmasta,
Lõhede juurest laenesta.”
Ilmarinen ise seppa,
Taguja mitme põline,
30     Tagus talle raudse reha,
Vaskise varre valmistas,
Piid tagus sada sülda,
Viissada varre valmistas.
Siis’ap vana Väinamöinen
35     Võttis peusse raudse reha,
Astus teeda tillukesta,
Kõndis maada natukesta,
Terasest telgi turjale,
Vaskise silla veerele.
40     Seal oli paati, kaksi paati,
Kaks valmista veneda,
Terase sella telgilla,
Vaskise silla veerella,
Üks vene uus vene.
45     Teine vene vana vene.
Sõnas vana Väinämöinen,
Ütles uuele venele:
“Tule mu vene vetele,
Lootsik lainelle libise,
50     Käevarre käänamata.”
Ilma pöidla pidamata.”
Vene see venis vetele,
Lootsik libises laenelle,
Vaga vana Väinämöinen
55     Ise aga istus pärasse,
Läks merda mõõtemaie,
Laenid luuaga pühkima,
Loos merelilled loogu,
Rehitses raisad rannalla,
60     Raapis kokku roo ründed,
Roo ründed, kõrkja kõrred,
Iga haua otsis läbi,
Iga laidu katsus läbi,
Ei saanud, ei tabanud
65     Haugi luusta loodud pilli,
Ära riisutud rõõmustust,
Ära kadunud kandlekest.
Vaga vana Väinämöinen
Astus viimaks koju poole,
70     Pea norus, meeli nukker,
Kübar see taga kullassa,
Sõnus sõna, lausus nõnda:
“Ei ap seda enam ole
Haugi hammaste iludust;
75     Kalaluusta loodud pilli!”
Astudeski aru mööda,
Sammudessa salu servas
Kuulis kase kurtes nutvat;
Visa puu vesistavat;
80     Juba liikus ligemalle,
Veeres sinna vaatamaie
Küsimaie, kuulamaie:
“Miks sa nutad, kaunis kaski,
Valad vetta, ilus puu,
85     Valge vöö kurdad kurvalt.
Ei sind sõttaje saadeta
Ega taheta taplema.”
Kaski vasta kostemaie,
Ilus puu see vastamaie:
90     “Nõnda muud need mõtlevad;
Mõned ja mitmed arvavad
Elavat minda ilussa,
Rõõmusta minda viibivat,
Mina õnnetu hoolitsen,
95     Igavusessa ilutsen,
Kurdan langes kurvastuses,
Ümisen oma muressa.
Oma kurba lugu kurdan,
Oma vaest lugu leinan,
100   Kui olen väeti osata,
Vaevane ilma varata
Pahadella paikadella,
Laialdase lagedalla,
Osalised, õnnelised
105   Seda soovivad alati:
Kena kevade tulevat,
Sooja suve kätte jõudvat;
Mina õnnetu ometi,
Mina väeti kordan ikka
110   Oma koorta kooritavat,
Lehed ära lõigatavat.
Sagedasti minu juurde,
Minu väetima veerde
Lapsed kevade jooksevad,
115   Ilusal ajal astuvad,
Noaga mahlu nüllivad,
Lõhki mu keha lõikavad;
Karjatsed kurjad suvella
Viivad mu valge vöökese,
120   Kes kipiksi, kes tupeksi,
Kesse marja vakakeseks.
Sagedasti minu juurde
Minu väetima veerde
Tüdrukud asuma tulevad,
125   Veerella vallatust teevad,
Lehed päält minult lõikavad,
Oksad vihaks valmistavad.
Sagedasti minda vaesta,
Sagedasti mind väetita
130   Raisu puudeks raiutakse;
Pinnu puudeks pillutakse.
Kolm kord tänavu kevade,
Kolm kord tänavu suvella
Mehed mu alla asusid,
135   Oma kirveida ihusid
Minu pea purustuseks,
Minu hinge võtmiseski.
See oli minu suine rõõmu,
See mu kevadine kasu;
140   Ei ole talve paremgi,
Lume aeg ei ole armsam!
Juba ajake aegsastu
Murel minu moodu muudab,
Pea painub alla poole,
145   Nägu see ära kahvatab,
Muste päevi mõteldessa,
Pahu agasid arvates.
Tuul see mulle tuska toob,
Vilu viletsust ja vaeva,
150   Tuul wiib mu kauni kuue,
Vilu võtab kena vaiba,
Nõnda mina väetikene
Mina vilets kasekene
Jääb ju aina alasti,
155   Ilma riide räbalata,
Vilusse värisemaie,
Pakasesse paukumaie!”
Vastas vana Väinämöinen:
“Ära nuta, ilus puu,
160   Lehtis võsa, ära leina,
Valge vöö ära vaevle!
Küll sa saad ka oma õnne,
Elu uue, armsa’ama;
Pea nutad rõõmu pärast,
165   Hõiskad õige õnne pärast!”
Vaga vana Väinämöinen
Kaset pilli valmistama;
Voolitas päeva suvise,
Tegi tööda kandle kallal,
170   Uduse neeme ninassa,
Suitsuse saare servalla,
Valmistas kandle kereda,
Emapuusta uuta ilu,
Kere kõvalt kase kännust,
175   Emapuu tublist tüvest.
Ütles vana Väinämöinen:
Sõnus sõna, lausus nõnda:
“Siin on kande kerekene,
Emapuu helkiv ilu;
180   Kust aga naelad saadakse,
Väänded välja võetakse?”
