Raheli kaew

Karl Geroki järele G. E. Luiga.

Õhtu päike Haranis weereb juba madalale,
Noormees, wäsind reisiteel, istub maha hallikale:
Jakob on see põgeneja: ema kodust pidiu ta
Isa õnnistuse saatel, wenna wihal lahkuma.

Oh kuis leinab kogu meel Kananimaa rikast pinda:
Wõeras rahwas, wõeras maa toowad kartust tema rinda
Ja ta küsib karjahoidjailt: Wennad, kelle on see maa?
Kas on Nahoripoeg Laban, sõbrad, teile tuntud ka?

Ilus Rahel tuleb säält karja keskel kenamaste,
Kurjus-kepp on käes tal, kuninglik on tema aste.
Noormees tema lambaid joodab, annab talle nuttes suud:
“Õnnistust sull andku Jumal, ilus õde, armas pruut!”

Neiu silmad särawad tall’, kui õnnetähed taewast,
Wõersil leiab kodu ta, leiab rahu reisiwaewast.
Rõõmsalt kannab kuuma, külma, armastuse orjuses,
Aastad lendawad kui päewad, saak tal kaswab külluses.

Igal pool, kus taewa wõlw warjab inimeste üle,
Saadab rohket õnnistust Wägewama armu süle:
Armastus, kui kuldne ahel, tema lapsi ühendab,
Nende sõprust riigist riiki tema waim neil pühendab.

Ei sa muidu, rändaja, taewa redelit kord näinud,
Nagu Issand tõotas, on su kaasas ingel käinud.
Usu ikka, et su saatja, et su wägew karjane
Wiib sind jälle Jordanile armsa isamajasse.

Kussa Jordan kastab maad, wõid kord rõõmsalt koju minna,
Tulid äkki, kepiga, – kahes hulgas lähed sinna.
Lange põlwili ja palu, ütle alandlikul suul:
“Midagi ma wäärt ei ole, Issand, mis sa tegid mull’.

Olevik nr. 45, 7. november 1895, lk 1074

Kilwani

Arabia laulu järele P. Grünfeldt.

Gangese jõe jalda pääl
Kord kõlas rõõmus lauluhääl:
Kilwani oma ainust last
Sääl hoidis hõlmas hõrnemalt.
Laps ema õrna rinna naal
On nagu täht, mis taewa raal.
Kilwani noor, laps nagu õis –
Kes armsamat küll näha wõis!
Kes nägi neid, kuis nad nii ihkwad,
See pidas mängijateks lasteks mõlemad.

Kuid inimesele on saatus kuri,
Rõõmus muutub mureks kiireste.
Kilwani lapsukene suri,
Ta ainus, armas lapsuke.
Ta jumalad kõik appi palus,
Öö läeb, öö tuleb jälle teel,
Ja ikka otsatamas walus
Kilwani last peab hõlmas weel.
Ta oma hinge annaks ära,
Kui näeks weel lapse silmasära …

Kuid asjata on kõik ta palwe,
Ei keegi wõida surmasalwe.
Tal wiimaks tuleb mõte meele,
Ta wõtab lapse, tõttab teele;
Kui jõuab Buddha ette nii,
Ta langeb sinna põlwili.

Ja Buddhale kõik kaebab ta
Ja palub: “Buddha, halasta!
Ei palu muud ma sinu käest,
Mu laps ta päästa surma käest!”
Ja suud ta annab häegeste
See juures oma lapsele.
Sääl kõlab läbi õhuwalla
Siis kõrge Buddha otsus alla:
“Üht lotoslilli too sa mulle,
Kuid selle juures ütlen sulle:
Lill peab kandma warrella
Üht paela, mis on majasta,
Kus ühtegi weel pole surnud ära!”

