Rubriigiarhiiv: tõlkija

vene luule,Mihhail Lermontov,Jakob Tamm,1889,Oma Maa

Prohvet

M. J. Lermontovi laul, ümberpannud Jakob Tamm.

Sest aast, kui Igavene-Vaim
Mind prohvetiks on pannud ilmas,
Mul näha, kuulda: kurjus, laim;
Luen hõelust inimeste silmas.

Ma armastuse õnnistust
Ja tõe valgust kiitma tõtsin —
Kuid ligimistelt mõnitust
Ja kivi hoopa vastu võtsin.

Pea peale tuha puistasin
Ja läksin ära laiast linnast:
Ma kõrbe peale astusin,
Kus Looja armust toidan ennast.

Siin kõrbe peal mind mõistab ilm,
Ja Igavese tahtmist täidab;
Siin iga täht, et hiilgel silm,
Mu kõnet kuulatavat näitab.

Kui aga läbi linna veel
Mind väsind jalad käigil kandvad,
Siis vanemad, kes vaatvad teel,
Nii lastel naerdes teada andvad:

“Et vaatke, seal on näitus teil,
Kes uhkuse eest kannab häbi:
Hull tahtis tõendada meil,
Et Jumal räägib tema läbi

Et vaatke lapsed otsa tal:
Kuis kahvatand ta kõnnib väljas,
Kuis katkend räbalad tal seljas,
Kuis on ta põlastuse all.”

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 383.

vene luule,Aleksandr Puškin,Jakob Tamm,1889,Oma Maa

Prohvet

A. S. Puschkini laul, ümberpannud Jakob Tamm.

Lai oli kõrbe liivane:
Ma janus tahtsin tõeveele;
Üks ingel-kuue tiivane
Seal ilmus minu ette teele.
Ta õrnalt, hellalt kergel käel
Mu silmi puutus salaväel:
Ja silmad läksivad mul lahti:
Ma võisin saatusesse vahti.
Siis minu kõrvu puutus ta —
Ja nendes tuli muutus ka:
Sai kuuldvaks taeva kohkumine
Ja inglite lend üleval,
Veeloomade käik laente all
Ja pungakeste puhkemine.
Mu suhu käe ta sirutas,
Suust keele ära käristas —
Mu keele valeliku, hõela,
Ja sõrmil suhu seadis ta,
Et võiksin jälle rääkida,
Mul keeleks targa ussi nõela.
Siis mõega ta mu rinda lõi
Ja südame sealt välja lõhkus,
Ning südameks mull süe tõi —
Tõi süe, mis nii leegil õhkus…
Kui surnud olin kõrbes nüid —
Seal kostis taevast kõrgem hüid:
“Oh ärka prohvet, näe ja kuule
Käi ilmas, külva sädemeid,
Mu tahtmist hüidgu sinu huule
Ja sõnal läitku südameid!”

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 383.

vene luule,Mihhail Lermontov,Jakob Tamm,1889,Oma Maa

Ingel

M. J. Lermontovi laul, ümber pannud Jakob Tamm.

Ööl ingel seal lendas, kus tähed ja kuu,
Ja sulavalt laulis ta suu;
Kuu, tähed ja pilved kõik kuulasid pealt
Ta laulu ja taevalist healt.

Teel õnnest ta laulis, mis õntsuse sees
On õiglastel oodata ees,
Ja vägeva Loojale kiitust ta tõi,
Et armul maailma ta lõi.

Üht hinge nii hõlma sees ülevelt siis
Ta elu ja murele viis.
Ja õrnalt ta helisev, taevalik heal
Jäi hingesse elavalt seal.

Hing kaua, kui koormatult, ilma peal käis,
Rind imelist igatsust täis:
Ei heali, mis kuulis ta taevasel auul,
Võind anda tall maapealne laul.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 382.

 

saksa luule,Julius Sturm,Adolf Daniel,1889,Oma Maa

Rääk ja lõoke.

Sturmi järele Daniel.

Rääk rukki orastes kord nägi,
Kuis lõoke õhus üles püis,
Kuis nagu imeline vägi
Tad vabalt taeva alla hüis:
“Oh vaata ette, lõu, vahest
Sind röövik seal võib tabada!
Ta põlgab laulu rinnast lahest,
Mis kõrgel hõiskad vabana.
Sa lenda alla, sest siin rohus
On julgem kui seal sini õhus!

