Rubriigiarhiiv: Sándor Petőfi

Pilved ja tähed

A. Petöfi järele.

Kui Jumal esimese mehe lõi,
Siis otsaesine tal kortsu –
Ja seda varju Looja otsa päält
Me näeme praegugi veel pilvi päält. 

Kui Jumal esimese naese lõi,
Siis pisar tema silmist välja lõi – 
Ja taeva võlvil Isa pisaraid
Me näeme veel, kui tähti hiilgavaid.

M. Pukits.

Postimees nr 243, 29. oktoober 1894, lk 2.

Mu armuke

Oh kui ihkades ma ootan
Õndsat õnne tunnikest,
Mil ma esimest kord võtta
Rinnale võiks armukest.

Kes küll olema saab tema?
Ja mis omadused tal? –
Kõike sarnast tema üle
Teada sooviks õhinal.

On tal juuksed mustad, koldsed?
Silm kas must või sinine?
Kas ta sale on või tüse,
Jäme, pikk või lühike? –

Armuväärt on neiukesed,
Kui nad õitsvad iluväes,
Ja kui iluga neil hinges
Voorus elab käsikäes.

Sarnast andku Jumal mulle,
Muuga rahul olen ma:
Olgu tüse ta või sale,
Olgu suur või väike ta.

Petöfi järele M. Pukits.

Postimees nr 220, 2. oktoober 1893, lk 2.

Herra Hääl

(Petöfi järele G. Öiis.)

Üks tusane ja totter mees
On herra Hääl,
Ehk kuldne koit küll kiirgamas
Ta nina pääl.

Kuid just seepärast tusane
On herra Hääl,
Et kuldne koit on kiirgamas
Ta nina pääl.

Süüd’ siisgi ainult üksinda
On herra Hääl,
Et kuldne koit on kiirgamas
Ta nina pääl.

Oi palju, palju õlut joob
Me herra Hääl,
Sest kiirgamas ka kuldne koit
Ta nina pääl.

Postimees nr 89, 9. august, lk 3.

Laulatuse sõrmus

Kuldsepp, kas sa tunned
Seda sõrmust ka?
“Tunnen kulla herra,
“Tegin ise ta.

“Meeles on mul selgest
“Kellele ta sai:
“Neiu nõidlik, kena,
“Kes su mõrsjaks jäi.”

Iah, ta oli kena!
Aga rutuste
— Kui sain omaks tema —
Murdis truuduse!

Et ei kõlband sõrmus
Tema käele.
Nüüd ma otsin paika
Vaese ehtele:

Sõber, sellest kullast
Vala kuulike,
Mida saadan püssist
Omal südamel.

Petöfi järele

Postimees nr 50, 4. märts 1894, lk 3.

Puu olen ma kui sina…

Puu olen ma, kui sina tema õilme.
Kuid oled kaste sa, siis mina lilleke.
Ma olen kaste, kui sa päikse kiire,
Nii ligineme ühe loomule.

Ja kui sa neiu oled sinitaevas,
Siis olen sääl ma hiilgva tähena.
Kui sina, neiu, aga oled põrgu —
Sis lähen hukka ühes sinuga!

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 17, 9. veebruar 1888, lk 2.

Kas magad õigus?

Kas magad õigus siis, või surnud sa?
Siin see mees auu on ära teeninud,
Ta rinnala peaks auutäht rippuma –
Kuid… võllasse ta ise riputud!
Ja to mees sääl on võlla köie väärt,
Kuid teda eht’vad pärjad, palnikud..
Kas magad õigus siis, kui surnud sa?

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 10, 23. jaanuar 1888, lk 2.

Mis luhas läikvalt voolab

Mis luhas läikvalt voolab,
On oja hõbe pind.
Ja kallikese palgel –
On kurvastuse hind.

See oja jooksgu ikka,
Kus poole tee tall lääb,
Nii niisutusest kaldal,
Hulk õisi õitsma jääb.

Sa kallim pisart hoia,
Mis palgelt alla vaob.
Ta niisutuse järel
Säält õieilu kaob…

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 10, 23. jaanuar 1888, lk 2.

Kõrgele on tõusnud laened

Kõrgele on tõusnud laened
Kaldaid katab vetepind.
Armukene üle jõe –
Täna ära oota mind!

Liiasilm on alla langend
Voodest ära viidud sild,
Tema riismetest veel praegu
Alla ujub viimne kild.

