Rubriigiarhiiv: Postimees

vene luule,Aleksandr Puškin,F. Freimann,1896,Postimees

Talvine tee

A. S. Puschkini järele.

Läbi udu laenetuse
Tungib kuu ta kumaga,
Üle ilma igavuse
Valab kurvalt valgust ta.

Kerge talvse tee pääl ajab
Tuhatnelja postimees,
Kella helin kaugel’ kajab,
Ühel viisil väsites.

Postimehe laul kui tuttav
Kostab vastu südames:
Pea kui hullus rõõmus ruttav,
Pea kui kurtes, kaebades…

Tühi maa ja lume hanged…
Kusgi tuld, ei hurtsikut…
Silmas, kui ka kinni langeb,
Ikka kirjud verstapuud.

Kurb ja igav… Homme, Niina,
Homme, arm, su juurde saan;
Soojas toas kõik reisi piina,
Nähes sind, ma unustan.

Seinas tiksub säätud ra’ades
Kell, ja seiert ringi a’ab;
Võeraid koju peletades
Südaöö meid ühendab.

Pikk mu tee veel. Une küüsi
Vaarus vaikind laulja suu,
Kell trill-trallib ühte viisi,
Udu pilves ujub kuu.

F. Freimann.

Postimees nr 136, 25. juuni 1896, lk 1.

saksa luule,Johann Ludwig Uhland,Peeter Jakobson,1895,Postimees

Kevade troost

Ju pehmelt puhub õhtu tuul,
Ja künnilind ju laulab puul,
Kõik loodus uueks läinud.
Näe, kudas õitseb lilleke!
Mu süda, ära muretse,
Sa kevadet ju näinud.

Ilm ehib iga päevaga,
Ei tea, mis saab veel tulema,
Ei lõpe õitsemine.
Kõik hiilgab, heljub orus, mäel,
Mu südames kui salaväel
Ka algab õitsemine.

Uhlandi järele P. Jakobson.

Postimees nr 135, 22. juuni 1895.

vene luule,Aleksandr Puškin,Peeter Jakobson,1895,Postimees

Kaukasia laul

Jõevesi voolab kohinal,
Mäed paist’vad ööl kuupaistelisel
Ja kasak oma piigi na’al
On väsimusest puhkamisel.
Oh kasak, ära uinu sa,
Mäemees ehk tuleb salaja.

Paat kiigub kasakaga vees,
Ta tõmbab noota jõest välja,
Oh kasak, surm on nooda sees,
Jõel paha tund, ei ole nalja.
Kas noolt ei kuule vuhama?
Mäemees ehk tuleb salaja.

Ja vaata, vetel läikivail
On rikkad kasakate külad,
Kus lust ja tants on nooremail –
Oh põgenege, kerged jalad,
Ja piigad, vaad’ke hoolega!
Mäemees ehk tuleb salaja,

Puschkin’i jär. P. Jakobson.

Postimees nr 135, 22. juuni 1895, lk 3.

saksa luule,Emanuel Geibel,Peeter Grünfeldt,1892,Postimees

Luigelaul

Geibeli järele.

Õrn roosikene tõuseb
Veeüsjast ülesse,
Ta lehed värisevad,
Nupp on kui lumeke. –

Kuu puistab hõbevalgust
Nii rohkest rohusse,
Ja puistab omad kiired
Veeroosi rüpesse.

Vees ujub roosi ümber
Üks valge luigeke,
Ta laulab õnneviisi,
Silm veereb lillele.

Ta laulab õnneviisi
Ja laulab otsata –
Oh õieke, nii valge,
Kas aru saad sest sa? …

Linnuke.

Postimees nr 133, 19. juuni 1892.

saksa luule,Heinrich Heine,Mihkel Neumann,1896,Postimees

Sõnumitooja

H. Heine järele.

Poiss, võta väle hobune
Ja sõida sadulas
Nüüd otse selle lossi pool,
Kus Dunkan kuningas.

Sääl mine talli salaja
Ja küsi tallimeest:
Missugune on juba pruut
Dunkani tütardest?

Kui ütleb ta, et mustpää on,
See teata ruttu mull,
Kui aga, et on valgepää,
Siis aega küll on sull.

