Rubriigiarhiiv: austria luule

Laulud järve ääres

Lenau järele A. Paulmeister.

III

Läbi metsa lähen mina
Sagedast õhtu a’al
Järve kaldale ja mõtlen
Sääl, mu neiu, sinu pääl!

Siis kui öö end välja laotab,
Kuu end näitab taeva seest,
Kõrkjad sala kohisevad:
Siis ma nuttan tasakest’.

Ma kui kuuleks siis su hääle
Läbi öise vaikuse
Ja kui kauks ta viimaks ära
Järve sügavusesse.

IV.

Pilvi ajab tuul
Üle metsa, soo,
Aga siisgi nad
Rahu mull’ ei too.

Kõrgeist pilvedest
Välgud langevad.
Ma kui näeksin sind
Järvel kõndivat.

Sa kui lendaksid
Selles loodus’ väes
Ja su juukste salk
Lehviks tuule käes.

V.

Vaikselt üle järve pinna
Kumab ilul lahke kuu.
Hõbedases roosi ehtes
Paistab kaldal iga puu.

Mina vaatan nuttes maha.
Kui ma su pääl mõtlen nüüd
Tungib minult hingest läbi
Nagu vaikne palve hüüd.

Saarlane nr 15, 17. aprill 1897, lk 3.

Laulud järve ääres

Lenau järele A. Paulmeister.

I.

Üle järve lahkub päike;
Vaikseks jääb mu üksik paik.
Lembri oksad lang’vad vette –
Ja see on nii sügav vaik.

Ju ma lahkusin mu armsast:
Silmist jooksvad pisarad!
Kurvalt kohavad siin lembrid,
Kõrkjad tuules kiiguvad.

Minu kurvastuse sekka
Paistad sina trööstides,
Nagu eha-täht veepinnalt
Vastu paistab särades.

II.

Öö ju jõuab; pilve salgad
Toovad vihma; valge vaht
Tungib marul kalda poole.
Järv, kus on su eha-täht?

Aga järvelt vastu paistab
Ainult pimedus ja öö. –
Ei ka sinu arm ei tungi
Minu kurvastusesse!

Saarlane nr 13, 1. aprill 1897, lk 3.

Kolm indianlast

Hirmsas vihas taevas ilma sõitleb,
Nõnda tamme lõhub, nagu võitleb;
Äik’se hääl käib kose kohast üle,
Ja ta oma välgu löögi vitsal
Nuhtleb vahus laente käigil kitsal,
Et ta tõustes täidab kalda süle.

Indianid seis’vad kose kohal,
Kuulavad, kuis laened lõhk’vad kohal,
Metsad nagu hädaohu kojad.
Üks on vana mees, kel juuksed hallid,
Kellel lõpmas ajad kurvad, kallid,
Kaks teist tema suured, pikad pojad.

Vana mees nüüd poege pääle vaadab,
Valu tema pilgul’ varju saadab,
Mustemat kui pilved taevatelgil,
Silm tal pillub selgeid välgukiiri,
Nagu äike üle pilve piiri,
Ja ta hüüab vihas valjul helgil:

“Needmist iga valge viimsel’ sammul’,
Lainil’, kes nad siia kandnud rammul,
Kus nad nagu sandid tulnud randa!
Needmist tuulel’, kes neil tõukas purje!
Sada korda nean kaljuturje,
Et neil hukatust ei suutnud anda!

Veelgi võõrsil siia kandvad vooled
Lendes nende laevad, surmanooled,
Merel kõrget masti tuul ei murra!
Muud need röövlid pole jätnud meile,
Kui veel hinged, kes täis viha neile:
Tulge lapsed, tulge, siin võib surra!”

Nõnda ütles vana, läh’vad alla
Päästma kalda pajult paati valla,
Sõudma kiirelt süda jõe pääle,
Et siis heita mõlad vahus voole,
Üksteist hoides sõuda kose poole –
Tõst’vad surmalaulu lauldes hääle.

Vahetpidamata paugub Äike,
Surma paadi ümber välgu läike,
Kajaklinnud häälitsevad valjult;
Juba mehed jõudvad, palgil higi,
Kõrge sadamale lause ligi,
Kus nad kukuvad kui järsult kaljult.

Lenau järele J. Leppik.

Postimees nr 277, 12. detsember 1898, lk 2.

