Graf A. K. Tolstoi järele.
Järve hõbe selget pinda
Varjab tume uduviir;
Rõõmsa nooremehe rinda
Langenud on valu-kiir.
Udul’ õrnal’ toovad tuuled
Varsti kindlat hävitust;
Kaua aega kurtvad huuled
Noorel mehel’ — kurvastust.
Anton Suurkask.
Uus Aeg nr 2, 8. jaanuar 1899, lk 6.
L o n g f e l l o w’ i Saksa keelse tõlke järele.
Taeva ruumist, kus tormiga
Ennast laotab hall pilvede süle,
Peale koltunud kõrre-maa
Musta näotuma nõmme üle
Langeb nagu üks vaikinud ohke,
Alla lumi nii tihe ja rohke.
Hiilgab, valendab õhu sees,
Nagu vaimustav jumalik valge;
Nagu tormil, mis südames
Äraandjaks saab kahvatan’d palge.
Otse, nagu meil ilmutaks taevas
Muret, mis teda sala vaevas.
See on eeteri luule; — lein,
Mis ta kaua ju põues peitnud,
Nurme peale, kus närtsin’d hein,
Tasakeste nüid alla heitnud;
Salmidesse, kell rahu jume
Laotan’d kõik, — nagu kerget lume.
J. Jänes.
Sakala nr 52, 30. detsember 1889, lk 3.
Ma sõrme panen huulde pääle,
Ja palun Sind nüüd vaikida, —
Mikspärast tahad võerastele
Sa oma südant avada?
Mis tunnevad Su valust nemad,
Mis sinu rõõmust teadvad nad?
Küll uskuda võid taeva sinat,
Kuud, tähti, päikest läikivat.
Ka pilvil’, laentel’, õitel’, puudel’
Võid oma valu kaebada, —
Kui inimeste sekka tuled
Siis aga püüa vaikida.
Saksa keelest Anton Suurkask.
Sakala nr 52, 28. detsember 1896, lk 2.
V. Shukovi järele (?)
Mets ja maa nüüd magab
Lume katte all;
Hiilguseta taevas
Nagu pilve vall.
Surma vaikus piirab
Ümberkaudu mind.
Igatsust ja häda
Täis on minu rind.
Kus mu noorus jäänud
Elu lustiga?
Oh, nii väga ruttu
Mööda lendas ta!
Pole jõuudu, rõõmu,
Vanaks jäänud ma; —
Lõpu kuu on tulnud
Minu elul ka…
Sakala nr 49, 4. detsember 1897, lk 3.
(Saksakeelest.)
Kus sirge seeder pilvi kaisutab
Ja Jordan kiirelt laeneid veeretab,
Kus mulda, milles isad puhkamas,
Kord Makkabeide veri niisutas,
See kuulus maa, sääl mere rannalla,
On minu armas, püha isamaa.
Ja kui mind toorel käel säält tõugati,
Mind võõra maale kalgilt lükati:
Kuid süda viibib veelgi Siionis,
Pilk sinna poole pöörab pisaris,
Ma ikka sinna vaates palvetan
Mill jälle armsa isamaale saan.
Kui aga seab nii saatus vali, külm,
Et võõral pinnal enne kustub silm,
Siis vilu hauda mind nii pandagu,
Et idapoole seisaks suikun’d suu,
Et kustun’d silmil vaataks ikka ma
Siioni pool’, kus kallim kodumaa.
Sääl vaikses rahus ootan hommikut,
Mill isade süüd ükskord kustutud,
Mill kannatuste mõõt kord tasa saab,
Üks Messias mu ootmist lõpetab,
Kes kangel käel neid, kes laiali,
Toob kalli isamaale tagasi; —
Kus sirge seeder pilvi kaisutab,
Ja Jordan virgalt laeneid veeretab
Kus mulda, milles isad puhkamas,
Kord Makkabeide veri niisutas, —
Toob sinna kauni mere kaldale
Me’ püha isamaale uuesti.
R. Hansson.
*) Dr. Feldti luuletatud ja Baselis Siionistide kongressil (kus Kaananisse tagasimineku üle aru peeti) rahvuslauluks tunnistatud.
