Rubriigiarhiiv: vene luule

Kaukasia laul

Jõevesi voolab kohinal,
Mäed paist’vad ööl kuupaistelisel
Ja kasak oma piigi na’al
On väsimusest puhkamisel.
Oh kasak, ära uinu sa,
Mäemees ehk tuleb salaja.

Paat kiigub kasakaga vees,
Ta tõmbab noota jõest välja,
Oh kasak, surm on nooda sees,
Jõel paha tund, ei ole nalja.
Kas noolt ei kuule vuhama?
Mäemees ehk tuleb salaja.

Ja vaata, vetel läikivail
On rikkad kasakate külad,
Kus lust ja tants on nooremail –
Oh põgenege, kerged jalad,
Ja piigad, vaad’ke hoolega!
Mäemees ehk tuleb salaja,

Puschkin’i jär. P. Jakobson.

Postimees nr 135, 22. juuni 1895, lk 3.

Minu suguvõsa

Schelleri laulu “Мой родь” tõlkimise katse.

Mu suguvõsas ‘pole alal
Ei kirja-, vapu-jätiseid;
Et meil ei olnud päris-orje,
See tundmus suureks tõstab meid,
Mis ju mu esivanematel
On paisutanud südameid.

Mu isa ilmus rahva hulgast
Säält kurvast, kehvast kohasta,
Kus loodus ‘pole ial lahke,
Kus rauda-rasket risti ka
Kehv rahvas põlvest põlve kannab:
Liht e e s t l a n e oli ta.

Jäi vara juba vaeseks lapseks,
Ei omandanud orja meelt,
Vaid võltsimata viisakuses
Ta leidis lausa vaeva eelt.
Kuid oma jõuuga vaesust võites
Kõik koormat kaotas elu teelt.

Ei pärandust mul kokku pannud,
Vaid auusalt, julgelt, kindlaste
Mull andis abinõuusid tööle
Ja tegi vahvaks vaevale;
Nii vahvaks, et ju lapsepõlves
Ma vaatsin vaeva silmasse.

Aeg lendas, tema puhkab hauas,
Mind ootab haud niisamuti,
Kuid meie auu jäi ikka alles
Kesk kurva põlve puudus,
Ei oma talupoja sugu
Me salanud ka ialgi.

M. Neumann.

Postimees nr 128, 14. juuni 1896, lk 3.

Hunt ja lõvi

Krõilovi järele.

Lõvi murdis lambatalle
Lõuna-söögiks endale;
Aga koera-kutsikale
Tuli mõte saada säält ka omale.
Ulatas siis oma väikse käpa
Tallekese liha järele,
Kuid ei lõvi teinud talle äpa,
Laskis heldelt oma lauale.
Seda nähes tuli hundil mõte pähe:
“Vist on lõvil jõudu õige vähe,
“Kui ta laseb nõnda sündida.”
Ja ka tema julgel sammul
Astus ligi, lõuad hammul,
Aga õnnetus käis temaga –
Pidi lõvi hambas elu kaotama!
Süües lõvi ise lausus nõnda:
“Kutsikaks vist arvasid sa enda,
“Aga ei, – sa oled vana ju,
“Tema alles rumal, jõuetu.”

M. P.

Postimees nr 128, 13. juuni 1892, lk 2.

Ära usalda

M. Lermontovi järele.

Noor luuletaja ära usalda,
Mis ütleb vaimustuse tuju,
Vaid hoia, et su haigest hingesta
Ei pääse vaevlev mõtte kuju!
Su luules puudub nimelt paradiis,
Sest ära otsi taevast ala,
Vaid õpi taevaline eluviis
Ja kihvti karik ümber vala!

Võib olla, hinges tunnil tumedal
Vast imehallika sa avad,
Kust vool’vad helid kõlal rõõmsamal,
Mis meelt ja südant ülendavad –
Neid ära kuula, ära usu neid!
Sull unenägu nende mõnu!
Ei vangista nad teiste südameid –
Neid avaldada ‘pole sõnu!

