Lahkumisel

Süda, sa pead jõudma kanda,
Mis ju ammu teadsid sa;
Sa pead jõudma äraanda
Kallima sult valuga!

Lahkumine mõlgub meeles
Õhtul, öösel, hommikul;
Kurbtus meeles, kurbtus keeles
Rõhub igal viivikul.

Kuis küll jõuad maha matta
Armastust nii leekivat?
Kuis küll jõuad kaugel jätta
Õnne-aega hiilgavat?

Huuled kõrgelt ühinevad
Lahkumise musule,
Silmad nutul pisarnevad –
Koorm jääb siisgi hingele!

Miks sa rääkida veel katsud,
Keel on sul ju sõnata –
Süda, miks nii valjult tuksud
Süda, miks ei lõhke sa?

Robert Prutzi järele vabalt F. Karlson.

Postimees nr 100, 10. mai 1894, lk 2.

Mehe pisarad

(Anastasius Grüni järele).

Neid, kas nägid, kuis ma nutsin?
Vaata, naeste pisarad
On kui taeva-kaste tilgad,
Mis sääl õites säravad.

Kas neid ööne pime nutab,
Kas neid hommik naerdes toob,
Ikka lille kosun’d ärkab
Sest tad kaste uueks loob.

Aga mehe pisar näib mull’
Hele vaiku ida pool,
Sügavamast puude rinnast
Harva käib ta vaba vool.

Lõikama ta koore sisse
Südameni pead sa,
Kuni selge märg säält hoovab
Hele kuldse kiirtessa.

Peat ta vool ehk kuivab,
Puuke uuest puhke läeb,
Tervitab veel mõnda suvet,
Aga haava-lõige jääb.

Mõtle, neiu, puuk’se haava
Kaugel ida piirilla.
Mõtle ka see mehe pääle,
Keda nutvat nägid sa.

A. T. Kaljuvald.

Postimees nr 99, 5. mai 1895, lk 2.

Päästja

Ei kummagil meil pole süüdi,
Et mu käsi teisel müüdi.
Oh sa tead ju, kallike,
Miks müüdi käsi teisele.
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Oh sa tead ju kallike –
Ei leia sõnu valule.

Mull’ olid armas, tõotin sulle,
Väga armas olid mulle –
Oh sa tead ju, kallike,
Kui kallid olid minule.
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Oh sa tead ju, kallike, –
Pean truudust vandma teisele.

Ma nopp’sin õisi ilusaida,
Pun’in pärjaks kaunimaida. –
Oh sa tead ju, kallike,
See pidi saama sinule.
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Oh sa ju tead, kallike,
See pärg, saab nüüd teisele.

Oh poleks tõusnud ial päike
Selleks päevaks! – Ärka äike!
Lõhu lõhki saajatee,
Ehk tõsta meid su tiivule!
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Kutsu äikest, kallike,
Et päästetud saaks pääsuke.

Küll tuksub süda – jumalaga!
Viimast korda – jumalaga!
Viimast korda, kallike,
Veel vaatan sinu silmisse.
Küll on valus, oh kulda kallis!
Oh kulda kallis, küll on valus!
Viimast korda… kallike?!
Oh õnn! ju hüüab äikene.

(Vabalt ühe Saksa rahva laulu järele.)
Anna Haava.

Postimees, nr 97, 27. august 1888, lk 3.

Suplemise laul

F. von Matthison’i järele E. A.

Läki nüüd suplema!
Lilleliselt kaldalta
Alla läikiva laentesse.
Päikese paiste ees
Hiilgava veevoole sees
Kui näkid me hulgana ujume.

Oh rõõmu, kui ilus
Vee voole siin vilus
Su tuksuva rinnala laenatab.
Õhk heljub nii mahe
All jahutav jahe –
Oh sõbrad, kudas see karastab.

Käe kärmuselt sõudes
Ja võitu veest nõudes
Veepisarad pilvini pilguvad.
Kord alla, kord üles
Siis laenete süles,
Et juuksed ja palged veest tilguvad.

Kus järved ehk jõed
Oh tõtake õed
Ja supelge suvisel ajal,
See vaimu ja keha
Võib tugevaks teha
Ja teritab tervist me rajal.

