P. Friedheimi saksakeelne laul K. E. Sööti tõlkes.
Oh jätke sõbrad, üksinda
Mind oma valuga:
Mu süda jätke puutmata
Ja kurbdus nõudmata.
Sääl selget silma, oh kui truud! —
Mind siisgi petsivad;
Üks sõna kindel, siisgi tal
On järel pisarad.
Kõik möödas, väljas puhub tuul,
Mu tali algand ka.
Mu süda ütlemata kurb —
Ta jätke puutmata.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 47, 22. november 1895, lk 371.
(Lermontov’i järele.)
Üks pilvekene kalju rinnal
Jäi pilguks ajaks puhkama,
Ja varsi puhta taeva pinnal
Säält vara teele tõttas ta.
Kuid kalju näo kortsudesse
Üks niiske jälg jään’d järele,
Ta vajun’d raske mõtetesse,
Ja nutab kõrbes tasaste.
H. Käger.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 46, 16. november 1899, lk 365.
L. G. Tschemisov’i järele.
Veel tamme ladvas lahedal,
Kuis seisis viimsel värinal
Üks lehekene oksal sääl, —
Ta ümber hulvas maru hääl.
Ta kuulas tormi hulumist
Ja aimas surma tulemist,—
Nii iga minut ootuses
Ta viimses hirmus värises.
Ja selle mure, müra sees,
Veel minevik talk mõlkus ees,
Veel seisis meeles ilus mai,
Kus elu talle antud sai.
Kui selge sinitaeva all,
Veel hingas pungas puhkeval,
Ja pärast, täies õitse ias,
Ta seisis torelt teiste seas.
Kus kasesaluga ta koos
Siis tasa vaikses tuulehoos
Sääl öösel sala kohinas
Veel oma mõtteid vahetas.
Nii unistades kaua veel
Tal minevikus mõlkus meel.
Siis kuuldi vilistamas tuult
Ja — lehekene langes puult.
H. Käger.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 45, 9. november 1899, lk 359.
Krõilovi järele A. T õ e l e i d.
“Mis mühin, kohin siin! Mis kole kõrval!”
Nii vihma sõimas kivi põllu sõrval:
“Ja kõik, eks vaata, rõõmu tundvad temast!
Nad nagu kallist kaimu kaua ootsid.
Mis hääd nad õige märjast mehest lootsid?
Ta paaril tunnil lõppis sahisemast.
Oh võtaks ilm ka mind kord tähel’ panna:
Ju mitu põlve siin ma vaikselt seisan;
Ma rahul, kuhu soovid, viska, kanna;
Kuid tõsist tänu hirmus vähe leian.
Ei kaebdus tõeste ole tühine,
Et ilmas õiglus hoopis väetike!”
— “Suu kinni!” ütles tale ussike:
“See loik siin, kui küll vähe aega sadas:
Vaat’, peletatud siisgi põud,
Ju viljaväljal tõine jõud,
Ja põllumehel kindlam lootussõud;
Ent sinuga on põld ja rahvas hädas.”
***
“Ma teen’sin kümneid aastaid!” kiitleb mõnigi;
Kuid, nagu kivist siin, ei kasu kübetki. —
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 45, 8. november 1895, lk 357.
(Ivan Turgenjev’i järele.)
Kui pidin sinust lahkuma —
Ei taha salata,
Et sind siis armastasin ma
Nii kuumalt, otsata.
Kuid nüüd, — ei rõõmu vähemat,
Nii visalt vaikin ma,
Su pilku kurba, sügavat
Ei mõista taha ka.
Ja aina räägid ikka mull’
Me’ armsast kodumaast,
Kuid kõik see õnn — oh Jumal küll! —
Nii võõraks jään’d ma t’ast.
Ma palju päevi pärast näind,
Ja palju raskusi, —
Hulk õnnesi ka meelest läind,
Ja tühje kurbtusi.
R. Hansson.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 44, 3. november 1898, lk 205.
(H. Heine järel.)
Üks pehme kevadine öö
On lilled tuppest toonud,
Ja laulurikka kirju vöö
Mull armus taevas koonud.
Kes aga kõigest lilledest
Mul südant siin saab köitma,
Kes kõigest laululindudest
Mind lille paelust võitma?
K.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 44, 2. detsember 1878, lk 1.
R. Schweitzeri järele M. Kampmann.
“Mis on elu, isa?” — “”Võitlus, laps, on ta
Milles mõõgad murd’vad, kilbid kärisevad,
Milles südikamad tihti värisevad,
Milles selgem silm ei päikest seleta.””
“Mis on surm, mu isa?” — “”Rahu, laps, on ta;
Kui on möödas tapeluste kole kisa,
Oma ingli saadab alla taeva Isa
Ütlema, et võitlemisest vaba Sa.””
“Las’ mind surra, isa. Hirm mul on
Seista keset vihasemaid vaenumehi!”
“”Laps, Su pääd ei muidu taevas ehi
Eluvõitlusväljal saadud auukroon.
“”Ehk on kihvtine küll vaenumehe nool,
Nõdru kaitseb taevas langemise ajal,
Inglid saadavad sind järsul elurajal,
Armas laps, ja Jumal ise igal pool!
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 43, 25. oktoober 1895, lk 341.
(Lermantovi järele.)
Mind sagest teised sõimasivad
Ja valjult mu pääl’ vaatsivad,
Et andsin tihti andeks seda,
Mis poleks andeks annud nad.
Ka saatus võttis sagedaste
Mind karmil kombel karista:
Mu rinnast õrnem tundmus kadus,
Ei andeks andmust tunnud ma.