Ehk asub mure rinda salaja,
Või tormab kirepilv su’st üle –
Sa oma kehva luuletusega
Siis rahva ette ära tule!
Miks ennast alandada! Häbene!
Sa kaupled oma tujudega!
Ja auu ja kuulsust püüa endale
Sa purustatud südamega!

Mis on sest meil, et sind on petetud?
Mis puudub meile sinu valu?
Mis sest, et kannatusi kinkinud
Sull’ väsimata terve elu?
Näe, kuidas rahva hulk käib vagusi
Ja kaebamata harjund rada:
Neil näol ei paista mure jälgegi
Ja pisarat – ei näe sa seda!

Kuid nende seast üht vaevalt leiad sa,
Kes saatusest on kätel kantud,
Kes ‘pole pigistatud murega,
Kel’ õieline osa antud.
Mind usu, naeruväärt on lõpmata
Su kaebtus sinu naabritele,
Kui näitleja, kes papist mõõgaga
Lööb haava oma vastasele.

V. Grünstamm.

Postimees nr 124, 10. juuni 1896, lk 2.

Jänes jahil

(I. Krõilov.)

Kes need karu kätte saivad,
Lagedal maha murdsivad?

Metsaloomad ühes seltsis,
Needap karu kätte saivad,
Lagedal maha murdsivad.

Pik-kõrv aga üksi puudus,
Jänes ei olnud jahi pääl.

Saak oli rohke ja rasvane…
Teda sääl ilma tülita
Jahivennad oma vahel
Jaotama hakkasivad.

Jänes astub ka jaole:
Krapsab karu kõrvast kinni,
Hakkab omale agema.

“Kuule, kontjalg, kus sa oled?”
Teised sääl temale ütlevad:
“Siin on kütid saaki saamas,
Jahimehed jaotamas;
Polnud sind karu püüdemas,
Pole sul ka saagist osa.”
Jänes aga vastab julgesti:
“Tasa, tasa, taadikesed!
Kes see karu üles ajas,
Hirmutas säält teie ette,
Lageda pääle läkitas?..
Eks see olnud mina ise –
Seda ma tean selgesti.”

Metsaloomad sääl laginal
Äkki naerma hakkasivad.

Hooplus küll oli avalik,
Siisgi päris naljapärast
Jahilised jagamisel
Osakese karu kõrvalt
Jänesele sääl jätsivad.

Ümber pannud: Jakob Tamm.

Postimees nr 121, 5. juuni 1898, lk 3.

Äratus

A. N. Maikov.

Eila oli ilm veel vilu,
Täna – oh kes loota võis:
Päike, linnud, õnn ja ilu, –
Sirelilgi lahti õis.

Laps, sa oled unemaias,
Magad alles… Aga pea!
Lähen murran õisi aias –
Ega tema neid veel tea.

Võib ta küll ehk pahaneda,
Kui saab kaela kastevett…
Õnn mul teha rõõmsaks teda,
Kuulutades kevadet.

Ümberpannud Jakob Tamm.

Postimees nr 115, 29. mai 1898, lk 3.

Hiigla alkohol

Graf. A. K. Tolstoi järele.

I.

Kondilahja hobu seljas
Mööda kuulust Venemaad
Sõidab julge ratsaline,
Tutvad temal rahvas, ra’ad.

Kaetud musta närudega,
Viisud jalas lagundgi,
Napsi pudel ripneb taskus,
Rändab, hõiskab alati:

“Tulge vana, noor, suur, väike,
Kes te’ murest vaevatud,
Tulge siia, mehed, naesed,
Võtke viina, väsinud!”

Kõiki tema passib üles,
Raha ta ei tahagi;
Soolal, leival vastu võtvad
Teda mehed, naesedgi.

On ta rauk, või on ta noormees
Kellel tuleb meelde see?!
Kaklus, nälg ja haigus käivad
Tema kannul järele.