Postimees nr 97, 12. august 1891, lk 3.

Friedrich von Matthisson, Ferdinand Hartmanni maal (1794).

Lõvide võitlus

Mis rikkus naabri rahva rahu pidu?
Kas teine tahtis endal teise maja
Ehk ajas kündes pisut üle raja
Kuid nende vahel võrsus vaenu idu.
Nad läksid võitlusele julgel sammul
Ei keegi suutnud vihavaenu keelda,
Vaid tahtis venda järsku ära neelda,
Seks seisid mõlematel lõuad hammul.
Ja nende võitlus tegi hirmust kära,
Ei kumbgi tahtnud võidus järel’ anda
Ehk põgeneja põlgtust, häbi kanda
Ja neelasivad üksteist hoopis ära.
Plats oli võitlejatest jälle vaba.
Nad olid ise hoopis hukka läinud
Ja vaatajad on imestades näinud:
Maas võiduplatsil mõlemate saba.

Ainete järele Jakob Liiv.

Postimees nr 92, 15. august 1889, lk 2.

Ebatäht

L. Uhlandi järele.

Eluaeg on käsi käinud
Ebatähel veidrasti;
Tihti oleks korda läinud
Karva päält tal mõndagi;
Õnne-tähed oleks parem
Naeratanud temale,
Oleks teda tunni varem
Ilmal toonud emake.

Ta suur sõja kangelane
Oleks olnud viimati:
Julgel mehel tulevane
Suu ju paistis selgesti;
Juba oli sõja käras
Tema tõusev võidumees,
Kui tal tormi-jooksul säras
Rahu-lip just nina ees.

Ebatähe pulmad ligi,
Pruut kui roosi oksake,
Kuid sääl tegi häbi-higi
Keegi rikkam temale.
Õnne pidi saama tale
Veelgi leses emandas –
Kohe ilmus lagedale
Surnuks peetud abikaas.

Rikkaks oleks ta veel saanud,
Kaubaga Amerikast.
‘Poleks torm ta laeva a’anud
Karile veel sadamast.
Ise tabas laentel laua,
Ujus seega mäele säält –
Siisgi leidis meres haua
Libisedes kalda päält.

Kahklemata pidi taeva
Saama vaene õnnetu,
Aga veel tal tegi vaeva
Vanapagan, paraku,
Kes just tema tee pääl valvas,
Mõtles: läheb tarvis mull!
Kõrgist temal kinni salvas,
Jooksis põrgu nii kui hull.

M. Neumann.

Postimees nr 91, 24. aprill 1896, lk 2.

Vaba kunst

Laula, kellel laulu antud,
Meie luule laanessa!
Siis on ilu, siis on elu,
Kõlab igalt oksalta.

Laul ei ole ial ainult
Üksikute osada,
Välja külvatud ta seeme
Üle kõige isamaa.

Sinu hinge ihkamistest
Laula lustil lõbulla!
Armastusest heldelt hellast,
Vihast maru müraga!

Kui ei laula eluaega,
Laula noorussegi sa!
Ööpikud ka ainult hüüdvad
Kevadise ajaga.

Kui ei saa ka raamatusse
Kõik, mis kirjutanud sa;
Lase lendvad lehed tuulde,
Noorus tabab kinni ta.

Jumalaga, tuuletargad,
Sortsid, sõna sõbrad ka!
Kuju ial meid ei köida,
Vaid me kunst on luulessa.

Kallid meile kõrged vaimud,
Aga nimed hinnata;
Kallid ka hääd luuletajad,
Aga luule – vaba ta!

Ei sääl külmas kividessa,
Ega tumes templissa,
Vaid me’ tore’s tammikussa
Laulujumal asuda.

(L. Uhlandi järele G. Öis.)

Postimees nr 91, 12. august 1889, lk 2.

Herra Hääl

(Petöfi järele G. Öiis.)

Üks tusane ja totter mees
On herra Hääl,
Ehk kuldne koit küll kiirgamas
Ta nina pääl.

Kuid just seepärast tusane
On herra Hääl,
Et kuldne koit on kiirgamas
Ta nina pääl.

Süüd’ siisgi ainult üksinda
On herra Hääl,
Et kuldne koit on kiirgamas
Ta nina pääl.

