Ära urise mitte, puudel! Pühad helid,
Mis nüüd mu tervet hinge täitvad,
Ei sünni kokku sinu kisaga.
Küll teotavad inimesed seda,
Mis nad ei mõista,
Ning hää ja auusa asja pääle,
Mis raske kuulutada neil,
Nad tõstvad nuramise hääle.
Peab koergi nende kombel tegema?
— — — — — — — — — — —
Kui mitte sa mu tarest lahku ei taha
Siis puudel, jäta urin, haukumine maha!
Nii eksitavat selli, kes mul tüli tõi,
Ma enda ligidal ei salli või.
Sakala nr 5, 3. veebruar 1895, lk 2.
J. Sturmi järele A.
“Oh armas ema, miks hiilgavad
Mu õe silmad, nii ilusad?
See hiilgus on ikka elav ja uus,
On kaunim, kui ilu me jõulupuus.”
“”See tuleb küll sest, mu lapsuke,
Et arm on täitnud ta südame:
Ta sooned kõik armust tuksuvad.
Sest armust ta silmad ka hiilgavad.””
“Oh ema, mu ema, kuis armastan sind!
Kas hiilgab mu silm ka? Küll tuksub mu rind!”
“”Nii selgest’, kui kuld.”” — “Ja sinu silm,
Mu ema, on kaunim, kui kõik see maailm.”
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 51, 20. detsember 1895, lk 405.
L o n g f e l l o w i järele J a k o b J ä n e s.
Taevaruumist kui tormiga
Ennast laotab hall pilvede süle,
Laotab end koltunud kõrremaa,
Musta, näotuma nõmme üle,
Langeb nagu üks vaikinud ohke
Alla lumi, nii tihe ja rohke.
Hiilgab, valendab õhu sees,
Nagu vaimustav jumalik valge,
Nagu tormil, mis südames,
Äraandjaks saab kahvatand palge;
Otse kui ilmutaks meile taevas
Muret, mis teda salaja vaevas.
See on eeteri luule; — ja lein,
Mis ta kaua ju põues on peitnud,
Nurme pääle, kus närtsinud hein,
Tasakeste ta alla nüüd heitnud,
Salmisse mulle, kus rahu jume,
Laotanud kõik, — nagu kerget lume.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 48, 29. november 1895, lk 380.
P. Friedheimi saksakeelne laul K. E. Sööti tõlkes.
Oh jätke sõbrad, üksinda
Mind oma valuga:
Mu süda jätke puutmata
Ja kurbdus nõudmata.
Sääl selget silma, oh kui truud! —
Mind siisgi petsivad;
Üks sõna kindel, siisgi tal
On järel pisarad.
Kõik möödas, väljas puhub tuul,
Mu tali algand ka.
Mu süda ütlemata kurb —
Ta jätke puutmata.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 47, 22. november 1895, lk 371.
Krõilovi järele A. T õ e l e i d.
“Mis mühin, kohin siin! Mis kole kõrval!”
Nii vihma sõimas kivi põllu sõrval:
“Ja kõik, eks vaata, rõõmu tundvad temast!
Nad nagu kallist kaimu kaua ootsid.
Mis hääd nad õige märjast mehest lootsid?
Ta paaril tunnil lõppis sahisemast.
Oh võtaks ilm ka mind kord tähel’ panna:
Ju mitu põlve siin ma vaikselt seisan;
Ma rahul, kuhu soovid, viska, kanna;
Kuid tõsist tänu hirmus vähe leian.
Ei kaebdus tõeste ole tühine,
Et ilmas õiglus hoopis väetike!”
— “Suu kinni!” ütles tale ussike:
“See loik siin, kui küll vähe aega sadas:
Vaat’, peletatud siisgi põud,
Ju viljaväljal tõine jõud,
Ja põllumehel kindlam lootussõud;
Ent sinuga on põld ja rahvas hädas.”
***
“Ma teen’sin kümneid aastaid!” kiitleb mõnigi;
Kuid, nagu kivist siin, ei kasu kübetki. —
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 45, 8. november 1895, lk 357.
R. Schweitzeri järele M. Kampmann.
“Mis on elu, isa?” — “”Võitlus, laps, on ta
Milles mõõgad murd’vad, kilbid kärisevad,
Milles südikamad tihti värisevad,
Milles selgem silm ei päikest seleta.””
