Pärli särab mere põhjas,
Täht on taevas hiilgamas –
Pärli sära, tähe paiste
Sinu silmis sügavas.
Pärli sära mat’vad laened
Liiva alla aja teel,
Noorus-sära sinu silmis
Kustub ära silmaveel.
Tähe hiilge taeva alla
Kuid jääb jääd’valt helkima,
Täht on armastuse kuju….
Armu aeg ei hävita.
Vabalt Saksa keelest K. Põhjalane.
Postimees nr 251, 6. november 1892, lk 2.
Maga, laps, mu mususuuke,
Uinu hellaste.
Vaikselt vaatab selge kuuke
Sinu hällissee.
Vestan sulle muinasjuttu,
Laulan ladusalt.
Pane silmad kinni ruttu,
Maga magusalt.
Kalju kaisus Terek voolab,
Laineid laksutab;
Kuri tshetshon kaldal roomab,
Mõõka teritab.
Aga sinu vapper isa
Harjund sõjamees:
Maga, laps, et pole kisa,
Hellast’ kätki sees.
Küll käsk jõuab tänavasse,
Viib sind sõdima;
Julgest hüppad sadulasse,
Võitled püssiga.
Siidiga sull ära ehin
Sõja sadula…..
Maga, laps, su laugelt pühin
Nutu pisara.
Nähes tõused kangelaseks,
Tubliks kasakaks;
Teele sulle kaasaliseks
Tulen saatijaks.
Palju pisaraida sala
Nutan viimsel ööl!…
Puhka nüüd, mu ingel, tasa,
Veel sa pole tööl.
Küll siis mure piina tunnen,
Ootan troostita;
Päevad otsa su eest palun,
Öösel valvan ma.
Mõtlen, kuis sul võõral rajal
Igav elada…..
Maga, kallis, rinna najal,
Nüüd veel kodus sa.
Teele sulle kaasa tuleb
Püha kujuke.
Kui su süda palves põleb,
Ette sea see!
Jah, kui valmis võitlusele,
Mõtle ema pääl!…
“Äiku, kussu, kullakene!”
Laulis sull’ ta hääl.
1885. Lermontovi järele A. –bb– .
Postimees nr 246, 3. november 1897, lk 2.
A. S. Puschkini järele.
Uksest sisse, valjust hüüdes,
Lapsed jooksvad tormates:
“Isa, isa, kalapüüdes
Võrku tuli surnud mees!”
Mis te kelmid valetate –
Surnukeha saite veest!
Ja kui on? Mu käest saate,
Näitan teile surnud meest!
Tuleb kohus – oh ma vaene,
Küll siis kimbus olen ma:
Vastust anna! Kuule naene,
Kuub too. Vaja vaadata.
Kus ta on? – “Sääl, isa, vaata!”
Tõepoolest seisis sääl
Surnukeha liikumata
Jõe kaldal liiva pääl.
Hirmus oli surnukeha,
Ülestursun’d, sinine.
Vissist oli tahtnud teha
Mõni otsa omale,
Või ehk vahest vete-valda
Laened võtnud kalameest?
Mõnda ehk ka üle kalda
Visatud sai röövlitest?
Mis sest kõigest asja mehel?
On kes tahes. Ruttuga
Jalust kinni surnukehal
Häimab, vette tassib ta.
Surnu voode hooleks andis,
Lükkas järel mõlaga.
Uuest’ laene ohvrit kandis
Rahupaika otsima.
Surnukeha kaua õõtsus
Vahutavais voogudes,
Viimaks tuul ta eemal lõõtsus,
Koju sammus kalamees.
“Poisid, teil ei ole nalja,
Asjast peate vaikima,
Räägite te aga välja –
Mu käest saate sugeda!”
Väljas kuulda tormi kära
Maru mässab jõe vees;
Peeru tuli kustund ära
Kalamehe onni sees.