Oi palju, palju õlut joob
Me herra Hääl,
Sest kiirgamas ka kuldne koit
Ta nina pääl.

Postimees nr 89, 9. august, lk 3.

Kündja ja lill

Miks juhtusin ma õnnetumal tunnil
Lill, kokku Sinuga?!
Mu ader läks. Sa pidid valjul sunnil
Nii hirmsalt surema!

Sa tõstsid õitsval, nooruslikul ilul
Veel alles mullast pääd…
Sääl tuli surm, ja külmal vilul
Ta riisus Sind, nii hääd!

Oh anna andeks, kuldne aasaehe.
– Ei saanud päästa Sind!…
Kuid mälestuseks Sinult närtsind lehe
Nüüd kandku minu rind…..

Bõrns’i mõttel J. Vau

Postimees nr 88, 23. aprill 1893, lk 2.

Metsas

Kas oled metsas käinud,
Kui sala kohiseb?
Kas argset hirve näinud,
Kui su eest põgeneb?

Kas oled metsas käinud,
Sa vara hommikul?
Ja päikse ilu näinud,
Kui tõuseb tammikul?

Kas oled aru saanud
Ta ime-värvidest
Ja kas ka aru saanud
Ta sala viisidest? –

Oh süda, kui ilm vannet
Ei pea, mis luband ta,
Arm truudust taeva annet,
Saab kurjast pruukima:

Siis hüüab metsast: “Tule,
“Siit rahu leiad sa,
“Mu vaikne kohin sulle
“Võib tröösti pakkuda!”

Moritz Horn’i järele Elli.

Postimees nr 86, 22. aprill 1894.

Karskuse sõpradele

(О. Крылов’i mõte)

Kord naaber naabrilt astjat laenuks võttis
Et selles pidukalja valmista’.
Ja rõõmsal meelel kodu poole tõttes
Ta mõtles, nüüd hääd kalja pruulida
Ma võin, sest nüüd ma olen astja leidnud
Mis selle tarbeks just kui loodud näis
Kuid mehike! Ta oli ennast petnud
Mis parata ta vaenekene võis,
Sest astjas oli viin ju ennem seisnud
Ta keetes siis ja põletades katsust
Tast viina haisu eemal tõrjuda
Kuid viimaks nägi, et ta vaev ja raskus
Kõik jäi – ja oli hoovis tuluta.
Sest astjas ei see jätnud paha nalja
Vaid rikkus ikka ära tema kalja.

***
Sest vanemad, te mõistge, saage aru
Ja hoidke lastest nagu tulukest
Te’ eemal v i i n a, ett ta juba vara
Ei võtaks hukka saata õrnakest.
Sest see, kes korra viina ohvriks langen’d
Ei seda naljalt lahti lase ta
Vaid ta on igavesti langen’d, kadun’d
Ja hukka läinud ilma armuta. –

A. T.

Postimees nr 86, 4. august 1890, lk 2.

Õhtu

Ju kustub õhtu päike,
Ju pilved punavad;
Ju tõuseb udu, kaste
Ja lilled leinavad.

Ju vaikib rõõmu helin,
Ei laula linnu hääl,
Sest kostab pilve kohin,
Välk hiilgab pilves sääl.

Kõik loodus mässab õues,
Torm – lehti pillutab, –
Mu süda tuksub põues,
Hing leinab pakites,

Oh süda, nõnda sina
Näed õhtut tulema:
Ka sinu laulu kõla
Jääb rahus hingama.

Göethe järele “mf.”

Postimees nr 86, 1. august 1889, lk 2.

