Rubriigiarhiiv: tõlkija

Õhtu pühitsemine

Saksakeelest J. Kunder.

Kui kõnnin eha ilul veel
Ja seisan sinu akna eel,
Siis näen sind tumel valgusel
Su inglipale hiilgusel.
Sääl punud palmid lahti sa,
Nad lang’vad sülle hulgana.
Sa paned käsi kokku siis
Ja palud tasa, lilleõis:
Oh palu mulle rahu ka,
Mu kauneim taevas oled sa!

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 18, 1. mai 1896, lk 37.

Miks mõistad? …

K. Fofanovi järele.

Mind ikka sa ,mäletad, vannud,
Kõik ammu kuid unustand ma;
Su südant sa vihaga lõhud, —
Ma vaikides lõhkusin ta.

Meid kokku tõi tahtmatult elu
Ja lahkuda enam ei võin’d,
Meid köitis õrn sõbrus ja valu
Mis mured, mis elu meil’ toon’d.

Me’ püüdsime mõlemad õnne,
Kuid elu ei õnne meil toon’d:
Kõik õnned ju kadusid enne —
Arm tormile ohvriks on saan’d.

Mind süüdistad sina ju ammu,
Kuid sind ma ei süüdista või, —
Kel’ süüdi on sellest, mis elu
Nii karedalt kanda meil’ tõi?

Miks kohut siis selle pääl’ mõistad,
Kes süüdi ei teinud ju sull’?
Sa vale sees elu nii hukkad, —
Ta truuduses hukka läks mul.

Wold. Rosenstrauch.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 15, 13. aprill 1899, lk 117.

Ema ja laps

Chamisso järele J. Leppik.

1.

Kuis hädaks saanud ajas
Rõõm ella heidele!
Ta üksi koles majas
Ja nutab ärdaste.
Ta armsa lapse pannud
Nad kitsa kirstusse,
Ja leina laulul kannud
Siis vilu hauasse.

2.

Kui valge kirstu pääle
Maa kukkus kalmusse
Ja tumelt tegi hääle
Mis kuulda ülesse,
Siis valu eide rinda
Sääl täitis lõpmata
Ja kattis mulla pinda
Ta pisaratega.

3.

Kui kevadises ilus
Päev paistab kõigile,
Eit istub üksi vilus
Ja nutab nukraste;
Kui teistel valu võtab
Öö oma rahuga,
Ta oma kambri tõttab,
Et last sääl leinata.

4.

Nii jällegi tall nuttes
Ei silmi tule und,
Ja lapsest sonib jutus
Ehk käes küll kesköö tund.
Ta oma lapse rammul
Näeb ukse avama,
Ja endsel kergel sammul
Siis juure ruttama.

5.

Oh ema, maa sees rahus
Ei või ma viibida,
Et minust alles lahus
Sa nutad lõpmata.
Su pisaraid näen mina
Mu hauda voolama,
Mu särgike ja lina
Kõik märjad nendega.

6.

Oh ema, naerul sinna
Mu kalmu kambrisse
Hääd õhku lase minna,
Siis kuiv sääl uueste;
Siis sinu selget silma
Laps vaatab rõõmuga,
Nii kuda õitsvat ilma
Siin enne vaatas ta.

7.

Oh ema, ära nuta!
Mis pisar voolab sull’?
Sa parem alla rutta,
Kus asu antud mull’!
Sääl oma last, sa kaisus,
Võid armul kallista,
Kui pehme lille haisus
Võid rahus uinuda.

8.

Nii troosti sõnu tema
Sääl kuuldi rääkivat;
Sest tunnist saadik ema
Ei nähtud kaebavat.
Küll kahvatas ta palge,
Kuid silm jäi selgeks tal:
Ta läind, kus päeva valge,
Ei ial paista all.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 15, 12. aprill 1895, lk 118—119.

Teel

(A. Petöfi järele.)

Ma järel’ mõtlesin kõik tee
Kuis emat tereta,
Kas pühin palgelt kurbtus-vee, —
Kuis tuppa astun ma?

Mis magus sõna, meelitus
Küll kõlab kaunimast,
Kui käsi, mis mind kiigutas,
Mind rinnal’ surub vast?

Nii mõni magus sõnake
Ja valmis mõttes mul; —
Aeg juba igav, tasane,
Ehk hobu jookseb küll. —

Sääl astsin tuppa… emake
Mind surus rinnale;
Ta kaelas rippus hellaste
Kui oksal õrnale.

Elly Weltmann.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 15, 10. aprill 1897, lk 118.

Heal meelel

Ju kasvatas urve ja lehtigi puu,
Neid omale nõudis külm kevade kuu.
“Oh jäta nad mulle veel:
“Õied on oodata eel!”
Kui une sees väristes kostis tall’ puu.

Puu õied sai varsti, lind laulis ta peal,
Need anna mull’! kohises tuule heal.
“Oh jäta nad mulle veel:
“Marjad on oodata eel!”
Nii hirmuga väristes vastas puus seal.

Pia marjad tõi päikese paistele puu
“Nüid anna!” ütles kauni neiu suu.
“Jah võta, noor neiu, nad,
“Mis ial Sa kätte saad!”
Heal meelel, heal meelel nüid paluski puu.

B. Björnson’i järele K. Krimm.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 9, 4. juuni 1888, lk 2.

Bjørnstjerne Bjørnson in 1909
Bjørnstjerne Martinius Bjørnson 8.12.1832 – 26.04.1910 
Foto: Erwin Raupp

Pruudi unenägu

(Puschkini järele.)

Hulus torm ja pikne paukus,
Kuu end peitnud pilvedes, —
Meri mässas mürisetes
Pime’l ööl, kui ähvard’es …
Raske mure muljutusel
Lang’sid neiu silmist veed:
“Oh, nüüd, maru hullustusel
Kallim käimas mere teed!”

Kaua vaene haledaste
Palus püha pildi ees; —
Mõte viibis alaliste
Merel maru müra sees. —
Kui ju kell lõi kesköö tundi
Siis vast vaikne unehoog
Surus väsin’d silmad kinni,
Vaikis valu, hädaohk.

Magab ta — kuid rahutumalt
Vaim tal unes rännates —
Näeb ta laeva lagunevalt
Merel tormis, laenetes.
Ja siis oli, nagu lendaks
Tuttav vari salaja
Ja kui kuskilt kõrvu kõlaks:
“Pruut, oh ära nutta sa!”

