Rubriigiarhiiv: 1897

Teel

(A. Petöfi järele.)

Ma järel’ mõtlesin kõik tee
Kuis emat tereta,
Kas pühin palgelt kurbtus-vee, —
Kuis tuppa astun ma?

Mis magus sõna, meelitus
Küll kõlab kaunimast,
Kui käsi, mis mind kiigutas,
Mind rinnal’ surub vast?

Nii mõni magus sõnake
Ja valmis mõttes mul; —
Aeg juba igav, tasane,
Ehk hobu jookseb küll. —

Sääl astsin tuppa… emake
Mind surus rinnale;
Ta kaelas rippus hellaste
Kui oksal õrnale.

Elly Weltmann.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 15, 10. aprill 1897, lk 118.

Pruudi unenägu

(Puschkini järele.)

Hulus torm ja pikne paukus,
Kuu end peitnud pilvedes, —
Meri mässas mürisetes
Pime’l ööl, kui ähvard’es …
Raske mure muljutusel
Lang’sid neiu silmist veed:
“Oh, nüüd, maru hullustusel
Kallim käimas mere teed!”

Kaua vaene haledaste
Palus püha pildi ees; —
Mõte viibis alaliste
Merel maru müra sees. —
Kui ju kell lõi kesköö tundi
Siis vast vaikne unehoog
Surus väsin’d silmad kinni,
Vaikis valu, hädaohk.

Magab ta — kuid rahutumalt
Vaim tal unes rännates —
Näeb ta laeva lagunevalt
Merel tormis, laenetes.
Ja siis oli, nagu lendaks
Tuttav vari salaja
Ja kui kuskilt kõrvu kõlaks:
“Pruut, oh ära nutta sa!”

Kalli sõbra hääl see tõesti …
Neiu süda tuikab sees, —
Vaatab veel, ja — tasakesti
Ilmub peigmees tema ees.
Kuid ta palgelt kadun’d jume,
Sära kustun’d silmadest,
Valgub merevesi tume
Sasis juuste salkudest.

“Oh mu kallim, koduranda
Sinu juurde ruttaks ma,
Rahutuma, armu kandva,
Leegitseva hingega!
Kuid mu üle juba voolas
Surma tooja laene pind …
Ei m’e enam siin maailmas
Ühenda’ või ial end’!

Kallim, kurvastus lä’eb mööda,
Ahastusel ots on ka,
Pärast pilk’set pime ööda
Koidu kiir saab kumama!
Ära kurda, et su elu
Ois ju närtsin’d kevadel:
Lootus vaigistagu valu …
Ühte saame ülevel!

Ela hästi! … idast kumab
Koidu piir ju punane,
Tuule hoog ju salus kohab,
Kuid — ei enam minule! …
Ohkades siis ära lendis
Armas vari rutuga
Ja säält kõrgelt kord veel hüüdis:
“Pruut, oh ära nutta sa!”

R. Hansson.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 8, 20. veebruar 1897, lk 61.

Kõrgus ja madalus

(Ainetel.)

“Kulla, ella emake”,
Palus linnu pojake’
“Pisuke on meie pesa,
Väljas kajab rõõmu kisa.
Las’ mind õue iluriiki,
Meie seltsiliste liiki!
Kõrgel sinab taeva võlv,
All on lilleline nõlv.”

“Oota, oota pojuke,”
Vastas vana linnuke,
“Küll ka ükskord aja lennul
Lahkumine tuleb sinul.
Oled väljas, siis su elu
Kohutavad surm ja valu:
Kotkas valvab õhu sees —
Võsas kaval jahimees!”

Ernst Ilmatar.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 4, 23. jaanuar 1897, lk 29.

Ojakene

Karoline Rudolphi järele J. S.

Sa ojake nii hõbevalge, selge
Kül tõttab ruttu edasi,
Ja mina seisan kaldal mõttes:
Kust sina tuled? lähed nii?

Ma tulen tumest kalju külest
Mu käik käib läbi rohtude;
Mu laente kohal lehvib hellalt
Me taeva kuju sinine.

