Ööpik

Ööpimeduses, kui kõik jäänud unele
Lööb ööpik waikses aias laulu lillele,
Kuid lillel pole tundmust armulaulu üle,
Waid wärisedes langeb tema une sülle.

Eks külma iludusele nii laula sa?
Oh mõtle, laulik, mida püüad asjata?
Ta sind ei kuula, ega waata sinu poole:
Näed – õitseb ta; ei sinu hüüdel wastust ole!

Pushkini järele I. Fr. Meyer.

Linda nr. 26, 22. juuni 1899, lk 426