Rubriigiarhiiv: Friedrich Schiller

Igatsus

Selle külma oru põhjast
Välja igatseb mu meel;
Pääseks maa siit vangi ohjast,
Siis mul lusti laulaks keel.

Eemal näen ma haljaid hiisi
Luhtvat noorus läike sees;
Sinna lendaks ma, kui köisi,
Kui mul kütkeid poleks ees.

Orgu kõlab tuule voolel
Mustne Vanemuise viis;
Kuidas võib veel õrnal häälel
Heliseda ise hiis!

Kuldsed õunad puude leht’des,
Oh, neid näha ihkab silm!
Puhkend õilmed õrnas ehtes,
Mis ei surma talve külm.

Hiilgav ilu igas õies
Päikse lahke paiste all,
Ja veel õhk ses õnsas hiies,
Kuis see lilleist lõhnab tal.

Aga torni kange kohin
Keelab igatsetud teed;
Vahus laente mässav mühin
Tõotab tuua surma ööd.

Lootsik liigub laente turjal;
Kuskil pole tüürimeest,
Aga eks siis merel kurjal
Enda jõud ei aita meest?

Kellel himu hiie õisi
Noppida ta nurme päält,
See ei tohi tormi küisi
Karta, ega maru häält.

Schilleri järele vabalt A. Ollino.

Postimees nr 77, 11. juuli 1889, lk 2.

Mõistatus

(Laev.)

Kui lind on ta ja kotkakiirelt
Näis teda reisil rändavat;
Kui kala ta ja laente piirelt
Ei leita looma suuremat;
On elevant ta, kessee seljal
Teel kannab kõrgeid tornisid;
Kui roomaja ta lagel väljal,
Nii liigutub ta jalgasid,
Ja kui ta oma rauda-hambal
Vast sügavale hammustas,
Siis seisab ta kui kütkes sambal,
On tormi vastu tõrjumas.

Schilleri järele J. Leppik.

Postimees nr 27, 3. veebruar 1892, lk 2.

Maa jautus

Friedrich Schilleri laul, ümberpannud Jakob Tamm.

“Nüid võtke maa, te saate osaks seda!”
Zeus hüidis inimestel ülevalt;
“Kuid vennalikult jautage teda:
Ta olgu teie jäädavalt!”

Ja igaüks siis saaki saama tõttab,
Kõik liigub, kihab Zeusi silma ees:
Ja põllumees see vilja põllud võtab
Ning jahi väljad jahimees.

Ja kaupmees arvab omaks kaubasillad
Ning aptile jääb kallis joodav viin,
Ja kuningas säeb kinni teed ja sillad
Ning ütleb: “Kümnest makske siin!”

Veel hilja siis, kui kõik ju oli antud,
Seal ligineb ka luuletaja teel…
Mis näeb ta? Tal pole osa pantud:
Kõik jagudeks ju tehtud eel.

“Oh häda mul! Kus on siis minu aste,
Ma Sinu truim poeg siin ilma peal?”
Nii hüiab luuletaja heledaste
Ja trooni ette langeb seal.

“Kui unenägudel sind hällitati,”
Seal vastas Zeus, “siis ära pahanda!
Kus olid sa, kui ilma jautati?” —
“Su juures kõrgel olin ma.

Mu silm see viibis Sinu pühal palgel,
Mu kõrvu kostis Sinu taeva heal —
Oh anna andeks vaimul, kes Su valgel
On unustand kõik ilma peal!”

“Mis teha, ütleb Zeus, kust osa võtta,
Maas pole midagi, mis oma mul:
Kui tahad taevasse mu juurde tõtta!
See olgu ikka lahti sul!”

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 384-385.

Jahimees

Schilleri järele K.

Eks sa taha talle hoida?
Talleke on tasane,
Nopib noore rohu päida,
Mängib murul uteke.

“Ella eidekene, mina
Ihkan küti käigil’ minna!”

Eksa taha karja hoida?
Karja sarvel hele hääl,
Karja kaitsejanna käida
Haljendava aasa pääl?

