Õnn elus on kui silmapilk;
Ei või Sa teda tunda,
Ei iial temast ütelda,
Et täna ilma soovita
Koos olnud Sina õnnega.
Õnn elus on kui silmapilk;
Kui ta s’ust juba läinud,
Kui rahu rinnast viinud,
Siis süda tunneb valuga,
Et ilnud koos kord õnnega.
Vabalt Greifi järele: A. H. T.
Valguse lisaleht nr 11, 19. juuni 1890, lk 88.
Sa oled nii kui lilleke
Nii õrn, nii hellake.
Kui silman Sind, siis südames
Mull hoovab õnnistus.
Su pea peal käed lauta
Ma tahaks palvela,
Et taevas ise armuga
Sind võtaks kaitseda.
Heine järele E. Kitzberg.
Valguse lisaleht nr 10, 2. juuni 1890, lk 80.
Me’ joome — silmad katte all
Siin elu-karikaid;
Kuld ääri märjaks kasivad tall
Me’ omad pisarad.
Kui aga langeb surma eel
Meil kate silmi pealt
Ja keik, mis armas elu teel,
Kaub ühes jäädavalt, —
Siis näeme: tühi põhjani
On kuldne karikas, —
Jook — paljas mõte oligi,
Mis meid nii meelitas.
Lermontovi järele J. Umblia.
Valguse lisaleht nr 10, 2. juuni 1890, lk 80.
All orus kahe kingu vilul
Üks püha klooster asumas;
Ta ümber halja pärja ilul
Lehtpuude riad kasumas,
Nii vilkus õhtu videvikul,
Kui pime viibis kuristikul,
Lamp noore nonni akna peal.
Mindaali puie salustikus,
Kus ristid seisvad ridastikus,
Kui vaiksed hauu’de vahtijad,
Seal lin’de koorid laulsivad;
Ja kalju kurgust vulisedes
Lõik läted jahe laenega
Ning ripp’va kalju kulmulla
End sõbralikult ühendades,
Nad mööda vainuid õitsevaid
Siis vool’ma tõttsid sedamaid.
Mäed paistsid kaugel põhja rajal,
Kus hommikuse koidu ajal, —
Kui tasa oru vaikuses
All hallid suitsu sambad jõudvad,
Ja ida pool’ end pöörates
Muesiinid rahvast palvel’ nõuudvad;
Ja kõrgelt tornilt mahedalt
Kell püiab uin’jaid äratada
Sell vaiksel tunnil pühakalt;
Kui mööda väikest jalgtee rada
Vett tooma, alla, virgaste
Läeb noor Grusiini neiuke, —
Nad valgeis lume mundriets,
Kui müirid hõbe hiilguses,
End taeva telgil tähendasid;
Kuid loode tunnil paista lasid
End kuues purpur punases.
Nei’ keskel, pilvi tülitades,
Pead kõrgem teisi kehetas
Kasbek, Kaukaasust valitsedes,
Kui preestri riides hiilgavas.
Lermontovi järele M. Ollino.
Valguse lisaleht nr 9, 24. mai 1890, lk 71-72.
“Mis kära teed sa siin, sa rumal vihma hoog!
Eks vaatle ometi, kas pole patu roog!”
Nii vihma sajatas, kord kivi põllu sees,
Mis ammust ajast ju, siin kündjal tüliks ees:
“Ja rõemus pealegi ta üle rahvas nii!
Mis kasu teinud ta siis nõnda ometi?
Küll ammu oodeti, kui kallist sõbra meest
Nüid kõigist sadaski paar tundi pilve seest!
Ma aasta-sajad siin: nii vagane ja vaik,
Kus tõugatakse mind, seal on mu asupaik; —
Ja siiski tänu ma ei kuule kunagi,
Lä’eb keegi mööda mu’st — ei lausu sõnagi.
Tõest õigest’ öeldakse: täis valet on maailm,
Ka iial näinud pole siin õigust minu silm.”