Täis rõõmu maast nüüd üles kargab ema
Ja jookseb ruttu jõe kaldale …
Lill käes ja süles laps, nii tõttab tema
Nüüd onnist onni, lossist lossisse: –
Kuid igal pool ju küsimise pääle
“Kas on siin majas surnud kedagi?”
Ta kuuleb ikka ainsa, aisa hääle:
“Kes loeb neid? Siin surnud paljugi!”

Meelt äraheites taipab nüüd Kilwani
Ja jälle sammub Buddha ette ta,
Auukartuses sääl kumardab ta maani,
“Oh wägew Waim!” ta hüüab waluga,
“Miks naljatad, kui ema süda walus,
Ei surnut puudu ainumasgi talus?!

Ja jälle kõlab läbi õhuwalla
Nii mahedaste Buddha otsus alla:
“Ma olen wastanud, miks nutad, naine,
See saatus i g a l inimesel seisab eel.
Ei tagasi wõi sinu last ma anda,
Su kohus on kõik kannatlikult kanda!”
Ja Buddha jalge ette paneb maha
Kilwani lapse ning ei karta taha.

Olevik nr. 43, 26. oktoober 1892, lk 886

Soowid

Lermontowi järele J. Kalkun.

Awage mull’ raudsed uksed,
Andke walgust wangile,
Neiu, kellel mustad juuksed
Ratsu, must ja tuline!
Ratsu seljas andke woli
Lagendikul ajada.
Woli, woli, andke woli,
Ei ma muust siis enam hooli,
Ei siis õnne nõua ma.

Andke mull’ üks weike wene,
Wene weike – iluta,
Juurde weel hall purjekene
Harjund hästi tormiga.
Siis ma sõidaks sügawustel,
Liugleks lainte lainetel,
Mängiks mere möllutustel,
Metsikutel kurjustustel
Paindumatul kangusel.

Andke mull’ üks kuldne talu
Kuldse rohuaia sees,
Selle juures metsa salu –
Hõbe koski kohades.
Kosk mind kastaks metsa wilul
Pärlihelgil piiskadel.
Kuldses talus, metsa wilul,
Seal ma lõbutseksin ilul,
Uinuks elu sügisel.

Olevik nr. 42, 19. oktoober 1899, lk 971

Haud

Aleksei Koltsowi laul.

Kelle haud on see,
Üksik waikne haud?
Wärskel kalmu künkal
Seisab raagus rist;
Ümberringi kauge
Lage rohu laan ….
Kes siin jättis elu,
Leidis ranna siin?
On siin Tatarlane
Öösel pimedal
Kuriteo teind?
On ta meelemässus
Tukswa Wene were
Ära walanud?
Wõi on neiu noori,
Niidult tulija,
Oma kallikesta,
Kesse noorelt närtsis,
Nutnud walusalt?
On ta tema matnud
Waba taewa alla
Laane lahusse
Lillekeste hõlma?
Tuule maru mässab,
Hulub haua pääl!
Kuiwand rohu kõrsi
Puhub mööda laant
Haualt mööda ta ….
Äratada tahab
Hauas uinujat: –
Aga ei ta iial
Seda lagendikku,
Seda hauarinda
Suuda ärata!

G. E. L. tõlge.

Olevik nr. 42, 19. oktoober 1892, lk 867

Wiimane palwe

Saksa keelest (Düna Zeitungist) C. Hermanni järele
B. Weber.

Suud tahan anda, armsam, sul
Ma wiimast korda weel,
Et lahkumise tunnil mul
Nii kurb ei oleks meel.

Kätt surudes sa tröösti mind,
Sest jääd’walt lahkun ma:
Ei ial isamaad ja sind
Ma waene näha saa!

Olevik nr. 42, 17. oktoober 1895, lk 996

Emale

Petöfi järele Jaan Parw.

Ema, ema, waene ema,
Kõige armsam emake!
Elu ega eilm ei saada
Troosti sõna sinule.

Noa kombel lasksid laewast
Lootustuwi lahti sa;
Kas ei õitoksal juba
Tagasi ei tule ta?