Kalli sõbra hääl see tõesti …
Neiu süda tuikab sees, —
Vaatab veel, ja — tasakesti
Ilmub peigmees tema ees.
Kuid ta palgelt kadun’d jume,
Sära kustun’d silmadest,
Valgub merevesi tume
Sasis juuste salkudest.

“Oh mu kallim, koduranda
Sinu juurde ruttaks ma,
Rahutuma, armu kandva,
Leegitseva hingega!
Kuid mu üle juba voolas
Surma tooja laene pind …
Ei m’e enam siin maailmas
Ühenda’ või ial end’!

Kallim, kurvastus lä’eb mööda,
Ahastusel ots on ka,
Pärast pilk’set pime ööda
Koidu kiir saab kumama!
Ära kurda, et su elu
Ois ju närtsin’d kevadel:
Lootus vaigistagu valu …
Ühte saame ülevel!

Ela hästi! … idast kumab
Koidu piir ju punane,
Tuule hoog ju salus kohab,
Kuid — ei enam minule! …
Ohkades siis ära lendis
Armas vari rutuga
Ja säält kõrgelt kord veel hüüdis:
“Pruut, oh ära nutta sa!”

R. Hansson.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 8, 20. veebruar 1897, lk 61.

Andshelo

Vene luuletaja A. Pushkini järele Jakob Jänes.

Esimene jagu.

I.

Italias, kust räägin, valitses üht linna,
Hulk aega tagasi, auus, vanaldane mees;
Ta hoolekandel said kunst, teadus kõrge hinna,
Riik, rahvas elas rahus ja hea põlve sees.
Duk, nii ta kutsuti, vast liiga helde
Ja heldust pilkas kurjus — on ju kõigil selge.
Duk armastust sai; aga ükski ka
Ei kartnud tema kätt, sest nuhtlus tema ajal
Jäi nurka suikuma; ka säädust riigi rajal
Ei palju kardetud. Kuid valitseja küll
Kõik nägi, kuulis ka, kuis asi oli paha.
Eks ole inetu, kui lapsed vanemaist
Ei hooli midagi, ei sõna kuulda taha
Ja õigus ohates näeb vale võrsumist.

II.

Küll kurtis vanake ka sagest’ kahetsedes,
Et uinus kohus, kord ja õigus räbaltes;
Küll tahtis hakata ta asju parandama,
Kuid silu mädand puud — saad seest ta pahema.
Duk tundis asja küll, kuid halb on harjund viisi
Nii järsku muudata, kus kuri keelmata
On juured tuetand ja tungind läbi maa,
Seal parandada võib vast alles pikkamisi.
Nii mõtles, kannates Duk juba hulga aja
Ja viimaks otsustas, et ohjad anda vaja
Kord tõise juhtida, siis see ehk leiab nõuu,
Mis omal vanuses ju ränk, ja üle jõuu.

III.

Seal oli kusagil mees agar, vahva teada,
Kes targast valitses ja korda mõistis seada,
Kell julgust oli küll, käik kindel, võitmata
Karm harjund vaevaga, ja tahte köitmata,
Ei annud kurjal maad, ei vabandamist valel,
Tööst, vaevast olid tal ju kortsud kahvan’d palel:
Mees nimel Andshelo, see saigi kutsutud
Ja voli valitseda, riigis lubatud.
Duk ise teadustas, et igavik võiks võita,
Ta tahta tükiks a’aks kord üle piiri sõita.
Pea aegu salajalt ja saatekonnata
Ta astus teele küll, kuid kuhu? teadmata.

IV.

Vast oli Andshelo ju seatud trooni üle
Kui näitas riigi kord ju täitsa tõise külle,
Kui roostes vedrud saivad liikuma
Ja seadus agaralt sai kurjust tabama.
Kus laatel turudel ei peetud hirmust lugu,
Käis kannul karistus ja muutis asjalugu;
Hirm pani keema kõik ja kukalt sügama,
Noh — asi polnud nii, kui enne oli ta.

V.

Sell’ ajal seadustest, mis unustatud oli,
Üht iseäranis, võis öölda, karm ja vali,
Kes nuhtles surmaga ju seda armuta,
Kes julges abielu meelel kord rikkuda.
Sest käsust ammu ju ei teadnud üksigi,
Kui Andshelo, kes ju ei mõistnud kuskil nalja
Kord linnal hirmuks ta, ja ohuks koguni,
Ka laskis tõiste hulgas kuulutada välja.
Ta rääkis: Kurjus meid ei tohi vangitseda,
Sest tarvis nuhtlust nüid, mis magas mõne a’a,
Kord välja kutsuda ja lasta tunda seda,
Et seadus pole tehtud tallata.

VI.

Nii pani Andshelo kõik rahva värisema.
Kui nurisedi ka, mis hoolis sellest tema?
Ei suurtel’ isandailgi annud armu ta,
Ehk kuristiku teel küll kõndis ise ka.
Ja esimene siin, kell’ nuhtlus osaks, sai
Noor rahvamees, Klaudio hüiti teda.
See lootis pärast veel heaks teha seda,
Mis läbi vaeneke ta kohtu jätte jäi.
Sest õrna neiukest ta meelitada suutis
Vast nalja viisila, kud asi halvaks muutis.
Järg, pahem pahemast, sai ilma ette kantud,
Süidlased mõlemad ka kohtu kätte antud.
Siin ülekuulati, mis tunnistasid suud
Ja üeldi: Klaudio saab trahviks surmatud.

VII.

Kui kuulis õnnetu, mis kohus otsustas,
Siis murtud meelel ta seal sammus torni poole —
See hirmus kuulutus tal seas täitsa meele.
Seal nagu ootmata tal linna uulitsas
Noor sõber, Luutsio, just õnneks vastu tuli,
Kes küll nii vallatu, kaastundlik siiski oli.
Tal rääkis Klaudio: “Oh sõber tee mull head
Ja mine kloostrisse, kus minu õde tead;
Vii talle teadust sest, et surmale mind viiaks’;
Ka ütle temale, et mind peasta püiaks
Kui suudaks paluda maavalitsejat ta.
Ma tean, et järeldust on õrnal palvel.
Tall annab jõuudu, julgust Jumal teel
Ehk nuhtlust kergitab ta abipaluv keel.”
“Küll lähen, räägin kõik,” tal vastab jalutaja
Ja ruttab minema, et leida kloostri maja.