“Mis on surm, mu isa?” — “”Rahu, laps, on ta;
Kui on möödas tapeluste kole kisa,
Oma ingli saadab alla taeva Isa
Ütlema, et võitlemisest vaba Sa.””
“Las’ mind surra, isa. Hirm mul on
Seista keset vihasemaid vaenumehi!”
“”Laps, Su pääd ei muidu taevas ehi
Eluvõitlusväljal saadud auukroon.
“”Ehk on kihvtine küll vaenumehe nool,
Nõdru kaitseb taevas langemise ajal,
Inglid saadavad sind järsul elurajal,
Armas laps, ja Jumal ise igal pool!
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 43, 25. oktoober 1895, lk 341.
(Heine järele).
Ära karda, et ma armu
Tunnistan maailmale,
Kui mul huuled sinu ilust
Voolavad kui lätteke.
Nii kui lille metsa peidus,
Magab vaikselt varju all
Kõik see põlev sala asi,
Mis mul põues lõkeval.
Lõhnab välja tule-kibe,
Roosist — ära karda sa.
See maailm ei usu lõkkeid:
Saab neid luuleks pidama.
K.
Ferd. Freiligrathi järele K.
Oh armasta, kui kaua võid, oh armasta, kui kaua saad!
Küll tuleb tund, küll tuleb tund, kus kalmukünkal kurvastad!
Ja selle eest sa kanna hoolt, et arm sul põleb südames,
Nii kaua kui üks kallis hing, sull ohverdab end truuduses.
Ja kes sul südant lahti teind, oh tee sel, mis sa jõuad, heaks!
Sa rõõmusta tad iga pilk, ei ta su pärast nutma peaks.
Ka oma suud sa valitse — pea pääseb sõna õigelt teelt!
Oh Jumal, see polnud kurjaste — kuid teine läeb ja peksab keelt.
Oh armasta, kui kaua võid, oh armasta, kui kaua saad!
Küll tuleb tund, küll tuleb tund, kus kalmu künkal kurvastad!
Siis langed sinna põlvili ja peidad silmad rutuste
— Ei näe nad kallist ialgi — sääl pika, niiske rohusse.
Ja hüüad: “Vaata kõrgelt sa, su haual nutan pisaraid!
Oh anna andeks, unusta, et minult palju kurbdust said!
Kui ta ei kuule, ei sind näe, ehk sa küll palud alati,
Ei ütle ialgi ta suu: Sull andsin andeks ammugi!
Sull andeks andis ta, kuid silmavett on liiaste
Ta sinu pärast valanud, jäe vait — ta läinud rahusse!
Sest armasta, kui kaua võid, sest armasta, kui kaua saad!
Küll tuleb tund, küll tuleb tund, kus kalmu künkal kurvastad!
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 27, 5. juuli 1895, lk 212.
Chamisso järele J. Leppik.
1.
Kuis hädaks saanud ajas
Rõõm ella heidele!
Ta üksi koles majas
Ja nutab ärdaste.
Ta armsa lapse pannud
Nad kitsa kirstusse,
Ja leina laulul kannud
Siis vilu hauasse.
2.
Kui valge kirstu pääle
Maa kukkus kalmusse
Ja tumelt tegi hääle
Mis kuulda ülesse,
Siis valu eide rinda
Sääl täitis lõpmata
Ja kattis mulla pinda
Ta pisaratega.
3.
Kui kevadises ilus
Päev paistab kõigile,
Eit istub üksi vilus
Ja nutab nukraste;
Kui teistel valu võtab
Öö oma rahuga,
Ta oma kambri tõttab,
Et last sääl leinata.
4.
Nii jällegi tall nuttes
Ei silmi tule und,
Ja lapsest sonib jutus
Ehk käes küll kesköö tund.
Ta oma lapse rammul
Näeb ukse avama,
Ja endsel kergel sammul
Siis juure ruttama.
5.
Oh ema, maa sees rahus
Ei või ma viibida,
Et minust alles lahus
Sa nutad lõpmata.
Su pisaraid näen mina
Mu hauda voolama,
Mu särgike ja lina
Kõik märjad nendega.
6.
Oh ema, naerul sinna
Mu kalmu kambrisse
Hääd õhku lase minna,
Siis kuiv sääl uueste;
Siis sinu selget silma
Laps vaatab rõõmuga,
Nii kuda õitsvat ilma
Siin enne vaatas ta.
7.
Oh ema, ära nuta!
Mis pisar voolab sull’?
Sa parem alla rutta,
Kus asu antud mull’!
