Ma sõrme panen huulde pääle,
Ja palun Sind nüüd vaikida, —
Mikspärast tahad võerastele
Sa oma südant avada?
Mis tunnevad Su valust nemad,
Mis sinu rõõmust teadvad nad?
Küll uskuda võid taeva sinat,
Kuud, tähti, päikest läikivat.
Ka pilvil’, laentel’, õitel’, puudel’
Võid oma valu kaebada, —
Kui inimeste sekka tuled
Siis aga püüa vaikida.
Saksa keelest Anton Suurkask.
Sakala nr 52, 28. detsember 1896, lk 2.
M. Lavrovi aate järele.
Oh kaota mu neetud kahtlemised,
Mis söövad südant, rinda rõhuvad,
Et lõpeks kord ju hinge ahastused,
Et leiaksin ju kord ma rahumaad!
Mull’ ütle, et on kahtlus selgitatud,
Et jälle valgus võitnud pimedust.
Tee tõeks, et ilmas vaenlus vaigistatud
Ja leida säält ka õigust, armastust!…
Tee tõeks, et õnnetute hoigamised
Ja vaeste laste valu pisarad
Ei ole lõpmatud, ei igavesed,
Et õnne tähed neil veel säravad!
R. Hansson.
Sakala nr 43, 24. oktoober 1896, lk 2.
P u s c h k i n i lugulaulust “Кавказскiй пленникь.”
Jõe laened vool’vad vahutades,
Ju rahu öösel mäe rajal;
Ning kasak, vaene, väsimuses
On uinun’d oma piigi najal.
Oh ärka kasak, ära maga:
Tshetschen ju kõnnib jõe taga.
Mu kasak sõuab laente seljal
Ja laseb võrku paadilt vette.
Oh kasak, upud vete väljal,
Sest vaata hästi hoolsalt ette,
Kui supled jões palavaga:
Tschetschen ju kõnnib jõe taga.
Ja vahutava voole veerel
On näha viljarikkad külad,
Ning haljal murul kalda äärel
Sääl tants’vad lustil mängu-salgud.
Oh tõtta neiu, ole vaga:
Tschetschen ju kõnnib jõe taga.
Eestistanud J. R.
Sakala nr 33, 14. august 1896, lk 3.
Ferd. Avenariuse järele K. E. Sööt.
Rända, pilvekene, rända
Üle mere ja maa;
Minagi rändanud palju,
Rändanud rõõmuga.
Ära ma rändanud olen
Õnne ja mure ka:
Rända, pilvekene, rända
Üle mere ja maa!
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 38, 18. september 1896, lk 197.
Tõlkinud M. Kampmann.
Kes minu sugu ilma tõivad,
Ei vürstid, krahvid polnud need,
Kuid siisgi uhked olla võivad,
Et puudusid neil orjased,
Et nende truudes rindes lõivad
Liht talurahva südamed.
Mu isa, sinna sündis tema,
Kus kohad kõhnad, tühjad ees,
Kus loodus kare võõrasema,
Kus rahvas viletsuse sees
Peab põlvest põlve rübelema:
On lihtne Eesti talumees.
Jäi hälli vaeseks lapseks maha,
Tal kasvas kõikumata laad,
Ei sallin’d tema silmad paha,
Vaid õigusele nõudis maad,
Ta teed ei tasandanud raha,
Vaid ise raius elura’ad.
Ei pärandust mul kokku kannud,
Kuid kindel, julge oli meel,
Ta mulle tööks on jõudu annud
Ja vaimu karastas ka veel,
Nii karastas, et miskiks pannud
Ma puudust pole eluteel.
Läks aastaid hulk, ta rahu leidnud,
Haud ootab mind niisamuti,
Kuid oma auu me’ varjul peitnud
Ka keset elutormisi,
Ei oma talusugu heitnud
Me häbi sisse iialgi.
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 35, 28. august 1896, lk 173-174.
Heine järele J a k o b J ä n e s.
Ma metsas kõnnin ja nutan,
Vint laulab puu oksa pääl;
“Mis üle sul, sõber, see kurbdus!”
