India laul
L. v. Schröderi järele A. Grenzstein.
Mu neiu jahimehena
Mul tuleb vapralt vasta
Ja tõstab kulmu kumera
Kui vibu, et mind lasta.
Ta pilk on nagu vibunool
Mu vaese südamelle,
Mu süda hirmul igalpool
Kui haavatud gazelle.
Olevik nr. 4, 28. jaanuar 1891, lk 89.
India laul.
L. v. Schröderi järele A. Grenzstein.
Kuule, kulla neiukene,
Nõu kui annan sõbrana:
Kui sul tuleb peiukene,
Kangekaelne ole sa.
Ei ta sellest lugu pea,
Kelle kergest võidab ta;
Kui ta sulle ülihea,
Külma südant näita sa.
Nõnda sõber, nagu kohus,
Noorta neidu õpetab,
Aga neiu hädaohus
Õpetamist lõpetab:
Ära räägi, inimene,
Ole vaiki hauana!
Südames mul armukene –
Iga sõna kuuleb ta!
Olevik nr. 4, 28. jaanuar 1891, lk 89.
K. Woermanni järele* M. Lipp
Liigu, laevukene, liigu
Merel lahke lennulla,
Kiigu, lainekene, kiigu
Paadi ümber iluga.
Laula laevas, neiu noori,
Laula laulu lõbusat
Merest, kellel mõrsjaloori
Pakkund kuulsad kuningad.
Sõjasarved, luid ja rammu
Süütke meeste südame:
Muistse võidu vannik ammu
Kadund kalda kõntsusse!
Unista, mu hingekene,
Imelinna iludest,
Kuna koit nüüd kullaline
Paistab rahu pilvedest.
Liigu, laevukene, liigu
Merel lahke lennulla,
Kiigu, lainekene, kiigu
Paadi ümber iluga!
* K. Woermanni saksakeelse laulu, millest siin tõlge ilmub, on A. Läte komponeerinud ja see kanti komponisti juhatusel Dresdeni aastalõpu-kontserdil märtsikuul 1897 ette.
Olevik nr. 4, 27. jaanuar 1898, lk 89.
Rootsi rahvalaul.
E. Kizberg
Küsis neiu: Sära tähte taeva telgil,
Miks sa iga õhtu pärast päeva looja
Metsa serval särad ime helgil.”
Kuuldi tähte kostvat tüdrukule:
Suurem õigus küsida jääks ikka mulle,
Kes sa oled, noori nägus neiukene,
Miks sa pärast päeva looja kullakene
Aknal seisad, vaatad õue puna palgel?
Et sind näha saada, hiilgan õhtu algel.
Taevas, tuhat tähte kõrgel sääl,
Ühtgi neiud sinu sarnast ilma pääl!
Olevik nr. 4, 27. jaanuar 1892, lk 88.
India laul.
Tartu prof. L. v. Schröderi j. A. Grenzstein
Kuis nii imelises ilus
Sinu õied säravad!
Ons mu armuke su vilus,
Õied tema varjajad?
Raputavad õitsvad pead
Nagu poleks teda näind;
Oh akosa, küll sa tead,
Sest ta on sust mööda läind.
Kui ta möödaminnes puutus
Sinu lehkvaid lehtesi:
Leht sääl õitsvaks õieks muutus,
Seda tean selgeste!
Ilma temata sa sära
Poleks sündind ilmale:
Oh akosa, ütle ära –
Kuhu läks mu armuke?
Olevik nr. 3, 21. jaanuar 1891, lk 61.
Saksakeelest M. Tamm.
Vaik kannatuse-ingel
Käib läbi ilma-maa;
Kus on ja häda hingel;
Sääl kohe trööstja ta.
Ta silmist rahu särab,
Kell, armas, vaga viis.
Kui ilm su ümber kärab,
Ta ligi hoia siis.
Ta vaigistab kõik valu,
Teeb nutja naerule,
Viib läbi leina-palu
Roht-aida armsaste.