Sääl oma last, sa kaisus,
Võid armul kallista,
Kui pehme lille haisus
Võid rahus uinuda.
8.
Nii troosti sõnu tema
Sääl kuuldi rääkivat;
Sest tunnist saadik ema
Ei nähtud kaebavat.
Küll kahvatas ta palge,
Kuid silm jäi selgeks tal:
Ta läind, kus päeva valge,
Ei ial paista all.
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 15, 12. aprill 1895, lk 118—119.
Kord olin mina külas,
Kus ilus neiu elas,
Maailmal tundmata.
Ma tahtsin õrnaste
Üht musu omale —
“Ei ial,” ütles ta,
“Sa musu’ ‘saa!”
Kui lahkumise tunnil,
Ma armu õrnal sunnil
Ta juurde läksin nüüd —
Siis langes soojaste
Ta minu rinnale!
Üht musu tundsin ma
Ma huultela!
Ümberpannud A. Paulmeister.
Saarlane nr 28, 11. juuli 1895, lk 2.
Must silm, vaata õrnas armus
Minu pääle heldeste,
Tasa, hellalt, leegitsedes,
Arvamata magus öö!
Võta kõik maailma minult
Oma sala paistega! –
Ei siis su õrnat läiget
Igavest’ ei unusta!
Lenau järele A. Paulmeister.
Saarlane nr 22, 30. mai 1895, lk 3.
Nii elu läeb,
Kõik vaiksed rõõmud, valud ajas kaovad,
Me elu küünlad tasa alla vaovad.
Me näeme und siin ühest, teisesta
Ja kaotame kõik aated ajaga –
Nii elu läeb,
Nii elu läeb,
Kui sala kalju mere laente vahus
Võis laeva lõhku, kesse rändas rahus,
Nii suured valud meie elu lõhkvad,
Et surma ahastuses hinged õhkvad –
Nii elu läeb.
Nii elu läeb
Ja kuni õhkukene kätte jõuab
Hing ehmatades endalt otsust nõuab:
Mis eesmärk oli sinul silma ees,
Mis püüdsid eksitava elu sees?
Nii elu läeb.
Nii elu läeb
Ja äkist öö on käes, ilma hoolimata
Me hauast mööda sammub oma rada –
Oh igavene ilma Juhtija,
Kas nii me saatust oled loonud sa?
Nii elu läeb,
Nii elu läeb.
Oh kohkvel süda, miks nii küsid sa,
Su Loojad, ligemest sa armasta;
Sel käsul eesmärk, õnnistus on sees.
Las elu jääb, meil paradiis on ees,
Meil Jumal jäeb.
Alide v. Schwarzkoppen’i järel Elise Aun.
Postimees nr 210, 20. september 1895.
Tiigi vaikse sügavuse
Kuu ju hõbe helki toob,
Halja kõrkme vanikusse
Kahvatanud roosid loob.
Hirved käivad mööda kallast,
Nende kujud paistvad vees,
Vesilinnud jõevallast,
Sahistavad kõrkme sees.
Nutuga ma pilku heidan
Üle vaikse järve vee,
Ja su pilt, mis hinges peidan
Kutsub mind kui palvele.
Lenau.
Postimees nr 155, 18. juuli 1895, lk 3.
Sääl Hirsau varemetes
On kena jalakas,
Ta üle porsun’d müüri
On vabalt mühamas.
Ta juures hoidvad teda
Sääl kloostri varemes
Ei katust ole enam
Tal tüliks kasvades.
Et kitsa-müüridesse
Ei õhk, ei päike saa,
Seepärast üle müüri
Ta tõusis väega.
Nüüd neli seina näit’vad
Kui oleks varjuks nad,
Et tema kroon ja oksad
Võiks saada ilusad.
Ka Wittenbergi kloostris
Kord kasvas kena puu,
Ta lõhkus porsun’d lae,
Mis nõrk ja armetu.
Oh kõrge päikse vägi,
Sa hauad valgustad!
Oh taeva võim, sa tõused
Ja kõiki elustad!
Uhlandi järel P. J.
Postimees nr 153, 15. juuli 1895, lk 2.
Ju pehmelt puhub õhtu tuul,
Ja künnilind ju laulab puul,
Kõik loodus uueks läinud.
Näe, kudas õitseb lilleke!
Mu süda, ära muretse,
Sa kevadet ju näinud.
Ilm ehib iga päevaga,
Ei tea, mis saab veel tulema,
Ei lõpe õitsemine.
