Siin on see muinasjutu mets,
Kus lehkavad pärnapuu õied,
Mu meeli nõidub salaväel
Kuu imeline läige.

Ma kõndisin. Kui kõnd’sin ma
Heal kõlas üleval kõrges,
Seal ööpik laulab armudest
Ja armastuse valust.

Ta laulab armust, valudest
Ja pisaraist ja naerust.
Ta hõiskab nii kurvalt, tall kurtes nii lust,
Et unund unenäud ärk’vad.

Ma kõndisin. Kui kõndsin ma,
Seal nägin: ees mul seisab
Üks loss seal vaba välja peal,
Ja tornid kõrgesse tõusvad.

Kõik aknad on kinni, igal pool
On vaikus ja leinamine;
Mull näis, kui elaks vaikne surm
Siin tühja seinte vahel.

Seal värava ees seisis svinks,
Üks hirmu ja lustide kaksik,
Kui lõvil on keha ja käpad tall,
Kui naisel ta pea ja rinnad.

Üks ilus naine! Valge pilk,
See kärsituist himudest sõna,
Ta tummad huuled võlvisid end
Ja nende peal naeratus mängis.

Ööpik see laulis nii magusast’,
Ei jõudnud ma vastu seista
Kui suudlesin armast näukest,
Siis oli ta minuga otsas.

See marmori kuju, ta elavaks sai,
Külm kivi, see tasaselt õhkus,
Mu musude tuliseid leekisid jõi
Ta januga ja ahnelt.

Ta jõi, et hing mull kinni jäi,
Ja viimati, armastusjoobnult
Mind kaelustas ta ja teha mull
Ta lõvi küüntega pures.

Kui magus see valu, kui õnnis see piin!
Ilmmõetmata õntsus nagu valu,
Kuis suudlemine mind õndsaks teeb,
Nii haavavad koledalt küüned.

Ja ööpik laulis: “Ilus svinks!”
Oh arm, mis piab see tähendama,
Et surma piinaga ühendad sa
Kõik oma magususe.

Oh ilus svinks, oh seleta mull’
See mõistatus imeline,
Ma olen ta üle mõtelnud
Ju mitu tuhat aasta.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 36.

(Heine järele.)

Mustad kuued,  siidi sukad
Valged, viisakad manshetid,
Pehmed kõned, meelitused,
Oh kui neil ka südant oleks!

Südant rinnus, armastust ka,
Sooja armu südametes!
Oh, mind tapvad nende laulud
Välja mõeldud armu valust.

Mägedelle tahan minna
Kussa seisvad vagad onnid,
Kussa rind mull hingab lahkelt,
Kussa käivad vabad tuuled.

Mägedelle tahan minna,
Kussa tõusvad mustad kuued,
Oja vulin, linnud laulvad,
Uhked pilved jahti piavad.

Jumalaga, uhked saalid,
Uhked herrad, uhked prouad!
Mägedelle tahan minna,
Naerdes sealt Te’ peale vaata.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 33.

H. Heini järele.

Kord suhkru huuled kibe kõnega
Ja uhked lokid, mirdid ja reseeda
Ja armastus mind võisid vaimustada
Ja kurvad laulud kurva viisiga.

Need unejutud ammu kahvatanud
Ja iga tuule alla kannetud,
Ning ainult, mis ma riimi valanud,
On mulle jäädvaks päranduseks saanud.

Sa jäid, mu vaene laul, kau sina ka
Ja otsi kadund õhu kuju taga,
Ning kui Sa leiad, seisa pilguks vaga
Ja õhu voolus teda tervita.

3. Aprillil.

Oma Maa: teaduse ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 31.

H. Heini järele.

Pilt õrn ja hirmus oli see,
Mis tudus uni silmale,
Veel nüüdki ehmatuse sees
Mul veri tardus südames.

Ma aias imeilusas
End nägin rõõmul kõndimas,
Seal lilled õrnad hellaste
Pead painutavad minule.

Seal armastusest otsadel
Nii õrnalt laulis linnukeel;
Kuldkiirtes päike punetas;
Kuldehtes õied õitsemas.

Õhk lõhnab õitest armsaste,
Nii tasa puhub tuuleke;
Kui mõrsja pulma ehte sees
Kõik loodus juubeldas mu ees.

Kesk lilleaeda silman ma
Seal selge marmorhallika;
Ja hallikal on ilus neid,
Ta peseb riideid linaseid.

Kuldjuukseline sinisilm,
Ta naeratuses õnneilm.
Ma vaatan, mulle näitab ta
Nii tuttav, siiski tundmata.

Mu ilus neid, ta ruttab vist,
Seal juures laulab imelist:
“Voola, voola veeke!
Pese puhtaks linake!”

Ma lähenen end vallatul’
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Sa imeilus, magus neid,
Kell’ pesed riideid linaseid?”

Ta kärmelt: “Ennast valmista!
Su surnulina pesen ma!”
Ning vaevalt oli üeldud see,
Seal kadus ilus pildike. —

Uus pilt mull’ ilmus silma ees:
Ma paksus metsas, põlises.
Seal taeva tõstsid latvu puud,
Ma vaatasin, neist vaimustud.

Kuid kuule! kajab tume heal,
Kui kauged kirve löögid seal;
Ma ruttan läbi põesaste
Ja tulen vaba väljale.

Kest haljast platsi üksindu
Seal kasvis vägev tammepuu.
Näe, imeneid, seal jälle ta,
Ta raiub tamme kirvega.

Hoop hoobi järel kiireste,
Laul kõlab, välgub kirveke:
“Haljas raud, terav raud!
Tee mull’ kiirest kirstu laud!”

Ma lähenen end vallatul
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Sa imemagus neiuke,
Kell’ valmistad see kirstuke?”

Ta kärmelt: “Aeg on kasin mull,
Ma raiun surnukirstu sull!”
Ning vaevalt oli üeldud see,
Seal kadus ilus pildike.

Nüüd ilmus viirastuse sees
Lai, kõrbeline nõmm mu ees
See oli ime vaadata
Ja täitis sala-hirmuga.

Kui alles mõttes seisin seal,
Üht valget silman nõmme peal.
Ma sinna poole kiireste:
Näe, end’ne ilus neiuke.

Tad valged riided ehivad.
Ta kaevab labidaga maad.
Ma vaevalt julgen vaadata:
Neid ilus, kuid nii hirmus ka.

Mu ilus neid, ta jällegi
Seal laulab imeviisisi:
“Labidake, terav raud,
Kaeva lai ja sügav haud!”

Ma lähenen end vallatul
Ja sosistan: “Oh ütle mull’,
Mu ilus neid, Sind palun ma,
Mis tarvis hauda kaevad Sa?”

Ta kärmelt: “Haua sügava,
See sinu tarvis kaevan ma.”
Ning vaevalt oli üeldud see,
Külm haud end avas minule.

Ma vaatsin hauda minu ees,
Mul veri tardus südames.
Ma langen hirmsa hauasse
Ja… ärkan unest valvsile.

2. aprillil.

Oma Maa: teaduse ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 30-31.