Rubriigiarhiiv: 1896

Sügise – vanus

A. V. Koslovi järele.

Rohi hakkab sügise
Kolletama;

Murest kuivab nooruke
Nõndasama.

Kuhu tema südidus
Nõnda kadus?

Kus a kõne osavus
Mis nii ladus?

Kus see hiilgus lokkidest
Kadund ära?

Kus ta kotka-silmadest
Jäänud sära?

Ah, ta lokid ammugi
Halli karva;

Välgub silmas tuluke
Väga harva.

Tema tormav süda sees
Vaikinenud, –

Terve noor ja tubli mees
Vananenud.

M. Neumann.

Postimees nr 223, 10. oktoober 1896.

Koltunud lehed

Maikovi järele.

Taat silmitses koltunud lehti,
Mis vahtralta varises tuul;
Tal pisaraid silmades nähti,
Ehk kaebel ei avanud huul.

Ning pojapoeg lehtedest teadis
Küll punuda vanikut hääd;
Ta vaniku korrale seadis
Ja ehtis siis taadikse pääd.

Taat imestas ilusat ehet,
Ning huuled tal naerule lõid,
Ta unustas ära, et lehed
Tal surma teaduse tõid…

O. Hinzenburg.

Postimees nr 193, 3. september 1896, lk 2.

Madu ja mees

Krõilovi järele.

Kord roomas mehe juure lahkelt madu
Ja rääkis talle: “Vaenlus saadab kadu,
“Sest parem ühel meelel elame;
“Ma olen tõesti üsna teiseks saanud:
“Mu kevade ja oma nahka a’anud
“Ja uue kuue võtnud omale!”

Kuid mees ei uskund petja valejuttu:
Ta võttis tubli kepi kätte ruttu
Ja ütles: “Kuub sul uus on tõesti,
“Kuid mõtted vanad, süda endne kuri!”
Mees andis valu, madu varsti suri,
Ei saanud petis kurja tehagi.

O. Hinzenberg.

Postimees nr 160, 24. juuli 1896, lk 2.

Heinamaal

A. Maikovi järele.

Ime magust õhu voogu
Tõi meil eilne heina niit,
Naesed, neiud võtsid loogu,
Kõõrutasid laulu viit.

Mehed kuiva heina kandsid
Kokku seljas rutuga,
Angudega kätte andsid,
Koorem tõusis kuhjana.

Kehv ja väeti looma konti
Tukkus vankril oodates;
Jalad risti, kõrvad lonti
Lasknud juba tukkudes.

Aga krants, va’ õue-vahti
Kargas heina saadudes;
Haukus, pidas lusti jahti
Üles, alla hüpates.

Elly Veltmann.

Postimees nr 152, 13. juuli 1896, lk 2.

Sõrmus

Anastasius Grüni järele.

Kord kõrge mäe pääl istsin
Ma, kaugel kodumaalt,
All paistvad kingud, orud
Ja põllud ilusalt.

Kui unenäos võtsin
Ma kätte sõrmuse,
Mis armastuse pandiks
Pruut andis minule.

Ma seadsin silma ette
Kui pikasilma ta
Ja püüdsin üle ilma
Säält läbi vaadata.

Maa, taevas, inimesed,
Ja orud, kaasikud
Kuid rõngas, nagu raamist,
Kõik ümber piiratud,

Oh kui ilus vaade, kuda
On armsust piiratud
Maa, taevas, inimesed
Ja ordu, kaasikud.

P. Kangur.

Postimees nr 152, 13. juuli 1896, lk 2.

Mõtte salm

L. Börne järele.

Ammu mõlkus minu mõttes
Mõndasugust sõnuda,
Kahklen praegu ettevõttes –
Kuis peaks korda minema:

Takistuseks tõusvad ette,
Luule sõnad, siledad.
Nendest üle! Jõuan vette,
Kus on lained viledad.

Laente taga paistab kallas
Kaljune ja kivine.
Ei! Ma jätan. – Vete vallas,
Kõik mu töö on tühine.

Lähen aga randa mööda
Auru rammul ecdasi.
Jõuan viimaks jälle sinna,
See on – anda tagasi. –

Ainsam asi, mis mul järel –
Mõtte-tera tõsine:
Ära sõua suurel merel,
Kui sul paber paadike. –

A. Krikmann.

Postimees nr 142, 2. juuli 1896, lk 2.

