Rubriigiarhiiv: Rudolf Hansson

Siionistide rahvuslaul *)

(Saksakeelest.)

Kus sirge seeder pilvi kaisutab
Ja Jordan kiirelt laeneid veeretab,
Kus mulda, milles isad puhkamas,
Kord Makkabeide veri niisutas,
See kuulus maa, sääl mere rannalla,
On minu armas, püha isamaa.

Ja kui mind toorel käel säält tõugati,
Mind võõra maale kalgilt lükati:
Kuid süda viibib veelgi Siionis,
Pilk sinna poole pöörab pisaris,
Ma ikka sinna vaates palvetan
Mill jälle armsa isamaale saan.

Kui aga seab nii saatus vali, külm,
Et võõral pinnal enne kustub silm,
Siis vilu hauda mind nii pandagu,
Et idapoole seisaks suikun’d suu,
Et kustun’d silmil vaataks ikka ma
Siioni pool’, kus kallim kodumaa.

Sääl vaikses rahus ootan hommikut,
Mill isade süüd ükskord kustutud,
Mill kannatuste mõõt kord tasa saab,
Üks Messias mu ootmist lõpetab,
Kes kangel käel neid, kes laiali,
Toob kalli isamaale tagasi;

Kus sirge seeder pilvi kaisutab,
Ja Jordan virgalt laeneid veeretab
Kus mulda, milles isad puhkamas,
Kord Makkabeide veri niisutas,
Toob sinna kauni mere kaldale
Me’ püha isamaale uuesti.

R. Hansson.

*) Dr. Feldti luuletatud ja Baselis Siionistide kongressil (kus Kaananisse tagasimineku üle aru peeti) rahvuslauluks tunnistatud.

Sakala nr 46, 13. november 1897, lk 3.

Vaigistuseks

M. Lavrovi aate järele.

Oh kaota mu neetud kahtlemised,
Mis söövad südant, rinda rõhuvad,
Et lõpeks kord ju hinge ahastused,
Et leiaksin ju kord ma rahumaad!

Mull’ ütle, et on kahtlus selgitatud,
Et jälle valgus võitnud pimedust.
Tee tõeks, et ilmas vaenlus vaigistatud
Ja leida säält ka õigust, armastust!…

Tee tõeks, et õnnetute hoigamised
Ja vaeste laste valu pisarad
Ei ole lõpmatud, ei igavesed,
Et õnne tähed neil veel säravad!

R. Hansson.

Sakala nr 43, 24. oktoober 1896, lk 2.

Siis vast

(Ainetel.)

Nägin kord ma rohuaias
Noort ja arga väikest lindu,
Kes ei uskun’d enda jõuudu,
Ega julgen’d tõusta lendu.

Sääl siis sõudis kange maru,
Sundis tiibu tarvitama,
Ja, ennäe! need kandsid küllalt
Pesapaika varju saama.

Kord mu vaim ka just niisama
Võimetuse valus kurtis,
Polnud usaldust ei lootust,
Kahtlus, argdus hinge täitis.

HIrmuga siis püüdsin jääda
Varjupaika madalale:
Nõrgad mõtlesin mu tiivad,
Ei nad kanna kõrgemale.

Kui siis aga saatus sunnil
Tuli kiusatuste maru,
Sundis tõstma lootus’ tiibu
Lend’ma üle mäe ja oru.

Ja, oh imet! julgel lennul
Kandsid nad mind kaugemale;
Siis vast tundsin julgust, jõuudu
Püüda täieuse poole.

Kas ma paleuste randa
Jõuan kord ei seda tea,
Vahest nutan lootus, haual…
Kuid ei argtus nüüd mind pia.

R. Hansson.

Sakala nr 31, 28. juuli 1898, lk 3.

Kui pidin sinust lahkuma…

(Ivan Turgenjev’i järele.)

Kui pidin sinust lahkuma
Ei taha salata,
Et sind siis armastasin ma
Nii kuumalt, otsata.

Kuid nüüd, ei rõõmu vähemat,
Nii visalt vaikin ma,
Su pilku kurba, sügavat
Ei mõista taha ka.

Ja aina räägid ikka mull’
Me’ armsast kodumaast,
Kuid kõik see õnn oh Jumal küll!
Nii võõraks jään’d ma t’ast.

Ma palju päevi pärast näind,
Ja palju raskusi,
Hulk õnnesi ka meelest läind,
Ja tühje kurbtusi.

R. Hansson.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 44, 3. november 1898, lk 205.

Kaugel, kõrges…

H. Büttner’i järele.

Üksikud mägede ladvad,
Üksik ka meri, nii lai!…
Maailma loomisest mõtteid
Tuul üle säält hõljudes tõi.

