Autori . postitused

Armsam asupaik

Teate kus viibin ma
Õhtu iha vilul?
Orus oja kaldala
Õitsva õite ilul.
Armsa asupaigale
Mina öösel tuigun,
Mitu tundi järgeste
Istun seal ja suigun.

Lillid unes püiavad
Teha m’uga juttu,
Kannikesed hüiavad:
“Kuule meie nuttu!
Musu meie õiesuul
Kibuvist on annud,
Aga oh, ta okashuul
Meid on närtsitanud!”

Kannikestel läheneb
Ämblik, noor ja vaga,
Ütleb: “”Valu väheneb
Olge rahul aga!
Parem, on et armu piin
Nutustab teil silma,
Kui et valust vaba siin,
Jäete armust ilma!””

Saksakeelest M. Kampmann.

Sakala nr 22, 29. mai 1891.

Sest ei ole midagi

(Prantsuse keelest.)

Soldat sõast koju tuli
Vandudes siis rääkis ta,
Mis ta kuulnud, näinud oli
Ja mis ise teinud ka;
Kuida ükskord tema vägi
Kümmetuhat korraga
Võeraid mehi otsa tegi,
Tema tappis tosina;
Kuida inimese liha
Kord ta võtnud küpseta’,
Et sest lõunaks rooga teha
Nälgind seltsimeestega…
Kuuljad risti ette lõivad,
Hirmu täis nad ütlevad:
“Kes jo inimesi söövad,
Need on püsti paganad!”
Soldat vastab: “Üks on söödud,
Sest saab kisa kõigile,
Tuhat saivad maha löödud,
Sest ei ole midagi.”

P.

Sakala nr 21, 8. juuli 1878.

Kohtunik

Tark Musti luges Misri luuletusi.
Ta kaalus sõnu, otsis mõtteid ülesse,
Siis järelmõeldes viskas laulud tulesse,
Pia oli ilus käsikiri tuhk ja süsi.

Kõik olgu neetud, ütles Musti, auulik,
Kes mõtleb nagu Misri, tema aga
Võid jääda üksi ilma nuhtluseta:
Sest Allalt luule andi sai ju iga laulik;
Ei tunne seda halvalt pruukides ta häbi,
Katsku ta siis, kuis ise Allaga saab läbi.

Hommikumaa laulikute järele w.

Sakala nr 21, 3. juuni 1889.

Langenud mänd

Langes mända liivikussa, oli pikem puudest,
Oli sirgem, saledam ja kaunim kõigist muudest.
Uuristas männa
Vast ojake,
Ta juured mullast
Viis vallale?

Langes mända liivikussa, tüsem kõigist puudest,
Juurtega nii kindlalt seisav, tugevamgi muudest.
Kas näris männa
Ehk ussike,
Või oma lõhe
Sõi südame?

Langes mända liivikussa, puhtam kõigist puudest,
Oli kindlam, tervem ka ja siledamgi muudest.
Langetas männa
Vaest inime,
Andis ta ohvriks
Sae-, kirvele?

Langes mända liivikusta, linnu laulupuudest
Inimestel püham ta, ja armsam kõigist muudest.
Pikne tad taevast
Lõi põrmusse,
Jumala tuli
Sõi südame.

Vainö järele Soomek. J. Tilk.

Sakala nr 20, 27. mai 1889.

Ärge puutuge!

Kus õõgab süda armastuses,
Oh ärge teda puutuge!
Kes seda jumalikku sädet
Siin kustutab, ei hästi tee.

Kui ial leida laias ilmas
Üks vaikne, püha paigake,
Siis on see noor ja vaga süda,
Kes armastab nii hellaste.

Oh jätke tal see unenägu,
See hiilgav õilme kevade;
Ei tea te’ mis paradiisi
See unenäoga rikute.

Küll murdus mõni tugev süda
Kui riisuti talt armastust;
Ja mõni hing saand kannatades
Täis viha, pilget, pimedust.

Ka mõnel rind on valus lõhkend.
Ja valjuste ta kisendand
End heites ilma tolmu sisse
Ta ingel hinges surma saand.