Talvine tee

A. S. Puschkini järele.

Läbi udu laenetuse
Tungib kuu ta kumaga,
Üle ilma igavuse
Valab kurvalt valgust ta.

Kerge talvse tee pääl ajab
Tuhatnelja postimees,
Kella helin kaugel’ kajab,
Ühel viisil väsites.

Postimehe laul kui tuttav
Kostab vastu südames:
Pea kui hullus rõõmus ruttav,
Pea kui kurtes, kaebades…

Tühi maa ja lume hanged…
Kusgi tuld, ei hurtsikut…
Silmas, kui ka kinni langeb,
Ikka kirjud verstapuud.

Kurb ja igav… Homme, Niina,
Homme, arm, su juurde saan;
Soojas toas kõik reisi piina,
Nähes sind, ma unustan.

Seinas tiksub säätud ra’ades
Kell, ja seiert ringi a’ab;
Võeraid koju peletades
Südaöö meid ühendab.

Pikk mu tee veel. Une küüsi
Vaarus vaikind laulja suu,
Kell trill-trallib ühte viisi,
Udu pilves ujub kuu.

F. Freimann.

Postimees nr 136, 25. juuni 1896, lk 1.

Sõnumitooja

H. Heine järele.

Poiss, võta väle hobune
Ja sõida sadulas
Nüüd otse selle lossi pool,
Kus Dunkan kuningas.

Sääl mine talli salaja
Ja küsi tallimeest:
Missugune on juba pruut
Dunkani tütardest?

Kui ütleb ta, et mustpää on,
See teata ruttu mull,
Kui aga, et on valgepää,
Siis aega küll on sull.

Kuid näed siis sa, et ootab mind
See kurblik sõnumik,
Siis köiemeistri kaudu too
Mull tubli ohelik.

M. N.

Minu suguvõsa

Schelleri laulu “Мой родь” tõlkimise katse.

Mu suguvõsas ‘pole alal
Ei kirja-, vapu-jätiseid;
Et meil ei olnud päris-orje,
See tundmus suureks tõstab meid,
Mis ju mu esivanematel
On paisutanud südameid.

Mu isa ilmus rahva hulgast
Säält kurvast, kehvast kohasta,
Kus loodus ‘pole ial lahke,
Kus rauda-rasket risti ka
Kehv rahvas põlvest põlve kannab:
Liht e e s t l a n e oli ta.

Jäi vara juba vaeseks lapseks,
Ei omandanud orja meelt,
Vaid võltsimata viisakuses
Ta leidis lausa vaeva eelt.
Kuid oma jõuuga vaesust võites
Kõik koormat kaotas elu teelt.

Ei pärandust mul kokku pannud,
Vaid auusalt, julgelt, kindlaste
Mull andis abinõuusid tööle
Ja tegi vahvaks vaevale;
Nii vahvaks, et ju lapsepõlves
Ma vaatsin vaeva silmasse.

Aeg lendas, tema puhkab hauas,
Mind ootab haud niisamuti,
Kuid meie auu jäi ikka alles
Kesk kurva põlve puudus,
Ei oma talupoja sugu
Me salanud ka ialgi.

M. Neumann.

Postimees nr 128, 14. juuni 1896, lk 3.

25 häält

“Jäkkäniska” Soome laulu põhjusel.

Vaatke vahvat võimu meest!
Mõjub veerand saja eest.
Ise on ta tubliste
Kahe mehe paksune.

“Rahva kasust – räägib ta –
Hoolitseme hoolega,
Sest et kehvad alamad
Sellest vähe hoolivad.

Rahvas meie mõju all,
Teame, mis on tarvis tal.
Ainult töö eest kandku hoolt,
Muu kõik tuleb meie poolt.”

Aga rikka mehele
Kostab ikka kõrvusse:
“Kusa mõistust mõõdeti
Kulla järel kunagi?!”

Ei see kaja lõpe sääl
Enne kui on mees ja hääl
Ja on vatsa võimul ka
Ots kord Soome pinnala.

M. Neumann.

Postimees nr 127, 13. juuni 1896, lk 2.

Ära usalda

M. Lermontovi järele.

Noor luuletaja ära usalda,
Mis ütleb vaimustuse tuju,
Vaid hoia, et su haigest hingesta
Ei pääse vaevlev mõtte kuju!
Su luules puudub nimelt paradiis,
Sest ära otsi taevast ala,
Vaid õpi taevaline eluviis
Ja kihvti karik ümber vala!

