Lenau järel.
Une-hõlmas uinu vaikselt,
Punapõskne piigake,
Une-helmed ehtku hellalt,
Sinu kaela, kallike.
Õhtu linnud õnne laulgu
Sulle hellalt elu-teel,
Tuuled tuhat tervist viigu, —
Maga, uinu vaikselt veel.
J. Meelespea.
Uus Aeg 28, 9. juuli 1899, lk 7.
Kuu ujub kõrgel, sääl kus tähte pere
Ja pilve viir;
Kuid laeneid juhib üle laia mere
Ta vägev kiir.
Mu hinge merel valitsed sa voogu
Just nagu kuu;
Sa saadad mulle rõõmu, murehoogu —
Ei keegi muu.
Siin alalises tungis, armu vaevas
On minu rind…
Mul raske on… Kuid see —— kui kuud sääl teavas
Ei sega sind.
J. S. Turgenevi järele Jakob Tamm.
Uus Aeg nr 27, 2. juuli 1899, lk 7.
A. S. Pushkini järele Jakob Tamm.
Õues kerkis häkki kisa,
Lapsed tuppa jooksivad:
“Meie võrgud, isa, isa,
Välja surnu võtsivad.
— “Valetate, teie tondid!”
Ütles isa: “Olge vait!
Kui teil kolgin läbi kondid,
Saate surnut sedamaid!
Tuleb kohus… mina, vaene,
Kahtlemata kimpu jään…
Mis sääl muud, et kuule, naene,
Too mu kuub! Ma sinna läen…
Kus on surnu?” “Isa, oota!
Näe, kus kalda ääres, sääl!”
Ligi nõretavat noota
Oli surnu liiva pääl.
Hirmsalt oli ülesturdun’d
Surnukeha sinakas…
Vast ehk mees, kes mures murdun’d
Enda ära uputas;
Või ehk kalur kukkus vette,
Või ehk joodik — süüdi viin;
Või ehk mõrtsukate ette
Juhtus kaupmees — nüüd on siin.
Mees ei küsi sest, — ta tõttab,
Ümbrust hoolsalt silmas peab,
Jalust surnul kinni võtab
Viibimata vette veab,
Kaldalt kaugemale mõlal
Lükkab surnu liikuma…
Surnu ujub voolu õlal
Hauda, risti otsima.
Kaua surnu vete ladus
Kiikus, liikus voolu sees;
Kui ta silmist ära kadus, —
Tõttas jälle koju mees.
— “Kuulge, lapsed,.. siia ruttu!
Saija toon, kui peate suud!
Teadke, et ei tee sest juttu, —
Muidu malka … mitte muud!”
***
Öösel tõusis torm ja ajas
Laened jões laksuma;
Peerg on kustund mehe majas,
Lapsed läinud magama.
Perenaene pingil tukub,
Pikali on laval mees….
Häkki hääl ta kõrvu kukub:
Keegi klopib akna ees.
—“Kes sääl on?” — “Hei, sisse lase!”
— “On sääl mõni hulgus, või?
Kas on öösel siin sul ase,
Või, kes, tont, sind siia tõi!
Aja sinuga veel jahti! …
Võõras siin ei ruumi saa!”
Laisal käel luugi lahti
Aegamööda avab ta.
Kuu on pilve tagast väljas —
Võõras seisab akna ees.
Pole riideid temal seljas,
Pole elu vaste sees.
Käed külgil kolgendavad,
Paiguti neil muda pääl;
Mustad vähjad tolgendavad
Keha küljes, siin ja sääl.
Mees lõi luugi kinni… tema
Tundis ära kloppija,
Hakkas hirmul värisema,
Ütles: — “Võiksid lõhkeda!”
Mõtted läksivad tal segi,
Läbi öö ta lõdises
Väravas ja aknal tegi
Surnu, kära kloppides.