Sest on mul rõõm ja rõõmus lapse meel;
Ma tõttan teeta edasi – – –
S e e, kes mind hüüdis kaljust üles,
Eesmärgil’ viib mind t õ e s t i.

Saarlane nr 23. 10. juuni 1897, lk 3.

Unenägu

Heine järele Elly Weltmann.

Sind igal öösel näen ma unes,
Et pigastad mul armsalt kätt,
Ja sinu julge ette heites
Ma valan valust silma vett.

Mu pääle sina õrnalt vaatad
Ja pääd nii tasa raputad,
Su silmad ime armsalt läikvad
Ja pisarad neist voolavad.

Mu kõrvu rääksid sala sina
Üht magust sõna viimaks sääl,
Üht lille kimpu nägin mina
Mis panid sa mu rinna pääl’.

Kui unest ärkasin ma üles,
Ei lille kimpu rinnal näin’d
Ja sõna, mis nii armsalt kõlas –
See oli meelest ära läin’d…

Saarlane nr 19, 13. mai 1897, lk 3.

Vanaduse kevade

Rückerti järele A. P.  – r.

Ma olin vanaks saanud,
Kurb kõlas minu viis;
Siis sind ma nägin, neiu,
Ja nooreks sain ma siis.

Ma tundsin talvet ligi
Kui langev haava leht;
Kui minu haua juurde
Veel ilmus kord üks täht.  –

Nüüd tahan mina õnnes
Nii kaua hõisata,
Kui viimaks mulla sülle
Ma heidan puhkama.

Sa õitsev roosipõesas,
Su õilmed tegivad,
Ei vanad armsad viisid
Veel rindus paisuvad.

Veel ükskord minult kõlab
Õrn armu-laulu hääl,
Et ööpikuks ma saanud
Su õitsva oksa pääl.

Saarlane nr 18, 6. mai 1897, lk 3.

Laulud järve ääres

Lenau järele A. Paulmeister.

III

Läbi metsa lähen mina
Sagedast õhtu a’al
Järve kaldale ja mõtlen
Sääl, mu neiu, sinu pääl!

Siis kui öö end välja laotab,
Kuu end näitab taeva seest,
Kõrkjad sala kohisevad:
Siis ma nuttan tasakest’.

Ma kui kuuleks siis su hääle
Läbi öise vaikuse
Ja kui kauks ta viimaks ära
Järve sügavusesse.

IV.

Pilvi ajab tuul
Üle metsa, soo,
Aga siisgi nad
Rahu mull’ ei too.

Kõrgeist pilvedest
Välgud langevad.
Ma kui näeksin sind
Järvel kõndivat.

Sa kui lendaksid
Selles loodus’ väes
Ja su juukste salk
Lehviks tuule käes.

V.

Vaikselt üle järve pinna
Kumab ilul lahke kuu.
Hõbedases roosi ehtes
Paistab kaldal iga puu.

Mina vaatan nuttes maha.
Kui ma su pääl mõtlen nüüd
Tungib minult hingest läbi
Nagu vaikne palve hüüd.

Saarlane nr 15, 17. aprill 1897, lk 3.

Laulud järve ääres

Lenau järele A. Paulmeister.

I.

Üle järve lahkub päike;
Vaikseks jääb mu üksik paik.
Lembri oksad lang’vad vette –
Ja see on nii sügav vaik.

Ju ma lahkusin mu armsast:
Silmist jooksvad pisarad!
Kurvalt kohavad siin lembrid,
Kõrkjad tuules kiiguvad.

Minu kurvastuse sekka
Paistad sina trööstides,
Nagu eha-täht veepinnalt
Vastu paistab särades.

II.

Öö ju jõuab; pilve salgad
Toovad vihma; valge vaht
Tungib marul kalda poole.
Järv, kus on su eha-täht?

Aga järvelt vastu paistab
Ainult pimedus ja öö. –
Ei ka sinu arm ei tungi
Minu kurvastusesse!

Saarlane nr 13, 1. aprill 1897, lk 3.

Ema

Sturmi järele I.