— Pea ometi kord suu!” seal hüidis Vihma-uss,
“See vihma märjuke on päris õnnistus!
Ta’st põudne põlluke uut jõuudu rammu sai
Ja põllumehele head lõikus’ lootust tõi;
Ning miks ei märka sa, et sinust ühtki head
Ju pole põllus siin, sa tüliks veel, kas tead!”
——–
Nii kiitleb mõni mees, et ametis on ta
Siin selle valla sees ju teenin’d elu a’a,
Kuid seda ‘p märkasin, et kohta täidab ka,
Kui põllus kivigi, niisamma kasuta.
Vene keelest Krõilovi järele G. Soom.
Valguse lisaleht nr 7, 11. märts 1890, lk 56.
Petöfi järele C. Kuusik.
Üks viltu lagund maja värk
On ilm, täis kitsaid ruumisid
Kes sirgelt tahab käia sees
Piab piad taguma.
Ja kumardu, kui kitsas käid,
Ja lagi vajund madalaks.
Pea parem puruks peksame
Kui sirgelt selga painutan.
Valguse lisaleht nr 6, 5. märts 1890, lk 48.
Seal võõral väljal kaugel
Lõi soldatil viimane tund,
Ja närtsinud silmade laugel
Ta näeb seal nüid surma und.
Kõik kuulsamad kindralid läevad
Seal mööda aasa äärt,
Kuid ükski neist, kes teda näevad,
Ei pia tad matmise väärt.
Ei vahva soldati rinda
Saand raha ei tähekest,
Vaid peal pool mulla pinda
Piab luituma igavest.
Nii mitmelgi vapral mehel
On palju kaebajaid,
Kes valavad leina ehel
Ta pärast pisaraid;
Kuid sellel soldatil pole
Ei hauda ei ristikest,
Ei leinajaks tal ole
Üht ainustki omakstest. —
Seal kaugel kodurajal
Tad ootab üks isake,
Ja ütleb õhtu ajal:
“Surnd on ta nüid tõeste!”
Seal istub üks nutja ema
Ja kaebab haledalt:
“Liig kauaks nüid viibib tema,
Ei näe ma vist enam mu last!”
Seal nutab üks sini silma
Neid kahvatand pisartest:
“Ehk jäingi nüid sinust ilma,
Ei kao sa mul südamest!”
Kolm paari silmi vaatvad
Ta järele kaugele,
Hulk silmavett nad saatvad
Tal taeva ülesse;
Seal taevas vastu võtab
Neid lahkest pilvesse,
Pilv kiirusel tuulega tõttab,
Viib nad võõrale väljale.
G. Seidl’i järele M. Kampmann.
Sakala nr 32, 22. detsember 1890, lk 3.
Kus õõgab süda armastuses,
Oh ärge teda puutuge!
Kes seda jumalikku sädet
Siin kustutab, ei hästi tee.
Kui ial leida laias ilmas
Üks vaikne, püha paigake,
Siis on see noor ja vaga süda,
Kes armastab nii hellaste.
Oh jätke tal see unenägu,
See hiilgav õilme kevade;
Ei tea te’ mis paradiisi
See unenäoga rikute.
Küll murdus mõni tugev süda
Kui riisuti talt armastust;
Ja mõni hing saand kannatades
Täis viha, pilget, pimedust.
Ka mõnel rind on valus lõhkend.
Ja valjuste ta kisendand
End heites ilma tolmu sisse —
Ta ingel hinges surma saand.
Siis kaebate küll enda peale;
Ei kahetsuse pisarad
Tee närtsin lille õitsma jälle,
Ei ära surn’d südameid.
Geibeli järele E. Aun.
Rääk rükki orases, ta nägi,
Kuis lõoke õhus üles püis,
Kuis nagu imeline vägi
Tad vabalt taeva alla hüis:
“Oh taata ette, lõo, vahest
“Sind kotkas seal võib tabada
“Ta põlgab laulu rinnast, lahest,
“Mis kõrgel hõiskad vabana.