“Ella eidekene, tas ma
Tahaks jahi jänu täita!”

Eks sa taha lillekesi
Kosutada lastega?
Mäel ei meelita sind mesi,
Hirm sääl iga astega!

“Lase õied õilmes olla,
Hoian neid, kui ilmun alla!”

Jahile läks eide armas,
Tuju tõttu edasi,
Oli küti käigil kärmas
Käima kalju radasi.

Oh, kuis hirve tallekene
Põgeb, päras poisikene!

Kõrge kalju harja üle
Tõttab hirmund hirve tall,
Läbi lõhken kalju süle
Hüppab hüva-jalgne ell.

Laane tallekene, tõtta!
Veel on vara elu jätta.

Aga kõrgel kalju laual
Hirmuna nüüd hirveke,
Kurjal kuristiku haual
Lõpetatud talle tee.

Ees näeb haigutava haua,
Selja taga surma raua.

Vesi silmas, värin rinnas,
Palub tall nüüd jahimeest;
Poiss ei peata, vibu vinnas,
Tahab tappa tallekest;

Aga häkki halliate
Isa astub a’aja ette.

Ja siis oma vaimu väega
Kaitseb tapatalle ta.
“Saadad surma kare käega
Sina kunni seie ka?

All on igal hingel mahti,
Jäta minu riigis jahti!”

Oleviku Lisaleht nr 45, 2. november 1882, lk 2.

Ootus

Schilleri järele Jaan Suviste (?)

Kuule, eks vankunud värav?
Oli, kui lõgiseks link?
Ei, vaid vaiksel tuule hõngul
Lausus saa lehte rink.

Sa haljas võlv, end ehtes valmista,
Sest varsti ilmub kenaduse kaasa!
Oh oksad, võtke voodit palmista,
Ja heitke neiul vaikist ööde aasa!
Te õrnad tuuled sala salmista,
Ta roosa palgel kallistage aasa,
Kui tema kaunil keha kergel kõnnil
Ta jalad siia saatvad armu sunnil.

Vaata, mis lipsatab võsas?
Kõssatab rohine pind!
Ei, kord kohkus põesa peidus –
Lendas üles väike lind.

Oh kustu varsti, re päike elk!
Ei jõua, õnnis vaikis viibimata,
Me ümber heida tume ööde telk,
Ja sala kätega meid kinni kata!
Ei ilmsiks ihka armastuse helk,
Ka kiire kumase näeks end nägemata;
Kuid ämarik, see vaikne, häbelik,
Sääl tohib olla teadja õnnelik.

Kuule, kas kaugel ei kõland –
Kaikus kui tasane hääl?
Ei, vait luik, see (?)lõdusringil
Ojub hõbe tiigi pääl.

Mu kõrvus kõla häälte iludel –
Sääl purskav hallik langeb kahinaga,
Ja lilled kummardavad loode piludel,
Kõik jumistusel jätab Jumalaga;
Sääl targad meelitavad leht’de viludel,
Ning silepalgsed õunad otste taga;
Ja õhk, see lille lõhna vahutav,
Mu palav põsel lehvib jahutav.

Oli kui sammude kahin
Peitliku pärnade all?
Ei, sääl vili maha põntsus
Otste koormast ripneval.

Ju leekiv kuma langeb õntsaste
Ju eha rüppe, värvid kahvatavad;
Ja õrnad õie nupud vallale
Ju videvikud meeli ahvatavad;
Kuu kerkib puhtal palgel ülesse,
Ning ämarikku metsad lausandavad –
Ja võlvi taha langeb eha vöö,
Ning vaiksel sammul astub õnnis öö.

Vaata, mis valendas eemal,
Säraks kui siidine kleit?
Ei, see petlik samba sära
Metsal vale valgust heit.

Oh ihkav süda, ilmaaegu sa
End lased kena kujutustest kanda –
Ei saa vel armul ümberhakata,
Ei petlik õnn või rinnal rahu anda.
Oh ilma elav – ihkel ootaja,
Mind lase oma õrna käekest tunda!
Ja kui su kuub ju eemalt eleneks,
Küll vale varjud pattu peleneks.