Kasvis tammi tua taga,
Pikk puu põllu peenral,
Tammela oksad tasased,
185   Iga oksalla õunake;
Iga õunal kuldne ratas,
Kuldrattalla käoke.
Kui see käokene kukkus,
Oma viisikest vilistas,
190   Kulda kukkus kurgust välja,
Hõbedat voolas nokasta,
Kuldselle mäe künkalle,
Hõbedaselle mäelle;
Sellest naelad kandleelle,
195   Väänded kasese kerele.
Vaga vana Väinämöinen
Sõnus sõna, lausus nõnda:
“Sain ma naelad kandleelle,
Väänded need kasest kerele,
200   Veel on vähekese vaja,
Viis keelt kandleelle;
Kust ma omal keeled saaksin,
Hääled enesele tooksin?”
Läks keelta otsimaie,
205   Astus edasi arulla,
Istus neitsike nurmella,
Noori neiu, pea norus,
Ei see neiuke ei nutnud,
Ega just ei ilutsenud,
210   Laulis iseenesesta,
Laulis õhtu ajaviiduks
Ootas peiukest tulevat,
Armasta võeraks astuvat.
Vaga vana Väinämöinen
215   Sinna kingata kiputas,
Kikivarvul sinna kõpsis,
Jõudis noore neiu juurde,
Hakkas juuksida paluma,
Ise aga sõnus nõnda:
220   Anna neiu oma juuksid,
Tüdrukuke oma tukka,
Anna juuksid kandle keeleks,
Hääleks uuele ilule!”
Andis neiu oma juuksid,
225   Tüdrukuke oma tuka,
Andis viis või kuus juusta,
Ehk ka seitse sihukesta;
Sellest keeled kandleelle,
Hääled ilu andijalle.
230   Seda viisi pill sai valmis;
Siisap vana Väinämöinen
Istus ise kivi otsa,
Lävele pae peale,
Võttis kandlekese kätte,
235   Ilu oma ligidalle,
Pööris otsa taeva poole,
Teise otsa põlve peale,
Hakas hääli avaldama,
Viisisida vilistama.
240   Sai pilli häälde pannud,
Kallil kandlel hääle annud,
Siis käänis läte alla,
Põlvede pealle põigiti,
Laskis kümmekonna küüni,
245   Viis sõrmedest virgasti
Keelte pealle kerkimaie,
Häälte pealle hüppamaie.
Kui siis vana Väinämöinen
Hakkas mängima kannelta,
250   Käsi kärme, sõrmed kookus,
Pöial tagasi pööratud,
Juba kajas kaunis kaski,
Võsake valjult vilistas,
Kukkus käokese kulda,
255 Neitsi juuksed ilutsesid.
Sõrmil mängis Väinämöinen,
Keeltel kajas kannel vasta,
Mäed mürasid, paed paukusid,
Kaljud need vasta laksusid,
260   Kivid läikisid laenetel,
Sõmerad veella sõudsivad,
Pädakad ilu pidasid,
Kännud kargasid künkalla.
Kälid, need Kaleva naesed
265   Kirja kudumise keskel,
Sinna jõene jooksivad,
Vooluna sinna woolasid,
Noored naesed naerusuulla,
Perenaesed rõõmsal meelel
270   Seda mängimist kuulama,
Seda ilu imetlema.
Mis oli mehi ligidal,
Need kõiki mütsid käessa,
Mis oli seal moorisid,
275   Need kõiki käsipõsella,
Tüdrukud vesiste silmega,
Poisid need maassa põlveli,
Kandli hääli kuulamassa,
Seda ilu imetlemas.
280   Ütlesid ühe suuga,
Ühe keelega kiitsivad:
“Ei ole enne iial kuuldud
Nõnda mahedat mängimist,
Selles ilmas iganeski,
285   Kuu tulla valgeella.
Kostis mahe mängimine,
Kostis kuudegi külasse;
Ei olnud seda elajat,
Kes ei tulnud kuulamaie
290   Seda mahedat mängimist,
Kandle kaunikest kajamist.
Mes oli metsas elajaid,
Küüntelle need kükitasid
Kandle kõla kuulamaie,
295   Seda ilu imestlema,
Ilma linnuk’sed lendajad
Varvastelle püsti tõusid,
Vee kalad mitmet sugu
Rannale äärde ruttasid,
300   Majukesed mulla alla
Peale mulla need muutsivad,
Käänasivad, kuulasivad
Seda mahedat mängimist,
Kandle kaunist kajamista,
305   Väinämöise viisisida.
Siina vana Väinämöinen
Külla mängis mõnusasti,
Helistas kannelt kaunisti;
Mängis päeva, mängis teise
310   Üsna ühte ühtumaie,
Ühe homiku ootesse,
Ühe vöö vöötamiseks,
Ühe hame andemiseks.
Kui ta oma oma kodu mängis
315   Männalises majakeses,
Laed vasta laksusivad,
Põrmandud vasta paukusid,
Laed laulsid, uksed ulgsid,
Aknad rõõmusta rõkkasid,
320   Kiikus see ahi kivine;
Põline post see põrises.
Kui ta kõndis kuusikusta,
Marsis maada männikussa,
Kuused kohe kummardasid,
325 Männad mäella mühisesid,
Käbid murule kaalusid,
Okkad otsasta langesid.
Kui ta liikus lehtes metsas,
Või kui astus arumaalla.
330 Lehekesed lusti lõivad
Orud need ilu alalist.
Õied õrnad need hõiskasid,
Lilled lõivad ladvad nõtku.