P o i s s nuttab – ema hellalt hoiab
Ta kallikest küll käte pääl,
Kuid nõder nutust erutatud
Ei taha unest teada veel.

Siis ema laulusid tall’ laulab,
Ja magusamaks saab ta hääl,
Ja üle väikse voodikese –
Koob uni nõidusringi tääl.

Ja kui see viis nii mahelt heljub,
Jäeb vaiksemaks ka nutmine,
Ja väikse kinnivajund silmist
Vee-pisar pilgub eemale.

Siis ara käega hellalt katab
Ta magajat veel vaibaa;
Küll suutleks ka – ei seda’p julge
Vast äratab õrn musu ta!

Ta vaatab tad nii kaua, kaua –
Läeb ära, tuleb usinast’
Ja teeb mis järel’ ei või jätta –
Ta kummardab ja suutleb last!

Siis vajub, tõusvas tänu tundes
T ä i s õ n n e voodi ette ta!
Loeb kindlat palvet tasa sõnal
Ja läheb rahupaika ta.

Saarlane nr 9, 4. märts 1897, lk 3

Kasaka hällilaul

Maga, laps, mu mususuuke,
Uinu hellaste.
Vaikselt vaatab selge kuuke
Sinu hällissee.

Vestan sulle muinasjuttu,
Laulan ladusalt.
Pane silmad kinni ruttu,
Maga magusalt.

Kalju kaisus Terek voolab,
Laineid laksutab;
Kuri tshetshon kaldal roomab,
Mõõka teritab.

Aga sinu vapper isa
Harjund sõjamees:
Maga, laps, et pole kisa,
Hellast’ kätki sees.

Küll käsk jõuab tänavasse,
Viib sind sõdima;
Julgest hüppad sadulasse,
Võitled püssiga.

Siidiga sull ära ehin
Sõja sadula…..
Maga, laps, su laugelt pühin
Nutu pisara.

Nähes tõused kangelaseks,
Tubliks kasakaks;
Teele sulle kaasaliseks
Tulen saatijaks.

Palju pisaraida sala
Nutan viimsel ööl!…
Puhka nüüd, mu ingel, tasa,
Veel sa pole tööl.

Küll siis mure piina tunnen,
Ootan troostita;
Päevad otsa su eest palun,
Öösel valvan ma.

Mõtlen, kuis sul võõral rajal
Igav elada…..
Maga, kallis, rinna najal,
Nüüd veel kodus sa.

Teele sulle kaasa tuleb
Püha kujuke.
Kui su süda palves põleb,
Ette sea see!

Jah, kui valmis võitlusele,
Mõtle ema pääl!…
“Äiku, kussu, kullakene!”
Laulis sull’ ta hääl.

1885. Lermontovi järele A. bb– .

Postimees nr 246, 3. november 1897, lk 2.

Niitmata põld

Hiline sügis… ju kured* on läinud,
Lehtpuud on paljad: külm üle neist käinud.

Niitmata seisab üks põld aga veel…
Vaatad sa teda, sul kurvaks saab meel.

Viljapäid sääl nagu rääkimas kuuled:
“Juba siin puhumas sügise tuuled,

Painduma sunnivad põrmuni meid,
Terad on valmis; tolm rikub ju neid.

Öösel on hulkuvad linnud meil kallal,
Lõhuvad seda, mis seisab veel jalal.

Jänes meid tallab, torm peksab meid väes,
Kus meie kündja, mis töö on tal kaes?

Kanname teistest ehk kõhnemat vilja,
Et meid veel põllu pääl hoitakse hilja? –

Teri kui teisedgi oleme täis,
Kelle pool ammugi niitja ju käis…

Ega meid selleks vast külvatud siia,
Et meie tulu tuul mulda võiks viia.”

Tuul aga kostab: “Aeg muutuse tõi:
See, kes teid külvas, ei aidata või.

Küllap ta teadis, miks külvama tõttis,
Tööd aga ülejõuu omale võttis;

Nüüd on ta haige, ei söö, ega joo;
Tervis ei tule, ei kergitust too.

