Maa jautus

Friedrich Schilleri laul, ümberpannud Jakob Tamm.

“Nüid wõtke maa, te saate osaks seda!”
Zeus hüidis inimestel ülewalt;
“Kuid wennalikult jautage teda:
Ta olgu teie jäädawalt!”

Ja igaüks siis saaki saama tõttab,
Kõik liigub, kihab Zeusi silma ees:
Ja põllumees see wilja põllud wõtab
Ning jahi wäljad jahimees.

Ja kaupmees arwab omaks kaubasillad
Ning aptile jääb kallis joodaw wiin,
Ja kuningas säeb kinni teed ja sillad
Ning ütleb: “Kümnest makske siin!”

Weel hilja siis, kui kõik ju oli antud,
Seal ligineb ka luuletaja teel…
Mis näeb ta? Tal pole osa pantud:
Kõik jagudeks ju tehtud eel.

“Oh häda mul! Kus on siis minu aste,
Ma Sinu truim poeg siin ilma peal?”
Nii hüiab luuletaja heledaste
Ja trooni ette langeb seal.

“Kui unenägudel sind hällitati,”
Seal wastas Zeus, “siis ära pahanda!
Kus olid sa, kui ilma jautati?” —
“Su juures kõrgel olin ma.

Mu silm see wiibis Sinu pühal palgel,
Mu kõrwu kostis Sinu taewa heal —
Oh anna andeks waimul, kes Su walgel
On unustand kõik ilma peal!”

“Mis teha, ütleb Zeus, kust osa wõtta,
Maas pole midagi, mis oma mul:
Kui tahad taewasse mu juurde tõtta!
See olgu ikka lahti sul!”

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 384-385.

Rääk ja lõoke.

Sturmi järele Daniel.

Rääk rukki orastes kord nägi,
Kuis lõoke õhus üles püis,
Kuis nagu imeline wägi
Tad wabalt taewa alla hüis:
“Oh waata ette, lõu, wahest
Sind rööwik seal wõib tabada!
Ta põlgab laulu rinnast lahest,
Mis kõrgel hõiskad wabana.
Sa lenda alla, sest siin rohus
On julgem kui seal sini õhus!

Kuid lõõritades ikka üles
Lõu tõusis, keerles kõrgemal,
Seal waba taewa õhu süles
Ta laulis healel helkiwal:
“Lass wõtwad rööwikud mind piirde;
Küll kõrge kotkas warjab mind,
See pärast kurjalaste tiir-tee,
Mind kohuta — Ma waba lind!
Ja wabadust ma tahan kiita,
Sa rääk wõid rohus aega wiita.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 15. mai 1886, lk 356.

Kuningas Manfredi haud. *)

Felix Dahn’i luuletus. Ümberpannud Jakob Tamm.

Maas oli Manfred Beneventi wäljal,
Burgundlased, kui kaarnad werenäljal
Ta surnukeha torkisiwad wäes.
Karl Anjou tal rinda tallas jalgel
Ja karjus wihast kahwatanud palgel;
“Raisk oled sa — kroon minu käes!”

Seal kibuwitsa nõmme surnu maeti;
Haud põesa warjus mullal kinni kaeti:
Sant tänuks tahtis risti tuua tal’..
Kuid haudgi ka ei tohtind tähte saada,
Sest koertel laskis kehwa ära aada
Johan, Cosentsa kardinal.

Kuus aastat läind. Aeg uusi tunda jagab…
Karl Anjou seal siidi woodis magab
Ja unes surnud Manfredi ta näeb.
See sõnab nii: “Su riik saab leidma haua;
Ta langeb koost, ei suuda seista kaua:
Mu keha waba mulda jäeb!”

Karl ärkab üles, karjub: “Eks ma waata!
Su kondid tahan Prantsusmaale saata —
Seal lasen merepõhja heita nad!”
Ta käesb meestel surnu järgi minna:
Ja mitu sada otsjat lähwad sinna,
Kuid tühjalt koju tulewad.

Oh isand, wiha meie peale heida!”
Nad hüiawad: “ei kuningat wõi leida:
On haua täheks olnud kibuwits;
Kui oleks nõnda, oleks waewa wäha:
Nii laialt seal, kui silmad suutwat näha,
Nüid kaswab kibuwitsa mets.

