Varrest vara lahutatud
Lendab närtsind leheke
Kölest tuulest vintsutatud –
Kust sa tuled, vennakene?
Kust ma tulen – küll veel tean:
Kui ka ammu suve läind
Kõrget tamme meeles pean
Ehk küll välk ta puruks teind.
Läbi metsa, vainu veerde
A’ab mind tuule heitlik sund
Üle mäe, oru äärde
Puhkust too ei üksgi tund.
Tuuletiivust lennutatud
Rändan ma ju ammugi
Kodukohast pillutatud
Otsin paika surmani.
Prantsuse keelest E. Aspe.
Linda nr. 51, 14. detsember 1899, lk 831.
Saphiri järele J. Parv.
Kuda armusalmikest
Oleks kerge teha?
Ei ma tea isegi,
Pole jäänud päha.
Oodake, kui armutusk
Asub südamesse,
Kuni kõige pimem öö
Kipub rindadesse;
Kuni viimaks lootusgi
Kaob jälgedeta,
Kuni elu hiilgekülg
Kustub hiilguseta.
Pugege kui ööpik siis
Pimeduse põue;
Torkva okaspõõsasse,
Ämaruse õue.
Haigest rinnast hoovake
Verd siis lauludesse!
Küll see hallik voolab siis
Iga südamesse.
Sest et ainult tumedas
Näete vikerkaari.
Sest et lõhkend pragudes
Leida vett nii klaari!
2.
Armastusel on üks õde
Igatsus, nii hella lind.
Armastusel on üks tütar
Lootus, kes ei jäta sind.
On end arm ta õe kaenlas
Väljanutnud vaiksesti,
Tuleb lootus linnutiivul
Troosti tooma rohkesti.
Minu armuke on surnud
Lootus, kes mu troostijaks;
Õed mõlemad nüüd nutvad,
Nutvad endid pimedaks …
Linda nr. 49, 15. detsember 1895, lk 788.
Üks viltu vajund majavärk
On ilm … täis kitsaid käikusid;
Kui sirgelt tahad käia sees –
Siis taod pääga talasid.
Noh, kumarda, kui kitsas käik
Ja lagi vajund madalaks.
Ei! parem puruks peksan pää,
Kui sirget selga painutaks.
Petöfi järele J. Parv.
Linda nr. 47, 16. november 1899, lk 765.
Kus on nüüd see kullakene
kellest kord su kannel kõlas?
Kus see pilk, mis sulle rinda
Nõialeegitsusi valas?
Ah, need leegid kustun’d ammu!
Süda, see on külm ja tühi
Ja ses tühjas, kõrbend rinnas
Peavad laulud kurbi pühi …
H. Heine järele Ed. L. Wöhrmann.
Linda nr. 47, 16. november 1899, lk 764.
Vaikne öö, püha öö!
Kõik on uinun’d unesse.
Valvel üksinda on veel
Püha paar sääl sõime eel.
Priske näoga poisike
Magab õndsalt, hellaste.
Vaikne öö, püha öö!
Karjastele kuulutatakse
Ingli Halleluuja:
Kõlab kaugel, ligi hüüd:
Kristus, Päästja sündin’d nüüd!
Vaikne öö, püha öö!
Oh, kuis paistab lapsukselt
Arm ta püha huulte päält!
Igavdus nüüd ilmal ees:
Jeesu sündimise sees.
Saksakeelest Ida.
Linda nr. 46, 28. november 1896, lk 731.
Vaata, valgust pilgub vähe,
läbi akna, pisukse,
Vana, lagunud on tuba,
aina külm ja tahmane,
Vana Peedu üsna üksi,
puhkab vaikselt voodisse.
Jõulu-õhtu püha toiduks,
leivapala söönud ta.
Ärdati ta Taeva Isa
praegu oli palunud:
Surm mul tulema on visa,
küll ju olen elanud!
Võta, Issand, ihu, hinge,
oma armu hoole all,
Korista mind ära ilmast,
Saada õndsal’ rahumaal!
Kust need armsad, hellad hääled,
mis tal tungvad kõrvasse?
Õrnalt kajavad nad õuest,
ega unenägu see?
Ei! sest aina selgelt kostvad,
hääled taadi tubaje.
Kuula, hobunegi norskab, –
võõrad astvad uksele.