Oleviku Lisaleht nr 18, 4. september 1889, lk 281-284

Talismann*

Puschkini järele J. Leppik.

Sääl, kus meri igaveste
Laeneid pillub kaljule,
Sääl, kus paistab soojemaste
Kuu ööl kauni ilmasse,
Sääl, kus haaremite ilus
Und näeb Muhamedi mees:
Andis mulle neid öövilus
Imeasja meelites.

Ja ta ütles: Minu kallis,
Hoia teda hoolsaste!
Armastus sind nõnda sallis,
Andis tema sinule.
Haigust, surma, sõda, vaenu
Ta ei väära ialgi,
Ka ei jõua patu laenu
Tasuda ta sugugi.

Hommikumaa linnu anda
Ei või tema omast väest,
Prohvetigi jüngrid kanda
Ei või teda sinu käest,
Üle mäe ja vete pinna
Kaugelt rannast otsata
Ei või ta sind viia sinna,
Kus on sinu kodumaa.

Kui sind püüab silme sära
Petelikult paeluta,
Kui sind püüab sala kära
Musu läbi mureta,
Kui su äge armu taevas
Pilves vale udu sees,
Kui su süda suutu vaevas:
Siis ta hoidjaks sinu ees.

* Talismann on hommiku maa ebausu järele asi, mis inimest õnnetuse eest hoida võib, kui teda kaasas kanntakse.

Oleviku Lisaleht nr 17, 21. august 1889, lk 265.

Püha päeva hommik metsas.

E. Geibeli järele.

Kuis ülendad sa vaimu põrmu vilust
Sa kullast särav kevadine päik!
Ilm hiilgab nagu lehtla rõõsast ilust,
Kuis iial astun õitsva – lille läik!
Mind meelitamas metsa saladusse
On ihaldavalt hõiskav linnu koor;
Nii sammun jälgedeta sügavusse,
Kuis ringi roheline metsa loor.

Mis magus õhk siin tõuseb lille luhas,
Kus loodus saja kordselt sigineb
Ja kaugelt tornilt kella hääl nii puhas
Säält õhu laentel lahkelt ligineb.
Ja puude latvul heljub magus müha,
See ohvri õhk käib taeva võlvini –
Ma tunnen nüüd, et siin see paik on püha,
Ja sõnatumalt vajun põlvili.

Ma tunnen eluvaimu tule keeli
Siin mööda lehvivat mu otsa eest;
Auukartus täidab täitsa minu meeli
Siin ajalikust mõista igavest.
Ei mõtte enam palve sisse mahu –
Kaub värvi ilu päikse helgissa,
Ja minu rinnas hingab õnnis rahu,
Mis ühtki tunnistust ei tarvita.