Nõrgad need käed on, mis kündsivad vagu,
Töödest nüüd enam ei saa nemad jagu;

Silmad on tunid ju otsas on hääl –
Laulu ei kuulda nüüd väljade pääl,

Nagu vast enne, kui tervise rammus
Atra siin juhtides kündja veel sammus.

* Vene keeles on грачи – väiksed, mustad varesed; aga et need meil tundmata linnud on, kirjutasin ma “kured”.

N. A. Nekrassovi järele Jakob Tamm.

Postimees nr 208, 17. september 1897, lk 2.

Sauna rahvas

Õhk on halb ja suits nii kibe,
Põrand prügine,
Laud on toidust, rasvast libe,
Lagi nõgine.

Leib ja vesi jatkuks toidul,
Kare nende jutt;
Juba varajasel koidul
Kuulda laste nutt.

Puudus, vaesus eluaja –
Surm kord päästab sest.
Oh, neist õppida meil vaja
Usku, kannatust.

Nikitini järele O. Hinzenberg.

Postimees nr 195, 2. september 1897, lk 3.

Vihma käes

Mäletad: ei olnud vihma ega äikest
Pilv sääl tõusis üles, tikkus peitma päikest.
Kodust eemal meid ta kuuse alla sundis…
Seda hirmu, rõõmu, mis sääl süda tundis!
Vihm ja päikse paiste – väljas lausa vesi –
Olime kui puuris siis me kahekesi.
Meie ümber nagu pärlid vilkusivad:
Okste vahelt alla piisad tilkusivad;
Langes sääl neid läikel palju sinu päha,
Värdli alla ka ei veerenud neid väha…
Mäletad: kuis vaikis meie naer ja nali
Siis, kui pääde kohal mürin veeres vali;
Minu ligi sina vajusid sääl jõuga…
Oh sa mõnus vihm, sa torm, et tulid kõuga.

N. A. Maikov’i järele Jakob Tamm.

Postimees nr 77, 3. aprill 1897, lk 2.

Pilt

Vaata: toas põleb tuli,
Tütarlapse ees
Istuvad sääl talumehed
Vaikse mõtte sees.

Sõrme abil iga sõna
Kinni pidades
Loeb ta neile, mis on kirjas,
Trüki-ridades.

Tasa, tasa kuulutavad
Mehed tütarlast,
Naestel lapsi vaigistada
Käseb mõni vast.

Naesed lapsi imetavad,
Et ei karjuks nad.
Kuna kõigest hingest
Kirja kuulavad.

Taat, kes ammugi ei tulnud
Alla ahju päält,
Teravasti vaatab –
Küll ei kuule häält.

Miks nad last nii kuulatavad?
Kas nii tark on ta?
Ei! Ta üksi terves külas
Oskab lugeda.

Pikkamisi, peatades
Iga sõna pääl
Luges vabaduse teate
Nendele ta sääl.

Meestele küll kirja mõte
Tumedaks jäi veel,
Siisgi tundvad, tundvad nemad
Koidu kuma eel.

Ja see koit! – ta tõuseb, vennad
Öö nüüd mööda läeb.
Tulev põlv vast täielikult
Päeva valgust näeb.

Pimedus küll turtsub vihas –
Tuleb päev, ei jää!…
Eks ma prohvetlikul pilgul
Tema valgust näe.

Sääl ta paistab juba palgel,
Silmas särab väes
Sellel tütarlapsukesel,
Kellel raamat käes.

Vabadus on – vennad, kuulge! –
Algus-aste veel
Mõtte valda, kus on valgus,
Vaimu valgus eel.

A. N. Maikovi järele
Jakob Tamm.

Postimees nr 76, 2. aprill 1897, lk 2.

Talve õhtu

Torm, see pilvil taevast sulub
Veerleb lumes välja pääl,
Vast kui hunt ta õues hulub,
Vast kui laps ta nutab sääl.
Katusel vast kahinaga
Õlgi tema raputab,
Vast kui teemees akna taga
Kärmelt, kärmelt koputab.

