Rubriigiarhiiv: Heinrich Heine

saksa luule,Heinrich Heine,Johannes Parv,1894,Olevik

Pilt

Heine järele J. Parv.

Ma tuikusin tumedas mõttes
Su inglike pildi ees;
Mul oli kui oleksin elu
Veel leidnus su silmade sees.

Su huulede ümber nii armsalt
Õrn naeratus lehvivat näis:
Su silmad, need oleksid läinud
Kui kurbtuse pisaraid täis …

Mu silmi ka pisarad tulid
Ja voolasid valuga –
Ei uskuda siisgi ma suuda,
Et olen Sind kaotand ma!

Olevik nr. 13, 28. märts 1894, lk 303.

saksa luule,Heinrich Heine,Martin Lipp,1895,Olevik

Asra

(Sõnad kuulsale Rubinsteini laulule)
Saksa keele j. M. Lillenupp.

Igapäev käis imeilus
Keisri-tütar jalutamas
Õhtu viivul kaevu ääres,
Kussa laine lustil laksub.
Igapäev ka ilus ori
Õhtu viivul viivul kaevu ääres,
Kussa laine lustil laksub –––
Igapäev talt kadus jume –
Kadus jume.
Ühel õhtul keisri tütar
Küsib otse orja käest:
Sinu nime tahan teada,
Sinu kodu, sinu sugu!
Ori vastas tall’:
Mu nimi Mahomet
Ja kodu Jemen –
Ja mu sugu, see on Asra,
Kesse sureb ­– armastades.

Olevik nr. 10, 7. märts 1895, lk 237.

saksa luule,Heinrich Heine,Otto Grossschmidt,1896,Olevik,sonett

Emale

Heine järele O. Grossschmidt.

Ma võtsin kord su juurest ära minna,
Kas ilma otsa tahtsin tõtata,
Et saaksin armu üles otsida –
Ja et ma armule siis avaks rinna.

Küll otsisin ma läbi maa ja linna,
Küll iga ukse ees jäin seisma ma
Ja võtku armu endal kerjata,
Kuid armu eest sain ikka põlgdus hinna.

Nii eksisin ma ümber sinna, siia –
Ei armu kuskil, põlgdust üleliia,
Ja haigelt, kurvalt pöörsin koju ma.

Sääl tulid sa mull’ vastu, kallis ema,
Su silmist tulukest näin läikinema,
See oli arm, mis ot’sin asjata.

Olevik nr. 10, 5. märts 1896, lk 241.

saksa luule,Heinrich Heine,Mart Pukits,1896,Linda

Laulutiivul

Ma laulutiivadel kanda
Sind tahan, mu südame neid,
Siit ära Gangese randa –
Koht ilusam ootab sääl meid.

Täis öisi sääl rohuaed kahab
Kuu vagusa valguse all
Ja lootuslilleke tahab,
Et ilmuks ju noppija tall.

Ja sinilillid, nad ala
Maast piiluvad tähtede pääl,
Ning armastuslugusid sala
Roos jutustab roosile sääl.

Gazellid, nii targad ja kained,
Neil löbustas ainuke töö;
Vast vulavad püha jöe lained –
Ja muidu nii önnis on öö.

Sääl liugleme alla siis pikka,
Sääl ootab meid palmide ring
Ja öndsamas unenäos ikka
Meil armu ja rahu joob hing.

Heine järele M. Pukits.

Linda nr. 45, 21. november 1896, lk 704.

saksa luule,Heinrich Heine,Jakob Tamm,1899,Linda

Mere kaldal

Me olime merekaldal
Kord kaluri maja ees …
Veest kerkis õhtune udu
Ja heljus õhu sees.

Ja tornisse, nagu ikka,
Siis pandi tuled sääl;
Ning uduses kauguses hakkas
Laev paistma mere pääl.

Me rääkisime sellest,
Kuis elab meremees,
Ja vee ning taeva vahel
On hirmu ja rõõmu sees.

