Pilt

Heine järele J. Parw

Ma tuikusin tumedas mõttes
Su inglike pildi ees;
Mul oli kui oleksin elu
Weel leidnus su silmade sees.

Su huulede ümber nii armsalt
Õrn naeratus lehwiwat näis:
Su silmad, need oleksid läinud
Kui kurbtuse pisaraid täis …

Mu silmi ka pisarad tulid
Ja woolasid waluga –
Ei uskuda siisgi ma suuda,
Et olen Sind kaotand ma!

Olevik nr. 13, 28. märts 1894, lk 303

Asra

(Sõnad kuulsale Rubinsteini laulule)
Saksa keele j. M. Lillenupp.

Igapäew käis imeilus
Keisri-tütar jalutamas
Õhtu wiiwul kaewu ääres,
Kussa laine lustil laksub.
Igapäew ka ilus ori
Õhtu wiiwul wiiwul kaewu ääres,
Kussa laine lustil laksub –––
Igapäew taltr kadus jume –
Kadus jume.
Ühel õhtul keisri tütar
Küsib otse orja käest:
Sinu nime tahan teada,
Sinu kodu, sinu sugu!
Ori wastas tall’:
Mu nimi Mahomet
Ja kodu Jemen –
Ja mu sugu, see on Asra,
Kesse sureb ­– armastades.

Olevik nr. 10, 7. märts 1895, lk 237

Emale

Heine järele O. Grossschmidt.

Ma wõtsin kord su juurest ära minna,
Kas ilma otsa tahtsin tõtata,
Et saaksin armu üles otsida –
Ja et ma armule siis awaks rinna.

Küll otsisin ma läbi maa ja linna,
Küll iga ukse ees jäin seisma ma
Ja wõtku armu endal kerjata,
Kuid armu eest sain ikka põlgdus hinna.

Nii eksisin ma ümber sinna, siia –
Ei armu kuskil, põlgdust üleliia,
Ja haigelt, kurwalt pöörsin koju ma.

Sääl tulid sa mull’ wastu, kallis ema,
Su silmist tulukest näin läikinema,
See oli arm, mis ot’sin asjata.

Olevik nr. 10, 5. märts 1896, lk 241

Ah need leegid

Kus on nüüd see kullakene
kellest kord su kannel kõlas?
Kus see pilk, mis sulle rinda
Nõialeegitsusi walas?

Ah, need leegid kustun’d ammu!
Süda, see on külm ja tühi
Ja ses tühjas, kõrbend rinnas
Peawad laulud kurbi pühi …

H. Heine järele Ed. L. Wöhrmann.

Linda nr. 47, 16. november 1899, lk 764

Laulutiiwul

Ma laulutiiwadel kanda
Sind tahan, mu südame neid,
Siit ära Gangese randa –
Koht ilusam ootab sääl meid.

Täis öisi sääl rohuaed kahab
Kuu wagusa walguse all
Ja lootuslilleke tahab,
Et ilmuks ju noppija tall.

Ja sinilillid, nad ala
Maast piiluwad tähtede pääl,
Ning armastuslugusid sala
Roos jutustab roosile sääl.

Gazellid, nii targad ja kained,
Neil löbustas ainuke töö;
Wast wulawad püha jöe lained –
Ja muidu nii önnis on öö.

Sääl liugleme alla siis pikka,
Sääl ootab meid palmide ring
Ja öndsamas unenäos ikka
Meil armu ja rahu joob hing.

Heine järele M. Pukits.

Linda nr. 45, 21. november 1896, lk 704

Kuupaistene öö

Öö on teel… Silm ette waatab …
Hing ja ihu roidub käigil …
Waata, kuu ju kiiri saadab,
Õrnal õnnistawal läigil

Kuldne kuu, su kiir nii mahe
Ilustab nüüd öösist ilma …
Walu waob, ja rind on lahe,
Waikne pisar weereb silma.

H. Heine järele Jakob Tamm

Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 557

Mere kaldal

Me olime merekaldal
Kord kaluri maja ees …
Weest kerkis õhtune udu
Ja heljus õhu sees.

Ja tornisse, nagu ikka,
Siis pandi tuled sääl;
Ning uduses kauguses hakkas
Laew paistma mere pääl.

Me rääkisime sellest,
Kuis elab meremees,
Ja wee ning taewa wahel
On hirmu ja rõõmu sees.

Me rääkisime maadest,
Mis lõuna, mis põhja all;
Missugune rahwas on kuskil,
Missugused kombed tal:

Kuis Gangese kaldal lehkab
Täis lotoslillesid aas,
Ja ilusad inimesed
On nende ees põlwili maas;

Kuis Lapimaal inimesed
On määrdunud, madalad;
Nad küpsetawad kalu
Ja ühes koos karjuwad.

Meid neiud kuulasiwad …
Kõik jäi siis wagusaks …
Laew kadus silmist ära
Ja ilm läks pimedaks.

H. Heine järele Jakob Tamm

Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 555

Kalaneiule

Heine järele.

Sa ilus kalaneiu,
Paat tõuka kaldale.
Mu juurde tule, istu,
Kätt anna minule.

Mu südame pääl’ pane
Sa pääke kartmata:
Oh, igapäew ju merel
End julged usalda.

Su süda on ka meri.
Torm laeneid lõõtsub sääl.
Ja mõni ilus pärli
Siin puhkab põhja pääl.

