Rubriigiarhiiv: ainetel (lähteteksti viiteta)

Kõrgus ja madalus

(Ainetel.)

“Kulla, ella emake”,
Palus linnu pojake’
“Pisuke on meie pesa,
Väljas kajab rõõmu kisa.
Las’ mind õue iluriiki,
Meie seltsiliste liiki!
Kõrgel sinab taeva võlv,
All on lilleline nõlv.”

“Oota, oota pojuke,”
Vastas vana linnuke,
“Küll ka ükskord aja lennul
Lahkumine tuleb sinul.
Oled väljas, siis su elu
Kohutavad surm ja valu:
Kotkas valvab õhu sees —
Võsas kaval jahimees!”

Ernst Ilmatar.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 4, 23. jaanuar 1897, lk 29.

Enne — ja siis

Kord olin mina külas,
Kus ilus neiu elas,
Maailmal tundmata.
Ma tahtsin õrnaste
Üht musu omale —
“Ei ial,” ütles ta,
“Sa musu’ ‘saa!”

Kui lahkumise tunnil,
Ma armu õrnal sunnil
Ta juurde läksin nüüd —
Siis langes soojaste
Ta minu rinnale!
Üht musu tundsin ma
Ma huultela!

Ümberpannud A. Paulmeister.

Saarlane nr 28, 11. juuli 1895, lk 2.

Õhtul

(Tõlge.)

Vaikne, vaikne tuulekene
Mängib puude lehtes,
Veerev õhtupäikene,
Kiirgab kulla ehtes.

Järve kaldal painduvad
Põõsad luule kujul,
Laenetele annavad
Musu armu tujul.

Noormees väikse paadiga
Heljub järve pinnal,
Mängib kannelt, laulab ka
Armastaval rinnal.

Kaldamaja läve pääl
Ootab teda neiu,
Vaatab vastu meelehääl –
Ta ju tema peiu.

M. Pukits.

Postimees nr 262, 20. november 1893, lk 2.

Unenägu

(Võõrast keelest.)

Üks raske unenägu
Mind öösel ehmatas:
Üht mirtipuud mu aias
Ma nägin õitsemas.

Kuid surnuaed see oli,
Haud lillepeenraks mul;
Ja puudelt murdis ladvad
Ja puistas õied tuul.

Küll korjasin need õied
Kõik kuldse kausisse;
See aga kukkus käest,
Läks katki murule.

Ja kausist pärleid veeres
Kui verepisaraid.  –  –
Mis tähendab see uni?
Mu arm, kas surma said?

A. Haava.

Postimees nr 209, 30. detsember 1892, lk 2.

Lained

Ainetel.

Suur piksevihma tegu:
Täis oja ääreni.
Säält ingel-ilus nägu
Käib läbi jaluli.

Ja kui ta keset voogu
Sääl võitleb vete teel,
Siis räägib mõnda hoogu
Mis kole laente-keel.

Pea ütleb sääl üks laene
Täis kadeduse tuld:
“Meist ilusam see naene,
Neid noor, kui elav kuld.”

See pääle – kõrge sina –
Teeb sõna teine hoog:
“Ju hukkaksin ta mina,
Ma ise, – ta mu roog!”

“Oi, sõbrad,” hüüdis kolmas,
Miks viivitate veel?
Eks eila armsa hõlmas
Meid trotsin’d tema keel!”

Kui kolmas laenepeiu
Sai vaevalt sõnanud,
Siis oli ilus neiu
Voovalda maetud.

P. Fr. Kõiv.

Postimees nr 178, 20. november 1891, lk 2.

Mälestuse-raamatusse neiule

Kui päevalill sa oled,
Siis vaata ülesse,
Kust saadab hiilgav päike,
Ta kiiri laiale.

Kui oled kannikene,
Jää rohu varjusse
Ja imesta säält tasa,
Kus hiilgab päikene.

Kas pääd sa tõstad rõõmuks,
Ehk auule, ilule,
Ehk laotad alandlikult
Su õhku laiale;

Kas oma kuldset seemet
Sa soendad päikse käes,
Ehk vaikedes ja tasa
Sa murdud tuuleväes:

Sa püüa olla teha,
Mis hää ja – ilus ka,
Ja alati sa ole
Nii nagu oled sa.

Ainetel P. Gr.

Postimees nr 128, 14. juuni 1893, lk 2.

Naabrid

Kes vägevamast oma tuppa võtab,
See pärast ise nuttes välja tõttab.

“Pai naabri ema! Kas Sa võiksid anda
Mul pisut ruumi oma majasse?
See paik mul näitab üsna vagune,
Siin võiksin omad lapsed ilmal’ kanda.
Ei mina taha tüliks olla Sulle,
Ei toanurgast ial välja tule.”
Nii palus alandlikult siili eit.

