Rubriigiarhiiv: Jakob Tamm

Kes sa oled?…

Kui hommikuti mööda
Ma sinu majast vast lähen,
Siis teeb see rõõmu mulle,
Kui sind ma aknal näen.

Pilk lendab su sõstra silmist
Sääl küsimine on sees:
“Kes oled sa, mis sul puudub,
Sa võõras haige mees?”

“Ma olen Saksa laulik,
Mind tunneb kõik Saksamaa;
Kui üle loed kuulsamad nimed
Sääl minu nimi on ka.

Ja mis mul puudub, sa väike,
See puudub mõnelgi siin;
Kui üle loed raskemad valud
Sääl hulgas on minugi piin.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus Aeg nr 66, 30. detsember 1899, lk 2.

Kaisutus

Öö vari on ilma üle,
Suur meri kõik udu sees…
Sääl kohiseb laenete süle
Ja midagi valendab vees.

Mu juurde laenete kaisust
On ilmunud mereneid,
Tal rinnad pääsevad paisust:
Loor langeb, mis kattis neid.

Näkk rõhub mu rinnale enda,
On sellest vaeval mu rind.
“Miks pigistad rskelt nendea
Sa, vesineitsike, mind?”

  “Sind pigistan ma, kuis jõuan,
Suud hoian sinu suul;
Ma sinult sooja nõuan,
Sest jahe on öösene tuul.”

Kuu pilvede vahel vilgub;
Ta palgel on uduloor…
“Su silmist pisaraid tilgub,
Sa vesineitsike noor.”

  “Ei tilgu säält pisaraid praegu  
Ehk silm mul küll on märg:
Veest tulin ma hilja aegu 
See  selle tagajärg.”

Ja kajak karjub kui nutul,
Kõik meri on kihamas.
“Su süda tuksub nii rutul,
Sa merehaldijas!”

  “Mu süda tuksub, ma tean;
Ta tuksub, kui tormi sees,
Sest et sind kaisus pean,
Sa asrmas, kallis mees.”

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 66, 30. detsember 1899, lk 2.

Armastuse maitsemine

Sääl üleval mäe otsas
On loss, täis toredust;
Kolm ilusat neidu on lossis,
Neilt maitsesin armastust.

Mind laupäev musutas Jette
Ja pühapäev Juulia;
Ja esmaspäev Kuningunde,
Oh kudas mind muljus ta.

Kuid teisipäev oli pidu
Mu lossi preilidel,
Kõik naabruse herrad ja daamed
Sääl olivsd võõrusel.

Mind aga ei kutsutud mitte,
Halb oli see nende poolt,
Sest tädid on märganud seda
Ja naeru eest kannud hoolt.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 64, 17. detsember 1899, lk 3.

Aeg tulnud…

Aeg tulnud, et täie aruga
Käest viskan lolluste saua,
Ma olen kui kommeti mängija
Ju teinud kommetit kaua.

Kulissid need olivad maalitud
Kõik kindla romantika nõudel,
Mu kuub oli kullal tikitud
Ja sõna käis kundmuste sõudel.

Ja kuna mul ettevaatlikult
On lollused visatud välja,  
Ma ometi tunnen õnnetult
kui heidaksin ikka veel nalja.

Oh Jumal, ma naljal sest rääkisin,
Mis oli tõe hinnas.
Ma surevat võitlejat mängisin,
Surm oli enesel rinnas.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus aeg nr 63, 14. detsember 1899, lk 3.

Salamanka vallil

Õhk on kosutav ja puhas.
Väljas Salamanka vallil
Sääl ma armsa donna kaasas
Kõnnin suve õhtul kallil.

Donna peene piha ümbert
Hoian mina kinni käega.
Ja ma tunnen õndsal sõrmel,
Kudas rind tal tuksub väega.

Läbi pärnapuude lendab
Korraga üks sala sahin,
Sügavusest selgelt kuuldub
Veski ratta kartlik kahin.

Oh, sennora, aiman seda:
Siin nad kaua mind ei salli,
Ei küll enam kõnni meie
Üle Salamanka valli.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus Aeg 60, 3. detsember 1899, lk 3.

Kaunimad daamed…

Ja, sõber, siin pärnade vilus
Küll leidub su südame roos.
Siin käivad hiilgavas ilus
Kõik kaunimad daamed koos.

Nad õitsevad säravas siidis,
On kirjud värvikalt;
Neid liikuvaiks lilledeks kiitis
Üks laulik osavalt.