Kõik hiilgab, heljub orus, mäel,
Mu südames kui salaväel
Ka algab õitsemine.
Uhlandi järele P. Jakobson.
Postimees nr 135, 22. juuni 1895.
Jõevesi voolab kohinal,
Mäed paist’vad ööl kuupaistelisel
Ja kasak oma piigi na’al
On väsimusest puhkamisel.
Oh kasak, ära uinu sa,
Mäemees ehk tuleb salaja.
Paat kiigub kasakaga vees,
Ta tõmbab noota jõest välja,
Oh kasak, surm on nooda sees,
Jõel paha tund, ei ole nalja.
Kas noolt ei kuule vuhama?
Mäemees ehk tuleb salaja.
Ja vaata, vetel läikivail
On rikkad kasakate külad,
Kus lust ja tants on nooremail –
Oh põgenege, kerged jalad,
Ja piigad, vaad’ke hoolega!
Mäemees ehk tuleb salaja,
Puschkin’i jär. P. Jakobson.
Postimees nr 135, 22. juuni 1895, lk 3.
(Heine järele).
Kus mühab öösi kohutav rand,
Üks noormees seisat’leb;
Rind ärdalt tal tuksub, pää kahtlustest kihab
Ja tumedal huulil ta laenetelt pärib:
“Oh öelge, mis tähendab elu?
Seda muistest mõistatust mõistke,
Mille kallal ju mitu pääd end on murdnud,
Pääd, mida Egiptuse kaabud on katnud
Ehk Türgi turbanid, pigi mütsid:
Parukapääd ja tuhat teisi
Vaeseid auravaid inimese päid. –
Mis tähendab inime, öelge!
Kust on ta tulnud? Kus läheb ta?
Kes elab sääl kõrgel kuld tähtede piiril?”
Rand ümiseb vana harjunud viisi,
Tuul kohab ja pilvede rünkad rändvad,
Osavõtmata külmalt säravad tähed,
Ja üks narrike ootab vastust.
A. T. Kaljuvald.
Postimees nr 103, 12. mai 1895, lk 2.
(Anastasius Grüni järele).
Neid, kas nägid, kuis ma nutsin?
Vaata, naeste pisarad
On kui taeva-kaste tilgad,
Mis sääl õites säravad.
Kas neid ööne pime nutab,
Kas neid hommik naerdes toob,
Ikka lille kosun’d ärkab
Sest tad kaste uueks loob.
Aga mehe pisar näib mull’
Hele vaiku ida pool,
Sügavamast puude rinnast
Harva käib ta vaba vool.
Lõikama ta koore sisse
Südameni pead sa,
Kuni selge märg säält hoovab
Hele kuldse kiirtessa.
Peat ta vool ehk kuivab,
Puuke uuest puhke läeb,
Tervitab veel mõnda suvet,
Aga haava-lõige jääb.
Mõtle, neiu, puuk’se haava
Kaugel ida piirilla.
Mõtle ka see mehe pääle,
Keda nutvat nägid sa.
A. T. Kaljuvald.
Postimees nr 99, 5. mai 1895, lk 2.
(Heine järele.)
Tasa läbi südame
Lehvib heli mahe
Kiigu, liigu kaugele
Laulukene mahe;
Lehvi sinna mejasse,
Kus on lilled puhkel,
Leiad sääl siis roosik’se,
Tervist hüüa uhkel’;
A. T. Kaljuvald.
Postimees nr 89, 22. aprill 1895, lk 2.
Lermontovi järele J. R.
Ma tuleviku pääle kartes vaatan,
Ja mineviku pääle mõtlen hirmuga,
Ma argselt pilku oma ümber saadan,
Et võiksin halastajat hinge leida ma…
Kas ilmub ial veel mul päästja ingel,
Kes avaldab mu igatsejal hingel,
Miks peaksin elama, mis pean lootema?
Kas ütleb keegi, mis ma süüdi teinud,
Et saatus kurjalt minust üle käinud,
Mu südant pannud mure ohkel leinama?
Mult elu armutu on ära võtnud
Kõik armuõnne, lootused ja rahu ka…
Küll tulevikul’ rõõmsast vastu tõtnud
Ma oleks… Praegu valus ohkan, vaikin ma.
Ei ots veel pole tulnud hädadele,
Mu süda murele ja kurbtusele
On aina asupaigaks saanud lõpmata.