Nad mõlemad päratu kaugel
Ja suured nii lõpmata,
Ja just, nagu valitsev saatus
Nad kalgid ja armuta!

Ei koha sääl haljemad metsad,
Ei kuulu sääl laulmise häält,
Ei ial, kui kevade kinki,
Näe lehkavat lille sa säält.

Ei asu sääl soojemad soovid,
Ei õnnestav mõtete lend
Kuid avamas kohutav-võimsalt
Kurbmeelsuse väravad end.

***

Läeb läbi halja metsa
Õrn unenägu ööl,
See tasa kõigub, kohab,
Täis iludust ta veel.

Ja kõrge taeva võlvi
Nii särab tähte ra’ast;
Mul on, kui räägiks nemad
Küll igavest a’ast.

R. Hansson.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 30, 24. juuli 1897, lk 198-199.

Kasakate hälli laul

(Lermantovi järele.)

I.

Maga, pojuke, mu armas,
Häiju, häiju sa.
Kuu nii vaikselt hiilgab taevas,
Kiiku paistab ta.
Hakkan vestma muinas-lugu,
Laulu laulema;
Maga aga, suigu, uinu,
Häiju, häiju sa.

II.

Mööda kiva Teerek voolab,
Laeneid laksutab;
Kuri Tschetschen kaldab roomab,
Mõõka teritab;
Kuid su isa vana soldat,
Sõjas harjun’d ta;
Maga, kallis, rahul, õrnalt,
Häiju, häiju sa.

III.

Näed kord ise jõudvad ajad
Võitlus’ väljasi;
Julgelt sadulasse hüppad,
Haarad püssigi.
Sõtta sadula sull’ õmblen
Uhkelt siidiga…
Maga, maimuke, nüüd laulan
Häiju, häiju sa.

IV.

Saab s’sut kehast kangelane,
Kasak hingega.
Tulen sind veel saatemaie
Häigad käega…
Oh kui palju sellel öösel
Sala nuttan ma!…
Maga magusast’, mu ingel,
Häiju, häiju sa.

V.

Hakkan ahastades oot’ma,
Kurvalt kurtema;
Hakkan päeval palvetama,
Öösel ohkama;
Hakkan mõtlema, et tuska
Teeb sull’ võõras maa.
Maga mureta nüüd, puhka’
Häiju, häija sa.

VI.

Annan sulle teele kaasa
Püha pildi ma,
Mis, kui hakkad palvetama,
Enda ette sea;
Ja kui tõttad taplusele
Emat mäleta…
Maga, ilus pojukene,
Häiju, häiju sa.

R. Hansson.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 28, 10. juuli 1897, lk 189-190.

Pruudi unenägu

(Puschkini järele.)

Hulus torm ja pikne paukus,
Kuu end peitnud pilvedes, —
Meri mässas mürisetes
Pime’l ööl, kui ähvard’es …
Raske mure muljutusel
Lang’sid neiu silmist veed:
“Oh, nüüd, maru hullustusel
Kallim käimas mere teed!”

Kaua vaene haledaste
Palus püha pildi ees; —
Mõte viibis alaliste
Merel maru müra sees. —
Kui ju kell lõi kesköö tundi
Siis vast vaikne unehoog
Surus väsin’d silmad kinni,
Vaikis valu, hädaohk.

Magab ta — kuid rahutumalt
Vaim tal unes rännates —
Näeb ta laeva lagunevalt
Merel tormis, laenetes.
Ja siis oli, nagu lendaks
Tuttav vari salaja
Ja kui kuskilt kõrvu kõlaks:
“Pruut, oh ära nutta sa!”

Kalli sõbra hääl see tõesti …
Neiu süda tuikab sees, —
Vaatab veel, ja — tasakesti
Ilmub peigmees tema ees.
Kuid ta palgelt kadun’d jume,
Sära kustun’d silmadest,
Valgub merevesi tume
Sasis juuste salkudest.

“Oh mu kallim, koduranda
Sinu juurde ruttaks ma,
Rahutuma, armu kandva,
Leegitseva hingega!
Kuid mu üle juba voolas
Surma tooja laene pind …
Ei m’e enam siin maailmas
Ühenda’ või ial end’!

Kallim, kurvastus lä’eb mööda,
Ahastusel ots on ka,
Pärast pilk’set pime ööda
Koidu kiir saab kumama!
Ära kurda, et su elu
Ois ju närtsin’d kevadel:
Lootus vaigistagu valu …
Ühte saame ülevel!

Ela hästi! … idast kumab
Koidu piir ju punane,
Tuule hoog ju salus kohab,
Kuid — ei enam minule! …
Ohkades siis ära lendis
Armas vari rutuga
Ja säält kõrgelt kord veel hüüdis:
“Pruut, oh ära nutta sa!”

R. Hansson.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 8, 20. veebruar 1897, lk 61.