Raheli kaew

Karl Geroki järele G. E. Luiga.

Õhtu päike Haranis weereb juba madalale,
Noormees, wäsind reisiteel, istub maha hallikale:
Jakob on see põgeneja: ema kodust pidiu ta
Isa õnnistuse saatel, wenna wihal lahkuma.

Oh kuis leinab kogu meel Kananimaa rikast pinda:
Wõeras rahwas, wõeras maa toowad kartust tema rinda
Ja ta küsib karjahoidjailt: Wennad, kelle on see maa?
Kas on Nahoripoeg Laban, sõbrad, teile tuntud ka?

Ilus Rahel tuleb säält karja keskel kenamaste,
Kurjus-kepp on käes tal, kuninglik on tema aste.
Noormees tema lambaid joodab, annab talle nuttes suud:
“Õnnistust sull andku Jumal, ilus õde, armas pruut!”

Neiu silmad särawad tall’, kui õnnetähed taewast,
Wõersil leiab kodu ta, leiab rahu reisiwaewast.
Rõõmsalt kannab kuuma, külma, armastuse orjuses,
Aastad lendawad kui päewad, saak tal kaswab külluses.

Igal pool, kus taewa wõlw warjab inimeste üle,
Saadab rohket õnnistust Wägewama armu süle:
Armastus, kui kuldne ahel, tema lapsi ühendab,
Nende sõprust riigist riiki tema waim neil pühendab.

Ei sa muidu, rändaja, taewa redelit kord näinud,
Nagu Issand tõotas, on su kaasas ingel käinud.
Usu ikka, et su saatja, et su wägew karjane
Wiib sind jälle Jordanile armsa isamajasse.

Kussa Jordan kastab maad, wõid kord rõõmsalt koju minna,
Tulid äkki, kepiga, – kahes hulgas lähed sinna.
Lange põlwili ja palu, ütle alandlikul suul:
“Midagi ma wäärt ei ole, Issand, mis sa tegid mull’.

Olevik nr. 45, 7. november 1895, lk 1074

Wiimane palwe

Saksa keelest (Düna Zeitungist) C. Hermanni järele
B. Weber.

Suud tahan anda, armsam, sul
Ma wiimast korda weel,
Et lahkumise tunnil mul
Nii kurb ei oleks meel.

Kätt surudes sa tröösti mind,
Sest jääd’walt lahkun ma:
Ei ial isamaad ja sind
Ma waene näha saa!

Olevik nr. 42, 17. oktoober 1895, lk 996

Mesilane

Lessingi järele M. Neumann.

Kui ennemuistsel kuldsel ajal
Hääl meelel lillepõllu rajal
Kord armujumal jalutas,
Siis nõelas walusaste teda
Üks weike mesilane, keda
Ta leidis lillel magamas.

See piste läbi weike jumal,
Kes ennegi ei olnud rumal,
Sai kawalamaks otsata:
Ta lillepõesa warjul walwas
Ja kohe igat neidu salwas,
Kes tuli lilli noppima.

Olevik nr. 40, 5. oktoober 1892, lk 826

Rohulaane pilt

Ernst Zieli järele B. Weber.

Kaukasuse lagendikul,
Kus Kubani lainte käik
Metsik, kohaw kiirel woolul,
Wiibib täiskuu selge läik.

Kõrbe öö kui päew walge,
Nõidusliku iluga,
Wihisedes weerwad lained,
Kaetud walge wahuga.

Puuta rohulagendikul
Asub sume suine öö,
Pühalikult hõbehiilgel
Särab taewas tähte wöö.

Kuula! elu ilmub kaldal:
Wahitorni tõtates
Ronib onnist tulles kasak,
Kuna kõrbe waikuses.

Säält Tscherkessiast, weriwaenlast
Hiilab pilgul terawal,
Kes Kubani maade taga
Wõitleb priius’ lipu all.

Sõda, surm tal meeles mõlgub –
Süda raskeks muutub sääl:
Kaugelt, kaugelt – kus stanitsa*
Kostab kõrja-pilli hääl.

Õhus mahe, kurblik helin
Ilmub kaebelauluna,
Rohulaane hädad, walud
Kõlawad ta häälessa:

Et nii suur ja wägew loodus,
Wõimus wältaw järgeste,
Ning ta süles inimene
Kaduw tolmuterake. –

Ja need wiisid kaja saatel
Sõudwad tõega meresse –
Näe! sääl Kaukasuse harjad
Koowad taewa sinasse.