Ja ‘roosimetsaks’ hüiab rahwas teda —
Paks rägastik ei üles anna seda,
Kus kohal Manfred mulda maetud…”
On Anjou riik langend ammust aega,
Kuid Beneventi roosimetsas praegu
Nii õrnalt laulwad ööpikud.

*) Waata: J. Bergmann, Üleüldine ajalugu, keskaeg, § 139, 2.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 15. mai 1889, lk 304.

Felix Dahn.jpg
Felix Dahn (1834-1912)

Kalanik

Goethe järel.

Jõe wesi tõusis, wesi kees,
Üks kalamees ta peal,
Ja rahuliste waatas mees
Siis õnge järel’ seal.
Kui istub ta, kui kuulaks ta,
Teeb laene lahti end,
Mees liikwa wee seest kerkima
Näeb, Wesi-neiu, sind.

Neid laulis tall ja lauses tall:
Miks petad kala sa,
Nii kawalast siin taewa all
Tad tahad surmata?
Oh teatsd sa, kuis kaladel
Hea põhjas puhata,
Sa jätaks järel’ püidmisel
Ja tuleks alla ka.

Siin karastab end päikene
Ja kuu siin jõe wees
Ja laened kandwad iluste
Neil kuju enda sees.
Kas taewas sind ei meelita
Ja niiske sinagi?
Su palge nendasama ka
Siin udus otsani?

Ja wesi tõusis, wesi kees,
Sai märjaks mehe jalg;
Kui halli terwist kuulates
Tal rõemus oli palg.
Näkk laulis wees, näkk laulis wees,
Kõik otsa lõppis siis:
Ta tõmbas meest, pool kukkus mees, —
Woog kalaniku wiis.

J. Leppik.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 31. märts 1887, lk 188.

Sõber

Baieri kuninga Ludwigi järele -el.

Kui keegi Sinu sõbrast räägib halba,
Kui rääkija ka auus, ent ära usu Sa; —
Kui kõik ju räägiwad Su sõbrast halba,
Sa usu sõbra meelt, ei mitte ilma keelt.
Sest ainult see, kes nõnda armastab,
On kalli sõbra wäärt!
Üks sõbra süda, oh kui kallis asi,
Nii wäga õrn ja aruldane weel;
Kõik terwe ilm ei anna tagasi,
Kui kautand teda kergemeelsel teel!
Üks sõbra süda, oh mis püha jõud,
Kui Sinu südames ju kõigest põud!

Ent iga kahklus tuimestab ta ilu,
Ja üks kord lahus, on ta jäädwalt wilu!
See pärast kui kord õnne jumal annab,
Ja hea, kalli sõbra Sulle kaissu kannab, —
Siis hoia teda laimdus-nooli wäest
Ja peasta kõige kare tuulte käest,
Sest meie püided, tööd, kõik elu
Saab alles sõpruses täit ilu!
Kui oleksid Sa waene, sant —
Üks sõbra süda — rikas pant!
Kell kuldsel troonil, rikkuses
Ei sõbra südant — waene mees!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 15. mai 1889, lk 229.

Laulja needmine

Ludwig Uhland’i laul, ümber pannud Jakob Tamm.

Üks loss nii uhke ilus kord seisis kindlaste;
Ta hiilgas üle maade ja helkis merele,
Ta ümber õitswad aiad kõik ringi seisiwad,
Ja allikad ja kaewud neid aidu kastsiwad.

Seal elas wõidurikas ja wägew kuningas…
Täis õelust oli aga troonil istumas:
Ta waade wihast põles, ta mõte ehmatas,
Ta kõne piina kandis ja werd ta kirjutas.

Kord sinna suurde lossi kaks lauljat läksiwad,
Üks kandis kuldseid juukseid, teist hallid ehtsiwad…
Hal laulja istus ratsul, käes oli kannel tal,
Ja õitsew noormees astus teel tema ligidal.