“Pai õeke! Vist Sinu soov ei lähe.
Mu majake on vaene, lagunud,
Siin võiksid saada ainult piinatud,
Siin mõlemile ruumi väga vähe. –
On siisgi meele järele see tuba,
Siis astu sisse, selleks annan luba.”
Nii vastas vabandades lahke mutt.

Siil tuli tuppa, ennast nurka peitis,
Paar päeva elas üsna vaikseste.
Kui tuli õhtu, jäi ta rahule
Ja tasakesti toanurka heitis.
Kuid pärast tuli muti majas muutus,
Vist naabrinaene pereeite puutus,
Et toast kostis kogin, kostis riid.

Siil viimaks majas palju paha tegi,
Ööd läbi kuukas ümber rahuta,
Kui pere-eit tad püüdis noomida,
Siis ajas viha pärast okkad segi.
Mutt kaebas: “Sina teed mull’ paha
Sind kauem majas pidada ei taha,
Võid minna, kus Su end’ne elupaik!”

“Kell’ siin on paha, see võib minna,
Kus elu parem näitab temale,
See onnike on paras minule,
Mul pole elupaigaks mõisat, linna.
Ei armasta ma ilma uhkust,
Siin leian kontidele parast puhkust.”
Nii saatis siiliema muti minema.

Ainete järele Jakob Liiv.

Postimees nr 102, 19. august 1891.

Lõvide võitlus

Mis rikkus naabri rahva rahu pidu?
Kas teine tahtis endal teise maja
Ehk ajas kündes pisut üle raja
Kuid nende vahel võrsus vaenu idu.
Nad läksid võitlusele julgel sammul
Ei keegi suutnud vihavaenu keelda,
Vaid tahtis venda järsku ära neelda,
Seks seisid mõlematel lõuad hammul.
Ja nende võitlus tegi hirmust kära,
Ei kumbgi tahtnud võidus järel’ anda
Ehk põgeneja põlgtust, häbi kanda
Ja neelasivad üksteist hoopis ära.
Plats oli võitlejatest jälle vaba.
Nad olid ise hoopis hukka läinud
Ja vaatajad on imestades näinud:
Maas võiduplatsil mõlemate saba.

Ainete järele Jakob Liiv.

Postimees nr 92, 15. august 1889, lk 2.

Vabastatud lind

Poisikene puuri valla
Tegi vangis linnule,
Laskis lahti taeva alla
Rääkides nii järele:

“Ole vaba! Päikse kiirtel
Elust rõõmu tunne sa!
Tänutäheks pilve-viirtel
Palu mu eest lauluga!”

Rõõmul linnukene kadus
Õhumere sülesse —
Kaua Looja ette ladus
Palve-laul käis ülesse.

Tõlkinud M. Pukits.

Postimees nr 69, 17. märts 1893, lk 2.

Kutsumata külalised

Koputati ukse vastu…
Avasin, hing hirmu täis:
Mure soovis sisse astu,
Häda tema kannul käis.

Enne veel, kui sai’d seks luba,
Ja sain soovi küsida,
Ast’sivad nad keset tuba
Akna alla asuma.

Näen, kuis riided seljast võt’vad
Nagu oleks kodus nad,
Söögilaua äärde tõt’vad,
Kala, leiba katsuvad.

Laua äärest voodi lä’evad,
Mul nad sääl ei anna maad,
Terveks ööks nad sinna jäevad,
Maga ise, kus sa saad!

Südaööl nad hüüdvad juba:
“Tõuse üles, peremees!
Katsu kütust, külm on tuba,
Leiba too, nälg ukse ees!”

Hingerahu ei saa sugu,
Olen külaliste väes,
Uskuge, nüüd kibe lugu
On mul päris tõesti käes!

Ainetel M. Kampmann.

Postimees nr 47, 18. aprill 1891, lk 2.

Suurustus

Kärbes istus härja sarvel,
Tuli põllult temaga,
Vastulendval’ parmuparvel’
Hakkas uhkelt rääkima:

“Teie laisad verekaanid
Aega muidu viidate.
Minul hoopis teised plaanid —
Töölt ma tulen, virgake.

“Mis sul tööks siis?” ütles ruttu
Parmukari kärbsele,
Kes ka kohe algas juttu:
“Põllul meie kündsime!”

Ainetel J. N.

Postimees nr 36, 13. veebruar 1897.

Tuvikese saamine

Vaga neiu kõndis metsas,
Otsis oma peiukest,
Eksis ära õige tee päält,
Kurtis, nuttis südamest.

Tõstis taeva poole silmad,
Hüüdis hella häälega:
“Isa, halasta mu pääle,
Eksiteele sattun’d ma!”