Veelgi rahva jutunajal
Räägitakse, kudas mees
Igal aastal, sellel ajal,
Ootab võõrast hirmu sees…
Ilm ju päeval pole vaga —
Õhtul torm käib hulguvalt…
Väravas ja akna taga
Surnu klopib koledalt.
*) A. S. Pushikini 10 aastase sündimisepäeva mälestuseks 26. mail 1899.
Uus Aeg nr 22, 28. mai 1899, lk 6.
Rudolf Löwensteini aatel.
Kui eila, armsam Hellakene,
Sind musutasin salaja,
Siis punastades, kullakene,
Sa tõrelesid minuga.
Ja häbenedes läksin mina
Su juurest, rumal poisike.
Ent siisgi olla, ütled sina,
Ma väga kallis sinule.
Kas aimad ise, nägus Hella,
Mind raskel’ proovil sead sa:
Sind armastamast mind ei keela,
Ei luba aga suudelda.
H. Annila.
Uus Aeg nr 5, 29. jaanuar 1899, lk 6.
Graf A. K. Tolstoi järele.
Järve hõbe selget pinda
Varjab tume uduviir;
Rõõmsa nooremehe rinda
Langenud on valu-kiir.
Udul’ õrnal’ toovad tuuled
Varsti kindlat hävitust;
Kaua aega kurtvad huuled
Noorel mehel’ — kurvastust.
Anton Suurkask.
Uus Aeg nr 2, 8. jaanuar 1899, lk 6.
(Puschkini järele.)
Kui üle sinendava mere
Nii õrnalt heljub tuule hoog,
Ja tasa uhket laeva kere
Sääl hällib vaikne vete voog,
Siis mured, mõtted jätan maha,
Kõik laulu muused unustan, —
Siis armsam mulle mere müha,
Tad laisalt kaldal kuulatan.
Kui aga laened lõhkvad kallast
Ja valges vahus villavad,
Ning pikne paugub pilve vallast
Ja välgud vihas vehklevad, —
Ei meri meeldi mull’ siis enam,
Siis lahke mets mull’ mõnusam, —
Siis kindel maa on palju kenam
Ja igapidi ustavam.
Kui kurblik keevas vete vahus
On näha julget kalameest,
Ma aga lootuslikus rahus,
Siis kuulaks orus ojakest.
H. Käger.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 51, 21. detsember 1899, lk 410.
(Puschkini järele.)
Ma uskusin, et unustanud
Mu süda kauem kannata;
Ma rääkisin: “Mis on kord jäänud,
See igavesti jäägu ka!”
Nii kadusid kõik luule kujud
ja armu mured meelesta…
Nüüd aga jälle uued tujud
Su ilu ees löön’d ärkama.
H. Käger.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 48, 30. september 1899, lk 380.
(Lermontov’i järele.)
Üks pilvekene kalju rinnal
Jäi pilguks ajaks puhkama,
Ja varsi puhta taeva pinnal
Säält vara teele tõttas ta.
Kuid kalju näo kortsudesse
Üks niiske jälg jään’d järele,
Ta vajun’d raske mõtetesse,
Ja nutab kõrbes tasaste.
H. Käger.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 46, 16. november 1899, lk 365.
L. G. Tschemisov’i järele.
Veel tamme ladvas lahedal,
Kuis seisis viimsel värinal
Üks lehekene oksal sääl, —
Ta ümber hulvas maru hääl.
Ta kuulas tormi hulumist
Ja aimas surma tulemist,—
Nii iga minut ootuses
Ta viimses hirmus värises.
Ja selle mure, müra sees,
Veel minevik talk mõlkus ees,
Veel seisis meeles ilus mai,
Kus elu talle antud sai.
Kui selge sinitaeva all,
Veel hingas pungas puhkeval,
Ja pärast, täies õitse ias,
Ta seisis torelt teiste seas.
Kus kasesaluga ta koos
Siis tasa vaikses tuulehoos
Sääl öösel sala kohinas
Veel oma mõtteid vahetas.