Ema haual

Kui ema nad matsivad mullasse,
Kus enam ei näe ega kuule see,
Tast järele jäivad kolm jõuetut last,
Kolm tütrekest nutma tad kibedast –

Kaks suuremat, kolmas veel väikene,
Kõik armsad nad olivad emale –
Kuid surm, kui see ema neilt ära viis
Ta hauale üheskoos tõttasid siis. – –

Sääl üks seisis sõnata, silmavees
Kui lõhkeks ta süda tal valu sees
Ja teine, see palvetes troostita:
“Oh sureks, oh näeks pea emakest ma!”

Ja kolmas, ees istudes haua pääl,
Ta lillega mängis ja küsis kord sääl:
“Kes meile, mu õeksed, ütelda teaks,
Kus ema nii kaua küll olema peaks?

Kus eesmase silm säras valuvees,
Sääl ema end liigutas haua sees
Ta õhkas, tundes teise paluvat häält,
Ta nuttis kuuldes kolmandat küsivat säält.

J. N. Vogli järele K. Põhjalane.

Postimees nr 271, 1. detsember 1892, lk 2.

Tuul

Lenau järele.

Ma vaat’sin kord veel tagasi
Kui pidin ära rändama,
Ta suu ma nägin liikuma
Ja käega näitas midagi.

Vist hüüdis armsast’ tema huul
Mul mingit trööstiks järele,
Ei kostnud see mu kõrvusse,
Sest ära viis ta vali tuul.

Et armukesest lahkun ma
Oh tuul! kas ‘poln’d sest küllalt sull’
Et ära riisud veelgi mul
Ta viimse tervituse ka?!

M. N.

Postimees nr 186, 22. august 1892, lk 2.

Sõrmus

Anastasius Grüni järele.

Kord kõrge mäe pääl istsin
Ma, kaugel kodumaalt,
All paistvad kingud, orud
Ja põllud ilusalt.

Kui unenäos võtsin
Ma kätte sõrmuse,
Mis armastuse pandiks
Pruut andis minule.

Ma seadsin silma ette
Kui pikasilma ta
Ja püüdsin üle ilma
Säält läbi vaadata.

Maa, taevas, inimesed,
Ja orud, kaasikud
Kuid rõngas, nagu raamist,
Kõik ümber piiratud,

Oh kui ilus vaade, kuda
On armsust piiratud
Maa, taevas, inimesed
Ja ordu, kaasikud.

P. Kangur.

Postimees nr 152, 13. juuli 1896, lk 2.

Mälestus

Franz Grillparzeri järele.

Eks ma pidan’d vabastama
Südant nendest sidemest,
Kui ta jalge alla tallas
Minu armu auusalist?

Miks siis veel nii kuldses kujus
Seisab ta mu silma ees?
Miks siis veel nii ihaldades
Tuksub süda rinna sees?

Oh! Küll tuhat armast tundi
Mõlguvad mu vaimu ees:
Nool see küll on välja kistud,
Haav on alles südames…

Linnuke.

Postimees nr 112, 31. august 1891, lk 2.

Mehe pisarad

(Anastasius Grüni järele).

Neid, kas nägid, kuis ma nutsin?
Vaata, naeste pisarad
On kui taeva-kaste tilgad,
Mis sääl õites säravad.

Kas neid ööne pime nutab,
Kas neid hommik naerdes toob,
Ikka lille kosun’d ärkab
Sest tad kaste uueks loob.

Aga mehe pisar näib mull’
Hele vaiku ida pool,
Sügavamast puude rinnast
Harva käib ta vaba vool.

Lõikama ta koore sisse
Südameni pead sa,
Kuni selge märg säält hoovab
Hele kuldse kiirtessa.

Peat ta vool ehk kuivab,
Puuke uuest puhke läeb,
Tervitab veel mõnda suvet,
Aga haava-lõige jääb.

Mõtle, neiu, puuk’se haava
Kaugel ida piirilla.
Mõtle ka see mehe pääle,
Keda nutvat nägid sa.

A. T. Kaljuvald.

Postimees nr 99, 5. mai 1895, lk 2.

Nooruse unenäod

Lenau järele.

Noor hing on lilli aias rõõmsal lootel
Kus ilul hiilgab elu koidu helk,
Silm vaatab tulevikku õnne ootel —
Tal rahvas, inglid, maailm, taeva telk.

Örn hommiku õhk lehkvaid roosa kannab
Neid puistab talle pähe pehmesti.
Ta ümber linnu-koor häält kuulda annab
Mis tungib imelikult südame.

