Maa jautus

Friedrich Schilleri laul, ümberpannud Jakob Tamm.

“Nüid wõtke maa, te saate osaks seda!”
Zeus hüidis inimestel ülewalt;
“Kuid wennalikult jautage teda:
Ta olgu teie jäädawalt!”

Ja igaüks siis saaki saama tõttab,
Kõik liigub, kihab Zeusi silma ees:
Ja põllumees see wilja põllud wõtab
Ning jahi wäljad jahimees.

Ja kaupmees arwab omaks kaubasillad
Ning aptile jääb kallis joodaw wiin,
Ja kuningas säeb kinni teed ja sillad
Ning ütleb: “Kümnest makske siin!”

Weel hilja siis, kui kõik ju oli antud,
Seal ligineb ka luuletaja teel…
Mis näeb ta? Tal pole osa pantud:
Kõik jagudeks ju tehtud eel.

“Oh häda mul! Kus on siis minu aste,
Ma Sinu truim poeg siin ilma peal?”
Nii hüiab luuletaja heledaste
Ja trooni ette langeb seal.

“Kui unenägudel sind hällitati,”
Seal wastas Zeus, “siis ära pahanda!
Kus olid sa, kui ilma jautati?” —
“Su juures kõrgel olin ma.

Mu silm see wiibis Sinu pühal palgel,
Mu kõrwu kostis Sinu taewa heal —
Oh anna andeks waimul, kes Su walgel
On unustand kõik ilma peal!”

“Mis teha, ütleb Zeus, kust osa wõtta,
Maas pole midagi, mis oma mul:
Kui tahad taewasse mu juurde tõtta!
See olgu ikka lahti sul!”

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 384-385.

Jahimees

Schilleri järele K.

Eks sa taha talle hoida?
Talleke on tasane,
Nopib noore rohu päida,
Mängib murul uteke.

“Ella eidekene, mina
Ihkan küti käigil’ minna!”

Eksa taha karja hoida?
Karja sarwel hele hääl,
Karja kaitsejanna käida
Haljendawa aasa pääl?

“Ella eidekene, tas ma
Tahaks jahi jänu täita!”

Eks sa taha lillekesi
Kosutada lastega?
Mäel ei meelita sind mesi,
Hirm sääl iga astega!

“Lase õied õilmes olla,
Hoian neid, kui ilmun alla!”

Jahile läks eide armas,
Tuju tõttu edasi,
Oli küti käigil kärmas
Käima kalju radasi.

Oh, kuis hirwe tallekene
Põgeb, päras poisikene!

Kõrge kalju harja üle
Tõttab hirmund hirwe tall,
Läbi lõhken kalju süle
Hüppab hüwa-jalgne ell.

Laane tallekene, tõtta!
Weel on wara elu jätta.

Aga kõrgel kalju laual
Hirmuna nüüd hirweke,
Kurjal kuristiku haual
Lõpetatud talle tee.

Ees näeb haigutawa haua,
Selja taga surma raua.

Wesi silmas, wärin rinnas,
Palub tall nüüd jahimeest;
Poiss ei peata, wibu winnas,
Tahab tappa tallekest;

Aga häkki halliate
Isa astub a’aja ette.

Ja siis oma waimu wäega
Kaitseb tapatalle ta.
“Saadad surma kare käega
Sina kunni seie ka?

All on igal hingel mahti,
Jäta minu riigis jahti!”

Oleviku Lisaleht nr 45, 2. november 1882, lk 2.

Ootus

Schilleri järele Jaan Suwiste (?)

Kuule, eks wankunud wäraw?
Oli, kui lõgiseks link?
Ei, waid waiksel tuule hõngul
Lausus saa lehte rink.

Sa haljas wõlw, end ehtes walmista,
Sest warsti ilmub kenaduse kaasa!
Oh oksad, wõtke woodit palmista,
Ja heitke neiul waikist ööde aasa!
Te õrnad tuuled sala salmista,
Ta roosa palgel kallgistage aasa,
Kui tema kaunil keha kergel kõnnil
Ta jalad siia saatwad armu sunnil.

Waata, mis lipsatab wõsas?
Kõssatab rohine pind!
Ei, kord kohkus põesa peidus —
Lendas üles wäike lind.

Oh kustu warsti, re päike elk!
Ei jõua, õnnis waikis wiibimata,
Me ümber heida tume ööde telk,
Ja sala kätega meid kinni kata!
Ei ilmsiks ihka armastuse helk,
Ka kiire kumase näeks end nägemata;
Kuid ämarik, see waikne, häbelik,
Sääl tohib olla teadja õnnelik.

