Laulud 4.

Heine järele A. Däniel.

Et sina mind ei armasta,
Ma sellest hoolin wäha;
Kui silma wõin sull’ waadata,
Siis rõem mu palgel naha.

Sa wiskad, wihkad tõesti mind —
Nii lausuwad su huuled,
Kui ma neid suutleks, paisuks rind,
Ma oleks õnnis — kuuled?! —

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 220.

Laulud 3

Heine järele.

Hommiku kui unest ärkan
Küsin: tuleb armuke?
Õhtu jõuab, õhtses märkan
Ei weel tunud armuke!

Öösi waewlen waene woodis
Rahutult, mul silmad wees.
Unistades, nagu haige
Päewal olen jälle töös.

A. Daniel?

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 220.

Laulud 2.

Heine järele.

Minu waikne walu woodi
Walmistatud surnu haud,
Kus mu põue armu loodi,
Kuis nüid närtsib lootja jõuud.

Jumalaga waikne maja,
Kus tad eesmalt nägi silm,
Jumalaga luht ja raja,
Kus weel õites õnsam ilm.

Oh, et iialgi poleks näinud,
Sind sa ingel, kaunim õis,
Oleks rõemu rada käinud
Ma, kord küla kaunim pois.

Sind ei armu ei ma suut’nud
Sandi kombel kerjata.
Kohas, mis su õhk on puut’nud
Soow’sin ainult elada.

Aga sinu külmad sõnad
Suud’wad mind siit kaugele;
Läinud lootused nii kenad,
Loowad nuttu laugele.

Ja mu süda, näeks sa teda:
Haige, murtud werine —
Kõike, kõike teinud seda
Sina, kuri neiuke!

Liikmeid roidunult ja jõutult
Kepi najal wiin neid weel,
Kuni wäsin’d pead ma nõutult
Külma hauda heidan teel. —

(A. Daniel?)

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 220.

Laul Heine järele

Siin on see muinasjutu mets,
Kus lehkawad pärnapuu õied,
Mu meeli nõidub salawäel
Kuu imeline läige.

Ma kõndisin. Kui kõnd’sin ma
Heal kõlas ülewal kõrges,
Seal ööpik laulab armudest
Ja armastuse walust.

Ta laulab armust, waludest
Ja pisaraist ja naerust.
Ta hõiskab nii kurwalt, tall kurtes nii lust,
Et unund unenäud ärk’wad.

Ma kõndisin. Kui kõndsin ma,
Seal nägin: ees mul seisab
Üks loss seal waba wälja peal,
Ja tornid kõrgesse tõuswad.

Kõik aknad on kinni, igal pool
On waikus ja leinamine;
Mull näis, kui elaks waikne surm
Siin tühja seinte wahel.

Seal wärawa ees seisis swinks,
Üks hirmu ja lustide kaksik,
Kui lõwil on keha ja käpad tall,
Kui naisel ta pea ja rinnad.

Üks ilus naine! Walge pilk,
See kärsituist himudest sõna,
Ta tummad huuled wõlwisid end
Ja nende peal naeratus mängis.

Ööpik see laulis nii magusast’,
Ei jõudnud ma wastu seista
Kui suudlesin armast näukest,
Siis oli ta minuga otsas.

See marmori kuju, ta elawaks sai,
Külm kiwi, see tasaselt õhkus,
Mu musude tuliseid leekisid jõi
Ta januga ja ahnelt.

Ta jõi, et hing mull kinni jäi,
Ja wiimati, armastusjoobnult
Mind kaelustas ta ja teha mull
Ta lõwi küüntega pures.

Kui magus see walu, kui õnnis see piin!
Ilmmõetmata õntsus nagu walu,
Kuis suudlemine mind õndsaks teeb,
Nii haawawad koledalt küüned.

Ja ööpik laulis: “Ilus swinks!”
Oh arm, mis piab see tähendama,
Et surma piinaga ühendad sa
Kõik oma magususe.

Oh ilus swinks, oh seleta mull’
See mõistatus imeline,
Ma olen ta üle mõtelnud
Ju mitu tuhat aasta.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 36.

Ära siit!

(Heine järele.)

Mustad kuued,  siidi sukad
Walged, wiisakad manshetid,
Pehmed kõned, meelitused,
Oh kui neil ka südant oleks!