“Sa lenda alla, sest siin rohus
“On julgem, kui seal sini õhus!”
Kuid lõõritades ikka üles
Lõo tõusis, keerles kõrgemal!
Seal vabas, taeva õhu süles
Ta laulis healel elaval:
“Ka võtku kotkad mind ka piirde
“Neid varitsegu sada mind,
“Ei nende kurjalaste tiir-tee
“Mind kohuta. Ma vaba lind,
“Ja vabadust ma tahan kiita,
“Sa, rääk, võid rohus aega viita!”
Sturmi järele A. Daniel.
Sakala nr 18, 26. mai 1890, lk 4.
Saksakeelest A. —el.
Vana eit, pää valge, raamat ees,
Istub laua ääres otsides,
Raamat, kaaned tolmust laetud
Laudilt tolmunult ta võetud.
Oli aeg, kus ta ka ilus uus,
Aega nüüd ju viinud igavdus.
Otsides ta lehti lennutab
Tumet silma leidu selgitab:
Kõltund tamme lehekene tuim,
Ammu närtsind, pleekin’d, kõdun’d, kuiv.
Leht kord kasvas oksal tamme puus
Oh need ajad suikvad surma suus!
Lehte nähes lendab eide meel
Selle peale, kes kord noorus’ teel
Lehte, noppis, andis temale,
Siis kui õitses elukevade
Enne, kui tal suikus surmal’ silm:
Oh, need ajad läind, nüid tõine ilm!
Sakala nr 16, 12. mai 1890, lk 1.
Täis kihvti on minu luule —
Ei tõisite olla see või,
Sest kihvti Su roosihuule
Mu õitseva elusse tõi.
Täis kihvti on minu salmid
Ei tõisite olla või see,
Mu südames skorpionid
Ja — Sina, mu armuke.
Heine järele K. Krimm.
Sakala nr 1, 13. jaanuar 1890, lk 2.
“Kus kasvab maailmas okkata roos?”
“”Mu laps, mina seda ei tea;
Kui okas ja õis pole kasvanud koos,
Siis roosiks ma seda ei pea.””
“Ma nopiksin roosisid siit ja säält,
Kuid okkad liig torkavad mind,
Seepärast jään kaugelta vaatama päält,
Ja igats’des lõhkeb mu rind.”
“”Oh rumal laps julgesti siruta sa
Kätt okaste keskele ju,
Las’ väikene valu jääb vaatamata,
Kuid siis roos, kuid siis roos tõest’ on su.””
Saksa keelest M. Kampmann.
Postimees nr 149, 29. detsember 1890, lk 2.
Ilma elu on kui udune öö: ta muudab iga
tuulega ja valgendab ennast kuupaistega.
John Smith.
Helinal hoovavad huulede seest
Sõnade salgad sahinal,
Mõteta mõikudes mõnitud meest –
Patustad paljusid pahinal.
Eksinud eredad, vaimustan’d meelt,
Ahnitsen’d auu agaraid.
Pööranud paljusid pidevalt teelt –
Ühiseks loon’d ka paganaid.
Siisgi veel kuulsuse kõminat, häält,
Tõusema rajal, targa-maal.
Sõnad on vaikinud, lillede päält,
Ärkavad kõned ju kahinal.
John Smithi järele A. Krikmann.
Postimees nr 143, 15. detsember 1890, lk 2.
Mis on arm? Kas tunned teda?
Mis on arm? Võid kõnelda?
Arm on tõde, arm on luule
Arm ei näe ja arm ei kuule,
Arm on kurt ja arm on pime,
Arm on ilmas suurim ime;
Arm on pettus, arm on truudus,
Arm on vana, arm on uus,
Arm on õitsev lille-nurm,
Arm on elu, arm on surm,
Armu ei või usku silm.
