Rubriigiarhiiv: autor määratlemata (saksa)

Puusepp

(Saksakeelest.)

Neiuke!
Pane sa käsi mu rinnale!
Kuula, kes koputab vastu sull’ sääl,
Kui on su käsi mu rindade pääl:
Ammu üks puusepp sääl koputab, lööb,
Kirstu ta minule teeb.

Ammugi
Öösetel und mul ei tulnudgi:
Puusepp nii kõvasti tahus ja lõi,
Et see mu hingesse rahutust tõi.
Rutta, oh puusepp, nüüd kirstuga sa –
Magada igatsen ma!

M. Pukits.

Postimees nr 238, 23. oktoober 1893, lk 2.

Mis laenab?…

Mis laenab iludust päik’sele
Ja roosile magusat lehku?
Mis särab ja hiilgab tähtedest
Ja magusaks muudab õhku?
Mis kõlab ööpiku laulu seest
Nii igatsedes ja ilul?
Mis kohiseb voolavast oja veest
Ja särab kuupaistest öö vilul?

See üksinda a r m, mis südames..
A r m laenab magusust roosil,
Ja lehvib õrnasti õhu sees
Ja kõlab ööpiku laulust.
Ja laenete tants kui õhu voog,
Kuupaiste ja sätendav päike,
Kõik tunnistavad selgeste:
Arm üksinda ehib me käike.

Saksa keelest Linnuke.

Postimees nr 214, 24. september 1892, lk 2.

Vaenelaps

Ma üksinda olen, kui taeva all lind,
Ei isa ei ema, kes juhatab mind.
Mu õnneks ja varaks mul jäänud on ainult
Mu säravad silmad, kui kaste nad vainult.

Tuul õõtsub puulatvades, sügis meil nüüd,
Mind kallike põlgab, mu vaene on rüüd,
Mul kulda ja hõbedat ehteks ei pole.
Ei igatsus kustu. Kõik tühi ja kole!

Sääl laened kohavad, ei rahust nad tea
Kui surm mind kosiks, vaev lõpnud siis pea! –
Mu valged roosid, mu lumivalge rüüd
Mind ehivad, rahu ja õnn siis mu hüüd.

Saksa rahvalaulu järele vabalt M. Kerg.

Postimees nr 154, 21. oktoober 1891, lk 2.

Julgustuseks

“Kus kasvab maailmas okkata roos?”
“”Mu laps, mina seda ei tea;
Kui okas ja õis pole kasvanud koos,
Siis roosiks ma seda ei pea.””

“Ma nopiksin roosisid siit ja säält,
Kuid okkad liig torkavad mind,
Seepärast jään kaugelta vaatama päält,
Ja igats’des lõhkeb mu rind.”

“”Oh rumal laps julgesti siruta sa
Kätt okaste keskele ju,
Las’ väikene valu jääb vaatamata,
Kuid siis roos, kuid siis roos tõest’ on su.””

Saksa keelest M. Kampmann.

Postimees nr 149, 29. detsember 1890, lk 2.

Mere kaldal

(Saksakeelest.)

Kes elab sääl pool, üle see mere,
Üle see laia, rahuta välja?
Kas elab sääl, mida siit ei leidnud ma,
Kas elab õnu sääl,
Ja see ainus
Kes mind mõistab
Ja mina teda?
Kelle mõtted nii kõrged kui taevas,
Kelle tunde nii sügav kui meri,
Kelle armastus nii palav kui päike
Oh mu ainus – ma ootan sind!
Lille kimbu, mida ma nopinud
Heidan ma lapsuva laenete sülle,
Et vahutav voog teda su juurde kannaks
Ta sulle ütleks:
Tule ja vii mind siit.

Elise Aun.

Postimees nr 128, 7. november 1889, lk 2.

Päästja

Ei kummagil meil pole süüdi,
Et mu käsi teisel müüdi.
Oh sa tead ju, kallike,
Miks müüdi käsi teisele.
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Oh sa tead ju kallike –
Ei leia sõnu valule.