VIII.

Seal parajasti nonnade seas töötab Isabella
Just kloostri vanemalt, ei tea, mis küsides,
Kui kuuldi õues kutsumise kella
Seal keegi tõmbavat, ja sisse astumas
On lävelt Luutsio. Talt neiu lahkelt küsib:
“Mis noormees soovite?” See vaevalt üelda püsib:
“Kas tohib arvata, et Isabella, Teie,
Mul vennalt kuuluta on õnnetuse hüie.”
“Mis juhtnud, noormees? julgust rääkige,
Mu vend küll Klaudio — mis kuuldust kannate?”
“Jah, õigus küll — mu käsk on hädaline —
Vend istub tornis ju — ” “Mis? — üelge selgemini!”
Seal noormees asjalugu laialt kõneles
Kõik õnnetust ta selgelt kõneles;
Ja neiu kuulatas, mis rääkisid ta huuled,
Veel olid tundmata tal pahad ilma tuuled,
Veel hiilgas süituses ja puhtalt tema silm,
Veel polnud pahandand ta kurikaval ilm.
“Nüid,” lausus Luutsio, “on ainus peaserada
Kui katsuks Andshelo’t Te’ palves meelitada.
Just selleks vend Teid laseb paluda.”
“Mu Jumal!” vastas neid, “kas minu palve jõuab
Siin teha midagi — oh mis ta minult nõuab!
Sest vähe julgust, vähe jõudu mul.”
“Mis kahtlust?” sõnab mees, “meil vaenlasi on küll
Kes õigust riisuvad — kuid kas siis meie piame
Kõik kannatama, kui end süita teame?
Ei! Astu julgeste ja võta palveta
Kord valitseja ees, Teil kinnita võin ma:
Kus iial neiu silm küll meesterahva ees
Vett valas põlvites, seal abi lähenes.
Sest valu pisar naese silmades
Jääb sulatab ka kalgis südames.

IX.

Neid luba küsis kloostri vanemalt
Ja kohe tõttas Luutsioga teele,
Ja valitseja ees ta palus palavalt
Siis oma venna eest, et muudaks kohtu meele.
“Neid”, lausus talle see, “su hüid on asjata,
Mul pole luba teda jätta elama.”
Neid nuttes nõtkus kohtujärje ees
Ja lahkus, lootuseta, silmavees. —
Kuid kodu uueste tal noormees kõneles:
“Kas kohtute, et karm ta oli Teie vastu?
Ei! — uuest paluge ja paitage veel,
Teil sõnarikkust küll, miks külmaks jäeb Te’ meel?
Ta hõlma hakate ja ärge jätke enne
Kuni vend prii, kui palvel saate õnne!”

X.

Ja Isabella tõttab uuest’ paluma,
Sest seda karmi meest siin tahab võita ta.
Ta lausub: “Uskuge, ei ole auutroonid,
Ei sõamehe mõõk, ei rikkus, kuldsed kroonid
Väärt armulikku meelt; auu, kuulsus ilma peal
Ei maksa midagi, kui puudub armu heal. —
Mu venda, õnnetut, on Sinu kätte antud
Ja Sinu käsuga tall’ nuhtlus peale pantud, —
Kes teab, mis saatis Sul, — ehk üks kord eksid ka
Kuis võid siis olla nõnda armuta.” —

XI.

Andshelo kuulatas, ta nägu oli tume.
“Ma palun, jäta mind!” ta mõttes sõneles.
Kud neiu julgemalt veel palus — näo jume
Tal õõgus palavalt, kui palvel kõneles:
“Oh kuulge, vali mees, kui tõsiduse väed
Meid nuhtleks armuta ka kõige süide eest, —
Kus oleksime siis, mis saaks meist, patustest,
Kui armu meil ei jagaks I s a käed?
Kuis on see meelitav, kui heldus valjult võidab
Ka Sinult paiste siis uut inimest meil näitab.

XII.

Andshelo kuulatas ja vastas uueste:
“Ei ükski palve siin ei enam aita,
Kuis võin ma seadust tühjaks teha, laita;
Ei mitte mina, seadus viib ta surmale,
“Mis homme sünnib ka.”

Isabella: Oh mitte, mitte veel!
Veel pole valmistud ta sellel’ teel’!
Eks tea ise Sa, et esimene tema
Kes saab siin nuheldud, mis enne kunagi
Meil süiks ei arvatud.

Andshelo: Meil polnud ometi
Veel seadus surnud siin, vaid ainult uinus tema —
Nüid on ta äratud.

Isabella: Oh ole armuline!
Andshelo: Ei ial! Valgust varjata on ülekohus.
Kui ühte karistan, on tõistele see rohus.

XIII.

Ta kuulab tahtmata, end tunneb värisema
Ja pääga kummardes, siit tahab minna tema.
Neid hüiab: “Kuulge, veel üks sõna, oodake!
Mul on üks kingitus, mis pole tühine;
Mis puhtast südamest Sul tõotan rohkeste:
Ma tahan päevad ööd Su õnneks palvetada,
Kui koidab taeva võlv, kui pime peidab rada,
Nad tõus’vad südamest, nad tõus’vad taevani,
Kus ainult pühadus, arm heldus alati,
Kus õnsus valitseb.” Nüid nuker, rahutu
On Andshelo, kui siit ta eemal minna tahab,
Veel, mõte segane, end lahutama läheb
Ja otsust hommikuks veel määrab tema suu.

(Poolele.)

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 6, 21. aprill 1888, lk 1.

ANDSHELO

Vene luuletaja A. Pushkini järele Jakob Jänes.

Tõine jagu.

I.

Kõik päeva Andshelo ju istus nukral tujul.
Ta istus üksinda, ja murelikus pääs
Üks ainus mõte liikus mitmel kujul.
Ei ilmund undki ööl ta väsind laugele,
Ei rahu liginend, see kõik jäi kaugele.
Mis? sõnas mõttes ta, kas armastus mind vaevab?
Või kurjus nuhtluseks ju auku valmis kaevab?
Oh kuidas igatsen ma teda kuulda veel,
Ta õrna ilu nagu näeksin praegu veel!
See kõik on imelik — kuis olin enne ma
Suur armu põlgaja — nüid ise tema kütkes. —
Siin lihtsa neiu ees, mu rohke kindlus katkes
Ja veelgi….

