Rubriigiarhiiv: Mart Pukits

vene luule,Ivan Hemnitser,Mart Pukits,1892,Postimees

Ratsa-hobune

(Mõistulaul.)

Kord uhke ratsa-hobune
Ka juhtus vilja-põllule;
Sääl nägi kündmas enda ees
Töö-ruuna üsna higi sees.
Sell’ polnud riistu sarnaseid,
Kui tema ikka kandis neid,
Ei olnud ta ka puhas’tud,
Ei tubliks söödetud.
Siis vaatab pilgates tööruuna pääle
Ja tõstab lõppeks hääle:
“Kas riistu sarnaseid” — nii räägib ta —
“On olnud ümber sinul,
Kui minul?
Mind igaüks peab auustama!
Kui keegi tuleb vastu teel,
Siis ikka kõrva astub ta —
Ja kuis mind kiidetakse veel!
Kuid sina — kõigil tundmata.”
— “Mis lorised!” ruun vastab temale —
“Pea suu ja mine eemale,
Ning jäta rahul mind!
Miks minu kõrva sead end?
Kas mõistaksid nii kiidelda,
Kui mitte kaeru ei sööks sa,
Mis teenin ma!”

Chemnitseri järele M. Pukits.

Postimees nr 13, 17. jaanuar 1892, lk 2.

vene luule,Ivan Krõlov,Mart Pukits,1892,Postimees

Rohutirts ja sipelgas

(Mõistulaul.)

Terve suve läbi lõõris
Laulu rohutirtsuke;
Et ilm sügisele pööris,
Ta ei pannud tähele.
Selgeid päevi polnud enam,
Põldu laastas surma hool,
Kus tal suvel kõige kenam
Valmis oli laud ja tool.
Mööda kõik, ning kare tali
Näljahäda ühes tõi;
Lõpnud tirtsul laulu-heli,
Hõisata ei enam või;
Ja kes tahaks lustila
Laulda tühja kõhuga?
Viimses hädas hakkab tema
Sipelgale kõnelema;
“Kulla kallis naabrike,
Näita heldust minule,
Armul üle talve sa
Toida mind ja soojenda!”
– “Vader, see on naljakas:
Kas siis suvel sugugi
Sina ööd ei teinudgi?”
Räägib talle sipelgas.
– “Miks ei teinud, naabrikene!
Pehme muruheina sees
Hoolelikult, kallikene,
Töötasin kui tubli mees:
Terve suve läbi oli
Laululugu minu püüd.”
– “Laulsid sa? – Noh, see on nali,
Nii siis mine – tantsi nüüd!”

Krõilovi järele M. Pukits.

Postimees nr 12, 16. jaanuar 1892, lk 2.

saksa luule,Heinrich Heine,Mart Pukits,1896,Linda

Laulutiivul

Ma laulutiivadel kanda
Sind tahan, mu südame neid,
Siit ära Gangese randa –
Koht ilusam ootab sääl meid.

Täis öisi sääl rohuaed kahab
Kuu vagusa valguse all
Ja lootuslilleke tahab,
Et ilmuks ju noppija tall.

Ja sinilillid, nad ala
Maast piiluvad tähtede pääl,
Ning armastuslugusid sala
Roos jutustab roosile sääl.

Gazellid, nii targad ja kained,
Neil löbustas ainuke töö;
Vast vulavad püha jöe lained –
Ja muidu nii önnis on öö.

Sääl liugleme alla siis pikka,
Sääl ootab meid palmide ring
Ja öndsamas unenäos ikka
Meil armu ja rahu joob hing.

Heine järele M. Pukits.

Linda nr. 45, 21. november 1896, lk 704.

saksa luule,autor määratlemata (saksa),Mart Pukits,1896,Linda

Metsavahi Manni

Saksakeelest M. Pukits.

Sääl nõgustiku harjul
Veel seisab metsa varjul
See üksik majake.
Sääl kõndis puude vilul
Ta unenäode ilul
Ja vaatas mõttes kaugele.

Siis, nagu vaikses valus,
Ta köndis metsa salus,
Truu koer ta kõrval käis.
Ta tihti istus maha
Ning tsast metsakaha
Käo hüüd kuulatama näis.

Siis nägin teda aga
Ma aknal õite taga
Nii üksi, üksinda.
Ja targad tuvid tõtsid,
Ta pihust toitu võtsid. –
Kuid tema seisis kurvana.

Päev päevalt aga vilu
Ka viimse roosi-ilu
Ta palgelt ära viis.
Pea surnukirstus vagas
Ta mirdi-ehtes magas,
Veel ilusam kui elus, siis.

Nüüd ilmakärast lahus
Ta puhkab hauarahus,
Ta nimi risti pääl.
Säält lugegu s e e teda,
Kell’ truuks jäi murtud süda,
Ja põlvitagu palvel sääl.