Südant rinnus, armastust ka,
Sooja armu südametes!
Oh, mind tapwad nende laulud
Wälja mõeldud armu walust.

Mägedelle tahan minna
Kussa seiswad wagad onnid,
Kussa rind mull hingab lahkelt,
Kussa käiwad wabad tuuled.

Mägedelle tahan minna,
Kussa tõuswad mustad kuued,
Oja wulin, linnud laulwad,
Uhked pilwed jahti piawad.

Jumalaga, uhked saalid,
Uhked herrad, uhked prouad!
Mägedelle tahan minna,
Naerdes sealt Te’ peale waata.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 33.

Unenägu IV

H. Heini järele.

Ma nägin unes päkapiku mehe,
Käis karkudel, samm küünra laiune,
Tall puhas pesu, riie peenike,
Seest aga oli porine kõik ehe.

Sest oli pöörane ja kõlbas wähe,
Kuid wäljaspidi tore mehike,
Ta kiitles üle julgustükkide
Ja awaldas neid päris kuke pähä.

“Kas tead, kes see on? Eks waata siis!”
Ning unejumal kawalast mind wiis,
Ja pildipeeglis ilmus mulle wari:

Seal altari ees seisab mehike.
Mu armas neid “Jah!” ütleb temale
Ja “Aamen!” karjub naerdes tondi kari.

24. Juunil.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 32.

Unenägu III

H. Heini järele.

Kord unenäus nägin enese
Ma piduwrakis, siidi westi sees,
Manshetid käel, kui oleks pulmad ees
Ja minu kõrwal magus armuke.

Ma küsin talt: “Kas mõrsja olete?
So oh, noh, soowin õnne!” ütlen kumardes,
Kuid külm ja uhke sõna waewalt libisedes
Mu kuiwand kurgust kerkis keelele.

Ja armukese silmist ojadena
Seal pisaraid nii woolas kibedaste,
Et nendes kadus neiu, õrn ja kena.

Oh sinisilmad, armastuse läte,
Mind päewal petate nii sagedaste
Ja uneski — ja siiski wangistate…

3. Aprillil.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 32.

Unenägu II

H. Heini järele.

Kord suhkru huuled kibe kõnega
Ja uhked lokid, mirdid ja reseeda
Ja armastus mind wõisid waimustada
Ja kurwad laulud kurwa wiisiga.

Need unejutud ammu kahwatanud
Ja iga tuule alla kannetud,
Ning ainult, mis ma riimi walanud,
On mulle jäädwaks päranduseks saanud.

Sa jäid, mu waene laul, kau sina ka
Ja otsi kadund õhu kuju taga,
Ning kui Sa leiad, seisa pilguks waga
Ja õhu woolus teda terwita.

3. Aprillil.

Oma Maa: teaduse ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 31.

Unenägu I

H. Heini järele.

Pilt õrn ja hirmus oli see,
Mis tudus uni silmale,
Weel nüüdki ehmatuse sees
Mul weri tardus südames.

Ma aias imeilusas
End nägin rõõmul kõndimas,
Seal lilled õrnad hellaste
Pead painutawad minule.

Seal armastusest otsadel
Nii õrnalt laulis linnukeel;
Kuldkiirtes päike punetas;
Kuldehtes õied õitsemas.

Õhk lõhnab õitest armsaste,
Nii tasa puhub tuuleke;
Kui mõrsja pulma ehte sees
Kõik loodus juubeldas mu ees.

Kesk lilleaeda silman ma
Seal selge marmorhallika;
Ja hallikal on ilus neid,
Ta peseb riideid linaseid.

Kuldjuukseline sinisilm,
Ta naeratuses õnneilm.
Ma waatan, mulle näitab ta
Nii tuttaw, siiski tundmata.

Mu ilus neid, ta ruttab wist,
Seal juures laulab imelist:
“Woola, woola weeke!
Pese puhtaks linake!”

Ma lähenen end wallatul’
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Sa imeilus, magus neid,
Kell’ pesed riideid linaseid?”

Ta kärmelt: “Ennast walmista!
Su surnulina pesen ma!”
Ning waewalt oli üeldud see,
Seal kadus ilus pildike. —

Uus pilt mull’ ilmus silma ees:
Ma paksus metsas, põlises.
Seal taewa tõstsid latwu puud,
Ma waatasin, neist waimustud.