Taati ootes uksel aatab,
kes säält sisse tulemas?
Näe, sääl silmab kahte meesta,
kõrval neiu sihvakas.
“Kiri-isand, Helmi preili!”
Jah, nad on, ja saatjaks kutsar,
kes toob tuppa asju hulk.
Neiu ruttab Peedu juurde,
tervist tooma, sõnu häid,
Jõulupüha tunne sigib,
Peedu tuppa sedamaid.
Kolde teevad tule ruttu,
kirikisand kutsriga,
Neiu süütab kahte küünalt,
laua pääle pölema.
Siis ta puhta lina laotab,
sinna pääle söögid seab.
Mis said enne soojaks tehtud,
et nad maitseks – Helmi teab!
Vana Peedu talutati,
laua juurde õrnal käel,
Tervisid tal jutustati,
oh, see troostis imeväel!
“Taeva Isal suurest armust” –
puhkes vana rääkima,
Kuna pisar paisus silmas –
“olgu tänu lõpmata.
Jah, ma teadsin, Issand Jumal,
viletsat ei unusta.
Teadsin, jõuluandekesi,
minulegi kannab ka.”
Taat on söönud – önnistades,
sirutab käe välja ta,
Liigutatud meelel suudab,
vaevalt söna lausuda:
“Minu ärdam palve olgu;
Issand vötku tasuda,
Köigil teie eluteedel
önne andku otsata.”
Soomekeelest Väinöla [1884, Werner Söderström Corporation, luuleantoloogia? – toim.] järele.
Linda nr. 46, 28. november 1896, lk 725.
Ma laulutiivadel kanda
Sind tahan, mu südame neid,
Siit ära Gangese randa –
Koht ilusam ootab sääl meid.
Täis öisi sääl rohuaed kahab
Kuu vagusa valguse all
Ja lootuslilleke tahab,
Et ilmuks ju noppija tall.
Ja sinilillid, nad ala
Maast piiluvad tähtede pääl,
Ning armastuslugusid sala
Roos jutustab roosile sääl.
Gazellid, nii targad ja kained,
Neil löbustas ainuke töö;
Vast vulavad püha jöe lained –
Ja muidu nii önnis on öö.
Sääl liugleme alla siis pikka,
Sääl ootab meid palmide ring
Ja öndsamas unenäos ikka
Meil armu ja rahu joob hing.
Heine järele M. Pukits.
Linda nr. 45, 21. november 1896, lk 704.
Soomekeelest Olli Vurine’i järele.
Saal on täis hiilgust; Hedwig ja Arnold
Hüppavad ümber jõulupuu:
Ruumi on jooksta, nad mängivad praegu,
Naeru ja laulu on täis neil suu.
Rikkus on ringi, puudust ei nähta,
Laual on maiusetoidud neil eel.
Rohkesti kingitust saanud nad täna –
Papal ja mammal on helde meel.
Vaata seal hurtsikus: Juku ja Manni
Paljastel õlgadel mängivad!
Vahete vahel loeb isa neil Piiblit,
Kuna nad ühes siis laulavad.
Küünal ja lamp, need annavad valgust –
Täna ei peergu nad põleta.
Ema toob putru, nad tänades söövad, –
Paluvad, heidavad hingama.
Hommikul vara on rahvas ju jalal,
Kiiresti tõttavad kirikuteed;
Jumalakoda on küünalde ehtes,
Kellad – kuis kajavad, kutsuvad need!
Hurtsiku pere, ka nemad on tulnud,
Jutlust kuulda nad tahavad,
Saalis olejad aga veel voodis,
Magusas unes nad magavad!
Linda nr. 44, 27. veebruar 1892, lk 712.
Saksakeelest M. Pukits.
Sääl nõgustiku harjul
Veel seisab metsa varjul
See üksik majake.
Sääl kõndis puude vilul
Ta unenäode ilul
Ja vaatas mõttes kaugele.
Siis, nagu vaikses valus,
Ta köndis metsa salus,
Truu koer ta kõrval käis.
Ta tihti istus maha
Ning tsast metsakaha
Käo hüüd kuulatama näis.
Siis nägin teda aga
Ma aknal õite taga
Nii üksi, üksinda.
