Armulaul

Saphiri järele J. Parw.

Kuda armusalmikest
Oleks kerge teha?
Ei ma tea isegi,
Pole jäänud päha.

Oodake, kui armutusk
Asub südamesse,
Kuni kõige pimem öö
Kipub rindadesse;

Kuni wiimaks lootusgi
Kaob jälgedeta,
Kuni elu hiilgekülg
Kustub hiilguseta.

Pugege kui ööpik siis
Pimeduse põue;
Torkwa okaspõõsasse,
Ämaruse õue.

Haigest rinnast hoowake
Werd siis lauludesse!
Küll see hallik woolab siis
Iga südamesse.

Sest et ainult tumedas
Näete wikerkaari.
Sest et lõhkend pragudes
Leida wett nii klaari!

2.

Armastusel on üks õde
Igatsus, nii hella lind.
Armastusel on üks tütar
Lootus, kes ei jäta sind.

On end arm ta õe kaenlas
Wäljanutnud waiksesti,
Tuleb lootus linnutiiwul
Troosti tooma rohkesti.

Minu armuke on surnud
Lootus, kes mu troostijaks;
Õed mõlemad nüüd nutwad,
Nutwad endid pimedaks …

Linda nr. 49, 15. detsember 1895, lk 788

Jõulupüha õhtul

Waikne öö, püha öö!
Kõik on uinun’d unesse.
Walwel üksinda on weel
Püha paar sääl sõime eel.
Priske näoga poisike
Magab õndsalt, hellaste.

Waikne öö, püha öö!
Karjastele kuulutatakse
Ingli Halleluuja:
Kõlab kaugel, ligi hüüd:
Kristus, Päästja sündin’d nüüd!

Waikne öö, püha öö!
Oh, kuis paistab lapsukselt
Arm ta püha huulte päält!
Igawdus nüüd ilmal ees:
Jeesu sündimise sees.

Saksakeelest Ida.

Linda nr. 46, 28. november 1896, lk 731

Saphiri laulud

Sa olid nagu M ä r t s i kuu
Kui tuttawaks me saime
Nii külm, nii kalg, nii kahwatu
Et kurwalt waiki jäime.

Siis olid jälle kui A p r i l,
Kord tume ja kord selge:
Kord tormikas, kord örn kui lill,
Kord pime ja kord walge!

Nüüd ole M a i! Pung puhkeneb,
Öis ajab silmad lahti.
Köik õitseb, öögab, häälitseb –
Nüüd armul ka on mahti.

Tõlkinud J. Parw.

Linda nr. 18, 18. mai 1896, lk 279

Saphiri laulud

Tõlkinud J. Parw.

Oh öö, oh waikne öö,
Nii magust rahu täis,
Su wili magamine,
Ja uni sinu õis!

Sa tüwe ümber hinged
On waikselt magamas;
Su ladwa läbi tähed,
Kui wahid walwamas.

Kui täht su okste läbi,
Ma tahaks särada
Ja tema nägu näha,
Kui unes uinub ta.

Kui täht ma langeks taewast,
Öö pime piirisse
Ja kustuks tema ette,
Kui ärkab ülesse!

2.

Ma armastust ei palu
Su ees nii hingewäest,
Üht üsna wäikest asja
Ma palun sinu käest.

Roos rinnast kingi teisel
Wäärt teda pole ma:
Ja oma juuksepalmik
Kel’ tahad, anna sa.

Su naeratus, nii magus!
Su käsi, wäikene,
Su süda, musud, wanne, –
Kõik anna teisele!

Sa teisele, kes parem,
Kõik mis on, anneta,
Kuid mulle ja mu armul,
Üks pisar kingi sa.

Linda nr. 15, 25. aprill 1896, lk 216

Wõrdlus

Betty Paoli järele Elise Aun.

Näe, wihma tilgakene kiigub
Puu paksu, kare koore peal.
Kui hõbe-helme ehtes liigub;
Kui kukub, siis saab mudaks seal:
Kui’d teda jälle ülestuua,
Et kuumaks nagu koidu-wiir,
Ja ilu ehteks ümberluua
Wõib ainukene päikse-kiir.

Nii elupuul ta heljunemas
Õrn süda tuule tormi wäes
Ja wõitlus waewas wärisemas,
Jõud nõrkeb, langemine käes!
Tall õnnerikast abi anda,
Et eksiteel saaks püha piir,
Ja põrmust hiilgwalt üleskanda,
Wõib ainukene armukiir.