Ja tasa, kui taevasest õuest,
Nii ilmub see õnnelik tund –
Sääl oli ta ligistand sala,
Ja äratas musuga mind.

Oleviku Lisaleht nr 43, 19. oktoober 1882, lk 2.

Igatsus

Schilleri järele F. F (?).

Oh, et selle oru õhust
Oleks välja minekut.
Sellest külma udu rõhust. –
Oh, kuis saaksin õnnistud!
Sääl ma silman kena mäge,
Haljendab tall eluviin!
Oleks tiivad, oleks väge:
Mägedele rändaksin!

Armsat kokkukaja kuuldes
Aiman taeva rahuhäält.
Kerged hood toovad tuuldes
Lõbust lõhna mulle säält.
Kuldset vilja valminevat
Näen ma lehte lautusest.
Lilled, mis sääl õilmitsevad.
Ei saa kantud talvedest.

Oh, mis ilus päevapaistes
Võib sääl olla kõndida.
Ja see õhk, sääl kõrges seistes,
Oh, küll see võib karasta!
Aga mulle sõõrdu taevad
Ette voolvad jõe vood.
Mis sääl vahel kohisevad.
Hirmu täis mu hinge hood!

Kiikuma ma näen üht vene,
Aga pole juhtijat!
Astu sisse, inimene:
Tema purjed elavad!
Võta usus ennast anda
Issandale kaitseda:
Küll üks ime võib sind kanda
Kena imemaale ka.

Oleviku Lisaleht nr 26, 11. juuli 1883, lk 2.

Lootus

Schiller.

Küll kuulukse rääkimist rahvaste seast
Ja soovimist paremast ajast;
Nad tormavad edasi palavast peast,
Ei õnne saaks majast ja rajast.
Ilm vananeb, nooruneb lõpmata lool,
Kuid parema lootus on rahvaste hool.

Kuis hõlluneb hällike lootuste sees,
Ei lastest nad lahku ja kau,
Kuis heljuvad noormehel lootused ees,
Ei vanaga hauda nad vau.
Sest kui ta kord hauasse hingama lääb:
Veel haualgi lootus tall alale jääb.

Ei ole see ialgi tühine tuul,
Mis kerkineb jõleda keeles;
Me süda ju räägib nii kõnekal suul:
Meil suuremad sihid on meeles!
Ja mis meile kuulutab südame hääl,
Ei see meid ei peta siin ilmagi pääl.

Oleviku Lisaleht nr 16, 3. august 1885, lk 242-243.

Kassandra

Rõõmu rohhkelt Trooja rajas
Enne linna langemist;
Vägew lauluviis seal kajas,
Kuuldi kannelt kullalist;
Rahvas puhhkamas, kõik väsind,
Mööda hirmus sõja sõit;
Kuulus Pelide on kosind
Priamuse õrrna õit.

Rahvas rõõmsas pidu ehhtes
Tõtvad lauldes templisse,
Altar loorberite lehhtes
Haljendama pidule.
Kära kerkib viina võimul,
Tänavates tandsu heal.
Üksi õnnetuse aimul
Ainus hing on vaevas seal.

Rõõmuta seal rõõmu süles,
Maha jäetud üksine,
Astub kurb Kassandra üles
Jumalate hiiesse.
Hallja puude lehhte taha
Peidab ennast nägija,
Peidab preestri ehhte maha
Otsatumas valussa.

“Kõik siin õnne päivi ootvad,
Kõigil meeled rõõmustud.
Vanad vanematki lootvad,
Õde õnnel ehitud.
Lein on üksi minu rinnal,
Ahastus mull sigineb;
Näen kuis hukatus sell’ linnal
Linnutiivul ligineb.

Tuletonnti näen loitvat,
Ei See ole pulma läik,
Pillvedeni kuma koitvat,
Ei see ohhvri suitsu käik.
Igaüks siin rõõmsalt võtab
Pidule end ehtida.
Mina näen, kuis jumal tõttab,
Kes kõik lõhub armuta.