Võib olla, hinges tunnil tumedal
Vast imehallika sa avad,
Kust vool’vad helid kõlal rõõmsamal,
Mis meelt ja südant ülendavad –
Neid ära kuula, ära usu neid!
Sull unenägu nende mõnu!
Ei vangista nad teiste südameid –
Neid avaldada ‘pole sõnu!

Ehk asub mure rinda salaja,
Või tormab kirepilv su’st üle –
Sa oma kehva luuletusega
Siis rahva ette ära tule!
Miks ennast alandada! Häbene!
Sa kaupled oma tujudega!
Ja auu ja kuulsust püüa endale
Sa purustatud südamega!

Mis on sest meil, et sind on petetud?
Mis puudub meile sinu valu?
Mis sest, et kannatusi kinkinud
Sull’ väsimata terve elu?
Näe, kuidas rahva hulk käib vagusi
Ja kaebamata harjund rada:
Neil näol ei paista mure jälgegi
Ja pisarat – ei näe sa seda!

Kuid nende seast üht vaevalt leiad sa,
Kes saatusest on kätel kantud,
Kes ‘pole pigistatud murega,
Kel’ õieline osa antud.
Mind usu, naeruväärt on lõpmata
Su kaebtus sinu naabritele,
Kui näitleja, kes papist mõõgaga
Lööb haava oma vastasele.

V. Grünstamm.

Postimees nr 124, 10. juuni 1896, lk 2.

Hiigla alkohol

Graf. A. K. Tolstoi järele.

I.

Kondilahja hobu seljas
Mööda kuulust Venemaad
Sõidab julge ratsaline,
Tutvad temal rahvas, ra’ad.

Kaetud musta närudega,
Viisud jalas lagundgi,
Napsi pudel ripneb taskus,
Rändab, hõiskab alati:

“Tulge vana, noor, suur, väike,
Kes te’ murest vaevatud,
Tulge siia, mehed, naesed,
Võtke viina, väsinud!”

Kõiki tema passib üles,
Raha ta ei tahagi;
Soolal, leival vastu võtvad
Teda mehed, naesedgi.

On ta rauk, või on ta noormees
Kellel tuleb meelde see?!
Kaklus, nälg ja haigus käivad
Tema kannul järele.

Kes on kord ta napsi maitsnud,
See ei järel jätagi;
Januseid ta kõrtsi juhib
Traavi sõidul kiiresti.

Klaasid ringi kõlisevad,
Viin sääl voolab lainetes.
Talupojad kõrtsi kandvad
Viimist vara pantides.

Kannud kähku kõlisevad,
Unustusse vaev kõik jääb;
Juudid paksuks, rikkaks läh’vad
Rahvas lahjaks, vaeseks läeb.

II.

Koju kroonu teenistusest
Tuleb soldat põdema;
Sugulased napsi juures
Hakkavad nõuu pidama.

Nemad teda teretavad,
Joovad, laulvad kooris tal.
Viin saab jooksma mööda sooni,
Segab aru üleval.

“Kõige vanem oled, ütled –
Mis sa oled töötanud?
Meie endid põllul vaevand,
Ilma saad sa jätetud.”

Metsik vaen ja tüli tõuseb,
Naesed pistvad huluma;
Soldat kähmab püssi, sihib,
Teised ängvad kirvega…

III.

Noor ja usin kunstnik maalis
Pilti pühast Mariast;
Kunsti elust enam pidas,
Troostis ennast vägevast.

Tema tegu hästi sigis:
Juba vaatel ilusal
Naeratas pilt vastu talle
Lubas kuulsust õnne tal.

Kord kui väga mures oli,
Otsis troosti klaasi seest
Nõnda kaua, kuni unus
Tema võime viina eest.

Kunagi ei saa ta kaineks,
Pintselt ta ei vaatagi; … –
Upsak, närus ratsa sõitja
Ajab Venes edasi.

IV.

Põldu harib talu rahvas,
Higi helmes otsa pääl, …
Ratsanik neil annab peekri,
Ringi käia käseb sääl.

Viina pudel ringi rändab
Talumehed istvad koos,
Viin neil mööda sooni voolab
Pähe sõuseb täies hoos.

Adrad seisvad, rihma otsas
Kivi kukutavad nad, –
Tühjas kohas tee pääl öösi
Rikast kaupmeest luusivad.

V.

Vaese vanemate poega,
Otsis õnne teadusest;
Jalgsi rändas ta päälinna,
Kurvalt lahkub omastest.