Sakala nr 46, 13. november 1897, lk 3.
(Heine.)
Kui teaksid õiek’sed, õrnad,
Kuis põue mul palavalt keeb, —
Nad nutaksid minuga härdalt
Ja kannaks, mis kergitust teeb.
Teaks ööpik ja laululind lahke,
Kuis haige mu mõte ja meel —
Siis hüiaks veel rõõmsamalt õhtu,
Mul lõbusat lugu ta keel.
Ja teaksid tähedki taevas,
Mind viletsat võitlemas siin —
Nad tuleks ja trööstiks mind vaevas,
Jääks jahemaks palavam piin.
Ei keegi neist tunne mu häda,
Mis südant nii valusalt sööb —
Üks ainuke teada võib seda:
See sinna veel haavugi lööb! —
J. Alp.
Sakala nr 44, 2. november 1889, lk 4.
M. Lavrovi aate järele.
Oh kaota mu neetud kahtlemised,
Mis söövad südant, rinda rõhuvad,
Et lõpeks kord ju hinge ahastused,
Et leiaksin ju kord ma rahumaad!
Mull’ ütle, et on kahtlus selgitatud,
Et jälle valgus võitnud pimedust.
Tee tõeks, et ilmas vaenlus vaigistatud
Ja leida säält ka õigust, armastust!…
Tee tõeks, et õnnetute hoigamised
Ja vaeste laste valu pisarad
Ei ole lõpmatud, ei igavesed,
Et õnne tähed neil veel säravad!
R. Hansson.
Sakala nr 43, 24. oktoober 1896, lk 2.
(S. Sofanovi järele Venekeelest.)
Ma hommikul sind ootsin; süda kurtis
Ja igatses sind kodu tagasi,
Kuid hommik kadus, asjata ma lootsin —
Sa hommikul ei tulnud ometi.
Siis ootsin ma sind terve suve päeva —
Kõik lilled õitsesid, kui ootaks ka,
Kuid lilled uinusid, läks päike looja,
Ja ometi ei tulnud veelgi sa.
Siis ootsin sind, kui eha heljub ilma,
Nii õrn ja mahe soojal suve ööl,
Kui rahu väsin ilma võtab hõlma, —
Kuid videvikul sa ei tulnud veel.
Sääl tuli öö ja eha kustus taevas,
Ilm uinus vaikselt une rahu sees —
Mu hinge sala soovidel ja palvel
Nii õrn ja noor, mu kallim, tulid siis.
Kuu nagu kullatas su siidi juukseid
Ja käe sa sirutasid minule;
Mull’ avas ilm, täis armastust ja õnne —
See õnn ja armastus — kõik unes oli see!
V. Rosenstrauch.
Sakala nr 40, 6. oktoober 1898, lk 3.
Seal seisab vana Elborus
Pääd tõstes pilvini.
Ta jalal suvi ikka uus,
Latv lumes alati.
Ma ise nagu Elborus
Nii vaikne, vankmata,
Ja suvi, mis all ikka uus,
Mu ingel, oled sa!
Mirza Schaffy järelel —w.
Sakala nr 40, 5. oktoober 1889, lk 3.
Kes ikka kartis, ikka ette vaatis
Ja isegi ka noorust mööda saatus
Ilma, et kahetsust tal tuli ette:
See poln’d küll rumal, siiski — tark ka mitte.
Mirza Schaffy järele —w.
Sakala nr 40, 5. oktoober 1889, lk 2.
Esmalt mõtlin meelta heita,
Arvates, ei kanna jõud.
Kandis, jõudsin siiski võita,
Aga kuda? — jätke nõuud!
Heine järele A. Daniel.
Sakala nr 39, 2. oktoober 1889, lk 3.
Sa tume udu laotad
End üle metsa, maa,
Ja silma ees kõik kaotad,
Mis võiks mind trööstida.
Oh võta oma hõlma sa
Maailm, suur, laialik,
Ja kõik, mis võib mind kurvasta,
Ka minu minevik!
Lenau järele M. Kampmann.
Sakala nr 38, 25. september 1889, lk 3.
