Rubriigiarhiiv: saksa luule

Õhtu pühitsemine

Saksakeelest J. Kunder.

Kui kõnnin eha ilul veel
Ja seisan sinu akna eel,
Siis näen sind tumel valgusel
Su inglipale hiilgusel.
Sääl punud palmid lahti sa,
Nad lang’vad sülle hulgana.
Sa paned käsi kokku siis
Ja palud tasa, lilleõis:
Oh palu mulle rahu ka,
Mu kauneim taevas oled sa!

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 18, 1. mai 1896, lk 37.

Ema ja laps

Chamisso järele J. Leppik.

1.

Kuis hädaks saanud ajas
Rõõm ella heidele!
Ta üksi koles majas
Ja nutab ärdaste.
Ta armsa lapse pannud
Nad kitsa kirstusse,
Ja leina laulul kannud
Siis vilu hauasse.

2.

Kui valge kirstu pääle
Maa kukkus kalmusse
Ja tumelt tegi hääle
Mis kuulda ülesse,
Siis valu eide rinda
Sääl täitis lõpmata
Ja kattis mulla pinda
Ta pisaratega.

3.

Kui kevadises ilus
Päev paistab kõigile,
Eit istub üksi vilus
Ja nutab nukraste;
Kui teistel valu võtab
Öö oma rahuga,
Ta oma kambri tõttab,
Et last sääl leinata.

4.

Nii jällegi tall nuttes
Ei silmi tule und,
Ja lapsest sonib jutus
Ehk käes küll kesköö tund.
Ta oma lapse rammul
Näeb ukse avama,
Ja endsel kergel sammul
Siis juure ruttama.

5.

Oh ema, maa sees rahus
Ei või ma viibida,
Et minust alles lahus
Sa nutad lõpmata.
Su pisaraid näen mina
Mu hauda voolama,
Mu särgike ja lina
Kõik märjad nendega.

6.

Oh ema, naerul sinna
Mu kalmu kambrisse
Hääd õhku lase minna,
Siis kuiv sääl uueste;
Siis sinu selget silma
Laps vaatab rõõmuga,
Nii kuda õitsvat ilma
Siin enne vaatas ta.

7.

Oh ema, ära nuta!
Mis pisar voolab sull’?
Sa parem alla rutta,
Kus asu antud mull’!
Sääl oma last, sa kaisus,
Võid armul kallista,
Kui pehme lille haisus
Võid rahus uinuda.

8.

Nii troosti sõnu tema
Sääl kuuldi rääkivat;
Sest tunnist saadik ema
Ei nähtud kaebavat.
Küll kahvatas ta palge,
Kuid silm jäi selgeks tal:
Ta läind, kus päeva valge,
Ei ial paista all.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 15, 12. aprill 1895, lk 118—119.

Vara kaevaja

(Göthe järele.)

Käisin palju päevi ära,
Tasku tühi, raske süda.
Vaesus kõige kangem häda,
Rikkus kõige armsam ande!
Kuulsin kus on vana vara:
Tahtsin kaevada ja saada,
Kui ka hingest ilma jääda —
Kirjutasin verest vande.

Siis ma tegin tähta, jooni,
Seadsin salmi sala sõnu,
Pandsin manu muidu mõru:
Lõppis nõnda nõidumine.
Otsisin siis õnne soovi;
Kaevasin siis kulla pärast
Vana-aja vara pärast.
Öö oli torm- ja tuuleline.

Nägin kaugel küünla tule,
Tuli nagu taeva tähte
Lähemale silma nähte,
Kui kell keskööd teada andis.
Ei nüüd aitnud pelglik pale.
Valgeks sai siis pilkne pime
Läbi kuldse kausi ime,
Keda kena poisik’ kandis.

Nägin silmad ime ilus,
Lillepärg pääs poisikesel.
Siis ma ilu imestusel
Tulin talle lähemalle.
Ja siis pois mind juua palus.
Arvasin: Ei iial ole
Selle lapse selge pale
Paisund põrgu-targa talus.

Joo siit uue elu rammu!
Siis saad õpetusest osa.
Ei siis tule öösel tasa
Iial siia soosse sina,
Asjata so töö siin ammu.
“Päeval töö ja pärast püha,
“Pärast higi istu maha.”
OIgu sinu nõia-sõna.

— n —.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 9, 27. veebruar 1882.

Kiriku kell

(Göthe järele.)