Linda nr. 6, 20. mai 1888, lk 202

Sa olid

(Saphiri järele.)

Sa olid nagu märtsi kuu
Kui tuttavaks me’ saime;
Nii külm, nii kalk, nii kahwatu,
Et kurwalt waiki jäime.

Siis olid jälle kui aprill,
Kord tume ja kord selge;
Kord tormikas, kord õrn kui lill,
Kord pime ja kord walge!

Nüüd ole mai! Pung puhkeneb,
Õis ajab silmad lahti.
Kõik õitseb, õõgab, häälitseb –
Nüüd ilutseda mahti!

J. Parw.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 13, 30. märts 1896, lk 104 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Mu süda, sinult küsin!

Halmi järele.

Mu süda, sinult küsin:
Oh ütle, mis on arm?
„Kaks hinge ja üks mõte,
Kaks südant ja üks löök!“

Ja kust see arm siis tuleb?
„Ta tuleb ja on seal!“
Ja ütle kui ta kaob?
„Mis kaob, pole arm!“

Mil arm on kõige puhtam?
„Kui ta end unustab.“
Mil on ta kõige õrnem?
„Siis kui ta waikne on.“

Mil on ta kõige rikkam?
„Kui ennast annab ta.“
Ja kuidas räägib tema?
„Ta ainult armastab!“

Gr.

Eesti Postimees nr. 46, 31. detsember 1891, lk 2

Üksinda

Üksikult ja waikselt nutan
Igawuse hõlmassa;
Kurwalt küsima ka ruttan,
Kui sul hale kuulata:
Pean ma juba noorusilul,
Närtsima siin surma-wilul,
Kas ei kell’gi silmas wesi,
Kas ei kell’gi süda walul,
Kui mind kantaks mulla talul’?
Kas ma kell’gi armas esi?“ –
Kuumalt woolab pisar palelt:
Ei küll kell’gi – tunnen halelt!

Lenau järele Eesti neiu Maali
Eesti Postimees nr. 33, 14. august 1885, lk 4

Walelik

J. G. Seidli järele.

Üks teener astub kohtuniku ette
Ja teatab: „Herra, wäljas on üks mees,
Kes iseennast tahab üles anda,
Sest tal on raske süi südames.

Tal habe sassis, nägu kahvatanud,
Ta silmad waat’wad tuimalt, särata;
Kui poleks süidlaseks ta ennast öelnud.
Ma usuksin, et nõdrameelne ta!“

„Too ette teda!“ käsib kohtumõistja,
Ja teener käsku täites awab ust –
„Mu herrad kohtunikud!“ algab wõeras,
„Ma palun kuulge minu tunnistust!

Teil pühaks kohuseks on kohut mõista
Ja nuhelda, kuis nõuab õige rind;
Et kuulge siis, mis mind nii wäga rõhub
Ja tehke otsus, mõistke hukka mind!

„See kõige rängem süi, mis on ta nimi?“
Tark kohtumõistja kostab: „Tapmine!“
Juhm wõeras naerab: „On see kõige rängem,
Siis kergem sellest, öelge rutuste!“

„On äraandmine!“ nii arwab kohus. –
Ja wõeras naerab: „Selle järele?“
„On raha wõltsimine! – nii umbes õige…
No waadake, mu targad isandad,

Ja keda loete kolmandamaks? –
Teil rinnus halastused liiguwad! –
Ma ütlen aga, waleline tegu
On kurjem kõigest teistest, uskuge!

Ja walelik, oh seda olin mina, –
Nüid tehke otsust, palun, rutake!“
„Sa waleraha tegid? küsib kohus,
„Siis ütle, kus ja kuidas sündis see?

Kui palju oli sinul seltsilisi,
Nüid tunnista kõik üles selgeste!“
Ja wõeras wastab wagusaste neile:
„Mu herrad, kas ei mõista taha te’?

Oh tõstke silmad üles raamatutest
Ja waatke minule kord silmasse!
„Eks leia teie sealt weel armastuse
Ja julguse ja rõõmu jälgesid?