Kuid näed siis sa, et ootab mind
See kurblik sõnumik,
Siis köiemeistri kaudu too
Mull tubli ohelik.

M. N.

pärsia luule,Abd al-Rahman Jami,Peeter Grünfeldt,1893,Postimees

Armastus

Persia lauliku Mevlâna Dshâmi laul.

Kus iganes ma olen,
Sääl oled sina ka;
Ei ialgi mu hingest
Või sina kaduda.

Kui viibin unes mina
Mu voodikese sees,
Siis unenäos sina
Mul lehvid vaimu ees.

Kui rändan roosiaias
Ma õhtul üksinda,
Siis sinu kuldne kuju
Mind saadab salaja.

Mul igast tulest vastu
Su silmad säravad,
Mul iga lillekene
Sind meelde tuletab.

Ja igast veinitilgast,
Mis juues vaatan ma,
Mul vaatab vastu naerul
Su kuju kullana.

Ja suudlen jõelainet,
Mis lehvib nagu juuks.
Siis pean lainet helmeks
Ja helme sinu suuks.

Mu sõbrad mõistatuseks
Mind pilkel peavad,
Kuid et sa mulle armas,
Ei seda tea nad.

P. Gr.

Postimees nr 129, 15. juuni 1893, lk 2.

vene luule,Aleksander Scheller,Mihkel Neumann,1896,Postimees

Minu suguvõsa

Schelleri laulu “Мой родь” tõlkimise katse.

Mu suguvõsas ‘pole alal
Ei kirja-, vapu-jätiseid;
Et meil ei olnud päris-orje,
See tundmus suureks tõstab meid,
Mis ju mu esivanematel
On paisutanud südameid.

Mu isa ilmus rahva hulgast
Säält kurvast, kehvast kohasta,
Kus loodus ‘pole ial lahke,
Kus rauda-rasket risti ka
Kehv rahvas põlvest põlve kannab:
Liht e e s t l a n e oli ta.

Jäi vara juba vaeseks lapseks,
Ei omandanud orja meelt,
Vaid võltsimata viisakuses
Ta leidis lausa vaeva eelt.
Kuid oma jõuuga vaesust võites
Kõik koormat kaotas elu teelt.

Ei pärandust mul kokku pannud,
Vaid auusalt, julgelt, kindlaste
Mull andis abinõuusid tööle
Ja tegi vahvaks vaevale;
Nii vahvaks, et ju lapsepõlves
Ma vaatsin vaeva silmasse.

Aeg lendas, tema puhkab hauas,
Mind ootab haud niisamuti,
Kuid meie auu jäi ikka alles
Kesk kurva põlve puudus,
Ei oma talupoja sugu
Me salanud ka ialgi.

M. Neumann.

Postimees nr 128, 14. juuni 1896, lk 3.

ainetel (lähteteksti viiteta),Peeter Grünfeldt,1893,Postimees

Mälestuse-raamatusse neiule

Kui päevalill sa oled,
Siis vaata ülesse,
Kust saadab hiilgav päike,
Ta kiiri laiale.

Kui oled kannikene,
Jää rohu varjusse
Ja imesta säält tasa,
Kus hiilgab päikene.

Kas pääd sa tõstad rõõmuks,
Ehk auule, ilule,
Ehk laotad alandlikult
Su õhku laiale;

Kas oma kuldset seemet
Sa soendad päikse käes,
Ehk vaikedes ja tasa
Sa murdud tuuleväes:

Sa püüa olla teha,
Mis hää ja – ilus ka,
Ja alati sa ole
Nii nagu oled sa.

Ainetel P. Gr.

Postimees nr 128, 14. juuni 1893, lk 2.

vene luule,Ivan Krõlov,Mart Pukits,1892,Postimees

Hunt ja lõvi

Krõilovi järele.