Kuid lõõritades ikka üles
Lõu tõusis, keerles kõrgemal,
Seal vaba taeva õhu süles
Ta laulis healel helkival:
“Lass võtvad röövikud mind piirde;
Küll kõrge kotkas varjab mind,
See pärast kurjalaste tiir-tee,
Mind kohuta — Ma vaba lind!
Ja vabadust ma tahan kiita,
Sa rääk võid rohus aega viita.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 15. mai 1886, lk 356.

saksa luule,Felix Dahn,Jakob Tamm,1889,Oma Maa

Kuningas Manfredi haud. *)

Felix Dahn’i luuletus. Ümberpannud Jakob Tamm.

Maas oli Manfred Beneventi väljal,
Burgundlased, kui kaarnad verenäljal
Ta surnukeha torkisivad väes.
Karl Anjou tal rinda tallas jalgel
Ja karjus vihast kahvatanud palgel;
“Raisk oled sa — kroon minu käes!”

Seal kibuvitsa nõmme surnu maeti;
Haud põesa varjus mullal kinni kaeti:
Sant tänuks tahtis risti tuua tal’..
Kuid haudgi ka ei tohtind tähte saada,
Sest koertel laskis kehva ära aada
Johan, Cosentsa kardinal.

Kuus aastat läind. Aeg uusi tunda jagab…
Karl Anjou seal siidi voodis magab
Ja unes surnud Manfredi ta näeb.
See sõnab nii: “Su riik saab leidma haua;
Ta langeb koost, ei suuda seista kaua:
Mu keha vaba mulda jäeb!”

Karl ärkab üles, karjub: “Eks ma vaata!
Su kondid tahan Prantsusmaale saata —
Seal lasen merepõhja heita nad!”
Ta käseb meestel surnu järgi minna:
Ja mitu sada otsjat lähvad sinna,
Kuid tühjalt koju tulevad.

Oh isand, viha meie peale heida!”
Nad hüiavad: “ei kuningat või leida:
On haua täheks olnud kibuvits;
Kui oleks nõnda, oleks vaeva väha:
Nii laialt seal, kui silmad suutvat näha,
Nüid kasvab kibuvitsa mets.

Ja ‘roosimetsaks’ hüiab rahvas teda —
Paks rägastik ei üles anna seda,
Kus kohal Manfred mulda maetud…”
On Anjou riik langend ammust aega,
Kuid Beneventi roosimetsas praegu
Nii õrnalt laulvad ööpikud.

*) Vaata: J. Bergmann, Üleüldine ajalugu, keskaeg, § 139, 2.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 15. mai 1889, lk 304.

Felix Dahn.jpg
Felix Dahn (1834-1912)

vene luule,Mihhail Lermontov,Juhan Kunder,1884,Oma Maa

Ingel (Ангель).

Lermontovi laul. Ümber pannud J. Kunder.

Kesk öö ajal taeva all ingel käis
Ja waikeselt laulma ta näis;
Õhk kuulas ja kuulasid tähed ja kuu,
Kuis helises ingli suu.

Ja hingede õntsusest laulis ta keel,
Kes Eedeni õite seas veel,
Ja Jumala vägevust kiitis ta ka
Seal sulava sõnadega.

Ta südamel sonis üks hingekene,
Seda hällis ta ilmale.
Ja õrnakse hingesse ingli viis sai,
Ta kõrvasse kõlama jäi.

Ja kaua veel lapsele helises ta
See ingli viis sõnadeta.
See ingli laul helises ilusam tall’
Kui keegi heal taeva all.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 13. august 1884, lk 120.

vene luule,Mihhail Lermontov,Juhan Kunder,1884,Oma Maa

Puri (Парусь).

Lermontovi laul. Ümber pannud J. Kunder.

Üks puri paistab laente laugel
Ja ujub üksi edasi…
Mis otsib siin ta kodust kaugel?
Kes sundis teda seieni?

Tuul vilistab ja langeb laene,
Mast maru küüsis kaldubge…
Ei õnne otsi tema vaene,
Ei õnne eest ta põgene!

Ta pea kohal kuldne päike,
Ja sini vesi silma ees;
Ta aga ihkab tormi käike,
Kui oleks rahu maru sees!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 13. august 1884, lk 120.

vene luule,Mihhail Lermontov,Juhan Kunder,1884,Oma Maa

Palve (молитва).

Lermontovi laul. Ümber pannud J. Kunder.

Kui elu kurval korrala
Mu süda koorma all;
Üht imepalvet pidada,
Siis tuleb meelde mull.

Ta sees on taeva hinge õhk,
Ta sõnal elu tiib,

Ta soojases kaub mure rõhk,
Üks ingel seda viib.

Mult kaub koorm ja kurblik meel
Ja kahtlus kaub ka,
Ma usun nüüd, ma nutan veel….
Ja terveks saanud ma.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 13. august 1884, lk 119.

vene luule,Ivan Krõlov,Jakob Tamm,1887,Oma Maa

Siga tamme all

Ivan Krõlovi mõistulaul, ümber pannud Jakob Tamm.