II.

Mõtelda ja vaikselt paluda
Ta katsub viimati — ei sõnad ühte jäe —
Ta taevast kõneleb — muud silma ees ei näe
Kui üksi Isabellat ja — ta räägib pühadusest,
Kuid mõtted teevad tõistest ihaldustest. —
See vaimu segadus ta jõudu nõrgestab,
Töö, valitseja kroon tall’ tülikamaks saab.
Sell korral oleks ta kõik auu ja seisust annud,
Kõik kuulsust unustand, mis teda käskjaks pannud;
Nüid näitas tühi kõik, ja sulekesega
Ta võrdles nime, auu, mis tuul võib puhuda.
………………………………………………………………………………
Kui algas hommiku, siis Isabella tuli,
Jutt vara koidu a’al tal Andsheloga oli:

III.

Andshelo: Mis ütled?
Isabella: Tahaksin nüüd sinu otsust teada.
Andshelo: Mu otsust tead Sa juba ammu.
Mis muutmata, kud ometi….
Isabella: miks tal ei andeks anda või?
Andshelo: Et patu sarnalik
Tõist pole, tapatöö on rohkem jäle.
Isabella: Nii lugu taevas on, kud tõisiti meil vist.
Andshelo: Kui mõtled nõnda Sa, siis annan Sulle ma
Siin tahte tingimist, missugust valid Sa:
Kas patus eksijat ta nuhtlusesse jätta,
Ehk teda vabastes tõist nuhtlust omal võtta
Ja ise eksida see eest ….
Isabella: Sa tahtsid ütelda:
Mu vaim ja ihu valmis ohverdamas —
Andshelo: Ei rääkind Sinuga ma vaimust midagi —
Vaid asi on, Su vend — saab surma valusama
Sa võiksid eksides …
Isabella: Ma tõendan taeva ees,
Et patt ei ole ial selle heateo sees.
Sest usu, helduses kui aitad peasta venda
Teed õndsaks enda —
Andshelo: Ehk arvad nõnda,
Et arm ja halastus koos käivad süidega.
Isabella: Las’ minu süiks siis jäeb mu venna peastmine.
Kui on see tegu patt — siis tahan palvetada,
Et andeks saan —
Andshelo: Ei — arvad valeste
Sa minu sõnasi — ehk kuulata ei taha
Mu kõnet meelega — see oleks aga paha —
Siis uuest’ seletan: Su vend, kuis räägitud —
Isabella: Nii küll —
Andshelo: On seadusest ju hukka mõistetud
Isabella: Nii küll
Andshelo: Üks ainus nõuu võib avita’ veel teda
(See täitsa selge küll, vast küsimiseks seda,
Kõik muu ju ühendab end selle tahtega)
Kui võrdleme, kes võiks siin peastja olla.
(Siin seadus, kohtu käsk võiks hirmus ette tulla,
Sest nende valjuses ei või neid pehmenda)
Soov üksi jääb siis veel, mis üleastuja
Võiks saada peastmiseks: et kannad Sina ise
Ta süid, ja — peastmiseks tood oma langemise,
Nii nõuab seadus just. — Mis otsust võtad Sa?

Isabella: Nii venna — jah kohe praegu otsustan —
Heameelega ma tahan ennast anda
Ja kohtu kirve alla pääd panna,
Ei roojasta see mind —

Andshelo: Vend sureb siiski.
Isabella: Aga
Kui ta ehk õiget teed ei nõua taga
Ja õe armastust veel tasub kurjaga:
Siis parem sur’gu ta, kui hinge pooleks kaob —
Andshelo: Miks näitab hirmus Sull ta nuhtlus olema
Kui oma otsustus veel alamale vaob?
Meid karmiks, kiviseks siin võtsid tunnistada
Kuid ise käid tyranniga üht rada.

Isabella: Oh häda — õnnetu! — mis palun ise ka —
Kõik võtan tagasi, — eksisin tahtmata.
Ma enesele, palve vastu takistusi säen.
Et nõrgad oleme, siin seda selgelt näen,
Andshelo: Siin julgust omanda võin selle juures mina
Kui naesterahvas nõrk — just õigust ütled Sina.
Tõest mõistlikum siis oleks vistist ikka ka
End’ nurinata saatusele alanda —
See oleks kasuks Sull —
Isabella: Sind mõista ma ei jõua!
Andshelo: Ma — armastan ju Sind!
Isabella: Oh häda, mis ei nõua
Mult kurjus siingi ka! — Mu vend, kes armastas,
Saab surma — õnnetu! —
Andshelo: Piab jäema elama
Kui armastad Sa mind —
Isabella: Tean, oma võimuga
Kõik tahad täita Sa.
Andshelo: Seks auusalt vannun ma
Et pettust mull ei lubaduses pole
Isabella: Jah auusast — auust veel räägib, petja kole, —
Sell korral aga Sa, mu kiusaja nüid tead,
Et elu Klaudiol nüid tõotama pead,
Ehk muidu avaldan Su häbemata teu
Ja muste mõttesi veel täna rahva ees.

Andshelo: See kõik nüid oli, usu, naljanägu —
Kuid tuntud küllalt ma ju omas valjuses. —
Mis maksab naeste jutt, kus kuuldaks’ nende lori,
Sest iga suuremat meest pritsib laim ja pori.
Nii tühjaks jäetud saab Su kohtu kaebdus ka,
Sest kõigest saagu küll; — ma lasksin sõlmida
Ent tühjaks himudest; — Sa mõtle järgi seda,
Jäe rahule ja lase kaebdus, nutt kõik vaikineda
Ehk — viska rumalust ja lepi sellega,
Mis tingin, — ehk Su vend jäeb surma kirve alla,
Su järelandmine teeks teda üksi valla. —
Veel homseni Su’lt otsust ootma jäen,
Su kaebdus’ tunnistust; kui kaste see kõik kaob,
Ja, olgu tõsigi, — mu vale ees ta vaob.

IV.

Nii ütles Andshelo ja kadus ukse taha
Ja Isabella jäi, täis hirmu, üksi tuppa maha.
Ta vaadet taeva poole tõstis vaikse palvega,
Sealt hirmsa hoone seest ta püidis lahkuda.
All vangi hoone ta ees avati —
Vend, vangis, õnnetu, võis vaata’ õele silma.

