Petöfi järele Jaan Parv.
Ema, ema, vaene ema,
Kõige armsam emake!
Elu ega eilm ei saada
Troosti sõna sinule.
Noa kombel lasksid laevast
Lootustuvi lahti sa;
Kas ei õitoksal juba
Tagasi ei tule ta?
Ei su viimne soovimine
Täide lähe ialgi,
Ei su poja silmavesi
Niisuta su palgesi –
Niisuta su surnud nägu
Viimse soojendusega –
Armukese haua pääle
Silmad k u i v a k s nutnud ta!
Olevik nr. 41, 14. oktoober 1891, lk 837.
Goethe järele J. Parv.
Et voolage, mu lahked laulud,
Siit unustuse meresse!
Ei enam teie kõla kuule
Nüüd ükski noormees, neiuke.
Te kiitsite mu kuldast ainult,
Kes naerdes murdis truuduse
Teid pildusin kui vette mina,
Sest veega kaasa voolage!
Olevik nr. 38, 20. september 1893, lk 797.
Goethe järele J. Parv.
Kõrgem, anna, et mu käsi
Enne päevatööd ei väsi,
Et ma orjaks vara, hilja!
Tõest’, see pole unenägu:
Iga hoolas töö ja tegu
Kannab pärast kaunist vilja!
Olevik nr. 37, 13. september 1893, lk 781.
Jaan Parve ümber pannud.
Mu süda on kui pome öö,
Kui puude mühin metsas;
Kuu tõuseb üles pilve alt
Nii hiilgavalt,
Ja vaata, mets on vaik ja mühin otsas.
See kuu sa oled, armuke;
Oh, saada silmaläiki
Üks ainus kord mu pääle ka.
Täis rahu sa,
Mu tuksuv süda rinnas ka jääks vaiki.
Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922.
Jaan Parve ümber pannud.
Sa niiske suve-õhtu,
Kui armas mulle sa!
Veel taevast katvad pilved
Ei tähti näha ka.
Kui piiga pehme musu
Nii soe ja õrn on õhk;
Alt orust tõuseb üles,
Nii magus lille lehk.
Ma tahaks laulu luua,
Mis selle sarnane;
Kust telda sarnast kõla,
Mis tume, õrnake?
Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922.
(Eichendorfi laul.)
Mul on kui kuuleks oja
Ma metsas voolama;
Kui kostaks puude kohin
Mul kõrvu kangelta.
Mul on kui hüiaks ööpik
Mul vastu: Tere sa!
Kuid kus ma siisgi olen,
See on mul teadmata!
Kuu hõbedasel telgil,
All orus hiilgav niit;
Ma näeks sääl nagu maja,
Mis aga kaugel siit.
Mul on kui ootaks aias,
Kus tuttav iga puu,
Mind armukene ammu,
Kes aga surnud ju …
Jaan Parve tõlge.
Olevik nr. 32, 6. august 1890, lk 820.
Uhlandi järele J. Parv.
Kuis uhkeste mu akna all
Kask kasvab võimsas väes!
Ta kiigub, kõigub kahinal,
Kui torm ja vihm on käes.
Ka minu süda süttib nii,
Kui saatus lainid loob.
Just siis mu kannel kõlabgi,
Kui elu tormi toob!
Olevik nr. 31, 2. august 1893, lk 660.
Petöfi järele Jaan Parv.
Ma mõelsin järel’ kõige tee
Kuis ema tereta’,
Kui teda vaatma tõtates
Ta tuppa astun ma.
Mis ütlen sulle, emake,
Nii üle mitme a’a,
Kui käed mu järel sirutad
Sa välja armuga?
Nii mõnda soovi südamest
On välja mõeldud mul –
Kuid aeg lääb siisgi igavaks,
Ehk hobu lendab küll.
Ma astsin tuppa … tormiselt
Mind tõmbas kaenla ta;
Ta rinnal tummalt rippusin
Kui vili oksalla.
Olevik nr. 28, 15. juuli 1891, lk 577.
(Saksa lauliku Th. Körneri laul, mida ta pärast lahingit sõjaplatsil, kuhu ta ennast arvas surevat, on luuletanud.)
Jaan Parv.
Haav valutab, ju sinised on huuled; –
Mu veri tardub, meeled segi läevad;
Siin lõpevad mu noored elupäevad –
Nii kui sa tahad, Jumal, kes mind kuuled!