Kolm lille noorus nurmelt kaasa võtsin,
Kui tormilikul eluteele tõtsin;
Üht kinkis kallim, tõise sõbra käsi,
Ja kolmat helde emakene isi. —
Ja ütlesin: kui andja süda truu,
Ta lilleke nii kaua õitsegu! —
Pia õnn ja rõõm mul pisaratel uppus,
Ja lootus unenägu kust’ma kippus.
Sealt närtsis esite siis sõbra õis;
Ka armsakese and see järel käis.
Kuid haljaks jäi mu ema õiekene,
Ju t e m a a r m siis ainult igavene.
Zachariasiewiez’i järele J u l i e.
(Donau kaldal.)
“Laps, kuis Su rätik plekka täis?”
“Suits laeva korstnast peale käis!”
“Ja kuiv ta on kui pilliroog.”
“Oh kangest puhub tuule hoog!”
“Ja miks Su palge hõõgub nii?”
“Päev palavam kui ialgi!”
“Ja miks Su silmad pisaras?”
“Et sisse lendas putukas!”
“Miks lööb Su süda rinnas ka?”
“Et välja hüpata ei saa!”
“Ehk tulnud a r m, laps räägi, — eks?”
“Ei emake, arm mööda läks!”
Carmen Sylva järele J u l i e.
Sakala nr 35, 28. august 1891, lk 3.
P u s c h k i n i lugulaulust “Кавказскiй пленникь.”
Jõe laened vool’vad vahutades,
Ju rahu öösel mäe rajal;
Ning kasak, vaene, väsimuses
On uinun’d oma piigi najal.
Oh ärka kasak, ära maga:
Tshetschen ju kõnnib jõe taga.
Mu kasak sõuab laente seljal
Ja laseb võrku paadilt vette.
Oh kasak, upud vete väljal,
Sest vaata hästi hoolsalt ette,
Kui supled jões palavaga:
Tschetschen ju kõnnib jõe taga.
Ja vahutava voole veerel
On näha viljarikkad külad,
Ning haljal murul kalda äärel
Sääl tants’vad lustil mängu-salgud.
Oh tõtta neiu, ole vaga:
Tschetschen ju kõnnib jõe taga.
Eestistanud J. R.
Sakala nr 33, 14. august 1896, lk 3.
Seal orus halli kivi all
Näed kalmu küngast sa —
Siin mulda maeti muistsel a’al
Mu armas — isamaa.
Must kotkas kõrgel keerutab,
Surn’d kangelase hing;
Aast’ aastalt ta teed tähendab
Seesama lennu ring.
Ning kivil tuetab tugev mees
Ta näitab tuttav mul; —
Vaat’, taeva poole pilkudes,
Tal leinas liigub huul:
“Kui lendaksid sa taeva-all
“Veel aastad aruta,
“Nad siiski saaksid meie maal
“Sind kaarnaks pidama.
“Sest mis siin paleusi peab,
“On suurem silmapind,
“Mis aga tolmuks toitu saab,
“On kotkas, kuninglind.
“Ka minu püid käis pilve teed
“Ning küll mind kiusati,
“Nüüd aga pean ma valgus’ tööd
“Vist jätma tõistele.
“Siin kalmul tahan kurta ma
“Ja surra kivi peal,
“Ehk saan, kui lähen lahkuma,
“Maad kalli künka all.
“Oh, tule, kotkas pilvedes,
“Ja sure minuga!
“Ei või sull võõra õhu sees
“Maad olla elada.”
Graf Strachwiz’i järele M.
Sakala nr 32, 30. oktoober 1882.
Seal võõral väljal kaugel
Lõi soldatil viimane tund,
Ja närtsinud silmade laugel
Ta näeb seal nüid surma und.
Kõik kuulsamad kindralid läevad
Seal mööda aasa äärt,
Kuid ükski neist, kes teda näevad,
Ei pia tad matmise väärt.
Ei vahva soldati rinda
Saand raha ei tähekest,
Vaid peal pool mulla pinda
Piab luituma igavest.