V.

Vend istus, sõnatu, — ja ees seal laias mantlis,
Käes hoides ristikest, munk seisis jutustes.
Hall’ vanake tall’ rääkis, mis leida ilma sees,
Et elu surmaga meil ühte kaalu peab;
Siin tallab toredus, seal valskus sihti seab,
Head pole kusagil; — Klaudio kuulas ka
Kuid sala südames Dshulitat mõtles ta.
“Mult kadus armuke, jah kadus — rahu talle!”
Seal ilmus korraga ta õde nähtavale
Ja rääkis mungale: “Meid, isa, lase Sa
Siin üksi vennaga, meil mõnda rääkida.” —
Munk üksi jättis neid.

VI.

Klaudio: Mis armas õeke
Siis ütled?
Isabella: Vend, aeg tulnud Sinule.
Klaudio: Siis pole peas’mist mull?
Isabella: Ei iial! olgu siis
Hing anda pää eest.
Klaudio: See on siis ainus abi?
Isabella: Nii on; Sa elada võiks; saaks ka kohtu läbi
Su nuhtlus pehmendud, kuid saatanlik see viis —
Nad elu kingiksid hinge vaeva eest —
Klaudio: Mis? — Elu ajaks vang?
Isabella: Vang vaba müiridest,
Ja ilma ahelaist.
Klaudio: Mull seleta siis seda!
Isabella: Mu sõber, vend, ma kardan avaldada, —
Kui auuga sured, parem kohe surra,
Kui häbiga veel rohkem elada,
Mis surma tundmine meil peabki hirmu andma
Eks paljas ussike pea tallamist ka kandma?
Klaudio: Oh kuule õde mind, — arg pole iial ma,
Et jõuaks surmahirm mu tahtmist nõrgenda.
Mind usu, ilmast ma küll värinata lähen,
Kui neiut armsamat …
Isabella: Vend, nii ma kuulda tahan
Su suust, sest isa heal meid kutsub hauast la:
“”Sa piad surema, laps, sure laitmata!””
Vend, kuule! midagi Su eest ma siin ei peida:
See vali kohtu heal, missugust pole leida,
On kurjust täis; ta vaated valjumad
Kõik nagu kartuseks, kui kiusatuseks nad.
Ta libe kõne külvab kurja idu,
Ta mustas südames on pahal mõttel pidu
Ja jäledust täis kõik —
Klaudio: Miks valitseja, mis’?
Isabella: Seesamma kiusaja, kes nõudis viimati:
Kui tahaks äita ma ta kurja tahtmist juba
Siis elada vast Sulle antaks luba.
Klaudio: Oh pole vajagi —
Isabella: Ta häbemata veel
Mind käskis endal vastust tuua ööl,
Ehk surmata ta Sind —
Klaudio: Ei, õde ära mine!
Isabella: Meid Jumal ise näeb, mu armastatud vend,
Kui suudaks peasta Sind mu surma minemine
Ei iial viivitaks ei kalliks piaks end,
Ehk elu lühikest —
Klaudio: Ma täna, armas õde!
Isabella: Siis homseks Klaudio, end surma valmista —
Klaudio: Jah nii! …. Ta vaimus tõuseb imeline mõte….
………………Kõik ühe pilguga
Kas ennast hukkama ta igaveseks tõttab?
Ei usu, mõistlik on, ka hirm siin aset võtab:
“Oh Isabella!”
Isabella: Mis veel ütled?
Klaudio: Surm on hirmus!
Isabella: Veel hirmsam häbi!
Klaudio: Küll! — kuid siiski surma minna,
Kus külma kirstu sees piab mädanema, — sinna,
Oh häda, teadmata on tee — kuid ilma peal
Veel kutsub iludus, veel hüiab õrnas heal.
Seal varjuriigi sees, kus udu peidab rada —
Mind võib ta uputa, kui kangend veeretada
Seal koles tühjuses, kell’ piirigi ei tea — —
Isabella: Oh Jumal!
Klaudio: Õelle, veel elu on nii hea —
Küll loomus süitaks teeb — kõik süid ta Sinult peseb —
Mull’ luba elu veel.
Isabella: mis julged rääkida!
Kui mõtlemata loom, kui argpüks tahaks Sa
Su õe teotusest siis omal õnne oota
Kui auutundmata — kas julged seda loota!
Ei suuda mõelda ma, miks elu ilmasse
Sull’ isalt antud sai, miks ema rinna all
Sull ase olla võis, — oh Jumal andeks anna!
Kui veel Su peastmine mull võimus oleks ka,
Ka siiski täna veel Sa piaksid surema!
Ei Sinu elu eest mu huul üht palvet kanna,
Küll näeks Su nuhtlust ju —
Klaudio: Pea õde, kuula veel,
Veel andeks anna kord!

VII.

See oli juba teel.
Ta riidest, paludes, veel venna käsi hoidis —
Ehk õe südames küll viha tuli loitis,
Sai siiski vaene vend veel andeks-andmist kord.

(Lõpp tuleb.)

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 7, 14. mai 1888, lk 1.

ANDSHELO

Vene luuletaja A. Pushkini järele Jakob Jänes.

Kolmas jagu.

I.

Munk seisis kõik see aja kinnis’ ukse taga
Ja nende jutustamist kuulis. Minul aga
On aeg teid tutvustada kord ka selle mungaga,
Kes polnud keegi muu, kui Duk, kes tundmata
Just munga kuue sees siin oma kodus seisis,
Ehk tõiste teada ta küll võõral piiril reisis.
Siin käis ta tundmata kõik nähes, kuulates,
Mis juhtus rikka lossis, vangikodades;
Ei kõrge kloostri müir, ei vilets haigemaja
Ei keeland kuulmast teda hädaliste kaja,
Ka petja kavalus sai ilmsiks kohtu silma all.
Kõik seda ihaldas Duk omal silmal näha,
Üht mehe meelt seks oli antud tall’,
Ei ükski juhtumus näind tal kuulda väha. —
Nii sellel tunnil ka ta kuulas põnevalt
Kõik sõnavaheldust sees õe ja venna vahel,
Ta tasa sisse läks ja kutsus neiut sealt,
Kui nurka teda viis, siis rääkis healel mahel:
“Kõik kõnet kuulasin ja kiites ütlen ka,
Sa kohut täitsid heast’, üht nõuu siis annan ma,
Kõik asi paraneb, kui minu kõnet kuuled —”
Ja neiul’ midagi siis rääkisid ta huuled,
See peale siis see õue libises
Uus lootus aimata, uus rahu südames.