Ja neil naer mu nutu pärast,
Minu kaebtus pilgatud.
Kõrrbesse siit rõõmu särast
Põgeneks ma piinatud.
Hallbu sõnu võtvad anda,
Uskmata neil häda aim.
Rassket antsid mulle kanda
Pythias, sa paha vaim!

Su Orakli kuulutajaks,
Miks oh valisid sa mind?
Tuleviku teadustajaks
Nõder liiaks on mu rind.
Miks sa antsid mulle näha,
Mida ei või muuta ma?
Hirmutajaks õnnetulle –
Hävitus piab sündima.

Loori tõsta sellge valu,
Kussa varjul õnnetus.
Eksitus on meie elu,
Sellgus surm ja viletsus.
Võta ära kurblik teadus,
Silmist vari verine!
Igavene tõe teadus
Hirmus surelikule.

Anna, tagasi mull anna
Minu pime, rõõmus meel!
Kui su kuube ma ei kanna,
Laulab lahhkelt jälle keel.
Tulevat mull antsid tunda,
Olevikku võtsid sa,
Võtsid rõõmust õnne unda –
Võta vale and mult ka!

Mõrsja pärjal oma pääda
Iialgi ei ehi ma,
Sest a’ast, kui ma võtsin jääda
Sinu kurva altrilla.
Mõru olnud minu elu,
Minu noorus nutune,
Iga omaksete valu
Tungib mulle südame.

Kõik mu sõbrad rõõmu tujus,
Arrmus, õnnes hõiskamas,
Minu rind nii kurrvas kujus,
Süda rasskelt leinamas.
Kena kevadine ilu
Ehib asjata mull maad;
Ei siis õnnista sind elu,
Kui ta põhhja tunda saad!

Õndsaks kiidan, et siis ootab
Polyksene õnne eest,
Armu joovastuses loodab
Omaks kuulsat kreeka meest.
Uhhkelt tuksub tema süda,
Tema õnn on piirita,
Ta ju sammub taeeva rada
Õntsas unenäussa.

Ja ka minul ühte valib
Igatsedes omaks rind.
Tema pilk nii örnalt palub
Arrmus abikaasaks mind.
Heal meelel ma ka tõttaks
Kaasa kaenlas kodusse,
Kui me vahel maad ei võttaks
Vari must ja vihane.

Kõik need kujud mulle vasta
Alt maailmast tulevad,
Kuhu ma ka tahaks astu,
Vaimud ette illmuvad.
Ka mu rõõmsa noorus-mängil
Tungimas see hirnatus,
Rahu mull ei une-sängil,
Oh mis hirmus segadus –

Näe, kus surma oda särav,
Röövli silmad põlevad.
Igal pool mull kinni värav,
Kuhu vaene pögened!
Ei ma pöördagi või vaatust,
Teades, nähes, muutma
Pian ma, täitma oma saatust,
Piean vöersil langema.

Veel ta kaebe sõna kajas –
Kuule! heal nii segane
Kuulda kuulsas templi rajas.
Maha löödud kanglane!
Eris näha ja ta ussid,
Põgenemas jumalad.
Rasskelt müristaja pilved
Linna kohal ripuvad.

Schilleri järele Elise Aun.

Linda nr. 9, 13. september 1889, lk 388, 389, 390

Silmapilk

Ja nii üksteist jälle näeme
Rõõmsa rahhwa ridades,
Ja me laulu pärrgu läeme
Palmitsema iludes.

Kelle jumalale loome
Aga laulu esite?
Sellele see ohwer toome,
Kellest rõõmu kõigile.

Mis sest, et on ehitanud
Ceres* altart eluga,
Et on kaussi piigistanud
Bachus** leemi punama?

Pole taewas sädet toonud,
Mis pand lõuke leekima,
Waim siis pole tulel joonud.
Süda jäänud rõõmuta.

Õnne piab pilwe riigist,
Waiime wallast langema;
Ülem ülemate liigist
Silmapilk on lõpmata.

Sest, mis esimene alge
Põhjamata looduses,
On siin jumalik üks walge,
Mõnus mõte iganes.