Mu lõbusamad lapsepõlve luuled –
Nüüd ainult noorusunenäoks nad jäävad!
Kuid mis mu silmad kõrgemalt siit näevad,
Ei seda pikka laial’ surma tuuled!
Ja mis ju siin kui pühadust ma tundsin,
Mis juba noorelt põuepõhjas kandsin,
Üks kõik, mis talle aga nimeks andsin, –
See hiilgab nüüd mu ees nii selgel läigil
Ja juhib mind mu lahkumise käigil
Siit ülesse, kus rahupaik on kõigil.
Olevik nr. 17, 25. aprill 1894, lk 389
Hermann Kurzi järele J. Parv.
Häämeelega istun
Ma veskis kui võin;
Siin väriseb põrmand
Ja vabiseb sein;
See hingest käib läbi
Kui kartus ja piin,
Ja mõndagi tundmust
See äratab siin.
Mu Mari, mu ingel,
See elab ka siin,
Veel aasta või rohkem,
Siis kodu ta viin.
Kuid arm toob ka murel –
Ei midagi saa,
Mul puudub veel kodu
Ja maja ja maa!
Ja nagu siin lained
Nüüd ruttavad teel,
Ja väriseb veski,
Ja vabiseb meel,
Nii elust ka läbi
On rutata mul –
Nii väriseb maapind
Mu jalgade all!
Olevik nr. 15, 14. aprill 1898, lk 353.
Heine järele J. Parv.
Ma tuikusin tumedas mõttes
Su inglike pildi ees;
Mul oli kui oleksin elu
Veel leidnus su silmade sees.
Su huulede ümber nii armsalt
Õrn naeratus lehvivat näis:
Su silmad, need oleksid läinud
Kui kurbtuse pisaraid täis …
Mu silmi ka pisarad tulid
Ja voolasid valuga –
Ei uskuda siisgi ma suuda,
Et olen Sind kaotand ma!
Olevik nr. 13, 28. märts 1894, lk 303.
Hermine v. Hillerni järele J. Parv.
Ma nägin Sind unes, mu kallim, –
Sa seisid altari ees;
Su kõrval seisis mõrsja
Sääl pulma ehete sees.
Ta kleit ja juuks on kaetud,
Küll tuhande pärliga –
Need pärlid on pisarad, mida
Su pärast valand ma.
Need pärlid on hiilgavad, kallid,
Ja mõrsja on õnnelik ka:
Mu pisaratega teda
Nii uhkesti ehtinud sa …
Olevik nr. 7, 17. veebruar 1898, lk 160.
Heine järele J. Parv.
Su naeratus on hiljaks jäänud,
Su ohkamine – hilja see!
Need tunded ammu ära lämbund,
Mis leekisid kord sinule.
Su vastuarmastus on hilja!
Su armupilgul, hellaste
Nad hiilgavad mu südamesse,
Kui päikse kiired hauale …
Olevik nr. 2, 11. jaanuar 1893, lk 39.
Saphiri järele J. Parv.
Kuda armusalmikest
Oleks kerge teha?
Ei ma tea isegi,
Pole jäänud päha.
Oodake, kui armutusk
Asub südamesse,
Kuni kõige pimem öö
Kipub rindadesse;
Kuni viimaks lootusgi
Kaob jälgedeta,
Kuni elu hiilgekülg
Kustub hiilguseta.
Pugege kui ööpik siis
Pimeduse põue;
Torkva okaspõõsasse,
Ämaruse õue.
Haigest rinnast hoovake
Verd siis lauludesse!
Küll see hallik voolab siis
Iga südamesse.
Sest et ainult tumedas
Näete vikerkaari.
Sest et lõhkend pragudes
Leida vett nii klaari!
2.
Armastusel on üks õde
Igatsus, nii hella lind.
Armastusel on üks tütar
Lootus, kes ei jäta sind.
On end arm ta õe kaenlas
Väljanutnud vaiksesti,
Tuleb lootus linnutiivul
Troosti tooma rohkesti.
Minu armuke on surnud
Lootus, kes mu troostijaks;
Õed mõlemad nüüd nutvad,
Nutvad endid pimedaks …
Linda nr. 49, 15. detsember 1895, lk 788.
