Rubriigiarhiiv: 1899

Meelespea

Mu kodus haljal aasal
On õitsmas õieke,
Ta silm on nagu taewas,
Nii selge, sinine;
Ta räägib wäga wähe,
Et palju tema tea,
Kõik, mis ta ala lausub
On ainult: meelespea?

Kui waatan sinu silma.
Mis selge, sinine,
Siis tuleb mulle meelde
Mu aasaõieke.
Siis kaob mu kõnewõime,
Suu muud ei sönaks sea:
Mu eluõnn, oh kallim,
Mu arm, mind meeles pea!

Hoffmann v. Fallerslebeni järele M. Pukits.

Linda nr. 6, 2. veebruar 1899, lk 93

Rahu täht

Sul verised märgid on otsa ees,
Sa õnnetu mainisugu:
Verd ojana voolas su silma ees,
Verd jänutas ajalugu.

Kes haledust tundis, tend pilgati,
Ja mõniti hoolmata araks,
Kuid sõjameest tõsteti taevani,
Tal kuulsus ja auu sai varaks.

Ja rahu, mis võideti mõõgaga –
Kas oli see tõesti rahu?
Ei vägivald iial ei lepita,
Ei armastus sinna mahu!

Uus valgus siis hakkas meil vilkuma,
Kui välkuva tähe sära.
Ja miljonid pani see hõiskama
Ja vaikima sõjakära.

Suur keiser ju sõdade kadumist
Ja auusamat rahu nõudis –
Küll rahvaste õnneks küll ilma vist
See poole ta pöörda jõudis.

Nii usuti – süda lõi leekima
Ja huilgaval silmil hüüti:
“See eesmärk, oh vennad, eks vaimusta!
See kõrgem, mis ialgi püüti!”

Kuid äikese pilved ju koguvad. –
Ju kostisgi mööga kärin;
Nad kaunima tähe katavad –
Oh, hingest käib läbi värin!

Kuid matku veel pimedus korra maid
Ja segagu tähe sära;
Täht pilvesid pillutab sedamaid,
Ei lootus meil kustu ära. –

Soome keelest Hilja Liinamaa järele vabalt A. J.

Linda nr. 1, 1. jaanuar 1899, lk 4, 5

Testament

Ma räägiks, armas sõbrake,
Kord sala Sinuga,
Sest ainult vähe öeldakse
Mul olla elada.

Sa kodu läed, et kuule sest….
Kuid mis! ei minu saatusest
Sääl osa võta keegi, –
See haiget mull’ ei teegi.

Ja peaks mõni küsima…
Kes olla küll võib see?
„Ta langes sõjas,“ räägi Sa,
„Kuul tungis südame.“

Truu soldatina suri ta
Ning viimselt soovis tervita’,
Kui surmavari laugel,
Veel kallist kodu kaugel.

Mu isa, ema vististi
Ei ela, usun ma.
Tõtt ütelda, ei ma sooviksgi
Neid kurvastada ka.

On elus nad, neil’ räägi Sa:
Ta laisk, ei viitsi kirjuta’;
Polk saadeti teel sõtta,
Säält ära ta ei tõtta.

Sääl naabruses noor neiuke….
Mis olnud tuttav Sull’.
Ei minu järel küsi see, –
Ükskõik see ongi mull’.

Tall’ puhast tõtt Sa kõnele,
Sa tühja ära kahetse.
Ja kui ta nutab sugu,
Ei sellest ole lugu.

Lermontovi järele Hermann Annila.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 32, 5. august 1899, lk 320 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)