Hal ütles õitsewalle: “Mu poeg end walmista;
Kõik laulu sügawused käi waimus läbi sa,
Ja rõõm ja kurbtus kogu nii ühte heale al,
Et südant sulatada sel kurjal kuningal.

Ja warsi suures saalis ju lauljad seisawad,
Kus kuningas ja proua aujärjel istuwad…
Kui wirmaliste walgus on kole kuningas, —
Ta proua lahke, armas, kui kuu seal kumamas.

Hal laulja wõtab kandli ja hakkab mängima,
Ning igaühe südant täis õntsust täidab ta;
Ja kandli kõrwal kõlab hel nooremehe heal,
Ning kandlilooja laulab ka ise ligi seal.

Nad laulwad armastusest ja kuldsest kewadest,
Nad laulwad mehisusest ja pühast priiusest,
Nad laulwad lõbususest, mis rinda rõõmustab,
Nad laulwad kõigest sellest, mis hinge ülendab.

Kõik ausad, uhked härrad kui kohkund seisawad,
Ka toored sõjamehed seal tundwad Jumalat,
Ja kõrge kuning’kaasa see hoowab õntsusel,
Ning roosi oma rinnast ta wiskab lauljatel.

“”Te rahwa eksitajad, mu naist mult petate!””
Nii kuningas nüid karjub nii tuliwihane;
Ja nooremehe rinda ta wiskab mõõga siis:
Sealt woolab wälja weri, kust kõlas lauluwiis.

Kui wälgust kohutatud kõik waatjad hirmu sees,
Ju meistri kaenlas jahtub noor laulja nende ees;
Ja mantli sisse mässib siis teda wanake
Ning tõstab sadulasse, läeb kiire käigile.

Weel wärawa ees wäljas jäeb seisatama ta,
Seal wõtab oma kandli nii kalli kõlawa
Ja wastu kiwi sammast ta puruks põrutab.
Ning hüiab siis nii waljult, et kõiki kohutab:

“Ma hüian: häda, häda teil, saalid toredad!
Siin ärgu ükski kuulgu üht laulu lõbusat;
Teis walitsegu waesus ja madal orja aim,
Nii kaua, kui teid puruks teeb tasumise waim!

Sul lauluriigi rööwel ka häda hüian ma!
Auahnelt piad weres sa taga ajama!
Su nimi sinu järel see olgu unustud,
Kui wiimne ohkamine, mis õhku hoowanud!”

Nii hüidis laulja leinul, nii sündis selle peal:
Kõik lossi müirid murdund ja kojad kadund seal…
Üks ainus sammas näitab weel endist ilu ka,
Ja seegi — purustatud, wõib pia langeda.

Kus olid uhked aiad, on kõrbe asumas,
Ei kohta enam kasta ka ükski allikas…
Ja kuninglikku nime ei kuule keegi seal…
Kuis hääwitaw, kuis hirmus on laulja neediw heal!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 30. juuni 1886, lk 84-85.

Kui suureks saan!

A. Böttger’i järele -el.

I.

Hea eideke istus aias pärnapuu all,
Ja tütar hellake mängis rõhus kui tall,
Wahel waatas rõemuga eide tööd,
Kes punus inglile ilusat wööd.

“Mu eideke kallis, kui suureks ma kasun
Ja teadustes teritud, elule asun,
Siis Sinu eest töötan ma igal pool,
Et wanadust waewaks ei mure, hool.”

II.

Ja lendasid aastad! Ööpikk laulis jälle,
Ja pärnapuu puistas õilmeid neiule sülle.
Neiuke ilus ja lahke kui lind,
Peiu kaenlas, kellel tuksus truu rind.

Kuid neiuke õnnes, mis ilude ilmast,
Ei keelanud palawaid pisaraid silmast,
Sest kellele tõutas hoolt ja waewa:
Oh, eideke kallis! Miks asusid taewa?

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 18. märts 1889, lk 160.

Armu õis

H. Prohl’i järele -el.

Taimi, õisi igal pool
Närtsile wiib surma hool.
Taewa wäed, oh kaitske weel
Kallist taime eluteel:
Ligemise armastus
Õitsku kare külma käes!