Sõi siga suure tamme all,
Kord ennast tõrusid nii täis, kuis isu kandis.
Täis kõht tõi une peale tall.
Kui uni viimaks järgi andis,
Loom kärsa tamme juuri purustama pandis.

“Sa teed ju puule paha nüid!”
Nii kostis tammelt kaarna hüid:
“Ta kuivab ära ju, kui juured välja kisud!”
— “Las’ kuivab!” kostis rõhkija:
Mis rõemu teevad mull need risud!
Ei nendest tulu tunne ma.
See tamm, eks võinud hääbuda siit ammu.
Kui poleks tõrusid — neist rasva sain ja rammu.”

“Sa tänamata loom!” tamm vastas talle seal:
“Kui võiksid kärsa kergitada väha,
Siis saaksid kohe näha,
Et tõrud kasvavad ju minu peal.

***

Nii tõlbats, kelle vaim on pime,
Ka laidab haridust, et ime!
Ja laimul lausa teadust lööb,
Ei tunnegi, et ise nende vilja sööb!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 31. märts 1887, lk 188-189.

saksa luule,Johann Wolfgang von Goethe,Jaan Leppik,1887,Oma Maa

Kalanik

Goethe järel.

Jõe vesi tõusis, vesi kees,
Üks kalamees ta peal,
Ja rahuliste vaatas mees
Siis õnge järel’ seal.
Kui istub ta, kui kuulaks ta,
Teeb laene lahti end,
Mees liikva vee seest kerkima
Näeb, Vesi-neiu, sind.

Neid laulis tall ja lauses tall:
Miks petad kala sa,
Nii kavalast siin taeva all
Tad tahad surmata?
Oh teatsid sa, kuis kaladel
Hea põhjas puhata,
Sa jätaks järel’ püidmisel
Ja tuleks alla ka.

Siin karastab end päikene
Ja kuu siin jõe vees
Ja laened kandvad iluste
Neil kuju enda sees.
Kas taevas sind ei meelita
Ja niiske sinagi?
Su palge nendasama ka
Siin udus otsani?

Ja vesi tõusis, vesi kees,
Sai märjaks mehe jalg;
Kui halli tervist kuulates
Tal rõemus oli palg.
Näkk laulis vees, näkk laulis vees,
Kõik otsa lõppis siis:
Ta tõmbas meest, pool kukkus mees, —
Voog kalaniku viis.

J. Leppik.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 31. märts 1887, lk 188.

vene luule,Gavril Hruštšov-Sokolnikov,Jakob Tamm,1889,Oma Maa

Uue aasta algul

 Hruschtschov-Sokolnikovi laul.
Ümber pannud Jakob Tamm.

Ehk lootus küll meid igal aastal petab;
Uus aasta mööda läeb, kuis endne läind,
Kuis rahvas siiski rõemul vastu võtab
Noort last, kes päeva valgust näind.

Tall läheb vastu lootus elu-laevast,
Tal tõstetakse tervituseks klaas,
Talt palutakse peasmist hädast, vaevast,
Et avatud saaks õnne aas?

Võib olla, need on mõtted kujud aga,
Mis naerulikud näitvad meie aal,
Kuid kindlalt kanname neid hinge taga
Ja ootame neid usu naal.

Oh, kui meilt lootuski ju ära kauks,
Siis pimedaks läeks hinge otsiv silm,
Siis elu nagu külma hauda vauks:
Tõeks vangitorn siis oleks ilm.

Me usume… Ja kui ka peaks petma
Uus aasta meid, kuis tema kadund kaim —
Tõist saame jälle rõemul vastu võtma:
Hurraa! uut aastat usub vaim!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 15. aprill 1889, lk 238-239.

vene luule,Mihhail Lermontov,Jakob Tamm,1889,Oma Maa

Kolm palmi

M. J. Lermontovi luuletus.
Ümber pannud Jakob Tamm.

Seal avaras kõrbes Araabia maal
Kolm palmi need kasvasid endisel aal,
Ja palmide varjus, kus vagune vahe,
All oli üks allik, nii värske, nii jahe;
Ja allikat varjas lai lehtede tiiv,
Et liiga ei teinud tal leegitsev liiv.

Ja paljugi aastaid läks mööda, kuid veel
Ei ühtegi rändajat olnud seal teel,
Ei võerast, kes oleks ehk vilusse tõtnud
Ja allikast keelele karastust võtnud;
Ja vähemaks jäivad ju leekide ees
Mahl varjavais lehtis, voog allika vees.

