Talismann*

Puschkini järele J. Leppik.

Sääl, kus meri igaweste
Laeneid pillub kaljule,
Sääl, kus paistab soojemaste
Kuu ööl kauni ilmasse,
Sääl, kus haaremite ilus
Und näeb Muhamedi mees:
Andis mulle neid ööwilus
Imeasja meelites.

Ja ta ütles: Minu kallis,
Hoia teda hoolsaste!
Armastus sind nõnda sallis,
Andis tema sinule.
Haigust, surma, sõda, waenu
Ta ei wäära ialgi,
Ka ei jõua patu laenu
Tasuda ta sugugi.

Hommikumaa linnu anda
Ei wõi tema omast wäest,
Prohwetigi jüngrid kanda
Ei wõi teda sinu käest,
Üle mäe ja wete pinna
Kaugelt rannast otsata
Ei wõi ta sind wiia sinna,
Kus on sinu kodumaa.

Kui sind püüab silme sära
Petelikult paeluta,
Kui sind püüab sala kära
Musu läbi mureta,
Kui su äge armu taewas
Pilwes wale udu sees,
Kui su süda suutu waewas:
Siis ta hoidjaks sinu ees.

* Talismann on hommiku maa ebausu järele asi, mis inimest õnnetuse eest hoida wõib, kui teda kaasas kanntakse.

Oleviku Lisaleht nr 17, 21. august 1889, lk 265.

Palwe

(Wene luuletaja Lermontowi laul.)

Kui raskes elu tundides
Kurb olen surmani.
Siis palwele end sundides
Ma kordan salmisi.

Üks ime jõud käib kajades
Neilt elusõnadelt.
Uut karskust nõudma ajades,
Mis tuleb ülewalt.

Kõik kahtlus rinnult rutuga,
Kui koorem libiseb: —
Usk jälle südant nutuga
Nii kergeks teeb.

F. F.

Oleviku Lisaleht nr 17, 10. mai 1883, lk 1.

Ehk!

Grahwinna E. Rostoptschina järele Wene keelest g.

Wõib olla, ehk mu hinge õrnad ihad
Ja salasoowid asjata?
Ehk sunniwad päälinna peod ja pühad
Mind tema meelest lahkuma?
Ehk ammu ju ma unustatud ära,
Ei ta mind meelde tuletand?
Ehk pettis mind ta silma põlew sära.
Ilma et ta mind armastand?

Wõib olla, ehk ta üksnes naljaks tegi.
Mis mina tõeks pidasin?
Mis minu silm ta olemisest nägi,
Ma armastuseks arwasin;
Mis minu kõrw ta kõnest ial kuulis.
Ma armuwandeks aimasin;
Ja helises üks sõna tema huulis.
Kui püssiroht ma põlesin.

Mu hellast ihast hele leekiw luule
Mind täitis ime wõimuga:
Mis süda tundis, seda salgas huule.
Kuid hingest olin tema ma.
Kas nägin unes ma, wõi wõtsin tuulest,
Et ta mind armastada täib?
Ei tea ma! Kuid kõigest kuldsest luulest
Jäänd üksi see: Ehk olla wõib!

Orest Kiprensky 009.jpeg

Jekaterina Rostoptšina (1776-1859)

 

Hällilaul

(Спи, дитя моё, усни.)

Wene keelest A. Piirikiwi.

Maga, maga, lapsuke,
Waikses unes uinune!
Tulgu kiigutama sind
Päike, tuul ja kotka-lind!

Kotkas lendas koduje,
Päike puges meresse, —
Tuli wiimaks tuuleke
Lapse ema jutule.

Küsib ema tuulelta:
Tuuleke, kus olid sa?
Tähte sekka juhtusid?
Laenetes end uhtusid?

“Ei ma puutund lainesse,
Ei ka juhtund tähtile:
Lapse laugel heljusin,
Lapse rahust peljusin!”

Oleviku Lisaleht nr 13, 26. juuni 1889, lk 208

Kalju

Lermontow’i järele K. E. S.

