Rubriigiarhiiv: ainetel (lähteteksti viiteta)

Mälestuse-raamatusse neiule

Kui päevalill sa oled,
Siis vaata ülesse,
Kust saadab hiilgav päike,
Ta kiiri laiale.

Kui oled kannikene,
Jää rohu varjusse
Ja imesta säält tasa,
Kus hiilgab päikene.

Kas pääd sa tõstad rõõmuks,
Ehk auule, ilule,
Ehk laotad alandlikult
Su õhku laiale;

Kas oma kuldset seemet
Sa soendad päikse käes,
Ehk vaikedes ja tasa
Sa murdud tuuleväes:

Sa püüa olla teha,
Mis hää ja – ilus ka,
Ja alati sa ole
Nii nagu oled sa.

Ainetel P. Gr.

Postimees nr 128, 14. juuni 1893, lk 2.

Naabrid

Kes vägevamast oma tuppa võtab,
See pärast ise nuttes välja tõttab.

“Pai naabri ema! Kas Sa võiksid anda
Mul pisut ruumi oma majasse?
See paik mul näitab üsna vagune,
Siin võiksin omad lapsed ilmal’ kanda.
Ei mina taha tüliks olla Sulle,
Ei toanurgast ial välja tule.”
Nii palus alandlikult siili eit.

“Pai õeke! Vist Sinu soov ei lähe.
Mu majake on vaene, lagunud,
Siin võiksid saada ainult piinatud,
Siin mõlemile ruumi väga vähe. –
On siisgi meele järele see tuba,
Siis astu sisse, selleks annan luba.”
Nii vastas vabandades lahke mutt.

Siil tuli tuppa, ennast nurka peitis,
Paar päeva elas üsna vaikseste.
Kui tuli õhtu, jäi ta rahule
Ja tasakesti toanurka heitis.
Kuid pärast tuli muti majas muutus,
Vist naabrinaene pereeite puutus,
Et toast kostis kogin, kostis riid.

Siil viimaks majas palju paha tegi,
Ööd läbi kuukas ümber rahuta,
Kui pere-eit tad püüdis noomida,
Siis ajas viha pärast okkad segi.
Mutt kaebas: “Sina teed mull’ paha
Sind kauem majas pidada ei taha,
Võid minna, kus Su end’ne elupaik!”

“Kell’ siin on paha, see võib minna,
Kus elu parem näitab temale,
See onnike on paras minule,
Mul pole elupaigaks mõisat, linna.
Ei armasta ma ilma uhkust,
Siin leian kontidele parast puhkust.”
Nii saatis siiliema muti minema.

Ainete järele Jakob Liiv.

Postimees nr 102, 19. august 1891.

Lõvide võitlus

Mis rikkus naabri rahva rahu pidu?
Kas teine tahtis endal teise maja
Ehk ajas kündes pisut üle raja
Kuid nende vahel võrsus vaenu idu.
Nad läksid võitlusele julgel sammul
Ei keegi suutnud vihavaenu keelda,
Vaid tahtis venda järsku ära neelda,
Seks seisid mõlematel lõuad hammul.
Ja nende võitlus tegi hirmust kära,
Ei kumbgi tahtnud võidus järel’ anda
Ehk põgeneja põlgtust, häbi kanda
Ja neelasivad üksteist hoopis ära.
Plats oli võitlejatest jälle vaba.
Nad olid ise hoopis hukka läinud
Ja vaatajad on imestades näinud:
Maas võiduplatsil mõlemate saba.

Ainete järele Jakob Liiv.

Postimees nr 92, 15. august 1889, lk 2.

Vabastatud lind

Poisikene puuri valla
Tegi vangis linnule,
Laskis lahti taeva alla
Rääkides nii järele:

“Ole vaba! Päikse kiirtel
Elust rõõmu tunne sa!
Tänutäheks pilve-viirtel
Palu mu eest lauluga!”

Rõõmul linnukene kadus
Õhumere sülesse —
Kaua Looja ette ladus
Palve-laul käis ülesse.

Tõlkinud M. Pukits.

Postimees nr 69, 17. märts 1893, lk 2.

Kutsumata külalised

Koputati ukse vastu…
Avasin, hing hirmu täis:
Mure soovis sisse astu,
Häda tema kannul käis.

Enne veel, kui sai’d seks luba,
Ja sain soovi küsida,
Ast’sivad nad keset tuba
Akna alla asuma.