Ei su wiimne soowimine
Täide lähe ialgi,
Ei su poja silmawesi
Niisuta su palgesi –

Niisuta su surnud nägu
Wiimse soojendusega –
Armukese haua pääle
Silmad k u i w a k s nutnud ta!

Olevik nr. 41, 14. oktoober 1891, lk 837

Mesilane

Lessingi järele M. Neumann.

Kui ennemuistsel kuldsel ajal
Hääl meelel lillepõllu rajal
Kord armujumal jalutas,
Siis nõelas walusaste teda
Üks weike mesilane, keda
Ta leidis lillel magamas.

See piste läbi weike jumal,
Kes ennegi ei olnud rumal,
Sai kawalamaks otsata:
Ta lillepõesa warjul walwas
Ja kohe igat neidu salwas,
Kes tuli lilli noppima.

Olevik nr. 40, 5. oktoober 1892, lk 826

Rohulaane pilt

Ernst Zieli järele B. Weber.

Kaukasuse lagendikul,
Kus Kubani lainte käik
Metsik, kohaw kiirel woolul,
Wiibib täiskuu selge läik.

Kõrbe öö kui päew walge,
Nõidusliku iluga,
Wihisedes weerwad lained,
Kaetud walge wahuga.

Puuta rohulagendikul
Asub sume suine öö,
Pühalikult hõbehiilgel
Särab taewas tähte wöö.

Kuula! elu ilmub kaldal:
Wahitorni tõtates
Ronib onnist tulles kasak,
Kuna kõrbe waikuses.

Säält Tscherkessiast, weriwaenlast
Hiilab pilgul terawal,
Kes Kubani maade taga
Wõitleb priius’ lipu all.

Sõda, surm tal meeles mõlgub –
Süda raskeks muutub sääl:
Kaugelt, kaugelt – kus stanitsa*
Kostab kõrja-pilli hääl.

Õhus mahe, kurblik helin
Ilmub kaebelauluna,
Rohulaane hädad, walud
Kõlawad ta häälessa:

Et nii suur ja wägew loodus,
Wõimus wältaw järgeste,
Ning ta süles inimene
Kaduw tolmuterake. –

Ja need wiisid kaja saatel
Sõudwad tõega meresse –
Näe! sääl Kaukasuse harjad
Koowad taewa sinasse.

* Stanitsa – asundus, küla.

Olevik nr. 40, 1. oktoober 1896, lk 920, 921

Põlew armastus

Inglise lauliku Robert Burnsi laul. Saksakeelesest tõlkest A. Grenzstein.

Oh külmetaksid kõrgel mäel
Sa särgi wäel, sa särgi wäel,
Ma oma hõlma wõtaks sind,
Kus soe rind, kus soe rind.

Kui tormaks tuulel tuhinal
Su ligidal, su ligidal,
Sa leiaks warju waiksema,
Mu rinnalla, mu rinnalla.

Saaks elukohaks kõrbe ma,
Nii koleda, nii koleda,
Kuid su’ga oleks kole hiis
Mul paradiis, mul paradiis.

Kui leiaksin kord krooni ma
Ja sinu ka, ja sinu ka;
Siis kalliskiwiks oleks sa
Mu kroonilla, mu kroonilla.

Olevik nr. 40, 1. oktoober 1890, lk 980

Ema palwe lapse eest

Stolle järele W. G.

Üks puhtam hääl, mis helgib ilmale
Ja kuldsem kiir, mis tungib taewasse,
Üks kaunim lilleke, mis õitsemas
Ja püha tuli hinges sügawas
On leida sääl, kus wagalt südamest
On ema palwetamas lapse eest.

Siin nutetakse palju pisaraid:
Me elu sünnitab neid kibedaid;
Ja pühad tihti on need pisarad,
Kuid kõige pühamad nad woolawad
Küll armastawa ema silmadest,
Kes palub oma armsa lapse eest.