Nüüd uuest’ rahva sekka tulin
Ma külma, vilu mõttega;
Kuid igal pool mind vastu võeti
Nüüd lahke, rõõmsa palgega!
H. Käger.
Ajalehe Sakala Kaasanne Sakala Lisaleht nr 41, 12. oktoober 1899, lk 326-327.
Lermantovi järele.
Ei mitte sind ma igatse nii taga,
Su ilu, hiilgust ma ei armasta,
Vaid mineviku mälestusi aga
Ja kadun’d noorust sinus näen veel ma.
Kui vahest vaatan ma su sinisilma,
Nii igatseva pika pilguga, —
Siis lendvad mõtted mineviku ilma
Mu südamega juttu ajama.
Mul näha säält mu noorus’ põlve päevad,
Su näo joontes teisi otsin ma,
Su huuldes — silmad teisi huuli näevad,
Su silmis teisi silmi tunnen ma.
H. Käger.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 40, 5. oktoober 1899, lk 316.
Ferd. Avenariuse järele K. E. Sööt.
Rända, pilvekene, rända
Üle mere ja maa;
Minagi rändanud palju,
Rändanud rõõmuga.
Ära ma rändanud olen
Õnne ja mure ka:
Rända, pilvekene, rända
Üle mere ja maa!
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 38, 18. september 1896, lk 197.
(Fr. von Schiller’i järele.)
Ta kõndis koha katuksella
Ja vaatas Samoselle alla,
Mis tema valitsuse all.
“See saar on ammugi mo väes,
Õnn tõeste on minul käes!”
Ta kiitis võeral kuningal.
“Sull jumalad on armu näitnud,
So alamateks endal heitnud,
Kes enne sinu sarnased.
Ent elab üks — võib kättemaksa;
Ei õnnelikuks kiita jaksa
Ma sind, kui valv’mas vaenlased.”
Veel alles rääkis külaline,
Kui Miletist üks sõaline
Tõi sõnumiku ülemale:
“Nüüd isand, ohvri leegid loitku
Ja võidusõnum varmalt leidku
Sind piduliku pärja alt.
“So vaenlast oda surma sundis,
Siis Polydor mull käsku andis,
Sull tuua võidusõnumeid.”
Ja mõlemate ehmatuseks
Ta näitab varmalt võidutäheks
Üht tuttavat ja verist pääd.
Järsk jälestus seal võerast täidab,
Ta pilkus mure ennast peidab:
“Oh ära õnne usalda!
Veel sõudvad laened laenetella,
Kui pea laiali ei pilla
Neid maru, — õnne hävita!”
Ta öeldud sai seda vaevalt,
Kui võidu-kisa mitmelt laevalt
Tal kostis kõrvu sadamast.
Vaat’, kalli kodumaale, randa —
Et võerast vara varjul’ kanda —
Nüüd lendvad laevad ladusast.
Küll kõrge võeras imeteleb:
“Sull täna õnn veel naerateleb,
Ent karda tema kadumist!
Jo ranna ligi laevahulgad,
Kust Kreta suured sõasalgad
Sull ähvardavad tasumist.”
Ja enne veel, kui lausel lõppu,
On lehvitamas mitu lippu,
Ja tuhat heali hüüdvad: “Võit!
Torm tuiskas vaenlast üle mere,
Ei vaenu-vanker enam veere,
Jo möödas, lõpnud sõa-sõit.”
See võit teeb võeral kartust, hirmu.
“Tõest, saatus sulle annab armu;
Ma siiski värisen so eest.
Kui jumalad sind kaitsevad! —
Ei tegemata rõõmupäevad
Ent lase leida ilma seest.
“Ka mull läks elu ilusaste,
Sest taeva armu koidu-kaste
Mo valitsust viis õitsele.
Seal kautasin kalli vara;
Mo ainus poeg — ta suri ära.
Ma maksin võla õnnele.
“Kui tahad ärapöörda häda,
Siis jumalatelt palu seda,
Et paariks õnn end valuga.
Ei mina õntsat otsa näinud,
Kus jumalad on võersil käinud
Ja külvand õnne kuhjaga.
“Kui jumalad ei seda anna,
Siis sõbra sõnu meeles kanna
Ja kuku ise kahjusse.
Mis kõige enam sinu süda
Võib kalliks kiita, võta seda
Ja viska varmalt meresse.”
Siis pajateleb pelgval meelel
Tal tõine: “Kõigest mis siin saarel
See sõrmus kallim vara küll.
Ma viskan vete-vainudele
Ta ohvriks, viha-jumalaile;
Ehk andekstavad õnne mull.”
Kui hommikulla pilve piirelt
Jo paistis päike, sammus kiirelt
Seal kuningale kalamees:
“Vaat’, võrkudega t’na sala
Ma püüdsin selle suure kala;
Sull toon, mis leidsin mere-vees.”
Kui kokk sai kala puhastanud,
Ta ruttab, ära ehmatanud
Ja hüüab rõõmsa pilguga:
“So sõrmust, isand, mina leidsin,
Ta kala kõhust välja võtsin;
Sull õitseb õnn tõest piirita!”
Seal hirmul ütleb külaline:
Ma koju lähän, õnneline,
Mo sõber ei või olla sa.
Sull hukatust toob kade jumal,
Ma ruttan, peastan elu omal.” —
Ja kiirelt läks ta laevaga.
— x —
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 37, 19. september 1881, lk 1.
A. S. Puschkin’i järele.
Asjata üks and mull’ antud:
Elu, miks mull’ antud sa?