Hüüdis, kuni ingel tuli
Alla sulgis kuuega…
Neiu lendas mustast metsast
Välja valge tuvina.

Nii on saanud tuvikene,
Meie kaunim kodulind,
Kelle süda õrnalt õhkab,
Nagu noore neiu rind.

Ainetel Villi Andi.

Postimees nr 23, 29. jaanuar 1898, lk 3.

Kallil õhtul

Eestistanud Aleks. Trilljärv.

Sandi-tüdruk ehavalgel
Seisab lukus ukse ees,
Pisar veereb närtsind palgel,
Tuul see vingub kohades.

Toas ta kuuleb rõõmu kära,
Tumedalt tal särab silm;
Igaüks t’ast pöörab ära,
Ehk küll väljas vali külm.

Viimaks keegi uksel sammub,
Avab teda rutuste –
Nõrgal häälel teda palub
Sandi-tüdruk ärdaste:

“Olen vaene, maha jäetud
“Isalt emalt ilmas siin,
“Kõik mu armuannid võetud,
“Kangest vaevab näljapiin.

“Jalad mind ei jaksa kanda
“Noorus-rammu nõrkenud –“
““Pole meil sul mingit anda!””
Seega uks saab lukutud.

Keegi teda vaest ei taha
Kaitsta õues külma eest,
Väsinult ta langeb maha,
Silmad kustund nutu veest.

Viimaks siisgi vaikib õues
Kange kohav maru tuul,
Neiu süda külmand põues ­–
Kahvatumaks tõmmand huul …

Päike tõuseb taeva telgil,
Käes on hommik ­– vaikne tund;
Lumi hiilgab hõbe helgil;
Neiu puhkab viimast und. ­–

Olevik nr. 19, 10. mai 1893, lk 422.

Peeter Suur ja bojaar

Tõlkinud E. Kizberg.

Üks kõrgeauuline bojaar
Ütles kord Peetril: “Kõrge tsaar!
Sa tead, suur tükk a’ab ikka lõhki suu
Maid endal võita tahad otsatu,
Meil juba praegu palju maad;
Tark mees peab piiri, rajab raad.”
Rääkis bojaar,
Tall vastas Tsaar:
“Armas sõber, maade vihkaja,
Ei maad ma taha, vett ihkan ma.”

Olevik nr. 8, 24. veebruar 1892, lk 181.

Köike alga Jumalaga

Ümberpannud Ida.

Sa kõike alga Jumalaga!
Ja lapselikult teda usu täiesti,
Sa oma jõuu pääl’ ära looda;
Sest a l a n d u s sind hoiab langemast
Sa kõike alga Jumalaga:
Kes teda juhiks võtvad teel,
Eesmärgile need saavad ikka;
Neil kõigil kinni’tud on meel.
Sa kõike alga Jumalaga!
Siis väge jõudu saadab ta.
Võid rõõmsalt tegu lõpetada,
Sest see on tehtud Temaga.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 9.

Hää on surra …

Hää on surra puhta südamega
Lahkuda siit ilma vaevata:
Kui ei kedagit siin ilmas ole
Kes jääks kurtes järel leinama.

Väsind elu-vaevast, võitlemisest,
Unustades seda saatust siin –
Süda, mis nii tormiliselt tuksus –
Hauas unustud kõik vaev ja piin.

Hää on surra, kui kõik lõpetatud,
Karikas on joodud põhjani –
Nagu kustub lamp, kui taht on otsa saanud,
Nagu närtsib viimne öieke.

Ainetel V. Rosenstrauch.

Linda nr. 38, 14. september 1899, lk 621.

Lootus

Ma ootsin sind, kui koidupuna
Löi õrnas ilus kumama.
Ei tulnud sa, ei pidan’d sõna.
Ma lootsin: Saad ju tulema.

Ma ootsin sind, kui lõunas päike.
Mu kõrgem püüd, mu paelus.
Ei tulnud sa – mul silmas läike:
Veel suuremaks sai igatsus.

Ma ootsin sind, kui õhtul eha
Ju oli kustumiseteel;
Ei tulnud sa, mu aate püha.
Mul oli lootust siisgi veel.

Veel ootsin sind, kui selgelt kuule
Löi tiivad üle ilmamaa.
Siis tulid sa – su väike suuke
Mul soovis t e r v i s t õ n n e l a!

Su tervist tahtsin vötta vastu
Ma örnalt suudlemisega.
Ja ligemale püüdsin astu.
Mis kahju – pidin ä r k a m a!

Ainetel J. Pass?

Linda nr. 37, 7. september 1899, lk 604.

Armastus ja truudus

Kui truudus üksi valvab,
Ja pole armastust,
Säält kaugele on kadund
Kõik elurõõm ja lust.