Kuule, kas kaugel ei kõland —
Kaigkus kui tasane hääl?
Ei, wait luik, see (?)lõdusringil
Ojub hõbe tiigi pääl.

Mu kõrwus kõla häälte iludel —
Sääl purskaw hallik langeb kahinaga,
Ja lilled kummardawad loode piludel,
Kõik jumistusel jätab Jumalaga;
Sääl targad meelitawad leht’de wiludel,
Ning silepalgsed õunad otste taga;
Ja õhk, see lille lõhna wahutaw,
Mu palaw põsel lehwib jahutaw.

Oli kui sammude kahin
Peitliku pärnade all?
Ei, sääl wili maha põntsus
Otste koormast ripnewal.

Ju leekiw kuma langeb õntsaste
Ju eha rüppe, wärwid kahwatawad;
Ja õrnad õie nupud wallale
Ju widewikud meeli ahwatawad;
Kuu kerkib puhtal palgel ülesse,
Ning ämarikku metsad lausandawad —
Ja wõlwi taha langeb eha wöö,
Ning waiksel sammul astub õnnis öö.

Waata, mis walendas eemal,
Säraks kui siidine kleit?
Ei, see petlik samba sära
Metsal wale walgust heit.

Oh ihkaw süda, ilmaaegu sa
End lased kena kujutustest kanda —
Ei saa wel armul ümberhakata,
Ei petlik õnn wõi rinnal rahu anda.
Oh ilma elaw — ihkel ootaja,
Mind lase oma õrna käekest tunda!
Ja kui su kuub ju eemalt eleneks,
Küll wale warjud pattu peleneks.

Ja tasa, kui taewasest õuest,
Nii ilmub see õnnelik tund —
Sääl oli ta ligistand sala,
Ja äratas musuga mind.

Oleviku Lisaleht nr 43, 19. oktoober 1882, lk 2.

Igatsus

Schilleri järele F. F (?).

Oh, et selle oru õhust
Oleks wälja minekut.
Sellest külma udu rõhust. —
Oh, kuis saaksin õnnistud!
Sääl ma silman kena mäge,
Haljendab tall eluwiin!
Oleks tiiwad, oleks wäge:
Mägedele rändaksin!

Armsat kokkukaja kuuldes
Aiman taewa rahuhäält.
Kerged hood toowad tuuldes
Lõbust lõhna mulle säält.
Kuldset wilja walminewat
Näen ma lehte lautusest.
Lilled, mis sääl õilmitsewad.
Ei saa kantud talwedest.

Oh, mis ilus päewapaistes
Wõib sääl olla kõndida.
Ja see õhk, sääl kõrges seistes,
Oh, küll see wõib karasta!
Aga mulle sõõrdu taewad
Ette woolwad jõe wood.
Mis sääl wahel kohisewad.
Hirmu täis mu hinge hood!

Kiikuma ma näen üht wene,
Aga pole juhtijat!
Astu sisse, inimene:
Tema purjed elawad!
Wõta usus ennast anda
Issandale kaitseda:
Küll üks ime wõib sind kanda
Kena imemaale ka.

Oleviku Lisaleht nr 26, 11. juuli 1883, lk 2.

Lootus

Schiller.

Küll kuulkse rääkimist rahwaste seast
Ja soowimist paremast ajast;
Nad tormawad edasi palawast peast,
Ei õnne saaks majast ja rajast.
Ilm wananeb, nooruneb lõpmata lool,
Kuid parema lootus on rahwaste hool.

Kuis hõlluneb hällike lootuste sees,
Ei lastest nad lahku ja kau,
Kuis heljuwad noormehel lootused ees,
Ei wanaga hauda nad wau.
Sest kui ta kord hauasse hingama lääb:
Weel haualgi lootus tall alale jääb.

Ei ole see ialgi tühine tuul,
Mis kerkineb jõleda keeles;
Me süda ju räägib nii kõnekal suul:
Meil suuremad sihid on meeles!
Ja mis meile kuulutab südame hääl,
Ei see meid ei peta siin ilmagi pääl.

Oleviku Lisaleht nr 16, 3. august 1885, lk 242-243.

Kassandra

Rõõmu rohhkelt Trooja rajas
Enne linna langemist;
Wägew lauluwiis seal kajas,
Kuuldi kannelt kullalist;
Rahwas puhhkamas, kõik wäsind,
Mööda hirmus sõja sõit;
Kuulus Pelide on kosind
Priamuse õrrna õit.

Rahwas rõõmsas pidu ehhtes
Tõtwad lauldes templisse,
Altar loorberite lehhtes
Haljendama pidule.
Kära kerkib wiina wõimul,
Tänawates tandsu heal.
Üksi õnnetuse aimul
Ainus hing on waewas seal.