Mull’ olid armas, tõotin sulle,
Väga armas olid mulle –
Oh sa tead ju, kallike,
Kui kallid olid minule.
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Oh sa tead ju, kallike, –
Pean truudust vandma teisele.

Ma nopp’sin õisi ilusaida,
Pun’in pärjaks kaunimaida. –
Oh sa tead ju, kallike,
See pidi saama sinule.
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Oh sa ju tead, kallike,
See pärg, saab nüüd teisele.

Oh poleks tõusnud ial päike
Selleks päevaks! – Ärka äike!
Lõhu lõhki saajatee,
Ehk tõsta meid su tiivule!
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Kutsu äikest, kallike,
Et päästetud saaks pääsuke.

Küll tuksub süda – jumalaga!
Viimast korda – jumalaga!
Viimast korda, kallike,
Veel vaatan sinu silmisse.
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Viimast korda… kallike?!
Oh õnn! ju hüüab äikene.

(Vabalt ühe Saksa rahva laulu järele.)
Anna Haava.

Postimees, nr 97, 27. august 1888, lk 3.

Noor kevade

Vabalt S. k. j. A. Daniel.

Siis, kui kevade on tulemas
Lumi sulamas ju soojuses;
Kui on pungad puudes puhkemas,
Hõiske healed kuulda looduses –
Tärkab sinilill,
Hüiab pajupill,
Süda põues õhkel põnevil.
Kõlab kõrvu mäelt
Kostab taeva laelt:
Oh kui ilus sa, noor kevade!

Kui ju ööpik hõiskab toomingul,
Vesi ojas jookseb ruttades,
Lõu lõõrib kägu, hommingul
Rõemu hüide kaja metsades.
Õhk nii lahe, hea,
Et ei üelda tea,
Sini taevas kõrgel üle pea:
Kõlab kõrvu mäelt,
Kostab taeva laelt:
Oh kui ilus sa, noor kevade!

Eks see olnud kena kevade
Kui su süda leidis südame?
Rind siis paisus taeva õnnele
Huuled lähenesid huultele.
Vainult kostis siis,
Kõrvu ime viis
Paradiisiks muutus sulle hiis,
Kõlas kõrvu mäelt
Kostis taeva laelt:
Tere tulemast, noor kevade!

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 219-220.

Haual

Wabalt Saksa keelest A. J.

All hauas on rahu sul une sees,
Oh uinu sääl õndsast, sa wäsind mees!
Nüüd läksid sa hingama hämaral,
Kord ärkad sa hommikul särawal.

Ei siin polnud rahu ei puhkamist,
Sääl uinud, sääl hingad nii õnnelist’;
Siin walwasid walus, siin tegid tööd,
Ei eksita keegi sääl surma ööd.

Siis hinga nüüd rahus Issandas,
Kes teeb, et on ükskord kõik ärkamas;
Ja näed sa kuld-koitu kord särawat:
Siis lahti sul õndsuse wärawad!

Oleviku Lisaleht nr 6, 13. märts 1889, lk 87

Elu puhke paigad

Saksa keelest Eewa Nõmm.

Kewade.
Naeratades ema süles
Puhkab süüta lapsuke,
Mureta ta waatab üles,
Uinub weel kui inglike.

Suwi.
Haljal aasal puude wilus
Puhkab noormees rohu sees.
Tulewik, nii hiilgaw, ilus
Seisab waimu silma ees.

Sügis.
Kalli naise südamella
Puhkab kaasa õnnessa.
Mure kortsud käsi hella
Pühib otsalt armuga.

Tali.
Pehmel toolil tule walgel
Puhkab auuväärt raugake,
Muinasjutte lahkel palgel
Räägib laste-lastele.

Olevik nr. 32, 12. august 1891, lk 656

Oh õitsegu need waiksed päewad

Saksakeelest W. Grünstamm.

