Rubriigiarhiiv: Mart Pukits

Ta silmad kinni katsin

Ta silmad kinni katsin ma
Ja andsin talle suud:
“Miks tegid nii?” nüid küsib ta,
Ei taha teada muud.

Ei hommikul, ei õhtul ka
Ma kuule enam muud:
“Miks minu silmi katad sa
“Kui annad mulle suud?”

Ei mõista seda ütelda,
Ei teagi ise muud:
Kui et ta silmi katan ma
Ja annan talle suud.

Heine järele —ts.

Valguse lisaleht nr 12, 9. aprill 1892, lk 104.

Õhtul

(Tõlge.)

Vaikne, vaikne tuulekene
Mängib puude lehtes,
Veerev õhtupäikene,
Kiirgab kulla ehtes.

Järve kaldal painduvad
Põõsad luule kujul,
Laenetele annavad
Musu armu tujul.

Noormees väikse paadiga
Heljub järve pinnal,
Mängib kannelt, laulab ka
Armastaval rinnal.

Kaldamaja läve pääl
Ootab teda neiu,
Vaatab vastu meelehääl –
Ta ju tema peiu.

M. Pukits.

Postimees nr 262, 20. november 1893, lk 2.

Pilved ja tähed

A. Petöfi järele.

Kui Jumal esimese mehe lõi,
Siis otsaesine tal kortsu –
Ja seda varju Looja otsa päält
Me näeme praegugi veel pilvi päält. 

Kui Jumal esimese naese lõi,
Siis pisar tema silmist välja lõi – 
Ja taeva võlvil Isa pisaraid
Me näeme veel, kui tähti hiilgavaid.

M. Pukits.

Postimees nr 243, 29. oktoober 1894, lk 2.

Hällilaul

Ed. Baumbachi järele.

Maga, laps, nüüd ema rinnal,
Kusgil pole nõnda hea;
Siinse ilmakera pinnal
Teist niisugust sa ei tea.

Und näe magusamas rahus
Hälli väikse ruumi sees:
Ial elulaente vahus
Pole säärast enam ees.

Küll sa kadunud paradiisi
Otsid kord ka eluteel –
Maitse nüüd siis õnnelisi
Tundisid niikaua veel!

M. Pukits.

Postimees nr 240, 26, oktoober 1893, lk 2.

Puusepp

(Saksakeelest.)

Neiuke!
Pane sa käsi mu rinnale!
Kuula, kes koputab vastu sull’ sääl,
Kui on su käsi mu rindade pääl:
Ammu üks puusepp sääl koputab, lööb,
Kirstu ta minule teeb.

Ammugi
Öösetel und mul ei tulnudgi:
Puusepp nii kõvasti tahus ja lõi,
Et see mu hingesse rahutust tõi.
Rutta, oh puusepp, nüüd kirstuga sa –
Magada igatsen ma!

M. Pukits.

Postimees nr 238, 23. oktoober 1893, lk 2.

Mu armuke

Oh kui ihkades ma ootan
Õndsat õnne tunnikest,
Mil ma esimest kord võtta
Rinnale võiks armukest.

Kes küll olema saab tema?
Ja mis omadused tal? –
Kõike sarnast tema üle
Teada sooviks õhinal.

On tal juuksed mustad, koldsed?
Silm kas must või sinine?
Kas ta sale on või tüse,
Jäme, pikk või lühike? –

Armuväärt on neiukesed,
Kui nad õitsvad iluväes,
Ja kui iluga neil hinges
Voorus elab käsikäes.

Sarnast andku Jumal mulle,
Muuga rahul olen ma:
Olgu tüse ta või sale,
Olgu suur või väike ta.

Petöfi järele M. Pukits.

Postimees nr 220, 2. oktoober 1893, lk 2.