Kolm palmi siis tõstsivad nurinat jõul:
“Miks sünnitud siia meid saatuse nõul?
Me asjata asume kõrbes ju ammu:
Kuum kurnab meid, raputab tormide rammu:
Ei kellegi vaatele lõbu me loo, –
Su otsus – oh taevas – meil õigust ei too!”

Ja vaata – ju sinava kauguse sees
Tolm kollendab päikese kiirede ees:
Ju kuljuste healedgi kerkivad kõlal,
Ning elu on ärkamas küngaste õlal…
Ja liugel kui laevadgi laeneselt veelt
Seal kaamelid rias on tulemas teelt.

Ja igaüks kaanel see koormatult käib;
Telk varjav tall turja peal vilkumas näib;
Käed ajuti avavad telgi ust väha,
Et nuuskivad silmad võiks eemale näha;
Ja viledat hobust, kes nobe kui nool,
Nii osavalt juhib Araablaste hool.

Loom ajab vaest püsti end õhina sees
Ja kargab, kuid sadulas kindel on mees,
Tal voldine ülikuub õlgasi ehib
Ja valendab, laenetab, lipendab, lehib…
Sõit läheb, kui lennul, nii võimus, nii väes,
Mees ommeti mängitab oda veel käes.

Ja palmide juure seal ligineb woor,
Ning vilusse kipub nii vana kui noor:
Vett värsket need tulijad otsima tõtvad, —
Ja palmid neid tervites vastu ka võtvad,
Ja tuule käes tasaselt painutes pead
Nad soovivad neile küll õnne küll head.

Kuid vaevalt, kui pimedus põhjendab ööd,
Seal kirves teeb agaralt hukkavat tööd:
Ja eluta langevad palmid nüid maha,
Ning lapsed neilt kiireste kisuvad naha…
Ja katki neil lüiakse kooritud luud,
Ning tulele tuuakse põlised puud.

On aga ju kõrbe pealt kadunud öö,
Voor teele läeb jälle, kui lehvitsev vöö,
Läeb teele ja kõrbesse enese taha
Vaest lademe tuhka ta jätab veel maha
Ja seegi seal päikesest põletud saab,
Nii kaua, kui tuul tema laiale a’ab.

Ja praegu on tühi ja kole see koht:
Ei allikat varja seal haljendav roht;
Ehk allikas prohvetilt palub küll katust,
Kuid laenetev liiv talle ähvardab matust.
Veel raisa kull üksine keeru seal lööb
Ja saaki, mis kätte tal sattunud, sööb…

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 15. aprill 1889, lk 233–235.

saksa luule,Friedrich von Bodenstedt,Adolf Daniel,1889,Oma Maa

Sõber

Baieri kuninga Ludwigi järele -el.

Kui keegi Sinu sõbrast räägib halba,
Kui rääkija ka auus, ent ära usu Sa; —
Kui kõik ju räägivad Su sõbrast halba,
Sa usu sõbra meelt, ei mitte ilma keelt.
Sest ainult see, kes nõnda armastab,
On kalli sõbra väärt!
Üks sõbra süda, oh kui kallis asi,
Nii väga õrn ja aruldane veel;
Kõik terve ilm ei anna tagasi,
Kui kautand teda kergemeelsel teel!
Üks sõbra süda, oh mis püha jõud,
Kui Sinu südames ju kõigest põud!

Ent iga kahklus tuimestab ta ilu,
Ja üks kord lahus, on ta jäädvalt vilu!
See pärast kui kord õnne jumal annab,
Ja hea, kalli sõbra Sulle kaissu kannab, –
Siis hoia teda laimdus-nooli väest
Ja peasta kõige kare tuulte käest,
Sest meie püided, tööd, kõik elu
Saab alles sõpruses täit ilu!
Kui oleksid Sa vaene, sant –
Üks sõbra süda – rikas pant!
Kell kuldsel troonil, rikkuses
Ei sõbra südant – vaene mees!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 15. mai 1889, lk 229.

saksa luule,Johann Ludwig Uhland,Jakob Tamm,1886,Oma Maa

Laulja needmine

Ludvig Uhland’i laul, ümber pannud Jakob Tamm.

Üks loss nii uhke ilus kord seisis kindlaste;
Ta hiilgas üle maade ja helkis merele,
Ta ümber õitsvad aiad kõik ringi seisivad,
Ja allikad ja kaevud neid aidu kastsivad.

Seal elas võidurikas ja vägev kuningas…
Täis õelust oli aga troonil istumas:
Ta vaade vihast põles, ta mõte ehmatas,
Ta kõne piina kandis ja verd ta kirjutas.