Pilwekene õhtul rahu nõudis,
Langes tasa kalju rinnale,
Koidu kumal edasi ta sõudis,
Heljus uue jõuga õhusse.

Kalju seisis kaua kurwal tujul,
Põuest tõusis tume ohkehääl,
Kuna päikse kiired kuldsel kujul
Hiilgaseid ta pisarate pääl.

Oleviku Lisaleht nr 13, 15. juuni 1887, lk 203

Neitsi ja kala

(Wabalt Wene keelest).

Mere kaldal istus neitsi,
Pidas kanga juures heitsi,
Ise nõnda laulu sõnus,
Kuna kõlas wiis nii mõnus:

“Wägew, suur ja õige Jumal,
Kust saan kostust, mina rumal!
Mis on ilmas laiem merest?
Mis on kitsam sääse kerest?

Mis on kiirem maru tuulest?
Mis on kenam neitsi huulest?
Mis on armsam sündind wennast,
Kui ma ära arwan ennast?

Wee seest wastas kala naljas:
“Ah, su mõistus on weel haljas!
Taewas laiem igast merest,
Hing on kitsam sääse kerest.

Mõte kiirem maru tuulest,
Silm on kenam neitsi huulest,
Mees on armsam sündind wennast,
Kui ka ühes arwad ennast!”

Ruut.

Oleviku Lisaleht nr 12, 12. juuni 1889, lk 192.

Kesse oli?

Maikowi järele Wene keelest C. H. Roost.

Suure, woolwa Neewa kaldal
Mööda jalgteed ratsanik
Sõitis mõttes. Ümberringi
Kuused, männad, sammaldik.

Kalda äärel wäike hurtsik
Suurtest puudest warjatud.
Kalamees, hall habe ehteks,
Parandas üht lootsikut.

Hüüdis rats’nik terwitades:
“Jumal appi! Suur on püüd?
Kudas elad? terwis hää on?
Kuhu oma saagi müüd?”

Wastas wanamees tall’ wihas:
“Kas on kalu wähe jões?
Aga mujal ei saa müüa
Kui weel naabri linnak’ses.”

“Aga mis wõib praegu püüda?
Sõda kahju kaasa tõi.
Teil on lahing, aga waata,
Pomm mu paati augu lõi?”

Maha kargas hobu seljast
Ratsanik ka kirwe, sae
Wõttis kätte, peagi oli
Lootsik terwe täieste.

“Noh, wa sõber, nüüd on walmis,
Lootsik terwe, nagu näed.
Peetri õnne pääle heida
Sisse noot, kui püüdma läed.”

Sõitis ära. Imestades
Kalamees, pääst mütsi wõttes,
Mõtles: “Tsaar tõest oli ta,
Aga osaw kirwega.”

Oleviku Lisaleht nr 12, 1. juuni 1887, lk 182.

Wanamehe laul

Koltsowi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt

Hobu selga hüppan,
Sõidan kiireste,
Sõidan nagu kotkas
Lendab õhutee —

Üle maa ja mere
Kauge rannale:
Kätte tahan püüda
Oma nooruse.

Ennast ehin mina
Nagu ennegi,
Tahan wõrgutada
Mõndgi südand weel. —

Aga oh, ei leia
Minewiku teed!
Päikene ei tõuse
Õhtul ialgi!

Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 165

Sõrmus

Koltsowi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt

Minu sõrmus kullane
Rõõmuks, waraks minule,
Armuhind — sa imene,
Waata mulle silmasse!

Kui on kurb ta laulu wiis,
Tumedaks sa mine siis;
On ta rõõmus — sära sa,
Sära kalliskiwina.

Unustab ta aga mind,
Ihkab teisi tema rind —
Siis mu kuldne sõrmus sa
Mustaks mine söena!

Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 164

Tuuli õõtsub….

Koltsowi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt

Tuuli õõtsub,
Lõõtsub lõpmata,
Pimed pilwed
Sõudwad rutuga.

Näga pole
Taewast sinawat,
Näha pole
Kallist päikse kiirt.