Üks laps ei tahtnud iialgi,
Iial kirikusse minna,
Ta pühapäeval pealegi
Läks muidu sinna tänna.

Küll ütles ema: “Kella heal
Jo palub, palvel’ tõtta;
Laps mõtle kella kutse peal,
Kui ei — ta võib sind võtta.”

Laps mõtleb: Kell on kinni seal
Ja kõrges — kaugel, kinni.
Laps juba väljas vainu peal, — —
— Kes teab, kas kell on kinni?

Ei kuulda enam kella healt.
Mo ema nalja heitis.
Oh vaata! Kes see sõuab sealt?
Kell ema noomi täitis.

Kuis rühib ruttu kir’ku kell!
Kuis kohkus lapse süda!
Kell ruttab, mõte lapsukel
Et kinni katab teda.

Ja hirmu tõttu ruttab siis
Laps nii kui iial läheb.
Kuis jäivad maha mets ja iis!
Ees juba kirik ehab.

Ja igal pühapäeval ta
Nüüd mõtles paha peale.
Läks kohe kirikusse ka,
Kui kuulis kella heale.

—I.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 7, 13. veebruar 1882, lk 2.

Oh Alpi mäed!

Saksakeelest A. P.

Oh Alpi mäed, kui toredasti
Teid õhtu pilved piiravad,
Oh teaksite kui sagedasti
Mu mõtted teile lendavad.

Oh mahus Alpi sarve kõla
Nii vägev, siisgi vaikene!
Sa rõõmuks karme, valuks hella,
Sus rõõm ja valu ühtlasi!

Oh vaikne järv, su üle pinna
Küll metsad veelgi kohavad!
Oh millas jõuan mina sinna
Kus sinu laened säravad?

Ma laulan, kui veel õhtu valgel
Kõik puhtad õndsas vaikuses.
Siis pisaraid ma tunnen palgel
Ja igatsust mu südames.

Saaarlane nr 47, 19. november 1896, lk 3.

Sinilill

(Das Veilchen.)

Sinilill ilusast õitseb,
Kevadel kenamal a’al,
Magusast, magusast lõhnab
Aedades, aasade pääl.

Ehk ta küll ilusaks õitseb,
Siisgi nii alandlik ta:
Lehtede alla end peidab,
Vaevalt t’a leida võid sa.

Kui ehk sull’ elu teel tähtsust
Osaks on annetud ka,
Põlga niisama siis uhkust,
Alandlik ole ka sa.

C. P—lk.

Saarlane nr 45, 8. november 1894, lk 2.

Ojakene

Karoline Rudolphi järele J. S.

Sa ojake nii hõbevalge, selge
Kül tõttab ruttu edasi,
Ja mina seisan kaldal mõttes:
Kust sina tuled? lähed nii?

Ma tulen tumest kalju külest
Mu käik käib läbi rohtude;
Mu laente kohal lehvib hellalt
Me taeva kuju sinine.

Sest on mul rõõm ja rõõmus lapse meel;
Ma tõttan teeta edasi – – –
S e e, kes mind hüüdis kaljust üles,
Eesmärgil’ viib mind t õ e s t i.

Saarlane nr 23. 10. juuni 1897, lk 3.

Unenägu

Heine järele Elly Weltmann.

Sind igal öösel näen ma unes,
Et pigastad mul armsalt kätt,
Ja sinu julge ette heites
Ma valan valust silma vett.

Mu pääle sina õrnalt vaatad
Ja pääd nii tasa raputad,
Su silmad ime armsalt läikvad
Ja pisarad neist voolavad.

Mu kõrvu rääksid sala sina
Üht magust sõna viimaks sääl,
Üht lille kimpu nägin mina
Mis panid sa mu rinna pääl’.

Kui unest ärkasin ma üles,
Ei lille kimpu rinnal näin’d
Ja sõna, mis nii armsalt kõlas –
See oli meelest ära läin’d…

Saarlane nr 19, 13. mai 1897, lk 3.

Vanaduse kevade

Rückerti järele A. P.  – r.

Ma olin vanaks saanud,
Kurb kõlas minu viis;
Siis sind ma nägin, neiu,
Ja nooreks sain ma siis.

Ma tundsin talvet ligi
Kui langev haava leht;
Kui minu haua juurde
Veel ilmus kord üks täht.  –

Nüüd tahan mina õnnes
Nii kaua hõisata,
Kui viimaks mulla sülle
Ma heidan puhkama.

