Kallil õhtul

Eestistanud Aleks. Trilljärw.

Sandi-tüdruk ehawalgel
Seisab lukus ukse ees,
Pisar weereb närtsind palgel,
Tuul see wingub kohades.

Toas ta kuuleb rõõmu kära,
Tumedalt tal särab silm;
Igaüks t’ast pöörab ära,
Ehk küll wäljas wali külm.

Wiimaks keegi uksel sammub,
Awab teda rutuste –
Nõrgal häälel teda palub
Sandi-tüdruk ärdaste:

“Olen waene, maha jäetud
“Isalt emalt ilmas siin,
“Kõik mu armuannid wõetud,
“Kangest waewab näljapiin.

“Jalad mind ei jaksa kanda
“Noorus-rammu nõrkenud –“
““Pole meil sul mingit anda!””
Seega uks saab lukutud.

Keegi teda waest ei taha
Kaitsta õues külma eest,
Wäsinult ta langeb maha,
Silmad kustund nutu weest.

Wiimaks siisgi waikib õues
Kange kohaw maru tuul,
Neiu süda külmand põues ­–
Kahwatumaks tõmmand huul …

Päike tõuseb taewa telgil,
Käes on hommik ­– waikne tund;
Lumi hiilgab hõbe helgil;
Neiu puhkab wiimast und. ­–

Olevik nr. 19, 10. mai 1893, lk 422

Peeter Suur ja bojaar

Tõlkinud E. Kizberg.

Üks kõrgeauuline bojaar
Ütles kord Peetril: “Kõrge tsaar!
Sa tead, suur tükk a’ab ikka lõhki suu
Maid endal wõita tahad otsatu,
Meil juba praegu palju maad;
Tark mees peab piiri, rajab raad.”
Rääkis bojaar,
Tall wastas Tsaar:
“Armas sõber, maade wihkaja,
Ei maad ma taha, wett ihkan ma.”

Olevik nr. 8, 24. veebruar 1892, lk 181

Köike alga Jumalaga

Ümberpannud Ida.

Sa kõike alga Jumalaga!
Ja lapselikult teda usu täiesti,
Sa oma jõuu pääl’ ära looda;
Sest a l a n d u s sind hoiab langemast
Sa kõike alga Jumalaga:
Kes teda juhiks wõtwad teel,
Eesmärgile need saawad ikka;
Neil kõigil kinni’tud on meel.
Sa kõike alga Jumalaga!
Siis wäge jõudu saadab ta.
Wõid rõõmsalt tegu lõpetada,
Sest see on tehtud Temaga.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 9

Hää on surra …

Hää on surra puhta südamega
Lahkuda siit ilma waewata:
Kui ei kedagit siin ilmas ole
Kes jääks kurtes järel leinama.

Wäsind elu-waewast, wõitlemisest,
Unustades seda saatust siin –
Süda, mis nii tormiliselt tuksus –
Hauas unustud kõik waew ja piin.

Hää on surra, kui kõik lõpetatud,
Karikas on joodud põhjani –
Nagu kustub lamp, kui taht on otsa saanud,
Nagu närtsib wiimne öieke.

Ainetel W. Rosenstrauch.

Linda nr. 38, 14. september 1899, lk 621

Lootus

Ma ootsin sind, kui koidupuna
Löi õrnas ilus kumama.
Ei tulnud sa, ei pidan’d sõna.
Ma lootsin: Saad ju tulema.

Ma ootsin sind, kui lõunas päike.
Mu kõrgem püüd, mu paelus.
Ei tulnud sa – mul silmas läike:
Weel suuremaks sai igatsus.

Ma ootsin sind, kui õhtul eha
Ju oli kustumiseteel;
Ei tulnud sa, mu aate püha.
Mul oli lootust siisgi weel.

Weel ootsin sind, kui selgelt kuule
Löi tiiwad üle ilmamaa.
Siis tulid sa – su wäike suuke
Mul soowis t e r w i s t õ n n e l a!

Su terwist tahtsin wötta wastu
Ma örnalt suudlemisega.
Ja ligemale püüdsin astu.
Mis kahju – pidin ä r k a m a!

Ainetel J. Pass?

Linda nr. 37, 7. september 1899, lk 604

Armastus ja truudus

Kui truudus üksi walwab,
Ja pole armastust,
Säält kaugele on kadund
Kõik elurõõm ja lust.

Ta sunnib kurwalt, waljult
Küll kohust täitma Sind,
Ta hoiab raudses wõrus
Et Sul ei lõhkeks rind.

Kuid arm on truuduseta
Kui tuli koldeta,
Kui templi teotaja,
Kes rüüstab pühama.

Arm truudusega ühes
Kui rõõmus linnulaul,
Mis taewapoole tõuseb
Siit helde Looja auul.

Ainetel E. A.

Linda nr. 35, 25. august 1898, lk 589

Ära tee!

Sa ära talla ussikest,
Kes elu saanud Looja käest;
Kas sina tema elu tõid,
Et seda temalt wõtta wõid?

Ka lase lillel õitseda,
Neilt õisi ära murra sa,
Siis lõhn neilt kaob, ja waluga
Nad saawad surmal närtsima.

Üht südant ära kurwasta,
Et peab su pärast leinama;
Sa wõid küll elu lõpeta:
Tad’ jälle anda sa ei saa.

Ainetel J. Gentalen.

Linda nr. 23, 2. juuni 1898, lk 394, 395

Öite aeg

Örn roosike puhkemas puhmiku sees. –
Sääl sammalde pehmemas sängis.
Ta hellasti kiikumas tuulekse käes.
Ta punetab õõtsuwas mängis.

Ka künni-lind mahedast tõstab ju häält,
Sääl haljama kaasiku wilust.
Hääl kajamas orust ja mägede päält –
Wist laulab ta armust ja ilust.