Nii unistades kaua veel
Tal minevikus mõlkus meel.
Siis kuuldi vilistamas tuult
Ja — lehekene langes puult.
H. Käger.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 45, 9. november 1899, lk 359.
(Lermantovi järele.)
Mind sagest teised sõimasivad
Ja valjult mu pääl’ vaatsivad,
Et andsin tihti andeks seda,
Mis poleks andeks annud nad.
Ka saatus võttis sagedaste
Mind karmil kombel karista:
Mu rinnast õrnem tundmus kadus,
Ei andeks andmust tunnud ma.
Nüüd uuest’ rahva sekka tulin
Ma külma, vilu mõttega;
Kuid igal pool mind vastu võeti
Nüüd lahke, rõõmsa palgega!
H. Käger.
Ajalehe Sakala Kaasanne Sakala Lisaleht nr 41, 12. oktoober 1899, lk 326-327.
Lermantovi järele.
Ei mitte sind ma igatse nii taga,
Su ilu, hiilgust ma ei armasta,
Vaid mineviku mälestusi aga
Ja kadun’d noorust sinus näen veel ma.
Kui vahest vaatan ma su sinisilma,
Nii igatseva pika pilguga, —
Siis lendvad mõtted mineviku ilma
Mu südamega juttu ajama.
Mul näha säält mu noorus’ põlve päevad,
Su näo joontes teisi otsin ma,
Su huuldes — silmad teisi huuli näevad,
Su silmis teisi silmi tunnen ma.
H. Käger.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 40, 5. oktoober 1899, lk 316.
A. S. Puschkin’i järele.
Asjata üks and mull’ antud:
Elu, miks mull’ antud sa?
Ehk miks sala saatus pantud
Kurjalt sind siis kiusama?
Kes mind vaenulisel võimul
Põrmust põuest ilma tõi,
Hinge täitis ime aimul
Kahtlustusi rinda lõi?…
Eesmärki mul ees ei sära:
Tühja täis mu meel ja rind,
Ainult igav elu kära,
Kurvastusel koormab mind.
H. Käger.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 37, 14. september 1899, lk 291.
(A. S. Puschkini järele.)
Ju otsas kõik mu igatsused
Ja kujutused kuldsemad!
Veel ainult valu, kannatused,
Mu tühja südant täidavad.
Mu elutormi tuulte saatel
On närtsinud mu noorus’ pärg!
Ma elan kurvalt ainsal aatel:
Mill’ jõuab kätte viimne järg?
Ma nagu üksik lehekene
Puu oksal kurvalt kõikumas,
Kust kadund viimne ehekene,
Kui tali kätte tulemas.
H. Käger.
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 35, 8. september 1899, lk 283.
K. Fofanovi järele.
Mind ikka sa ,mäletad, vannud,
Kõik ammu kuid unustand ma;
Su südant sa vihaga lõhud, —
Ma vaikides lõhkusin ta.
Meid kokku tõi tahtmatult elu
Ja lahkuda enam ei võin’d,
Meid köitis õrn sõbrus ja valu
Mis mured, mis elu meil’ toon’d.
Me’ püüdsime mõlemad õnne,
Kuid elu ei õnne meil toon’d:
Kõik õnned ju kadusid enne —
Arm tormile ohvriks on saan’d.
Mind süüdistad sina ju ammu,
Kuid sind ma ei süüdista või, —
Kel’ süüdi on sellest, mis elu
Nii karedalt kanda meil’ tõi?
Miks kohut siis selle pääl’ mõistad,
Kes süüdi ei teinud ju sull’?
Sa vale sees elu nii hukkad, —
Ta truuduses hukka läks mul.
Wold. Rosenstrauch.
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 15, 13. aprill 1899, lk 117.
Lermontovi järele. Hermann Saaresild.