Ehk miks sala saatus pantud
Kurjalt sind siis kiusama?
Kes mind vaenulisel võimul
Põrmust põuest ilma tõi,
Hinge täitis ime aimul
Kahtlustusi rinda lõi?…
Eesmärki mul ees ei sära:
Tühja täis mu meel ja rind,
Ainult igav elu kära,
Kurvastusel koormab mind.
H. Käger.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 37, 14. september 1899, lk 291.
Tõlkinud M. Kampmann.
Kes minu sugu ilma tõivad,
Ei vürstid, krahvid polnud need,
Kuid siisgi uhked olla võivad,
Et puudusid neil orjased,
Et nende truudes rindes lõivad
Liht talurahva südamed.
Mu isa, sinna sündis tema,
Kus kohad kõhnad, tühjad ees,
Kus loodus kare võõrasema,
Kus rahvas viletsuse sees
Peab põlvest põlve rübelema:
On lihtne Eesti talumees.
Jäi hälli vaeseks lapseks maha,
Tal kasvas kõikumata laad,
Ei sallin’d tema silmad paha,
Vaid õigusele nõudis maad,
Ta teed ei tasandanud raha,
Vaid ise raius elura’ad.
Ei pärandust mul kokku kannud,
Kuid kindel, julge oli meel,
Ta mulle tööks on jõudu annud
Ja vaimu karastas ka veel,
Nii karastas, et miskiks pannud
Ma puudust pole eluteel.
Läks aastaid hulk, ta rahu leidnud,
Haud ootab mind niisamuti,
Kuid oma auu me’ varjul peitnud
Ka keset elutormisi,
Ei oma talusugu heitnud
Me häbi sisse iialgi.
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 35, 28. august 1896, lk 173-174.
(A. S. Puschkini järele.)
Ju otsas kõik mu igatsused
Ja kujutused kuldsemad!
Veel ainult valu, kannatused,
Mu tühja südant täidavad.
Mu elutormi tuulte saatel
On närtsinud mu noorus’ pärg!
Ma elan kurvalt ainsal aatel:
Mill’ jõuab kätte viimne järg?
Ma nagu üksik lehekene
Puu oksal kurvalt kõikumas,
Kust kadund viimne ehekene,
Kui tali kätte tulemas.
H. Käger.
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 35, 8. september 1899, lk 283.
Heine järele J a k o b J ä n e s.
Ma metsas kõnnin ja nutan,
Vint laulab puu oksa pääl;
“Mis üle sul, sõber, see kurbdus!”
Nii peenelt küsib ta sääl.
Hää linnuke, pääsukesed
Vast seda sull’ ütlevad!
Mu armsama aknal neil pesad,
Sääl tihti istuvad nad.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 34, 21. august 1896, lk 165,
H. Büttner’i järele.
Üksikud mägede ladvad,
Üksik ka meri, nii lai!…
Maailma loomisest mõtteid
Tuul üle säält hõljudes tõi.
Nad mõlemad päratu kaugel
Ja suured nii lõpmata,
Ja just, nagu valitsev saatus
Nad kalgid ja armuta!
Ei koha sääl haljemad metsad,
Ei kuulu sääl laulmise häält,
Ei ial, kui kevade kinki,
Näe lehkavat lille sa säält.
Ei asu sääl soojemad soovid,
Ei õnnestav mõtete lend —
Kuid avamas kohutav-võimsalt
Kurbmeelsuse väravad end.
***
Läeb läbi halja metsa
Õrn unenägu ööl,
See tasa kõigub, kohab,
Täis iludust ta veel.
Ja kõrge taeva võlvi
Nii särab tähte ra’ast;
Mul on, kui räägiks nemad
Küll igavest a’ast.
R. Hansson.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 30, 24. juuli 1897, lk 198-199.
Ma mõistan:
Venekeelt kui vett,
Saksakeelt kui savi,
Poolakeelt kui pori,
Lätikeelt kui lämu;
Aga ikka —
Armas maakeel, aita!
Ainete järele — ch.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 29, 17. juuli 1896, lk 127.
(Lermantovi järele.)
I.
Maga, pojuke, mu armas,
Häiju, häiju sa.
Kuu nii vaikselt hiilgab taevas,
Kiiku paistab ta.
Hakkan vestma muinas-lugu,
Laulu laulema;
Maga aga, suigu, uinu,
Häiju, häiju sa.
II.
Mööda kiva Teerek voolab,
Laeneid laksutab;
Kuri Tschetschen kaldab roomab,
Mõõka teritab;
Kuid su isa — vana soldat,
Sõjas harjun’d ta;
Maga, kallis, rahul, õrnalt,
Häiju, häiju sa.
III.
Näed kord ise — jõudvad ajad —
Võitlus’ väljasi;
Julgelt sadulasse hüppad,
Haarad püssigi.
Sõtta sadula sull’ õmblen
Uhkelt siidiga…
Maga, maimuke, nüüd laulan
Häiju, häiju sa.
IV.
Saab s’sut kehast kangelane,
Kasak hingega.
Tulen sind veel saatemaie —
Häigad käega…
Oh kui palju sellel öösel
Sala nuttan ma!…
Maga magusast’, mu ingel,
Häiju, häiju sa.
V.
Hakkan ahastades oot’ma,
Kurvalt kurtema;
Hakkan päeval palvetama,
Öösel ohkama;
Hakkan mõtlema, et tuska
Teeb sull’ võõras maa.
Maga mureta nüüd, puhka’
Häiju, häija sa.
VI.