Oh õitsegu need waiksed päewad,
Nii selged, imeilusad!
Nad rinnast õrnalt läbiläewad,
Kui kaunid kandlihelinad.
Ja rikkumata taewarahu
Mu süda täis saab igawest,
Ei hingesse see õnn kõik mahu,
Mis särab armusilmadest.

Oh õitsegu need waiksed päewad! –
Miks wanu haawu puutuda!
Las’ unustuse rüppe jäewad
Nad igaweste uinuma.
Nüüd on weel asja rõõmustada,
Weel aeg, et olla õnnelik,
Weel õieline elurada,
Weel eemal tume tulewik!

Oh õitsegu need waiksed päewad!
Torm tõuseb liialt waragi.
Küll uusi pilwi silmad näewad
Ja lained tõuswad taewani …
Sest õistku nad, sest ilutsege,
Mu ihkaw süda, hing ja meel!
Kõik mustad warjud, taganege!
Weel õnnepäike paistab, weel …

Olevik nr. 28, 15. juuli 1897, lk 634

Arwustaja

Saksa keelest K. E. L.

Laitsin terawal sõnal
Halbdust siin ilma sees,
Laitsin rumalust, toorust
Nagu suur kriitika mees.

Ette tõin wiimse kui wea,
Näites kui peegli sees –
Keegi ei põland mu tegu,
Wihkand mind ükski mees.

Aga kord julgesin kiita
Ühte ma teiste ees –
Nüüd on mul kitsikus käes,
Waenlane iga mees.

Olevik nr. 24, 14. juuni 1893, lk 521

Kas sa mõistad?

Saksakeelse aine järele M. Lillenupp.

Kas sa mõistad lille meeli,
Kuna kosub kewade,
mida hallik kulla keeli
Hüüab orus ojale?

Kas sa mõistad õhu mängi,
Liikumist ja läikimist,
Mis teeb wabaks waesid hingi,
Päästab meelt ja murelist?

Kas sa kuuled laulu kõla,
KUis ta kostab kaasikust,
Linnu laulu hõbe hela,
Ime häälte ilusust?

Tead sa, mis tähte telgil
Tähel ütleb tähe suu,
Kui sa waatad õhtu helgil
Ilma, mis on määratu?

See on armastuse õhe,
Ilmast tungib läbi ta,
See on püha armu puhe –
Käsib, põrm, sind loota ka!

Olevik nr. 18, 30. aprill 1896, lk 424

Rahuriik

Saksa keelest Mart Tamm.

Kõrget seisis taewas päike
Walged pilwed looril ees; –
Meri oli waikseks jäänud,
Mina tüüril mõtetes
Nägin laewas nägemise –
Poolelt ilmsi – une sees:
Ilma Lunastaja ise –
Kristus seisis minu ees.

Oh kuis lehwitawad tema
Walged riided tuule käes!
Oh kuis suureks muutus tema! –
Ilma täitis Wägimees:
Tema pää see puutus taewa,
Käed ta laotas laiali
Kõiki õnnistades tõstes
Üle maa ja merede.

Rinnas kandis südamena
Tema puna päikese,
See säält loitis leekidena, –
Kiirgas heldust ilmale.
Selle päikse kiired näitsid
Õrna walgust üle maa,
Armu soojusega täitsid
Külmemadgi kohad ka.

Kellad kostsid helinaga
Eemalt armsa healtella, –
Selt kui lillist ahelaga
Tõmbasiwad iluga
Meie laewad luikedena
Oma poole rannale,
Kust linn paistis – wäga kena –
Mulle silmi selgeste.

Majad kuldse tornidega
Olid selle linna sees:
Aiad ala haljusega
Lehkasiwad tema ees.
Rahu walitses ses linnas,
Waewa ei sääl teinud töö:
Ilu hiilgas ikka hinnas,
Seda waranud ei öö.