Eks paista sealt teil närtsind maikuu ilu
Ja kustund leegi wiimseid sädemid?
Need silmad wangistasiwad üht neidu,
Kes ilmast midagi ei teadnud weel,

Üht last, kel aimugi ei olnud elust,
Kes uupi uskus, mis mul ütles keel.
„Ja oma südame, nii truu ja kuldse,
Ta andis mulle – ühes kõigega,

Ja mina – pange tähele, mu herrad –
Mis andsin kõige selle wastu ma?
Ma sosistasin talle armuwandeid –
Ja tema waene pidas õigeks neid;

Mul walelikult woolas silmawesi –
Ta nägi seda, pidas õigeks neid!
„Ma wandusin tall’ kindlat, jäädwat truudust,
Ta uskus; ütles, et ma olla hea…

Ja kõik see polnud muud kui lausa wale,
Mis wälja mõtles minu hirmus pea,
Mis talle kinkisin, ta pidas kalliks,
Mu wandeid kõiki pidas tõeks ta;

Ja kui ta wiimaks minu walet märkas,
Siis hingewalu pärast suri ta…
„Üks weretöö, mu herrad, see on tühi,
Raud tapab meie ajal rutuste!

Ja äraandmine? – Ka see on kergem,
See silmapilgul jõuab lõpule!
Kuid walewanne, see on palju hirmsam,
Ta paneb inimese uskuma,

Ta kihwtitab siis ära usalduse
Ja määrib woorused kõik mudaga.
„Seepärast, minu herrad, andke otsus
Ja määrake mull’ õige nuhtlus nüid!

Nii unes kui ka ilmsi kostab mulle
Kui kõuehealil kõrwu ülewalt:
„Sa walewanduja, end päästa, päästa!“
Kuid kuhu pääseda wõin elusalt?!“ –

Täis kohkumist üks teise peale waatwad
Nüid kohtunikud, wiimaks ütlewad:
„Su peale mõistab üksnes taewas kohut,
Me otsused ses asjad wiletsad.

Meil südamete üle wõimu pole,
See käib meil inimestel üle jõu;
Siin äär on inimeste wõimupiiril
Siin lõpeb ära meie nõder nõu!“

Juhm wõeras naerab meeleäraheitel,
Siis hakkab jälle nutma, nuuksuma:
„Oh häda, häda! hüiab walus tema,
„Et surmaväärtgi pole enam ma!“ –

Ta läheb; ja mis seegi kohtumõistja
Ei anna talle elus, mis nii karm,
Tall’ annab seda pärast pikka piina
Ja waluwaewa wiimaks – surma-arm….

Gr.
Eesti Postimees nr. 31, 5. september 1892, lk 2

Kurb õhtu

Õhk oli raske, sume
Ja taewas pilwine,
Kui aias kahekesi
Me’ kurwalt kõndsime.

Ei tähte wõinud näha
Siis taewa wõlwila,
Kõik näi’s, et meie armgi
Ka pidi kustuma.

Kui lahkuma ma pidin
Head ööd sull’ soowisin,
Siis sala mõlemile
Ma surma palusin.

Nic. Lenau järele neiu Meiu.
Eesti Postimees nr. 30, 17. august 1891, lk 3

Kuis tuli see

Emil Claari järele.

Kuis tuli see,
Et süda lõi tuksuma Sinule?
Ei tea ma!
Õrn kewade tuli, temaga
Soe pehme õhk
Ja õitsewad õied ja magus lehk;
Kuldkirjal lilledel seisis kroonil:
Sa kuninganna mu südame troonil!
– Kui wõttiski see wangi minu.
Ja ilma midagi muud ma weel mõtleks
Ent Sulle ütleks
Olen ma Sinu!

Kuis tuli siis see,
Et ka Sina sattusid wõrgusse?
Tead Sa weel?
Oh esite rääkis nii aralt Su suu,
Kuid Sinu meel,
See oli ju minu, see oli ju truu.
Aga Sul ehmu tõid õnnes ja ohus
Kombed ja kohus,
Kuid äkki sai julgeks Su meel
End armus sind aks ja näitsid,
Nüid paradiis meil eel,
Sest nagu mina Sinu,
Oled sa minu!

Ja et me nüid ühed oleme,
Teab iga lapsuke.
Nüid kurjad kadedad keeled
Ja mustad murdijad meeled,
Kui näewad Sind,
Et õnnis Su rind,
Ja kuidas Sul särawad silmad
Just nagu imede ilmad,
Ja kuidas Sul särawad silmad
Just nagu imede ilmad,
Ja kuidas Sul naeratus suul
Kui õilme roosipuul,
Siis ütlewad salati,
See olla mu musudest nii..
Las’ nad ütlewad, las’ nad mõtlewad,
Harjuma peawad nad ometi.

Gr.
Eesti Postimees nr. 9, 7. märts 1892, lk 2