Ja kui sul hinges haavad,
See ingel – seda tea –
Teeb, et nad terveks saavad,
Ehk küll ei sust nii pea.
Ei kostust kohe anna
Kui temalt küsid sa,
Ta ütleb sull’ “veel kanna,
Pea puhkele saad ka!”
Sind käe kõrval käitab,
Ei räägi sõnagi,
Ja sihi poole näitab:
Nii ikka edasi.
Olevik nr. 3, 16. jaanuar 1896, lk 74.
India lauliku Anaru laul (Kristuse sündimise ajal) Rückerti saksakeelsest tõlkest A. Greinstein.
Kulm vaub kokku kurjaste,
kuid silm on siiski särane;
Küll süda ennast külmaks teeb,
Kuid veri siiski kehas keeb.
Suu seisab kinni sõnata,
Kuid huuled läevad punama –
Kes meesterahva silma ees
Võib seista selle ilma sees!
Olevik nr. 3, 15. jaanuar 1890, lk 223.
Heine järele J. Parv.
Su naeratus on hiljaks jäänud,
Su ohkamine – hilja see!
Need tunded ammu ära lämbund,
Mis leekisid kord sinule.
Su vastuarmastus on hilja!
Su armupilgul, hellaste
Nad hiilgavad mu südamesse,
Kui päikse kiired hauale …
Olevik nr. 2, 11. jaanuar 1893, lk 39.
Karl Geroki Palmi lehtedelt tõlkinud G. E. Luiga.
Meil uueks aastaks vana Jumal
Veel jäägu saatjaks armuväes.
Ta omi lapsi vanal ajal
Ju toetas kange käe najal –
Me tulevik on Tema käes.
Meil uueks aastaks vana Jumal
Veel jäägu saatjaks armu väes.
Uus õnn meil tulgu uueks aastaks –
Kall’ vett Jehoova kaevudes!
Pea ta ka lumehanged kaotab
Ju nurmel, niidul välju laotab
Meil vilja, rohtu külluses.
Uus õnn meil tulgu uueks aastaks
Küll vett Jehoova kaevudes!
Meil uueks aastaks vanad mured,
Ei veel meil hingamise maa.
Veel käime teed; pea paistab päike,
Pea sadab vihm, pea veereb äike,
Veel on meil vaja võidelda.
Meil uueks aastaks vanad mured,
Ei veel meil hingamise maa.
Uut lootust meile uueks aastaks,
Noort rohtu veelgi kannab maa,
Toob lilled meie aasadele,
Veel tuleb linnu hääl, nii hele
Meid tervitama rõõmuga.
Uut lootust meile uueks aastaks,
Noort rohtu veelgi kannab maa.
Meil uueks aastaks vana usku,
See kingib kindlalt võitu tääl.
Õnn sull, mu rahvas! Küll su sõnad
Siin edasi, kui valgust nõuad
Ja Kristus seisab lipu pääl.
Meil uueks aastaks anna usku,
See kingib kindlast võitu tääl.
Uut südant meile uueks aastaks,
Uus leht meil eluraamatu.
Säält jäägu ära vanad patud,
Vaen, vana, saagu unustud
Ja vana vanne kadugu!
Uut südant meile uueks aastaks,
Uus leht meil eluraamatu.
Olevik nr. 1, 3. jaanuar 1895, lk 18.
H i i n a l a u l. Konfuciuse raamatust Schisting (?). Väljaantud aastal 463 enne Kristust. Victor von Straussi saksakeelsest köitest A. Grenzstein.
Kui kuldselt tõuseb kumav kuu!
Kui roosilik on neiu suu!
Kuis loitab lootus südames!
Kuis vaarub valu rindades!
Kui hiilgav kuu, nii kullane!
Kui armas minu neiuke!
Kuis tuksub süda tundevalt!
Kuis voolab valu rinna alt!
Kuis tõuseb kuu sääl hiilguses!
Kuis särab arm tal silmades!
Oh oleks vangist vaba ma!
Kuis tahab süda lõhkeda!
Olevik nr. 1, 2. jaanuar 1890, lk 175.