Rändaja

Schilleri järel Saksakeelest.

Noorus’ rajad mind veel kandsid,
Kui ma läksin reisile
Lapseea rõõmsad tantsid
Jätsin isamajasse.

Kõik mu päranduse, vara
Jätsin rõõmsast’ senna ma,
Kepiga ma läksin ära,
Lapse lahke meelega.

Sest mind sundis vägev lootus
Ja üks sala usuheal
Teele, hüüdis, ei sull ootus
Jõua headust tuua teal.

Jõuad kuldse väravale,
Pööra sealt siis sisse sa,
Kaduv läeb seal kaduvale,
Taevalik jääb muutmata.

Õhtu tuli, hommik tuli,
Ikka, ikka rändasin,
Aga ikka varjul oli,
Mis ma tahtsin, otsisin.

Mäed ja orud seisid tee peal,
Jõed mull reisi keelasid;
Tõkked tegin veik’se vee peal’,
Jõedel sildu suuremaid.

Ühe jõe kaldal’ jõudsin,
Misse jooksis ida pool’,
Selle laenetesse sõudsin,
Rahu lootes tema vool.

Ühte suure merde ajas
Mind ta niiske laenemäng;
Mu ees kange vesi kajas,
Ei seal olnud rahusäng.

Oh, ei keegi vii mind senna!
Oh, ei taevas pea peale
Jaksa maaha ühte minna,
Sest et siin ei pole seal.

J. Leppik.
Kündja nr.47, 20. november 1885, lk 249