E. Aun.

Oleviku Lisaleht nr 17, 15. august 1888, lk 271-272.

Thule kuningas

Göthe.

Kord oli üks kuningas Thules,
Kes hauani auus ja truu,
Ta kullasest karikast luules,
Kui maitses tast viina ta suu.

Tall’ karika armuke andis,
Kui surma näi tulevat,
Ja kuningas hauda ta kandis
Ja kallistas karikat.

Ja kui ta läks vanaks ja halliks,
Siis jättis kõik pojale;
Kuid karika pidas ta kalliks,
See sidus ta südame.

Ta pidustas kuninga majas
Sääl mere kalda pääl,
Kus laene end aknani ajas
Ja helises rüütlite hääl.

Ta pühendud karika võttis
Ja viimsest veel tühjaks jõi
Ta akna alla siis tõttis
Ja merele ohvriks ta tõi.

Ja karikas laenesse kahmas
Ta põhja kukkus siis,
Ning kuningas õhku veel ahmas
Ja igavest tukkus siis.

Oleviku Lisaleht nr 16, 3. august 1885, lk 243-244.

Lootus

Schiller.

Küll kuulukse rääkimist rahvaste seast
Ja soovimist paremast ajast;
Nad tormavad edasi palavast peast,
Ei õnne saaks majast ja rajast.
Ilm vananeb, nooruneb lõpmata lool,
Kuid parema lootus on rahvaste hool.

Kuis hõlluneb hällike lootuste sees,
Ei lastest nad lahku ja kau,
Kuis heljuvad noormehel lootused ees,
Ei vanaga hauda nad vau.
Sest kui ta kord hauasse hingama lääb:
Veel haualgi lootus tall alale jääb.

Ei ole see ialgi tühine tuul,
Mis kerkineb jõleda keeles;
Me süda ju räägib nii kõnekal suul:
Meil suuremad sihid on meeles!
Ja mis meile kuulutab südame hääl,
Ei see meid ei peta siin ilmagi pääl.

Oleviku Lisaleht nr 16, 3. august 1885, lk 242-243.

Ehk!

Grahwinna E. Rostoptschina järele Wene keelest g.

Wõib olla, ehk mu hinge õrnad ihad
Ja salasoowid asjata?
Ehk sunniwad päälinna peod ja pühad
Mind tema meelest lahkuma?
Ehk ammu ju ma unustatud ära,
Ei ta mind meelde tuletand?
Ehk pettis mind ta silma põlew sära.
Ilma et ta mind armastand?

Wõib olla, ehk ta üksnes naljaks tegi.
Mis mina tõeks pidasin?
Mis minu silm ta olemisest nägi,
Ma armastuseks arwasin;
Mis minu kõrw ta kõnest ial kuulis.
Ma armuwandeks aimasin;
Ja helises üks sõna tema huulis.
Kui püssiroht ma põlesin.

Mu hellast ihast hele leekiw luule
Mind täitis ime wõimuga:
Mis süda tundis, seda salgas huule.
Kuid hingest olin tema ma.
Kas nägin unes ma, wõi wõtsin tuulest,
Et ta mind armastada täib?
Ei tea ma! Kuid kõigest kuldsest luulest
Jäänd üksi see: Ehk olla wõib!

Orest Kiprensky 009.jpeg

Jekaterina Rostoptšina (1776-1859)

 

Akna all

Victor Hugo Prantsuse laulu “Chanson” järele A. Piirikiwi.

Ju koitu kumab taewa telgil,
Oh ärka, ingel ilusam!
Ju lõoke lõõrib hellal helgil,
Tee aken lahti, lahedam!

Kambrisse kallisse
Koitude kiir —
Kambrisse langegu
Laulude liir!

Su kalli kambrikese rajal,
Kuis on sääl koit nii jumekas!
Su õndsal ärkamise ajal
Ilm ujub õnnes õitsewas!

Kambrisse kallisse
Koitude kiir —
Kambrisse langegu
Laulude liir!

Mu õis, kes kõigist õitest kenam,
Sind Jumal ise kauniks lõi:
Ei leia silmast ilu enam,
Kui sind mu silm ei näha wõi!

Kambrisse kallisse
Koitude kiir —
Kambrisse langegu
Laulude liir!

Oleviku Lisaleht nr 15, 14. juuni 1886, lk 239.

Koidutäht

Hoffmann v. Fallerslebeni järele P. Grünfeldt.