Rõske, halli
Udu waiba all
Lautab öö end
Wõimsalt laiali.

Nõnda külmal
Wihmasel aal
Süda külm ka,
Kui ma üksinda.

Siin on tarwis
Südand südamel,
Tarwis neiu
Armastuse tuld.

Suwe õhk siis
Heljub talwe aal,
Walu pole
Mitte waluks tal.

Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 164

Kolm palmi

Hommikumaa muinasjutt.

M. Lermontowi järele Kampmann.

Kord kaswasid kaugel Araabia maal
Kolm palmipuud liiwase lageda ra’al
Seal niisutas jänuseid puu juurekesi
Külm, kosutaw, hõbene hallika wesi
Nii selge ja puhas kui kallim kristall
Ta wulises, wahutas palmide all.

Ehk uhkelt küll tõstsiwad palmipuud päid,
Nad kõigile igawest tundmataks jäid;
Ei polnud nad ial üht reisijat näinud,
Kes oleks sealt kosutust otsimas käinud,
Kuid peagi lehed seal kuiwama lõid,
Ju päikese kiired wist närtsitust tõid.

Siis hakkasid palmipuud nurisema:
“Miks piame siin närtsima tähtsuseta?
Mis tarwis, oh Jumal, sa wõtsid meid luua,
Kui pole meil wõimalik kasu nüüd tuua,
Waid raiskame tormides nooruse jõuu.
Ei ole, oh taewas, sul õige see nõuu!

Said kaebdusest waewalte waikind nad kolm —
Kui tulbana taewasse tõusis see tolm;
Nad kuulsiwad kaugelta koledat kära
Ning nägiwad wärwitud waipade sära —
Seal kamel käis kõikudes kameli eel
Ja sünnitas pilwesi tolmusel teel.

Neil küüradelt korrata rippusiwad
Eeskujukad waibad ilmlugematad,
Paar pruunikat käsa neid korrale saatsid
Ja sinised silmad sealt eemale waatsid…
Üks kuiwetand, küürakas seljaroost,
Araablane kihutas piredat hoost.

Kord tõstis end hobune hirnuwal suul
Ning kargas, kui päts, keda trehwanud kuul,
Ehk hirmsaste hilpusid riided walged,
Ei kahwatand siiski Araablase palged,
Waid wilistas mängides noolega seal
Ja wiskas ning püüdis ta sadula peal.

Pea lõppes neil lahe ja liiwane laan
Ja palmidel’ lähenes suur karawaan:
Siin potid end wulinal hallikal täitsid
Ja palmid suurt lahkust siis nendele näitsid,
Kes wilusse telkisid ülesse lõid
Ning jahedalt hallikalt karastust jõid.

Kuid waewalt sai kätte külm, udune öö,
Siis alustas kirwestel kibedam töö,
Sest puudelt, kes uhkustand aastate sajad
Nüüd kõlasid surmawa hoopide kajad
Ning raiuti tompideks, tehti neist tuld,
Ei jäänud muud üle, kui tuhk, põrm ja muld.

Kuid oli ju kustunud lõkendaw loit
Ning ämardas idapool warane koit,
Siis läkswad rändakad käraga teele
Tuldn kellegil palmipuid tänada meele.
Päew põletas riismed, mis üle jäänd neist,
Tuul kihutas tuha kus seda ja teist.

Weel praegu on tühi ja paljas see paik,
Kolm palmi on kadund ja hallik on waik,
Kõik ümbrus on liiwane, lage ja kole
Ei kusagil warjawat põõsakest pole,
Sest seal, kus kord hallikal haljendas roht,
On koleda kullide kiskmise koht.

Oleviku Lisaleht nr 10, 15. mai 1889, lk 150.

Tark Oleg

Puschkini järele eestindanud g.

Tark Oleg on tasuwa tapluse teel:
Kasaaride üle tall karistaw meel.
Et Wenemaad weristand waenune mõõk,
Neil oodata Olegi oda ja leek.