Mustjas pilvekene aset võttis
Öösel kalju rünka rinnalla;
Hommikul, kui ärkas mets ja maa
Lustil sini õhusse ta tõttis.
Sõudis üle nurmede ja aasa,
Aga kalju rünka rinnale
Järele jäi niiske märgike,
Kalju rünk, ta nuttis kaua, tasa.
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 11, 16. märts 1899, lk 88.
(Puskhin’i järele.)
Kui tõsi on, mis räägitakse,
Et kui maailm on hingusel,
Kuu kahvatanud kiired üksi
Veel mängvad haua küngastel, —
Kui tõsi see, — mis vaikselt loodan,
Siis hauad saavad avama, —
Sind hüüan: Lilia, sind ootan,
Mu juurde tule, tule sa!
Ja ilmugu see kohkumisel
Selsamal kombel minule
Külm, kahvatu, kui lahkumisel,
Suu valul kistud pingule;
Sa tule nagu tähekene,
Kui heli, tuule õhuna,
Ehk nagu hirmus nägemine:
Mu juurde tule, tule sa!
Ei sellepärast taha hüüda,
Sind armas, kallis Lilia,
Et neile kätte maksta püüda,
Kes sundisid sind surema.
Ma üksnes üelda tahan sulle:
Sind kalliks praegu pian ma,
Sa armas alles oled mulle —
Mu juurde tule, tule sa!
H. Saaresild.
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 7, 16. veebruar 1899, lk 53.
(Feodorovi järele V. k.)
Üks jook, mis armastuseks kutsusin ma
Mis otsata magus mul’ näitis,
Ma ära ta jõin, kuid mu karikat ka
Üks segane peru veel täitis.
O, Jumal! miks põhja ei vastanud ma,
Miks karikat katki ei löönud?!
Sääl pettus maona sees seisis, ning ta
On kihvti mu viinasse toonud!
H. Käger.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 6, 10. veebruar 1899, lk 45.
Sa oled kui roosike õitsel,
Nii ilus, nii puhas ja hää.
Ma tean, et sinu armsus
Mul ialgi meelest ei läe.
Ma nagu õnnist’es käsa
Peaks laotama üle su pää
Ses palves, et taevas sind hoiaks
Nii ilusa, puhta ja hää.
Heine järele A. Paulmeister.
Saarlane nr 34, 31. august 1899, lk 2.
Viisil: Mu südamest ja meelest.
Nüüd vagad laulge rõemsalt,
Sest armu aeg on käes.
Ju meile tuleb taevast
Auu-Issand, abimees.
Ta madal, tasane,
On siiski ilma toitja,
Kuradi vägev võitja,
Ja surma rikkuja.
Ta sõidab eesli seljas,
On ohvriks meie eest;
Ta tahab olla väljas. –
Jääb meile igavest,
Ei kaduvat too ta,
Vaid tahab lunastada,
Ja surres meile saata,
Mis kestab lõpmata.
Ei riiki ega krooni
Siin ilmas otsi ta
Ta jättis taeva trooni,
Ja riiki maha ka.
Ta taha oma auu
Siin varjule nüüd panna,
Ja kuulda Isa sõna,
Ja täita tema nõuu.
Kõik vaesed, vaevalised
Siin kurjal ajalgi,
Kes ristis, hädalised
Siin maa peal olete;
Nüüd julged ommeti,
Tal’ rõemu lugu lööge
Kuningal’ laulu tooge,
Kes teie ülem hea.
M. Schirmer – A. K.
Ristirahva Pühhapäevaleht nr 49, 5, detsember 1899, lk 401.
Ju paistsid tähed taevas
Nii ime iluga.
Mind avateles õue
Öö armsa rahuga.
Ja mets, nii vaga, juhtis
Mind alla järvele,
Et tema pinda näha,
Mis taeva järele.
Ja palju väikseid laeneid
Tuul pani veerema.