Kord sinna suurde lossi kaks lauljat läksivad,
Üks kandis kuldseid juukseid, teist hallid ehtsivad…
Hal laulja istus ratsul, käes oli kannel tal,
Ja õitsev noormees astus teel tema ligidal.

Hal ütles õitsevalle: “Mu poeg end valmista;
Kõik laulu sügavused käi vaimus läbi sa,
Ja rõõm ja kurbtus kogu nii ühte heale al,
Et südant sulatada sel kurjal kuningal.

Ja varsi suures saalis ju lauljad seisavad,
Kus kuningas ja proua aujärjel istuvad…
Kui virmaliste valgus on kole kuningas, —
Ta proua lahke, armas, kui kuu seal kumamas.

Hal laulja võtab kandli ja hakkab mängima,
Ning igaühe südant täis õntsust täidab ta;
Ja kandli kõrval kõlab hel nooremehe heal,
Ning kandlilooja laulab ka ise ligi seal.

Nad laulvad armastusest ja kuldsest kevadest,
Nad laulvad mehisusest ja pühast priiusest,
Nad laulvad lõbususest, mis rinda rõõmustab,
Nad laulvad kõigest sellest, mis hinge ülendab.

Kõik ausad, uhked härrad kui kohkund seisavad,
Ka toored sõjamehed seal tundvad Jumalat,
Ja kõrge kuning’kaasa see hoovab õntsusel,
Ning roosi oma rinnast ta viskab lauljatel.

“”Te rahva eksitajad, mu naist mult petate!””
Nii kuningas nüid karjub nii tulivihane;
Ja nooremehe rinda ta viskab mõõga siis:
Sealt voolab välja veri, kust kõlas lauluviis.

Kui välgust kohutatud kõik vaatjad hirmu sees,
Ju meistri kaenlas jahtub noor laulja nende ees;
Ja mantli sisse mässib siis teda vanake
Ning tõstab sadulasse, läeb kiire käigile.

Veel värava ees väljas jäeb seisatama ta,
Seal võtab oma kandli nii kalli kõlava
Ja vastu kivi sammast ta puruks põrutab.
Ning hüiab siis nii valjult, et kõiki kohutab:

“Ma hüian: häda, häda teil, saalid toredad!
Siin ärgu ükski kuulgu üht laulu lõbusat;
Teis valitsegu vaesus ja madal orja aim,
Nii kaua, kui teid puruks teeb tasumise vaim!

Sul lauluriigi röövel ka häda hüian ma!
Auahnelt piad veres sa taga ajama!
Su nimi sinu järel see olgu unustud,
Kui viimne ohkamine, mis õhku hoovanud!”

Nii hüidis laulja leinul, nii sündis selle peal:
Kõik lossi müirid murdund ja kojad kadund seal…
Üks ainus sammas näitab veel endist ilu ka,
Ja seegi — purustatud, võib pia langeda.

Kus olid uhked aiad, on kõrbe asumas,
Ei kohta enam kasta ka ükski allikas…
Ja kuninglikku nime ei kuule keegi seal…
Kuis häävitav, kuis hirmus on laulja neediv heal!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 30. juuni 1886, lk 84-85.

saksa luule,Adolf Böttger,Adolf Daniel,1889,Oma Maa

Kui suureks saan!

A. Böttger’i järele -el.

I.

Hea eideke istus aias pärnapuu all,
Ja tütar hellake mängis rõhus kui tall,
Vahel vaatas rõemuga eide tööd,
Kes punus inglile ilusat vööd.

“Mu eideke kallis, kui suureks ma kasun
Ja teadustes teritud, elule asun,
Siis Sinu eest töötan ma igal pool,
Et vanadust vaevaks ei mure, hool.”

II.

Ja lendasid aastad! Ööpikk laulis jälle,
Ja pärnapuu puistas õilmeid neiule sülle.
Neiuke ilus ja lahke kui lind,
Peiu kaenlas, kellel tuksus truu rind.

Kuid neiuke õnnes, mis ilude ilmast,
Ei keelanud palavaid pisaraid silmast,
Sest kellele tõutas hoolt ja vaeva:
Oh, eideke kallis! Miks asusid taeva?

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 18. märts 1889, lk 160.

saksa luule,Hedvig Prohl,Adolf Daniel,1889,Oma Maa

Armu õis

H. Prohl’i järele -el.

Taimi, õisi igal pool
Närtsile viib surma hool.
Taeva väed, oh kaitske veel
Kallist taime eluteel:
Ligemise armastus
Õitsku kare külma käes!

Armastuse kallis taim
Kosugu kui ime võim!
Igal pool ta elustagu,
Raskeid haavu parandagu:
Et võiks rikas, vaene mees
Vaba olla vaevadest! —

Kui ta kosub närtsmata,
Elutormid meid ei murra!
Kus on armu lõpmata,
Võivad puud ja lilled surra!
Ühendagu meid, kui köis,
Kallis venna armu õis.