Annan sulle teele kaasa
Püha pildi ma,
Mis, kui hakkad palvetama,
Enda ette sea;
Ja kui tõttad taplusele —
Emat mäleta…
Maga, ilus pojukene,
Häiju, häiju sa. —
R. Hansson.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 28, 10. juuli 1897, lk 189-190.
(Heine järele).
Ära karda, et ma armu
Tunnistan maailmale,
Kui mul huuled sinu ilust
Voolavad kui lätteke.
Nii kui lille metsa peidus,
Magab vaikselt varju all
Kõik see põlev sala asi,
Mis mul põues lõkeval.
Lõhnab välja tule-kibe,
Roosist — ära karda sa.
See maailm ei usu lõkkeid:
Saab neid luuleks pidama.
K.
Ferd. Freiligrathi järele K.
Oh armasta, kui kaua võid, oh armasta, kui kaua saad!
Küll tuleb tund, küll tuleb tund, kus kalmukünkal kurvastad!
Ja selle eest sa kanna hoolt, et arm sul põleb südames,
Nii kaua kui üks kallis hing, sull ohverdab end truuduses.
Ja kes sul südant lahti teind, oh tee sel, mis sa jõuad, heaks!
Sa rõõmusta tad iga pilk, ei ta su pärast nutma peaks.
Ka oma suud sa valitse — pea pääseb sõna õigelt teelt!
Oh Jumal, see polnud kurjaste — kuid teine läeb ja peksab keelt.
Oh armasta, kui kaua võid, oh armasta, kui kaua saad!
Küll tuleb tund, küll tuleb tund, kus kalmu künkal kurvastad!
Siis langed sinna põlvili ja peidad silmad rutuste
— Ei näe nad kallist ialgi — sääl pika, niiske rohusse.
Ja hüüad: “Vaata kõrgelt sa, su haual nutan pisaraid!
Oh anna andeks, unusta, et minult palju kurbdust said!
Kui ta ei kuule, ei sind näe, ehk sa küll palud alati,
Ei ütle ialgi ta suu: Sull andsin andeks ammugi!
Sull andeks andis ta, kuid silmavett on liiaste
Ta sinu pärast valanud, jäe vait — ta läinud rahusse!
Sest armasta, kui kaua võid, sest armasta, kui kaua saad!
Küll tuleb tund, küll tuleb tund, kus kalmu künkal kurvastad!
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 27, 5. juuli 1895, lk 212.
H. von F a l l e r s l e b e n i järele — J. L e p p i k.
Kuis võin sind unustada!
Ma tean, mis mulle sa;
Kui ilm su häädust, armu
On unustanud ka.
Ma laulan, hüüan lõpmata:
Mu mõrsja on mu isamaa!
Kuis võin sind unustada!
Sa meeles alati;
Ma s’uga ühendatud
Nii rõõmus, rõhkesgi,
Ma tahan su eest võidelda,
Kui ial tarvis, surra ka.
Kuis võin sind unustada!
Ma tean, mis mulle sa;
Nii kaua kui veel elu
Ja armu maitsen ma,
Ma ikka ihkan ilma sees,
Et oleks väärt su armu ees.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 27, 3. juuli 1896, lk 109.
(Strodtmanni järele.)
Kui sinu arm kord kustub,
Mu hing, mis teed siis sa?
Kui armu päev lääb looja —
Võid unes unista?…
Võid unistada, näha
Und iga öösega,
Ja armu surnu haual
Võid vahti pidada?
Elly Weltmann.
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 26, 26. juuni 1897, lk 182.
Greeka keelest: Homo Quidam, — ek.
Anakreon.
(?1550—475)
Anakreoni tuleb vanaaja kõige kuulsamate laulikute hulka arvata. Kus iganes rõõm ja list aset oli, sääl helisesivad ka Teose linna mehe ilusamad laulud, mida osavad lauljad kandle kaasmängul pidu võõrastele ette kandsivad.
Anakreoni kodumaa oli Joonia maakond Väike-Aasias, ja nimelt, Teose linn. Ta elas kuulsa Persia kuninga Cyruse valitsuse ajal, ja kui viimane Väike-Aasia oma sõjaplatsiks oli valinud, siis põgenes Anakreon, sel ajal veel poisikene, ühes oma vanematega Thraciasse, Abdera linna, säält aga Samose saarele, kus ta selleaegse kuulsama tyrannuse, Polykratese juures lahkelt vastuvõtmist leidis. Siin algas ta laulikuna oma tegevust ja leidis kõigilt poolt auu ja lugupidamist. Pärast Polykratese surma läks ta Hipparchuse kutse pääle Athena linna, kus ta väga lühikese aja elas. Arvatavalt läks ta Athenast oma kodumaale, pidi aga uue sõja alguses jälle Abdreasse põgenema, kus ta ka 85-mal eluaastal suri. Kui suurt lugu Anakreoni kaaskodanikud ja terve Greeka maa temast pidasid, tunnistab see, et esimesed ühe raha tema kujuga lasksivad lüüa, kuna athenlased mälestussamba tema auuks üles säädsivad.
Anakreoni laulude hulk, mis meie ajani on ulatanud, on 60-ne ümber. Uuema aja keeleteaduse kriitik aga ei tunnista neid kõiki tema omaks, vaid hiljema aja laulikute töödeks, ehk nad küll niihästi vaimu, kui ka iluduse poolest ühesugused on.
Ümberpaneku juures tarvitasin ma kahte mõõtu — trohhaeust ja jambust —, kuna riim tükis välja jäi, sest et see asjata tööd oleks raskendanud ja seda ka alguskirjas ei ole.