Teekäijad ja koerad

Kaks sõpra õhtu ajal kõndisivad
Ja enda vahel juttu ajasivad,
Kui aiavärava pääl häkisti
Koer hauk’ma hakkas valjusti;
Ta järgi teine, kolmas – ikka veel,
Suur kari koeri jooksis kokku teel.
Üks meestest tahtis võtta kivi juba,
Kuid teine rääkis: “Sõber, luba:
“Ei seega saa sa koeri vaigista,
“Vaid valjumini sunnid haukuma:
“Nüüd läh’me edasi, küll näha saad,
“Et nad meid rahul jätavad.”
Ja tõesti, kui nad sammu sada
Vastu jõudnud ära jalutada,
Jäi’d koerad juba vaikimale;
Nad läksi’d veel nii palju sammu –
Ja vaata: koerad vaikind ammu,
Ei tulnud häältgi enam kuuldavale. –

Kui kadedad sind kuskil näevad,
Siis tormavad sull’ hulgal vastu;
Kuid ära ehmata, vaid kindlalt astu:
Las’ hauku nad, – küll viimaks vaiki jäävad.

Krõilovi järele M. Pukits.

Postimees nr 151, 16. oktoober 1891, lk 3.

Talupoeg ja uss

Uss korra talu õue ronis
Ja räägib: “Kuula, naaber Tõnis!
“Nüüd võime sõbralikult elada,
“Sul pole tarvis mu eest kaitseda,
“Sa näed, nüüd parem olen koguni,
“Sest uue naba sain ma kevadi.”
Ei kasu toonud ussi kõne,
Vaid malga tõmbas mehikene
Ja räägib nii: “Ehk sa küll uues nahas,
“Kuid süda on seesama sinu kehas,
“Miks pettust räägid minule –”
Ja siis lõi ussi purule. –

Kui oled kaotanud sa usaldust,
Võid muuta, kuda tahad, välimust –
Ei päästa jõua sa end sugu,
Vaid juhtuda võib kergelt ussi lugu.

Krõilovi järel M. Pukits.

Postimees nr 150, 15. oktoober 1891, lk 3.

Vares ja rebane

Küll tuhatkord on ilmal õpetatud,
Et palju kahju saadab meelitus:
Kuid kasu pole sellest veelgi saadud –
Veel ikka sõnakõlin petjatel on suus. –
Kord vares ühe tüki juustu sai;
Ta istus uhkusega kuuse-puus
Ja tahtis sööma hakata – kuid jäi
Veel mõtlema – ja hoidis juustu suus.
Sel pilgul juhtus sinna rebane,
Sest juustulõhn tal puutus ninasse.
Suu tilgub vett, – ta vaatab – juustu näeb,
Ning tasa hiljukesi kuuse alla läheb.
Ta saba keerutades varest silmitseb
Ja mesimagusasti juttu teeb:
“Mu tuvike, küll oled ilus sa!
“Kui uhke kael ja pärli silmakesed!
“Su lauluheli on vist ingliline!
“Oh laula, kallike! See pole ime,
“Et ilu-suusta kõlab ilus hääl;
“Vist oled linnuriigi kuninganna!”
Pääs keerles varesel täis uhkust sääl,
Hing rinnus kinni jäi, ei vastu panna
Ta jõudnud reinukese meelitustele,
Vaid avas noka lahti laulule,
Juust kukkus, – oma teed läks rebane,

Krõilovi järel M. Pukits.

Postimees nr 149, 14. oktoober 1891, lk 2.

Luik, haug ja vähk

Kui sõbrad ühes meeles pole,
Ei nende tööst siis kasu tule,
Vaid ilmaaegu ennast väsitavad
Ja vaeva ainult tunda saavad. –
Luik, haug ja vähk kord võtsi’d vedada
Üht vankert kõiges koormaga
Ja kolmekesi ette astusivad.
Küll kõigest jõuust nad vedasivad,
Kuid koorm ei liigu, ehk küll suuremat
Ei näitnud raske tema olevat:
Luik tõmbas taeva poole ülesse,
Vähk tagasi, haug vete sülesse.
Kes süüdi neist, kes õige – tea ei minu meel,
Kuid koor’m säälsamas tänini on veel.

