Emale

Petöfi järele Jaan Parw.

Ema, ema, waene ema,
Kõige armsam emake!
Elu ega eilm ei saada
Troosti sõna sinule.

Noa kombel lasksid laewast
Lootustuwi lahti sa;
Kas ei õitoksal juba
Tagasi ei tule ta?

Ei su wiimne soowimine
Täide lähe ialgi,
Ei su poja silmawesi
Niisuta su palgesi –

Niisuta su surnud nägu
Wiimse soojendusega –
Armukese haua pääle
Silmad k u i w a k s nutnud ta!

Olevik nr. 41, 14. oktoober 1891, lk 837

Jällenägemine

Petöfi järele Jaan Parw.

Ma mõelsin järel’ kõige tee
Kuis ema tereta’,
Kui teda waatma tõtates
Ta tuppa astun ma.

Mis ütlen sulle, emake,
Nii üle mitme a’a,
Kui käed mu järel sirutad
Sa wälja armuga?

Nii mõnda soowi südamest
On wälja mõeldud mul –
Kuid aeg lääb siisgi igawaks,
Ehk hobu lendab küll.

Ma astsin tuppa … tormiselt
Mind tõmbas kaenla ta;
Ta rinnal tummalt rippusin
Kui wili oksalla.

Olevik nr. 28, 15. juuli 1891, lk 577

Hobuwaras

Petöfi laul. Joh. Liiwi tõlge.

Kui udu sulge
Torm lennutab,
Nii kiirelt julge
Poiss ratsutab.

“Kust nõnda kiirelt
Kälimees?”
“Just küla piirelt
Siit tükk maad ees;

Suur hobukari
Sõi wainu pääl;
Selle musta sälu
Ma püüdsin sääl.

Ma koduta, maata,
Kus olen, kus käin;
Linn praegu peab laata,
Sääl sälu müün.”

“Pea, sõber, pea,
Ei lähe nii!
Sälg minu, tea,
Anna tagasi!

See kari minu,
Mis nägid eel;
Suur õnn, et sinu
Ma leidsin weel!”

Ei waras wasta,
Ei kuulagi,
Kui tormi tuul ta
A’ab edasi.

Siis korraks keerab
End kaksiti
Ja teisel hüiab
Ta troostiks nii:

“Jää priiks mu rada,
Ära pääle käi,
Sul hobusid sada
Weel üle jäi.

Üks ainuke süda
Mul tuksumas,
Ja selle su tütar
Mult warastas.”

Olevik nr. 9, 3. märts 1892, lk 201

Wiltu wajund majawärk

Üks wiltu wajund majawärk
On ilm … täis kitsaid käikusid;
Kui sirgelt tahad käia sees –
Siis taod pääga talasid.

Noh, kumarda, kui kitsas käik
Ja lagi wajund madalaks.
Ei! parem puruks peksan pää,
Kui sirget selga painutaks.

Petöfi järele J. Parw.

Linda nr. 47, 16. november 1899, lk 765