Lapsed magavad ja ema,
Ainult üleval on mees –
Pingil seistes kuuleb tema:
Keegi klopib ukse ees.
“Kes sääl on? Hei, lase sisse
“Pagan, kes sääl tüütab mind?
Vist va’ sarviline ise
Minu juurde tassis sind?
Võimata mul su’ga jahti,
Tuba kitsik, pime ka.
Seda öeldes ukse lahti
Viivitades lükkab ta.
Pilve tagant vaatab maha
Kuldne kuu, ja kalamees
Tardun’d tumma surnukeha
Nägi seismas enda ees.
Nägu tal nii külm ja kole,
Silmad – laial lahti nad,
Märjas juukstes alla poole
Mustad vähjad ripuvad.
Mees, sest võõrast aru saades
Ukse kõvast’ kinni lõi,
Vandesõnu sosistades
Kivistatud seisma jäi.
Hirmust täidetud ta hoopis
Kõigest kehast värises.
Hommikuni koolja kloppis
Akna all ja ukse ees.
Igal aastal teatud tunnil, –
Nagu räägib rahva suu, –
Ammu ootab hirmu sunnil
Hirmsat võõrast õnnetu.
Väljas torm ja maru möllab
Vesi mühab laenetes,
Öösel koolja koputelleb
Akna all jo ukse ees.
J. Fr. Meyer.
Postimees nr 245, 8. november 1896, lk 3.
Küll kevadine ilu
Lä’eb mööda rutuga,
Ju roosi murrab külmus,
Et peab närtsima. –
Arm on meil’ taeva-anne,
Ei ole seadus ta;
Arm on kui roos, mis õitseb,
Kuid närtsib ära ka.
Küll kevade ja õied
Veel uuest’ tulevad,
Kui pääsnud talve-unest,
Siis ilma ehivad.
Kuid armastus ja truudus,
Kust nad küll kadunud,
Ei enam asu sinna,
Sest süda – lõhkenud…
Gruppe järele Narusberg.
Postimees nr 244, 29. oktoober 1892, lk 2.
A. Petöfi järele.
Kui Jumal esimese mehe lõi,
Siis otsaesine tal kortsu –
Ja seda varju Looja otsa päält
Me näeme praegugi veel pilvi päält.
Kui Jumal esimese naese lõi,
Siis pisar tema silmist välja lõi –
Ja taeva võlvil Isa pisaraid
Me näeme veel, kui tähti hiilgavaid.
M. Pukits.
Postimees nr 243, 29. oktoober 1894, lk 2.
Ed. Baumbachi järele.
Maga, laps, nüüd ema rinnal,
Kusgil pole nõnda hea;
Siinse ilmakera pinnal
Teist niisugust sa ei tea.
Und näe magusamas rahus
Hälli väikse ruumi sees:
Ial elulaente vahus
Pole säärast enam ees.
Küll sa kadunud paradiisi
Otsid kord ka eluteel –
Maitse nüüd siis õnnelisi
Tundisid niikaua veel!
M. Pukits.
Postimees nr 240, 26, oktoober 1893, lk 2.
(Saksakeelest.)
Neiuke!
Pane sa käsi mu rinnale!
Kuula, kes koputab vastu sull’ sääl,
Kui on su käsi mu rindade pääl:
Ammu üks puusepp sääl koputab, lööb,
Kirstu ta minule teeb.
Ammugi
Öösetel und mul ei tulnudgi:
Puusepp nii kõvasti tahus ja lõi,
Et see mu hingesse rahutust tõi.
Rutta, oh puusepp, nüüd kirstuga sa –
Magada igatsen ma!
M. Pukits.
Postimees nr 238, 23. oktoober 1893, lk 2.
(H. Heine järele.)
Kui oled sa mu naesuke,
Sull’ kauni põlve loon.
Me õnnerikka kodusse
Ma lõbu rohkest’ toon.
Ja kui sa tapled, tõreled,
Kõik tahan kannata’.