Nii mitmelgi vapral mehel
On palju kaebajaid,
Kes valavad leina ehel
Ta pärast pisaraid;
Kuid sellel soldatil pole
Ei hauda ei ristikest,
Ei leinajaks tal ole
Üht ainustki omakstest. —
Seal kaugel kodurajal
Tad ootab üks isake,
Ja ütleb õhtu ajal:
“Surnd on ta nüid tõeste!”
Seal istub üks nutja ema
Ja kaebab haledalt:
“Liig kauaks nüid viibib tema,
Ei näe ma vist enam mu last!”
Seal nutab üks sini silma
Neid kahvatand pisartest:
“Ehk jäingi nüid sinust ilma,
Ei kao sa mul südamest!”
Kolm paari silmi vaatvad
Ta järele kaugele,
Hulk silmavett nad saatvad
Tal taeva ülesse;
Seal taevas vastu võtab
Neid lahkest pilvesse,
Pilv kiirusel tuulega tõttab,
Viib nad võõrale väljale.
G. Seidl’i järele M. Kampmann.
Sakala nr 32, 22. detsember 1890, lk 3.
(Ainetel.)
Nägin kord ma rohuaias
Noort ja arga väikest lindu,
Kes ei uskun’d enda jõuudu,
Ega julgen’d tõusta lendu.
Sääl siis sõudis kange maru,
Sundis tiibu tarvitama,
Ja, ennäe! need kandsid küllalt
Pesapaika — varju saama. —
Kord mu vaim ka just niisama
Võimetuse valus kurtis,
Polnud usaldust ei lootust, —
Kahtlus, argdus hinge täitis.
HIrmuga siis püüdsin jääda
Varjupaika — madalale:
Nõrgad — mõtlesin — mu tiivad,
Ei nad kanna kõrgemale.
Kui siis aga saatus sunnil
Tuli kiusatuste maru,
Sundis tõstma lootus’ tiibu
Lend’ma üle mäe ja oru.
Ja, oh imet! julgel lennul
Kandsid nad mind kaugemale;
Siis vast tundsin julgust, jõuudu
Püüda täieuse poole.
Kas ma paleuste randa
Jõuan kord — ei seda tea, —
Vahest nutan lootus, haual…
Kuid ei argtus nüüd mind pia.
R. Hansson.
Sakala nr 31, 28. juuli 1898, lk 3.
Et kaduge mu une kujud,
Kes enne hiilgasite ees,
Te’ põgenejad luule ilmast
Nüid uitke jäädvalt udu sees.
Kes võib te’ petismängu usku?
Kõik tume käik! Kõik ämar öö!
Te’ õnne aegu tõotate,
Ei siiski katke mure vöö!
Guido René järele P.
Sakala nr 31, 1. august 1887, lk 3.
Wilhelm Hauffi järele.
Oh võiksin küsida, mis tema silmist
Mull’ õnnestades vastu naeratab,
Miks, kui ma vaikselt tema kõrval kõnnin,
Ta lahke palge õrnalt punetab?
Kas teab ta, miks vaikivad mu huuled,
Mis imet igatsus mu rinnas teeb?
Oh teaksin ma, kas on see armu sära,
Mis õnnestades tema silmist keeb?
Mikspärast värises ta käekene,
Kui eila õhtu lahkusin ma t’ast?
Mis pani palgeid temal punetama,
Kui vaatsin silmi tale sügavast’?
Ta pani roosiõit, mis tale andsin
Sääl palveraamatusse hellasti.
Mikspärast? kuna ta ju roosikesi
On oma rinnal kannud alati.
Mikspärast vaikis ta, kui kõnelesin?
Kas teab ehk ta, et minu kurvas rinnas
Üks valus igatsus mull’ piina teeb?
Oh julgeksin ma Tiiukesel’ üelda,
Mis minul nii vaikselt õnnes joovastab!
Oh võiksin küsida, mis tema silmist
Mull’ õnnestades vastu naeratab!
Ernst Ilmatar.
Sakala nr 29, 17. juuli 1897.
Armastus, kui vaikne tuvikene
Kurja kulli kiusul keereldes
Rõõmul kiitles varjul veereldes:
Juba käes mu kallis kodukene!