On sulis-kübaraid valgeid
Ja türgi sallisi;
On ilusaid roosi-palgeid
Ja luige kaelasi.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 55, 16. november 1899, lk 3.

Karstratide kaebtus

Karstratid kaebasivad,
Kui häält ju tõstsin ma;
Mu laulu ütlesivad
Nad ropu olema.

Ja nende hääle-vile
Siis ise katsel käis:
Ta oli puhas ja sile
Ning trillerisi täis.

Sääl armu-kiitus kajas
Ja armu igatsus;
Kuid naesed nutule ajas
See kunstlik lõbustus.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus Aeg nr 53, 9. november 1899, lk 3.

Linn öö vaikuses

Öö vaikuse sees on linn kõik vaga;
Sääl majas elas mu varandus…
Ta linnast ammu on läinud aga,
Kuid maja on endises olekus.

Sääl seisab ka mees. Ta üles vaatab
Ja ringutab käsi valu sees;
Ta nägu, see mulle hirmu saadab:
Kuu valgel mu kuju mul seisab ees.

Mu teisend, kahvatumal palgel,
Miks osatad mu valu veel,
Mis muljus mind kuu kiirte valgel
Nii mõnel ööl selsamal teel.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 51, 2. november 1899, lk 3.

Linna tervitamine

Suur linn. sind tervitan mina,
Sa saladusi täis;
Siin sinu uulitsail enne
Ka minu armsam käis.

Ei ütelge, väravad, tornid,
Kus on küll praegu ta?
Ma jätsin ta teie hoolde,
Te pidite valvama.

Ei ole süüdi siin tornid,
Mis võisivad teha need,
Kui armsam kraamiga välja
Läks linnast oma teed.

Kuid väravad, need on süüdi:
Nad lasksivad välja ta,
Sest värav läeb ikka lahti,
Kui ihaldab avaja.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus Aeg nr 48, 23. oktoober 1899, lk 3.

Sääl kaugel silmapiirel

Sääl kaugel silmapiirel,
Kui udupilt mu ees
Linn oma tornidega
On õhtu puna sees.

Märg tuul see laeneid tõstab,
Voog vuliseb hallis vees;
Ja kurblikul taktil sõuab
Mu lootsikus paadimees.

Kord kiiri veel viskab päike,
Siis vaob kui väsinult:
Ta näitas mulle kohta,
Kus kadus mu kallim mult.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus Aeg nr 45, 12. oktoober 1899, lk 3.

Tuule püksid

Tuul oma püksid jalga a’ab.
Need vesipüksid, hallid;
Ta peksab laeneid, nii raskelt, kui saab;
Need huluvad, tõusvad, kui vallid.

Ja kõrgelt vaikimata väes,
Vihm voolab alla vooga;
See on, kui tahaks öö, mis käes,
Merd uputada hooga.

Peab kajak kinni masti puust,
Et tuules ei langeks vette;
Ta heitleb ja karjub täiest suust,
Kui kuulutaks halba ette.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 44, 8. oktoober 1899, lk 3.

Torm merel

Torm mängib tantsu lugu;
Ta vilistab, möirab väes…
Oh kudas laevuke hüppad;
Öö kohutav-rõõmus on käes.

Üks elav mägede kogu
On mühisev merepind:
Siin aigutab kuristik tume,
Sääl valendab laene rind.

Ja vandeid ja öökeid ja palveid
On kajutis otsata…
Pean mastist ma kinni ja soovin:
Oh oleksin kodu ma!

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 43, 5. oktoober 1899, lk 3-4.

Järele pärimised

Mu armsama omastega
Ma kokku sain reisi pääl…
Ta õeke, isa ja ema
Mind tundsivad ära sääl.

Nad nõudsivad, kudas ma elan,
Kus olen juba käin’d…
Ei olla ma sugugi muutund,
Näost olla vast kahvatuks läin’d.

Ma vanade tutvate järgi
Siis pärisin agaralt,
Ja väikese koera järgi,
Kes haukus mahedalt.

Ma nõudsin ka armsama järgi,
Kes mullu sai mehele…
Ta olla ju maha saanud,
Nii vastati minule.

Ja soojalt ma soovisin õnne
Ning ütlesin, täis hoolt,
Et tuhat tervit talle
Nad viigu minu poolt.

Säält õeke hüüdis sekka:
“Koer, keda te nägite,
Sai suureks ja läks hulluks,
Ja visati Rheinisse.”