Meie vana majakene
See on kurb ja pime ka…
Akna ees miks, eidekene,
Kõnetuks jäid korraga?
Kas ehk maru mühamisest,
Vanakene, väsisid?
Või ehk värtna vuramisest
Une sülle uinusid?

Eidekene, meel sul mures –
Tule, joome, kus on kruus?
Kurbtus kaob joogi juures,
Rõõmulaul saab lahti suus,
Laula, kuidas mere taga
Tasa elas tihane,
Kuidas neiu, noor ja vaga,
Vett läks tooma, varane!

Torm, see pilvil taevast sulub,
Veerleb lumes välja pääl,
Vast kui hunt ta õues hulub,
Vast kui laps ta nutab sääl.
Eidekene, meel sul mures,
Tule, joome, kus on kruus?
Kurbtus kaob joogi juures,
Rõõmulaul saab lahti suus.

A. S. Puschkini järele
Jakob Tamm.

Postimees nr 72, 28. märts 1897, lk 2.

Suurustus

Kärbes istus härja sarvel,
Tuli põllult temaga,
Vastulendval’ parmuparvel’
Hakkas uhkelt rääkima:

“Teie laisad verekaanid
Aega muidu viidate.
Minul hoopis teised plaanid —
Töölt ma tulen, virgake.

“Mis sul tööks siis?” ütles ruttu
Parmukari kärbsele,
Kes ka kohe algas juttu:
“Põllul meie kündsime!”

Ainetel J. N.

Postimees nr 36, 13. veebruar 1897.

Oh õitsegu need vaiksed päevad

Saksakeelest V. Grünstamm.

Oh õitsegu need vaiksed päevad,
Nii selged, imeilusad!
Nad rinnast õrnalt läbiläevad,
Kui kaunid kandlihelinad.
Ja rikkumata taevarahu
Mu süda täis saab igavest,
Ei hingesse see õnn kõik mahu,
Mis särab armusilmadest.

Oh õitsegu need vaiksed päevad! –
Miks vanu haavu puutuda!
Las’ unustuse rüppe jäevad
Nad igaveste uinuma.
Nüüd on veel asja rõõmustada,
Veel aeg, et olla õnnelik,
Veel õieline elurada,
Veel eemal tume tulevik!

Oh õitsegu need vaiksed päevad!
Torm tõuseb liialt varagi.
Küll uusi pilvi silmad näevad
Ja lained tõusvad taevani …
Sest õistku nad, sest ilutsege,
Mu ihkav süda, hing ja meel!
Kõik mustad varjud, taganege!
Veel õnnepäike paistab, veel …

Olevik nr. 28, 15. juuli 1897, lk 634.

Ära eksinud

Max Kalbecki järele B. Weber.

Meid viivad palju teesid
Küll laia ilmasse,
Ei üksgi neist vii koju,
Ei üksgi sihile.

Ma eksisin neil teedel –
Nüüd süda jahtunud:
Mul on, kui oleks hauas
Mull ase valmistud,

Kui oleks kuldsel armul
Jää, lumi katteksa,
Kui otsiks tema jälgi
Ma ilmas asjata.

Meid viivad palju teesid
Küll laia ilmasse,
Ei üksgi neist vii koju,
Ei üksgi sihile.

Olevik nr. 7, 18. veebruar 1897, lk 163.

Noor süda

Nad ütlevad, ma vana
Ei, pole tõsi see,
Küll iga minul kasvab,
Kuid süda on nooreke.

Eks vaata, kuda loodus,
On ehtind enese?
Ta noor on ikka aina,
Ei ial vanane.

Küll vahest talv ja sügis,
Tad nagu vanandab.
Kuid tuleb aga kevad’,
Ta kohe nooreks saab.

Nii minu põues lugu
Kui looduses sa näed,
Sääl süda tunneb sooja,
Ei köida t’ad külma väed.

Ma tunnen elutungi,
Ja lootusid aina veel,
Mu hinges elutseb tuli,
See soendab mind eluteel.

Mis kõrge ja kaunis ja auus,
Selleks täidab mind vaimustus,
Ja piisalt põues peidus,
On aina noor – armastus.