Truu hobuse turjal, raudriiete all,
Würst kihutab ees, järel malewa tall.
Tee pimedaist metsadest läbi neil läeb,
Kui korraga wägi ja würst imet näeb:

Tark ilmub, kes ikka Peruunile truu
Ja rahwale usutaw saatuse suu,
Kes palwes ja paastmises wanaks ju jäi, —
Ei würst temast lausmata lahkuda täi.

“Tark, lausu, mis taewas mull’ osaks weel loob
“Ja sõna, mis tulewik würstile toob!
“Mull awalda hirmuta tulewa raad,
“Mult palgaks a parema hobuse saad.”

“”Tark iial ei wärise würstide ees
“”Ja tasu ei tarwita jumalamees:
“”Prii tarkade mõte ja tõsine töö,
“”Kuid tulewa olu on tume kui  öö.

“”Mis otsal on ülewel, siiski sa tea
“”Ja surmani meeles mu seletust pea:
“”Sull õnnelik alati sõnade sõit,
“”Sind kuulustab iganes kuninglik wõit.

“”Su alamaks heidab, mis kuiw ja mis märg
“”Ning Greeka päälinnaski lõdiseb järg;
“”Sa tasud, kus tallel on werine wõlg,
“”Sa maksad, kus mälestaw Wenemaa põlg.

“”Sa laenetes ole  sull awatud haud,
“”Ei riku su terwist ka waenlase raud,
“”Ei mõõk ega oda, ei nool ega ling
“”Sind puutu, ei lahingis lahku su hing.

“”Su saatja su täniste sõdade teel,
“”Su sõiduloom päewal, su seltsimees ööl;
“”Su hobu nii osaw, nii julge ja wirk, —
“”Ses warjul on sinule suretaw mürk!””

Würst naeratab. Siis aga mõttesse jäeb
Ja pilwisel palel ta sadulast läeb,
Lööb hobuse laudjale lahkuwa käe
Ja hüüab: “Mu seltsimees, terweks nüüd jäe!

“Sa teenisid alati truuiste mind,
“Nüüd waewast ja tööst lasen wabaks ma sind. —
“Teid, poisid, ma käsin, et kandke weel hoolt,
“Et puudu ei tule tal kusagilt poolt:

“Tekk katku ta turja ja kaeru ta sõim
“Täis olgu nii kaua, kui kestab ta wõim!”
Säält sulased ratsuga ruttasid siis,
Ja würsti uus ratsaloom edasi wiis.

Tark Oleg on hõiskawa malewa ees,
Wiin kihab ja kohab neil karika sees.
Nad lausuwad lahkunud aegade auust
Ja isamaa ilmunud ühisest jõuust.

“Kus on siis mu seltsimees sõiduloom nüüd,
“Kell päewad ja paluke ammu ju priid?
“Ons julge ja kärme kuis enne ta jooks?
“Kus on, kes tast sõnume minule tooks!”

“”Su seltsimees suigub ju tõusuta und,
“”Ta luud aga kingul weel leida see tund.””
Würst waikib ja waatab siis wanade pool'”:
“Kus on siis mu kardetud saatuse nool?

“Oi tarka, oi tarka, kuis sonis su suu!
“Mu hobune oli mull otsani truu,
“Ma asjata otsisin omale muid.”
Ja soowib siis silmata langenu luid.

Tark Oleg ja Igor ja wanemad kõik
Siis tõttawad sinna, kus tähendud paik.
“”Näe, kingu pääl Dneperi kaldal see koht,
“”Sääl laenetab lopsakalt kaswanud roht.””

Pääluu pääle astub siis Olegi kand:
“Wõi siin on, mu sõber, su saatuse rand?
“Su elatand peremeees elus ju weel,
“Ei kuulutand tõtt talle tarkade keel.

“Ma lootsin, et kirwes sind kalmule toob,
“Su palawat werd minu põrm mullas joob,
“Kuid tõisiti seadnud mu saatuse sund.
“Siis uinu, mu seltsimees, rahulist und!”