Ja tähed vete voolel
Lõid nagu kustuma…
Ka inimese hing on
Kui täht, mis järve veel –
Säält laeneil rõõm käib üle
Ja valu eluteel.
Mülleri järele J. T.
Postimees nr 289, 30. detsember 1899, lk 1.
Ma karmi aja kaasaline,
Sa vanaeit, mil näen ma sind!
Sääl männimetsas, mureline,
Sa ammu, ammu ootad mind…
Sa aknast vaatad, loodad, kardad,
Sa valvad nagu vahi pääl:
Aeg-ajalt kudumise vardad
Käes jäävad sinul seisma sääl.
Pilk lendab väravate juurde,
Käib mööda maanteed otsimas…
Kurb aimdus, alaline mure
On sinu rinda rusumas.
A. S. Pushkini järele Jakob Tamm.
Postimees nr 113, 26. mai 1899, lk 1.
Lermontovi järele J. Kalkun.
Avage mull’ raudsed uksed,
Andke valgust vangile,
Neiu, kellel mustad juuksed
Ratsu, must ja tuline!
Ratsu seljas andke voli
Lagendikul ajada.
Voli, voli, andke voli,
Ei ma muust siis enam hooli,
Ei siis õnne nõua ma.
Andke mull’ üks veike vene,
Vene veike – iluta,
Juurde veel hall purjekene
Harjund hästi tormiga.
Siis ma sõidaks sügavustel,
Liugleks lainte lainetel,
Mängiks mere möllutustel,
Metsikutel kurjustustel
Paindumatul kangusel.
Andke mull’ üks kuldne talu
Kuldse rohuaia sees,
Selle juures metsa salu –
Hõbe koski kohades.
Kosk mind kastaks metsa vilul
Pärlihelgil piiskadel.
Kuldses talus, metsa vilul,
Seal ma lõbutseksin ilul,
Uinuks elu sügisel.
Olevik nr. 42, 19. oktoober 1899, lk 971.
Puschkin.
A. Grenzsteini tõlge.
Kui valmis mälestusesammas,
Ma lõin ta oma väega,
Ei teda riku ajahammas,
Ta pole tehtud käega.
Ei mina iial täitsa sure,
Ma elan põrmus põliselt:
Mu kannel kaotas kõik mure,
Ta ehib elu igavest.
Kõik kuulsa Veneriigi keeled
Ja rahvad merest mereni
Ja nende tunded, mõtted, meeled
Mind mälestavad järgesti:
Ma laulsin neile vabadusest
Ja vaese mehe valudest;
Ei hoolind enda viletsusest,
Ei kuulamatast kurjusest.
Ma maksin inimese võla:
Ma laulsin oma rahvale;
Tal pühendasin kandli kõla,
See hüüab talle järgeste.
Olevik nr. 22, 1. juuni 1899, lk 505.
Varrest vara lahutatud
Lendab närtsind leheke
Kölest tuulest vintsutatud –
Kust sa tuled, vennakene?
Kust ma tulen – küll veel tean:
Kui ka ammu suve läind
Kõrget tamme meeles pean
Ehk küll välk ta puruks teind.
Läbi metsa, vainu veerde
A’ab mind tuule heitlik sund
Üle mäe, oru äärde
Puhkust too ei üksgi tund.
Tuuletiivust lennutatud
Rändan ma ju ammugi
Kodukohast pillutatud
Otsin paika surmani.
Prantsuse keelest E. Aspe.
Linda nr. 51, 14. detsember 1899, lk 831.
Üks viltu vajund majavärk
On ilm … täis kitsaid käikusid;
Kui sirgelt tahad käia sees –
Siis taod pääga talasid.
Noh, kumarda, kui kitsas käik
Ja lagi vajund madalaks.
Ei! parem puruks peksan pää,
Kui sirget selga painutaks.
Petöfi järele J. Parv.
Linda nr. 47, 16. november 1899, lk 765.