Haned

Teed mööda ruttab talumees
Ta ajab hanekarja ees;
Ta tublisti neid materdab;
Siis rutemini linna saab –
Ei turupäeva tohi ta
Ju mööda lasta kasuta.
Kus kasu meeli mõlgutab
Sääl kriitik silmi pilgutab.
Ei mina küll ei laida meest,
Ja haned vast’gu selle eest,
Et ühe teekäijale
Nad kaebasivad kurjasti:
“Me õnnetumad ilma sees,
Meil sundijaks siin talumees
Ju just kui lihtsaid hanesi
Meid materdab veel koguni.
Ei seda märka rumal ta,
Et meid ta peaks auustama:
Sest meie esivanemad
Kord Rooma linna päästsivad, *)
Sääl nende auuks veel tänini
Saab pühitsetud pühasi!”
– “Mis puutub see siis teitesse?”
Nii vastab reisja nendele
“Eks meie esivanemad…”
– “Tean, tean ju jüll, mis tegid nad.
Kuid ütelge, mis kasu te
Ka ise teinud olete?”
– Kord meie esivanemad
Ju Rooma linna päästsivad!”
– “See vana laul! Mul ütelge,
Mis ise teinud olete?”
– “Me ise?” ei küll midagi”
– “Mis kasu on siis teitelt nii?
Las’ teie esivanemad
Kõik rahulisti puhkavad,
Mis tegid, auu sai nendele;
Te üksnes praeks kõlbate!”
Mu laul saaks märksa pikemaks,
Kui haned mitte ‘p vihastaks.

Krõilovi järele eestistanud T. Kuusik.

*) See oli 390 a. enne Kristust. Vaenlased (Gallialiased) võitsivad Rooma linna ära. Suurem osa Roomlasi kaitsesivad endid ja oma vara üksnes veel Kapitolias. See oli kindel koht keset linna järsu mäe otsas, müüridest ja vallidest sisse piiratud. Ühel ööl tahtsivad vaenlased ka seda kindlat kohta kätte saada. Nad ronisid üksteist alt upitades, salamahti valli pääle ja säält üle müüri. Üksgi koer ei kuulnud nende tulekut, ju see ikka nii kõpu-kõbinata sündis. Haned aga, nii pea, kui inimest müüril aimasivad, pistsivad kaagutama ja tiibu lahutama. Roomlased ärkasivad unest ja kihutasivad kutsumata külalised tagasi. Varsti jõudis ka väljast poolt abi ja linn sai päästetud.
Sest ajast saadik seadsivad Roomlased enestele “hanepüha”. Preestrid piduriietes käisivad mööda linna; ühel neist hani süles ja selle järele veeti koera noori otsas. Hani preestriga saivad rahva poolt palju suuri kingitusi ja neid võeti hõiskamisega vastu, aga vaest koera pekseti keppidega nii kaua kuni see suri. Nõnda pidasivad Roomlased endid sel puhul elajate jumalaiks ja tasusivad lastelastele, mitmest ja mitmest põlvest saadik, esivanemate hääd ja kurjad teod kätte. Meie soovime Roomlastelt koera kohta heldemat otsust, nagu me seda ka endile, (kelle esivanemad, kes teab, mis kõik ära tegivad) Taeva Taadilt loodame.
T. K.

Postimees nr 85, 29. juuli 1889, lk 3.

Eesel ja ööpik

(Krylov.)

Kord eesel nägi ööpikut
Ja ütles temale: “Et kuule, sõber, sina
Suur laulik olevat, kuis olen kuulnud mina:
Kas tõsi on see jutt?
Ma teada tahaksin – tee õige proovi,
Löö laulu mulle! – täida minu soovi!
Sääl ööpik lahke siis ka laulu alustas:
Lõi laksu, vilistas
Ja tuhat iseviisi eesli ette kandis:
Nii õrnasti vast helistas,
Vast nagu pajupillist kõla kuulda andis,
Vast nagu kõrvu pragisema pandis.
Kõik kuulasivad rõõmu sees
Siis laulikut, kes kiidab koitu, eha;
Tuuli vaikis, teised linnud häält ei julgend teha;
Maas oli kari; karjamees
See kuulatades hinge kinni hoidis;
Ta õnnest üle kees
Ja õrnalt pilku kaasa poole heitis.
Laul lõppes ära. Eesel laskis longu pää
Ja ütles: “Kõlbulik! Tõtt öelda vaja:
Sa igavust ei pääle aja!
Kuid selles leidsin vea,
Et kukke sa ei tea!
Kui tahad soovi kuulda võtta,
Siis kuke juurde laulukooli tõtta!”
Mis tegi ööpik vaene? Üles hüppas ta
Ja teise metsa sisse lendas rutuga.

***
Oh Jumal! Päästa meid ka eeslite käest Sa!

Jakob Tamm.

Postimees nr 81, 15. aprill 1893, lk 2.