Üks viltu vajund majavärk
On ilm … täis kitsaid käikusid;
Kui sirgelt tahad käia sees –
Siis taod pääga talasid.
Noh, kumarda, kui kitsas käik
Ja lagi vajund madalaks.
Ei! parem puruks peksan pää,
Kui sirget selga painutaks.
Petöfi järele J. Parv.
Linda nr. 47, 16. november 1899, lk 765.
Sa olid nagu M ä r t s i kuu
Kui tuttavaks me saime
Nii külm, nii kalg, nii kahvatu
Et kurvalt vaiki jäime.
Siis olid jälle kui A p r i l,
Kord tume ja kord selge:
Kord tormikas, kord õrn kui lill,
Kord pime ja kord valge!
Nüüd ole M a i! Pung puhkeneb,
Öis ajab silmad lahti.
Kõik õitseb, õõgab, häälitseb –
Nüüd armul ka on mahti.
Tõlkinud J. Parv.
Linda nr. 18, 18. mai 1896, lk 279
Tõlkinud J. Parv.
Oh öö, oh vaikne öö,
Nii magust rahu täis,
Su vili magamine,
Ja uni sinu õis!
Sa tüve ümber hinged
On vaikselt magamas;
Su ladva läbi tähed,
Kui vahid valvamas.
Kui täht su okste läbi,
Ma tahaks särada
Ja tema nägu näha,
Kui unes uinub ta.
Kui täht ma langeks taevast,
Öö pime piirisse
Ja kustuks tema ette,
Kui ärkab ülesse!
2.
Ma armastust ei palu
Su ees nii hingeväest,
Üht üsna väikest asja
Ma palun sinu käest.
Roos rinnast kingi teisel
Väärt teda pole ma:
Ja oma juuksepalmik
Kel’ tahad, anna sa.
Su naeratus, nii magus!
Su käsi, väikene,
Su süda, musud, vanne, –
Kõik anna teisele!
Sa teisele, kes parem,
Kõik mis on, anneta,
Kuid mulle ja mu armul,
Üks pisar kingi sa.
Linda nr. 15, 25. aprill 1896, lk 216.
Lermontovi järele J. Parv.
Paar sõna, sõber, sinule
Mul oleks ütelda,
Sest vähe aega minule
On antud elada!
Sa oled juba koduteel,
Pea meeles siis – oh, tühja veel!
Kes loeb liiva merel
Ehk küsib m i n u järel?
Kui siisgi mõni küsib vast,
Kel pole ununud,
Siis ütle: rinnast rasedast’
Ma olen haavatud …
Et auusast surin Tsaari eest,
Ei tohtrid terveks teinud meest,
Ja et ma kodumaale
Veel tervist saatsin sa’ale!
Mu isa, ema elussa
On raske leida sul.
Ja päris kahju oleks ka
Neid kurvastada mul.
Kui elavad, siis ütle sa –
Laisk kirjutama neile ma, –
Et polk läks teiste linna
Ja kodu ei saa minna.
Seal naabri-piiga – ammu me
Ju pole üksteist näind!
Ei küsi ta mu järele –
Ükskõik, mis läind on läind!
Sa räägi talle sula-tõtt,
Las valab vähe silmavett!
Miks tühja hinge hoida,
Tal kerge teist on leida!
Linda nr. 11, 18. märts 1894, lk 174
(Saphiri järele.)
Sa olid nagu märtsi kuu
Kui tuttavaks me’ saime;
Nii külm, nii kalk, nii kahvatu,
Et kurvalt vaiki jäime.
Siis olid jälle kui aprill,
Kord tume ja kord selge;
Kord tormikas, kord õrn kui lill,
Kord pime ja kord valge!
Nüüd ole mai! Pung puhkeneb,
Õis ajab silmad lahti.
Kõik õitseb, õõgab, häälitseb –
Nüüd ilutseda mahti!
J. Parv.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 13, 30. märts 1896, lk 104 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)
Sügav vaikus valvab vees,
Liikumata laene, vood.
Rahulikult laevamees,
Vaatab tasast mere hood.
Tuult ei tule, ilma kaugel,
Surma vaikus valitseb,
Laialisel mere laugel
Laene laenet talitseb.
Göthe järele J. Parv
Eesti Postimees nr. 40, 2. oktoober 1885, lk 3
140853904