On õde mu armsama nägu,
Ja nimelt, kui naerab ta…
Seesuguste silmade pärast
Nüüd õnnetu olen ma.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus Aeg nr 42, 1. oktoober 1899, lk 3.

Ilus korraldaja daame…

Ilus korraldaja daame,
Korras maja sul ja õuu,
Korras sul on laut ja keller,
Põldgi ei käi üle jõuu.

Iga nurgakene aias
Hoolsasti on haritud,
Uued õled sängidesse
Saavad varsti valitud.

Kuid su süda ja su huuled
Need on alles kesas kõik;
Pooleli vast tarvitusel
On su magamise paik.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus Aeg nr 41, 28. september 1899, lk 3.

Unenägu

Kuu paistis kurvalt nii nägin und
Kurb oli ka tähtede sära,
Mu kallima poole mind ime sund
Viis linna, siit kaugele ära.

Sääl maja ees väljas kõik meelde jäi
Ma andsin trepile musu:
Eks kallima kleit säält üle käi,
Ta jalg eks neid astmeid rusu.

Ilm oli jahe, öö otsatu,
Trepp külm, kõik kui talve algel…
Ja aknast üks nägu, kahvatu,
See vahtis kuu kiirte valgel.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 39, 21. september 1899, lk 3.

Neid magab…

Neid magab voodis, ja tuppa
Kuu vaatab värinal,
Kuid õues valtseri viisil
Laul heliseb akna all.

“Ma lähen ja vaatan aknast:
Kes und mul eksitab.”
Luukere sääl lõgistab konta
Ja laulu lõugutab:

“Sa lubasid tantsu mulle,
Said truutuks sõnale…
Nüüd pidu on surnuaial,
Et tule, sääl tantsime!”

Ta tõmbab teele neiu
Ja võimsalt edasi veab…
Luukerele neid läeb järgi;
See laulab ja rada peab.

Ta laulab ja hüppab ja tantsib
Ja klabistab konta kõik tee,
Pääluuga nikutab ikka…
Kuuvalgel on kole see.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 36, 3. september 1899, lk 7.

Kuis võid sa magada rahus?

Kuis võid sa magada rahus,
Ja tead, et elan ma veel?
Mu viha võib jälle tulla
Ja siis on mul teine meel.

Kas tunned sa vana lugu,
Kuis kord üks surnud mees
Viis oma armsama ära
Öö sügava rahu sees?

Sa usu mind, imeilus
Ja imemagus roos:
Ma elan ja olen kõvem,
Kui kõik need surnud koos.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 36, 3. september 1899, lk 7.

Minu kuu

Kuu ujub kõrgel, sääl kus tähte pere
Ja pilve viir;
Kuid laeneid juhib üle laia mere
Ta vägev kiir.
Mu hinge merel valitsed sa voogu
Just nagu kuu;
Sa saadad mulle rõõmu, murehoogu
Ei keegi muu.
Siin alalises tungis, armu vaevas
On minu rind…
Mul raske on… Kuid see —— kui kuud sääl teavas
Ei sega sind.

J. S. Turgenevi järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 27, 2. juuli 1899, lk 7.

Uppunu *)

A. S. Pushkini järele Jakob Tamm.

Õues kerkis häkki kisa,
Lapsed tuppa jooksivad:
“Meie võrgud, isa, isa,
Välja surnu võtsivad.
“Valetate, teie tondid!”
Ütles isa: “Olge vait!
Kui teil kolgin läbi kondid,
Saate surnut sedamaid!

Tuleb kohus… mina, vaene,
Kahtlemata kimpu jään…
Mis sääl muud, et kuule, naene,
Too mu kuub! Ma sinna läen…
Kus on surnu?” “Isa, oota!
Näe, kus kalda ääres, sääl!”
Ligi nõretavat noota
Oli surnu liiva pääl.

Hirmsalt oli ülesturdun’d
Surnukeha sinakas…
Vast ehk mees, kes mures murdun’d
Enda ära uputas;
Või ehk kalur kukkus vette,
Või ehk joodik süüdi viin;
Või ehk mõrtsukate ette
Juhtus kaupmees nüüd on siin.

Mees ei küsi sest, ta tõttab,
Ümbrust hoolsalt silmas peab,
Jalust surnul kinni võtab
Viibimata vette veab,
Kaldalt kaugemale mõlal
Lükkab surnu liikuma…
Surnu ujub voolu õlal
Hauda, risti otsima.