II.

Kas sõbrad usute, et õrna vaate ees
Üks vali mõtleja ja tume pale
Võid leida usaldust ja armu südames?
Ei ime siis ka see, ei koguniste vale,
Et tuntud Andshelo kord armastust võis võita,
Üht õrna kaasakest ka oma külge köita.
See vali hirmus mees, ju ammu oli ta
End meheks kohustand, kuid abikaasaga
Ei olnud õnne tal; jutt kerge tiivaline,
Küll ilma põhjata, ta kaasakese auu
Nii palju kahtlustas, et tema arvamine
Ka eksitatud sai ja selleks viimne nõuu
Tal oli üteldes: “Mu auusa maja sees
Ei ole kahlusi ei tühje jutte vaja,
Sest sündku lahutus meil’ elu sidemes!”
Sest ajast võõraks jäi tal naine; mehe maja
Ei näinud tõine ka, ta kurtis pisar-vees. —
Sest asjast Duk ka neiul’ jutustas,
Kes vaikselt kuulas vanakese juttu,
Siis targa nõuuga teele tõttas ruttu.

III.

Marianna akna all just ketrusega istus
Kui õnne inglina; nii ootamata astus
Ta ette Isabella siis, kes ammu õnnetul
Ju tuntud oli küll, ja kelle õrnal suul
Nii palju trööstivaid ja armsaid sõnu oli,
Sel korral munga nõuu, ta rääkima nüid tuli:
Marianna pidi veel sell õhtul ruttama,
Veel pidi Andshelo’t öö algel leidma ta.
Ja aeda astsid nad, kus kivi müir on näha.
“Õnn teele! astu nüid, kuid ära unusta,
Mu venda mitte Sa, ja ära kohku ka!”
Marianna valmistas end kartes julge teele
Nad nuttes lahkuvad, ei lõppu silmaveel.

IV.

Duk vangihoone sees siis istus terve öö,
Klaudio’t trööstida tal oli ainus töö.
Kui koitis, siis ka Isabella vaatma tuli,
Neil ööne toimetus kõik hästi läinud oli;
Ka istus seltsiks neil Marianna kahvatand,
Öö läigil oli ta meest sala petta saand.
Koit ilmub; — häkitselt üks sõnum kiirelt kantaks’
Ja vangiülemal käsk silmapilgul antaks’:
Et saagu Klaudio, kuis seadus, nuheldud
Ja pää talt Andshelo’le märgiks läkitud.

V.

Duk asja arvates siis vangiülemale
Ka saatis sõrmukse ja riigi petsati,
Uut abi leides muutus nuhtlus tõisiti.
Pää mereriisujalt nad läkitasid talle,
Kes surmatud saand sellel sammal ööl.
Duk ise ruttas nüid ka õiget nägu võtma,
Et seal, kus seadus ülekohtu tööl,
Kõik ise jälle parandama tõtma.

VI.

Klaudio nuhtlusest jutt alles kanneti
Veel ilma laiali, kui teada anneti,
Et pöörand tagasi on linna valitseja,
Kes pia teretada tahta oma maja.
Kõik rahvalogu kees, Andshelo tõttas ka
Tal vastu tõistega, ehk südams küll näris
Kõik kurjus kibedalt. Duk lahke pilguga
Neid lahkelt teretas, kõik elukorda päris,
Ja armsalt Andshelo’öe käe sirutas.
Sell pilgul, häkitselt, üks neiu ees neil maas
Kes palub põlvili: “Oh vägev valitseja,
Sa süitause kilp, mu peale halasta!”
Andshelo kohmetand ja kortsus kulmuga
Siin Isabella’t näeb. Veel kohkund Andshelo
End suudab vaigista, ta sõnab: “Tüdruk siin
On meelest segane, ta surnud venna piin
On mõistund riisund talt.” Kud valitseja pale
Lööb vihal lõkkema, kui kuuleb jutu vale,
Ta räägib: “Tean kõik, nüid tulge minuga,
Mu ümbert mõrtsukaid aeg on nüid hävitada!”
Ja Duk’i trooni ees on seismas Marianna
Ja närtsind Klaudio; Andshelo nähes neid
Nüid kõigub, väriseb siin kurjategijana,
Kõik süidi tunnistab, ja pimeduse püid
Nüid kõigil selgeks saab. Duk järsku temalt küsib:
“Mis oled Sa nüid väärt, mis nuhtlus Sulle püsib?”
See vastab: “Elada ei kõlba enam ma
Nüid viige surma mind! Duk kostab talle: Mine!
Ei tohi mõrtsukas mu ligi asuda!”
Seal käskja jalgele veel langeb rutemini
Marianna õnnetu: “Suur valitseja, Sa,
Kes andsid kord ta mulle, miks riisud jälle ta!”
Duk lausub siis: “Ei muidu teeks ma seda talle
Kud valgust vaadata ei tohi petja pale —
Sind ennast kahetsen; — tal rikkust vara küll,
Kõik piab jäetama see tasumiseks Sull, —
Küll mehe, parema, Sa pia siis jälle leiad!”
“Suur, helde valitseja! paremat ma ial
Ei taha kunagi, tal on mull’ ilma peal
Mu ainus igatsus; miks lahuta meid püiad?
Su oma käsi ju meid kokku ühendas?
Eks ole üksi olnud ma ju küllalt leinamas?
Mind aita paluda, oh ilus Isabella
Ta eest, ka tõsta käed ja põlved kummarda!”
Ja tema palub ka, kui õnne ingel, hella,
Siin patustaja eest: “Oh vägev valitseja,
Mu palvet kuule Sa ja ära nuhtle teda,
Ta ainult teind on kiusatuses seda;
Kuis tean, senini on hästi eland ta, —
Veel andeks anna tall'” — Duk andis andeks ka.

(Lõpp.)

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 8, 21. mai 1888, lk 1.

Ma kahjatsen

(Feodorovi järele V. k.)