Pikkamisi pallwe tunnil
Kiwi tekkib kiwile,
Ruttu, nagu waiime sunnil,
Sünnib töö siin ilmale.

Nagu päikse kiirte sillal
Wärwiline waip siin saab,
Nagu omal kirjul sillal
Ilmatar seal jalutab.

Nõnda iga anne ilus
Kiir kui wälk on kaduma,
Öö ta oma haua wilus
Kinni katab rutuga.

Schilleri järele J. Leppik.

* Põllujumal.
** Wiinajumal.

Linda nr. 4, 20. mai 1889, lk 158, 159

Rändaja

Schilleri järel Saksakeelest.

Noorus’ rajad mind veel kandsid,
Kui ma läksin reisile
Lapseea rõõmsad tantsid
Jätsin isamajasse.

Kõik mu päranduse, vara
Jätsin rõõmsast’ senna ma,
Kepiga ma läksin ära,
Lapse lahke meelega.

Sest mind sundis vägev lootus
Ja üks sala usuheal
Teele, hüüdis, ei sull ootus
Jõua headust tuua teal.

Jõuad kuldse väravale,
Pööra sealt siis sisse sa,
Kaduv läeb seal kaduvale,
Taevalik jääb muutmata.

Õhtu tuli, hommik tuli,
Ikka, ikka rändasin,
Aga ikka varjul oli,
Mis ma tahtsin, otsisin.

Mäed ja orud seisid tee peal,
Jõed mull reisi keelasid;
Tõkked tegin veik’se vee peal’,
Jõedel sildu suuremaid.

Ühe jõe kaldal’ jõudsin,
Misse jooksis ida pool’,
Selle laenetesse sõudsin,
Rahu lootes tema vool.

Ühte suure merde ajas
Mind ta niiske laenemäng;
Mu ees kange vesi kajas,
Ei seal olnud rahusäng.

Oh, ei keegi vii mind senna!
Oh, ei taevas pea peale
Jaksa maaha ühte minna,
Sest et siin ei pole seal.

J. Leppik.
Kündja nr.47, 20. november 1885, lk 249

Alpikütt

„Kas ei või sa talle hoida?
Näed, kuis tasane on ta!
Eks ta rohul ennast toida
Oja ääres hoolega?“

‒ „Ema, luba mind kord sinna
Kütiks mägedele minna!“
„Kas ei või sa karja kaitsta,
Sarve metsas puhuda,

Linnulaulust lõbu maitsta,
Kellakõla kuulata?“
‒ „Ema, oh luba mind sinna!
Ihkan üles mäele minna!“

„Kas ei või sa õisi joota,
Mis on aias õitsemas?
Lehku mäel sul pole loota –
Aedu sääl ei olemas.“

‒ „Õied jäägu oma väele!“
Ema, luba mind siit mäele!“
Poiss läks jahi pääle, julge
Süda selleks tungi täis –

Ronis mäel, kus tormi-hulge,
Kuristikud läbi käis,
Ajas tõusva õhinaga
Põgenevat hirve taga.

Üle kiviharja, keelva,
Hirv see hüppab heiuta,
Üle lõhe, äraneelva,
Julgel viskel jõuab ta;

Tema kannul kalju rinnal
Tõttab kütt; tal vibu vinnal.
Aga häkki kaljunukil
Hirv see hirmul seisma jääb,

Vaatab kuristiku kukil,
Haigutavat hauda näeb;
Kalju külg ees järsk ja sile,
Taga kütt, kel jalg nii vile.

Hirmu täis hirv vaatab kaljult
Küti poole, kes tal ees;
Vaatab palvel, aga valjult
Nooli juhib juba mees…

Mäevaim sääl õhu süles
Kerkib häkki orust üles.
Oma jumaliku käega
Kohkund hirve kaitseb ta:

„Tahad surma tuua väega,
Mees, ka minu juurde sa?
Maa pääl kõigil kohta, varju…
Miks sa kiusad minu karju?“

Fr. Schilleri järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 3, 15. jaanuar 1898, lk 24 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)