Kalda kingul kurval meelel,
Laente mängi silman ma.
Näen üht tuikest lendu tõusvat –
Üle jõe ruttab ta!

Aga kas ta on ka tuike?
Nõnda küsin kahtledes.
Vast ta on mu ohkamine
Mis mull tõusis südames?

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 10, 23. jaanuar 1888, lk 2.

Mis aitab…

Mis aitab see, et sahaga
Kül vagu aetaks’ läbi maa?
Kui jäetaks seemned külv’mata,
Siis hakkab umbroht õitsema.

Su pilk, oh ella neiuke,
Mull tungis läbi südame,
Just nagu küntud põllu pääl
On vaod ta risti-rästi sääl.

Mis aitavad need vaod siin,
Kui neist mull ainult sigib piin?
Sa külva armuseemneid ka
Siis õitsvad roosid okalla.

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 3.

Minu armukene

Armas Jumal! Kuis ma ootan
Seda tundi tulemast,
Millal neiu hõlma võtan,
Keda saatus määrab vast.

Kes on kül mu armukene?
Mida laadi on kül ta?
Keegi seda teada soovi
Sellel ihal, nagu ma.

On tal valkjad, pruunid juuksed,
Must ta silm või sinaja,
On ta sihvakas ja sirge?
Ümarguse kasvuga?

Ilusad on valkjad, pruunid,
Ilusad, kui ilu neil,
Ja kui iluduse kaasas
Häädus paistab vastu meil.

Säärast mulle Jumal anna,
Olgu muidu mis ta on:
Olgu valkjat, mustjat verda,
Suur või väike – ta on õnn!

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 3.

Täht hiilgab

Ungaria lauliku Aleksander Petöfi salmikud.
Eestistanud J. Parv.

Täht hiilgab hele paistega
Mull kõrgelt ülevest
Nii heledast, nii hiilgavalt
Kui keegi tähtedest.

Ja hääl mull ütleb rinna sees
See on su armuke –
Maapäälist elu jäta nüüd
Ja rutta ülesse!

Kül tahaks tõtta, lennata,
Kuid asjata kõik püüd.
Sest redel, mind üles viiks,
On usk, mis katki nüüd…

Postimees, nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 1.

Pimedas metsas

Ungaria lauliku Aleksander Petöfi salmikud.
Eestistanud J. Parv.

Mets kaetud pimedusega
Tee risti põiki veab…
Ma hulgun eksi sammudel –
Kes õiget teed siin teab?

Ma taeva telgil ülevel,
Kül tähti hiilg’mas näen.
Kes juhivad nad õigesti,
Kui nende järel läen?

Veel selgemalt kui tähti läik
Mull säras neiu silm:
Ma nende hiilgust usuksin
Neis – kustus õnne ilm. –

Postimees, nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 1.

Sääl ripub nüüd mu kannel

Ungaria lauliku Aleksander Petöfi salmikud.
Eestistanud J. Parv.

Sääl ripub nüüd mu kannel helinata,
Kus pääl ma laulsin oma valudest,
Kui ekusaatus, ella armukene,
Sind risus minult ära igavest.

Sääl ripub nüüd mu kannel helinata
Ja rippuma ta igavesti jääb.
Kui aga valuhäält ta kuulda annab,
Siis tuleb keelest see, mis – katki lääb.

Postimees, nr 9, 21. jaanuar 1888, lk 1.

Sa olid mulle…

Sa olid mulle ainus lille –
Sa närtsisid – ilm iluta.
Sa olid mulle hiilgav päike –
Sa kustusid – nüüd pimes ma.

Mu luulele sa olid tiivaks
Sa langesid – laul leinab sind!
Mu õitele sa olid soojus,
Sa kadusid – külm surmab mind.

Su haual seisin ristislätel
Mull hinges haavad valusad.
Nii vaiksesti, nii liikumata
Ja silmis valu pisarad.

Nii seisab laevnik mere rannal
Ja vaatab valus merele.
Kes otse kerjajaks ta teinud
Kõik vara toonud laentesse…

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 8, 19. jaanuar 1888, lk 2.

Kodumaale

Mu kodumaa, mu püha kallis muld,
Su õues hiilgab kaunis koidu kuld.
Su hõlmas eha ehib ennast ilusast:
Kas tunned mind? – Oh, tunne oma last!