Siis kaebate küll enda peale;
Ei kahetsuse pisarad
Tee närtsin lille õitsma jälle,
Ei ära surn’d südameid.

Geibeli järele E. Aun.

Vaba lind

Rääk rükki orases, ta nägi,
Kuis lõoke õhus üles püis,
Kuis nagu imeline vägi
Tad vabalt taeva alla hüis:

“Oh taata ette, lõo, vahest
“Sind kotkas seal võib tabada
“Ta põlgab laulu rinnast, lahest,
“Mis kõrgel hõiskad vabana.
“Sa lenda alla, sest siin rohus
“On julgem, kui seal sini õhus!”

Kuid lõõritades ikka üles
Lõo tõusis, keerles kõrgemal!
Seal vabas, taeva õhu süles
Ta laulis healel elaval:

“Ka võtku kotkad mind ka piirde
“Neid varitsegu sada mind,
“Ei nende kurjalaste tiir-tee
“Mind kohuta. Ma vaba lind,
“Ja vabadust ma tahan kiita,
“Sa, rääk, võid rohus aega viita!”

Sturmi järele A. Daniel.

Sakala nr 18, 26. mai 1890, lk 4.

Mul avaneks —

(Lenau põhjusmõttel.)

Kas mälestad mu arm: Kord õhtul hiljaks jäime,
Ma jõe kaldal rääk’sin Sulle õnsusest,
Mis piiraks meid, kui ühenduses kaime
Ja elu tee meil kumab, lehkab roosidest:
Sa vaikselt aja nikutasid pääga.

Nüid hingad kirstu sees! Su pale vaikne, puhas
Sealt püha rahu hiilgab vastu mull….
Kuid minu rinnus mässab valu hirmsas kuhas
Mull’ taevas avaneks, kui korda läheks Sul
Veel korra nikutada tasa pääga.

K. Krimm.

Sakala nr 16, 21. aprill 1893.

Muistsed magusad mälestused

Saksakeelest A. —el.

Vana eit, pää valge, raamat ees,
Istub laua ääres otsides,
Raamat, kaaned tolmust laetud
Laudilt tolmunult ta võetud.
Oli aeg, kus ta ka ilus uus,
Aega nüüd ju viinud igavdus.

Otsides ta lehti lennutab
Tumet silma leidu selgitab:
Kõltund tamme lehekene tuim,
Ammu närtsind, pleekin’d, kõdun’d, kuiv.
Leht kord kasvas oksal tamme puus
Oh need ajad suikvad surma suus!

Lehte nähes lendab eide meel
Selle peale, kes kord noorus’ teel
Lehte, noppis, andis temale,
Siis kui õitses elukevade
Enne, kui tal suikus surmal’ silm:
Oh, need ajad läind, nüid tõine ilm!

Sakala nr 16, 12. mai 1890, lk 1.

Kaugel olejalle

Siis oled tõeste läinud armas,
Mu kallim sõudnud kaugel nüid.
Veel kõlab harjunenud kõrvas
Su iga sõna, iga hüid!

Nii asjata, kui ränd’ja silma
Kõrg’ taevast vaatleb ihaga,
Kus lõo peidet’ õhu ilma
Pääkohal hõiskab kõlaga:

Nii tungib ikka jälle kartes
Mu vaade läbi metsa maa.
Sind kõik mu laulud hüidvad kurtes:
Nüid tagasi oh tule sa!

Saksakeelest A. Daniel.

Sakala nr 13, 30. märts 1885.

Juhtumine

(Schilleri järele.)

Veel teda näen ta õekeste keskel,
Kui kõige ilusam ta seisis seal;
Just nagu päikest vaatsin lõune paistel,
Tast kaugel jäin, ei julgend ligedal.
Hirm paisutas mull rinda, puna põskel,
Kui teda lausa ilus nägin teal,
Ja kiirest, nagu kannaksid mind tiivad,
Käed kandli keeli helisema lõivad.