Rõõmuta seal rõõmu süles,
Maha jäetud üksine,
Astub kurb Kassandra üles
Jumalate hiiesse.
Hallja puude lehhte taha
Peidab ennast nägija,
Peidab preestri ehhte maha
Otsatumas walussa.

“Kõik siin õnne päiwi ootwad,
Kõigil meeled rõõmustud.
Wanad wanematki lootwad,
Õde õnnel ehitud.
Lein on üksi minu rinnal,
Ahastus mull sigineb;
Näen kuis hukatus sell’ linnal
Linnutiiwul ligineb.

Tuletonnti näen loitwat,
Ei See ole pulma läik,
Pillwedeni kuma koitwat,
Ei see ohhwri suitsu käik.
Igaüks siin rõõmsalt wõtab
Pidule end ehtida.
Mina näen, kuis jumal tõttab,
Kes kõik lõhub armuta.

Ja neil naer mu nutu pärast,
Minu kaebtus pilgatud.
Kõrrbesse siit rõõmu särast
Põgeneks ma piinatud.
Hallbu sõnu wõtwad anda,
Uskmata neil häda aim.
Rassket antsid mulle kanda
Pythias, sa paha waim!

Su Orakli kuulutajaks,
Miks oh walisid sa mind?
Tulewiku teadustajaks
Nõder liiaks on mu rind.
Miks sa antsid mulle näha,
Mida ei wõi muuta ma?
Hirmutajaks õnnetulle –
Häwitus piab sündima.

Loori tõsta sellge walu,
Kussa warjul õnnetus.
Eksitus on meie elu,
Sellgus surm ja wiletsus.
Wõta ära kurblik teadus,
Silmist wari werine!
Igawene tõe teadus
Hirmus surelikule.

Anna, tagasi mull anna
Minu pime, rõõmus meel!
Kui su kuube ma ei kanna,
Laulab lahhkelt jälle keel.
Tulewat mull antsid tunda,
Olewikku wõtsid sa,
Wõtsid rõõmust õnne unda –
Wõta wale and mult ka!

Mõrsja pärjal oma pääda
Iialgi ei ehi ma,
Sest a’ast, kui ma wõtsin jääda
Sinu kurwa altrilla.
Mõru olnud minu elu,
Minu noorus nutune,
Iga omaksete walu
Tungib mulle südame.

Kõik mu sõbrad rõõmu tujus,
Arrmus, õnnes hõiskamas,
Minu rind nii kurrwas kujus,
Süda rasskelt leinamas.
Kena kewadine ilu
Ehib asjata mull maad;
Ei siis õnnista sind elu,
Kui ta põhhja tunda saad!

Õndsaks kiidan, et siis ootab
Polyksene õnne eest,
Armu joowastuses loodab
Omaks kuulsat kreeka meest.
Uhhkelt tuksub tema süda,
Tema õnn on piirita,
Ta ju sammub taeewa rada
Õntsas unenäussa.

Ja ka minul ühte walib
Igatsedes omaks rind.
Tema pilk nii örnalt palub
Arrmus abikaasaks mind.
Heal meelel ma ka tõttaks
Kaasa kaenlas kodusse,
Kui me wahel maad ei wõttaks
Wari must ja wihane.

Kõik need kujud mulle wasta
Alt maailmast tulewad,
Kuhu ma ka tahaks astu,
Waimud ette illmuwad.
Ka mu rõõmsa noorus-mängil
Tungimas see hirnatus,
Rahu mull ei une-sängil,
Oh mis hirmus segadus –

Näe, kus surma oda säraw,
Rööwli silmad põlewad.
Igal pool mull kinni wäraw,
Kuhu waene pögened!
Ei ma pöördagi wõi waatust,
Teades, nähes, muutma
Pian ma, täitma oma saatust,
Piean wöersil langema.

Weel ta kaebe sõna kajas –
Kuule! heal nii segane
Kuulda kuulsas templi rajas.
Maha löödud kanglane!
Eris näha ja ta ussid,
Põgenemas jumalad.
Rasskelt müristaja pilwed
Linna kohal ripuwad.

Schilleri järele Elise Aun.

Linda nr. 9, 13. september 1889, lk 388, 389, 390

Silmapilk

Ja nii üksteist jälle näeme
Rõõmsa rahhwa ridades,
Ja me laulu pärrgu läeme
Palmitsema iludes.

Kelle jumalale loome
Aga laulu esite?
Sellele see ohwer toome,
Kellest rõõmu kõigile.