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 18. märts 1889, lk 160.

Hedvig Prohl (1823-1886)

soome luule,autor määratlemata (soome),Adolf Daniel,1890,Oma Maa

Laulud 5.

Soome keelest A. Daniel.

Kallis kevade on käe,
Talve tuisku silm ei näe.
Päike jälle koidab,
Kõrgest taevast loidab.

Päikse valgel,
Ilu palgel
Loodus täiel elu algel.

Vesi ojas veerlemas,
Laene järves keerlemas,
Kalda poole vaub
Sinna ära kaub.

Pajud, haavad
Lehte saavad,
Ploomid juba
Õelmid a’avad.

Põõsad ja puud
Aasad ja ra’ad;
Orud ja muud
Õitsevad maad,
Ime ilusaks kõik lähvad.

Kodu pinnale
Tulnud kevade,
Viinud talve mured ära.

Rahva südame,
Toonud lootuse
Jälle kevadine sära! —

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 221.

saksa luule,Heinrich Heine,Adolf Daniel,1890,Oma Maa

Laulud 2.

Heine järele.

Minu vaikne valu voodi
Valmistatud surnu haud,
Kus mu põue armu loodi,
Kuis nüid närtsib lootja jõuud.

Jumalaga vaikne maja,
Kus tad eemalt nägi silm,
Jumalaga luht ja raja,
Kus veel õites õnsam ilm.

Oh, et iialgi poleks näinud,
Sind sa ingel, kaunim õis,
Oleks rõemu rada käinud
Ma, kord küla kaunim pois.

Sind ei armu ei ma suut’nud
Sandi kombel kerjata.
Kohas, mis su õhk on puut’nud
Soov’sin ainult elada.

Aga sinu külmad sõnad
Suud’vad mind siit kaugele;
Läinud lootused nii kenad,
Loovad nuttu laugele.

Ja mu süda, näeks sa teda:
Haige, murtud verine – 
Kõike, kõike teinud seda
Sina, kuri neiuke!

Liikmeid roidunult ja jõutult
Kepi najal viin neid veel,
Kuni väsin’d pead ma nõutult
Külma hauda heidan teel. –

(A. Daniel?)

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 220.

saksa luule,autor määratlemata (saksa),Adolf Daniel,1890,Oma Maa

Noor kevade

Vabalt S. k. j. A. Daniel.

Siis, kui kevade on tulemas
Lumi sulamas ju soojuses;
Kui on pungad puudes puhkemas,
Hõiske healed kuulda looduses –
Tärkab sinilill,
Hüiab pajupill,
Süda põues õhkel põnevil.
Kõlab kõrvu mäelt
Kostab taeva laelt:
Oh kui ilus sa, noor kevade!

Kui ju ööpik hõiskab toomingul,
Vesi ojas jookseb ruttades,
Lõu lõõrib kägu, hommingul
Rõemu hüide kaja metsades.
Õhk nii lahe, hea,
Et ei üelda tea,
Sini taevas kõrgel üle pea:
Kõlab kõrvu mäelt,
Kostab taeva laelt:
Oh kui ilus sa, noor kevade!

Eks see olnud kena kevade
Kui su süda leidis südame?
Rind siis paisus taeva õnnele
Huuled lähenesid huultele.
Vainult kostis siis,
Kõrvu ime viis
Paradiisiks muutus sulle hiis,
Kõlas kõrvu mäelt
Kostis taeva laelt:
Tere tulemast, noor kevade!

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 219-220.

vene luule,autor määratlemata (vene),Mihkel Veske,1887,Oma Maa

Postipoiss

Vene keelest ümberpannud M. Veske.

Seal sõidab vile postivanker
Suurt maanteed mööda vurinal,
Ja kellukene kurval viisil
Teeb tilla tõlla looga all.

Poiss usin, ta ju tõusis öösel,
Ta ohkas kurvalt südamest,
Ja hakkas laulma lahkeist silmist,
Ta laulis neiu silmadest.

Oh sini silmad, sini-silmad,
Te piinasite poisikest!
Miks kiskusite, inimesed,
Te südant lahti südamest?

Nüid olen üksi, mina vaene!…
Ja äkki ajas nelja ta!
Ja lõi siis lustil sõidu mängi
Ja pani laulma linduna.