Ümberpaneja.
I.
Kandlele
Ma laulaks’ Atreus’ pojast,
Kadmuse tegudest,
Kuid minu kandle keeled
Mull’ laulvad Erosest.
Ma vahetasin kandle
Küll ühes keeltega:
Heraklest tahtsin kiita
Ma oma mänguga;
Kuid kandle keeled ikka
Erosel’ kõlavad.
Sest andke, kangelased,
See andeks minule,
Et pühendan kõik laulud
Kythere pojale.
A t r e u s, Pelopse poeg, kangelaste Agamemnoni ja Menelause isa.
K a d m u s — Thebae linna asutaja.
E r o s — Amor — armastuse jumal.
H e r a k l e s — kangelane, Zeus’i poeg.
K y t h e r e — Aphrodite — Venus — armastuse jumalanna.
II.
Neidudele
Loodus andis härgil’ sarved,
Hobustele kinkis kabjad,
Jänestele nobed jalad,
Lõvidele vahed hambad,
Kaladele virgad oimed,
Lindudele kerged tiivad;
Meestele ta jagas rammu, —
Mis ta naestele siis andis?
Iluduse kinkis neile!
Andis seda neile kilbiks,
Kinkis teravamaks odaks;
See neil üksi sõjariistaks, —
Võit on siiski nende käessa.
III.
Kesk öö tumedamal tunnil,
Siis, kui vanker ennast pööras,
Ja kõik surelikud ilmas
Une hõlmas hingasivad,
Tuli Eros minu juurde,
Koputas mu ukse pääle.
“Kes sääl” — küsisin ma — “väljas
Koputab mu ukse pääle,
Rikub minu une rahu?”
“Tee mull’ lahti” — palus Eros —
“Laps ma olen, ära karda!
Külm vihm on mind märjaks teinud,
Vabisen ma kesköö vilul.”
Kui ma seda juttu kuulsin,
Kargasin ma ruttu voodist,
Tegin lahti, nägin poissi:
Tiivad katsivad tal, õlgu,
Kaelas noole tupp ja vibu.
Ruttu ma ta tuppa viisin,
Soendasin külmand käsa,
Kuivatasin märgi juuksid.
Kui külm juba mööda oli
Ütles laps: “las’ nüüd ma katsu
Oma vibu, kas vihm pole
Midagi tal’ paha teinud!”
Vibu võttis mul’ ja laskis
Noole otse südamesse,
Ise aga ütles naerdes:
“Peremees! nüüd ole rõõmus,
Vibu on mul alles terve,
Aga — sinu süda haige!”
IV.
Roosi kepiga mind Eros
Tasakesti, kelmilt lõi,
Kutsus võidujooksmisele.
Läbi palju tihnikuida,
Läbi oja-, jõgesida
Rutasin ma kiirel jooksul.
Tundsin jõuudu vähenevat,
Väsin’d langesin ma maha.
Eros lehvis värsket õhku
Tiivaga mu palge pääle:
Ütles: kui sa mind ei ole
Kätte saanud võidujooksul,
Ära siis ka tulevikus
Mind sa soovi kinni püüda!”
V.
Mull neiud kõnelevad:
“Sa oled juba vana!
Ju peeglist võid sa näha,
Et kadunud su juuksed,
Et pää sull paljas on!”
Ei või ma seda teada —
Kus jäänud on mu juuksed,
Kuid seda tean mina,
Et nalja armastada
Ei vanale tee häbi,
Kui lähedal ka surm.
(Järgneb.)
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 26, 23. juuni 1898, 108-110.
Anakreoni laulud.
Greeka keelest: Homo Quidam, — ek.
VI.
Myrthi voodis lamedessa,
Keskel lootus’ lillesida
Tahan mina tervist juua!
Eros, võta kätte mantel,
Viska ta mull’ üle õla
Ja siis anna mulle viina!
Ruttuste kui ratas veereb,
Lendab lühikene elu,
Kuni meie põrmuks saame,
Pääseme maailma vaevast.
Kes sind kutsub kivi võidma,
Tühja mulla põue andma?
Võia parem, kui veel elan,
Võia mind ja pane mulle
Vannik pähe! kutsu minu
Kallim sõbranna siis seie!
Enne, kui ma siit poolt lähen,
Kurba, kauge vaimu-riiki
Pehmendagu tants mu kurbust.
VII.
Ühendagem armu õisi
Rõõmsa Dionysosega!
Ehtigu nad otsaesist,
Kui me’ rõõmsal lustipidul,
Rõõmu laual naljatame!
See on kõige kaunim lille,
Kenam kevadine lapsi,
Jumalate silma tera.
Roosidega ehib juukseid
See Kythere armas poega,
Kui ta rõõmu tantsul heljub.
Jakchos ! kandle mängul meie,
Vannikud su templi viime,
Ja siis tantsida ma tahan
Õitsva neiuga ja ehin
Lilledega otsaesist.
D i a n y s o s — Bacchus — viina jumal.
K y t h e r e — Aphrodite — Venus — ilu ja armu jumalanna;
J a k c h o s-D i o n y s o s — Bacchus.
VIII.
Kord, kui väsinult ma heitsin
Maha pehme padja pääle,
Nägin just, kui oleks mina
Alles noorus’ pidu jooksul:
Lust, naer kõlas ümberringi,
Neiukesed tantsisivad.
Ümber seisid noored mehed,
Ilusamad, kui Lyäos,
Naljatasid minu üle.