Ju salaja sisiseb pleekinud luust
Must madu ja sülitab mürgisest suust
Ning lööb kala ümber end keerdu kui niit, —
Ja kahwatu würst ära kantakse siit.

Kurb matus on koos ja malewa reas
Würst Igor ja Olga on hallide seas.
Nad lausuwad lahkunud aegade auust
Ja isamaa ilmunud ühisest jõust.

Oleviku Lisaleht nr 9, 22. juuni 1884, lk 138-140

Ingel

Lermontovi “Ангел” järele P. ?

Üks inglike lendas kesköösesel a’al,
Kesk pimeda pilwede raal:
Küll kuulasid pilwed ja tähed ja kuu.
Mis laulis sääl inglikse suu.

Küll taewastest kodadest laulis ta hääl
Ja uskjate õnsusest sääl
Ja wägewast Loojast weel laulis ta ka.
Kes teinud on taewa ja maa.

Noort hingekest süles ta ilmale wiis.
Kui muree ja silmawee seis:
Kuid hääled, mis inglike häälitses teel,
Need seiswad ta südames weel.

Ja kaua, kui wangis siin ilmas ta käis,
Rind imelist igatsust täis:
Ei taewasid hääli, mis kuulis ta siis,
Wõind anda tall maapäälne wiis.

Oleviku Lisaleht nr 8, 21. veebruar 1883, lk 2

Wene rahwalaul

A. Assarini järele E. Kitzberg.

Ära raiu, armas isakene,
Kaske sirget kõikuwat;
Ära niida, armas wellekene,
Rohtu pehmet nõrkuwat;
Ära murra, armas õekene,
Õisi õrnu hallikalt;
Ära tõsta, armas emakene,
Wetta selget sinawat!

Olen ise kõikuw sirge kaske,
Rohukene nõrgake,
Tasa waiksest õhtu tuulest paitud,
Minu juuksed kuldased;
Õrnad õied hallikate äärelt
Minu sini-silmaksed,
Kussa selge pärli pisar järgelt
Päewal, öödel woolanes.

Oleviku Lisaleht nr 2, 16. jaanuar 1889, lk 23.

Mure

Nikitin. G. E. Luiga tõlge.

Labidas sügawa haua siin kaewas.
Elu, mu elu, küll walu sind waewas,
Elu, nii koduta, kurblik ja tume,
Elu, kui sügise öö, nii pime,
Aimas su osa — küll kibe on ta,
Nõnda kui tuluke põllul, kaud sa.

Kustu siis! — Pea su pisaraid mööda,
Kirsti kaas kindlasti katab su ööda
Maa seda matab, kes waewa siin näinud.
Üks aga jällegi ilmast on läinud,
Üks, keda leinama keegi ei jäe,
Üks, kelle surm ühtgi pisart ei näe.

Kuule, mis hõbene keelede kõlin,
Kuule, mis mureta laulude helin,
Waata, mis sinises taewases meres
Heljub üks lõuke pilwede peres.
Waiki, mu elu ja ahastaw piin,
Kurblikud laulud, kõik waiki nüüd siin!

Olevik nr 51, 18. detsember 1889, lk 125.

Ivan Nikitin.jpg

Ivan Nikitin (1824-1861)

Talwine

Puschkini järele J. Kiwisaar.

Torm on, udu taewast katab,
Lumi keerab tuisuna:
Kord kui lapsukene nutab,
Kord kui metsik möirab ta,
Kord sääl wana katust mööda
(???) hõlgi kahistab,
Kord kui mees, kes käinud teeda,
Käega aknal koputab.

Meie wana onnikene
On nii nukker, pime ka.
Miks mu naene, nonnikene,
Akna juures waikid sa?
Kas sa tormi hulumisest
Oled (???)dunuks nii saan’d,
Wõi su wärtna wuramisest
Oled tukkuma ju jäänd?

Joome, kallis kullakene,
Kehwa noorust mälestes,
Joome mure, toop, kus jäi see?
Süda saab siis rõõmsaks sees.
Laula mulle, kuidas tihas*
Elas taga merede;
Laula kuidas neiu ehas
Wett läks tooma kaewule.