Lõvi murdis lambatalle
Lõuna-söögiks endale;
Aga koera-kutsikale
Tuli mõte saada säält ka omale.
Ulatas siis oma väikse käpa
Tallekese liha järele,
Kuid ei lõvi teinud talle äpa,
Laskis heldelt oma lauale.
Seda nähes tuli hundil mõte pähe:
“Vist on lõvil jõudu õige vähe,
“Kui ta laseb nõnda sündida.”
Ja ka tema julgel sammul
Astus ligi, lõuad hammul,
Aga õnnetus käis temaga –
Pidi lõvi hambas elu kaotama!
Süües lõvi ise lausus nõnda:
“Kutsikaks vist arvasid sa enda,
“Aga ei, – sa oled vana ju,
“Tema alles rumal, jõuetu.”

M. P.

Postimees nr 128, 13. juuni 1892, lk 2.

saksa luule,autor määratlemata (saksa),Elise Aun,Määratlemata,1889,Postimees

Mere kaldal

(Saksakeelest.)

Kes elab sääl pool, üle see mere,
Üle see laia, rahuta välja?
Kas elab sääl, mida siit ei leidnud ma,
Kas elab õnu sääl,
Ja see ainus
Kes mind mõistab
Ja mina teda?
Kelle mõtted nii kõrged kui taevas,
Kelle tunde nii sügav kui meri,
Kelle armastus nii palav kui päike
Oh mu ainus – ma ootan sind!
Lille kimbu, mida ma nopinud
Heidan ma lapsuva laenete sülle,
Et vahutav voog teda su juurde kannaks
Ta sulle ütleks:
Tule ja vii mind siit.

Elise Aun.

Postimees nr 128, 7. november 1889, lk 2.

soome luule,autor määratlemata (soome),Mihkel Neumann,1896,Postimees

25 häält

“Jäkkäniska” Soome laulu põhjusel.

Vaatke vahvat võimu meest!
Mõjub veerand saja eest.
Ise on ta tubliste
Kahe mehe paksune.

“Rahva kasust – räägib ta –
Hoolitseme hoolega,
Sest et kehvad alamad
Sellest vähe hoolivad.

Rahvas meie mõju all,
Teame, mis on tarvis tal.
Ainult töö eest kandku hoolt,
Muu kõik tuleb meie poolt.”

Aga rikka mehele
Kostab ikka kõrvusse:
“Kusa mõistust mõõdeti
Kulla järel kunagi?!”

Ei see kaja lõpe sääl
Enne kui on mees ja hääl
Ja on vatsa võimul ka
Ots kord Soome pinnala.

M. Neumann.

Postimees nr 127, 13. juuni 1896, lk 2.

W. Hellwig,Mihkel Kampmaa,1890,Postimees

Mis on arm?

Mis on arm? Kas tunned teda?
Mis on arm? Võid kõnelda?
Arm on tõde, arm on luule
Arm ei näe ja arm ei kuule,
Arm on kurt ja arm on pime,
Arm on ilmas suurim ime;
Arm on pettus, arm on truudus,
Arm on vana, arm on uus,
Arm on õitsev lille-nurm,
Arm on elu, arm on surm,
Armu ei või usku silm.
Muutlik kui aprilli ilm,
Kõnnib julgesti ja argsi
Tihti tuleb üsna vargsi,
Süda, ei veel märka sa,
Ainus pilk – ja sääl on ta!

W. Hellwigi järel – mpm. –

Postimees nr 125, 3. november 1890, lk 2.

vene luule,Mihhail Lermontov,Voldemar Grünstamm,1896,Postimees

Ära usalda

M. Lermontovi järele.

Noor luuletaja ära usalda,
Mis ütleb vaimustuse tuju,
Vaid hoia, et su haigest hingesta
Ei pääse vaevlev mõtte kuju!
Su luules puudub nimelt paradiis,
Sest ära otsi taevast ala,
Vaid õpi taevaline eluviis
Ja kihvti karik ümber vala!

Võib olla, hinges tunnil tumedal
Vast imehallika sa avad,
Kust vool’vad helid kõlal rõõmsamal,
Mis meelt ja südant ülendavad –
Neid ära kuula, ära usu neid!
Sull unenägu nende mõnu!
Ei vangista nad teiste südameid –
Neid avaldada ‘pole sõnu!