Kes on kord ta napsi maitsnud,
See ei järel jätagi;
Januseid ta kõrtsi juhib
Traavi sõidul kiiresti.

Klaasid ringi kõlisevad,
Viin sääl voolab lainetes.
Talupojad kõrtsi kandvad
Viimist vara pantides.

Kannud kähku kõlisevad,
Unustusse vaev kõik jääb;
Juudid paksuks, rikkaks läh’vad
Rahvas lahjaks, vaeseks läeb.

II.

Koju kroonu teenistusest
Tuleb soldat põdema;
Sugulased napsi juures
Hakkavad nõuu pidama.

Nemad teda teretavad,
Joovad, laulvad kooris tal.
Viin saab jooksma mööda sooni,
Segab aru üleval.

“Kõige vanem oled, ütled –
Mis sa oled töötanud?
Meie endid põllul vaevand,
Ilma saad sa jätetud.”

Metsik vaen ja tüli tõuseb,
Naesed pistvad huluma;
Soldat kähmab püssi, sihib,
Teised ängvad kirvega…

III.

Noor ja usin kunstnik maalis
Pilti pühast Mariast;
Kunsti elust enam pidas,
Troostis ennast vägevast.

Tema tegu hästi sigis:
Juba vaatel ilusal
Naeratas pilt vastu talle
Lubas kuulsust õnne tal.

Kord kui väga mures oli,
Otsis troosti klaasi seest
Nõnda kaua, kuni unus
Tema võime viina eest.

Kunagi ei saa ta kaineks,
Pintselt ta ei vaatagi; … –
Upsak, närus ratsa sõitja
Ajab Venes edasi.

IV.

Põldu harib talu rahvas,
Higi helmes otsa pääl, …
Ratsanik neil annab peekri,
Ringi käia käseb sääl.

Viina pudel ringi rändab
Talumehed istvad koos,
Viin neil mööda sooni voolab
Pähe sõuseb täies hoos.

Adrad seisvad, rihma otsas
Kivi kukutavad nad, –
Tühjas kohas tee pääl öösi
Rikast kaupmeest luusivad.

V.

Vaese vanemate poega,
Otsis õnne teadusest;
Jalgsi rändas ta päälinna,
Kurvalt lahkub omastest.

Ei ta anna endal rahu,
Siisgi palk on väikene,
Kannatab küll nälga, külma,
Ligi eesmärk nähtakse.

Ühel sügisesel õhtul
Külmas õudses tänavas
Ajab ligi ratsasõitja,
Sopane ja räbalas.

“Tere sõber! Mis sa kurdad?
Oh kui haige, armetu!
Joo! Su terviseks Rossia!
Joo, ja teadus elagu!”

Ära külmada või nälgi,
Üks tal oli valida!
Aga ära uppund viina
On ta oma aatega.

VI.

Ratsamees ei maga ial,
Vilistades ümber a’ab;
Kus ta mära püsti ajab,
Sinna varsti kõrts ka saab.

Miljon kolm sada maksvad
Juudid renti selle eest.
Kolmlekümnel hõbetükil
Müüsid juudid Võitud meest.

Nõnda mitmed Pilatused
Juutidega kauplevad,
Risti löövad Lunastajat,
Müüvad ära isamaad.

Ringi kõlisevad klaasid,
Pidamata voolab viin.
Mööda küla, läbi linna,
Terves riigis jooma kiin!

Emad müüvad tütred ära,
Venna vaen teeb mõrtsukad,
Valjumalt kui laul ehk vanne
Viina klaasid kõlavad.

Uhkelt oma mära seljas
Sõidab nelja ratsanik,
Viskab aukse mütsi maha,
Seljast pudub närustik.

Sääl nüüd sõidab kondikogu,
Pääluu katteks kole kroon;
Tirisejad klaasi tükid,
Läiklevad kui ussi joon.

Aukussilmne pääluu naerab:
“Tehtud minu töö on siin:
Ülikallis Venemaale
Maitseb minu odav viin!”