Soomekeelest K. H. järele.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 12.

Köike alga Jumalaga

Ümberpannud Ida.

Sa kõike alga Jumalaga!
Ja lapselikult teda usu täiesti,
Sa oma jõuu pääl’ ära looda;
Sest a l a n d u s sind hoiab langemast
Sa kõike alga Jumalaga:
Kes teda juhiks võtvad teel,
Eesmärgile need saavad ikka;
Neil kõigil kinni’tud on meel.
Sa kõike alga Jumalaga!
Siis väge jõudu saadab ta.
Võid rõõmsalt tegu lõpetada,
Sest see on tehtud Temaga.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 9.

Pühade tundmus

Kuis ülendad sa vaimu pörmuvilust,
Sa kullast särav kevadene päik’!
Ilm hiilgab nagu lehtla rõõsast ilust –
Kus ial astun – öitsva lille läik!
Mind meelitamas metsa saladusse
On ihaldavalt hõiskav linnu-koor;
Nii sammun jälgedeta sügavusse,
Kus ringi roheline metsaloor.

Mis magus õhk siin tõuseb lilleluhas,
Kus loodus sajakordselt sigineb
Ja kaugelt tornilt kella hääl nii puhas
Säält õhulaintel lahtelt ligineb.
Ja puude ladvul heljub mahus müha –
See ohvri õhk käib taevavõlvini –
Ma tunnen nüüd, et siin see paik on püha,
Ja sõnatumalt vajub põlvili.

Ma tunnen eluvaimu tulekeeli
Siin mööda lehvivat mu otsa eest:
Auukartus täidab täitsa minu meeli
Siin ajalikust mõista igavest.
Ei mõte enam palve sisse mahu –
Kaob värviilu päik’se helgissa,
Ja minu rinnas hingab önnis rahu,
Mis ühtgi tunnistust ei tarvita.

E. Geibel’i järele Elise Aun.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 3.

Jumal on me kindel linn

Jumal on meie kindel linn
Ja kilp ja möek ning oda:
Ta aitab oma rahvast siin
Ta kaitseb oma koda,
Ehk pölegu meil eel
Vaenlase viha meel,
Ehk suur ta kavalus
Ja hirmus tugevus,
Et pole maa pääl sarnast.

Ei saa küll meie omast väest
Vaenlase vastu pandud,
Kuid tema vöitleb meie eest,
Kes Isast meile antud.
Sa tunned teda vist?
Ta nimi Jeesus Krist!
See Issand Seebast,
Muud pole Jumalat,
Saab meile vöidu andma.

Ehk olgu ilm täis kuradid,
Kes tahaksid meid neelda,
Ei karda meie kedagi,
Neid Jumal tahab keelda!
Ehk kurat mässaku
Ja vihas turtsugu,
Ei siiski vöimust tal,
Sest ta on kohtu all,
Uks söna lööb ta maha.

See söna ikka seisma jääb,
Ehk müristagu pörgu:
Ehk maa ja taevas hukka läeb,
Ei Jeesu kirik nörgu!
Ei vötku kurje nöuu
Meilt ihu, vara, auu:
Et mingu igavest!
Ei saa nad kasu sest:
Ta riik jääb siiski meile!

Martin Luther 1483 – 1546.

Amerika Eesti Postimees nr 1, 1. märts 1897, lk 1.

Öösel

Nüüd mööda päevakära
Öö pime tuleb eel.
Ja kõrgel taevas rändab
Kuu tasa oma teed.

Sean rõõmsalt käsa kokku,
Ma tean, Sa valvad mind!
Mu Jumal ja mu Isa
Näen enda ligi Sind.

Sa vaatad läbi tähte
Mu kambri sisse ka,
Ei öö sind tohi keelda,
Sest v a l g u s oled Sa.

Sa näed mu südamesse,
Tood troosti rahuga.
Mu palgelt pisart pühid
Nii õrnalt, salaja.

Saksa keelest Maarja.

Linda nr. 14, 10. aprill 1897, lk 216