Linda nr. 44, 14. november 1896, lk 684.

läti luule,autor määratlemata (läti),Mart Pukits,1899,Linda

Emale

Laula, ema, veel kord seda laulu,
Mis laulsid mull’ lapsena,
Kui suudeldes võtsid mind sülle
Ja kaisutid armuga.

Sel korral ei võinud sa teada
Mis ootan su lapsukest eest,
Kes elab ta õnnes ja rõõmus
Ehk mure ja hädade sees.

Täis tuleva õnnede aimu
Su süda siis lootuses lõi
Ja lauldes õnnelik tundmus
Sul pisarad silmisse tõi.

Need õnnepisarad tasa
Mul langesid palgele
Ja magusalt naerdes ma panin
Siis pää su rinnale.

Sa kaisutasid mind armsalt
Ja vaatasid silmasse mul. –
Mis tundis siis, ema, su süda,
Mis võisid sa unista küll? …

Oh laula veel ema, seda laulu,
Mis laulsid siis armsasti –
Vaat, hädas ja pisarasis vaevleb
See, keda sa kaisutid nii.

Oh laula, su rinnal siis panen
Ma pää nagu lapsena.
Ja sinu tasane pisar
Las’ palgel mul kukkuda.

Jah, laula, ja lauluga armsalt
Mu süda vaikima vii.
Mis saatus on võtnud, seda anda
Ema pisar võib tagasi.

Läti keelest M. Pukits.

Linda nr. 38, 14. september 1899, lk 620.

saksa luule,Emanuel Geibel,Mart Pukits,1899,Linda

Kui mõtlen

Kui mõtlen vaiksel öösel
Su pääle üksinda,
Siis käib mu hingest läbi
Kui armas on kandlimäng,
Nii kallist salarõõmu
Võib harvalt leida hing.

Mu süda on kui sõrmus,
Mis kullast valmistud,
Sa olend nagu pärli
Ta sisse palmistud.
Nii nagu pärli kullas
Nii läigid sina sääl
Ja kannad mind kah sala
Su oma hinge pääl.

Sull’ õhkan tänu, armsam
Ma selle õnne eest;
Kõik lilled tooks ma tänuks,
Sull’ õitsva oru seest;
Nii palju kui sääl õisi,
Nii tihti mõtlen sind,
See käib mu hingest läbi,
Teeb õnnelikuks mind.

E. Geibeli järele M. Pukits.

Linda nr. 28, 6. juuli 1899, lk 460

saksa luule,Eduard Ferrand,Mart Pukits,1899,Linda

Haua ääres

Me’ seisame haua ääres.
Sääl lehvis õrn lillede lehk
Ja hauarohuga tasa
Veel mängis õhtune õhk.

Sääl rääkis ta kartlikult, tasa:
Kui ilmast kord lahkun ma,
Ja minu mälestus vaevalt
Veel elab su laulusse;

Kui üksinda kaugel ilmal
Sind igavus kurvastab.
Ja ainult öösise unes
Mu vaim sind musutab:

Siis tule mu laua juurde,
Mis õitega ehitud.
End kummarda kalmule alla,
Kui oled wäsinud.

Ja kimbu lõhnawaid õisi
Tood ühes sa minule;
Mind äratab sügawast unest
Su tasane ast’mine.

Siis sosistan suuga tasa,
Nii hellalt ja salaja.
Kui seekord, mul südamesõbrad
Me olime sinuga.

Kui läheb keegi mööda,
Ta mõtleb, et see on tuul,
Mis õrnalt õitega mängib
Ja kahistab lehti puul.

Kõik, kuidas sa ilmas elad.
Pead mulle sa teatama.
Ja mina jutustan sulle,
Mis unes sust nägin ma.

Kui tähed siis säravad taevas
Ja tulnud on hiline tund.
Siis soovime üksteisel tasa
Hääd ööd ja magusat und.

Siis vaiksel hämarus-valgel
Läed trööstitult koju sa
Ja oma lillede varjus
Jään jälle ma magama.

Ed. Ferrandi järele M. Pukits.

Linda nr. 27, 29. juuni 1899, lk 442

saksa luule,Hoffmann von Fallersleben,Mart Pukits,1899,Linda

Meelespea

Mu kodus haljal aasal
On õitsmas õieke,
Ta silm on nagu taevas,
Nii selge, sinine;
Ta räägib väga vähe,
Et palju tema tea,
Kõik, mis ta ala lausub
On ainult: meelespea?

Kui vaatan sinu silma.
Mis selge, sinine,
Siis tuleb mulle meelde
Mu aasaõieke.
Siis kaob mu kõnevõime,
Suu muud ei sönaks sea:
Mu eluõnn, oh kallim,
Mu arm, mind meeles pea!

Hoffmann v. Fallerslebeni järele M. Pukits.

Linda nr. 6, 2. veebruar 1899, lk 93