Vaene tuvi — puhas petja mõte!
Hale lugu ilma sünduses —
Vaevalt kodu vilgub vaatuses:
Juba kullil tige tapma tõte.
Vaat’ nüid vaene kõrgel õhuturjal
Maa ja taeva vahel võõrsil sõidab,
Kodu kuskil, kuhu ära peidab;
Sest see süda, kus veel õnneharjal,
Nagu muiste õitseks õiepärjal
Maa pealt kadun’d! Kust veel seda võidab?
G. A. B. järel A. Tõeleid.
Sakala nr 27, 9. juuli 1888.
Vist külas pidupäev võis olla,
Kui rahvas mõisa akna alla
Nii kogus hulgana:
Ta jooksis oravat seal rattas vaatama. —
Puu otsast lähedalt ka räästas imestas,
Kuis jooksis orav nii et käpad välkusivad
Ja saba, karvane, tal laenetas.
“Mull’ ütle, mehike,” talt küsib räästas, “miks nii ruttad,
Mis toimetus sind nõnda sunnib seal?”
— “Oh, sõbrake! miks seda küsid veel!
Käskjala eest ma terve päeva siin jooksen isandal;
Ei aega süia, juuagi ma saa,
Ei aega hinge tagas’ tõmmata!”
Ja uuest jooksma orav hakkas rattas jälle.
— “Saan aru nüid,” tal ära minnes ütles räästas seal;
“Sa jooksed küll, kuid aga sellesamma akna peal.”
Nii vahel mõnikord ka elus vaatad:
Kuis oma talituses keerleb, vehkleb mees;
Seal pahandab ja kõigest hingest kisub ta,
Kuid sammu edasi ei ial saa,
Just nagu orav ratta sees…
Krõlovi järele J. U.
Sakala nr 24, 18. juuni 1888, lk 3.
Hoogeti küll tuleb tuul,
Mängib lehtedega puul;
Hoogeti ka kaob ta,
Jätab lehed leinama.
Nii ka minu südames
Tõusvad tunded hoogudes:
Kord seal tõuseb õnnetuul,
Mängib igal ihkepuul;
Pea aga, pea ta
Jätab südant leinama;
Küll veel sagest ärkab vast —
Headus siiski enamast.
——–
Tõest saatus tormi sarnane
Ning kerge leht sa, inime:
Torm orgu viib, toob üles mäele —
Kuid tänu annab oma väele.
Hieronymus Lormi järele P.
Sakala nr 24, 13. juuni 1887.
Chamisso järele.
Ei või rääki, kirjutada,
Ei või üelda mis mul on;
Rõõm mul rinnas, kurb mul süda,
Ei või nutta, naljatada,
Ei või teada, mis mul on.
Töö ei taha edeneda;
Kõik nii halb mu ümber on!
Kuis nii rahutu mu süda,
Ei või mitte naljatada,
Ei või teada, mis mul on.
Ei või tunda ei või teada,
Ei või üelda, mis mul on. —
Küll siis, kui võiks laulu lüia,
Küll siis võiks sull’ teadust tuua,
Mis mu südamek’sel on.
Ernst Caligula.
Sakala nr 23, 16. juuni 1893, lk 2.
(A. F. järele Soomek.)
Tasa heljub õhuvoole
Läbi halja looduse;
Tasa avab lillekene
Õienupu õitele.
Tasa jah!
Tasa räägib linnusugu
Oma rõõmu ilmale;
Tasa voolab vulisedes
Ojakene meresse.
Tasa jah!
Tasa kaob kaunim iga,
Nooruspõli mööda läeb;
Tasa rõõm meil rinda täidab.
Tasa kurbdus kaduneb;
Tasa jah!
Tasa veereb ajavoole,
Tasa viib meilt aastad ta,
Tasa toob meil õnneõisi,
Tasa musta muret ka,
Tasa jah!
Tasa süttib südametes
Armuleek ka lõkkele;
Tasa, nagu ehavalge,
Kaob jälle kaugele,
Tasa jah!
Pöögelmann.
Sakala nr 23, 5. juuni 1897.