Albumisse

(Vabalt Venekeelest.)

Nii, nagu haua-kivil üksikusel
Teekäija vaade seisatama jääb:
Nii võiks õnn olla ka sel lehekesel,
Kui sinu armas vaade teda näeb!

Kui aga mitme, mitme aasta pärast
Sa loed, kuis laulik oli unistan’d.
Siis mälestad, et ta sind armastan’d.
Siis mõtle: Ta on lahkun’d ilma kärast
Siin on ta oma südant hauda pann’d!

Kotsama.

Postimees nr 81, 14. aprill 1892, lk 2.

Igatsus

Selle külma oru põhjast
Välja igatseb mu meel;
Pääseks maa siit vangi ohjast,
Siis mul lusti laulaks keel.

Eemal näen ma haljaid hiisi
Luhtvat noorus läike sees;
Sinna lendaks ma, kui köisi,
Kui mul kütkeid poleks ees.

Orgu kõlab tuule voolel
Mustne Vanemuise viis;
Kuidas võib veel õrnal häälel
Heliseda ise hiis!

Kuldsed õunad puude leht’des,
Oh, neid näha ihkab silm!
Puhkend õilmed õrnas ehtes,
Mis ei surma talve külm.

Hiilgav ilu igas õies
Päikse lahke paiste all,
Ja veel õhk ses õnsas hiies,
Kuis see lilleist lõhnab tal.

Aga torni kange kohin
Keelab igatsetud teed;
Vahus laente mässav mühin
Tõotab tuua surma ööd.

Lootsik liigub laente turjal;
Kuskil pole tüürimeest,
Aga eks siis merel kurjal
Enda jõud ei aita meest?

Kellel himu hiie õisi
Noppida ta nurme päält,
See ei tohi tormi küisi
Karta, ega maru häält.

Schilleri järele vabalt A. Ollino.

Postimees nr 77, 11. juuli 1889, lk 2.

Vihma käes

Mäletad: ei olnud vihma ega äikest
Pilv sääl tõusis üles, tikkus peitma päikest.
Kodust eemal meid ta kuuse alla sundis…
Seda hirmu, rõõmu, mis sääl süda tundis!
Vihm ja päikse paiste – väljas lausa vesi –
Olime kui puuris siis me kahekesi.
Meie ümber nagu pärlid vilkusivad:
Okste vahelt alla piisad tilkusivad;
Langes sääl neid läikel palju sinu päha,
Värdli alla ka ei veerenud neid väha…
Mäletad: kuis vaikis meie naer ja nali
Siis, kui pääde kohal mürin veeres vali;
Minu ligi sina vajusid sääl jõuga…
Oh sa mõnus vihm, sa torm, et tulid kõuga.

N. A. Maikov’i järele Jakob Tamm.

Postimees nr 77, 3. aprill 1897, lk 2.

Sääsk ja karjane

Krylovi järele Pukits.

Loomi koerte hooleks andes, karjus
Magas soojal päeval põõsa varjus;
Tema juurde roomas uss, va õel,
HImukalt suus nilpsas kihvti-nõel.
Õnneks sääsk, kes ligikorral valvas,
Lendas rutem, karjust ninast salvas,
Nii et ülesärkanedes see
Tegi otsa ussi elule.
Aga enne seda veel
Oli sääsekene surma-teel:
Karjus, pääste-töös nii valusas,
Uniselt ta katki pigistas. –

Nõnda juhtub tihti elu sees:
Ütleme, et kehvaline mees
Mõnda suuremat vast suudab aidata,
Juhtub teda selleks halvama,
Et ta unest üles ärkaks,
Oma eksitusi märkaks:
Tõesti sünnib temaga,
Nagu selle sääsega.

Postimees nr 76, 9. aprill 1893, lk 2.

Pilt

Vaata: toas põleb tuli,
Tütarlapse ees
Istuvad sääl talumehed
Vaikse mõtte sees.

Sõrme abil iga sõna
Kinni pidades
Loeb ta neile, mis on kirjas,
Trüki-ridades.

Tasa, tasa kuulutavad
Mehed tütarlast,
Naestel lapsi vaigistada
Käseb mõni vast.

Naesed lapsi imetavad,
Et ei karjuks nad.
Kuna kõigest hingest
Kirja kuulavad.