Krõilovi järele M. Pukits.

Postimees nr 147, 11. oktoober 1891, lk 2.

Soov

Miks pole ma lind või ka rong, keda tiib
Nõnda kergesti ülesse viib?
Miks keerelda õhus ei või ma kui lind,
Miks vabadust tunne mu rind?

Siis läänesse, läänesse lendaksin ma,
Kusa õitseb mu isade maa,
Kus tühises lossis mäerinnaku pääl
Nemad hingavad viimist und sääl.

Sääl lagunud seina pääl isade mõõk
Ja ka kilp, mida trehvanud löök.
Sääl kohal siis lehviksin, lendaksin ma –
Tolmu pühiks neilt tiivadega.

Ja isade kandlil saaks uuesti keel
Minu sõrme all kõlama veel.
Ma laulaksin, mängiksin, helistaks siis –
Elu ärataks imelik viis.

Kuid aga mu palve on tühine veel
Valju saatuse seaduste eel:
Sest isamaa sinavaist mägedest mind
On lahutamas merede pind.

Õis viimane vahvastest võitlejaist veel
Hakkab närtsima võõramaa teel. …
Siis sündsin küll, – säält pärit mu rind. …
Miks ei ole ma vaba kui lind! –

Lermontovi järele M. P.

Postimees nr 145, 4. juuli 1892, lk 3.

Hunt ja lõvi

Krõilovi järele.

Lõvi murdis lambatalle
Lõuna-söögiks endale;
Aga koera-kutsikale
Tuli mõte saada säält ka omale.
Ulatas siis oma väikse käpa
Tallekese liha järele,
Kuid ei lõvi teinud talle äpa,
Laskis heldelt oma lauale.
Seda nähes tuli hundil mõte pähe:
“Vist on lõvil jõudu õige vähe,
“Kui ta laseb nõnda sündida.”
Ja ka tema julgel sammul
Astus ligi, lõuad hammul,
Aga õnnetus käis temaga –
Pidi lõvi hambas elu kaotama!
Süües lõvi ise lausus nõnda:
“Kutsikaks vist arvasid sa enda,
“Aga ei, – sa oled vana ju,
“Tema alles rumal, jõuetu.”

M. P.

Postimees nr 128, 13. juuni 1892, lk 2.

Vangis

Lermontov’i järele M. Pukits.

Avage mu vangimaja,
Andke päevahiilgus mull’,
Nägus neitsi armastaja,
Hobu valmis minekul:
Neitsit tahan enne seda,
Magusasti suuteleda,
Pärast hobuseljas ma
Lendaks laande tuulena!

Aga siit ei saa ma lahti –
Akan kõrgel seina sees;
Ukse taga peetaks’ vahti,
Ehk küll raske taba ees.
Nägus neitsikene kaugel
Uhkes majas, rõõm ta laugel;
Hobu hüppab aasa pääl
Vabalt lusti lüües sääl.

Olen üksi – rõõm on ära:
Tühjas kambris vangis ma;
Kurvalt kumab lambisära
Kustuneva tulega.
Ainult kuulda: ukse taga
Nagu loetud sammudega
Kõnnib vaikse rahu sees
Tumm ja vali vahimees.

Postimees nr 103, 12. mai 1893, lk 2.

Sääsk ja karjane

Krylovi järele Pukits.