Näen, kuis riided seljast võt’vad
Nagu oleks kodus nad,
Söögilaua äärde tõt’vad,
Kala, leiba katsuvad.

Laua äärest voodi lä’evad,
Mul nad sääl ei anna maad,
Terveks ööks nad sinna jäevad,
Maga ise, kus sa saad!

Südaööl nad hüüdvad juba:
“Tõuse üles, peremees!
Katsu kütust, külm on tuba,
Leiba too, nälg ukse ees!”

Hingerahu ei saa sugu,
Olen külaliste väes,
Uskuge, nüüd kibe lugu
On mul päris tõesti käes!

Ainetel M. Kampmann.

Postimees nr 47, 18. aprill 1891, lk 2.

Suurustus

Kärbes istus härja sarvel,
Tuli põllult temaga,
Vastulendval’ parmuparvel’
Hakkas uhkelt rääkima:

“Teie laisad verekaanid
Aega muidu viidate.
Minul hoopis teised plaanid —
Töölt ma tulen, virgake.

“Mis sul tööks siis?” ütles ruttu
Parmukari kärbsele,
Kes ka kohe algas juttu:
“Põllul meie kündsime!”

Ainetel J. N.

Postimees nr 36, 13. veebruar 1897.

Tuvikese saamine

Vaga neiu kõndis metsas,
Otsis oma peiukest,
Eksis ära õige tee päält,
Kurtis, nuttis südamest.

Tõstis taeva poole silmad,
Hüüdis hella häälega:
“Isa, halasta mu pääle,
Eksiteele sattun’d ma!”

Hüüdis, kuni ingel tuli
Alla sulgis kuuega…
Neiu lendas mustast metsast
Välja valge tuvina.

Nii on saanud tuvikene,
Meie kaunim kodulind,
Kelle süda õrnalt õhkab,
Nagu noore neiu rind.

Ainetel Villi Andi.

Postimees nr 23, 29. jaanuar 1898, lk 3.

Kallil õhtul

Eestistanud Aleks. Trilljärw.

Sandi-tüdruk ehawalgel
Seisab lukus ukse ees,
Pisar weereb närtsind palgel,
Tuul see wingub kohades.

Toas ta kuuleb rõõmu kära,
Tumedalt tal särab silm;
Igaüks t’ast pöörab ära,
Ehk küll wäljas wali külm.

Wiimaks keegi uksel sammub,
Awab teda rutuste –
Nõrgal häälel teda palub
Sandi-tüdruk ärdaste:

“Olen waene, maha jäetud
“Isalt emalt ilmas siin,
“Kõik mu armuannid wõetud,
“Kangest waewab näljapiin.

“Jalad mind ei jaksa kanda
“Noorus-rammu nõrkenud –“
““Pole meil sul mingit anda!””
Seega uks saab lukutud.

Keegi teda waest ei taha
Kaitsta õues külma eest,
Wäsinult ta langeb maha,
Silmad kustund nutu weest.

Wiimaks siisgi waikib õues
Kange kohaw maru tuul,
Neiu süda külmand põues ­–
Kahwatumaks tõmmand huul …

Päike tõuseb taewa telgil,
Käes on hommik ­– waikne tund;
Lumi hiilgab hõbe helgil;
Neiu puhkab wiimast und. ­–

Olevik nr. 19, 10. mai 1893, lk 422

Peeter Suur ja bojaar

Tõlkinud E. Kizberg.

Üks kõrgeauuline bojaar
Ütles kord Peetril: “Kõrge tsaar!
Sa tead, suur tükk a’ab ikka lõhki suu
Maid endal wõita tahad otsatu,
Meil juba praegu palju maad;
Tark mees peab piiri, rajab raad.”
Rääkis bojaar,
Tall wastas Tsaar:
“Armas sõber, maade wihkaja,
Ei maad ma taha, wett ihkan ma.”

Olevik nr. 8, 24. veebruar 1892, lk 181

Köike alga Jumalaga

Ümberpannud Ida.

Sa kõike alga Jumalaga!
Ja lapselikult teda usu täiesti,
Sa oma jõuu pääl’ ära looda;
Sest a l a n d u s sind hoiab langemast
Sa kõike alga Jumalaga:
Kes teda juhiks wõtwad teel,
Eesmärgile need saawad ikka;
Neil kõigil kinni’tud on meel.
Sa kõike alga Jumalaga!
Siis wäge jõudu saadab ta.
Wõid rõõmsalt tegu lõpetada,
Sest see on tehtud Temaga.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 9

Hää on surra …

Hää on surra puhta südamega
Lahkuda siit ilma waewata:
Kui ei kedagit siin ilmas ole
Kes jääks kurtes järel leinama.