Armastuse kallis taim
Kosugu kui ime wõim!
Igal pool ta elustagu,
Raskeid haawu parandagu:
Et wõiks rikas, waene mees
Waba olla waewadest! —

Kui ta kosub närtsmata,
Elutormid meid ei murra!
Kus on armu lõpmata,
Wõiwad puud ja lilled surra!
Ühendagu meid, kui köis,
Kallis wenna armu õis.

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 18. märts 1889, lk 160.

Hedvig Prohl (1823-1886)

Laulud 4.

Heine järele A. Däniel.

Et sina mind ei armasta,
Ma sellest hoolin wäha;
Kui silma wõin sull’ waadata,
Siis rõem mu palgel naha.

Sa wiskad, wihkad tõesti mind —
Nii lausuwad su huuled,
Kui ma neid suutleks, paisuks rind,
Ma oleks õnnis — kuuled?! —

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 220.

Laulud 3

Heine järele.

Hommiku kui unest ärkan
Küsin: tuleb armuke?
Õhtu jõuab, õhtses märkan
Ei weel tunud armuke!

Öösi waewlen waene woodis
Rahutult, mul silmad wees.
Unistades, nagu haige
Päewal olen jälle töös.

A. Daniel?

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 220.

Laulud 2.

Heine järele.

Minu waikne walu woodi
Walmistatud surnu haud,
Kus mu põue armu loodi,
Kuis nüid närtsib lootja jõuud.

Jumalaga waikne maja,
Kus tad eesmalt nägi silm,
Jumalaga luht ja raja,
Kus weel õites õnsam ilm.

Oh, et iialgi poleks näinud,
Sind sa ingel, kaunim õis,
Oleks rõemu rada käinud
Ma, kord küla kaunim pois.

Sind ei armu ei ma suut’nud
Sandi kombel kerjata.
Kohas, mis su õhk on puut’nud
Soow’sin ainult elada.

Aga sinu külmad sõnad
Suud’wad mind siit kaugele;
Läinud lootused nii kenad,
Loowad nuttu laugele.

Ja mu süda, näeks sa teda:
Haige, murtud werine —
Kõike, kõike teinud seda
Sina, kuri neiuke!

Liikmeid roidunult ja jõutult
Kepi najal wiin neid weel,
Kuni wäsin’d pead ma nõutult
Külma hauda heidan teel. —

(A. Daniel?)

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 220.

Noor kewade

Wabalt S. k. j. A. Daniel.

Siis, kui kewade on tulemas
Lumi sulamas ju soojuses;
Kui on pungad puudes puhkemas,
Hõiske healed kuulda looduses —
Tärkab sinilill,
Hüiab pajupill,
Süda põues õhkel põnewil.
Kõlab kõrwu mäelt
Kostab taewa laelt:
Oh kui ilus sa, noor kewade!

Kui ju ööpik hõiskab toomingul,
Wesi ojas jookseb ruttades,
Lõu lõõrib kägu, hommingul
Rõemu hüide kaja metsades.
Õhk nii lahe, hea,
Et ei üelda tea,
Sini taewas kõrgel üle pea:
Kõlab kõrwu mäelt,
Kostab taewa laelt:
Oh kui ilus sa, noor kewade!

Eks see olnud kena kewade
Kui su süda leidis südame?
Rind siis paisus taewa õnnele
Huuled lähenesid huultele.
Wainult kostis siis,
Kõrwu ime wiis
Paradiisiks muutus sulle hiis,
Kõlas kõrwu mäelt
Kostis taewa laelt:
Tere tulemast, noor kewade!

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 219-220.

Laul Heine järele

Siin on see muinasjutu mets,
Kus lehkawad pärnapuu õied,
Mu meeli nõidub salawäel
Kuu imeline läige.

Ma kõndisin. Kui kõnd’sin ma
Heal kõlas ülewal kõrges,
Seal ööpik laulab armudest
Ja armastuse walust.

Ta laulab armust, waludest
Ja pisaraist ja naerust.
Ta hõiskab nii kurwalt, tall kurtes nii lust,
Et unund unenäud ärk’wad.

Ma kõndisin. Kui kõndsin ma,
Seal nägin: ees mul seisab
Üks loss seal waba wälja peal,
Ja tornid kõrgesse tõuswad.