Jää vaik, jää vaik, oh ära iial varem,
Neeid argseid sõpru aja hirmutes;
Sest noorus unenägu kõige parem,
Mis ilma elu annab iganes.

Oh häda! raudsel sammul lähenemas,
Ju elutõde talle karedalt.
Ju linnud läin’d ja lilled vähenemas,
Noor hirmund hing kaeb järgi valusalt.

Elise Aun.

Postimees nr 61, 28. mai 1888.

Vördlus

Betty Paoli järele.

Näe vihma tilgakene kiigub
Puu paksu, kare koore pääl.
Kui hõbe-helme ehtes liigub —
Kui kukkub, siis saab mudaks sääl.

Kuid teda jälle üles tuua
Et kumaks nagu koidu viir
Ja ilu ehteks ümber luua
Võib ainukene päikse kiir.

Nii elupuul ka heljunemas
Örn süda tuule tormi väes.
Ja võitlus vaeval värisemas —
Jõud nõrkeb, langemine käes!

Tal õnne rikkalt abi anda
Et eksiteel saaks püha piir
Ja põrmust hiilgvalt üles kanda
Võib ainukene armu kiir.

Elise Aun.

Postimees nr 56, 17. mai 1888, lk 3.

Lauliku loos

Nii on ja oli lugu igal ajal:
Et laulik rändab üksi elu rada,
Tad püüab saatus raskelt kurvastada —
Kui teised hõisk’vad õnne rinna najal.

Üks palk on siisgi antud luuletajal:
Tal kaugelt tervitades kandlikeeled,
Tundmata rajal südamed ja meeled,
Kõik vastu helgivad ta kandle-kajal. —

Kui osaks antud sul see õnn siin ilmas,
Ta olgu ülem vara sinu silmas,
Kui kaduv hää, ta olgu püham püüd.

Neist tervisist, mis nüüd sul tasa tuuaks’,
Ja vastu kõlama su kandlel luuaks:
Kord ärkab järel-ilmal järel-hüüd.

Betty Paoli järele E. A.

Postimees nr 47, 29. aprill 1889, lk 2.

Armulaul

Saphiri järele J. Parv.

Kuda armusalmikest
Oleks kerge teha?
Ei ma tea isegi,
Pole jäänud päha.

Oodake, kui armutusk
Asub südamesse,
Kuni kõige pimem öö
Kipub rindadesse;

Kuni viimaks lootusgi
Kaob jälgedeta,
Kuni elu hiilgekülg
Kustub hiilguseta.

Pugege kui ööpik siis
Pimeduse põue;
Torkva okaspõõsasse,
Ämaruse õue.

Haigest rinnast hoovake
Verd siis lauludesse!
Küll see hallik voolab siis
Iga südamesse.

Sest et ainult tumedas
Näete vikerkaari.
Sest et lõhkend pragudes
Leida vett nii klaari!

2.

Armastusel on üks õde
Igatsus, nii hella lind.
Armastusel on üks tütar
Lootus, kes ei jäta sind.

On end arm ta õe kaenlas
Väljanutnud vaiksesti,
Tuleb lootus linnutiivul
Troosti tooma rohkesti.

Minu armuke on surnud
Lootus, kes mu troostijaks;
Õed mõlemad nüüd nutvad,
Nutvad endid pimedaks …

Linda nr. 49, 15. detsember 1895, lk 788

Jõulupüha õhtul

Vaikne öö, püha öö!
Kõik on uinun’d unesse.
Valvel üksinda on veel
Püha paar sääl sõime eel.
Priske näoga poisike
Magab õndsalt, hellaste.

Vaikne öö, püha öö!
Karjastele kuulutatakse
Ingli Halleluuja:
Kõlab kaugel, ligi hüüd:
Kristus, Päästja sündin’d nüüd!

Vaikne öö, püha öö!
Oh, kuis paistab lapsukselt
Arm ta püha huulte päält!
Igavdus nüüd ilmal ees:
Jeesu sündimise sees.

Saksakeelest Ida.

Linda nr. 46, 28. november 1896, lk 731.

Saphiri laulud

Sa olid nagu M ä r t s i kuu
Kui tuttavaks me saime
Nii külm, nii kalg, nii kahvatu
Et kurvalt vaiki jäime.

Siis olid jälle kui A p r i l,
Kord tume ja kord selge:
Kord tormikas, kord õrn kui lill,
Kord pime ja kord valge!