Me rääkisime maadest,
Mis lõuna, mis põhja all;
Missugune rahvas on kuskil,
Missugused kombed tal:

Kuis Gangese kaldal lehkab
Täis lotoslillesid aas,
Ja ilusad inimesed
On nende ees põlvili maas;

Kuis Lapimaal inimesed
On määrdunud, madalad;
Nad küpsetavad kalu
Ja ühes koos karjuvad.

Meid neiud kuulasivad …
Kõik jäi siis vagusaks …
Laev kadus silmist ära
Ja ilm läks pimedaks.

H. Heine järele Jakob Tamm.

Linda nr. 34, 17. august 1899, lk 555.

saksa luule,Heinrich Heine,Otto Grossschmidt,1896,Eesti Postimehe õhtused kõned

Emale

Ma võtsin kord su juurest ära minna,
Kas ilma otsa tahtsin tõtata,
Et saaksin armu üles otsida,
Ja et ma armule siis avaks rinna.

Küll otsisin ma läbi maa ja linna,
Küll iga ukse ees jäin seisma ma,
Et omale säält armu kerjata,
Kuid armu asemel sain põlgdus’ hinna.

Nii eksisin ma ümber sinna, siia
Ei armu kusgil, põlgdust üle liia,
Ja kurb ning haige pöörsin kodu poole.

Sääl tulid sa mul vastu, kallis ema,
Su silmas rõõmutuld näin läikinema –
See oli arm, mis püüdsin asjata.

Heine j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 33, 15. august 1896, lk 264 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

saksa luule,Heinrich Heine,J. R. Weltmann,1896,Eesti Postimehe õhtused kõned

Ta silmad kinni katsin

Ta silmad kinni katsin ma
Ja talle andsin suud,
„Miks teed sa nii?“ nii küsib ta,
Ei taha teada muud.

Ei hommikul, ei õhtul ka
Ma ial kuule muud:
„Miks silmad minul kattad sa,
Kui annad mulle suud?“

Ei mõista seda ütelda,
Ei ise teagi muud:
Kui et ta silmi katan ma
Ja talle annan suud.

Heine järele J. R. Weltmann.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 27, 4. juuli 1896, lk 216 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

saksa luule,Heinrich Heine,Otto Grossschmidt,1896,Eesti Postimehe õhtused kõned

Ma tahaks

Ma tahaks, et mu laulud
Peaks lilled olema:
Neid kingiks kallimale
Siis võiksin läkita’.

Ma tahaks, et mu laulud
Peaks musud olema,
Neid vajutaksin õrnalt
Kõik tema huultela.

Ma tahaks, et mu laulud
Peaks herned olema:
Neist keedaks herne suppi
Küll see saaks maitsema.

Heine j. O. Grossschmidt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 19, 9. mai 1896, lk 152 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

saksa luule,Heinrich Heine,Otto Grossschmidt,1895,Eesti Postimehe Lisa

Kuhu?

Kuhu saab mull’ ase antud
Viimse puhkamise?
Saab mind võõra mulda pantud
Armsast kodust kaugele?

Kas mul võõras käsi annab
Aset kõrbe liiva sees?
Ehk mind mere rannal kannab
Hauda mõni kalamees?

Siin ehk sääl, seesama taevas
Haua üle võlvitab,
Ja needsamad kuldsed tähed
Leinaliselt läigivad.

Heine j. O. Grossschmidt
Eesti Postimehe Lisa nr. 24, 16. juuni 1895, lk 188 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

saksa luule,Heinrich Heine,Julie Wilhelmine Ederberg,1886,Eesti Postimees

Kui teaks

Kui teaks need lehkavad lilled,
Kui haavatud süda mu sees,
Siis nutaks need taimed nii tilled
Kaastundmusest tõeste mu ees.

Kui teaksid ööpikud metsas
Kuis kurb ja nii haige mu meel,
Nad laulaks et mure mul otsas
Nii kosutav kõlaks neil keel.

Kui teaks minu valu
Kuld tähed taeva al,
Nad tooksid troosti, elu
Mul vaesel vaeva al.

Ei või need kül teada keegi
Üks ainumal teada see:
Ja see ju ise tegi
Nii puruks mu südame.

Heine järele Helmi.
Eesti Postimees nr. 20, 14. mai 1886, lk 4