Kui roosinupp, mis puhkes õite ilus
Ja närtsis põhjatuulte karmis vilus,
Nii saatus oma ohvriks teinud ta…
Olevik nr 47, 21. november 1895, lk 1122.
Sergei Sosanovi järele vabalt A. Rennit
Viimseid kurbe suveandekesi
Ettevaatlikult ma täna tuppa tõin.
Närtsind õiekestes hiilgas kaste,
Mida musutades ma säält jõin,
Nagu mõrsja palgest pisaraid…
Kalmult korjasin need lillekesed,
Kus mu sõbrad, tutvad hingamas,
Ja neid vaates mõtlen nende pääle,
Keda hing mul enne armastas,
Ja kes muidu unustatud said.
Sügisene öö, sa ustav õde,
Minu hingele, mu mõttele
Hoia õitsemas veel mõnda lille
Mõrsja — surma pulma-pärjasse,
Kes mul sosistab et: “aeg on nüüd!”
Olevik nr 46, 14. november 1895, lk 1097.
Karl Geroki järele G. E. Luiga.
Õhtu päike Haranis veereb juba madalale,
Noormees, väsind reisiteel, istub maha hallikale:
Jakob on see põgeneja: ema kodust pidiu ta
Isa õnnistuse saatel, venna vihal lahkuma.
Oh kuis leinab kogu meel Kananimaa rikast pinda:
Võeras rahvas, võeras maa toovad kartust tema rinda
Ja ta küsib karjahoidjailt: Vennad, kelle on see maa?
Kas on Nahoripoeg Laban, sõbrad, teile tuntud ka?
Ilus Rahel tuleb säält karja keskel kenamaste,
Kurjus-kepp on käes tal, kuninglik on tema aste.
Noormees tema lambaid joodab, annab talle nuttes suud:
“Õnnistust sull andku Jumal, ilus õde, armas pruut!”
Neiu silmad säravad tall’, kui õnnetähed taevast,
Võersil leiab kodu ta, leiab rahu reisivaevast.
Rõõmsalt kannab kuuma, külma, armastuse orjuses,
Aastad lendavad kui päevad, saak tal kasvab külluses.
Igal pool, kus taeva võlv varjab inimeste üle,
Saadab rohket õnnistust Vägevama armu süle:
Armastus, kui kuldne ahel, tema lapsi ühendab,
Nende sõprust riigist riiki tema vaim neil pühendab.
Ei sa muidu, rändaja, taeva redelit kord näinud,
Nagu Issand tõotas, on su kaasas ingel käinud.
Usu ikka, et su saatja, et su vägev karjane
Viib sind jälle Jordanile armsa isamajasse.
Kussa Jordan kastab maad, võid kord rõõmsalt koju minna,
Tulid äkki, kepiga, – kahes hulgas lähed sinna.
Lange põlvili ja palu, ütle alandlikul suul:
“Midagi ma väärt ei ole, Issand, mis sa tegid mull’.
Olevik nr. 45, 7. november 1895, lk 1074.
Saksa keelest (Düna Zeitungist) C. Hermanni järele
B. Weber.
Suud tahan anda, armsam, sul
Ma viimast korda veel,
Et lahkumise tunnil mul
Nii kurb ei oleks meel.
Kätt surudes sa tröösti mind,
Sest jääd’valt lahkun ma:
Ei ial isamaad ja sind
Ma vaene näha saa!
Olevik nr. 42, 17. oktoober 1895, lk 996.
Venekeelest –rgn.
Lihtne laanelilleke
Sattus lillekimbusse
Milles õits’vad näälik’sed
Lopsakad ja lõhnased.
Näälikene lõhna andis
Lihtsa laanelillele;
Tululine tutvus kandis
Kasu nõuda kõigile.
Olevik nr. 40, 3. oktoober 1895, lk 950.
Prantsuskeelse laulu järele, mis Maria Stuart aastal 1542 Prantsusmaalt lahkudes luuletas.
L. Eichwaldt.
Hääd tervist, kallis Prantsusmaa,
Mu kasvukoht, kus rahu sees
Ma rõõmu tundsin lapsena:
Sa kaod kui udu silma ees.
See laev, mis sinult kannab mind,
Viib poolt mu vaimust endaga,
Kuid teine pool ei jäta sind,
Maid jääb su juurde elama.
Sääl kõndes kadund õnne raal
Saab ta mu südant sundima,
Et kõigel oma elu aal
Sind meelest ta ei unusta.
Olevik nr. 36, 5. september 1895, lk 859.