A. Suurkask.

Postimees nr 113, 28. mai 1896, lk 1.

Hoidjale

Ma karmi aja kaasaline,
Sa vanaeit, mil näen ma sind!
Sääl männimetsas, mureline,
Sa ammu, ammu ootad mind…
Sa aknast vaatad, loodad, kardad,
Sa valvad nagu vahi pääl:
Aeg-ajalt kudumise vardad
Käes jäävad sinul seisma sääl.
Pilk lendab väravate juurde,
Käib mööda maanteed otsimas…
Kurb aimdus, alaline mure
On sinu rinda rusumas.

A. S. Pushkini järele Jakob Tamm.

Postimees nr 113, 26. mai 1899, lk 1.

Üles

A. N. Maikov.

Luhad õitel laenetavad,
Valgus voolab ilma üle;
Lõokeste laulu kõlast
Täis on sinav õhusüle.

Vaade upub päikse läigis –
Ei või leida laululinda…
Nende lootusedgi noored
Kutsel meelitavad rinda.

Aga kust see kutse kõlab!
Asjata on arvamine…
Kuulatades rõõmsalt vaatan
Sinna, kus on taevasine.

Ümberpannud Jakob Tamm.

Postimees nr 112, 23. mai 1898, lk 3.

Kägu ja kukk

“Küll sina, kukeke,
Võid laulda valjusti!”

“”Mu kägu kuldane,
Sa laulad ilusti
Kui mõni moosekant,
Ke’l lauluks kõrge and!””

“Kui aga laulad sa –
Sääl hõljuks ingliviis;
Kui aga kuulan ma –
M’us asuks paradiis!”

“”Sa oled künnilind,
Tõest’ – laulu-vägimees,
Ke’l määramata hind
On auuga oota ees!””

“””Oh kägu, kukeke!”””
Nii sõnas varblane,
“””Te üksteist kaitsete
Siin oma kiiduga –
Ja sellest maitsete,
Mis teilt veel kaugelta!”””

Mispärast kiitis kägu kukke?
See pärast, et kukk kiitis kägu.

Vabalt Krõilovi järele A. O. Uuspõld.

Postimees nr 111, 29. august 1891, lk 2.

kirjandusest

Meile on järgmine kiri avaldamiseks saadetud:

Kurva meelega olen mitu korda lugenud, kudas mõni mees kadunud suguvenna J. Kunderi vaimurikast tööd oma nüri mõistusega tuhnib; nüüd aga lõpeb mu kannatus seda nähes, et mõned ju nii julgeks läevad ja ilmunud Kunderi tööd oma nime all hakkavad ajalehtedes ilmutama. Sarnase inetu, ühtlasi ka kardatava katse on keegi C. Kuusik Valguse lisalehes № 26 sees 1889 aastal ära teinud, kust ta J. Kunderi Lermontovi järele ümberpandud laulu: Ingel (Ангель) mis 1884 aastal “Oma maa” № 5. sees ilmus, oma nimel trükkida laseb. Et lugejad asja tõsidust ise näeks, siis panen ma mõlemad laulud, J. Kunderi tõlke ja C. Kuusiku ärakirjutuse, siia ülesse.

J. Kunderi ümberpanek: Ingel (Ангель)

Kesk öö ajal taeva all ingel käis
Ja vaikselt laulma ta näis;
Õhk kuulas ja kulasid tähed ja kuu,
Kuis helises ingli suu.

Ja hingede õndsusest laulis ta keel,
Kes Eedeni õite seas veel, –
Ja jumala vägevust kiitis ta ka
Sääl sulava sõnadega.

Ta südamel sonis üks hingekene,
Seda hällis ta ilmale.
Ja õrnasse hingesse ingli viis sai,
Ta kõrvusse kõlama jäi.

Ja kaua veel lapsele helises ta
See ingli viis sõnadeta.
See ingli laul helises ilusam tal’
Kui keegi hääl taeva all.


Ingel!
Venekeelest C. Kuusik.