Ei ta anna endal rahu,
Siisgi palk on väikene,
Kannatab küll nälga, külma,
Ligi eesmärk nähtakse.

Ühel sügisesel õhtul
Külmas õudses tänavas
Ajab ligi ratsasõitja,
Sopane ja räbalas.

“Tere sõber! Mis sa kurdad?
Oh kui haige, armetu!
Joo! Su terviseks Rossia!
Joo, ja teadus elagu!”

Ära külmada või nälgi,
Üks tal oli valida!
Aga ära uppund viina
On ta oma aatega.

VI.

Ratsamees ei maga ial,
Vilistades ümber a’ab;
Kus ta mära püsti ajab,
Sinna varsti kõrts ka saab.

Miljon kolm sada maksvad
Juudid renti selle eest.
Kolmlekümnel hõbetükil
Müüsid juudid Võitud meest.

Nõnda mitmed Pilatused
Juutidega kauplevad,
Risti löövad Lunastajat,
Müüvad ära isamaad.

Ringi kõlisevad klaasid,
Pidamata voolab viin.
Mööda küla, läbi linna,
Terves riigis jooma kiin!

Emad müüvad tütred ära,
Venna vaen teeb mõrtsukad,
Valjumalt kui laul ehk vanne
Viina klaasid kõlavad.

Uhkelt oma mära seljas
Sõidab nelja ratsanik,
Viskab aukse mütsi maha,
Seljast pudub närustik.

Sääl nüüd sõidab kondikogu,
Pääluu katteks kole kroon;
Tirisejad klaasi tükid,
Läiklevad kui ussi joon.

Aukussilmne pääluu naerab:
“Tehtud minu töö on siin:
Ülikallis Venemaale
Maitseb minu odav viin!”

A. Suurkask.

Postimees nr 113, 28. mai 1896, lk 1.

Neiu laul

E. Geibeli järele.

Oh las ma ilmast lahus
Veel viibin une rahus,
See ajab igavust!
Talv matab õite ilu,
Talv on ka kõik mu elu,
Mis ammu ihkab armastust.

Kord läbi surnud aia
Ja üle aasa laia,
Küll sammub kevade,
Nii ta ka mulle jõuab,
Mu südamesse sõuab,
Kõik äratades õitsele.

Kuid kui ka kevad’ võidab,
Mind siisgi karmilt köidab
Veel tali tuisune,
Sest las ma kõigist lahus
Veel seni uinun rahus
Kui äratab mind armuke.

V. Grünstamm.

Postimees nr 112, 27. mai 1896, lk 1.

Ebatäht

L. Uhlandi järele.

Eluaeg on käsi käinud
Ebatähel veidrasti;
Tihti oleks korda läinud
Karva päält tal mõndagi;
Õnne-tähed oleks parem
Naeratanud temale,
Oleks teda tunni varem
Ilmal toonud emake.

Ta suur sõja kangelane
Oleks olnud viimati:
Julgel mehel tulevane
Suu ju paistis selgesti;
Juba oli sõja käras
Tema tõusev võidumees,
Kui tal tormi-jooksul säras
Rahu-lip just nina ees.

Ebatähe pulmad ligi,
Pruut kui roosi oksake,
Kuid sääl tegi häbi-higi
Keegi rikkam temale.
Õnne pidi saama tale
Veelgi leses emandas –
Kohe ilmus lagedale
Surnuks peetud abikaas.

Rikkaks oleks ta veel saanud,
Kaubaga Amerikast.
‘Poleks torm ta laeva a’anud
Karile veel sadamast.
Ise tabas laentel laua,
Ujus seega mäele säält –
Siisgi leidis meres haua
Libisedes kalda päält.

Kahklemata pidi taeva
Saama vaene õnnetu,
Aga veel tal tegi vaeva
Vanapagan, paraku,
Kes just tema tee pääl valvas,
Mõtles: läheb tarvis mull!
Kõrgist temal kinni salvas,
Jooksis põrgu nii kui hull.

M. Neumann.

Postimees nr 91, 24. aprill 1896, lk 2.

Rohulaane pilt

Ernst Zieli järele B. Weber.

Kaukasuse lagendikul,
Kus Kubani lainte käik
Metsik, kohaw kiirel woolul,
Wiibib täiskuu selge läik.

Kõrbe öö kui päew walge,
Nõidusliku iluga,
Wihisedes weerwad lained,
Kaetud walge wahuga.