Kõik aknad on kinni, igal pool
On waikus ja leinamine;
Mull näis, kui elaks waikne surm
Siin tühja seinte wahel.

Seal wärawa ees seisis swinks,
Üks hirmu ja lustide kaksik,
Kui lõwil on keha ja käpad tall,
Kui naisel ta pea ja rinnad.

Üks ilus naine! Walge pilk,
See kärsituist himudest sõna,
Ta tummad huuled wõlwisid end
Ja nende peal naeratus mängis.

Ööpik see laulis nii magusast’,
Ei jõudnud ma wastu seista
Kui suudlesin armast näukest,
Siis oli ta minuga otsas.

See marmori kuju, ta elawaks sai,
Külm kiwi, see tasaselt õhkus,
Mu musude tuliseid leekisid jõi
Ta januga ja ahnelt.

Ta jõi, et hing mull kinni jäi,
Ja wiimati, armastusjoobnult
Mind kaelustas ta ja teha mull
Ta lõwi küüntega pures.

Kui magus see walu, kui õnnis see piin!
Ilmmõetmata õntsus nagu walu,
Kuis suudlemine mind õndsaks teeb,
Nii haawawad koledalt küüned.

Ja ööpik laulis: “Ilus swinks!”
Oh arm, mis piab see tähendama,
Et surma piinaga ühendad sa
Kõik oma magususe.

Oh ilus swinks, oh seleta mull’
See mõistatus imeline,
Ma olen ta üle mõtelnud
Ju mitu tuhat aasta.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 36.

Ära siit!

(Heine järele.)

Mustad kuued,  siidi sukad
Walged, wiisakad manshetid,
Pehmed kõned, meelitused,
Oh kui neil ka südant oleks!

Südant rinnus, armastust ka,
Sooja armu südametes!
Oh, mind tapwad nende laulud
Wälja mõeldud armu walust.

Mägedelle tahan minna
Kussa seiswad wagad onnid,
Kussa rind mull hingab lahkelt,
Kussa käiwad wabad tuuled.

Mägedelle tahan minna,
Kussa tõuswad mustad kuued,
Oja wulin, linnud laulwad,
Uhked pilwed jahti piawad.

Jumalaga, uhked saalid,
Uhked herrad, uhked prouad!
Mägedelle tahan minna,
Naerdes sealt Te’ peale waata.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 33.

Unenägu IV

H. Heini järele.

Ma nägin unes päkapiku mehe,
Käis karkudel, samm küünra laiune,
Tall puhas pesu, riie peenike,
Seest aga oli porine kõik ehe.

Sest oli pöörane ja kõlbas wähe,
Kuid wäljaspidi tore mehike,
Ta kiitles üle julgustükkide
Ja awaldas neid päris kuke pähä.

“Kas tead, kes see on? Eks waata siis!”
Ning unejumal kawalast mind wiis,
Ja pildipeeglis ilmus mulle wari:

Seal altari ees seisab mehike.
Mu armas neid “Jah!” ütleb temale
Ja “Aamen!” karjub naerdes tondi kari.

24. Juunil.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 32.

Unenägu III

H. Heini järele.

Kord unenäus nägin enese
Ma piduwrakis, siidi westi sees,
Manshetid käel, kui oleks pulmad ees
Ja minu kõrwal magus armuke.

Ma küsin talt: “Kas mõrsja olete?
So oh, noh, soowin õnne!” ütlen kumardes,
Kuid külm ja uhke sõna waewalt libisedes
Mu kuiwand kurgust kerkis keelele.

Ja armukese silmist ojadena
Seal pisaraid nii woolas kibedaste,
Et nendes kadus neiu, õrn ja kena.

Oh sinisilmad, armastuse läte,
Mind päewal petate nii sagedaste
Ja uneski — ja siiski wangistate…

3. Aprillil.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 32.

Unenägu II

H. Heini järele.

Kord suhkru huuled kibe kõnega
Ja uhked lokid, mirdid ja reseeda
Ja armastus mind wõisid waimustada
Ja kurwad laulud kurwa wiisiga.