Ei kiida sa aga mu salmisid,
Siis lasen end lahuta!
A. F. Kaljuvald.
Postimees nr 230, 18. oktoober 1894, lk 2.
Heine järele.
Pilvedega kinni kaetud
Magavad kõik vaimud taevas,
Kuulda võib, kuis valjust’ norsk’vad,
Sestap meie tormi vaevas.
Torm on kange! Laened taht’vad
Laeva juba ära neelda,
Oh, kes tuult võiks talitseda,
Lahtilastud laeneid keelda!
Ei või mina abi saata
Laeval ega rahval laevas,
Mässin ennast mantli sisse,
Magan nii kui vaimud taevas.
M. N.
Postimees nr 224, 6. oktoober 1892, lk 3.
A. V. Koslovi järele.
Rohi hakkab sügise
Kolletama;
Murest kuivab nooruke
Nõndasama.
Kuhu tema südidus
Nõnda kadus?
Kus a kõne osavus
Mis nii ladus?
Kus see hiilgus lokkidest
Kadund ära?
Kus ta kotka-silmadest
Jäänud sära?
Ah, ta lokid ammugi
Halli karva;
Välgub silmas tuluke
Väga harva.
Tema tormav süda sees
Vaikinenud, –
Terve noor ja tubli mees
Vananenud.
M. Neumann.
Postimees nr 223, 10. oktoober 1896.
A. Chamisso järele.
Tõesti oleks väga palju
Minust siin maailmas saan’d,
Kui mind ‘poleks vali saatus
Igalpoolel takistan’d.
Tahtsin küll ka kuulust nime
Sõjariistul teenida,
Aga lahingusse minna
Üksgi kord ei julgen’d ma.
Laulukesi luuletada
‘Pole hakan’d katsuma;
Targaks meheks oleks saanud
Kui ma oskaks lugeda.
Naeste ees ma oleks õnne
Kätte saanud muidugi,
Kui nad mind ei oleksivad
Väljanaernud alati.
Ammu oleksin ma elan’d
Kui üks sündin’d rikas mees,
Kui mul oleks pisut raha
Iial olnud kukru sees.
Vürstidele kohut mõista
Oleks mulle passilik,
Kui ei oleks minu isa
Olnud väike-kodanik.
Tõesti oleks väga palju
Minust siin maailmas saan’d
Kui mind ‘poleks vali saatus
Igalpoolel takistan’d.
M. N.
Postimees nr 223, 5. oktoober 1892, lk 3.
Oh kui ihkades ma ootan
Õndsat õnne tunnikest,
Mil ma esimest kord võtta
Rinnale võiks armukest.
Kes küll olema saab tema?
Ja mis omadused tal? –
Kõike sarnast tema üle
Teada sooviks õhinal.
On tal juuksed mustad, koldsed?
Silm kas must või sinine?
Kas ta sale on või tüse,
Jäme, pikk või lühike? –
Armuväärt on neiukesed,
Kui nad õitsvad iluväes,
Ja kui iluga neil hinges
Voorus elab käsikäes.
Sarnast andku Jumal mulle,
Muuga rahul olen ma:
Olgu tüse ta või sale,
Olgu suur või väike ta.
Petöfi järele M. Pukits.
Postimees nr 220, 2. oktoober 1893, lk 2.
Mis laenab iludust päik’sele
Ja roosile magusat lehku?
Mis särab ja hiilgab tähtedest
Ja magusaks muudab õhku?
Mis kõlab ööpiku laulu seest
Nii igatsedes ja ilul?
Mis kohiseb voolavast oja veest
Ja särab kuupaistest öö vilul?
See üksinda a r m, mis südames..
A r m laenab magusust roosil,
Ja lehvib õrnasti õhu sees
Ja kõlab ööpiku laulust.
Ja laenete tants kui õhu voog,
Kuupaiste ja sätendav päike,
Kõik tunnistavad selgeste:
Arm üksinda ehib me käike.