Nüüd ole M a i! Pung puhkeneb,
Öis ajab silmad lahti.
Kõik õitseb, õõgab, häälitseb –
Nüüd armul ka on mahti.

Tõlkinud J. Parv.

Linda nr. 18, 18. mai 1896, lk 279

Saphiri laulud

Tõlkinud J. Parv.

Oh öö, oh vaikne öö,
Nii magust rahu täis,
Su vili magamine,
Ja uni sinu õis!

Sa tüve ümber hinged
On vaikselt magamas;
Su ladva läbi tähed,
Kui vahid valvamas.

Kui täht su okste läbi,
Ma tahaks särada
Ja tema nägu näha,
Kui unes uinub ta.

Kui täht ma langeks taevast,
Öö pime piirisse
Ja kustuks tema ette,
Kui ärkab ülesse!

2.

Ma armastust ei palu
Su ees nii hingeväest,
Üht üsna väikest asja
Ma palun sinu käest.

Roos rinnast kingi teisel
Väärt teda pole ma:
Ja oma juuksepalmik
Kel’ tahad, anna sa.

Su naeratus, nii magus!
Su käsi, väikene,
Su süda, musud, vanne, –
Kõik anna teisele!

Sa teisele, kes parem,
Kõik mis on, anneta,
Kuid mulle ja mu armul,
Üks pisar kingi sa.

Linda nr. 15, 25. aprill 1896, lk 216.

Võrdlus

Betty Paoli järele Elise Aun.

Näe, vihma tilgakene kiigub
Puu paksu, kare koore peal.
Kui hõbe-helme ehtes liigub;
Kui kukub, siis saab mudaks seal:
Kui’d teda jälle ülestuua,
Et kuumaks nagu koidu-viir,
Ja ilu ehteks ümberluua
Võib ainukene päikse-kiir.

Nii elupuul ta heljunemas
Õrn süda tuule tormi väes
Ja võitlus vaevas värisemas,
Jõud nõrkeb, langemine käes!
Tall õnnerikast abi anda,
Et eksiteel saaks püha piir,
Ja põrmust hiilgvalt üleskanda,
Võib ainukene armukiir.

Linda nr. 6, 20. mai 1888, lk 202

Sa olid

(Saphiri järele.)

Sa olid nagu märtsi kuu
Kui tuttavaks me’ saime;
Nii külm, nii kalk, nii kahvatu,
Et kurvalt vaiki jäime.

Siis olid jälle kui aprill,
Kord tume ja kord selge;
Kord tormikas, kord õrn kui lill,
Kord pime ja kord valge!

Nüüd ole mai! Pung puhkeneb,
Õis ajab silmad lahti.
Kõik õitseb, õõgab, häälitseb –
Nüüd ilutseda mahti!

J. Parv.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 13, 30. märts 1896, lk 104 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Mu süda, sinult küsin!

Halmi järele.

Mu süda, sinult küsin:
Oh ütle, mis on arm?
„Kaks hinge ja üks mõte,
Kaks südant ja üks löök!“

Ja kust see arm siis tuleb?
„Ta tuleb ja on seal!“
Ja ütle kui ta kaob?
„Mis kaob, pole arm!“

Mil arm on kõige puhtam?
„Kui ta end unustab.“
Mil on ta kõige õrnem?
„Siis kui ta vaikne on.“

Mil on ta kõige rikkam?
„Kui ennast annab ta.“
Ja kuidas räägib tema?
„Ta ainult armastab!“

Gr.

Eesti Postimees nr. 46, 31. detsember 1891, lk 2

Üksinda

Üksikult ja vaikselt nutan
Igavuse hõlmassa;
Kurvalt küsima ka ruttan,
Kui sul hale kuulata:
Pean ma juba noorusilul,
Närtsima siin surma-vilul,
Kas ei kell’gi silmas vesi,
Kas ei kell’gi süda valul,
Kui mind kantaks mulla talul’?
Kas ma kell’gi armas esi?“ –
Kuumalt voolab pisar palelt:
Ei küll kell’gi – tunnen halelt!

Lenau järele Eesti neiu Maali
Eesti Postimees nr. 33, 14. august 1885, lk 4

Valelik

J. G. Seidli järele.

Üks teener astub kohtuniku ette
Ja teatab: „Herra, väljas on üks mees,
Kes iseennast tahab üles anda,
Sest tal on raske süi südames.