Kaua surnu vete ladus
Kiikus, liikus voolu sees;
Kui ta silmist ära kadus,
Tõttas jälle koju mees.
“Kuulge, lapsed,.. siia ruttu!
Saija toon, kui peate suud!
Teadke, et ei tee sest juttu,
Muidu malka … mitte muud!”

***

Öösel tõusis torm ja ajas
Laened jões laksuma;
Peerg on kustund mehe majas,
Lapsed läinud magama.
Perenaene pingil tukub,
Pikali on laval mees….
Häkki hääl ta kõrvu kukub:
Keegi klopib akna ees.

“Kes sääl on?” “Hei, sisse lase!”
“On sääl mõni hulgus, või?
Kas on öösel siin sul ase,
Või, kes, tont, sind siia tõi!
Aja sinuga veel jahti! …
Võõras siin ei ruumi saa!”
Laisal käel luugi lahti
Aegamööda avab ta.

Kuu on pilve tagast väljas
Võõras seisab akna ees.
Pole riideid temal seljas,
Pole elu vaste sees.
Käed külgil kolgendavad,
Paiguti neil muda pääl;
Mustad vähjad tolgendavad
Keha küljes, siin ja sääl.

Mees lõi luugi kinni… tema
Tundis ära kloppija,
Hakkas hirmul värisema,
Ütles: “Võiksid lõhkeda!”
Mõtted läksivad tal segi,
Läbi öö ta lõdises
Väravas ja aknal tegi
Surnu, kära kloppides.

Veelgi rahva jutunajal
Räägitakse, kudas mees
Igal aastal, sellel ajal,
Ootab võõrast hirmu sees…
Ilm ju päeval pole vaga
Õhtul torm käib hulguvalt…
Väravas ja akna taga
Surnu klopib koledalt.

*) A. S. Pushikini 10 aastase sündimisepäeva mälestuseks 26. mail 1899.

Uus Aeg nr 22, 28. mai 1899, lk 6.

Öösel

Ju paistsid tähed taevas
Nii ime iluga.
Mind avateles õue
Öö armsa rahuga.

Ja mets, nii vaga, juhtis
Mind alla järvele,
Et tema pinda näha,
Mis taeva järele.

Ja palju väikseid laeneid
Tuul pani veerema.
Ja tähed vete voolel
Lõid nagu kustuma…

Ka inimese hing on
Kui täht, mis järve veel
Säält laeneil rõõm käib üle
Ja valu eluteel.

Mülleri järele J. T.

Postimees nr 289, 30. detsember 1899, lk 1.

Niitmata põld

Hiline sügis… ju kured* on läinud,
Lehtpuud on paljad: külm üle neist käinud.

Niitmata seisab üks põld aga veel…
Vaatad sa teda, sul kurvaks saab meel.

Viljapäid sääl nagu rääkimas kuuled:
“Juba siin puhumas sügise tuuled,

Painduma sunnivad põrmuni meid,
Terad on valmis; tolm rikub ju neid.

Öösel on hulkuvad linnud meil kallal,
Lõhuvad seda, mis seisab veel jalal.

Jänes meid tallab, torm peksab meid väes,
Kus meie kündja, mis töö on tal kaes?

Kanname teistest ehk kõhnemat vilja,
Et meid veel põllu pääl hoitakse hilja? –

Teri kui teisedgi oleme täis,
Kelle pool ammugi niitja ju käis…

Ega meid selleks vast külvatud siia,
Et meie tulu tuul mulda võiks viia.”

Tuul aga kostab: “Aeg muutuse tõi:
See, kes teid külvas, ei aidata või.

Küllap ta teadis, miks külvama tõttis,
Tööd aga ülejõuu omale võttis;

Nüüd on ta haige, ei söö, ega joo;
Tervis ei tule, ei kergitust too.

Nõrgad need käed on, mis kündsivad vagu,
Töödest nüüd enam ei saa nemad jagu;

Silmad on tunid ju otsas on hääl –
Laulu ei kuulda nüüd väljade pääl,

Nagu vast enne, kui tervise rammus
Atra siin juhtides kündja veel sammus.

* Vene keeles on грачи – väiksed, mustad varesed; aga et need meil tundmata linnud on, kirjutasin ma “kured”.

N. A. Nekrassovi järele Jakob Tamm.

Postimees nr 208, 17. september 1897, lk 2.