* Stanitsa – asundus, küla.

Olevik nr. 40, 1. oktoober 1896, lk 920, 921

Ema palwe lapse eest

Stolle järele W. G.

Üks puhtam hääl, mis helgib ilmale
Ja kuldsem kiir, mis tungib taewasse,
Üks kaunim lilleke, mis õitsemas
Ja püha tuli hinges sügawas
On leida sääl, kus wagalt südamest
On ema palwetamas lapse eest.

Siin nutetakse palju pisaraid:
Me elu sünnitab neid kibedaid;
Ja pühad tihti on need pisarad,
Kuid kõige pühamad nad woolawad
Küll armastawa ema silmadest,
Kes palub oma armsa lapse eest.

Kus näete seda weikest hurtsikut
Sääl küünlatulest waewalt walgusatud,
Ta on nii pime, must ja kolegi,
Kuid pühakoda on ta ometi,
Jah, pühamgi weel pühakodadest:
Sääl palwetab üks ema lapse eest.

Oh ütelge, mis on küll kõrgemal
Siin ilma pääl ja enam trööstiwad!
See teadus tõstab hinge ülesse,
Ju inglitiiwul wiib meid taewasse.
Ka inglid waatwad taewa kõrguselt,
Kui ema palwetamas lapse eest.

Olevik nr. 39, 24. september 1896, lk 896

Jõe kaldal

Goethe järele J. Parw.

Et woolage, mu lahked laulud,
Siit unustuse meresse!
Ei enam teie kõla kuule
Nüüd ükski noormees, neiuke.

Te kiitsite mu kuldast ainult,
Kes naerdes murdis truuduse
Teid pildusin kui wette mina,
Sest weega kaasa woolage!

Olevik nr. 38, 20. september 1893, lk 797

Geibeli laulud

Jaan Parwe ümber pannud.

Mu süda on kui pome öö,
Kui puude mühin metsas;
Kuu tõuseb üles pilwe alt
Nii hiilgawalt,
Ja waata, mets on waik ja mühin otsas.
See kuu sa oled, armuke;
Oh, saada silmaläiki
Üks ainus kord mu pääle ka.
Täis rahu sa,
Mu tuksuw süda rinnas ka jääks waiki.

 Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922

Geibeli laulud

Jaan Parwe ümber pannud.

Sa niiske suwe-õhtu,
Kui armas mulle sa!
Weel taewast katwad pilwed
Ei tähti näha ka.

Kui piiga pehme musu
Nii soe ja õrn on õhk;
Alt orust tõuseb üles,
Nii magus lille lehk.

Ma tahaks laulu luua,
Mis selle sarnane;
Kust telda sarnast kõla,
Mis tume, õrnake?

Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922

Geibeli laulud

Jaan Parwe ümber pandud.

Meil nagu tormi tuulel
Aeg kiirest’ mööda lääb,
Kui huule seisab huulel,
Rind rinna äärde jääb. –
Ilm läheb pilwe ruttu,
Torm tulemas ka siis –
Rõõm weike, rohkest nuttu,
Nii armastuse wiis!

Arm palgaks saadab paha
Ja kurbdus on ta and;
Kuid lahkuda ei taha,
Kes korraks kokku saand.
Sest kergem siisgi kanda
On kurwastus ja piin,
Kui ialgi ei tunda
Üht sarnast õnne siin.

Olevik nr. 36, 3. september 1890, lk 902

Elu puhke paigad

Saksa keelest Eewa Nõmm.

Kewade.
Naeratades ema süles
Puhkab süüta lapsuke,
Mureta ta waatab üles,
Uinub weel kui inglike.

Suwi.
Haljal aasal puude wilus
Puhkab noormees rohu sees.
Tulewik, nii hiilgaw, ilus
Seisab waimu silma ees.

Sügis.
Kalli naise südamella
Puhkab kaasa õnnessa.
Mure kortsud käsi hella
Pühib otsalt armuga.

Tali.
Pehmel toolil tule walgel
Puhkab auuväärt raugake,
Muinasjutte lahkel palgel
Räägib laste-lastele.

Olevik nr. 32, 12. august 1891, lk 656

Mul on kui kuuleks oja

(Eichendorfi laul.)

Mul on kui kuuleks oja
Ma metsas woolama;
Kui kostaks puude kohin
Mul kõrwu kangelta.

Mul on kui hüiaks ööpik
Mul wastu: Tere sa!
Kuid kus ma siisgi olen,
See on mul teadmata!