Roos õitsema läinud ja waikinud lind,
Mul aga jääb mure ja ootus:
Mil’ tuleb ju tundi, mil’ troostitaks mind.
Kus täide läeb lauliku lootus! –

Tõlkinud A. Suurkask.

Linda nr. 22, 23. mai 1899, lk 354

Kui näed!

Kui näed üht hinge kannatawat walu.
Ja leina, häda ilma otsata –
Kes teab, kuis löpeb kord ka Sinu elu –
Talt ära pööra uhkelt palet sa.

Kui tal ka süüdi omast önnetusest,
Oh ära möista kohut terawalt,
Kui ka tad juhtis toorus, trotslik meelsus,
Tal näita halastust weel heldemalt.

On see siis tema süü, et noores hinges
Ju lapselt pattu külwas kuri ilm?
On sinu tegu, et su elukoidul,
Sind walwas waga ema armusilm?

Kui wöid sa mõista saatus-juhtumisi
Mis tumedalt ja kirjult kujutud.
Kust tead waese hinge wiletsusi
Mis eksiteele teda törjunud?

Ümberpannud E. Aun.

Linda nr. 21, 6. juuni 1896, lk 322

Rändaja

Kus oled sa, mu armas maa?
Sind otsin, aiman tundmata.
Oh maa, nii haljas lootuses,
Kus minu roosid õilmetes?
Kus minu sõbrad kõnniwad,
Mu surrnud üles tõusewad?

Oh maa, kes räägib minu keelt,
Kus oled sa, kus jääd mu eelt?
Ma rändan üksi, kurb mu meel,
Kus oled? küsib õhkel keel.
Mul wastutab kui waimu heal:
“Kus pole sind, õnn asub seal!”

Ümberpannud Elise Aun.

Linda nr. 10, 1. oktoober 1889, lk 423

Mu wäike kandlikene

Mu wäike kandlikene
Wist oli wäsinud,
Ei keeled helisenud –
Ta oli uinunud.
Sääl kuldne koitu kerkis
Mul idas iluga,
Ta kiired suudlesiwad
Mu kannelt armuga. –
Ja kuula, tasa, tasa,
Kui unes hellaste
Mu wäiksest kandlest weeres
Siis ärkan’d armule.

Ainetel E. Enno.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 50, 11. detsember 1897, lk 400 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Minu sõber

Wabalt ümber pandud.

Mul sõber roosi-oksal haawas sõrme –
Haaw oli tilluke ja tühine –
Ta sidus seda kinni hoolsaste
Ja pääle pani parandawa salwi.

Ja iga päew ta küsis järele:
„Kas sõrme haaw weel walu teeb ta sulle?“
Ma naeratades tõendasin talle:
„Ei walu pole ta mul teinudki.“ –

Ja nüüd ta hoolimata sõnadega
Mu hinge haawanud on armuta –
Hääst sõnast wõiksin abi leida ma,
Kui wõitlen raske walu, kurbtusega.

Ja imet, ta ei küsi kordagi –
Waid waikselt, külmalt wõib mu walu waata –
Ei abi ei ei tea, ei taha saata –
Kaastundmus, kuhu oled jäänud sa!

Elise Aun.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 31, 31. juuli 1897, lk 248 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Troost

Ma seisan üksi, sõpradeta,
Neist üksigi mul polnud truu.
Ma seisan, nagu tammed õues,
Kell’ lehed puistas talwe kuu.

Ükskõik! Aeg tammedel toob lehed
Ja mulle sõbrad uuesti,
Kuid lehed, mis on puudelt langend
Ei haljaks muutu ialgi.

Ainetel H. Annila
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 17, 22. aprill 1898, lk 136 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Eesti laul

Wabalt tõlkinud K. E. Sööt.

Kui waim meid kannab palwe tiiwul
Siit ülesse
Ja walgust igatsedes tõuseb
Hing taewasse:
Siis rinnus õnneline tunde
Meid elustab
Ja, Eestimaa, sind Eesti hüüe
Siis ühendab.

Kui tähed lapsepõlwe taewas
On kustumas
Ja kullas sätendaja päike
Ju kumamas:
Siis rinnus õnneline tunde
Meid elustab
Ja, Eestimaa, sind Eesti hüüe
Siis ühendab.

Ja tõuseks häwituse tuli
Kord sõjassa,
Me warjuks sul kui raudamüüri,
Oh isamaa!
Siis rinnus õnneline tunde
Meid elustab
Ja Eestimaa, sind Eesti hüüe
Siis ühendab.

Meid Eesti laul, mis Eesti rinnus
Keeb ülesse,
Wõib waimustada, noorust tuua
Weel tagasi,
Mis Eesti süda auusalt tundis,
See helkib auul;
Sest kõla sa, oh kõla ikka,
Me Eesti laul!

Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 3, 14. jaanuar 1899, lk 32 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Haige laps

Haige lapse moodi ääres
Istub ema kurbtuses,
Silma pisar, wisa, weeres
Palwet taewa õhates.

Pea waatab lapse pääle,
Pea wälja ilmasse.
Põhja tuul nii kale, winge,
Ei too troosti hingesse.

Muidu istsid laps ja ema
Wäljas pingil üheskoos.
Olid rõõmsad rõõmsatega –
Kuis kõik muutub elu woos!

Ema mõtted minewikus. –
Kaugelt kostab kella hääl. –
Hinge asub tume aimdus
Emal waates lapse pääl’.

Surnu kella kurbtus’ kõla
Kostab kõrwu haledast’. –
Pea wõib ta ingel tulla,
Nõnda emalt armast last!

Ainetel F. Karlson.
Eesti Postimees nr. 25, 7. august 1893, lk 2