Muutlik kui aprilli ilm,
Kõnnib julgesti ja argsi
Tihti tuleb üsna vargsi,
Süda, ei veel märka sa,
Ainus pilk – ja sääl on ta!
W. Hellwigi järel – mpm. –
Postimees nr 125, 3. november 1890, lk 2.
Meile on järgmine kiri avaldamiseks saadetud:
Kurva meelega olen mitu korda lugenud, kudas mõni mees kadunud suguvenna J. Kunderi vaimurikast tööd oma nüri mõistusega tuhnib; nüüd aga lõpeb mu kannatus seda nähes, et mõned ju nii julgeks läevad ja ilmunud Kunderi tööd oma nime all hakkavad ajalehtedes ilmutama. Sarnase inetu, ühtlasi ka kardatava katse on keegi C. Kuusik Valguse lisalehes № 26 sees 1889 aastal ära teinud, kust ta J. Kunderi Lermontovi järele ümberpandud laulu: Ingel (Ангель) mis 1884 aastal “Oma maa” № 5. sees ilmus, oma nimel trükkida laseb. Et lugejad asja tõsidust ise näeks, siis panen ma mõlemad laulud, J. Kunderi tõlke ja C. Kuusiku ärakirjutuse, siia ülesse.
J. Kunderi ümberpanek: Ingel (Ангель)
Kesk öö ajal taeva all ingel käis
Ja vaikselt laulma ta näis;
Õhk kuulas ja kulasid tähed ja kuu,
Kuis helises ingli suu.
Ja hingede õndsusest laulis ta keel,
Kes Eedeni õite seas veel, –
Ja jumala vägevust kiitis ta ka
Sääl sulava sõnadega.
Ta südamel sonis üks hingekene,
Seda hällis ta ilmale.
Ja õrnasse hingesse ingli viis sai,
Ta kõrvusse kõlama jäi.
Ja kaua veel lapsele helises ta
See ingli viis sõnadeta.
See ingli laul helises ilusam tal’
Kui keegi hääl taeva all.
Ingel!
Venekeelest C. Kuusik.
Kes öö ajal Ingel seal Taeva all käis
Ja vaikselt ta laulma näis;
Õhk kuulas ja kuulasid tähed ja kuu,
Kuis helises Ingli suu.
Ja hingede õndsusest laulis ta keel,
Kes Eedeni õite seas veel,
Ja Jumala vägevust kiitis ta ka
Sääl sulava sõnadega.
Ta südamel soonis *) üks hingekene
Seda hällis ta ilmale,
Ja õrnasse hingesse i n g l i **) viis sai
Ja kõrvasse kõlama jäi.
Ja kaua veel lapsele helises ta
See Ingli viis sõnadeta
See Ingli laul helises ilusam tal’
Kui keegi sääl t a e v a **) all.
*) Mis Te “soonite” siin, hr. Kuusik?
**) See on ilus, et siin ingli ja taeva väikeste alustus-tähtedega kirjutate, just nagu Kundergi; on loota, et edaspidi ärakirjutuse kätte õpite!
Postimees nr 111, 2. oktoober 1890, lk 3.
M. Lermontovi järele M. Kampmann.
Kui ränk, et eluteed pean tõtma,
Siin ilmas ainu üksinda,
Kõik valmis rõõmust osavõtma,
Ei keegi kurbtust jagama.
Neid päevi minu silmad näevad,
Mis oksal näeb üks üksik lind;
Kuud, aastad, nagu unes läevad,
Kuid ikka kurtma jäeb mu rind.
Nad jälle tulles paistvad kuldsed
Ning haljaks lööb end elunurm,
On käes, ei paremad kui muldsed. –
Mind ootab üksik haud, kurb surm.
Kas paranevad saatus-haavad,
Kas hoolib ilm mu kaebtusest?
Mu surmast enam rõõmu saavad
Tõest’ nad, kui minu sünd’misest.
