Kui hommikuti mööda
Ma sinu majast vast lähen,
Siis teeb see rõõmu mulle,
Kui sind ma aknal näen.

Pilk lendab su sõstra silmist
Sääl küsimine on sees:
“Kes oled sa, mis sul puudub,
Sa võõras haige mees?”

“Ma olen Saksa laulik,
Mind tunneb kõik Saksamaa;
Kui üle loed kuulsamad nimed —
Sääl minu nimi on ka.

Ja mis mul puudub, sa väike,
See puudub mõnelgi siin;
Kui üle loed raskemad valud —
Sääl hulgas on minugi piin.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus Aeg nr 66, 30. detsember 1899, lk 2.

Öö vari on ilma üle,
Suur meri kõik udu sees…
Sääl kohiseb laenete süle —
Ja midagi valendab vees.

Mu juurde laenete kaisust
On ilmunud mereneid,
Tal rinnad pääsevad paisust:
Loor langeb, mis kattis neid.

Näkk rõhub mu rinnale enda,
On sellest vaeval mu rind.
“Miks pigistad rskelt nendea
Sa, vesineitsike, mind?”

 — “Sind pigistan ma, kuis jõuan,
Suud hoian sinu suul;
Ma sinult sooja nõuan,
Sest jahe on öösene tuul.”

Kuu pilvede vahel vilgub;
Ta palgel on uduloor…
“Su silmist pisaraid tilgub,
Sa vesineitsike noor.”

 — “Ei tilgu säält pisaraid praegu  —
Ehk silm mul küll on märg:
Veest tulin ma hilja aegu —
See — selle tagajärg.”

Ja kajak karjub kui nutul,
Kõik meri on kihamas.
“Su süda tuksub nii rutul,
Sa merehaldijas!”

 — “Mu süda tuksub, ma tean;
Ta tuksub, kui tormi sees,
Sest et sind kaisus pean,
Sa asrmas, kallis mees.”

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 66, 30. detsember 1899, lk 2.

Sääl üleval mäe otsas
On loss, täis toredust;
Kolm ilusat neidu on lossis,
Neilt maitsesin armastust.

Mind laupäev musutas Jette
Ja pühapäev Juulia;
Ja esmaspäev Kuningunde, —
Oh kudas mind muljus ta.

Kuid teisipäev oli pidu
Mu lossi preilidel,
Kõik naabruse herrad ja daamed
Sääl olivsd võõrusel.

Mind aga ei kutsutud mitte,
Halb oli see nende poolt,
Sest tädid on märganud seda
Ja naeru eest kannud hoolt.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 64, 17. detsember 1899, lk 3.

Aeg tulnud, et täie aruga
Käest viskan lolluste saua,
Ma olen kui kommeti mängija
Ju teinud kommetit kaua.

Kulissid need olivad maalitud
Kõik kindla romantika nõudel,
Mu kuub oli kullal tikitud
Ja sõna käis kundmuste sõudel.

Ja kuna mul ettevaatlikult
On lollused visatud välja,  —
Ma ometi tunnen õnnetult
kui heidaksin ikka veel nalja.

Oh Jumal, ma naljal sest rääkisin,
Mis oli tõe hinnas.
Ma surevat võitlejat mängisin,
Surm oli enesel rinnas.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus aeg nr 63, 14. detsember 1899, lk 3.

Õhk on kosutav ja puhas.
Väljas Salamanka vallil
Sääl ma armsa donna kaasas
Kõnnin suve õhtul kallil.

Donna peene piha ümbert
Hoian mina kinni käega.
Ja ma tunnen õndsal sõrmel,
Kudas rind tal tuksub väega.

Läbi pärnapuude lendab
Korraga üks sala sahin,
Sügavusest selgelt kuuldub
Veski ratta kartlik kahin.

Oh, sennora, aiman seda:
Siin nad kaua mind ei salli,
Ei küll enam kõnni meie
Üle Salamanka valli.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus Aeg 60, 3. detsember 1899, lk 3.