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 2, 25. veebruar 1887, lk 119.

vene luule,Konstantin Romanov,Andres Lattik,1889,Oma Maa

Hälli laul

K. R. laul

“Kirjanduse Panteonis” on Vene Keiserliku lauliku uus laul ära trükitud. Kõrge laulik kirjutab alandlikult oma luuletööde alla alati ainult oma nime esimesed tähed K. R. Laul kannab nime “Hälli laul“. Meie katsume teda siin “Rishtij  Vestniku” järele, kus ta ära trükitud on, nii heaste kui meil see korda läheb, Eesti keele tõlgis ka Eestlastele tutvaks teha.

Maga sa ehitud hällis
Siid ja sammeti sees!
Maga, mu pojuke kallis,
Kambrikses soojuse käes!

Kuju pealt Jumala Ema
Kurblik ja pühalik silm
Vaatab; sind valvamas tema,
Ööseses rahus maailm.

Misuke õrnus ta vaates,
Kurvade silmade sees!
Just nagu seisaks su saatus,
Tulevad hädad ta ees.

Kiired on aegade tiivad!
Tuleb ka sinule tund:
Mured ja hädad sult viivad
Rahulist, lapselist und.

Kaitse siis truuist ja soojalt
Mööda läind aegade head;
Täida, mis isamaa pojalt
Oot’vad, kaasvennad ja õed!

Elus on hädasid palju;
Venelas’ süda ja meel
Hoidku sind kindlalt kui kalju
Usu ja auususe teel!

Seisku sull kahtluses külmas,
Kartustes, hädade sees,
Kannatus-eeskujuks silmas
Lihtpravoslaavlane mees.

Maga siis, lapsuke kallis,
Alles kõik mured on eel,
Maga veel mureta hällis,
Seni kui rahus su meel.

Tasaste sätendab tuli
Pühade kujude ees…
Pojuke, puhka! Su põli
Heljub veel õntsuse sees.

XYZ

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 2, 15. veebruar 1889, lk 106-107.

vene luule,Aleksandr Puškin,Jakob Tamm,1888,Oma Maa,lugulaulud

Peigmees

Aleksander Sergejevitsch Puschkini jutustus. Ümber pannud Jakob Tamm.

Noor neiuke Natalia,
Kaupmehe tütar, kadus,
Kuid kolmandal ööl korraga
Ta kohkund leiti kodus…
Ja ema isa hagaralt
Seal seletusi nõudvad talt;
Ta aga neid ei kuule –
Ei healt saa üle huule.

2.

Ja mures kurtvad mõlemad,
Nii ema kui ka isa:
Ta suust ei sõna saanud nad,
Vaim vaikima on visa;
Aeg viimaks temalt hirmu viis,
Ja õdedega jälle siis
Ta jalutama tõttis –
Tee ääres istet võttis.

3.

Ja kui ta jälle istus seal
Kord oma õdedega,
Siis ilmus eemal maantee peal
Saan kolme hobusega…
Ta sõitis ligi… Saani sees
Seal seisis noor ja uhke mees:
Ta julgelt hooseid juhtis
Ja hoopidel neid uhtis.

4.

Ja sõites, pilgul piiluval
Sealt vaatis neiut tema, –
Ka neiu vaatis vastu tall
Ja hakkas värisema…
Ta jooksis hüides tuppa seal:
“Ma tundsin tema maantee peal!
Just tema oli, tõtke
Ja kohe kinni võtke!”

5.

Kõik kurvalt seda kuulavad,
Pead kõigutavad kohkel…
Ja isa: “Nüid ehk avaldad,
Mis oled nõnda ohkel…
Kas keegi sind ehk häbistas?…
Kes oli see? Kus elamas?”
Kuid neiu nutab aga –
Ei sõna selle taga.

6.

Üks vanamoor see hommikul
Kaupmehe juurde tõttis
Ja nõnda sõnal silutul
Seal asja ette võttis:
“Noor neiu kaubaks kodu Teil –
Noor mees on kauba ostja meil:
Nii südi ja nii sirge,
Nii vaimukas, nii virge.

7.

On rikas ta ja mõistlik mees —
Ei kumardagi kõrgust,
Käib nagu mõisnik teiste ees,
On vaba mure võrgust.
Ja kohe mõrsjal kingib ta
Ka kallist nahast kasuka.
Kuld sõrmussedgi uued
Ja sammetised kuued.

8.

Ta Teie tütart eile teel
Näind väravate taga…
Käed lööme kokku! Mis siis veel,
Kui kirikusse aga!”
Nii räägib mõistu vanamoor
Seal isa ees, kuid neiu noor
Ei tea, mis hirmul teha:
Tal väriseb kõik keha.

9.

Ja isa ütleb: “Olgu siis,
Mis sõnan juure sinna –
Noh tütrekene, nii on viis,
Wõid mehele mull minna!
Piad neiu põlvest lahkuma –
Nukk tarvis nurka visata,
Aeg pesa ehitada,
Kus lapsi kasvatada.”