Postimees nr 110, 29. september 1890, lk 3.
(О. Крылов’i mõte)
Kord naaber naabrilt astjat laenuks võttis
Et selles pidukalja valmista’.
Ja rõõmsal meelel kodu poole tõttes
Ta mõtles, nüüd hääd kalja pruulida
Ma võin, sest nüüd ma olen astja leidnud
Mis selle tarbeks just kui loodud näis
Kuid mehike! Ta oli ennast petnud
Mis parata ta vaenekene võis,
Sest astjas oli viin ju ennem seisnud
Ta keetes siis ja põletades katsust
Tast viina haisu eemal tõrjuda
Kuid viimaks nägi, et ta vaev ja raskus
Kõik jäi – ja oli hoovis tuluta.
Sest astjas ei see jätnud paha nalja
Vaid rikkus ikka ära tema kalja.
***
Sest vanemad, te mõistge, saage aru
Ja hoidke lastest nagu tulukest
Te’ eemal v i i n a, ett ta juba vara
Ei võtaks hukka saata õrnakest.
Sest see, kes korra viina ohvriks langen’d
Ei seda naljalt lahti lase ta
Vaid ta on igavesti langen’d, kadun’d
Ja hukka läinud ilma armuta. –
A. T.
Postimees nr 86, 4. august 1890, lk 2.
Poiss vallatusel mässas, müllas, jahtis,
Ja enda varju kinni püüda tahtis,
Kuid aga vaevalt astus ainsa sammu,
Siis oli vari paigalt juba ammu.
Poiss jooksis asjata tükk maad; siis hüüdis:
“Et mine, mine, kui sa mind ei taha,
Läen tagasi! — Jäe igavest’ must maha!” —
Teel vaatas ümber: Vari poissi püüdis.
Oh neiud, lugege mu valmi!
Mis arvate? Ei kõnele ma teist,
Vaid laulan troostiks seda salmi,
Neil, kes on õnnepüüdel kurvaks läinud meist’
Nii mõni püüab õnne praegu,
Ja näeb vaeva ilmaaegu.
Ning teisi, kes tal pöörnud selga,
Õnn ise püüdmast sugugi ei pelga.
Krõilovi mõtetel M. Kampmann.
Postimees nr 60, 5. juuni 1890, lk 2.
M. Lermantovi järele.
Sant palus — suutäit leiba soovis —
Tal silmist paistis elav piin…
Ja keegi tuli — kivi pani
Ta sirutatud kätte siin…
Nii sinu armastuse pärast
Ma valasin ka pisaraid, —
Nii sinu silmi valesärast
Mu tunded petetud ka said.
J. A. Weltmann.
Postimees nr 50, 5. mai 1890, lk 2.
Soome keelest A. Daniel.
Kallis kevade on käe,
Talve tuisku silm ei näe.
Päike jälle koidab,
Kõrgest taevast loidab.
Päikse valgel,
Ilu palgel
Loodus täiel elu algel.
Vesi ojas veerlemas,
Laene järves keerlemas,
Kalda poole vaub
Sinna ära kaub.
Pajud, haavad
Lehte saavad,
Ploomid juba
Õelmid a’avad.
Põõsad ja puud
Aasad ja ra’ad;
Orud ja muud
Õitsevad maad,
Ime ilusaks kõik lähvad.
Kodu pinnale
Tulnud kevade,
Viinud talve mured ära.
Rahva südame,
Toonud lootuse
Jälle kevadine sära! —
Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 221.
Heine järele A. Däniel.
Et sina mind ei armasta,
Ma sellest hoolin väha;
Kui silma võin sull’ vaadata,
Siis rõem mu palgel naha.
Sa viskad, vihkad tõesti mind –
Nii lausuvad su huuled,
Kui ma neid suutleks, paisuks rind,
Ma oleks õnnis – kuuled?! –
Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 220.
