Lenau järele.
Noor hing on lilli aias rõõmsal lootel
Kus ilul hiilgab elu koidu helk,
Silm vaatab tulevikku õnne ootel —
Tal rahvas, inglid, maailm, taeva telk.
Örn hommiku õhk lehkvaid roosa kannab
Neid puistab talle pähe pehmesti.
Ta ümber linnu-koor häält kuulda annab
Mis tungib imelikult südame.
Jää vaik, jää vaik, oh ära iial varem,
Neeid argseid sõpru aja hirmutes;
Sest noorus unenägu kõige parem,
Mis ilma elu annab iganes.
Oh häda! raudsel sammul lähenemas,
Ju elutõde talle karedalt.
Ju linnud läin’d ja lilled vähenemas,
Noor hirmund hing kaeb järgi valusalt.
Elise Aun.
Postimees nr 61, 28. mai 1888.