Kes öö ajal Ingel seal Taeva all käis
Ja vaikselt ta laulma näis;
Õhk kuulas ja kuulasid tähed ja kuu,
Kuis helises Ingli suu.

Ja hingede õndsusest laulis ta keel,
Kes Eedeni õite seas veel,
Ja Jumala vägevust kiitis ta ka
Sääl sulava sõnadega.

Ta südamel soonis *) üks hingekene
Seda hällis ta ilmale,
Ja õrnasse hingesse i n g l i **) viis sai
Ja kõrvasse kõlama jäi.

Ja kaua veel lapsele helises ta
See Ingli viis sõnadeta
See Ingli laul helises ilusam tal’
Kui keegi sääl t a e v a **) all.


*) Mis Te “soonite” siin, hr. Kuusik?
**) See on ilus, et siin ingli ja taeva väikeste alustus-tähtedega kirjutate, just nagu Kundergi; on loota, et edaspidi ärakirjutuse kätte õpite!

Postimees nr 111, 2. oktoober 1890, lk 3.

Üksindus

M. Lermontovi järele M. Kampmann.

Kui ränk, et eluteed pean tõtma,
Siin ilmas ainu üksinda,
Kõik valmis rõõmust osavõtma,
Ei keegi kurbtust jagama.

Neid päevi minu silmad näevad,
Mis oksal näeb üks üksik lind;
Kuud, aastad, nagu unes läevad,
Kuid ikka kurtma jäeb mu rind.

Nad jälle tulles paistvad kuldsed
Ning haljaks lööb end elunurm,
On käes, ei paremad kui muldsed. –
Mind ootab üksik haud, kurb surm.

Kas paranevad saatus-haavad,
Kas hoolib ilm mu kaebtusest?
Mu surmast enam rõõmu saavad
Tõest’ nad, kui minu sünd’misest.

Postimees nr 110, 29. september 1890, lk 3.

Vangis

Lermontov’i järele M. Pukits.

Avage mu vangimaja,
Andke päevahiilgus mull’,
Nägus neitsi armastaja,
Hobu valmis minekul:
Neitsit tahan enne seda,
Magusasti suuteleda,
Pärast hobuseljas ma
Lendaks laande tuulena!

Aga siit ei saa ma lahti –
Akan kõrgel seina sees;
Ukse taga peetaks’ vahti,
Ehk küll raske taba ees.
Nägus neitsikene kaugel
Uhkes majas, rõõm ta laugel;
Hobu hüppab aasa pääl
Vabalt lusti lüües sääl.

Olen üksi – rõõm on ära:
Tühjas kambris vangis ma;
Kurvalt kumab lambisära
Kustuneva tulega.
Ainult kuulda: ukse taga
Nagu loetud sammudega
Kõnnib vaikse rahu sees
Tumm ja vali vahimees.

Postimees nr 103, 12. mai 1893, lk 2.

Karskuse sõpradele

(О. Крылов’i mõte)

Kord naaber naabrilt astjat laenuks võttis
Et selles pidukalja valmista’.
Ja rõõmsal meelel kodu poole tõttes
Ta mõtles, nüüd hääd kalja pruulida
Ma võin, sest nüüd ma olen astja leidnud
Mis selle tarbeks just kui loodud näis
Kuid mehike! Ta oli ennast petnud
Mis parata ta vaenekene võis,
Sest astjas oli viin ju ennem seisnud
Ta keetes siis ja põletades katsust
Tast viina haisu eemal tõrjuda
Kuid viimaks nägi, et ta vaev ja raskus
Kõik jäi – ja oli hoovis tuluta.
Sest astjas ei see jätnud paha nalja
Vaid rikkus ikka ära tema kalja.