Üks jook, mis armastuseks kutsusin ma
Mis otsata magus mul’ näitis,
Ma ära ta jõin, kuid mu karikat ka
Üks segane peru veel täitis.

O, Jumal! miks põhja ei vastanud ma,
Miks karikat katki ei löönud?!
Sääl pettus maona sees seisis, ning ta
On kihvti mu viinasse toonud!

H. Käger.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 6, 10. veebruar 1899, lk 45.

Kõrgus ja madalus

(Ainetel.)

“Kulla, ella emake”,
Palus linnu pojake’
“Pisuke on meie pesa,
Väljas kajab rõõmu kisa.
Las’ mind õue iluriiki,
Meie seltsiliste liiki!
Kõrgel sinab taeva võlv,
All on lilleline nõlv.”

“Oota, oota pojuke,”
Vastas vana linnuke,
“Küll ka ükskord aja lennul
Lahkumine tuleb sinul.
Oled väljas, siis su elu
Kohutavad surm ja valu:
Kotkas valvab õhu sees —
Võsas kaval jahimees!”

Ernst Ilmatar.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 4, 23. jaanuar 1897, lk 29.

Küsimus*

Carl Hermanni saksakeelne laul K. E. Sööti tõlkes.

Ma tunnistan ja tunnistan,
Ei tea ometi,
Kus näinud seda nägu ma,
Neid silmi ennemi.

Kas mustalt kaetud aknalla
Ma naabruses vast näind,
Kui kaua, kaua aja eest
Ma kodunt ära läind!

Kas surnuvankri taga vast
See polnud väratel,
Kui maha jäetud vaenelaps
Sääl nuttis nõrkevel?

Ma tunnistan ja tunnistan,
Ei tea ometi,
Kus näinud seda nägu ma,
Neid silmi ennemi.

* Nagu tuttav, on suguvend kodukooliõpetaja hra C a r l H e r m a n viimase kolme aasta jooksul mitmed Eesti laulude väga ilusad tõlked “Düna-Zeitungis” avaldanud, mis Eesti ringkondades, kes Saksa lehti loevad, tähelepanemist on äratanud. Hea Hermann on ka mõne oma algupäralistest saksakeelelistest lauludest Düna-Zeitungis avaldanud ja näidanud, et need tema tõlgetega ühes kaalus seisavad.

Praegu on meile ühe tema algupäralise laulu “Frage” tõlge K. E. Sööti poolt Tartust avaldamiseks kätte saadetud, millele meie hääl meelel ruumi anname.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 3, 17. jaanuar 1896, lk 19.

Kes see oli

(Vene keelest.)

Palju põlist metsa kaudu,
Mööda sammeldunud radu
Sõitis päälik rutates
Sääl, kus Neeva kohises.

Vaata, salk sääl kuusekesi;
Päeva paistel läigib vesi —
Jõe ääres onni sees
Seisis vana kalamees.

Oma paati sääl ta vaatles,
Vahel õhkas, vahel saatles:
Pea valu tegi tal,
Et poln’d paadil põhja all.

Päälik hobust hoida püüdis
“Jõudu tööle!” valjust hüüdis;
Korra polkas vanake,
Pööris pea teisele.

Lausus: “Ilmas imet näha!
On neil vahest maad ehk näha?
Linna soo pääl’ rajavad,
Rahvast senna ajavad.

Vaat, kus juhtunud hull lugu
Mis teind pahareti sugu!
Paat neil teele juhtunud:
Kõik ta põhi lõhutud.” —

“Sest ei maksa teha kära,
Küll see parandame ära,”
Ütles päälik pääle see
Tõttas tööle kärmeste,

Hästi seadis kaared tiheks
Tõrvas ära, tegi sileks;
Kangelase käega siis
Paadi vete veere viis.

Pani peost ära kerve,
Ütles vanal: “Paat on terve!
Laadogal’ kas mine sa
Peetri õnneks püüdema.” — —

“Peetri õnneks!… õige kena —
Imelik, kes oli tema?
Kirvega on üsna viks
Ja päält näha… ei tea miks?

Nii sääl arvas vanakene,
Laenetelle tõukas vene;
Lausus: “Tarvis igal a’al
Teadus, nõutud võeral maal.”

Joh. Trull.

Ajalehe Saarlane kaasanne Saarlase Lisa nr 7, 10. august 1887, lk 2.

Elu-karikas

(Lermantov’i järele.)

Kinni kaetud silmadega joome
Meie kuldsest elu-karikast,
Tema kuldseid ääri märjaks teeme
Silma pisar’tega sagedast’.

Aga kui meil viimaks katte langeb
Enne surma ära silmadelt,
Ja kui üheks katega meilt läheb
Kõik, mis eksita’nd meid õigelt teelt —

Siis me’ alles näeme, et on olnud
Tühi kuldne elu-karikas,
Et ta mitte meie oma ‘polnud,
Et ta jook oln’d — pettav kujutus.

C. P—lk.

Saarlane nr 50, 13. detsember 1894, lk 2.

Oh Alpi mäed!

Saksakeelest A. P.

Oh Alpi mäed, kui toredasti
Teid õhtu pilved piiravad,
Oh teaksite kui sagedasti
Mu mõtted teile lendavad.

Oh mahus Alpi sarve kõla
Nii vägev, siisgi vaikene!
Sa rõõmuks karme, valuks hella,
Sus rõõm ja valu ühtlasi!

Oh vaikne järv, su üle pinna
Küll metsad veelgi kohavad!
Oh millas jõuan mina sinna
Kus sinu laened säravad?

Ma laulan, kui veel õhtu valgel
Kõik puhtad õndsas vaikuses.
Siis pisaraid ma tunnen palgel
Ja igatsust mu südames.

Saaarlane nr 47, 19. november 1896, lk 3.

Sinilill

(Das Veilchen.)

Sinilill ilusast õitseb,
Kevadel kenamal a’al,
Magusast, magusast lõhnab
Aedades, aasade pääl.

Ehk ta küll ilusaks õitseb,
Siisgi nii alandlik ta:
Lehtede alla end peidab,
Vaevalt t’a leida võid sa.

Kui ehk sull’ elu teel tähtsust
Osaks on annetud ka,
Põlga niisama siis uhkust,
Alandlik ole ka sa.

C. P—lk.

Saarlane nr 45, 8. november 1894, lk 2.