Wäsind elu-waewast, wõitlemisest,
Unustades seda saatust siin –
Süda, mis nii tormiliselt tuksus –
Hauas unustud kõik waew ja piin.

Hää on surra, kui kõik lõpetatud,
Karikas on joodud põhjani –
Nagu kustub lamp, kui taht on otsa saanud,
Nagu närtsib wiimne öieke.

Ainetel W. Rosenstrauch.

Linda nr. 38, 14. september 1899, lk 621

Lootus

Ma ootsin sind, kui koidupuna
Löi õrnas ilus kumama.
Ei tulnud sa, ei pidan’d sõna.
Ma lootsin: Saad ju tulema.

Ma ootsin sind, kui lõunas päike.
Mu kõrgem püüd, mu paelus.
Ei tulnud sa – mul silmas läike:
Weel suuremaks sai igatsus.

Ma ootsin sind, kui õhtul eha
Ju oli kustumiseteel;
Ei tulnud sa, mu aate püha.
Mul oli lootust siisgi weel.

Weel ootsin sind, kui selgelt kuule
Löi tiiwad üle ilmamaa.
Siis tulid sa – su wäike suuke
Mul soowis t e r w i s t õ n n e l a!

Su terwist tahtsin wötta wastu
Ma örnalt suudlemisega.
Ja ligemale püüdsin astu.
Mis kahju – pidin ä r k a m a!

Ainetel J. Pass?

Linda nr. 37, 7. september 1899, lk 604

Armastus ja truudus

Kui truudus üksi walwab,
Ja pole armastust,
Säält kaugele on kadund
Kõik elurõõm ja lust.

Ta sunnib kurwalt, waljult
Küll kohust täitma Sind,
Ta hoiab raudses wõrus
Et Sul ei lõhkeks rind.

Kuid arm on truuduseta
Kui tuli koldeta,
Kui templi teotaja,
Kes rüüstab pühama.

Arm truudusega ühes
Kui rõõmus linnulaul,
Mis taewapoole tõuseb
Siit helde Looja auul.

Ainetel E. A.

Linda nr. 35, 25. august 1898, lk 589

Ära tee!

Sa ära talla ussikest,
Kes elu saanud Looja käest;
Kas sina tema elu tõid,
Et seda temalt wõtta wõid?

Ka lase lillel õitseda,
Neilt õisi ära murra sa,
Siis lõhn neilt kaob, ja waluga
Nad saawad surmal närtsima.

Üht südant ära kurwasta,
Et peab su pärast leinama;
Sa wõid küll elu lõpeta:
Tad’ jälle anda sa ei saa.

Ainetel J. Gentalen.

Linda nr. 23, 2. juuni 1898, lk 394, 395

Öite aeg

Örn roosike puhkemas puhmiku sees. –
Sääl sammalde pehmemas sängis.
Ta hellasti kiikumas tuulekse käes.
Ta punetab õõtsuwas mängis.

Ka künni-lind mahedast tõstab ju häält,
Sääl haljama kaasiku wilust.
Hääl kajamas orust ja mägede päält –
Wist laulab ta armust ja ilust.

Roos õitsema läinud ja waikinud lind,
Mul aga jääb mure ja ootus:
Mil’ tuleb ju tundi, mil’ troostitaks mind.
Kus täide läeb lauliku lootus! –

Tõlkinud A. Suurkask.

Linda nr. 22, 23. mai 1899, lk 354

Kui näed!

Kui näed üht hinge kannatawat walu.
Ja leina, häda ilma otsata –
Kes teab, kuis löpeb kord ka Sinu elu –
Talt ära pööra uhkelt palet sa.

Kui tal ka süüdi omast önnetusest,
Oh ära möista kohut terawalt,
Kui ka tad juhtis toorus, trotslik meelsus,
Tal näita halastust weel heldemalt.

On see siis tema süü, et noores hinges
Ju lapselt pattu külwas kuri ilm?
On sinu tegu, et su elukoidul,
Sind walwas waga ema armusilm?

Kui wöid sa mõista saatus-juhtumisi
Mis tumedalt ja kirjult kujutud.
Kust tead waese hinge wiletsusi
Mis eksiteele teda törjunud?

Ümberpannud E. Aun.