Loomi koerte hooleks andes, karjus
Magas soojal päeval põõsa varjus;
Tema juurde roomas uss, va õel,
HImukalt suus nilpsas kihvti-nõel.
Õnneks sääsk, kes ligikorral valvas,
Lendas rutem, karjust ninast salvas,
Nii et ülesärkanedes see
Tegi otsa ussi elule.
Aga enne seda veel
Oli sääsekene surma-teel:
Karjus, pääste-töös nii valusas,
Uniselt ta katki pigistas. –

Nõnda juhtub tihti elu sees:
Ütleme, et kehvaline mees
Mõnda suuremat vast suudab aidata,
Juhtub teda selleks halvama,
Et ta unest üles ärkaks,
Oma eksitusi märkaks:
Tõesti sünnib temaga,
Nagu selle sääsega.

Postimees nr 76, 9. aprill 1893, lk 2.

Sisask ja tuvi

Kord sisask juhtus püüdepaela.
Küll raputas, küll tahtis lahti kaela;
Noor tuvi sellest aga rõõmu tundis.
“Kui häbi,” räägib ta, “kes sind siis sundis
“Keskpäeva ajal köide minema!
“Ei mind nad kinni poleks saanud,
“See pääle julge olen ma.”
Kuid vaata — juba oli võrku jäänud.
Sest võta õpetust, et teise häda
Sul pole õigust ial hirvitada.

Krõilovi järele M. P.

Postimees nr 63, 18. märts 1892, lk 2.

Kukk ja pärlitera

Kukk sõnnikut kord lõhkus jalgega,
Ning leidis pärlitera hunikust
Ja räägib: “vaata tühidust,
“Kus peaks küll tema kõlbama?
“Kas pole rumalus, et kallis peetaks teda?
“Kuid odra-tera üle võin ma rõõmustada:
“Ei sära nõnda ta, kuid kõlbab toiduks.”
Ma mitu venda
Ka nägin otsustavat nõnda:
Mis nad ei aru saan’d, sai neile laiduks.

Krõlovi järel M. Pukits.

Postimees nr 61, 16. märts 1892, lk 2.

Vabastatud lind

Poisikene puuri valla
Tegi vangis linnule,
Laskis lahti taeva alla
Rääkides nii järele:

“Ole vaba! Päikse kiirtel
Elust rõõmu tunne sa!
Tänutäheks pilve-viirtel
Palu mu eest lauluga!”

Rõõmul linnukene kadus
Õhumere sülesse —
Kaua Looja ette ladus
Palve-laul käis ülesse.

Tõlkinud M. Pukits.

Postimees nr 69, 17. märts 1893, lk 2.

Uss ja lammas

Uss lamas põõsas peituvas
Ja terve ilma üle kurjustas.
Sest kurja teha on tal ülem püüd, —
See tale loodud nii, et pole tema süüd.
Sääl kepsu lüües tuli lamba-tall,
Ei aimanud, et uss on põõsa all.
See roomas välja, nõelas tallekest;
Ja hirmus valu võitis vaesekest, —
Kõik veri soontes kihvtist kihises.
“Mis tegin sulle ma?”
Nii küsib kurjalt ussilt ta.
Kuid uss vast nõnda vastu sihises:
“Kes teab? Ehk selleks tulid sa,
Et tahtsid ära tappa mind —
Seepärast karistan nüüd sind.”
— “Oh ei!” veel tallekene hädaldas,
Siis viimses valus elu lõpetas. —

Kel süda nõnda loodud juba,
Et sõprust, armastust ei tunne ta,
Ja kurjusele annab hinges luba,
See kõiki kurjategijateks arvab ka.

Krylovi järele M. Pukits.

Postimees nr 57, 13. märts 1893, lk 2.

Lõvi ja rebane

Kui reinuvader esimest kord lõvi nä’i,
Siis hirmu pärast päris kaugeks jäi.
Teist korda nähes ta ei kartnud enam;
Ka lõvi oli sõbralisem, kenam.
Ja kolmandamal korral — pääle selle ruttu —
Ta lõviga ju julges teha juttu.

Ka meie tihti kardame
Niikaua, kuni harjume!

Krylovi järele Pukits.

Postimees nr 52, 8. märts 1893, lk 2.