Sa õitsev roosipõesas,
Su õilmed tegivad,
Ei vanad armsad viisid
Veel rindus paisuvad.

Veel ükskord minult kõlab
Õrn armu-laulu hääl,
Et ööpikuks ma saanud
Su õitsva oksa pääl.

Saarlane nr 18, 6. mai 1897, lk 3.

Ema

Sturmi järele I.

P o i s s nuttab – ema hellalt hoiab
Ta kallikest küll käte pääl,
Kuid nõder nutust erutatud
Ei taha unest teada veel.

Siis ema laulusid tall’ laulab,
Ja magusamaks saab ta hääl,
Ja üle väikse voodikese –
Koob uni nõidusringi tääl.

Ja kui see viis nii mahelt heljub,
Jäeb vaiksemaks ka nutmine,
Ja väikse kinnivajund silmist
Vee-pisar pilgub eemale.

Siis ara käega hellalt katab
Ta magajat veel vaibaa;
Küll suutleks ka – ei seda’p julge
Vast äratab õrn musu ta!

Ta vaatab tad nii kaua, kaua –
Läeb ära, tuleb usinast’
Ja teeb mis järel’ ei või jätta –
Ta kummardab ja suutleb last!

Siis vajub, tõusvas tänu tundes
T ä i s õ n n e voodi ette ta!
Loeb kindlat palvet tasa sõnal
Ja läheb rahupaika ta.

Saarlane nr 9, 4. märts 1897, lk 3

Laul: Kristuse tulemisest

Viisil: Mu südamest ja meelest.

Nüüd vagad laulge rõemsalt,
Sest armu aeg on käes.
Ju meile tuleb taevast
Auu-Issand, abimees.
Ta madal, tasane,
On siiski ilma toitja,
Kuradi vägev võitja,
Ja surma rikkuja.

Ta sõidab eesli seljas,
On ohvriks meie eest;
Ta tahab olla väljas.
Jääb meile igavest,
Ei kaduvat too ta,
Vaid tahab lunastada,
Ja surres meile saata,
Mis kestab lõpmata.

Ei riiki ega krooni
Siin ilmas otsi ta
Ta jättis taeva trooni,
Ja riiki maha ka.
Ta taha oma auu
Siin varjule nüüd panna,
Ja kuulda Isa sõna,
Ja täita tema nõuu.

Kõik vaesed, vaevalised
Siin kurjal ajalgi,
Kes ristis, hädalised
Siin maa peal olete;
Nüüd julged ommeti,
Tal’ rõemu lugu lööge
Kuningal’ laulu tooge,
Kes teie ülem hea.

M. Schirmer – A. K.

Ristirahva Pühhapäevaleht nr 49, 5, detsember 1899, lk 401.

Kaja

Heine järele.

Mäe orus on ratsanik ratsutamas
Tal murest on muljutud meel!
“Viib õnnede hõlma mind tundmata tee
Või valmilt haud ootamas eel?!
Ja kostust tal annab kajade keel:
“Haud ootamas eel!”

Ja ratsanik ohkab, ja rinnale siis
Ta kurvalt vajutab pää.
“Jah, nõnda mind saatus siis surmale viib
Mis sest, eks hauas ju hää!”
Ja kajana kostub hääl üle mäe:
“Eks hauas ju hää!”

Ta edasi sõidab, ja pisaraid hulk
Näib põskedel säramas silm,
“Kui lubab mind meelitav rahulist und,
Eks ole siis minul haud õnnede ilm!”
Hääl vastuseks kõlab kuid kõrvale külm:
“Haud õnnede ilm!”

Heinr. Ostrat.

Postimees nr 292, 28. detsember 1892, lk 2.

Öösel

Ju paistsid tähed taevas
Nii ime iluga.
Mind avateles õue
Öö armsa rahuga.

Ja mets, nii vaga, juhtis
Mind alla järvele,
Et tema pinda näha,
Mis taeva järele.

Ja palju väikseid laeneid
Tuul pani veerema.
Ja tähed vete voolel
Lõid nagu kustuma…

Ka inimese hing on
Kui täht, mis järve veel
Säält laeneil rõõm käib üle
Ja valu eluteel.

Mülleri järele J. T.

Postimees nr 289, 30. detsember 1899, lk 1.