Kül kaua sest, kui viimselt rändajal,
Sa vilu andsid püha pärna all!
Mil kured kurvalt sügisesel a’al
Säält mööda lendasivad lõunamaal’.

Kül kaua sest, kui isa õues ma,
Sust lahkusin, mu kodu, valuga.
Neid sõnu, mis mull ütles emake,
On tuuled ammu kannud kaugele!

Kül võõras ilm on vali elukool,
Sääl aitab üksi ainult oma hool.
Sääl libedad ja järsud kaljuteed,
Ja kuristikud, vahutavad veed.

Kui vähe teisi, olen joonud vast
Ma elu kibeduse-karikast!
Sest saatus pakkus mulle karmilt kätt
Ja nõudis ohvriks minu silmavett!

Nüüd kadunud on kurbdus südamest,
Hing vaba hädast, vaba valudest.
Sest valu mälestused, mõrudad,
Nüüd pühivad mu rõõmupisarad.

Sääl, kus mind ema väeti lapsena,
Nii õrnast toitis rinnapiimaga:
Sääl soojendab nüüd sinu päiksekuld
St last, oh püha, kallis kodumuld!

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 8, 18. jaanuar 1888, lk 2.

Ööl

Ma seisan aknal vaadates,
Kuu paistab lahkeste.
Ja armsaid kiiri saadab ta
Mull otse toasse.

Sa vaene narr! – Miks vaatad nii
Sääl armsa palgega?
Või arvad õige viimati
Et sind vast vahin ma?

Ei tulnud mitte meeldegi
Su pääle vaadata!
Käi oma teed sa edasi,
Mis muulle puudud sa?

Sääl majas teise korra pääl
Mu kallim elamas,
Ta pärast ainult olen ma
Siin nõnda vahtimas.

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 8, 19. jaanuar 1888, lk 2.

Metsas

Kui rohelise võlvi all
Ma kõnnin metsa sees,
Kus uhkeis lehtis tamme all
On lilled õitsmas ees.

Ja puude lehtis ladvadel
On laulmas linnu-koor.
Ja mesilasi õiedes
All varjab lilleloor.

Ei liigu lillel leheke,
Ei oksad pärna puul.
Vaid näha, nagu uinuksid
Nad, õrnad, õiekuul.

Või magavad nad tõesti
Nüüd talve unes veel?…
Ka ise uinun mõttisse
Ja ärdaks läheb meel.

Nii mõttis oja vaatan ma
Kuis kohab kiirusel.
Kuis hõbe laened veerevad,
Ta kitsail kallastel.

Kui tõttaks pilve varjudel
Nad suisa järele.
Mis taeva telgil ujuvad
Nii kiirest üle vee…

Nii tõtsin noorus soovidel
Ka järgi kõigest väest.
Nad nagu lendvad varjudgi
Mul kadusivad käest…

Kuid mälestused, vaiki nüüd,
Mull läinud meelest see;
Et ainult unustama kõik
Ma tulin metsasse…

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 5, 11. jaanuar 1888, lk 2.

Sándor Petőfi (1823 –1849)

Emale

Petöfi järele Jaan Parw.

Ema, ema, waene ema,
Kõige armsam emake!
Elu ega eilm ei saada
Troosti sõna sinule.

Noa kombel lasksid laewast
Lootustuwi lahti sa;
Kas ei õitoksal juba
Tagasi ei tule ta?

Ei su wiimne soowimine
Täide lähe ialgi,
Ei su poja silmawesi
Niisuta su palgesi –

Niisuta su surnud nägu
Wiimse soojendusega –
Armukese haua pääle
Silmad k u i w a k s nutnud ta!

Olevik nr. 41, 14. oktoober 1891, lk 837

Jällenägemine

Petöfi järele Jaan Parw.

Ma mõelsin järel’ kõige tee
Kuis ema tereta’,
Kui teda waatma tõtates
Ta tuppa astun ma.

Mis ütlen sulle, emake,
Nii üle mitme a’a,
Kui käed mu järel sirutad
Sa wälja armuga?

Nii mõnda soowi südamest
On wälja mõeldud mul –
Kuid aeg lääb siisgi igawaks,
Ehk hobu lendab küll.

Ma astsin tuppa … tormiselt
Mind tõmbas kaenla ta;
Ta rinnal tummalt rippusin
Kui wili oksalla.

Olevik nr. 28, 15. juuli 1891, lk 577