Mu kodumaa, mu püha kallis muld,
Su õues hiilgab kaunis koidu kuld.
Su hõlmas eha ehib ennast ilusast:
Kas tunned mind? – Oh, tunne oma last!

Kül kaua sest, kui viimselt rändajal,
Sa vilu andsid püha pärna all!
Mil kured kurvalt sügisesel a’al
Säält mööda lendasivad lõunamaal’.

Kül kaua sest, kui isa õues ma,
Sust lahkusin, mu kodu, valuga.
Neid sõnu, mis mull ütles emake,
On tuuled ammu kannud kaugele!

Kül võõras ilm on vali elukool,
Sääl aitab üksi ainult oma hool.
Sääl libedad ja järsud kaljuteed,
Ja kuristikud, vahutavad veed.

Kui vähe teisi, olen joonud vast
Ma elu kibeduse-karikast!
Sest saatus pakkus mulle karmilt kätt
Ja nõudis ohvriks minu silmavett!

Nüüd kadunud on kurbdus südamest,
Hing vaba hädast, vaba valudest.
Sest valu mälestused, mõrudad,
Nüüd pühivad mu rõõmupisarad.

Sääl, kus mind ema väeti lapsena,
Nii õrnast toitis rinnapiimaga:
Sääl soojendab nüüd sinu päiksekuld
St last, oh püha, kallis kodumuld!

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 8, 18. jaanuar 1888, lk 2.