Saksa keelest Linnuke.
Postimees nr 214, 24. september 1892, lk 2.
Küll õnnes sull tuksumas rind
Kui omas Sul ainuke kenam,
Kuid otsas on õndsuse hind,
Kui omaks neid sinul on enam!
Noor olen – täis armastust – tuld
Mu elu – lustilik süda –
Kuid kahju – tast kadunud väärtuslik kuld,
Kuus armukest piinavad teda.
Kui hommikul punetab taeva sõrv,
Pean Meeril ma viibima võõrsil –
Ja lõunaaeg kuulatab Annette kõrv
Ning õhtueel Kathake – kõer-silm!
Ja õhtul ma jälle pean viibima
Su juures – mu tuvike – Sohvi –
Oh – – otsa mul lõppemas tervis – ja – –
Denushka – millega ostan ma kohvi!
Vene keelest H. Ostrat.
Postimees nr 211, 21. september 1892, lk 2.
Nii elu läeb,
Kõik vaiksed rõõmud, valud ajas kaovad,
Me elu küünlad tasa alla vaovad.
Me näeme und siin ühest, teisesta
Ja kaotame kõik aated ajaga –
Nii elu läeb,
Nii elu läeb,
Kui sala kalju mere laente vahus
Võis laeva lõhku, kesse rändas rahus,
Nii suured valud meie elu lõhkvad,
Et surma ahastuses hinged õhkvad –
Nii elu läeb.
Nii elu läeb
Ja kuni õhkukene kätte jõuab
Hing ehmatades endalt otsust nõuab:
Mis eesmärk oli sinul silma ees,
Mis püüdsid eksitava elu sees?
Nii elu läeb.
Nii elu läeb
Ja äkist öö on käes, ilma hoolimata
Me hauast mööda sammub oma rada –
Oh igavene ilma Juhtija,
Kas nii me saatust oled loonud sa?
Nii elu läeb,
Nii elu läeb.
Oh kohkvel süda, miks nii küsid sa,
Su Loojad, ligemest sa armasta;
Sel käsul eesmärk, õnnistus on sees.
Las elu jääb, meil paradiis on ees,
Meil Jumal jäeb.
Alide v. Schwarzkoppen’i järel Elise Aun.
Postimees nr 210, 20. september 1895.
Su pääle kurvalt vaatan ma
Ja vaatan südame,
Ma näen, ma tunnen – süda su
Nüüd tuksub minule.
Ka sind kord kalliks pidasin,
Ei meeldinud sull’ see –
Ja nüüd – ! – Mis pean veel tegema
Liig hilja, hilja see!
Oh, kudas kord nii palavalt
Sull’ tuksus minu rind!
Kuis ööd ja päevad otsata
Ma ihaldasin sind.
Oh, Jumal teab, kuis sinu eest
Ma palveid õrnaste
Siis tegin, olid armas mull’,
Nüüd hilja, hilja see!
Nüüd unustatud olgu kõik,
Kuis armu palava
Su vastu omast südamest
Meeltheites kisk’sin ma.
Ilm oma ilu kaotas
Ja päike hiilguse,
Kõik hääks sa oleks muuta võin’d –
Nüüd hilja, hilja see!
Roos õieilus säramas
On päik’se paistuses:
“Kes on, kes tahab murda mind?
Ma suren kuumuses!”
Ja alles hilja eha-a’al
Sa astud aiasse –
Roos juba närtsin’d vaiksesti –
Liig hilja, hilja see!
Ja südame ja silma sull’
Ma vaatan kurvasti,
“Oh v õ i k s i d sa, sa hüüaks mind:
“Oh tule tagasi!”
Kuid asjata – leek kustun’d on,
Ka viimen söeke…
Las hinata, mis surnud on,
Sest – ah! – liig hilja see!
Leopold Feisti järele Linnuke.
Postimees nr 210, 19. september 1892, lk 3.
(Võõrast keelest.)