Kus näete seda weikest hurtsikut
Sääl küünlatulest waewalt walgusatud,
Ta on nii pime, must ja kolegi,
Kuid pühakoda on ta ometi,
Jah, pühamgi weel pühakodadest:
Sääl palwetab üks ema lapse eest.

Oh ütelge, mis on küll kõrgemal
Siin ilma pääl ja enam trööstiwad!
See teadus tõstab hinge ülesse,
Ju inglitiiwul wiib meid taewasse.
Ka inglid waatwad taewa kõrguselt,
Kui ema palwetamas lapse eest.

Olevik nr. 39, 24. september 1896, lk 896

Puri

Lermantowi “Парусь.”
A. Grenzsteini tõlge.

Üks puri paistab merepinnal
Ja ujub meres ududes …
Mis otsib kaugel laine rinnal?
Miks kodurannast radunes?

Ei tuul tal mastis rahu hüia,
Ei laine rauge rahule …
Oh häda! Ei ta õnne püia
Ja ei ka õnnest põgene!

Ta jalgel heljub wete-ema
Ja kõrgel hiilgab päikene;
Kuid puri – maru soowib tema,
Kui saadaks maru rahule!

Olevik nr. 38, 23. september 1891, lk 778, 779

Mu arm ….

Robert Burns’i järele G. E. Luiga.

Mu arm on õilme roosipuus
Mis õitseb lehekuul,
Ja iga sõna tema suus
On ime magus luul.

Kuis ilus oled sa mu eel,
Nii hell on arm mu sees,
Ma armastan sind, kuni weel
On merepõhi wees.

Kui kaljud kokku sulawad,
Kui kuiwab merepind,
Kui kuu ja päike kustuwad –
Hing seni ihkab sind.

Nüüd üürikeseks lahkun ma,
Siis tulen usinast’,
Ei kümmetuhat wersta ka
Mind keela tulemast!

Olevik nr. 38, 21. september 1892, lk 785

Jõe kaldal

Goethe järele J. Parw.

Et woolage, mu lahked laulud,
Siit unustuse meresse!
Ei enam teie kõla kuule
Nüüd ükski noormees, neiuke.

Te kiitsite mu kuldast ainult,
Kes naerdes murdis truuduse
Teid pildusin kui wette mina,
Sest weega kaasa woolage!

Olevik nr. 38, 20. september 1893, lk 797

Weike Wenemaa rahwalaul

Ü. p. G. E. Luiga.

Üks tapuwäät aiassa üksinda
Kaswab maas madalas,
Neiuke nooruke waluga
Kibedast’ nuttemas.

Oh Jumal, haljendaw, õitsew, miks
Kõrgel’ ei kerki sa?
Oh armas nooruke neiu, miks
Kaebad nii kibedast sa?

Kas humalas üles wõib kaswada,
Kuna ei ingegi all!
Kas neiu silm rõõmus wõib saärada,
Puudub ta kajakas tal?

Olevik nr. 38, 17. september 1890, lk 940

Kuldsed tähed

Kuldsed tähed hellalt hiilgasid,
Õiedega juttu ajasid;
Õrnad õied kuuldes naersiwad,
Õie lehed tasa liikusid.

Õrnad õied juttu tuulele
Pajatasid jälle lahkeste, –
Tuuled kandsid jutu laiali,
Kuulutasid maa ja merele.

Maa ja meri kaunil kewadel,
Metsa kohal mere mühadel
Tähte juttu rääk’sid minule,
Äratasid rinna armule.

Nüüd, kui päewad ala pilwesid,
Ööd ju külmad, pimed, udused –
Saadan armu jutud ülesse
Tähtedele jälle tagase.

Konstantin Fofanowi järele –R.–

Olevik nr. 37, 16. september 1891, lk 757

Sõja ajal

Внимая ужасам войны.