Puuta rohulagendikul
Asub sume suine öö,
Pühalikult hõbehiilgel
Särab taewas tähte wöö.

Kuula! elu ilmub kaldal:
Wahitorni tõtates
Ronib onnist tulles kasak,
Kuna kõrbe waikuses.

Säält Tscherkessiast, weriwaenlast
Hiilab pilgul terawal,
Kes Kubani maade taga
Wõitleb priius’ lipu all.

Sõda, surm tal meeles mõlgub –
Süda raskeks muutub sääl:
Kaugelt, kaugelt – kus stanitsa*
Kostab kõrja-pilli hääl.

Õhus mahe, kurblik helin
Ilmub kaebelauluna,
Rohulaane hädad, walud
Kõlawad ta häälessa:

Et nii suur ja wägew loodus,
Wõimus wältaw järgeste,
Ning ta süles inimene
Kaduw tolmuterake. –

Ja need wiisid kaja saatel
Sõudwad tõega meresse –
Näe! sääl Kaukasuse harjad
Koowad taewa sinasse.

* Stanitsa – asundus, küla.

Olevik nr. 40, 1. oktoober 1896, lk 920, 921

Ema palwe lapse eest

Stolle järele W. G.

Üks puhtam hääl, mis helgib ilmale
Ja kuldsem kiir, mis tungib taewasse,
Üks kaunim lilleke, mis õitsemas
Ja püha tuli hinges sügawas
On leida sääl, kus wagalt südamest
On ema palwetamas lapse eest.

Siin nutetakse palju pisaraid:
Me elu sünnitab neid kibedaid;
Ja pühad tihti on need pisarad,
Kuid kõige pühamad nad woolawad
Küll armastawa ema silmadest,
Kes palub oma armsa lapse eest.

Kus näete seda weikest hurtsikut
Sääl küünlatulest waewalt walgusatud,
Ta on nii pime, must ja kolegi,
Kuid pühakoda on ta ometi,
Jah, pühamgi weel pühakodadest:
Sääl palwetab üks ema lapse eest.

Oh ütelge, mis on küll kõrgemal
Siin ilma pääl ja enam trööstiwad!
See teadus tõstab hinge ülesse,
Ju inglitiiwul wiib meid taewasse.
Ka inglid waatwad taewa kõrguselt,
Kui ema palwetamas lapse eest.

Olevik nr. 39, 24. september 1896, lk 896

Õiguse ülemlaul

Läti naiskirjaniku Aspasija luulekõne.
Lätikeelest ümberpannud A. Rebane.

Aastatuhandaid on Sinu walgus paistnud, sunnitused tõusiwad ja läksiwad hukkad, mäed langesiwad, aga Sinu iste ei liikunud igaweste.
Sinu õlade pääl seisab maailma wägewus ja oma otsaesisega kannad Sa taewast ülewal.
Sa sirutad oma käe wälja – ning maa wäriseb, tema sügawused liiguwad ning kuristikkudel on kartus kannul.
Sinu waated on otsekui mõegad, kui lõikaw mõegatera! Need tungiwad maa sisekonda, põrgu on Sinu ees lahti ja pimedusel ei ole enam katet.
Mille pääle Sa silmi heidad, seda Sa lõpetad ––

Olevik nr. 31, 30. juuli 1896, lk 715

Kesk laia orgu lagedat …

(Среди долины ровныя…)

Mersljakovi järele B. Weber.

Kesk laia orgu lagedat,
Kus küngas määratu,
On õitsemas ja kasvamas
Suur uhke tammepuu.

Kui tuul ta okstes tuhiseb,
Siis kuulub kaeblik hääl:
Tamm üksi, üksi seisab siin
Kui soldat vahi pääl.

Kui tõuseb kuldne päikene –
Kes hõiskaks tammega?
Kui lagendikul hulvab torm –
Kes võtaks kaitseda?

Tal männad, kased kaharad
Ei kasva ligidal,
Ning üksgi haljas põõsake
Ei ole seltsiks tal.

Oh, vileks võimsal tammelgi
On üksi kasvada!
Oh, kurb siin ilmas mehelgi
On üksi elada!

Olevik nr. 29, 16. juuli 1896, lk 668.

Mind meeles pea!

Hoffmann von Fallerslebeni j. B. Weber.

Me haljal aasal õitseb
Üks kaunis lilleke.
Ta õis kui selge taewas
Nii lahke, sinine.