Kuid kuule! kajab tume heal,
Kui kauged kirwe löögid seal;
Ma ruttan läbi põesaste
Ja tulen waba wäljale.

Kest haljast platsi üksindu
Seal kaswis wägew tammepuu.
Näe, imeneid, seal jälle ta,
Ta raiub tamme kirwega.

Hoop hoobi järel kiireste,
Laul kõlab, wälgub kirweke:
“Haljas raud, teraw raud!
Tee mull’ kiirest kirstu laud!”

Ma lähenen end wallatul
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Sa imemagus neiuke,
Kell’ walmistad see kirstuke?”

Ta kärmelt: “Aeg on kasin mull,
Ma raiun surnukirstu sull!”
Ning waewalt oli üeldud see,
Seal kadus ilus pildike.

Nüüd ilmus wiirastuse sees
Lai, kõrbeline nõmm mu ees
See oli ime waadata
Ja täitis sala-hirmuga.

Kui alles mõttes seisin seal,
Üht walget silman nõmme peal.
Ma sinna poole kiireste:
Näe, end’ne ilus neiuke.

Tad walged riided ehiwad.
Ta kaewab labidaga maad.
Ma waewalt julgen waadata:
Neid ilus, kuid nii hirmus ka.

Mu ilus neid, ta jällegi
Seal laulab imewiisisi:
“Labidake, teraw raud,
Kaewa lai ja sügaw haud!”

Ma lähenen end wallatul
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Mu ilus neid, Sind palun ma,
Mis tarwis hauda kaewad Sa?”

Ta kärmelt: “Haua sügawa,
See sinu tarwis kaewan ma.”
Ning waewalt oli üeldud see,
Külm haud end awas minule.

Ma waatsin hauda minu ees,
Mul weri tardus südames.
Ma langen hirmsa hauasse
Ja… ärkan unest walwsile.

2. aprillil.

Oma Maa: teaduse ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 30-31.

Pilt

Heine järele J. Parw

Ma tuikusin tumedas mõttes
Su inglike pildi ees;
Mul oli kui oleksin elu
Weel leidnus su silmade sees.

Su huulede ümber nii armsalt
Õrn naeratus lehwiwat näis:
Su silmad, need oleksid läinud
Kui kurbtuse pisaraid täis …

Mu silmi ka pisarad tulid
Ja woolasid waluga –
Ei uskuda siisgi ma suuda,
Et olen Sind kaotand ma!

Olevik nr. 13, 28. märts 1894, lk 303

Asra

(Sõnad kuulsale Rubinsteini laulule)
Saksa keele j. M. Lillenupp.

Igapäew käis imeilus
Keisri-tütar jalutamas
Õhtu wiiwul kaewu ääres,
Kussa laine lustil laksub.
Igapäew ka ilus ori
Õhtu wiiwul wiiwul kaewu ääres,
Kussa laine lustil laksub –––
Igapäew taltr kadus jume –
Kadus jume.
Ühel õhtul keisri tütar
Küsib otse orja käest:
Sinu nime tahan teada,
Sinu kodu, sinu sugu!
Ori wastas tall’:
Mu nimi Mahomet
Ja kodu Jemen –
Ja mu sugu, see on Asra,
Kesse sureb ­– armastades.

Olevik nr. 10, 7. märts 1895, lk 237

Emale

Heine järele O. Grossschmidt.

Ma wõtsin kord su juurest ära minna,
Kas ilma otsa tahtsin tõtata,
Et saaksin armu üles otsida –
Ja et ma armule siis awaks rinna.

Küll otsisin ma läbi maa ja linna,
Küll iga ukse ees jäin seisma ma
Ja wõtku armu endal kerjata,
Kuid armu eest sain ikka põlgdus hinna.

Nii eksisin ma ümber sinna, siia –
Ei armu kuskil, põlgdust üleliia,
Ja haigelt, kurwalt pöörsin koju ma.

Sääl tulid sa mull’ wastu, kallis ema,
Su silmist tulukest näin läikinema,
See oli arm, mis ot’sin asjata.

Olevik nr. 10, 5. märts 1896, lk 241

Ah need leegid

Kus on nüüd see kullakene
kellest kord su kannel kõlas?
Kus see pilk, mis sulle rinda
Nõialeegitsusi walas?