Ja targad tuvid tõtsid,
Ta pihust toitu võtsid. –
Kuid tema seisis kurvana.
Päev päevalt aga vilu
Ka viimse roosi-ilu
Ta palgelt ära viis.
Pea surnukirstus vagas
Ta mirdi-ehtes magas,
Veel ilusam kui elus, siis.
Nüüd ilmakärast lahus
Ta puhkab hauarahus,
Ta nimi risti pääl.
Säält lugegu s e e teda,
Kell’ truuks jäi murtud süda,
Ja põlvitagu palvel sääl.
Linda nr. 44, 14. november 1896, lk 684.
Rudolf Löwensteini järele.
Kust sain ma seda uhket jõudu,
Kui minu rinnal olid Sa,
Mis siis mu hingest läbi lehvis
Nii taevaliku väega?
Kui örnaks musuks vajusivad
Meil huuled kokku värinal,
Siis tundma arvasin, et nagu
Maa põhi köiguks meie all.
Sa kohkusid, mind tõrelesid,
Mu palg löi häbist punama:
End armastada lubad ikka.
Kuid kahjuks – mitte suudelda!
Märt.
Linda nr. 41, 14. oktoober 1894, lk 655.
O. Roquette järele.
Su pilk end tihti püüan heita
Mu silma sügavusesse,
Vist arvates, et võiks säält leida
Mõnd pärlit põhjast ülesse.
Ma luban, mine kasta alla,
Võid keelmata sääl otsida –
Vist naeratad, kui oma pildi
Säält leiad kalli pärlina!
Märt.
Linda nr. 40, 7. oktoober 1894, lk 638.
(A. v. Chamisso järele L. G.)
Magus sõber, vaatad
Imestades mind,
Ei sa tunne seda,
Mis mul tunneb rind!
Ei sa tea ial
Kuis võin nutta ma,
Mis mu põue liial
Täitnud lõkena!
Kuis mu rinnas tundmus
Arusaamata,
Et ei sõnadega
Suuda seleta!
Tule, pääke peida
Minu rinnale,
Kõike rõõmu hüüda
Võin siis sinule.
Juba mõnda asja
Emalt nõudsin ma,
Hella ema ütles
Kõik, mis teadis ta:
Örnalt mulle õppas
Kätki seadimist,
Kui mull’ kõrgelt antaks
Päeva õnnelist.
Nüüd sa põhjust tead
Miks võin nutta ma;
Ehk ei vöi sa näha
Pisart langema?!
Ära kaugel mine
Pöksvalt rinnalta,
Et ma kindlamine
Sind vöiks pigista!
Siin mu sängi ligi
Ruum on kätkile,
Kus mu unenäoke
Jöuab ilmsile;
Kiigest koidu-kumal –
Sinu sarnane –
Väike önne-jumal.
Naerab minule!
Linda nr. 38, 23. september 1894, lk 606, 607.
Koslovi järele Venekeelest Vold. Rosenstrauch.
Pilved katnud tähed taevas. –
Maru tormab üle maa;
Laened vahul kallast peksvad,
Siisgi nad ei rahu saa.
Vaiksel kahvatanud neiul
Pisar tungind palgele,
“Oh, nüüd tormiöösel pimel
Läks mu armsam merele!”
Kaua, kaua vaiksel palvel
Palvetas ta armsa eest.
Kelle laev on maru keskel
Ümberpiirtud laenetest.
Tornis kell ju keskööd näitab
Paluja on vaikinud.
Tal kui keegi salavägi
Silmad kinni surunud.
Ta küll magab – siisgi vaimus
On tal tutvad kujud ees.
Ikka armsa laev veel tormis
Mässavates laenetes.
Häkist, nagu vari lendab
Tuttav kuju kambrisse.
Ia tal troostisõnul lausub;
“Mõrsja, ära kurvatse!”
Kalli hääl nii pehmelt kostab
Süda õnnel väriseb.
Vaatab argselt: oma armsam
Tema ette ilmuneb!
Nägu on tal surnuvalge
Tume leek tal silmades.
Merevesi tilgub juukstest
Raudne külmus käe sees.
“Kallim, tormitseval rinnal
Jälle näha tahtsin Sind.
Linda nr. 38, 15. september 1898, lk 635.