Ja, sõber, siin pärnade vilus
Küll leidub su südame roos.
Siin käivad hiilgavas ilus
Kõik kaunimad daamed koos.

Nad õitsevad säravas siidis,
On kirjud värvikalt;
Neid liikuvaiks lilledeks kiitis
Üks laulik osavalt.

On sulis-kübaraid valgeid
Ja türgi sallisi;
On ilusaid roosi-palgeid
Ja luige kaelasi.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 55, 16. november 1899, lk 3.

Ärge saage kannatumaks,
Kui vast vana armuvalu
Mõnikord veel häältel täidab
Uuematgi laulusalu.

Küllap varsti kõlab ära
Minu valu vastukaja,
Tervest rinnast tõusvad varsti
Uued laulud… ootust vaja.

H. H e i n e j ä r e l e Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 52, 5. november 1899, lk 3.

Öö vaikuse sees on linn kõik vaga;
Sääl majas elas mu varandus…
Ta linnast ammu on läinud aga,
Kuid maja on endises olekus.

Sääl seisab ka mees. Ta üles vaatab
Ja ringutab käsi valu sees;
Ta nägu, see mulle hirmu saadab:
Kuu valgel mu kuju mul seisab ees.

Mu teisend, kahvatumal palgel,
Miks osatad mu valu veel,
Mis muljus mind kuu kiirte valgel
Nii mõnel ööl selsamal teel.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 51, 2. november 1899, lk 3.

Ma kõnnil jällegi vanal teel, —
See tuttav — ei takista sammu…
Siin on see maja, kus elas mu arm,
Nüüd on ta päratu ammu.

Liig kitsad on linna tänavad —
Nad karedail kividel kaetud;
Kõik majad on päha kukkumas…
Ma tõttan, kui hirmul aetud.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 49, 26. oktoober 1899, lk 3.

Suur linn. sind tervitan mina,
Sa saladusi täis;
Siin sinu uulitsail enne
Ka minu armsam käis.

Ei ütelge, väravad, tornid,
Kus on küll praegu ta?
Ma jätsin ta teie hoolde,
Te pidite valvama.

Ei ole süüdi siin tornid, —
Mis võisivad teha need,
Kui armsam kraamiga välja
Läks linnast oma teed.

Kuid väravad, need on süüdi:
Nad lasksivad välja ta, —
Sest värav läeb ikka lahti,
Kui ihaldab avaja.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus Aeg nr 48, 23. oktoober 1899, lk 3.

Sääl kaugel silmapiirel,
Kui udupilt mu ees
Linn oma tornidega
On õhtu puna sees.

Märg tuul see laeneid tõstab,
Voog vuliseb hallis vees;
Ja kurblikul taktil sõuab
Mu lootsikus paadimees.

Kord kiiri veel viskab päike,
Siis vaob kui väsinult:
Ta näitas mulle kohta,
Kus kadus mu kallim mult.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus Aeg nr 45, 12. oktoober 1899, lk 3.

Tuul oma püksid jalga a’ab.
Need vesipüksid, hallid;
Ta peksab laeneid, nii raskelt, kui saab;
Need huluvad, tõusvad, kui vallid.

Ja kõrgelt vaikimata väes,
Vihm voolab alla vooga;
See on, kui tahaks öö, mis käes,
Merd uputada hooga.

Peab kajak kinni masti puust,
Et tuules ei langeks vette;
Ta heitleb ja karjub täiest suust,
Kui kuulutaks halba ette.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 44, 8. oktoober 1899, lk 3.

Torm mängib tantsu lugu;
Ta vilistab, möirab väes…
Oh kudas laevuke hüppad;
Öö kohutav-rõõmus on käes.

Üks elav mägede kogu
On mühisev merepind:
Siin aigutab kuristik tume,
Sääl valendab laene rind.