Ah, need leegid kustun’d ammu!
Süda, see on külm ja tühi
Ja ses tühjas, kõrbend rinnas
Peawad laulud kurbi pühi …

H. Heine järele Ed. L. Wöhrmann.

Linda nr. 47, 16. november 1899, lk 764

Laulutiiwul

Ma laulutiiwadel kanda
Sind tahan, mu südame neid,
Siit ära Gangese randa –
Koht ilusam ootab sääl meid.

Täis öisi sääl rohuaed kahab
Kuu wagusa walguse all
Ja lootuslilleke tahab,
Et ilmuks ju noppija tall.

Ja sinilillid, nad ala
Maast piiluwad tähtede pääl,
Ning armastuslugusid sala
Roos jutustab roosile sääl.

Gazellid, nii targad ja kained,
Neil löbustas ainuke töö;
Wast wulawad püha jöe lained –
Ja muidu nii önnis on öö.

Sääl liugleme alla siis pikka,
Sääl ootab meid palmide ring
Ja öndsamas unenäos ikka
Meil armu ja rahu joob hing.

Heine järele M. Pukits.

Linda nr. 45, 21. november 1896, lk 704

Kuupaistene öö

Öö on teel… Silm ette waatab …
Hing ja ihu roidub käigil …
Waata, kuu ju kiiri saadab,
Õrnal õnnistawal läigil

Kuldne kuu, su kiir nii mahe
Ilustab nüüd öösist ilma …
Walu waob, ja rind on lahe,
Waikne pisar weereb silma.

H. Heine järele Jakob Tamm

Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 557

Mere kaldal

Me olime merekaldal
Kord kaluri maja ees …
Weest kerkis õhtune udu
Ja heljus õhu sees.

Ja tornisse, nagu ikka,
Siis pandi tuled sääl;
Ning uduses kauguses hakkas
Laew paistma mere pääl.

Me rääkisime sellest,
Kuis elab meremees,
Ja wee ning taewa wahel
On hirmu ja rõõmu sees.

Me rääkisime maadest,
Mis lõuna, mis põhja all;
Missugune rahwas on kuskil,
Missugused kombed tal:

Kuis Gangese kaldal lehkab
Täis lotoslillesid aas,
Ja ilusad inimesed
On nende ees põlwili maas;

Kuis Lapimaal inimesed
On määrdunud, madalad;
Nad küpsetawad kalu
Ja ühes koos karjuwad.

Meid neiud kuulasiwad …
Kõik jäi siis wagusaks …
Laew kadus silmist ära
Ja ilm läks pimedaks.

H. Heine järele Jakob Tamm

Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 555

Kalaneiule

Heine järele.

Sa ilus kalaneiu,
Paat tõuka kaldale.
Mu juurde tule, istu,
Kätt anna minule.

Mu südame pääl’ pane
Sa pääke kartmata:
Oh, igapäew ju merel
End julged usalda.

Su süda on ka meri.
Torm laeneid lõõtsub sääl.
Ja mõni ilus pärli
Siin puhkab põhja pääl.

Märt.

Linda nr. 5, 3. veebruar 1895, lk 79

Ohk ja nutt

Kui kord kauaks kaugel sõitwad
Wiimast korrda käsa andes, –
Nutwad kaua armukesed,
Kurwastawad leiina kandes.

Ei me’ ohkand, ei me’ nutnud,
Kui meil tulli lahhkumine;
Selle eest on pärast tõtnud
Meile nutt ja ohkamine!

Heine järele P. Laredei.

Linda nr. 2, 13. jaanuar 1890, lk 57

Emale

Ma wõtsin kord su juurest ära minna,
Kas ilma otsa tahtsin tõtata,
Et saaksin armu üles otsida,
Ja et ma armule siis awaks rinna.

Küll otsisin ma läbi maa ja linna,
Küll iga ukse ees jäin seisma ma,
Et omale säält armu kerjata,
Kuid armu asemel sain põlgdus’ hinna.

Nii eksisin ma ümber sinna, siia
Ei armu kusgil, põlgdust üle liia,
Ja kurb ning haige pöörsin kodu poole.

Sääl tulid sa mul wastu, kallis ema,
Su silmas rõõmutuld näin läikinema –
See oli arm, mis püüdsin asjata.

Heine j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 33, 15. august 1896, lk 264 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

1 2