Hää on surra puhta südamega
Lahkuda siit ilma vaevata:
Kui ei kedagit siin ilmas ole
Kes jääks kurtes järel leinama.
Väsind elu-vaevast, võitlemisest,
Unustades seda saatust siin –
Süda, mis nii tormiliselt tuksus –
Hauas unustud kõik vaev ja piin.
Hää on surra, kui kõik lõpetatud,
Karikas on joodud põhjani –
Nagu kustub lamp, kui taht on otsa saanud,
Nagu närtsib viimne öieke.
Ainetel V. Rosenstrauch.
Linda nr. 38, 14. september 1899, lk 621.
Laula, ema, veel kord seda laulu,
Mis laulsid mull’ lapsena,
Kui suudeldes võtsid mind sülle
Ja kaisutid armuga.
Sel korral ei võinud sa teada
Mis ootan su lapsukest eest,
Kes elab ta õnnes ja rõõmus
Ehk mure ja hädade sees.
Täis tuleva õnnede aimu
Su süda siis lootuses lõi
Ja lauldes õnnelik tundmus
Sul pisarad silmisse tõi.
Need õnnepisarad tasa
Mul langesid palgele
Ja magusalt naerdes ma panin
Siis pää su rinnale.
Sa kaisutasid mind armsalt
Ja vaatasid silmasse mul. –
Mis tundis siis, ema, su süda,
Mis võisid sa unista küll? …
Oh laula veel ema, seda laulu,
Mis laulsid siis armsasti –
Vaat, hädas ja pisarasis vaevleb
See, keda sa kaisutid nii.
Oh laula, su rinnal siis panen
Ma pää nagu lapsena.
Ja sinu tasane pisar
Las’ palgel mul kukkuda.
Jah, laula, ja lauluga armsalt
Mu süda vaikima vii.
Mis saatus on võtnud, seda anda
Ema pisar võib tagasi.
Läti keelest M. Pukits.
Linda nr. 38, 14. september 1899, lk 620.
(Elverstud)
Lugulaul Daani rahva-juttude järele.
Saksakeelse ümberpaneku järele eestistanud A. Jürgenstein.
III
Hommikulaul
Päev tõuseb idast ülesse,
Ju punab pilvepiir;
Ta särab üle mere, maa –
Kõik valgustab ta kiir.
Ta ilmub kaugelt ilu-maalt,
Säält paradiisi seest,
Toob elu, valgust, rõõmustust
Ja pühib silmad veest.
Jah, Looja päike täidab maad
Tõest’ õnne, iluga,
Kõik suuri, väikseid kosutab,
Viib mure minema.
E m a. Ma ootsin maja uhke ees,
Ju kustus ära eha,
Poeg Oluf oli mõtte sees,
Ei silmad und saand näha.
Oh Oluf, kus uidad sa ööseni veel?
Su pärast, kuis muretseb ema meel!
K o o r: Meil viin ja mõdu vahutab,
Mill’ Oluf armukest teretab?
E m a. Öö sülest hakkab kerkima
Ju kodupuna sala;
Kuis tõuseb päike rutuga,
Mu hirm nii tõuseb ala.
Oh Oluf, kus uidad sa ööseni veel
Su pärast nii muretseb ema meel.
K o o r: Meil viin ja mõdu vahutab,
Mill’ Oluf armukest kaisutab?
E m a. Kes sõidab kaugelt väljalt säält,
Kuldsarvest puhub valju häält?
See Oluf ise on, tad igatsusetiivad,
Kui jahikulli kiiruga säält künkast alla viivad.
K o o r: Kiirsõit on temal koju pool’ –
Küll löövad kabjad tulda!
E m a. Oh, Oluf, pea hobune sammu!
K o o r: Kus on ta oda, kilp ja nool?
Ei läigi kiivrel kulda.
E m a. Oh, Oluf, pea hobune sammu!
K o o r: Kuldjalus tilgub verd ju ammu,
Oh Oluf, pea hobune sammu!
E m a. Oh kuule Oluf, oh ütle mull’,
Miks pale kahvatu nõnda sul?
O l u f. Miks kahvatu ta pole veel?
Ma olin murumäel ööl!
E m a. Ja kuule, mu Oluf, mis ütlen ma
Su mõrsjale, kes ju küsib ka?