***
Sest vanemad, te mõistge, saage aru
Ja hoidke lastest nagu tulukest
Te’ eemal v i i n a, ett ta juba vara
Ei võtaks hukka saata õrnakest.
Sest see, kes korra viina ohvriks langen’d
Ei seda naljalt lahti lase ta
Vaid ta on igavesti langen’d, kadun’d
Ja hukka läinud ilma armuta. –

A. T.

Postimees nr 86, 4. august 1890, lk 2.

Haned

Teed mööda ruttab talumees
Ta ajab hanekarja ees;
Ta tublisti neid materdab;
Siis rutemini linna saab –
Ei turupäeva tohi ta
Ju mööda lasta kasuta.
Kus kasu meeli mõlgutab
Sääl kriitik silmi pilgutab.
Ei mina küll ei laida meest,
Ja haned vast’gu selle eest,
Et ühe teekäijale
Nad kaebasivad kurjasti:
“Me õnnetumad ilma sees,
Meil sundijaks siin talumees
Ju just kui lihtsaid hanesi
Meid materdab veel koguni.
Ei seda märka rumal ta,
Et meid ta peaks auustama:
Sest meie esivanemad
Kord Rooma linna päästsivad, *)
Sääl nende auuks veel tänini
Saab pühitsetud pühasi!”
– “Mis puutub see siis teitesse?”
Nii vastab reisja nendele
“Eks meie esivanemad…”
– “Tean, tean ju jüll, mis tegid nad.
Kuid ütelge, mis kasu te
Ka ise teinud olete?”
– Kord meie esivanemad
Ju Rooma linna päästsivad!”
– “See vana laul! Mul ütelge,
Mis ise teinud olete?”
– “Me ise?” ei küll midagi”
– “Mis kasu on siis teitelt nii?
Las’ teie esivanemad
Kõik rahulisti puhkavad,
Mis tegid, auu sai nendele;
Te üksnes praeks kõlbate!”
Mu laul saaks märksa pikemaks,
Kui haned mitte ‘p vihastaks.

Krõilovi järele eestistanud T. Kuusik.

*) See oli 390 a. enne Kristust. Vaenlased (Gallialiased) võitsivad Rooma linna ära. Suurem osa Roomlasi kaitsesivad endid ja oma vara üksnes veel Kapitolias. See oli kindel koht keset linna järsu mäe otsas, müüridest ja vallidest sisse piiratud. Ühel ööl tahtsivad vaenlased ka seda kindlat kohta kätte saada. Nad ronisid üksteist alt upitades, salamahti valli pääle ja säält üle müüri. Üksgi koer ei kuulnud nende tulekut, ju see ikka nii kõpu-kõbinata sündis. Haned aga, nii pea, kui inimest müüril aimasivad, pistsivad kaagutama ja tiibu lahutama. Roomlased ärkasivad unest ja kihutasivad kutsumata külalised tagasi. Varsti jõudis ka väljast poolt abi ja linn sai päästetud.
Sest ajast saadik seadsivad Roomlased enestele “hanepüha”. Preestrid piduriietes käisivad mööda linna; ühel neist hani süles ja selle järele veeti koera noori otsas. Hani preestriga saivad rahva poolt palju suuri kingitusi ja neid võeti hõiskamisega vastu, aga vaest koera pekseti keppidega nii kaua kuni see suri. Nõnda pidasivad Roomlased endid sel puhul elajate jumalaiks ja tasusivad lastelastele, mitmest ja mitmest põlvest saadik, esivanemate hääd ja kurjad teod kätte. Meie soovime Roomlastelt koera kohta heldemat otsust, nagu me seda ka endile, (kelle esivanemad, kes teab, mis kõik ära tegivad) Taeva Taadilt loodame.
T. K.

Postimees nr 85, 29. juuli 1889, lk 3.

Eesel ja ööpik

(Krylov.)