Need unejutud ammu kahwatanud
Ja iga tuule alla kannetud,
Ning ainult, mis ma riimi walanud,
On mulle jäädwaks päranduseks saanud.

Sa jäid, mu waene laul, kau sina ka
Ja otsi kadund õhu kuju taga,
Ning kui Sa leiad, seisa pilguks waga
Ja õhu woolus teda terwita.

3. Aprillil.

Oma Maa: teaduse ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 31.

Unenägu I

H. Heini järele.

Pilt õrn ja hirmus oli see,
Mis tudus uni silmale,
Weel nüüdki ehmatuse sees
Mul weri tardus südames.

Ma aias imeilusas
End nägin rõõmul kõndimas,
Seal lilled õrnad hellaste
Pead painutawad minule.

Seal armastusest otsadel
Nii õrnalt laulis linnukeel;
Kuldkiirtes päike punetas;
Kuldehtes õied õitsemas.

Õhk lõhnab õitest armsaste,
Nii tasa puhub tuuleke;
Kui mõrsja pulma ehte sees
Kõik loodus juubeldas mu ees.

Kesk lilleaeda silman ma
Seal selge marmorhallika;
Ja hallikal on ilus neid,
Ta peseb riideid linaseid.

Kuldjuukseline sinisilm,
Ta naeratuses õnneilm.
Ma waatan, mulle näitab ta
Nii tuttaw, siiski tundmata.

Mu ilus neid, ta ruttab wist,
Seal juures laulab imelist:
“Woola, woola weeke!
Pese puhtaks linake!”

Ma lähenen end wallatul’
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Sa imeilus, magus neid,
Kell’ pesed riideid linaseid?”

Ta kärmelt: “Ennast walmista!
Su surnulina pesen ma!”
Ning waewalt oli üeldud see,
Seal kadus ilus pildike. —

Uus pilt mull’ ilmus silma ees:
Ma paksus metsas, põlises.
Seal taewa tõstsid latwu puud,
Ma waatasin, neist waimustud.

Kuid kuule! kajab tume heal,
Kui kauged kirwe löögid seal;
Ma ruttan läbi põesaste
Ja tulen waba wäljale.

Kest haljast platsi üksindu
Seal kaswis wägew tammepuu.
Näe, imeneid, seal jälle ta,
Ta raiub tamme kirwega.

Hoop hoobi järel kiireste,
Laul kõlab, wälgub kirweke:
“Haljas raud, teraw raud!
Tee mull’ kiirest kirstu laud!”

Ma lähenen end wallatul
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Sa imemagus neiuke,
Kell’ walmistad see kirstuke?”

Ta kärmelt: “Aeg on kasin mull,
Ma raiun surnukirstu sull!”
Ning waewalt oli üeldud see,
Seal kadus ilus pildike.

Nüüd ilmus wiirastuse sees
Lai, kõrbeline nõmm mu ees
See oli ime waadata
Ja täitis sala-hirmuga.

Kui alles mõttes seisin seal,
Üht walget silman nõmme peal.
Ma sinna poole kiireste:
Näe, end’ne ilus neiuke.

Tad walged riided ehiwad.
Ta kaewab labidaga maad.
Ma waewalt julgen waadata:
Neid ilus, kuid nii hirmus ka.

Mu ilus neid, ta jällegi
Seal laulab imewiisisi:
“Labidake, teraw raud,
Kaewa lai ja sügaw haud!”

Ma lähenen end wallatul
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Mu ilus neid, Sind palun ma,
Mis tarwis hauda kaewad Sa?”

Ta kärmelt: “Haua sügawa,
See sinu tarwis kaewan ma.”
Ning waewalt oli üeldud see,
Külm haud end awas minule.

Ma waatsin hauda minu ees,
Mul weri tardus südames.
Ma langen hirmsa hauasse
Ja… ärkan unest walwsile.

2. aprillil.

Oma Maa: teaduse ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 30-31.

Jahimees

Schilleri järele K.

Eks sa taha talle hoida?
Talleke on tasane,
Nopib noore rohu päida,
Mängib murul uteke.

“Ella eidekene, mina
Ihkan küti käigil’ minna!”