O l u f. Te ütelge, et ma metsa läinud
Üht hirvekest püüdma, mis ma näinud.
K o o r. Kus külalised, oh näita neid meile!
O l u f. Üks ainuke kaasas mul täna ja eile.
E m a j a k o o r.
Ja kes on see üks, kes säält kaasa sõitis?
O l u f. See surma-ahastus – hinge mul võitis.
E m a j a k o o r.
Oh Kristus, aita! meil häda ja piin!
Sa langed, oh Oluf, – ju surnud sa siin …
Järelsõna.
Sest noomin iga noorta meest,
Kes tahab öösel sõita,
End hoia murumäe, metsa eest,
Ei öösel või sinna heita.
Hoia end murmäe, metsa eest,
Kus muruneiuksed laulvad.
Tähendus: Eesolevatele sõnadele on kuulus Daani komponist Niels W. Gade muusika loonud, mis kooridele, solo-lauljatele ja mämguriistadele on seatud. Et ehk mõned meie koorid seda kaunist muusika-tükki etendaks, selles lootuses on sõnad ka ümberpandud. A.J.
Linda nr. 37, 16. september 1894, lk 583.
Lord Byroni järele V. Rosenstrauch.
Kui sügav rahu väljadel
Ia öö meid lahutab,
Mu sõber, siis mind sala hirm
Su pärast hirmutab.
Mu hing ei kuskil rahu saa –
See on ju viimne öö,
Siis vaiksest kodust lahkudes
Viib kaugele mind tee.
Oh, miks ei süda nuta siis
Ia miks ei kurvasta.
Kui kõigist neist, kes kallid tal
Peab ära lahkuma.
Ia teadmata eestulev tee,
Mill saan ma tagasi!
Kas saan teid varsti näha ma.
Võib olla – ialgi.
Linda nr. 37, 8. september 1898, lk 620.
Ma ootsin sind, kui koidupuna
Löi õrnas ilus kumama.
Ei tulnud sa, ei pidan’d sõna.
Ma lootsin: Saad ju tulema.
Ma ootsin sind, kui lõunas päike.
Mu kõrgem püüd, mu paelus.
Ei tulnud sa – mul silmas läike:
Veel suuremaks sai igatsus.
Ma ootsin sind, kui õhtul eha
Ju oli kustumiseteel;
Ei tulnud sa, mu aate püha.
Mul oli lootust siisgi veel.
Veel ootsin sind, kui selgelt kuule
Löi tiivad üle ilmamaa.
Siis tulid sa – su väike suuke
Mul soovis t e r v i s t õ n n e l a!
Su tervist tahtsin vötta vastu
Ma örnalt suudlemisega.
Ja ligemale püüdsin astu.
Mis kahju – pidin ä r k a m a!
Ainetel J. Pass?
Linda nr. 37, 7. september 1899, lk 604.
Oma peigmeest kaugelt nägin
Õuest välja minevat –
Ma ei saanud sõna lausta.
Silmi tulid pisarad.
Mine kallim, aga õhtul
Tule jälle koduje!
Päev, mil sind ei saa ma näha.
Liiga pikk on minule.
Läti keelest M. Pukits.
Linda nr. 36, 31. august 1899, lk 585.
Kui truudus üksi valvab,
Ja pole armastust,
Säält kaugele on kadund
Kõik elurõõm ja lust.
Ta sunnib kurvalt, valjult
Küll kohust täitma Sind,
Ta hoiab raudses võrus
Et Sul ei lõhkeks rind.
Kuid arm on truuduseta
Kui tuli koldeta,
Kui templi teotaja,
Kes rüüstab pühama.
Arm truudusega ühes
Kui rõõmus linnulaul,
Mis taevapoole tõuseb
Siit helde Looja auul.
Ainetel E. A.
Linda nr. 35, 25. august 1898, lk 589.
(Elverstud.)
Lugulaul Daani rahva-juttide järele.
Saksakaalse ümberpaneku järele eestistanud A. Jürgenstein.
Eessõna
Vaat, Oluf hobust peab õhtu eel,
Kui udupilv tõusis ju üles,
Kui lühnajad lilled ja haljendav aas
Meelt hoidsid rahu süles.