See kena lillekene
Ei palju rääki tea,
Ta ainult tasa hüüab:
Mind sina meeles pea!

Kui wastu mulle särab
Silm lahke, sinine,
Siis tuleb minul meelde
Mu kaunis lilleke.

Ei rääki saa siis mina,
Kuid süda, armsam, tea,
Mul tasa, aralt hüüab:
Mind sina meeles pea!

Olevik nr. 19, 7. mai 1896, lk 449

Kas sa mõistad?

Saksakeelse aine järele M. Lillenupp.

Kas sa mõistad lille meeli,
Kuna kosub kewade,
mida hallik kulla keeli
Hüüab orus ojale?

Kas sa mõistad õhu mängi,
Liikumist ja läikimist,
Mis teeb wabaks waesid hingi,
Päästab meelt ja murelist?

Kas sa kuuled laulu kõla,
KUis ta kostab kaasikust,
Linnu laulu hõbe hela,
Ime häälte ilusust?

Tead sa, mis tähte telgil
Tähel ütleb tähe suu,
Kui sa waatad õhtu helgil
Ilma, mis on määratu?

See on armastuse õhe,
Ilmast tungib läbi ta,
See on püha armu puhe –
Käsib, põrm, sind loota ka!

Olevik nr. 18, 30. aprill 1896, lk 424

Emale

Heine järele O. Grossschmidt.

Ma wõtsin kord su juurest ära minna,
Kas ilma otsa tahtsin tõtata,
Et saaksin armu üles otsida –
Ja et ma armule siis awaks rinna.

Küll otsisin ma läbi maa ja linna,
Küll iga ukse ees jäin seisma ma
Ja wõtku armu endal kerjata,
Kuid armu eest sain ikka põlgdus hinna.

Nii eksisin ma ümber sinna, siia –
Ei armu kuskil, põlgdust üleliia,
Ja haigelt, kurwalt pöörsin koju ma.

Sääl tulid sa mull’ wastu, kallis ema,
Su silmist tulukest näin läikinema,
See oli arm, mis ot’sin asjata.

Olevik nr. 10, 5. märts 1896, lk 241

Talumehe mõte

A. W. Koltsowi järele B. Weber.

Lauda istudes,
Hakkan mõtlema,
Kuida ilma sees
Üksi elada.

Pole waesel mul
Naista noorukest.
Pole waesel mul
Sõpra ustawat,

Puudub warandus,
Armas kodupaik,
Äglid, sahad ka
Kündja hobuga …

Mulle isake
Jättis pärida
Pääle waesuse
Rammu raudase.

Kuid ka seegi pea
Hakkas raugema:
Wõõrsil töötades
Kadus, lõppis ta.

Lauda istudes
Hakkan mõtlema,
Kuidas ilma sees
Üksi elada.

Olevik nr. 6, 6. veebruar 1896, lk 147

Kannatus

Saksakeelest M. Tamm.

Waik kannatuse-ingel
Käib läbi ilma-maa;
Kus on ja häda hingel;
Sääl kohe trööstja ta.
Ta silmist rahu särab,
Kell, armas, waga wiis.
Kui ilm su ümber kärab,
Ta ligi hoia siis.

Ta waigistab kõik walu,
Teeb nutja naerule,
Wiib läbi leina-palu
Roht-aida armsaste.
Ja kui sul hinges haawad,
See ingel – seda tea –
Teeb, et nad terweks saawad,
Ehk küll ei sust nii pea.

Ei kostust kohe anna
Kui temalt küsid sa,
Ta ütleb sull’ “weel kanna,
Pea puhkele saad ka!”
Sind käe kõrwal käitab,
Ei räägi sõnagi,
Ja sihi poole näitab:
Nii ikka edasi.

Olevik nr. 3, 16. jaanuar 1896, lk 74

Jõulupüha õhtul

Vaikne öö, püha öö!
Kõik on uinun’d unesse.
Valvel üksinda on veel
Püha paar sääl sõime eel.
Priske näoga poisike
Magab õndsalt, hellaste.

Vaikne öö, püha öö!
Karjastele kuulutatakse
Ingli Halleluuja:
Kõlab kaugel, ligi hüüd:
Kristus, Päästja sündin’d nüüd!

Vaikne öö, püha öö!
Oh, kuis paistab lapsukselt
Arm ta püha huulte päält!
Igavdus nüüd ilmal ees:
Jeesu sündimise sees.

Saksakeelest Ida.

Linda nr. 46, 28. november 1896, lk 731.