Ta sunnib kurvalt, valjult
Küll kohust täitma Sind,
Ta hoiab raudses võrus
Et Sul ei lõhkeks rind.

Kuid arm on truuduseta
Kui tuli koldeta,
Kui templi teotaja,
Kes rüüstab pühama.

Arm truudusega ühes
Kui rõõmus linnulaul,
Mis taevapoole tõuseb
Siit helde Looja auul.

Ainetel E. A.

Linda nr. 35, 25. august 1898, lk 589.

Ära tee!

Sa ära talla ussikest,
Kes elu saanud Looja käest;
Kas sina tema elu tõid,
Et seda temalt võtta võid?

Ka lase lillel õitseda,
Neilt õisi ära murra sa,
Siis lõhn neilt kaob, ja valuga
Nad saavad surmal närtsima.

Üht südant ära kurvasta,
Et peab su pärast leinama;
Sa võid küll elu lõpeta:
Tad’ jälle anda sa ei saa.

Ainetel J. Gentalen.

Linda nr. 23, 2. juuni 1898, lk 394, 395

Öite aeg

Örn roosike puhkemas puhmiku sees. –
Sääl sammalde pehmemas sängis.
Ta hellasti kiikumas tuulekse käes.
Ta punetab õõtsuvas mängis.

Ka künni-lind mahedast tõstab ju häält,
Sääl haljama kaasiku vilust.
Hääl kajamas orust ja mägede päält –
Vist laulab ta armust ja ilust.

Roos õitsema läinud ja vaikinud lind,
Mul aga jääb mure ja ootus:
Mil’ tuleb ju tundi, mil’ troostitaks mind.
Kus täide läeb lauliku lootus! –

Tõlkinud A. Suurkask.

Linda nr. 22, 23. mai 1899, lk 354

Kui näed!

Kui näed üht hinge kannatavat valu.
Ja leina, häda ilma otsata –
Kes teab, kuis löpeb kord ka Sinu elu –
Talt ära pööra uhkelt palet sa.

Kui tal ka süüdi omast önnetusest,
Oh ära möista kohut teravalt,
Kui ka tad juhtis toorus, trotslik meelsus,
Tal näita halastust veel heldemalt.

On see siis tema süü, et noores hinges
Ju lapselt pattu külvas kuri ilm?
On sinu tegu, et su elukoidul,
Sind valvas vaga ema armusilm?

Kui vöid sa mõista saatus-juhtumisi
Mis tumedalt ja kirjult kujutud.
Kust tead vaese hinge viletsusi
Mis eksiteele teda törjunud?

Ümberpannud E. Aun.

Linda nr. 21, 6. juuni 1896, lk 322

Rändaja

Kus oled sa, mu armas maa?
Sind otsin, aiman tundmata.
Oh maa, nii haljas lootuses,
Kus minu roosid õilmetes?
Kus minu sõbrad kõnnivad,
Mu surrnud üles tõusevad?

Oh maa, kes räägib minu keelt,
Kus oled sa, kus jääd mu eelt?
Ma rändan üksi, kurb mu meel,
Kus oled? küsib õhkel keel.
Mul vastutab kui vaimu heal:
“Kus pole sind, õnn asub seal!”

Ümberpannud Elise Aun.

Linda nr. 10, 1. oktoober 1889, lk 423

Mu väike kandlikene

Mu väike kandlikene
Vist oli väsinud,
Ei keeled helisenud –
Ta oli uinunud.
Sääl kuldne koitu kerkis
Mul idas iluga,
Ta kiired suudlesivad
Mu kannelt armuga. –
Ja kuula, tasa, tasa,
Kui unes hellaste
Mu väiksest kandlest veeres
Siis ärkan’d armule.

Ainetel E. Enno.

Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 50, 11. detsember 1897, lk 400 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Minu sõber

Vabalt ümber pandud.

Mul sõber roosi-oksal haavas sõrme –
Haav oli tilluke ja tühine –
Ta sidus seda kinni hoolsaste
Ja pääle pani parandava salvi.

Ja iga päev ta küsis järele:
„Kas sõrme haav veel valu teeb ta sulle?“
Ma naeratades tõendasin talle:
„Ei valu pole ta mul teinudki.“ –

Ja nüüd ta hoolimata sõnadega
Mu hinge haavanud on armuta –
Hääst sõnast võiksin abi leida ma,
Kui võitlen raske valu, kurbtusega.

Ja imet, ta ei küsi kordagi –
Vaid vaikselt, külmalt võib mu valu vaata –
Ei abi ei ei tea, ei taha saata –
Kaastundmus, kuhu oled jäänud sa!

Elise Aun.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 31, 31. juuli 1897, lk 248 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)