Torm on, udu taewast katab,
Lumi keerab tuisuna:
Kord kui lapsukene nutab,
Kord kui metsik möirab ta.
Joome, kallis kullakene,
Kehwa noorist mälestes,
Joome mures, toop, kus jäi see?
Süda saab rõõmsaks sees.

* tigane

Olevik nr 48, 26. november 1890, lk 1152.

Ma tulewiku pääle kartes waatan

Lermontowi järele J. R. 

Ma tulewiku pääle kartes waatan,
Ja minewiku pääle mõtlen hirmuga,
Ma argselt pilku oma ümber saadan,
Et wõiksin halastajat hinge leida ma…
Kas ilmub ial weel mul päästja ingel,
Kes awaldab mu igatsejal hingel,
Miks peaksin elama, mis pean lootema?
Kas ütleb keegi, mis ma süüdi teinud,
Et saatus kurjalt minust üle käinud,
Mu südant pannud mure ohkel leinama?

Mult elu armutu on ära wõtnud
Kõik armuõnne, lootused ja rahu ka…
Küll tulewikul’ rõõmsast wastu tõtnud
Ma oleks… Praegu walus ohkan, waikin ma.
Ei ots weel pole tulnud hädadele,
Mu süda murele ja kurbtusele
On aina asupaigaks saanud lõpmata.
Kui roosinupp, mis puhkes õite ilus
Ja närtsis põhjatuulte karmis wilus,
Nii saatus oma ohvriks teinud ta…

Olevik nr 47, 21. november 1895, lk 1122.

Päike ja kuu

Wenekeelest M. Kampmann

Pikal päewal wäsis päike
Ja tal Issand kõneles:
“Minu — ja kõik sinu järel
Magust und näeb magades!”

Ja siis palub päike wenda:
“Kuldne kuu, mu sõbrake,
Süüta latern, käi ilm öösel
Läbi perest peresse!

Kes sääl palwet teeb, kes nutab,
Kes ei saagi magada:
Kuula järel kõik ja homme
Tule mulle teatama!

Päike puhkab, kuuke walwab,
Hoiab ilma rahu sees.
Homme wara, wara päiksel
Koputab wend ukse ees,

Koputab, uks läheb lahti —
Päike, tõuse ülesse!
Hakid lendwad, kuked laulwad,
Kellad hüüdwad palwele.

Päike tõuseb, päike küsib:
“Wend, mis uudist tood sa mul?
Kudas käis sull öösel käsi?
Mis sa kahwand? Mis on sul?”

Kuu siis algab oma juttu,
Räägib, mis ta öösel näeb —
On öö rahuline olnud,
Päik’ siis selgest üles läeb.

Kui ei ole, tõuseb udus
Sajab wihma, puhub tuul,
Lapsed ei wõi õue minna
Mängma, laulma rõõmu suul.

Olevik nr 47, 19. november 1890, lk 1129.

Wiimsed lilled

Sergei Sosanowi järele wabalt A. Rennit

Wiimseid kurbe suweandekesi
Ettewaatlikult ma täna tuppa tõin.
Närtsind õiekestes hiilgas kaste,
Mida musutades ma säält jõin,
Nagu mõrsja palgest pisaraid…

Kalmult korjasin need lillekesed,
Kus mu sõbrad, tutwad hingamas,
Ja neid waates mõtlen nende pääle,
Keda hing mul enne armastas,
Ja kes muidu unustatud said.

Sügisene öö, sa ustaw õde,
Minu hingele, mu mõttele
Hoia õitsemas weel mõnda lille
Mõrsja — surma pulma-pärjasse,
Kes mul sosistab et: “aeg on nüüd!”

Olevik nr 46, 14. november 1895, lk 1097.

 

Taewas ja maa

Wenekeelest A. Grenzstein

Kui ilus on taewas kuldkiirede sees!
Küll seda kõik linnud ju teadwad:
Nad heljuwad pilwede piirede sees
Ja lendawad koitude wiirede sees –
Kuis tiibu nad tõusmiseks seadwad!