Mis mina sellel silmapilgul tunnud,
Ja mis ma laulnud, mõtlen asjata;
Uus vaim mull hingesse uut elu annud,
Seal püha tundmust hüidnud ärkama.
On hinge, keda mitmed aastad köitnud,
Nüid kõigest paeltest peastnud lahti ta,
Ning heali tundsin sügavamas rinnas,
Mis uinusid seal taevalikus õnnes.

Ja ammugi, kui kadund kandle kõla,
Meel viimaks jälle selguneda sai,
Siis nägin ilusama huuledela,
Õrn armastuse leeke loitma lõi.
Kõik taevad lootsin läbi lendes valla,
Kui vaikne, magus sõna kõrvu jäi
Oh ülevel, seal õntsa vaimu kooril,
Ma tunneks heali veel nii pühal toonil!

“Truu süda tunneb lootusena nõrkust,
End argduses ei avaldada jõua
Ma tunnen tema peidus kallist väärtust,
Tean, õnnetus võib õnnel nuhtlust tuua.
Tal’ siiski osaks antud elu headust:
Arm üksnes tohib armu õisi murda,
Sest kõige parem palk on südamelle,
Kus leiab armu, tõtata ta sülle.

J. Alp.

Sakala nr 12, 21. märts 1887.

Keeldus

Kui rahvas rõõmsalt õhtu ihal
Veel lõpetavad päeva tööd,
Siis seisad sina mõtte kihal,
Su lahkust matvad mure ööd.
Sul on su elu õnn ja headus
Rask’ võitlemistes mööda läind,
Ja üksina veel kibe teadus
Su trööstjaks, seltsiliseks jäänd.

Sa suguvõsa oled jätnud
Ja isamaja pühad raad,
Ning osalt sinu usku matnud,
On teadusmere kõrged vood.
Kõik vagad muistse jutu kujud
On hirmutanud mõtte töö;
Nii üksina sa rändad, ujud,
Siit läbi pilkse pime öö.

Sa näed siin ilmas tühja vaeva;
Mis aitab sul kõik auu ja muu?
Sa luuled omal õnne taeva,
Ei siiski rahu leia suu.
Et tõe põhjadele jõuda,
Käi valitud teed edasi
Sind tahtvad mõtte tiivad sõuda
Ju vaatma tähte radasi.

Ludwig Pfau järele N (?). A.

Rist tee ääres

Schuhmacher’i mõttel M. Kampann.

Tee ääres seisab vana rist
Kuld õhtu päikse käes,
Tad armastus ja palvus vist
Tein’d templiks usuväes.

Sest leinaja, kel’ hinges piin,
Ta najal kaebdust teeb,
Ja mõni kurb hing ütleb siin,
Mis lootus temas keeb.

Ja mõnda pärga lilledest
Toob vaga rändaja,
Siin pisart valab silmaveest
Siit troosti leiab ta.

Oh rändaja, kui mööda lä’ed,
Ma tulgu meelde sul,
Ja närtsimas mu pärga näed,
Kuid usk ei kõigu mul!

Sakala nr 8, 23. veebruar 1894, lk 2.

Juhatajatele

(Schilleri järele.)

Miks põlgad meie rõõmsaid noorus-viise
Ja õpetad, et tühi armastus?
Sa seisad jahes talve külmas ise
Ja pilkad meie kuldset õilme kuud.

Kord kui veel ise noorus nurmel võitlid,
Kõik elu hakata, kui kangelane näid,
Üht õnne taevast kahe käega hoidsid
Ja armu jooki neiu huultelt jõid.

Oh süda, kui siis raske ilma kera,
Ta käigist oleks kukkund kõrvale,
Ei armu meres uinudes ta kära,
So kõrv ei oleks kuulnud poolestki!

Sest mõtle veel so noorus õitsvaid aegi,
Eks armastus kõik valjust ümberlöö?
Kui meie silm ka seda nii ei näegi,
Ei taevaliseks inimest sa loo.

Õnn sellele, kell’ kärel elu keskel,
Soe veri pisut palavamalt keeb
Las’ jääda õntsamate ilma lastel
Mis surelik vast võimata siin näeb.