10.

Tall tütar tahab vastata,
Kuid vaub vastu seina,
Seal järsku nutma hakkab ta,
Kui oleks kuulnud leina…
Ja vanamoor see väledalt
Tall annab juua hagaralt;
Vett kannu seest ka väha
Ta kallab neiu pähä.

11.

On valul igal vaatjal rind, –
Kuid neiu ärkab aga
Ja ütleb: “Isa, kuulen sind,
Su tahtmist täita vaga…
Suur pulmapidu tehke siis,
Ka peigmees olgu seal, kuis viis,
Ja et kõik korras, vaatke –
Ka kohus pulma saatke!”

12.

“Su soovi, tütar, täidan ma —
Saad igatahes luba…
Kõik olgu nii…” Ja varsi ka
Käes ongi pulmad juba.
Koos võerad kõik, kes kutsutud,
Ka lauda mõrsja läkitud…
Seal laul, seal lusti kaja
Veel peigmeest üksi vaja.

13.

Vaat saanid õuue sõidavad –
Ka peigmeest nüid seal näha…
Kõik tervist jooma tõttavad –
Viin kipub klaasist pähö.
Ja peigmees sõnab: “Ütelge:
Miks minu ilus mõrsjake
Ei taha süia, juua –
Mis võis tall muret tuua?”

14.

Ja mõrsja vastab temale:
“Ma avaldan siis seda —
Ehk saan nii vaikust vaimule,
Jäeb rahule mu süda:
Küll hirmsa une nägin ma…”
Seal ütleb isa: “Räägi ka,”
Mis võisid unes näha,
Et söök ei korda lähe?”

15.

“Ma nägin unes,” räägib ta:
“Mu käik mind metsa saatis:
Öö oli käes. Kuu üksinda
Mind pilve pilult vaatis.
Ma metsas ära eksisin,
Küll hoolsalt rada otsisin:
Mets tihe – teed ei leida –
Kas meel või ära heida.

16.

Ja järsku, nagu ilmsi just
Ees mina maja nägin…
Ma koputasin vasta ust –
Ei vastust… Lahti tegin
Siis uksest sisse astusin:
Sees põles küinal, kohkusin:
Hulk rikkust ees, mis ime:
Ma olin, nagu pime.”

17.

Seal ütleb peigmees: “See on hea:
Saad õnne elus sina…”
Kuid mõrsja vastab: “Ega tea –
Kõik pole rääkind mina…
Hulk rikkust: kulda, hõbedat
Ja riiet kõige kallimat
Ma nägin… kuulge aga,
Mis tuleb selle taga.

18.

Seal kerkis kohe sõidu heal…
Hing aimas minul paha…
Lõin ukse kiirul kinni seal,
End peitsin ahju taha.
Hulk mehi, terve tosin just
Siis tuli tuppa esikust
Ja ühes õrnakene
Neil ilus neiukene.

19.

Neist ükski tuppa astudes
Ei kuju ette tõtnud,
Ei laua äärde istudes
Peast mütsi maha võtnud.
Kesk kohta vanem seadis end
Ja head kätt temast alam vend,
Kuid pahemat kätt aga
Sai neiukene vaga.

20.

Laul kisal, käral lahti lõi,
Rõem metslik täitis tuba.”
Ja peigmees: “Und ei laita või:
Eks rõemu tema luba…
Kuid mõrsja vastab: “Ega tea…
Eks kuula: kõigil meel on hea,
Viin virgalt ringi ruttab,
Kuid neiukene nutab.

21.

Ta nutab ärdalt pingi peal,
Ta nutab haledaste,
Kuid vanem võtab nua seal
Ja ihub hagaraste…
Siis neiu ette astub ta
Ja raiub ühe rapsuga –
Oh koledust, oh paha –
“Hea käe tall õlast maha.

22.

Noh,” ütleb peigmees: “Mis seal veel?
See uni on ju tühi!
Või sellep ongi kurb su meel?…
Siin pisar palgelt pühi!…”
Ja mõrsja ütleb: “Kannata –
Kas seda sõrmust tunned sa?”…
Seal kõik, kes seda näevad
Nüid nende ümber läevad.

23.

Käes kukub sõrmus… Peigmees see
Näust valgeks läeb, kui vaha…
Kuid kohus ütleb: “Kinni tee!…
Käed röövlil selja taha!”
Seal röövel kinni köideti
Ja surma varsti heideti,
Sa neiu kuulsaks ruttu…
Nii lõpetame juttu. –

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 15. jaanuar 1888, lk 24-26.