Kuu hõbedasel telgil,
All orus hiilgaw niit;
Ma näeks sääl nagu maja,
Mis aga kaugel siit.

Mul on kui ootaks aias,
Kus tuttaw iga puu,
Mind armukene ammu,
Kes aga surnud ju …

Jaan Parwe tõlge.

Olevik nr. 32, 6. august 1890, lk 820

Oh õitsegu need waiksed päewad

Saksakeelest W. Grünstamm.

Oh õitsegu need waiksed päewad,
Nii selged, imeilusad!
Nad rinnast õrnalt läbiläewad,
Kui kaunid kandlihelinad.
Ja rikkumata taewarahu
Mu süda täis saab igawest,
Ei hingesse see õnn kõik mahu,
Mis särab armusilmadest.

Oh õitsegu need waiksed päewad! –
Miks wanu haawu puutuda!
Las’ unustuse rüppe jäewad
Nad igaweste uinuma.
Nüüd on weel asja rõõmustada,
Weel aeg, et olla õnnelik,
Weel õieline elurada,
Weel eemal tume tulewik!

Oh õitsegu need waiksed päewad!
Torm tõuseb liialt waragi.
Küll uusi pilwi silmad näewad
Ja lained tõuswad taewani …
Sest õistku nad, sest ilutsege,
Mu ihkaw süda, hing ja meel!
Kõik mustad warjud, taganege!
Weel õnnepäike paistab, weel …

Olevik nr. 28, 15. juuli 1897, lk 634

Arwustaja

Saksa keelest K. E. L.

Laitsin terawal sõnal
Halbdust siin ilma sees,
Laitsin rumalust, toorust
Nagu suur kriitika mees.

Ette tõin wiimse kui wea,
Näites kui peegli sees –
Keegi ei põland mu tegu,
Wihkand mind ükski mees.

Aga kord julgesin kiita
Ühte ma teiste ees –
Nüüd on mul kitsikus käes,
Waenlane iga mees.

Olevik nr. 24, 14. juuni 1893, lk 521

Kewade usk

Karl Geroki järele G. E. Luiga (M. Vogelbergi puulõikega).

Kui waatan kõike loodust kewade,
Kus mets ja muru roheliseks kiirwad,
Kus õite ilu ilmub oksale,
Kus öödgi läbi linnud laulma jäewad:
Siis woolab lootus minu hingesse,
Ei usu ma, et käes ju wiimsed päewad,
Mil kõik see ilm, mis patust rikutud,
Saab kohtumõistjast põrmu lõhutud.

Mu palgele kui armusõna tooja
Siis puhub lõunatuul nii lahedalt,
Mu meelest on, kui hoiaks helde Looja
maad otse emakätel hellemast’:
Weel wiigipuu saab ühe suwe sooja,
Weel päikse paistel, kastet ülewalt,
Weel arm tal ühe aasta aega annab,
Kas ometi ta wiimaks wilja kannab!

Ja kui siis lapse pääle waatan ma,
Ta silma, mis on waga, walskuseta,
Kes waatab loodust puhta rõõmuga
Ja kelle süda kedagi ei peta –
Siis jälle ma ei taha uskuda,
Et rahwa sugu lugu lootuseta,
Et ta on kuiwand puu ja kõlbmata
On mujale, kui tules põlema.

Siis rõõmustab mu meel, et Looja pale
Weel täitsa kadund pole looduses,
Weel sünnib lapsi meie Jumalale,
Kui kastetilku koidupuna sees.
Kes teab, mis sestgi lapsest nähtawale
Kord tuleb, prohwet, ehk üks mägimees?
Sest Jumalal on teesid mitu sada,
Kuis oma usu wõtab awaldada.

Olevik nr. 24, 13. juuni 1895, lk 570

Hoia

H. Lingg. A. Grenzsteini tõlge.

Künnilind, oh kuule mind:
Hoia laulu-pugu!
Künnilinnu kaunim lugu
Saatis puuri tema sugu.

Künnilind, kuule mind,
Laulu lõbu hukkab sind.

Lilleke, nii lõbune,
Ära nõnda sära!
Kes su imesära näeb,
Kohe noppima sind läeb,

Lilleke, lõbune,
Sära saadab surmasse.

Neiuke, nii nägune,
Waata warmalt ette!
Oled linnu, lille sugu:
Mõtle nende kurba lugu!

Neiuke, nii nägune,
Waata ette warmaste.

Olevik nr. 21, 20. mai 1895, lk 498

1 2 3 6