Juba tundsin ma uut elu,
Aga — sääl must lahkus uni…
Üksinda ma vaene olin,
Maha jäetud nii, kui enne.
L y ä o s-D i o n i s o s, Bacchus — murede kustutaja.
IX.
Oh kallis tuike ütle,
Kust poolt nüüd sina tuled?
Kust poolt siis puhus tuule hoog,
Kui üle mere õhu voog
Sind seie poole kandis?
Oh, ütle, miks nii tõttad?
Anakreon mind saatis
Bathyllosele seie,
Sest saanud on ju tema
Nii armsaks temale!
Mind kinkis tall’ Kythere
Just mõne laulu eest,
Seepärast pian mina
Ta juures viibima.
Ja nüüd, sa vaata seie,
Toon mina ühe kirja
Tall’, see eest lubas tema
Mull’ anda vabadust.
Kui see ka sünniks, siiski
Jään mina tema juurde.
Mispärast pian siis mina
Maailmas ümber uitma
Ja otsima, kus saaksin
Ma kustutada nälga,
Kui magusamat toitu
Anakreon nüüd ise
Mull’ jagab oma käega.
Kui tunnen mina janu,
Siis kustutan ma seda
Sest samast peekrist juues,
Kust ta end jahutab.
Ma mureta siis viibin
Mu valitseja ümber
Ja hingan tema kandlel,
Kui tahan magada.
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 28, 7. juuli 1898, lk 117.
Anakreoni laulud.
Greeka keelest: Homo Quidam, — ek.
X.
Ma nägin noormeest müüvat
Erose vahast kuju,
Ma läksin temast mööda
Ja küsisin talt naerdes:
“Ma tahaks pilti omal’,
Kui kõrge on ta hind?”
“Sa õpi teda tundma —
— Mull lühidalt ta ütles —
Siis anna, kuidas arvad,
Ma pole kunstnik ju!”
“Üks drahma pole kallis?
Jah, anna seie, meie
Just kokku passime!
Kui minu armu tuld
Nüüd, Eros, sütitad;
Küll siis sa varsti ise
Saad tules sulama!
D r a h m a — d e n a r i u s — vana Greeka raha.
XI.
Kuis pian, pääsukene,
Sind karistama mina?
Kas pian su nobed tiivad
Ma maha lõikama?
Kas pian su keelekese, —
Kui ükskord suur Tereus
Ma välja kiskuma?
Ma magan, aga sina
Mind unest äratad,
Ja nõiduslikud pildid
M’ust kaugel’ peletad.
T e r e u s — Thracia kuningas.
XII.
Kohitsetult piab Attis
Mööda välja luusima,
Ühtepuhku saadab tema
Õhkamist Kybebe poole;
Phöbys laseb hallikaida
Klarosessa maa seest tõusta;
Need, kes nende vetta maitsvad,
Piavad vaimustatult laulma.
Kui Lyäose helded anded,
Kalli sõbra naljatused,
Salvi hais sind joovastavad —
Tuksu, süda tugevaste!
A t t i s — noor Phrygia karjane ja jumalanna — Kybebe preester;
K y b e b e — K y b e l e — Phrygia jumalanna, kelle preestrid kohitsetud mehed olivad.
P h ö b u s — A p o l l o — Päikese- ja laulu jumal;
K l a r o s; — linn Ionina maakonnas;
L y ä o s-D i o n y s o s — Bacchus:
XIII.
Tuksub armastuse võimul
Tormiliselt minu süda!
Kui mind Eros noores põlves
Püüdis oma alla saada,
Ei ma kuulan’d tema kõnet.
Ruttu võttis ta siis vibu,
Võttis selgest kullast kilbi
Ja mind kutsus võitlusele.
Mina, kui Achilles, julgelt
Võtsin kätte kilbi, oda,
Vapraste tal vastu ast’sin
Asjata ta laskis nooli
Kuni need kõik otsa saivad;
Suures vihas kargas ta siis
Võitjana mu südamesse:
Mis nüüd aitab kilp ehk oda,
Ehk kõik minu sõjariistad?
Südames mul nüüd ta sõdib!
A c h i l l e s — kuulus vägimees ja kangelane Trooja sõjas.
XIV.
Kui Gyges, Sarde kuningas
Ei otsi auu mina;
Ei tunne mina kadedust
Ei kaetse teiste elu:
See on mu mure üksinda,
Ei salvitud mu habe,
Et kaunid roosi vannikud
Mu pääd ehiksivad!
Mu mure üksnes tänaseks,
Kes teab, mis tuleb homme?
XV.
Sina laulda Thebä sõjast,
Teine Phryne lahinguist,
Mina aga omast hädast:
Mind ei võitnud sõjavägi,
Ega ratsaliste salgud,
Oli see üks teine vägi:
Haavasid mind neiu silmad.
(Järgneb.)
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 30, 21. juuli 1898, lk 124-125.
Anakreoni laulud.
Greeka keelest: Homo Quidam, — ek.
Joob musta mulla pind,
Maast joovad puud ja lilled;
Joob meri jõgedessa,
Ja päike mere laentest;
Ja päikse kuldseist kiirtest
Joob kuu ka endal’ valgust:
Kas on siis ime, sõbrad,
Et joon niisama mina?
XVII.
Kuule, kuule kuulsam meister,
Tee mull peeker selgest kuulast, —
Pühendan ta kevadele,
Kes see roosidega ehib
Tulnud aasta noorus’ aega.