Walges riides inimesed
Käisid puhta teede pääl,
Palmioksad rohelised
Haljendasid käes neil sääl.
Ja kui tulid wastu kuskil,
Tutwustasid kõiki neist
Südamlikult üksteist uskel,
Armsalt suuteles teist.

Ja siis waatsid üles poole
Lepitaja südame,
Miilest oowas were woole
Päikse kiirtel hellaste.
Wiimaks kooris kolmkord hüüdsid
Jeesust Kristust Päästjana,
Teda hulgal pühaks kiitsid:
Auu sull’, Õnnistegija.

Olevik nr. 13, 30. märts 1892, lk 281

Kannatus

Saksakeelest M. Tamm.

Waik kannatuse-ingel
Käib läbi ilma-maa;
Kus on ja häda hingel;
Sääl kohe trööstja ta.
Ta silmist rahu särab,
Kell, armas, waga wiis.
Kui ilm su ümber kärab,
Ta ligi hoia siis.

Ta waigistab kõik walu,
Teeb nutja naerule,
Wiib läbi leina-palu
Roht-aida armsaste.
Ja kui sul hinges haawad,
See ingel – seda tea –
Teeb, et nad terweks saawad,
Ehk küll ei sust nii pea.

Ei kostust kohe anna
Kui temalt küsid sa,
Ta ütleb sull’ “weel kanna,
Pea puhkele saad ka!”
Sind käe kõrwal käitab,
Ei räägi sõnagi,
Ja sihi poole näitab:
Nii ikka edasi.

Olevik nr. 3, 16. jaanuar 1896, lk 74

Metsawahi Manni

Saksakeelest M. Pukits.

Sääl nõgustiku harjul
Weel seisab metsa warjul
See üksik majake.
Sääl kõndis puude wilul
Ta unenäode ilul
Ja waatas mõttes kaugele.

Siis, nagu waikses walus,
Ta köndis metsa salus,
Truu koer ta kõrwal käis.
Ta tihti istus maha
Ning tsast metsakaha
Käo hüüd kuulatama näis.

Siis nägin teda aga
Ma aknal õite taga
Nii üksi, üksinda.
Ja targad tuwid tõtsid,
Ta pihust toitu wõtsid. –
Kuid tema seisis kurwana.

Päew päewalt aga wilu
Ka wiimse roosi-ilu
Ta palgelt ära wiis.
Pea surnukirstus wagas
Ta mirdi-ehtes magas,
Weel ilusam kui elus, siis.

Nüüd ilmakärast lahus
Ta puhkab hauarahus,
Ta nimi risti pääl.
Säält lugegu s e e teda,
Kell’ truuks jäi murtud süda,
Ja põlwitagu palwel sääl.

Linda nr. 44, 14. november 1896, lk 684

Surnud warblane

Kass oli karates kaelaluu murdnud
Warblase isaksel, wanaksel,
Murre on warblase rahwal, et surnud
Peremees pisuksel pereksel:
Sinna ja tänna nad lendawad nüüd
Öhu seest kostab meil kaebtuse hüüd.

Kaeru sääl pölleaga wälja toob piiga,
Riputab kanadel söögiksa,
Ei sest ka warblased arwagi liiga,
Tulewad kanadel wöörsiksa:
Sinna ja tänna nad lendawad nüüd,
Unusud surnud ja kiisukse süüd.

Nönda siin ilmas on lugu, oh usu:
Kutsub sind surm kord siit enesel,
Unustud oled sa peagi, rusu.
Kasu ei enam suust kellegil
Sest siis sa inime, röömusta siin
Kuni sa elad, ja unusta piin.

Saksa keelse laulu järele H. Mulkson.

Linda nr. 34, 5. september 1896, lk 528

Waba!

Oh wali saatus! rõhu peal mu rinda,
Mu südamesse wiska walu tuld,
Mind muredega keida põrmu pinda,
Mind peta, piina, waewa armutult.

Mind ustawatest lase ära anda
Ja häwita mu julgust, rõõmustust!
Ja rautse ahelasse lase panda
Mu toimetust, mu rõõmust tegewust.