Linda nr. 21, 6. juuni 1896, lk 322

Rändaja

Kus oled sa, mu armas maa?
Sind otsin, aiman tundmata.
Oh maa, nii haljas lootuses,
Kus minu roosid õilmetes?
Kus minu sõbrad kõnnivad,
Mu surrnud üles tõusevad?

Oh maa, kes räägib minu keelt,
Kus oled sa, kus jääd mu eelt?
Ma rändan üksi, kurb mu meel,
Kus oled? küsib õhkel keel.
Mul vastutab kui vaimu heal:
“Kus pole sind, õnn asub seal!”

Ümberpannud Elise Aun.

Linda nr. 10, 1. oktoober 1889, lk 423

Mu väike kandlikene

Mu väike kandlikene
Vist oli väsinud,
Ei keeled helisenud –
Ta oli uinunud.
Sääl kuldne koitu kerkis
Mul idas iluga,
Ta kiired suudlesivad
Mu kannelt armuga. –
Ja kuula, tasa, tasa,
Kui unes hellaste
Mu väiksest kandlest veeres
Siis ärkan’d armule.

Ainetel E. Enno.

Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 50, 11. detsember 1897, lk 400 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Minu sõber

Vabalt ümber pandud.

Mul sõber roosi-oksal haavas sõrme –
Haav oli tilluke ja tühine –
Ta sidus seda kinni hoolsaste
Ja pääle pani parandava salvi.

Ja iga päev ta küsis järele:
„Kas sõrme haav veel valu teeb ta sulle?“
Ma naeratades tõendasin talle:
„Ei valu pole ta mul teinudki.“ –

Ja nüüd ta hoolimata sõnadega
Mu hinge haavanud on armuta –
Hääst sõnast võiksin abi leida ma,
Kui võitlen raske valu, kurbtusega.

Ja imet, ta ei küsi kordagi –
Vaid vaikselt, külmalt võib mu valu vaata –
Ei abi ei ei tea, ei taha saata –
Kaastundmus, kuhu oled jäänud sa!

Elise Aun.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 31, 31. juuli 1897, lk 248 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Troost

Ma seisan üksi, sõpradeta,
Neist üksigi mul polnud truu.
Ma seisan, nagu tammed õues,
Kell’ lehed puistas talve kuu.

Ükskõik! Aeg tammedel toob lehed
Ja mulle sõbrad uuesti,
Kuid lehed, mis on puudelt langend
Ei haljaks muutu ialgi.

Ainetel H. Annila
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 17, 22. aprill 1898, lk 136 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Eesti laul

Vabalt tõlkinud K. E. Sööt.

Kui vaim meid kannab palve tiivul
Siit ülesse
Ja valgust igatsedes tõuseb
Hing taevasse:
Siis rinnus õnneline tunde
Meid elustab
Ja, Eestimaa, sind Eesti hüüe
Siis ühendab.

Kui tähed lapsepõlve taevas
On kustumas
Ja kullas sätendaja päike
Ju kumamas:
Siis rinnus õnneline tunde
Meid elustab
Ja, Eestimaa, sind Eesti hüüe
Siis ühendab.

Ja tõuseks hävituse tuli
Kord sõjassa,
Me varjuks sul kui raudamüüri,
Oh isamaa!
Siis rinnus õnneline tunde
Meid elustab
Ja Eestimaa, sind Eesti hüüe
Siis ühendab.

Meid Eesti laul, mis Eesti rinnus
Keeb ülesse,
Võib vaimustada, noorust tuua
Veel tagasi,
Mis Eesti süda auusalt tundis,
See helkib auul;
Sest kõla sa, oh kõla ikka,
Me Eesti laul!

Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 3, 14. jaanuar 1899, lk 32 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Haige laps

Haige lapse moodi ääres
Istub ema kurbtuses,
Silma pisar, visa, veeres
Palvet taeva õhates.

Pea vaatab lapse pääle,
Pea välja ilmasse.
Põhja tuul nii kale, vinge,
Ei too troosti hingesse.

Muidu istsid laps ja ema
Väljas pingil üheskoos.
Olid rõõmsad rõõmsatega –
Kuis kõik muutub elu voos!

Ema mõtted minevikus. –
Kaugelt kostab kella hääl. –
Hinge asub tume aimdus
Emal vaates lapse pääl’.

Surnu kella kurbtus’ kõla
Kostab kõrvu haledast’. –
Pea võib ta ingel tulla,
Nõnda emalt armast last!

Ainetel F. Karlson.
Eesti Postimees nr. 25, 7. august 1893, lk 2