Ma nõuan Sinult

Ma nõuan Sinult, mis ei aega viida
Üht iludust, mis süda anda võib;
Ma nõuan, mis Sind ilmale ei liida,
Üht ingel-puhast lapselikku meelt.

Need südamete kalliks andeks jäävad,
Mis kõige kenam ehe elule.
On Sinu ilm, mis teised Sinu saavad;
Kui elad tall’, siis sured minule.

Hoffmann v. Fallerslebeni järele Ilmuv.

Postimees nr 287, 19. detsember 1892, lk 2.

Rist metsas

All metsas seisab vana rist
Kuld-õhtupäikse käes,
Tad armastus ja palvus vist
Teeb templiks usuväes.

Sest see, kel südames on piin,
Sel kohal kaebtust teeb,
Ja mõni kurb hing ütleb siin,
Mis lootus temas keeb.

Nii mõnda pärga lillidest
Toob vaga rändaja,
Siin pisart valab silmaveest
Siit troosti leiab ta.

Oh rändaja, kes mööda lä’ed,
See tulgu meelde sull’:
Sa närtsimas mu pärga näed,
Kuid usk ei närtsi mul!

Saksakeelest – mpm –

Postimees nr 284, 16. detsember 1892, lk 2.

Luule tiivul

Heine järele.

Sind luuletiibadel kanda,
Ma tahan, mu kallike,
Siit kauge India maale
Ja Gangese kaldale.

Kuuvalgusel varsti sääl näha
Üks õitsev rohuaid,
Kus lillesid mitte väha
Ja armsasti lehkavaid.

Kus sinililled kõik vaat’vad
Maast taeva nii vagusi
Ja roosid sääl jutustavad
Häid lõhnavaid lugusi’.

Sääl lillede luule-lugu
Gazellid päält kuulavad,
Ja eemalt võib kuulda sugu
Ka püha jõe kohinat.

Sääl istume palmi vilus
Me kahekest armsaste
Ja õndsa unenäo ilus
Siis rahu sääl maitseme.

M. N.

Postimees nr 264, 23. november 1892, lk 2.

Täht on armastuse kuju

Pärli särab mere põhjas,
Täht on taevas hiilgamas –
Pärli sära, tähe paiste
Sinu silmis sügavas.

Pärli sära mat’vad laened
Liiva alla aja teel,
Noorus-sära sinu silmis
Kustub ära silmaveel.

Tähe hiilge taeva alla
Kuid jääb jääd’valt helkima,
Täht on armastuse kuju….
Armu aeg ei hävita.

Vabalt Saksa keelest K. Põhjalane.

Postimees nr 251, 6. november 1892, lk 2.

Murtud süda

Küll kevadine ilu
Lä’eb mööda rutuga,
Ju roosi murrab külmus,
Et peab närtsima. – 

Arm on meil’ taeva-anne,
Ei ole seadus ta;
Arm on kui roos, mis õitseb,
Kuid närtsib ära ka.

Küll kevade ja õied
Veel uuest’ tulevad,
Kui pääsnud talve-unest,
Siis ilma ehivad.

Kuid armastus ja truudus,
Kust nad küll kadunud,
Ei enam asu sinna,
Sest süda –  lõhkenud…

Gruppe järele Narusberg.

Postimees nr 244, 29. oktoober 1892, lk 2.

Hällilaul

Ed. Baumbachi järele.

Maga, laps, nüüd ema rinnal,
Kusgil pole nõnda hea;
Siinse ilmakera pinnal
Teist niisugust sa ei tea.

Und näe magusamas rahus
Hälli väikse ruumi sees:
Ial elulaente vahus
Pole säärast enam ees.

Küll sa kadunud paradiisi
Otsid kord ka eluteel –
Maitse nüüd siis õnnelisi
Tundisid niikaua veel!

M. Pukits.

Postimees nr 240, 26, oktoober 1893, lk 2.

Puusepp

(Saksakeelest.)

Neiuke!
Pane sa käsi mu rinnale!
Kuula, kes koputab vastu sull’ sääl,
Kui on su käsi mu rindade pääl:
Ammu üks puusepp sääl koputab, lööb,
Kirstu ta minule teeb.

Ammugi
Öösetel und mul ei tulnudgi:
Puusepp nii kõvasti tahus ja lõi,
Et see mu hingesse rahutust tõi.
Rutta, oh puusepp, nüüd kirstuga sa –
Magada igatsen ma!

M. Pukits.

Postimees nr 238, 23. oktoober 1893, lk 2.