Heine järele.
Hommiku kui unest ärkan
Küsin: tuleb armuke?
Õhtu jõuab, õhtses märkan
Ei veel tulnud armuke!
Öösi vaevlen vaene voodis
Rahutult, mul silmad vees.
Unistades, nagu haige
Päeval olen jälle töös.
A. Daniel?
Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 220.
Heine järele.
Minu vaikne valu voodi
Valmistatud surnu haud,
Kus mu põue armu loodi,
Kuis nüid närtsib lootja jõuud.
Jumalaga vaikne maja,
Kus tad eemalt nägi silm,
Jumalaga luht ja raja,
Kus veel õites õnsam ilm.
Oh, et iialgi poleks näinud,
Sind sa ingel, kaunim õis,
Oleks rõemu rada käinud
Ma, kord küla kaunim pois.
Sind ei armu ei ma suut’nud
Sandi kombel kerjata.
Kohas, mis su õhk on puut’nud
Soov’sin ainult elada.
Aga sinu külmad sõnad
Suud’vad mind siit kaugele;
Läinud lootused nii kenad,
Loovad nuttu laugele.
Ja mu süda, näeks sa teda:
Haige, murtud verine –
Kõike, kõike teinud seda
Sina, kuri neiuke!
Liikmeid roidunult ja jõutult
Kepi najal viin neid veel,
Kuni väsin’d pead ma nõutult
Külma hauda heidan teel. –
(A. Daniel?)
Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 220.
Vabalt S. k. j. A. Daniel.
Siis, kui kevade on tulemas
Lumi sulamas ju soojuses;
Kui on pungad puudes puhkemas,
Hõiske healed kuulda looduses –
Tärkab sinilill,
Hüiab pajupill,
Süda põues õhkel põnevil.
Kõlab kõrvu mäelt
Kostab taeva laelt:
Oh kui ilus sa, noor kevade!
Kui ju ööpik hõiskab toomingul,
Vesi ojas jookseb ruttades,
Lõu lõõrib kägu, hommingul
Rõemu hüide kaja metsades.
Õhk nii lahe, hea,
Et ei üelda tea,
Sini taevas kõrgel üle pea:
Kõlab kõrvu mäelt,
Kostab taeva laelt:
Oh kui ilus sa, noor kevade!
Eks see olnud kena kevade
Kui su süda leidis südame?
Rind siis paisus taeva õnnele
Huuled lähenesid huultele.
Vainult kostis siis,
Kõrvu ime viis
Paradiisiks muutus sulle hiis,
Kõlas kõrvu mäelt
Kostis taeva laelt:
Tere tulemast, noor kevade!
Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 219-220.
Puschkini järele J. Kivisaar.
Torm on, udu taevast katab,
Lumi keerab tuisuna:
Kord kui lapsukene nutab,
Kord kui metsik möirab ta,
Kord sääl vana katust mööda
(???) hõlgi kahistab,
Kord kui mees, kes käinud teeda,
Käega aknal koputab.
Meie vana onnikene
On nii nukker, pime ka.
Miks mu naene, nonnikene,
Akna juures vaikid sa?
Kas sa tormi hulumisest
Oled (???)dunuks nii saan’d,
Või su värtna vuramisest
Oled tukkuma ju jäänd?
Joome, kallis kullakene,
Kehva noorust mälestes,
Joome mure, toop, kus jäi see?
Süda saab siis rõõmsaks sees.
Laula mulle, kuidas tihas*
Elas taga merede;
Laula kuidas neiu ehas
Vett läks tooma kaevule.
Torm on, udu taevast katab,
Lumi keerab tuisuna:
Kord kui lapsukene nutab,
Kord kui metsik möirab ta.
Joome, kallis kullakene,
Kehva noorist mälestes,
Joome mures, toop, kus jäi see?
Süda saab rõõmsaks sees.
* tigane
Olevik nr 48, 26. november 1890, lk 1152.