Jääks muuda sõbra südameid mu wastu,
Mu armsatelt mind lase wihkada.
Mu elu puult sa raiu laastult laasin,
Mu rinnast riisu wiimne wara ka.

Ei pia mind mitte siduma see side,
Ma tõusen ikka jälle jalgele,
Mu waba waimu ümbert langeb pide,
Ta waatab kõrgelt alla ilmasse.

HIng üles lendab armastuse tiiwul,
Siit püha walgusele läheneb,
Ei julguseta seisa walu wiiwul, –
Kui ka kõik elu õnned kadunud.

Ja usklikult ma aiman armu wõitu,
Mu rinnas elab minu paleus.
Ma näen waimus uue elu koitu,
Mis igas piinas minu rõõmustus.

Saksakeelest –e. –n.

Linda nr. 17, 27. aprill 1891, lk 271

Öösel

Nüüd mööda päewakära
Öö pime tuleb eel.
Ja kõrgel taewas rändab
Kuu tasa oma teed.

Sean rõõmsalt käsa kokku,
Ma tean, Sa walwad mind!
Mu Jumal ja mu Isa
Näen enda ligi Sind.

Sa waatad läbi tähte
Mu kambri sisse ka,
Ei öö sind tohi keelda,
Sest w a l g u s oled Sa.

Sa näed mu südamesse,
Tood troosti rahuga.
Mu palgelt pisart pühid
Nii õrnalt, salaja.

Saksa keelest Maarja.

Linda nr. 14, 10. aprill 1897, lk 216

Looda

Oh looda! kui ka ilmas siin
Ei ükski hing s’ust aru saa,
Kui üksi rändma piad sa seal,
Kus muidu üks käib teisega.

Ka iga halja kõrre jauks
On lasteks pärli tilgake,
Ja igal oksal metsa sees
On pesa ehtiw linnuke.

Ja igal kaljul walge pilw
Ta halli otsa mu’sutab,
Ja igal jõel üks sügaw järw,
Kuhu ta laened weeretab.

Oh looda! ükskord omiti,
Su rajal wastu tuleb ta;
Ta tuleb tõest, ja kui see piaks
Su wiimsel tunnil olema.

Su kustund silmad kinni teeb,
Su wiimast pärga punub ta,
Su haual nutab armuga –
Ta tuleb tõest – sest looda sa!

Saksakeelest Leeni.

Linda nr. 12, 23. märts 1891, lk 192

Waene mees ja õnn

Üks waene mees kes hauku kaewas,
Hüi’s õnne appi omas waewas,
Et tuleks jõuukaks tegima.
Õnne tema palwet warsi täitis:
Kaks kulla pakku kaewanduses talle näitis.
Mees rumal õnne tabama;
Neid wase tükeks pidas ta
Ja andis wähe raha eest nad teisel ära,
Siis palus õnne weel, et annaks enam wara.
“Sa narr!” õnn hakkas rääkima,
“Miks piinad mind? Must eemal’ tõtta!
Kes oleks rikkam oln’d, kui sa,
Kui oleks mõistnud õnne kinni wõtta?

Gellerti järele J. Leppik

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 525

 

Juhatused elukombetes

Anna andeks!

Mikspärast leiawad need sõnakesed nii waewaliselt oma teed üle huulte? Nad oleks tihti kui päewa kiired, kes kõwat jää-koort, mis ennast tugewalt ja ikka tugewamalt soja südame ümber pannud on, ärasulataks. Kui tihti ei haawa mitte üks järelemõtlemata wälljaräägitud sõna ligimese õrnemaid tundmusi; kui kerrgelt ja ruttu ei parandaks mitte üks lepituse sõna jälle neid haawasi! –

Aga meie inimesed otsime ikka pareme ligimese wigasi ja eksitusi ülesse, ennem kui meie isienesele otsekoheselt ja õiiglaselt tunistame, et meie enda juures süid on. Sellepärast: ära iga wale toreduse ja wale trotsimisega, – antke üheteisele ilma kaua järelemõtlemata leppimiseks kätt! Katsugu üks teisele pallwega; “Anna andeks! ette jõuuda! – Jah:

Oh, armasta, nii kaua, kui sa jõuuad!
Oh armasta, nii kaua, kui sa saad!
Küll pea, pea tuleb tund, mill nuttes
Sa surrnu haua ääre seisma jäed!