Üks raske unenägu
Mind öösel ehmatas:
Üht mirtipuud mu aias
Ma nägin õitsemas.
Kuid surnuaed see oli,
Haud lillepeenraks mul;
Ja puudelt murdis ladvad
Ja puistas õied tuul.
Küll korjasin need õied
Kõik kuldse kausisse;
See aga kukkus käest,
Läks katki murule.
Ja kausist pärleid veeres
Kui verepisaraid. – –
Mis tähendab see uni?
Mu arm, kas surma said?
A. Haava.
Postimees nr 209, 30. detsember 1892, lk 2.
All aasal rõõsas rohus õis,
Tad otsiv silm sääl näha võis.
Tad õite ehteks hüüan küll,
Nii üliväga meeldib mull’.
Jah, väike lill tõest’ küll on,
Kuid ilus, õrn – mu valu, õnn,
Ta’s õigel moel vast leian ka
Ma ilu, armsa lõhnaga.
Oh ole laps nii, kui see lill,
Õrn, alandlik, – siis ilu küll
Sul, nägemata õitse pääl
Kuis k a n n i k e all aasal sääl!
Mönch’i j. vabalt –a. –dt.
Postimees nr 209, 18. september 1892, lk 2.
Hiline sügis… ju kured* on läinud,
Lehtpuud on paljad: külm üle neist käinud.
Niitmata seisab üks põld aga veel…
Vaatad sa teda, sul kurvaks saab meel.
Viljapäid sääl nagu rääkimas kuuled:
“Juba siin puhumas sügise tuuled,
Painduma sunnivad põrmuni meid,
Terad on valmis; tolm rikub ju neid.
Öösel on hulkuvad linnud meil kallal,
Lõhuvad seda, mis seisab veel jalal.
Jänes meid tallab, torm peksab meid väes,
Kus meie kündja, mis töö on tal kaes?
Kanname teistest ehk kõhnemat vilja,
Et meid veel põllu pääl hoitakse hilja? –
Teri kui teisedgi oleme täis,
Kelle pool ammugi niitja ju käis…
Ega meid selleks vast külvatud siia,
Et meie tulu tuul mulda võiks viia.”
Tuul aga kostab: “Aeg muutuse tõi:
See, kes teid külvas, ei aidata või.
Küllap ta teadis, miks külvama tõttis,
Tööd aga ülejõuu omale võttis;
Nüüd on ta haige, ei söö, ega joo;
Tervis ei tule, ei kergitust too.
Nõrgad need käed on, mis kündsivad vagu,
Töödest nüüd enam ei saa nemad jagu;
Silmad on tunid ju otsas on hääl –
Laulu ei kuulda nüüd väljade pääl,
Nagu vast enne, kui tervise rammus
Atra siin juhtides kündja veel sammus.
* Vene keeles on грачи – väiksed, mustad varesed; aga et need meil tundmata linnud on, kirjutasin ma “kured”.
N. A. Nekrassovi järele Jakob Tamm.
Postimees nr 208, 17. september 1897, lk 2.
Meil naestel kandmiseks on jõudu antud,
Kui rasked mured rõhuvad me rinda
Ja kibuvitsad eht’vad murupinda,
Kust läbi käima meid on elus pantud.
Mees peab püüdma välimises ilmas,
Meil kodu vaiksesti on talitada,
Mees julge, kui ta varitsemas häda,
Meil aga süda arg ja pisar silmas.
On näha, töö meil väga lihtne, väike,
Kuid pole nii, meil palju, palju teha:
Meil ilusamaks muuta mehe käike.
Meil õrnal armul ehitada maja
Ja koidust pääle kuni kustub eha
Kõik muretseda, mida õnnel vaja.
Carmen Sylva j. Linnuke.
Postimees nr 208, 17. september 1892, lk 2.
Serbia muinasjutt.