Ja vandeid ja öökeid ja palveid
On kajutis otsata…
Pean mastist ma kinni ja soovin:
Oh oleksin kodu ma!

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 43, 5. oktoober 1899, lk 3-4.

Mu armsama omastega
Ma kokku sain reisi pääl…
Ta õeke, isa ja ema
Mind tundsivad ära sääl.

Nad nõudsivad, kudas ma elan,
Kus olen juba käin’d…
Ei olla ma sugugi muutund,
Näost olla vast kahvatuks läin’d.

Ma vanade tutvate järgi
Siis pärisin agaralt,
Ja väikese koera järgi,
Kes haukus mahedalt.

Ma nõudsin ka armsama järgi,
Kes mullu sai mehele…
Ta olla ju maha saanud,
Nii vastati minule.

Ja soojalt ma soovisin õnne
Ning ütlesin, täis hoolt,
Et tuhat tervit talle
Nad viigu minu poolt.

Säält õeke hüüdis sekka:
“Koer, keda te nägite,
Sai suureks ja läks hulluks,
Ja visati Rheinisse.”

On õde mu armsama nägu,
Ja nimelt, kui naerab ta…
Seesuguste silmade pärast
Nüüd õnnetu olen ma.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus Aeg nr 42, 1. oktoober 1899, lk 3.

Ilus korraldaja daame,
Korras maja sul ja õuu,
Korras sul on laut ja keller,
Põldgi ei käi üle jõuu.

Iga nurgakene aias
Hoolsasti on haritud,
Uued õled sängidesse
Saavad varsti valitud.

Kuid su süda ja su huuled —
Need on alles kesas kõik;
Pooleli vast tarvitusel
On su magamise paik.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus Aeg nr 41, 28. september 1899, lk 3.

Kui juba mu naesuke oled sa, —
Ilm on su pääle siis kade;
Siis võid, kui soovid, elada:
Ees on sul lõbude lade.

Kui riidled sa, kui mässadgi —
Kõik võin ma kannatada;
Kuid kui sa ei kiida mu laulusi,
Siis tuleb meid lahutada.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus Aeg nr 40, 24. september 1899, lk 3.

Kuu paistis kurvalt — nii nägin und —
Kurb oli ka tähtede sära,
Mu kallima poole mind ime sund
Viis linna, siit kaugele ära.

Sääl maja ees väljas — kõik meelde jäi —
Ma andsin trepile musu:
Eks kallima kleit säält üle käi,
Ta jalg eks neid astmeid rusu.

Ilm oli jahe, öö otsatu,
Trepp külm, — kõik kui talve algel…
Ja aknast üks nägu, kahvatu,
See vahtis kuu kiirte valgel.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 39, 21. september 1899, lk 3.

Neid magab voodis, ja tuppa
Kuu vaatab värinal,
Kuid õues valtseri viisil
Laul heliseb akna all.

“Ma lähen ja vaatan aknast:
Kes und mul eksitab.”
Luukere sääl lõgistab konta
Ja laulu lõugutab:

“Sa lubasid tantsu mulle,
Said truutuks sõnale…
Nüüd pidu on surnuaial,
Et tule, — sääl tantsime!”

Ta tõmbab teele neiu
Ja võimsalt edasi veab…
Luukerele neid läeb järgi;
See laulab ja rada peab.

Ta laulab ja hüppab ja tantsib
Ja klabistab konta kõik tee,
Pääluuga nikutab ikka…
Kuuvalgel on kole see.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 36, 3. september 1899, lk 7.

Sõber, miks nii kaua hüüad
Vana laulu? — Tööd ju une.
Või sa haududa veel püüad
Vanu armastuse-mune?…

Oh, see on ju ikka nenda:
Koortest tulnud kana-tipsid
Piiksuvad ja püüdvad lendu, —
Raamatusse neid sa riipsid.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus Aeg nr 35, 27. august 1899, lk 7.