Ta haljale mättale pani pea,
Ja väsimus silmi ju surus;
Säält naeratas lahkelt tal neiupaar,
Kes asuvad metsas, murus.
Üks silitab kahvatand põske tal,
Ja teine tal sosistab salal:
“Mu arm!” oh noormees, ärka sa!
“Meil tants käib kergel jalal.”
Nad laulsivad mahedast’, magusast’,
Et jõgi jäi kuulama salus,
Kala mängis vete-voos,
Lindu lõõritas palus.
Kukk õnneks sääl tiibu raputas,
Veel Jumalast seatud öötunnil;
Vast Oluf muidu ehk magaks sääl,
Veel neiue laulude sunnil.
1.
K o o r: Päev vajub, kaob sini-voos,
Ja ööpik hõiskab aasal;
Olufil homme pulm on hoos:
Õnn tal ja tema kaasal.
O l u f. Mul on sadulasse kiiruga
Virk täkk, kuldvaljad suhu!
Üht kallist võõrast otsima
Pean pulma, sõitma puhu.
O l u f i e m a. Mu poeg, päev jõuab õhtule,
Ju pikast varjust näha!
O l u f. Üht kallist võõrast otsima
Pean pulma; sõitma puhu.
E m a: Nii hilja, keda otsid veel?
Ju tahab kustu eha.
O l u f. Mind kutsutaks, mind nõitaks just,
Ei või ma aega viita;
Mu süda haige, lõppend lust –
Koit ainult rahuks kiita!
E m a. Mu poeg, päev jõuab õhtule!
K o o r: Päev vajub, kaob mere-voos,
Ja ööpik hõiskab a’asal;
Olufil homme pulm on hoos:
Õnn tal ja tema kaasal.
O l u f. Kui vaatan hommikul ilma-maad,
Kuis seisab õies ja lehtes,
Siis süda igatseb armsamat:
Mu mõrsjat nooruse ehtes.
Kui ratsul kihutanu väljal ma,
Kus sinililled vilus,
Siis mõrsja silmi näen sinama
Kuldjuukste alt õrnas ilus.
Kui rändan üksinda, pime ilm
Taevas hiilgab tähtede sära,
Mul meelde tuleb sõstra-silm,
Mustad juuksed unu ei ära.
Küll kosub valusam haavgi veel,
Mis raius mul võõras käsi,
Mul jagatud kaheks on süda ja meel –
Kas paraneb? – Lootus ei väsi!
O l u f. Mul sadulasse kiiruga
Virk täkk, kuldvaljad suhu!
E m a. Oluf! oh hoia end muruneiu eest!
Oh kesköö-tunnil kodu jää
Nüüd metsas vaimud on lahti.
Sa tead, mu Oluf, et metsa seest
Üks neid peab südame jahti.
O l u f. Ära karda! nüüd vaikus muru-mäel,
Ei udu meelt mul ei sega!
E m a. Oluf! hoia end muru-neiu eest!
O l u f. Las’ käia, mu hobu, las’, võitu sa
Mu mässava mõtetega!
K o o r: Täkk norskab, lendab ju kiiruga
Üle välja tuhat nelja,
Et pulma võõraid veel kutsuda
Mees kihutab hobust välja
Küll kellade helinal, pidu auul
Meil homme kõlab pulmalaul.
II.
Öö, oh mis vaikne! kuis vaatab kuu
Kuis uin’vad lilled ja rohi;
Kuis põesas laulab seal linnukse suu,
Aga kuulata ma ei tohi!
Seal lehvitas rätt! – ju kadus ta
Kui kena! – räägivad õhud?
Mu südant võtvad nad võrguta.
Mind, lille-lõhn, unesse rõhub.
M u r u n e i u d. Oh kui õrnalt tants höljub salus!
O l u f. Sealt kuulen ma laulu mis köidab meelt armul –
Need on muruneiud! – põgene hirmul!
M u r u n e i u d. Oh kui õrnalt tants höljuee on mu mis od salus!
O l u f. Seal tantsivad neli, seal tantsivad viis, –
Murueide tütar, miks kutsud mind siis!
M u r u e i d e t ü t a r.
Oh tere, mu Oluf, miks kurdab su hing?
Et tule ja tantsi sa mu’ga üks ring!
O l u f. Ei tohi ma, ei taha ma,
Mul pulmad homme pidada.