Mis sest, et on ehitanud
Ceres* altart eluga,
Et on kaussi piigistanud
Bachus** leemi punama?

Pole taewas sädet toonud,
Mis pand lõuke leekima,
Waim siis pole tulel joonud.
Süda jäänud rõõmuta.

Õnne piab pilwe riigist,
Waiime wallast langema;
Ülem ülemate liigist
Silmapilk on lõpmata.

Sest, mis esimene alge
Põhjamata looduses,
On siin jumalik üks walge,
Mõnus mõte iganes.

Pikkamisi pallwe tunnil
Kiwi tekkib kiwile,
Ruttu, nagu waiime sunnil,
Sünnib töö siin ilmale.

Nagu päikse kiirte sillal
Wärwiline waip siin saab,
Nagu omal kirjul sillal
Ilmatar seal jalutab.

Nõnda iga anne ilus
Kiir kui wälk on kaduma,
Öö ta oma haua wilus
Kinni katab rutuga.

Schilleri järele J. Leppik.

* Põllujumal.
** Wiinajumal.

Linda nr. 4, 20. mai 1889, lk 158, 159

Rändaja

Schilleri järel Saksakeelest.

Noorus’ rajad mind weel kandsid,
Kui ma läksin reisile
Lapseea rõõmsad tantsid
Jätsin isamajasse.

Kõik mu päranduse, wara
Jätsin rõõmsast’ senna ma,
Kepiga ma läksin ära,
Lapse lahke meelega.

Sest mind sundis wägew lootus
Ja üks sala usuheal
Teele, hüüdis, ei sull ootus
Jõua headust tuua teal.

Jõuad kuldse wärawale,
Pööra sealt siis sisse sa,
Kaduw läeb seal kaduwale,
Taewalik jääb muutmata.

Õhtu tuli, hommik tuli,
Ikka, ikka rändasin,
Aga ikka warjul oli,
Mis ma tahtsin, otsisin.

Mäed ja orud seisid tee peal,
Jõed mull reisi keelasid;
Tõkked tegin weik’se wee peal’,
Jõedel sildu suuremaid.

Ühe jõe kaldal’ jõudsin,
Misse jooksis ida pool’,
Selle laenetesse sõudsin,
Rahu lootes tema wool.

Ühte suure merde ajas
Mind ta niiske laenemäng;
Mu ees kange wesi kajas,
Ei seal olnud rahusäng.

Oh, ei keegi wii mind senna!
Oh, ei taewas pea peale
Jaksa maaha ühte minna,
Sest et siin ei pole seal.

J. Leppik.
Kündja nr.47, 20. november 1885, lk 249

Alpikütt

„Kas ei wõi sa talle hoida?
Näed, kuis tasane on ta!
Eks ta rohul ennast toida
Oja ääres hoolega?“

‒ „Ema, luba mind kord sinna
Kütiks mägedele minna!“
„Kas ei või sa karja kaitsta,
Sarwe metsas puhuda,

Linnulaulust lõbu maitsta,
Kellakõla kuulata?“
‒ „Ema, oh luba mind sinna!
Ihkan üles mäele minna!“

„Kas ei wõi sa õisi joota,
Mis on aias õitsemas?
Lehku mäel sul pole loota –
Aedu sääl ei olemas.“

‒ „Õied jäägu oma wäele!“
Ema, luba mind siit mäele!“
Poiss läks jahi pääle, julge
Süda selleks tungi täis –

Ronis mäel, kus tormi-hulge,
Kuristikud läbi käis,
Ajas tõuswa õhinaga
Põgenewat hirwe taga.

Üle kiwiharja, keelwa,
Hirw see hüppab heiuta,
Üle lõhe, äraneelwa,
Julgel wiskel jõuab ta;

Tema kannul kalju rinnal
Tõttab kütt; tal wibu winnal.
Aga häkki kaljunukil
Hirw see hirmul seisma jääb,

Waatab kuristiku kukil,
Haigutawat hauda näeb;
Kalju külg ees järsk ja sile,
Taga kütt, kel jalg nii wile.

Hirmu täis hirw waatab kaljult
Küti poole, kes tal ees;
Waatab palwel, aga waljult
Nooli juhib juba mees…

Mäewaim sääl õhu süles
Kerkib häkki orust üles.
Oma jumaliku käega
Kohkund hirwe kaitseb ta:

„Tahad surma tuua wäega,
Mees, ka minu juurde sa?
Maa pääl kõigil kohta, warju…
Miks sa kiusad minu karju?“

Fr. Schilleri järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 3, 15. jaanuar 1898, lk 24 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)