Kord eesel nägi ööpikut
Ja ütles temale: “Et kuule, sõber, sina
Suur laulik olevat, kuis olen kuulnud mina:
Kas tõsi on see jutt?
Ma teada tahaksin – tee õige proovi,
Löö laulu mulle! – täida minu soovi!
Sääl ööpik lahke siis ka laulu alustas:
Lõi laksu, vilistas
Ja tuhat iseviisi eesli ette kandis:
Nii õrnasti vast helistas,
Vast nagu pajupillist kõla kuulda andis,
Vast nagu kõrvu pragisema pandis.
Kõik kuulasivad rõõmu sees
Siis laulikut, kes kiidab koitu, eha;
Tuuli vaikis, teised linnud häält ei julgend teha;
Maas oli kari; karjamees
See kuulatades hinge kinni hoidis;
Ta õnnest üle kees
Ja õrnalt pilku kaasa poole heitis.
Laul lõppes ära. Eesel laskis longu pää
Ja ütles: “Kõlbulik! Tõtt öelda vaja:
Sa igavust ei pääle aja!
Kuid selles leidsin vea,
Et kukke sa ei tea!
Kui tahad soovi kuulda võtta,
Siis kuke juurde laulukooli tõtta!”
Mis tegi ööpik vaene? Üles hüppas ta
Ja teise metsa sisse lendas rutuga.

***
Oh Jumal! Päästa meid ka eeslite käest Sa!

Jakob Tamm.

Postimees nr 81, 15. aprill 1893, lk 2.

Albumisse

(Vabalt Venekeelest.)

Nii, nagu haua-kivil üksikusel
Teekäija vaade seisatama jääb:
Nii võiks õnn olla ka sel lehekesel,
Kui sinu armas vaade teda näeb!

Kui aga mitme, mitme aasta pärast
Sa loed, kuis laulik oli unistan’d.
Siis mälestad, et ta sind armastan’d.
Siis mõtle: Ta on lahkun’d ilma kärast
Siin on ta oma südant hauda pann’d!

Kotsama.

Postimees nr 81, 14. aprill 1892, lk 2.

Vihma käes

Mäletad: ei olnud vihma ega äikest
Pilv sääl tõusis üles, tikkus peitma päikest.
Kodust eemal meid ta kuuse alla sundis…
Seda hirmu, rõõmu, mis sääl süda tundis!
Vihm ja päikse paiste – väljas lausa vesi –
Olime kui puuris siis me kahekesi.
Meie ümber nagu pärlid vilkusivad:
Okste vahelt alla piisad tilkusivad;
Langes sääl neid läikel palju sinu päha,
Värdli alla ka ei veerenud neid väha…
Mäletad: kuis vaikis meie naer ja nali
Siis, kui pääde kohal mürin veeres vali;
Minu ligi sina vajusid sääl jõuga…
Oh sa mõnus vihm, sa torm, et tulid kõuga.

N. A. Maikov’i järele Jakob Tamm.

Postimees nr 77, 3. aprill 1897, lk 2.

Sääsk ja karjane

Krylovi järele Pukits.

Loomi koerte hooleks andes, karjus
Magas soojal päeval põõsa varjus;
Tema juurde roomas uss, va õel,
HImukalt suus nilpsas kihvti-nõel.
Õnneks sääsk, kes ligikorral valvas,
Lendas rutem, karjust ninast salvas,
Nii et ülesärkanedes see
Tegi otsa ussi elule.
Aga enne seda veel
Oli sääsekene surma-teel:
Karjus, pääste-töös nii valusas,
Uniselt ta katki pigistas. –

Nõnda juhtub tihti elu sees:
Ütleme, et kehvaline mees
Mõnda suuremat vast suudab aidata,
Juhtub teda selleks halvama,
Et ta unest üles ärkaks,
Oma eksitusi märkaks:
Tõesti sünnib temaga,
Nagu selle sääsega.

Postimees nr 76, 9. aprill 1893, lk 2.

Pilt

Vaata: toas põleb tuli,
Tütarlapse ees
Istuvad sääl talumehed
Vaikse mõtte sees.

Sõrme abil iga sõna
Kinni pidades
Loeb ta neile, mis on kirjas,
Trüki-ridades.