Kaugel Serbia mägisel pinnal
Nuttis oma kauni peiu rinnal
Ennemuiste kena Serbia piiga,
Sest et tema kallikese kaisus
Surmav tõbi päevast päeva paisus
Tehes põdejale valu liiga.
Neiu otsis mõndasugust rohtu,
Vähendada ei võinud üksgi ohtu,
Suureks kurvastuseks see siis hinge heitis,
Keda tema armastan’d nii kaua –
Sõbrad tulivad ja kaev’sid haua,
Mis ta keha muru rüppe peitis.
Eemalle säält neiu ei saan’d sammu,
Leinamises närtsis tema rammu,
Langes viimaks surnult haua sõrva;
Uuest’ haud veel kord lahti aeti
Ja siis neiu surnukeha maeti
Oma armsa kallikese kõrva. –
Ajad läksid lennul. Nooremehe
Haua pääle asus kaunis ehe:
Kena kuusepuuke hauast tärkas,
Ning ta kõrval kosutavas vilus
Neiu kalmukünkalt imeilus
Roositaimekene mullast ärkas.
Kui siis kumbgi ajajooksul suurdus
Sala sõprus nende vahel juurdus,
Nähti endist armastuse paela:
Kalmukünkal kasvav roosineiu,
Tundis ära oma kuusepeiu,
Langes armastuses tema kaela.
Nüüdgi Serbias kuuse ümber keerleb
Roos, puud kaisutades üles veerleb
Ja ei taha lahkuda tast sugu.
Kalmukünkad kadun’d, ei tea kuhu.
Ainult aga Serbia rahva suhu
Jäänud hale armastuse lugu.
M. Kampmann.
Postimees nr 204, 21. detsember 1891, lk 2.
M. Lermontovi järele A. Krikmann
Täht särab kõrgel taeva all,
Kui sala sinisilm.
Ta paistab üksi üleval
Just nagu ilu-ilm.
Mu kambri aken väikene
Vist tähel’ armsam tee,
Sest õhtu hilja vaikseste,
Ta paistab kambrisse.
Kui taevas vahest pilvine,
Et katab tähed, kuu,
Siis iha tähe järele
On hinges otsatu.
Täht seega sõbraks salaja
Mull’ saanud armsamaks.
Nii vaatlen teda rõõmuga,
Ei aeg lä’e igavaks.
Postimees nr 200, 17. detsember 1891, lk 2.
Ma armastasin sind: veel arm võib hinges olla,
Ta kustunud veel pole koguni;
Ei taha ma sind enam eksitama tulla,
Ei kurvastada ma sind taha ialgi.
Ma armastasin Sind, nii lootuseta, vaikselt,
Nii arglikult, kuid väsimata ka;
Ma armastasin sind nii palavalt ja õrnalt –
Ei nii sind keegi armastada saa!
Puschkini järele O. G.
Postimees nr 197, 6. september 1893, lk 2.
Õhk on halb ja suits nii kibe,
Põrand prügine,
Laud on toidust, rasvast libe,
Lagi nõgine.
Leib ja vesi jatkuks toidul,
Kare nende jutt;
Juba varajasel koidul
Kuulda laste nutt.
Puudus, vaesus eluaja –
Surm kord päästab sest.
Oh, neist õppida meil vaja
Usku, kannatust.
Nikitini järele O. Hinzenberg.
Postimees nr 195, 2. september 1897, lk 3.
Maikovi järele.
Taat silmitses koltunud lehti,
Mis vahtralta varises tuul;
Tal pisaraid silmades nähti,
Ehk kaebel ei avanud huul.
Ning pojapoeg lehtedest teadis
Küll punuda vanikut hääd;
Ta vaniku korrale seadis
Ja ehtis siis taadikse pääd.
Taat imestas ilusat ehet,
Ning huuled tal naerule lõid,
Ta unustas ära, et lehed
Tal surma teaduse tõid…
O. Hinzenburg.
Postimees nr 193, 3. september 1896, lk 2.