Tal habe sassis, nägu kahvatanud,
Ta silmad vaat’vad tuimalt, särata;
Kui poleks süidlaseks ta ennast öelnud.
Ma usuksin, et nõdrameelne ta!“

„Too ette teda!“ käsib kohtumõistja,
Ja teener käsku täites avab ust –
„Mu herrad kohtunikud!“ algab võeras,
„Ma palun kuulge minu tunnistust!

Teil pühaks kohuseks on kohut mõista
Ja nuhelda, kuis nõuab õige rind;
Et kuulge siis, mis mind nii väga rõhub
Ja tehke otsus, mõistke hukka mind!

„See kõige rängem süi, mis on ta nimi?“
Tark kohtumõistja kostab: „Tapmine!“
Juhm võeras naerab: „On see kõige rängem,
Siis kergem sellest, öelge rutuste!“

„On äraandmine!“ nii arvab kohus. –
Ja võeras naerab: „Selle järele?“
„On raha võltsimine! – nii umbes õige…
No vaadake, mu targad isandad,

Ja keda loete kolmandamaks? –
Teil rinnus halastused liiguvad! –
Ma ütlen aga, valeline tegu
On kurjem kõigest teistest, uskuge!

Ja valelik, oh seda olin mina, –
Nüid tehke otsust, palun, rutake!“
„Sa valeraha tegid? küsib kohus,
„Siis ütle, kus ja kuidas sündis see?

Kui palju oli sinul seltsilisi,
Nüid tunnista kõik üles selgeste!“
Ja võeras vastab vagusaste neile:
„Mu herrad, kas ei mõista taha te’?

Oh tõstke silmad üles raamatutest
Ja vaatke minule kord silmasse!
„Eks leia teie sealt veel armastuse
Ja julguse ja rõõmu jälgesid?

Eks paista sealt teil närtsind maikuu ilu
Ja kustund leegi viimseid sädemid?
Need silmad vangistasivad üht neidu,
Kes ilmast midagi ei teadnud veel,

Üht last, kel aimugi ei olnud elust,
Kes uupi uskus, mis mul ütles keel.
„Ja oma südame, nii truu ja kuldse,
Ta andis mulle – ühes kõigega,

Ja mina – pange tähele, mu herrad –
Mis andsin kõige selle vastu ma?
Ma sosistasin talle armuvandeid –
Ja tema vaene pidas õigeks neid;

Mul valelikult voolas silmavesi –
Ta nägi seda, pidas õigeks neid!
„Ma vandusin tall’ kindlat, jäädvat truudust,
Ta uskus; ütles, et ma olla hea…

Ja kõik see polnud muud kui lausa vale,
Mis välja mõtles minu hirmus pea,
Mis talle kinkisin, ta pidas kalliks,
Mu vandeid kõiki pidas tõeks ta;

Ja kui ta viimaks minu valet märkas,
Siis hingevalu pärast suri ta…
„Üks veretöö, mu herrad, see on tühi,
Raud tapab meie ajal rutuste!

Ja äraandmine? – Ka see on kergem,
See silmapilgul jõuab lõpule!
Kuid valevanne, see on palju hirmsam,
Ta paneb inimese uskuma,

Ta kihvtitab siis ära usalduse
Ja määrib voorused kõik mudaga.
„Seepärast, minu herrad, andke otsus
Ja määrake mull’ õige nuhtlus nüid!

Nii unes kui ka ilmsi kostab mulle
Kui kõuehealil kõrvu ülevalt:
„Sa valevanduja, end päästa, päästa!“
Kuid kuhu pääseda võin elusalt?!“ –

Täis kohkumist üks teise peale vaatvad
Nüid kohtunikud, viimaks ütlevad:
„Su peale mõistab üksnes taevas kohut,
Me otsused ses asjad viletsad.

Meil südamete üle võimu pole,
See käib meil inimestel üle jõu;
Siin äär on inimeste võimupiiril
Siin lõpeb ära meie nõder nõu!“

Juhm võeras naerab meeleäraheitel,
Siis hakkab jälle nutma, nuuksuma:
„Oh häda, häda! hüiab valus tema,
„Et surmaväärtgi pole enam ma!“ –

Ta läheb; ja mis seegi kohtumõistja
Ei anna talle elus, mis nii karm,
Tall’ annab seda pärast pikka piina
Ja valuvaeva viimaks – surma-arm….

Gr.
Eesti Postimees nr. 31, 5. september 1892, lk 2