M u r u e i d e t ü t a r.
Sul siidisärgi kingi siis ma,
Mis pleekis minu ema kuupaistela.
O l u f. Oh ära mind kiusa nii nõiduvalt,
Küll tantsiks, kui kõnniks veel vabamalt!
M u r u e i d e t ü t a r.
Tule, oh Oluf, mind tantsita sa,
Sul hõbedast vammuse kingin siis ma.
O l u f. Ei tohi ma, ei taha ma,
Mul pulmad homme pidada.
M u r u e i d e t ü t a r.
Ei taha tantsi, põlgad sa mind,
Siis katk ja haigus tabagu sind!
O l u f. Oh, helde Jumal, nüüd olen ta käes!
Nüüd muruneiu mind haavas viha väes.
M u r u e i d e t ü t a r.
Su kahvand palgest veri lääb,
Nii pea, kui sind mu käsi lööb,
Oh Oluf, ju homme surnud sa.
M u r u n e i u d. Jah, Oluf, homme surnud sa.
O l u f. Oh lenda, hobune, peasta mind sa!
Ehk haud mul pulma-sängissa.
M u r u e i d e t ü t a r j a m u r u n e i u d.
Oh Oluf, ju homme surnud sa!
(Pooleli.)
Linda nr. 35, 2. september 1894, lk 551, 552, 553.
Edeni lävel ise-endas
Örn ingel seisis hiilguses;
Kuid põrgu kohal demon lendas.
Tal mässuhimu südames.
Vaim, keda kahtlus taga sundis,
Siis juhtus inglit nägema;
Uut eluhõõgu tema tundis
Ja hakkas õrnalt rääkima:
“Oh anna andeks! Minu silma
Siin muidu sa ei puutunud:
Ei vihanud ma kõike ilma,
Ei kõike ilma põlganud.”
A. S. Puschkini järele Jakob Tamm.
Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 556.
Öö on teel… Silm ette vaatab …
Hing ja ihu roidub käigil …
Vaata, kuu ju kiiri saadab,
Õrnal õnnistaval läigil
Kuldne kuu, su kiir nii mahe
Ilustab nüüd öösist ilma …
Valu vaob, ja rind on lahe,
Vaikne pisar veereb silma.
H. Heine järele Jakob Tamm.
Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 557.
Me olime merekaldal
Kord kaluri maja ees …
Veest kerkis õhtune udu
Ja heljus õhu sees.
Ja tornisse, nagu ikka,
Siis pandi tuled sääl;
Ning uduses kauguses hakkas
Laev paistma mere pääl.
Me rääkisime sellest,
Kuis elab meremees,
Ja vee ning taeva vahel
On hirmu ja rõõmu sees.
Me rääkisime maadest,
Mis lõuna, mis põhja all;
Missugune rahvas on kuskil,
Missugused kombed tal:
Kuis Gangese kaldal lehkab
Täis lotoslillesid aas,
Ja ilusad inimesed
On nende ees põlvili maas;
Kuis Lapimaal inimesed
On määrdunud, madalad;
Nad küpsetavad kalu
Ja ühes koos karjuvad.
Meid neiud kuulasivad …
Kõik jäi siis vagusaks …
Laev kadus silmist ära
Ja ilm läks pimedaks.
H. Heine järele Jakob Tamm.
Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 555.
Kass oli karates kaelaluu murdnud
Varblase isaksel, vanaksel,
Murre on varblase rahval, et surnud
Peremees pisuksel pereksel:
Sinna ja tänna nad lendavad nüüd
Öhu seest kostab meil kaebtuse hüüd.
Kaeru sääl pölleaga välja toob piiga,
Riputab kanadel söögiksa,
Ei sest ka varblased arvagi liiga,
Tulevad kanadel vöörsiksa:
Sinna ja tänna nad lendavad nüüd,
Unusud surnud ja kiisukse süüd.
Nönda siin ilmas on lugu, oh usu:
Kutsub sind surm kord siit enesel,
Unustud oled sa peagi, rusu.
Kasu ei enam suust kellegil
Sest siis sa inime, röömusta siin
Kuni sa elad, ja unusta piin.
Saksa keelse laulu järele H. Mulkson.
Linda nr. 34, 5. september 1896, lk 528.