Eksa taha karja hoida?
Karja sarwel hele hääl,
Karja kaitsejanna käida
Haljendawa aasa pääl?

“Ella eidekene, tas ma
Tahaks jahi jänu täita!”

Eks sa taha lillekesi
Kosutada lastega?
Mäel ei meelita sind mesi,
Hirm sääl iga astega!

“Lase õied õilmes olla,
Hoian neid, kui ilmun alla!”

Jahile läks eide armas,
Tuju tõttu edasi,
Oli küti käigil kärmas
Käima kalju radasi.

Oh, kuis hirwe tallekene
Põgeb, päras poisikene!

Kõrge kalju harja üle
Tõttab hirmund hirwe tall,
Läbi lõhken kalju süle
Hüppab hüwa-jalgne ell.

Laane tallekene, tõtta!
Weel on wara elu jätta.

Aga kõrgel kalju laual
Hirmuna nüüd hirweke,
Kurjal kuristiku haual
Lõpetatud talle tee.

Ees näeb haigutawa haua,
Selja taga surma raua.

Wesi silmas, wärin rinnas,
Palub tall nüüd jahimeest;
Poiss ei peata, wibu winnas,
Tahab tappa tallekest;

Aga häkki halliate
Isa astub a’aja ette.

Ja siis oma waimu wäega
Kaitseb tapatalle ta.
“Saadad surma kare käega
Sina kunni seie ka?

All on igal hingel mahti,
Jäta minu riigis jahti!”

Oleviku Lisaleht nr 45, 2. november 1882, lk 2.

Ootus

Schilleri järele Jaan Suwiste (?)

Kuule, eks wankunud wäraw?
Oli, kui lõgiseks link?
Ei, waid waiksel tuule hõngul
Lausus saa lehte rink.

Sa haljas wõlw, end ehtes walmista,
Sest warsti ilmub kenaduse kaasa!
Oh oksad, wõtke woodit palmista,
Ja heitke neiul waikist ööde aasa!
Te õrnad tuuled sala salmista,
Ta roosa palgel kallgistage aasa,
Kui tema kaunil keha kergel kõnnil
Ta jalad siia saatwad armu sunnil.

Waata, mis lipsatab wõsas?
Kõssatab rohine pind!
Ei, kord kohkus põesa peidus —
Lendas üles wäike lind.

Oh kustu warsti, re päike elk!
Ei jõua, õnnis waikis wiibimata,
Me ümber heida tume ööde telk,
Ja sala kätega meid kinni kata!
Ei ilmsiks ihka armastuse helk,
Ka kiire kumase näeks end nägemata;
Kuid ämarik, see waikne, häbelik,
Sääl tohib olla teadja õnnelik.

Kuule, kas kaugel ei kõland —
Kaigkus kui tasane hääl?
Ei, wait luik, see (?)lõdusringil
Ojub hõbe tiigi pääl.

Mu kõrwus kõla häälte iludel —
Sääl purskaw hallik langeb kahinaga,
Ja lilled kummardawad loode piludel,
Kõik jumistusel jätab Jumalaga;
Sääl targad meelitawad leht’de wiludel,
Ning silepalgsed õunad otste taga;
Ja õhk, see lille lõhna wahutaw,
Mu palaw põsel lehwib jahutaw.

Oli kui sammude kahin
Peitliku pärnade all?
Ei, sääl wili maha põntsus
Otste koormast ripnewal.

Ju leekiw kuma langeb õntsaste
Ju eha rüppe, wärwid kahwatawad;
Ja õrnad õie nupud wallale
Ju widewikud meeli ahwatawad;
Kuu kerkib puhtal palgel ülesse,
Ning ämarikku metsad lausandawad —
Ja wõlwi taha langeb eha wöö,
Ning waiksel sammul astub õnnis öö.

Waata, mis walendas eemal,
Säraks kui siidine kleit?
Ei, see petlik samba sära
Metsal wale walgust heit.