Ehtigu ta külgesida
Rõõmus, lustiline pidu;
Bachus, Zeusi kallim võsu,
Evios, su kuju olgu
Sääl, ja siis veel rõõmus Hymen,
Preesterinnaks Kypris ise;
Naljatagu sääl Charited,
Mängitades armujumal
Viinamarja põõsa vilul,
Kesket raskeid kobaraida;
Laulgu lustil noored mehed,
Valjult Phöbusele laulu!
Z e u s — Jupiter — taeva ja maa valitseja;
E v i o s — Bachus;
H y m e n — abielu jumal;
K y p r i s — Aphrodite — Venus;
C h a r i t e d — Grazied — ilu jumalannad.
XVIII.
Kui peeker kõliseb mu käes
Siis kaduvad kõik mured!
Ei tunne mina valu siis,
Ei hooli homsest päevast!
Surm viib mind ka kord ära siit,
Kas tahtku ma, eks mitte —
Mis aitab siis kurb nägu?
Sest tahan rõõmsast’ juua ma —
Lyäose kallist annet;
Ja ühes oma peekriga,
Viin mured alla hauda!
XIX.
Ära karda, neiukene,
Et küll on mu juuksed hallid!
Ehk küll õitseb sinu noorus,
Roosid punavad ju palgel,
Armastust kuid ära põlga!
Tea ju, et ka valged lilled
Võivad ühes roosidega
Saada ilusamaks pärjaks!
XX.
Kevade on tulnud kätte,
Lilled lehkavad nii õrnalt,
Mere laened libisevad;
Jahe tuule heljumisel
Rõõmsalt ujuvad sääl luiged,
Kured lendvad kiirel tiivul
Ots’ma vana pesasida;
Õrnalt, kergelt libisevad
Päik’se kiired üle ilma,
Kaovad paksud pilve rangad.
Lõhkevad ju puude pungad,
Bromios see valab sahvti
Viinamarja kobarasse.
B r o m i u s — Bachus.
XXI.
Kas võid sa puude lehed
Kõik ära lugeda?
Kas võid sa mere laned
Kõik ära arvata?
Kui seda võid, siis ütle,
Kui palju armastanud
Ma olen neidusida!
Kord võtsin ma Athenalt
Kakskümmend neiut ühes,
Viisteistkümmend veel teisa!
Korinthusest sain veel
Ma mitmed neiu hulgad:
Achaja tütred mõistvad
Nii hellalt armastada!
Veel arvan ma siis juurde
Lesbosest, Ioniast
Ja Kariast, Rhodosest
Kakstuhat kallikesi!
Ei nimeta ma Syrost,
Ka vaikin Knobusest
Ja Kreeta linnadesta,
Kus valitsemas Eros.
Kas pian veel nimetama
Neid neidusi Gadeirast
Ja Indiast, Baktriast,
Kell’ leegitseb mu süda?
A t h e n a — Attika päälinn;
K o r i n t h u s — Üks kuulsamatest Greeka kaubalinnadest;
A c h a j a — Greeka maakond.
L e s b o s — Saar Archipelaguses;
I o n i a — maakond Väike-Aasias;
K a r i a — maakond Väike-Aasias!
K a n o b u s — linn Egyptuse maal, Niiluse ääres;
K r e e t a — Saar Vahemeres;
G a d e i r a — Gades — linn Hispanias;
I n d i a — lõunapoolne Aasia jagu;
B a k t r i a — praegune Afganistan.
(Järgneb.)
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 32, 4. august 1898, lk 133-134.
Greeka keelest: Homo Quidam, — ek.
XXII.
Maali, maali kuulus meister,
Kes sa õppind Rhodosessa,
Maali minu kallimada,
Kes nüüd praegu minust kaugel!
Maali nõnda tema juuksed:
Süsi-mustad, siidi pehmed,
Ja kui või sa seda teha,
Magust haisu, mis neist lõhnab!
Maali roosi karva põsed
Musta juuste salga varjul,
Siis veel valget otsaesist;
Tumemustad silma kulmud,
Silmadessa aga paistku
Otse välja välgu kiired,
OIgu selged, kui Athenel,
Kirdelised, kui Kytherel!
Põsed maali roosi karva,
Huuled maali nii, kui Peithol
Musu andmiseks pool lahti!
All pool ilusamat kaela
Ümber valgeid õlasida:
Heljugu hääl lusti meelel
Kõik Sarited ringitantsul!
Ehi teda ilusamalt
Kalli purpur-riietega,
Lase aga keha vormid
Kergelt, õrnalt välja paista!
Küllalt… Juba näen ma seda
Pilt saab otse nii, kui elav!
R h o d o s — saar Archipelaguses; kuulus oma kunstmaalijate ja kujuraidurite poolest;
A t h e n e — Pallas — Minerva — tarkuse ja sõja jumalanna;
P e i t h o — lobisemise jumalanna;
XXIII.
Sa tuled pääsukene;
Mu juurde kevadella
Ja ehitad siin pesa,
Siis aga talveks jälle
Sa Memphisesse lendad.
Nii vahetpidamata
Mul südames ka Eros
Teeb endal ikka pesa;
Kui ühel’ Erosele
On juba kasvand tiivad
Siis teine juba munas
Ja kolmas poolteed väljas!
Nad karjudessa ootvad
Suu lahti löögi järel,
Sääl tulevad siis vanad
Ja neile toitu toovad;
Kui saavad need ka suureks
On teised varsti platsis.
Mis tegema küll pian?
Nii palju ei mu süda
Või välja kannatada!
XXIV.
Ära maali mul’ Hephästos
Hõbedase karikale
Ilusamaid sõjariistu —
Mis mul nendega on asja?