Oh kullane koit
Ja ehane loit,
Sa ammu mu südames ihade toit.

Kuis armastan sind,
Oh ihade hind!
Su silmake särades ikka näeb mind.

Nii waatan su pääl
Ma alati tääl.
Su sõbralik silmake waatab ka sääl.

Mull naeratad sa
Nii rahulla ka:
Oh oleks ka mina nii waga kui sa!

Oleviku Lisaleht nr 14, 29. juuni 1886, lk 215

Kerjuse matus

Luuletanud Rumenia laulik Bolliac.

Eest rahwas, tee päält ära eest! Siit läeb üks rändaja.
Siin kandwad neli waest meest üht kirstu õlaalla,
Ja kirstus wiisil wiletsal üks wäsind uinuja,
Ei ligi ega kaugemal näe ühtki nutma sa.
Kui keegi tast ei hooligi, ei temast küsi ka,
Kuid rahwas hetke põlwili, ehk ta küll kerjaja.

Eest rikkad, sest siin ilmas minemas üks waene rahusse,
Ta pimed silmad pigistas nälg kinni waluste.
Ja tornilt kõlab kella hääl: “Eesmärgil on ta nüüd,
Ta kannatustel ots on pääl, tal käes on rõõm ja hüüd.”
Küll hauassa on ühe hääd, nii sant, kui kuningas. —
Sest wait, wait kroonikandjad pääd, sant mööda minemas.

Eest uhked, kõrged ära eest, siit läeb üks kerjaja.
Ta elu kadus ilma seest, ta ise kaub ka.
Ju ussikesed ootawad all mulla põues tad;
Nii kanged ilma wõitijad, kui tema, kauwad.
Surm wiib ju korda mööda nii, kui waese, rikka ka.
Nüüd uhked, hoidke tagasi, siit läeb üks kerjaja.

Tee lahti, teie wägewad, siit läeb üks rändaja,
Waiksesse aeda wiiaks tad ja pannaks puhkama.
End walmistage warwalt ka ju wiimse kohtule,
Küll kuuleb wiimne mõistija ka waese kaebduse.
Oh ärge püüdke pilgata, teil raske nuhtlus jäeb.
Eest wägewad, üks kerjaja Jumala juurde läeb.

Eestistanud G. E. Luiga.

Oleviku Lisaleht nr 14, 4. juuli 1888, lk 220-221.

Õiekuu ööl

Julius Sturmi järele A. M. Saar.

Kõik aasad ja wäljad on ehtes
Nüüd ilusal õiekuul;
Puud kohawad haljastes lehtes,
Neid liigutab lahe tuul.

Kõik weikesed laulikud metsas
On waikind — nad puhkamas,
Kuid õitsewa toominga otsas
Weel Taaralind hüüdemas….

Nüüd kätte on silmapilk jõudnud,
Mil ülewalt kewade
Maa ehitud rinnale sõudnud,
Suud annab tall’ hellaste.

Oleviku Lisaleht nr 13, 27. juuni 1888, lk 202

Hällilaul

(Спи, дитя моё, усни.)

Wene keelest A. Piirikiwi.

Maga, maga, lapsuke,
Waikses unes uinune!
Tulgu kiigutama sind
Päike, tuul ja kotka-lind!

Kotkas lendas koduje,
Päike puges meresse, —
Tuli wiimaks tuuleke
Lapse ema jutule.

Küsib ema tuulelta:
Tuuleke, kus olid sa?
Tähte sekka juhtusid?
Laenetes end uhtusid?

“Ei ma puutund lainesse,
Ei ka juhtund tähtile:
Lapse laugel heljusin,
Lapse rahust peljusin!”

Oleviku Lisaleht nr 13, 26. juuni 1889, lk 208

Pilwedele

J. J. Honeggeri järele K. E. S.

Pilwed, kes sõuate ülewel kõrgel,
Ärge nii tõtke!
Annan teil’ mõnusa koorma siit kaasa,
Ühes ta wõtke!

Annan teil’ kaasa mu wagusa walu,
Piina mu põuest.
Kandke ta kaugele tähtede taha
Siitilma õuest!

Kallake marus ja möllus ta merde
Lainete sülle!
Suur on see haud ja wahutaw woog
Walwab ta üle…

***

Jämedad pisarad kukkusid maha,
Wastust ei keegi mul annud;
Ootmata edasi sõudsiwad pilwed, —
Kurbdust nad ära ei kannud.

Oleviku Lisaleht nr 12, 12. juuni 1889, lk 189