Oh ihkaw süda, ilmaaegu sa
End lased kena kujutustest kanda —
Ei saa wel armul ümberhakata,
Ei petlik õnn wõi rinnal rahu anda.
Oh ilma elaw — ihkel ootaja,
Mind lase oma õrna käekest tunda!
Ja kui su kuub ju eemalt eleneks,
Küll wale warjud pattu peleneks.

Ja tasa, kui taewasest õuest,
Nii ilmub see õnnelik tund —
Sääl oli ta ligistand sala,
Ja äratas musuga mind.

Oleviku Lisaleht nr 43, 19. oktoober 1882, lk 2.

Igatsus

Schilleri järele F. F (?).

Oh, et selle oru õhust
Oleks wälja minekut.
Sellest külma udu rõhust. —
Oh, kuis saaksin õnnistud!
Sääl ma silman kena mäge,
Haljendab tall eluwiin!
Oleks tiiwad, oleks wäge:
Mägedele rändaksin!

Armsat kokkukaja kuuldes
Aiman taewa rahuhäält.
Kerged hood toowad tuuldes
Lõbust lõhna mulle säält.
Kuldset wilja walminewat
Näen ma lehte lautusest.
Lilled, mis sääl õilmitsewad.
Ei saa kantud talwedest.

Oh, mis ilus päewapaistes
Wõib sääl olla kõndida.
Ja see õhk, sääl kõrges seistes,
Oh, küll see wõib karasta!
Aga mulle sõõrdu taewad
Ette woolwad jõe wood.
Mis sääl wahel kohisewad.
Hirmu täis mu hinge hood!

Kiikuma ma näen üht wene,
Aga pole juhtijat!
Astu sisse, inimene:
Tema purjed elawad!
Wõta usus ennast anda
Issandale kaitseda:
Küll üks ime wõib sind kanda
Kena imemaale ka.

Oleviku Lisaleht nr 26, 11. juuli 1883, lk 2.

Püha päewa hommik metsas.

E. Geibeli järele.

Kuis ülendad sa waimu põrmu wilust
Sa kullast säraw kewadine päik!
Ilm hiilgab nagu lehtla rõõsast ilust,
Kuis iial astun õitswa — lille läik!
Mind meelitamas metsa saladusse
On ihaldawalt hõiskaw linnu koor;
Nii sammun jälgedeta sügawusse,
Kuis ringi roheline metsa loor.

Mis magus õhk siin tõuseb lille luhas,
Kus loodus saja kordselt sigineb
Ja kaugelt tornilt kella hääl nii puhas
Säält õhu laentel lahkelt ligineb.
Ja puude latwul heljub magus müha,
See ohwri õhk käib taewa wõlwini —
Ma tunnen nüüd, et siin see paik on püha,
Ja sõnatumalt wajun põlwili.

Ma tunnen eluwaimu tule keeli
Siin mööda lehwiwat mu otsa eest;
Auukartus täidab täitsa minu meeli
Siin ajalikust mõista igawest.
Ei mõtte enam palwe sisse mahu —
Kaub wärwi ilu päikse helgissa,
Ja minu rinnas hingab õnnis rahu,
Mis ühtki tunnistust ei tarwita.

E. Aun.

Oleviku Lisaleht nr 17, 15. august 1888, lk 271-272.

Thule kuningas

Göthe.

Kord oli üks kuningas Thules,
Kes hauani auus ja truu,
Ta kullasest karikast luules,
Kui maitses tast wiina ta suu.

Tall’ karika armuke andis,
Kui surma näi tulewat,
Ja kuningas hauda ta kandis
Ja kallistas karikat.

Ja kui ta läks wanaks ja halliks,
Siis jättis kõik pojale;
Kuid karika pidas ta kalliks,
See sidus ta südame.

Ta pidustas kuninga majas
Sääl mere kalda pääl,
Kus laene end aknani ajas
Ja helises rüütlite hääl.

Ta pühendud karika wõttis
Ja wiimsest weel tühjaks jõi
Ta akna alla siis tõttis
Ja merele ohwriks ta tõi.

Ja karikas laenesse kahmas
Ta põhja kukkus siis,
Ning kuningas õhku weel ahmas
Ja igawest tukkus siis.

Oleviku Lisaleht nr 16, 3. august 1885, lk 243-244.

1 2 3 8