Sa tee mulle kallis peeker —
Sügav, et võiks viina juua!
Kui ta pääle ära lõika
Mitte Plejadide kuju,
Ega Orioni nägu,
Mis teeb kahju viljapõllul,
Ei ka mitte vanat vankrit,
Ega hiilg’vat põhja naela.
Maali sinna viinamarjad,
Mida, rõõmust laulu lauldes,
Kandvad Lyäosel, Mänaded!
Nendest surume siis välja
Kulda karva vedelikku;
M e m p h i s — linn Egyptuse maal,
H e p h ä s t o s — Vulcanus — tulejumal;
P l e j a d e d — sõõl; seitse tähte;
O r i o n — üks taeva täht;
M ä n a d e d — viinast vaimustatud naesed.
XXV.
Kui läheneb mul Bacchus
Siis vaikivad kõik mured,
Ei hooli siis mu süda
Kröösuse rikkusestki.
Kui epheu vannik piirab
Mu otsaesist, siis ma
End arvan õnnelikuks!
Kui sina võitled sõjas
Siis lõbustan end mina.
XXVI.
Bacchus, mure kustutaja,
Zeusi poega, valuvõtja
Valitseb mul südamessa,
Õpetab mind lustiliselt
Tantsu lõõma rõõmu pidul.
Oh, kui armas on siis minul
Juua ja, kui süda rõõmul,
Laulda lõbusamat laulu,
Ja kui kutsub Aphrodite
Heljun rõõmsast’ ringistantsul!
K r ö ö s u s — oma rikkuse poolest kuulus India kuningas.
(Järgneb.)
Sakala Lisaleht nr 34, 18. august 1898, lk 141—142.
Greeka keelest: Homo Quidam, — ek.
XXVII.
Oh poiss, see härg näib küll
Üks Zeus ju olevat;
Ta kannab oma turjal
Üht neidu Siidonist;
Ta ujub läbi mere
Ja lõhub vahvalt laeneid;
Sest pole ju teist härga,
Kes mõistaks mere laentes
Nii ujuda, kui see!
Eestseisav laul käib ühe muinasjutulise sündmuse kohta. Selle jutu järele oli Zeus Siidoni kuninga, Phönikse tütart armastama hakkanud ja näo all tema isa majast, Siidonist ära viinud.
XXVIII.
Erost köitsivad kord Muused
Kinni roosi-pärgadega,
Kallos aga hoidis teda.
Püüdis asjata Kythere
Kõrge kalli hinna eesta
Teda jälle vabastada,
Aga Eros rõõmsal meelel
Tahtis nende orjaks jääda.
Muused — kunstide jumalannad, arvu järele üheksa;
Kallos — iludus.
XXIX.
Mis sa õpetad mul’ seadust,
Ehk ka ilu kõne kunsti?
Mis on minul sellest kasu,
Tähtsust sõna kokku kõlas?
Kas ei taha õpeta mind
Jooma Lyäos’ kallist annet,
Kas ei pia ma Aphroditel’
Kiitust laulma kandle keelel?
Pääd ju katvad hallid juuksed,
Sega, pois, vett viina sekka,
Uinuta siis magama mind!
Varsti sängitad niisama
Mind sa musta mulla voodi,
Muud küll nüüd ei soovi mina.
Lyäos — Bacchus.
XXX.
Ehk vana ma küll — siiski
Löön lusti, nii kui noored,
Ja käiksed lehvivad mul,
Kui heljun ringitantsul…
Ehk olen vana — siiski
Veel tahan ma, kui Silen
Te’ keskel tantsu lüüa!
Silen — Silenos — Bacchuse kasvataja ja kaaslane.
XXXI.
Mul armsad vanad mehed
Ja noored meeste hulgad;
Kuid, kui ma näen, et tantsib
Veel vanamees ring-tantsu,
Siis üksinda juuks tal hall,
Kuid süda veel palav ja noor.
XXXII.
Laskem mind nüüd Erosele,
Vägevale kuningale,
Väikest kiidu laulu laulda:
“Valitseb ta inimesi,
Võidab ta ka jumalaid!”
XXXIII.
Kui hallid on mu juuksed,
Mu pää on täitsa valge,
Ja aastad kiirel jooksul
On kõik mu hambad riisnud
Mis on mull’ elu annud
Nüüd on see kõik ka kadund!
Ma nutan: Tartarusest
Ei ole enam pääsmist!
Täis piina on kõik Hades,
Ja minek sinna raske,
Ja kes kord sinna läinud
See tagasi ei tule!
Tartarus — maaalune ilm, kuhu vana Kreeka usu järele kõik inimesed pärast surma läksivad.
Hadres — Tartarus.
(Järgneb.)
Sakala Lisaleht nr 36, 1. september 1898, lk 149—150.
(Heine järele.)
Sa vaatad sinisilmil
Nii armast minu peal’,
Mul on siis kui näeksin unes,
Ja sõnal puudub heal.
Oh sinu sini silmi
Mul mõtte ikka koob,
Suurt merde täis sinisid silm
Mul süda ilmale toob.
K.
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 25, 5. august 1878, lk 2.
Saksakeelest J. Kunder.
Kui kõnnin eha ilul veel
Ja seisan sinu akna eel,
Siis näen sind tumel valgusel
Su inglipale hiilgusel.
Sääl punud palmid lahti sa,
Nad lang’vad sülle hulgana.
Sa paned käsi kokku siis
Ja palud tasa, lilleõis:
Oh palu mulle rahu ka,
Mu kauneim taevas oled sa!
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 18, 1. mai 1896, lk 37.