Ehk asub mure rinda salaja,
Või tormab kirepilv su’st üle –
Sa oma kehva luuletusega
Siis rahva ette ära tule!
Miks ennast alandada! Häbene!
Sa kaupled oma tujudega!
Ja auu ja kuulsust püüa endale
Sa purustatud südamega!

Mis on sest meil, et sind on petetud?
Mis puudub meile sinu valu?
Mis sest, et kannatusi kinkinud
Sull’ väsimata terve elu?
Näe, kuidas rahva hulk käib vagusi
Ja kaebamata harjund rada:
Neil näol ei paista mure jälgegi
Ja pisarat – ei näe sa seda!

Kuid nende seast üht vaevalt leiad sa,
Kes saatusest on kätel kantud,
Kes ‘pole pigistatud murega,
Kel’ õieline osa antud.
Mind usu, naeruväärt on lõpmata
Su kaebtus sinu naabritele,
Kui näitleja, kes papist mõõgaga
Lööb haava oma vastasele.

V. Grünstamm.

Postimees nr 124, 10. juuni 1896, lk 2.

saksa luule,August von Platen-Hallermünde,Gustav Wulff,1889,Postimees

Rändaja St. Justi klostris

Käes süda öö, tuul hulub hirmsaste:
Hispania mungad, uks mull avage;

Mull’ andke rahu, kuni kellad ju
Teid kohustavad palvel’ kiriku!

Ja valmistage, mis te võim ja viis,
Mull’ mungariie, surnukirst ka siis!

Ning klostri kamber elada;
Pool ilma oli minu elua’a.

Mu pää, mis mungamütsi ihkamas
Kord kandis krooni, ilus hiilgamas.

Ja õlg, mill mungakuub nii armas an’d,
Kord teda keisri kasuk ehitan’d..

Nüüd surma ees saand surnu sarnaseks,
Ja kui kõik muu rist ma vaon varemaks!

A. v. Plateni järele G. Öis.

Postimees nr 122, 24. oktoober 1889, lk 2.

saksa luule,Julius Sturm,Johannes Parv,1889,Postimees

Veel ükskord tahaks öelda sulle

Veel ükskord tahaks öelda sulle,
Kui üliarmas oled sa,
Ja et kui päevi jaetud mulle,
Sind ialgi ei unusta.

Ei sõnakestgi peaks sa kostma,
Vaid üksi mu pääl’ vaatama,
Ja maha löödud silmil astma,
Mu ette tummalt, sõnata.

Pää pääle käed ma sulle paneks
Ja õnnistades sooviks ma,
Et Jumal sulle rahu annaks,
Mis minu rinnast riisund sa.

Sturmi j. Jaan Parv.

Postimees nr 121, 21. oktoober 1889, lk 3.

vene luule,Ivan Krõlov,Jakob Tamm,1898,Postimees

Jänes jahil

(I. Krõilov.)

Kes need karu kätte saivad,
Lagedal maha murdsivad?

Metsaloomad ühes seltsis,
Needap karu kätte saivad,
Lagedal maha murdsivad.

Pik-kõrv aga üksi puudus,
Jänes ei olnud jahi pääl.

Saak oli rohke ja rasvane…
Teda sääl ilma tülita
Jahivennad oma vahel
Jaotama hakkasivad.

Jänes astub ka jaole:
Krapsab karu kõrvast kinni,
Hakkab omale agema.

“Kuule, kontjalg, kus sa oled?”
Teised sääl temale ütlevad:
“Siin on kütid saaki saamas,
Jahimehed jaotamas;
Polnud sind karu püüdemas,
Pole sul ka saagist osa.”
Jänes aga vastab julgesti:
“Tasa, tasa, taadikesed!
Kes see karu üles ajas,
Hirmutas säält teie ette,
Lageda pääle läkitas?..
Eks see olnud mina ise –
Seda ma tean selgesti.”

Metsaloomad sääl laginal
Äkki naerma hakkasivad.

Hooplus küll oli avalik,
Siisgi päris naljapärast
Jahilised jagamisel
Osakese karu kõrvalt
Jänesele sääl jätsivad.

Ümber pannud: Jakob Tamm.

Postimees nr 121, 5. juuni 1898, lk 3.