Kui awar, kui armas ja kaunis on maa!
Küll jõed sest ammugi teadwad.
Küll leiawad küla ehk metsa ka –
Weepeeglis neid näitawad iluga:
Neid taewale ette nad seadwad.

Küll sellest ju teadis ka inime:
See inimest laulma ju sundis!
Ja kel polnud andi laulule –
Ta waatas maailma ja taewasse
Ja südames rõõmu sest tundis.

Olewik nr 46, 14. november 1889, lk 14.

Soowid

Lermontowi järele J. Kalkun.

Awage mull’ raudsed uksed,
Andke walgust wangile,
Neiu, kellel mustad juuksed
Ratsu, must ja tuline!
Ratsu seljas andke woli
Lagendikul ajada.
Woli, woli, andke woli,
Ei ma muust siis enam hooli,
Ei siis õnne nõua ma.

Andke mull’ üks weike wene,
Wene weike – iluta,
Juurde weel hall purjekene
Harjund hästi tormiga.
Siis ma sõidaks sügawustel,
Liugleks lainte lainetel,
Mängiks mere möllutustel,
Metsikutel kurjustustel
Paindumatul kangusel.

Andke mull’ üks kuldne talu
Kuldse rohuaia sees,
Selle juures metsa salu –
Hõbe koski kohades.
Kosk mind kastaks metsa wilul
Pärlihelgil piiskadel.
Kuldses talus, metsa wilul,
Seal ma lõbutseksin ilul,
Uinuks elu sügisel.

Olevik nr. 42, 19. oktoober 1899, lk 971

Haud

Aleksei Koltsowi laul.

Kelle haud on see,
Üksik waikne haud?
Wärskel kalmu künkal
Seisab raagus rist;
Ümberringi kauge
Lage rohu laan ….
Kes siin jättis elu,
Leidis ranna siin?
On siin Tatarlane
Öösel pimedal
Kuriteo teind?
On ta meelemässus
Tukswa Wene were
Ära walanud?
Wõi on neiu noori,
Niidult tulija,
Oma kallikesta,
Kesse noorelt närtsis,
Nutnud walusalt?
On ta tema matnud
Waba taewa alla
Laane lahusse
Lillekeste hõlma?
Tuule maru mässab,
Hulub haua pääl!
Kuiwand rohu kõrsi
Puhub mööda laant
Haualt mööda ta ….
Äratada tahab
Hauas uinujat: –
Aga ei ta iial
Seda lagendikku,
Seda hauarinda
Suuda ärata!

G. E. L. tõlge.

Olevik nr. 42, 19. oktoober 1892, lk 867

Puri

Lermantowi “Парусь.”
A. Grenzsteini tõlge.

Üks puri paistab merepinnal
Ja ujub meres ududes …
Mis otsib kaugel laine rinnal?
Miks kodurannast radunes?

Ei tuul tal mastis rahu hüia,
Ei laine rauge rahule …
Oh häda! Ei ta õnne püia
Ja ei ka õnnest põgene!

Ta jalgel heljub wete-ema
Ja kõrgel hiilgab päikene;
Kuid puri – maru soowib tema,
Kui saadaks maru rahule!

Olevik nr. 38, 23. september 1891, lk 778, 779

Weike Wenemaa rahwalaul

Ü. p. G. E. Luiga.

Üks tapuwäät aiassa üksinda
Kaswab maas madalas,
Neiuke nooruke waluga
Kibedast’ nuttemas.

Oh Jumal, haljendaw, õitsew, miks
Kõrgel’ ei kerki sa?
Oh armas nooruke neiu, miks
Kaebad nii kibedast sa?

Kas humalas üles wõib kaswada,
Kuna ei ingegi all!
Kas neiu silm rõõmus wõib saärada,
Puudub ta kajakas tal?

Olevik nr. 38, 17. september 1890, lk 940

1 2 3 4 5