Tähte valgel

Rootsi keelest Ehala.

Lase oma mõlad olla,
Laevamees!
Vaata üles tähte valla,
Laevamees!

Kõik peab kenat kuu-ööd vaatma,
Kunni haud saab silmi katma:
Sest siis kiigu, liigu, helju
Kerge laev, nii hellasti!
Tähte valgel tunned kalju,
Pääsed uhkelt edasi.

Lase oma mõlad olla,
Laevamees!
Vaata üles tähte valla,
Laevamees!

Saarlane nr 44, 29. oktoober 1896, lk 3.

Elu meri

Elu meri — igavest mäslev,
Hiilgav — võimuses himmude meri
Mis lõpmata nii ligitõmbav? —
Mida peidab su põhjuse vari. —

Su kõrgemeelsed — külmad laened,
Mis võimus hiilgavad himmude vool —
Neis hukka saavad auusad meeled
Ka süüta südamed — eksituse teel. —

Lermantov’i järele A. Kuldsaar.

Saarlane nr 36, 6. september 1894, lk 2.

Enne — ja siis

Kord olin mina külas,
Kus ilus neiu elas,
Maailmal tundmata.
Ma tahtsin õrnaste
Üht musu omale —
“Ei ial,” ütles ta,
“Sa musu’ ‘saa!”

Kui lahkumise tunnil,
Ma armu õrnal sunnil
Ta juurde läksin nüüd —
Siis langes soojaste
Ta minu rinnale!
Üht musu tundsin ma
Ma huultela!

Ümberpannud A. Paulmeister.

Saarlane nr 28, 11. juuli 1895, lk 2.

All lagedama oru sees

(Среди долины ровныя)

All lagedama oru sees,
Kesk küngast kõrgemat,
Näen võimsas ilus oma ees
Üht tamme kasvavat.

Lai tamm ta seisab üksinda,
Nii kõigil näha sääl;
Nii üksi, üksi vaene ta
Kui nekrut vahi pääl!

Kas paistab kõrgelt päikene:
Kes lä’eb ta varju all?
Ehk kärgib pilvest äikene:
Kes annab kaitset tall’?

Ei käharpääga mändisi,
Ei ühtki pajukest,
Ei rohelisi põõsaidgi
Ta ligi ainukest.

Oh puulgi igav üksinda
On orus kasvada!
Kuis kibe noore hingele
Veel elu armuta!

On küllalt kulda, hõbedat:
Kell’ võin neid kinkida?
On auu ja kuulsust hiilgavat:
Kus võin neid tarvita?

Saan tutvatega kokku teel,
Neil — tere! ütlen ma,
Ehk näen muid inimesi veel —
Paar sõna — vaikin ka.

Mõnd’ nendest ise kardan ma
Ja teine põlgab mind.
Jah ainult õnne päevadel
Kõik peavad armsaks sind!

Kust leida rahu, süda, sull’,
Kui kõue kärkival?
Ei tõtta sõber appi mull’
Ta magab mulla all!

Mul pole hõimu, sugulast,
Siin kaugel võõral raal;
Ei armastatud armukest
Mul hingmas rinna naal!

Ei nuta rõõmul vanake
Me’ pääle vaadates;
Ei mängi mu ees lapsuke,
Nii õrnalt naerates!…

Kõik kulda ära annaks ma,
Kõik auu ja kuulsustki —
Kui kodumaa ning armsama
Võiks saada tagasi!

A. Мерзляков’i järele K. Kindlam.

Saarlane nr 24, 16. juuni 1898, lk 2-3.

Unenägu

Heine järele Elly Weltmann.

Sind igal öösel näen ma unes,
Et pigastad mul armsalt kätt,
Ja sinu julge ette heites
Ma valan valust silma vett.

Mu pääle sina õrnalt vaatad
Ja pääd nii tasa raputad,
Su silmad ime armsalt läikvad
Ja pisarad neist voolavad.

Mu kõrvu rääksid sala sina
Üht magust sõna viimaks sääl,
Üht lille kimpu nägin mina
Mis panid sa mu rinna pääl’.

Kui unest ärkasin ma üles,
Ei lille kimpu rinnal näin’d
Ja sõna, mis nii armsalt kõlas –
See oli meelest ära läin’d…

Saarlane nr 19, 13. mai 1897, lk 3.

Vanaduse kevade

Rückerti järele A. P.  – r.

Ma olin vanaks saanud,
Kurb kõlas minu viis;
Siis sind ma nägin, neiu,
Ja nooreks sain ma siis.

Ma tundsin talvet ligi
Kui langev haava leht;
Kui minu haua juurde
Veel ilmus kord üks täht.  –

Nüüd tahan mina õnnes
Nii kaua hõisata,
Kui viimaks mulla sülle
Ma heidan puhkama.

Sa õitsev roosipõesas,
Su õilmed tegivad,
Ei vanad armsad viisid
Veel rindus paisuvad.

Veel ükskord minult kõlab
Õrn armu-laulu hääl,
Et ööpikuks ma saanud
Su õitsva oksa pääl.

Saarlane nr 18, 6. mai 1897, lk 3.

Laulud järve ääres

Lenau järele A. Paulmeister.

III

Läbi metsa lähen mina
Sagedast õhtu a’al
Järve kaldale ja mõtlen
Sääl, mu neiu, sinu pääl!

Siis kui öö end välja laotab,
Kuu end näitab taeva seest,
Kõrkjad sala kohisevad:
Siis ma nuttan tasakest’.

Ma kui kuuleks siis su hääle
Läbi öise vaikuse
Ja kui kauks ta viimaks ära
Järve sügavusesse.

IV.

Pilvi ajab tuul
Üle metsa, soo,
Aga siisgi nad
Rahu mull’ ei too.

Kõrgeist pilvedest
Välgud langevad.
Ma kui näeksin sind
Järvel kõndivat.

Sa kui lendaksid
Selles loodus’ väes
Ja su juukste salk
Lehviks tuule käes.

V.

Vaikselt üle järve pinna
Kumab ilul lahke kuu.
Hõbedases roosi ehtes
Paistab kaldal iga puu.

Mina vaatan nuttes maha.
Kui ma su pääl mõtlen nüüd
Tungib minult hingest läbi
Nagu vaikne palve hüüd.

Saarlane nr 15, 17. aprill 1897, lk 3.