Taat, kes ammugi ei tulnud
Alla ahju päält,
Teravasti vaatab –
Küll ei kuule häält.

Miks nad last nii kuulatavad?
Kas nii tark on ta?
Ei! Ta üksi terves külas
Oskab lugeda.

Pikkamisi, peatades
Iga sõna pääl
Luges vabaduse teate
Nendele ta sääl.

Meestele küll kirja mõte
Tumedaks jäi veel,
Siisgi tundvad, tundvad nemad
Koidu kuma eel.

Ja see koit! – ta tõuseb, vennad
Öö nüüd mööda läeb.
Tulev põlv vast täielikult
Päeva valgust näeb.

Pimedus küll turtsub vihas –
Tuleb päev, ei jää!…
Eks ma prohvetlikul pilgul
Tema valgust näe.

Sääl ta paistab juba palgel,
Silmas särab väes
Sellel tütarlapsukesel,
Kellel raamat käes.

Vabadus on – vennad, kuulge! –
Algus-aste veel
Mõtte valda, kus on valgus,
Vaimu valgus eel.

A. N. Maikovi järele
Jakob Tamm.

Postimees nr 76, 2. aprill 1897, lk 2.

Kuldne kuu

Kuldne kuu, kuis kõnnid sala
Läbi õhtu-pilvede;
Looja käsi sind sääl ala
Rahus saadab reisile.
Paista lahkelt väsinule
Armsa, vaikse kambrisse!
Saada rahu rõhutule,
Valgust vala südame!

Kuldne kuu, kuis kõnnid sina
Sini taevavõlvi pääl,
Kus sind Isa auuks mina
Näen armsalt paistvat sääl.
Vaatad vaikselt meie poole
Alla ööde-riigisse,
Nagu see, kel hoidja hoole
Looja pannud põuesse,

Kuldne kuu, kuis armsal valgel
Tähte-leeris läigid sa,
Rändad pühalisel palgel
Nagu troonil lõpmata.
Troosti hinge su paistes nägi,
Mis sa heitsid orusse:
Kuldse kotta sinu vägi,
Kuu, mind kutsub ülesse.

Enselini järele J. Leppik.

Postimees nr 74, 1. aprill 1892, lk 3.

Talve õhtu

Torm, see pilvil taevast sulub
Veerleb lumes välja pääl,
Vast kui hunt ta õues hulub,
Vast kui laps ta nutab sääl.
Katusel vast kahinaga
Õlgi tema raputab,
Vast kui teemees akna taga
Kärmelt, kärmelt koputab.

Meie vana majakene
See on kurb ja pime ka…
Akna ees miks, eidekene,
Kõnetuks jäid korraga?
Kas ehk maru mühamisest,
Vanakene, väsisid?
Või ehk värtna vuramisest
Une sülle uinusid?

Eidekene, meel sul mures –
Tule, joome, kus on kruus?
Kurbtus kaob joogi juures,
Rõõmulaul saab lahti suus,
Laula, kuidas mere taga
Tasa elas tihane,
Kuidas neiu, noor ja vaga,
Vett läks tooma, varane!

Torm, see pilvil taevast sulub,
Veerleb lumes välja pääl,
Vast kui hunt ta õues hulub,
Vast kui laps ta nutab sääl.
Eidekene, meel sul mures,
Tule, joome, kus on kruus?
Kurbtus kaob joogi juures,
Rõõmulaul saab lahti suus.

A. S. Puschkini järele
Jakob Tamm.

Postimees nr 72, 28. märts 1897, lk 2.

Sõjamehe poeg

Kord mesilane korjas
Mett roosi õie pealt.
Ja äkitselt sääl kuuldi
Üht ciljatavat häält:

“Oh ema! mina suren!
Mind pistis madu nõel!
Just päris veike madu
See mesilane õel!”

“Oh, ära sellepärast,
Mu laps, nii pahanda,
Sest ega see su valu
Ei või ju vahenda.

Vaid mõtle, et ka Sinul
Aeg seisab alles eel.
Kus teistel rasket valu
Toob Sinu surmav nool.”

orshanini järele vabalt H. Narusberg.

Postimees nr 70, 30. märts 1894, lk 2.

140853904