Tasa, tasa kuulutavad
Mehed tütarlast,
Naestel lapsi vaigistada
Käseb mõni vast.

Naesed lapsi imetavad,
Et ei karjuks nad.
Kuna kõigest hingest
Kirja kuulavad.

Taat, kes ammugi ei tulnud
Alla ahju päält,
Teravasti vaatab –
Küll ei kuule häält.

Miks nad last nii kuulatavad?
Kas nii tark on ta?
Ei! Ta üksi terves külas
Oskab lugeda.

Pikkamisi, peatades
Iga sõna pääl
Luges vabaduse teate
Nendele ta sääl.

Meestele küll kirja mõte
Tumedaks jäi veel,
Siisgi tundvad, tundvad nemad
Koidu kuma eel.

Ja see koit! – ta tõuseb, vennad
Öö nüüd mööda läeb.
Tulev põlv vast täielikult
Päeva valgust näeb.

Pimedus küll turtsub vihas –
Tuleb päev, ei jää!…
Eks ma prohvetlikul pilgul
Tema valgust näe.

Sääl ta paistab juba palgel,
Silmas särab väes
Sellel tütarlapsukesel,
Kellel raamat käes.

Vabadus on – vennad, kuulge! –
Algus-aste veel
Mõtte valda, kus on valgus,
Vaimu valgus eel.

A. N. Maikovi järele
Jakob Tamm.

Postimees nr 76, 2. aprill 1897, lk 2.

Talve õhtu

Torm, see pilvil taevast sulub
Veerleb lumes välja pääl,
Vast kui hunt ta õues hulub,
Vast kui laps ta nutab sääl.
Katusel vast kahinaga
Õlgi tema raputab,
Vast kui teemees akna taga
Kärmelt, kärmelt koputab.

Meie vana majakene
See on kurb ja pime ka…
Akna ees miks, eidekene,
Kõnetuks jäid korraga?
Kas ehk maru mühamisest,
Vanakene, väsisid?
Või ehk värtna vuramisest
Une sülle uinusid?

Eidekene, meel sul mures –
Tule, joome, kus on kruus?
Kurbtus kaob joogi juures,
Rõõmulaul saab lahti suus,
Laula, kuidas mere taga
Tasa elas tihane,
Kuidas neiu, noor ja vaga,
Vett läks tooma, varane!

Torm, see pilvil taevast sulub,
Veerleb lumes välja pääl,
Vast kui hunt ta õues hulub,
Vast kui laps ta nutab sääl.
Eidekene, meel sul mures,
Tule, joome, kus on kruus?
Kurbtus kaob joogi juures,
Rõõmulaul saab lahti suus.

A. S. Puschkini järele
Jakob Tamm.

Postimees nr 72, 28. märts 1897, lk 2.

Sõjamehe poeg

Kord mesilane korjas
Mett roosi õie pealt.
Ja äkitselt sääl kuuldi
Üht ciljatavat häält:

“Oh ema! mina suren!
Mind pistis madu nõel!
Just päris veike madu
See mesilane õel!”

“Oh, ära sellepärast,
Mu laps, nii pahanda,
Sest ega see su valu
Ei või ju vahenda.

Vaid mõtle, et ka Sinul
Aeg seisab alles eel.
Kus teistel rasket valu
Toob Sinu surmav nool.”

orshanini järele vabalt H. Narusberg.

Postimees nr 70, 30. märts 1894, lk 2.

Sisask ja tuvi

Kord sisask juhtus püüdepaela.
Küll raputas, küll tahtis lahti kaela;
Noor tuvi sellest aga rõõmu tundis.
“Kui häbi,” räägib ta, “kes sind siis sundis
“Keskpäeva ajal köide minema!
“Ei mind nad kinni poleks saanud,
“See pääle julge olen ma.”
Kuid vaata — juba oli võrku jäänud.
Sest võta õpetust, et teise häda
Sul pole õigust ial hirvitada.

Krõilovi järele M. P.

Postimees nr 63, 18. märts 1892, lk 2.