Märt.

Linda nr. 5, 3. veebruar 1895, lk 79

Ohk ja nutt

Kui kord kauaks kaugel sõitwad
Wiimast korrda käsa andes, –
Nutwad kaua armukesed,
Kurwastawad leiina kandes.

Ei me’ ohkand, ei me’ nutnud,
Kui meil tulli lahhkumine;
Selle eest on pärast tõtnud
Meile nutt ja ohkamine!

Heine järele P. Laredei.

Linda nr. 2, 13. jaanuar 1890, lk 57

Emale

Ma wõtsin kord su juurest ära minna,
Kas ilma otsa tahtsin tõtata,
Et saaksin armu üles otsida,
Ja et ma armule siis awaks rinna.

Küll otsisin ma läbi maa ja linna,
Küll iga ukse ees jäin seisma ma,
Et omale säält armu kerjata,
Kuid armu asemel sain põlgdus’ hinna.

Nii eksisin ma ümber sinna, siia
Ei armu kusgil, põlgdust üle liia,
Ja kurb ning haige pöörsin kodu poole.

Sääl tulid sa mul wastu, kallis ema,
Su silmas rõõmutuld näin läikinema –
See oli arm, mis püüdsin asjata.

Heine j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 33, 15. august 1896, lk 264 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Ta silmad kinni katsin

Ta silmad kinni katsin ma
Ja talle andsin suud,
„Miks teed sa nii?“ nii küsib ta,
Ei taha teada muud.

Ei hommikul, ei õhtul ka
Ma ial kuule muud:
„Miks silmad minul kattad sa,
Kui annad mulle suud?“

Ei mõista seda ütelda,
Ei ise teagi muud:
Kui et ta silmi katan ma
Ja talle annan suud.

Heine järele J. R. Weltmann.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 27, 4. juuli 1896, lk 216 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Ma tahaks

Ma tahaks, et mu laulud
Peaks lilled olema:
Neid kingiks kallimale
Siis wõiksin läkita’.

Ma tahaks, et mu laulud
Peaks musud olema,
Neid wajutaksin õrnalt
Kõik tema huultela.

Ma tahaks, et mu laulud
Peaks herned olema:
Neist keedaks herne suppi
Küll see saaks maitsema.

Heine j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 19, 9. mai 1896, lk 152 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Kuhu?

Kuhu saab mull’ ase antud
Wiimse puhkamise?
Saab mind wõõra mulda pantud
Armsast kodust kaugele?

Kas mul wõõras käsi annab
Aset kõrbe liiwa sees?
Ehk mind mere rannal kannab
Hauda mõni kalamees?

Siin ehk sääl, seesama taewas
Haua üle wõlwitab,
Ja needsamad kuldsed tähed
Leinaliselt läigiwad.

Heine j. O. Grossschmidt
Eesti Postimehe Lisa nr. 24, 16. juuni 1895, lk 188 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Mu pisaratest…

Mu pisaratest saama
Peab lilleline loor,
Mu õhkamistest aga
Suur ööpikute koor.
Kui armastad mind, kingiks
Kõik õied omal’ saad,
Ja ööpikute laulud
Siis sulle kõlawad.

Heine j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe Lisa nr. 10, 11. märts 1895 lk 76 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Kuusk

Kuus põhja kaljulla kõrgel
Näeb üksinda uinudes und;
Tuul liigutab jäetanud juuri,
Ja tekiks tal tuisanud lund.
Ja ilmub sääl kuusele unes
Waik palmipuu, leinajal’,
Kes üksinda kuumawal kaljul
Ja kurdab kaug’ Hommikumaal!

Heine järele T. A. J.

Eesti Postimees nr. 49, 5. detsember 1884, lk 3

Kui teaks

Kui teaks need lehkawad lilled,
Kui haawatud süda mu sees,
Siis nutaks need taimed nii tilled
Kaastundmusest tõeste mu ees.

Kui teaksid ööpikud metsas
Kuis kurb ja nii haige mu meel,
Nad laulaks et mure mul otsas
Nii kosutaw kõlaks neil keel.

Kui teaks minu walu
Kuld tähed taewa al,
Nad tooksid troosti, elu
Mul waesel waewa al.

Ei wõi need kül teada keegi
Üks ainumal teada see:
Ja see ju ise tegi
Nii puruks mu südame.

Heine järele Helmi.
Eesti Postimees nr. 20, 14. mai 1886, lk 4

Troost

Oh mu rind, miks sina kaebad –
Kas ehk elu raske sull?
Kuule: kõik mis tali riisus
Leiad kaunil kewadel…

Ehk mis sul on elust oota?
Ei sa ilma wõita wõi.
Armasta, mis hing sull ihkab:
Kõik siis kaub, mis walu tõi…

Heinrich Heine järele J. U.

Eesti Postimees nr. 12, 19. märts 1886, lk 3

Sa kena kalaneiu

Sa kena kalaneiu
Paat aja kaldale,
Et ma siis wõiksin anda
Suud sinu huultele.

Oh pane oma pea
Mu tukswa rinnale;
Sa oled ikka julge
Ju käima merele.

Mu süda on ka meri,
Kord tõuseb, waub ta
Ja mõni ilus perli
Ta põhjas hingab ka.

Saksa luuletaja Heine järele J. Pommer
Eesti Postimees nr.4, 28. jaanuar 1888, lk 3