Eks sunni muldne seltsiline seda
Meil’ Loojast antud vaimu vangi eneses
Ta keelab meid siis puhtaks ingliks saada,
Ta järel kõnnin inimlikus väes

J. Alp.

Sakala nr 8, 21. veebruar 1887, lk 2.

Minu sugu

(Vabalt Schelleri järele.)

Mu suguvõsast järel jääda
Ei olnud kirju, vapisid,
Me’ ainus uhkus oli tääda
Et meil ei olnud orjasid,
Sest esivanematel ka
Liht süda tuksus rinnassa.

Mu isa rahvast ilmal’ toodi
Neis vaesis, kurvis kohtades,
Kus loodus võõra ema moodi
Ja rahvas kõnnib raskuses;
Nii nägema siin pidin tast
Liht Eesti talupoja last.

Ju kätkist vaeseks lapseks jäädes
Ei kumardand ta kedagi
Vaid tööle rinda ette säädes
Ta astus julgelt edasi,
Nii vaesusega võitlemas
Ta elusse veel tasandas.

Ei jätnud rahalisi jõuusi
Ta päranda mull’ enesest,
Vaid tööks mull’ andis abinõuusi,
Ju karasta mul mõistis meelt,
Nii karasta, et nooruses
Ma polnud hädas argtuses.

Nüüd aastad läin’d, ta läin’d ju mulda
Ka avab haud kord mulle ust,
Kuid auu me’ hoidsime kui kulda
Veel alal kesket viletsust.
Ei ial katnud häbiga
Me’ talupoja sugu ka.

H. Käger.

Sakala nr 7, 12. veebruar 1898, lk 3.

Ema arm

Kuulen sõda sõudemassa,
Vaenu vankert veeremassa,
Noori mehi noppimassa,
Vapraid mehi varitsemas
Pisar paisub palgeele,
Leinavesi laugudele.
Mis mind ajab itkemaie,
Leinavetta laskemaie?
Kas ehk piiga peenikene
Langend venna nägus neiu,
Kangelase kallim kaasa?
Ei mul kahju kangelasest,
Ega tema kallist kaasast:
Ei mul kahju sõbrast, vennast,
Ega ellast armukesest.
Aeg võib armu rinnust riisu,
Sõprust võtta südamesta,
Kaasal kallil tuua troosti,
Peenel piigal kuldseid päevi.
Üks aga hinge õhkamassa,
Kägu kurba kukkumassa,
Linnukene leinamassa,
Valamassa silmavetta!
See mind ajab itkemaie,
Leina vetta laskemaie.
Ei ole ilmas enne näinud,
Kusagul veel enne kuulnud
Kallimaida kaebamisi,
Õrnemaida igatsusi,
Kidedamat kulmu vetta:
Mul on kahju ellast emast,
Õrna eide ohkamisest,
Käo kurva, kukkumisest!

N. Nekrassovi järele vabalt venekeelest H. K.

Sakala nr 6, 7. veebruar 1891, lk 3.

Põllumees ja tema poeg

Kord seisis põllumees ta vilja väljal
Ja laulis nurisedes: “Poleks ootnud!  
“Küll olen kündnud, külvand, näinud vaeva
“Ja puhast lõikust viljalt saada lootnud:
“Umbrohtu täis põld siiski! Kust se saand?
“Siin vaenlane küll külvi toimetand!”

Seal tuleb jookstes tema pojakene
Nii õnnelik, täis käeke ilu õisi.
Ta põllu sihest noppind noorukene
Neid õisi siniseid ja valgeid tõisi
Ja hõiskab: “Isa, vaata! mahedast
“Need külitud on taeva Jumalast!”

Saks. k. A. Daniel.

Sakala nr 6, 1. märts 1886, lk 2.

India rahva mõistu kõned

Õnnest maha jäetud:
Kuhu tema oma sammu säeb,
Sinna ikka õnnettus tal omaseks jäeb.

Kui midagi saatuse jõul korda lääks,
Kui ikka oma ettevõttele kindlaks jääks,
Siis saatuse abil Sa sooviga
Kindla sihile saaks.