Nekrassowi järele G. E. Luiga.

Kui kuulen igal hommikul
Ma uusi ohwrud sõja kärast:
Ei naist, ei sõpra hale mul,
Ei kahju kangelase pärast:
Ah, naene teab end trööstida,
Ka parem sõber unub ruttu,
Kuid ühte hinge tean ma,
Kes ial ei suuda jätta nuttu.
Kesk meie püüdeid tühjemaid,
Kus pettus, walskus õitseb ilmas,
Weel tõeste püha pisaraid
Ma olen näinud ühe silmas.
Need waese ema pisarad,
Mis lapse järel woolawad,
Kes were wäljal leidnud haua.
Ei kustu need, kui ialgi
Ka oma kurtud oksasi
Ei leinapaju tõsta jõua.

Olevik nr. 37, 16. september 1891, lk 756

Ehituse plaanid

H. Ibseni järele G. E. Luiga.

Mäletan weel, kui oleks see täna just,
Et lehes ma nägin mu esimest luuletust;
Ma pingi pääl ikka ja mõelsin ju nägin und,
Ma mõelsin ja plaanisid tegin – oh õnnelik tund!

Ma ehitan lossi, küll tore peab saama see,
Kaks tiiwa, üks suur ja teine neist weikene:
Suur koduks saab suurele luule waimule,
Ja weike weiksele kenale neiule.

Küll ilus ja tore plaan oli mu waimu ees,
Kuid kahju, et hiljem sääl segadust leidku sees,
Sest meister sai mõistlikuks, loss aga hulluks jäi:
Suur tiiw liig weikene, weike weel lapitud sai!

Olevik nr. 37, 14. september 1892, lk 764

Kuldne lind

Prantsuse lauliku Nicolas Martini laul.
B. Weber.

Kord õitserikkal lehekuul
Lind laulis rõõmsalt toomepuul.

Ta tiivul helkis kiirgaw loit
Kui tuleleek, mis kumaw koit.

Küll puhtalt, armsalt laulis ta!
Ning ühes hõiskas temaga.

Tal wõidurõõmsalt kõlas wiis,
Mu rinda lootus täitis siis.

Oh nooruspõlw, sa kuldne lind,
Kuis taga igatsen ma sind!

Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922

Geibeli laulud

Jaan Parwe ümber pannud.

Mu süda on kui pome öö,
Kui puude mühin metsas;
Kuu tõuseb üles pilwe alt
Nii hiilgawalt,
Ja waata, mets on waik ja mühin otsas.
See kuu sa oled, armuke;
Oh, saada silmaläiki
Üks ainus kord mu pääle ka.
Täis rahu sa,
Mu tuksuw süda rinnas ka jääks waiki.

 Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922

Geibeli laulud

Jaan Parwe ümber pannud.

Sa niiske suwe-õhtu,
Kui armas mulle sa!
Weel taewast katwad pilwed
Ei tähti näha ka.

Kui piiga pehme musu
Nii soe ja õrn on õhk;
Alt orust tõuseb üles,
Nii magus lille lehk.

Ma tahaks laulu luua,
Mis selle sarnane;
Kust telda sarnast kõla,
Mis tume, õrnake?

Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922

Ei lained

Ei lained sellest seletust wõi anda,
Mis warjawad nad märjas woogudes,
Nii ainult näost ei wõi ära tunda,
Mis inimesel liigub mõtetes.

Torm mässab, tõstab laineid wastu taewast,
Ja põhjas siisgi wesi wagune;
Nii wõib ka süda walutada waewast,
Kui nägu paistab rõõmus, naerune.

Kui mere põhja pilkust wõiks saata,
Ei pärlid sääl, waid surma näeksime;
Wõiks waenlasele südamesse waata:
Ehk armastust sääl näha saaksime!

Poola keelest N.

Olevik nr. 36, 9. september 1891, lk 739

1 2 3 13