Oh pia hoolt, et sojaks jäeb su süda,
Et armastust ta hoiab, kannab teal,
Nii kaua kui tall armastuses wastu
Wõib tuksu mõni teine süda weel!

Ja kes ehk meelt sull alaliseks annud –
Oh mis sa wõid, tall meele heaks tee!
Tall iga tunndi rõõmsaks püia pöörda,
Oh ära kurwasta tend iialge!

Ja hoia, hoia oma keelt! Kui ruttu
On lahhti kurja sõna sidemed –
Oh Jumal, süda küll sull kurrja mõtelnd,
Kuid – teine kaebades käib oma teed!

Oh armasta, nii kaua kui sa jõuuad!
Oh armasta, nii kaua, iial saab!
Kui pea, pea tuleb tund, mill nuttes
Sa surrnu haua ääre seisma jäed!

Siis põlwili ta risti ääre maha
Sa langed, märjad silmad katad sa,
Ei teist nad iial enam näha jõua –
Küll surrnu-aja niiske rohuga.

“Oh waata ülewalt mo pisart, keda
“Su haua ees näed nutwad! kaebawad:
“Oh anna andeks, et sind kurwastanud,
“Ei kurrja ju, oh Jumal, mõtelnd ma!”

Küll tegi seda ta, tõest ammu juba,
Oh aga mõni palaw pisaras
Su pärast, sinu sõna pärast langes –
Ja nüid ­– ta magab rahul Issandas.

Oh armasta, nii kaua, kui sa jõuuad!
Oh armasta, kui kaua iial saad!
Küll pea, pea tuleb tund, mill nuttes
Sa surrnu haua ääre seisma jäed!

Saksakeelest. L. Koidula

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 514, 515

Haawad

Mu noores rinnas nüid põlewad
Sult saadud sügawad haawad:
Kuid oota, küll kewadine õhk
Teeb, et nad kord terweks saawad.

Siis ronin mägede otsa ma,
Kust loodus kena on waata,
Sealt oma walu ja kurwastust
Wõin talwega ära saata.

Kuis igatsen lõu laulu ma
Sesr lahkest kewade õhust,
Oh haljas metsas ta kõndides
Mu rind tõest peaseb sest rõhust.

Siis woolab kõikide hingesse
Uus rõemus, soojendaw elu,
Mull waesel, haigel lapsel siis ka
Piab otsas olema walu. –

Pia kewade õrn elustaw õhk
Käib üle metsa ja aasa,
Käib üle neiu haua ja wiib
Sealt terwisid kallile kaasa.

Saksakeelest Helene M.

Linda nr. 6, 9. veebruar 1891, lk 95

Wokilaul

Saksa keelest K. E. Sööt.

A. Läte wiisi teinud.

Wura wokki, wura,
Sora lõnga, sora!
Wura wokki wiledat,
Et saaks lõnga siledat
Kauniks katteks mulle.

Wura wokki, wura,
Sora lõnga, sora!
Sora lõnga rutuste
Siidisilmil kangasse
Talgupiduks mulle.

Wura wokki, wura,
Sora lõnga, sora!
Peeneste ja puhtaste
Neiulise rinnale
Sünnib kaunis kate.

Wura wokki, wura,
Sora lõnga, sora!
Peeneste ja puhtaste,
Wiisakalt ja wirgaste
Kosilasi tuuaks.

Linda nr. 2, 16. jaanuar 1896, lk 31