Kasu, mis tõise valu läbi saabub
Toob õnnetust, on varsti kaotud.
Kaan imemisega kaotab väiklast valu
Kuid ürikselt vältab inimese tulu.

Lind, mis aavatud tiivast,
Uks, mis ilma on hambast,
Niisamma kuiva puud ja tiiki.
Vaest (inimest) arvatakse nende liiki.

Noort elu juhtigem nõnda,
Et vanadus rõõmu saab tunda!
Nõnda juhtige oma eluaega
Et taeva rõõmu saaksite kaeda.

L. Frize järele
H. Luhaäär.

Sakala nr 5, 31. jaanuar 1887, lk 2.

Göthe kurbmängust “Faust” 1. (lk.28.)

Ära urise mitte, puudel! Pühad helid,
Mis nüüd mu tervet hinge täitvad,
Ei sünni kokku sinu kisaga.
Küll teotavad inimesed seda,
Mis nad ei mõista,
Ning hää ja auusa asja pääle,
Mis raske kuulutada neil,
Nad tõstvad nuramise hääle.
Peab koergi nende kombel tegema?

Kui mitte sa mu tarest lahku ei taha
Siis puudel, jäta urin, haukumine maha!
Nii eksitavat selli, kes mul tüli tõi,
Ma enda ligidal ei salli või.

Sakala nr 5, 3. veebruar 1895, lk 2.

Palve

Kui elu kurval korrala
Mind muljub muretund:
Üht imepalvet pidama
Siis saavad hingesund.

On elusõna muusikas
On õnnistatud võim,
On jumaliselt elamas
Tõest püha iluvaim.

Kuis hingest koorem libiseb,
Ju kadun’d kahtlus’ki,  
Ta nutab, usus õilmitseb,
Ja nii on kerge, prii.

M. Lermantovi järele J. Lossmann.

Sakala nr 2, 14. jaanuar 1889, lk 2.

Maa ja meri

(Puschkini järele.)

Kui üle sinendava mere
Nii õrnalt heljub tuule hoog,
Ja tasa uhket laeva kere
Sääl hällib vaikne vete voog,

Siis mured, mõtted jätan maha,
Kõik laulu muused unustan,
Siis armsam mulle mere müha,
Tad laisalt kaldal kuulatan.

Kui aga laened lõhkvad kallast
Ja valges vahus villavad,
Ning pikne paugub pilve vallast
Ja välgud vihas vehklevad,

Ei meri meeldi mull’ siis enam,
Siis lahke mets mull’ mõnusam,
Siis kindel maa on palju kenam
Ja igapidi ustavam.

Kui kurblik keevas vete vahus
On näha julget kalameest,
Ma aga lootuslikus rahus,
Siis kuulaks orus ojakest.

H. Käger.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 51, 21. detsember 1899, lk 410.

Ema ja laps

J. Sturmi järele A.

“Oh armas ema, miks hiilgavad
Mu õe silmad, nii ilusad?
See hiilgus on ikka elav ja uus,
On kaunim, kui ilu me jõulupuus.”

“”See tuleb küll sest, mu lapsuke,
Et arm on täitnud ta südame:
Ta sooned kõik armust tuksuvad.
Sest armust ta silmad ka hiilgavad.””

“Oh ema, mu ema, kuis armastan sind!
Kas hiilgab mu silm ka? Küll tuksub mu rind!”
“”Nii selgest’, kui kuld.”” “Ja sinu silm,
Mu ema, on kaunim, kui kõik see maailm.”

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 51, 20. detsember 1895, lk 405.

Nüüd aga jälle…

(Puschkini järele.)

Ma uskusin, et unustanud
Mu süda kauem kannata;
Ma rääkisin: “Mis on kord jäänud,
See igavesti jäägu ka!”

Nii kadusid kõik luule kujud
ja armu mured meelesta…
Nüüd aga jälle uued tujud
Su ilu ees löön’d ärkama.

H. Käger.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 48, 30. september 1899, lk 380.