Nii peenelt küsib ta sääl.
Hää linnuke, pääsukesed
Vast seda sull’ ütlevad!
Mu armsama aknal neil pesad,
Sääl tihti istuvad nad.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 34, 21. august 1896, lk 165,
Ma mõistan:
Venekeelt kui vett,
Saksakeelt kui savi,
Poolakeelt kui pori,
Lätikeelt kui lämu;
Aga ikka —
Armas maakeel, aita!
Ainete järele — ch.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 29, 17. juuli 1896, lk 127.
H. von F a l l e r s l e b e n i järele — J. L e p p i k.
Kuis võin sind unustada!
Ma tean, mis mulle sa;
Kui ilm su häädust, armu
On unustanud ka.
Ma laulan, hüüan lõpmata:
Mu mõrsja on mu isamaa!
Kuis võin sind unustada!
Sa meeles alati;
Ma s’uga ühendatud
Nii rõõmus, rõhkesgi,
Ma tahan su eest võidelda,
Kui ial tarvis, surra ka.
Kuis võin sind unustada!
Ma tean, mis mulle sa;
Nii kaua kui veel elu
Ja armu maitsen ma,
Ma ikka ihkan ilma sees,
Et oleks väärt su armu ees.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 27, 3. juuli 1896, lk 109.
Saksakeelest J. Kunder.
Kui kõnnin eha ilul veel
Ja seisan sinu akna eel,
Siis näen sind tumel valgusel
Su inglipale hiilgusel.
Sääl punud palmid lahti sa,
Nad lang’vad sülle hulgana.
Sa paned käsi kokku siis
Ja palud tasa, lilleõis:
Oh palu mulle rahu ka,
Mu kauneim taevas oled sa!
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 18, 1. mai 1896, lk 37.
Carl Hermanni saksakeelne laul K. E. Sööti tõlkes.
Ma tunnistan ja tunnistan,
Ei tea ometi,
Kus näinud seda nägu ma,
Neid silmi ennemi.
Kas mustalt kaetud aknalla
Ma naabruses vast näind,
Kui kaua, kaua aja eest
Ma kodunt ära läind!
Kas surnuvankri taga vast
See polnud väratel,
Kui maha jäetud vaenelaps
Sääl nuttis nõrkevel?
Ma tunnistan ja tunnistan,
Ei tea ometi,
Kus näinud seda nägu ma,
Neid silmi ennemi.
* Nagu tuttav, on suguvend kodukooliõpetaja hra C a r l H e r m a n viimase kolme aasta jooksul mitmed Eesti laulude väga ilusad tõlked “Düna-Zeitungis” avaldanud, mis Eesti ringkondades, kes Saksa lehti loevad, tähelepanemist on äratanud. Hea Hermann on ka mõne oma algupäralistest saksakeelelistest lauludest Düna-Zeitungis avaldanud ja näidanud, et need tema tõlgetega ühes kaalus seisavad.
Praegu on meile ühe tema algupäralise laulu “Frage” tõlge K. E. Sööti poolt Tartust avaldamiseks kätte saadetud, millele meie hääl meelel ruumi anname.
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 3, 17. jaanuar 1896, lk 19.
Saksakeelest A. P.
Oh Alpi mäed, kui toredasti
Teid õhtu pilved piiravad,
Oh teaksite kui sagedasti
Mu mõtted teile lendavad.
Oh mahus Alpi sarve kõla
Nii vägev, siisgi vaikene!
Sa rõõmuks karme, valuks hella,
Sus rõõm ja valu ühtlasi!
Oh vaikne järv, su üle pinna
Küll metsad veelgi kohavad!
Oh millas jõuan mina sinna
Kus sinu laened säravad?
Ma laulan, kui veel õhtu valgel
Kõik puhtad õndsas vaikuses.
Siis pisaraid ma tunnen palgel
Ja igatsust mu südames.
Saaarlane nr 47, 19. november 1896, lk 3.
Lermontov’i järele Saare taat.
Näen purju lehvil laente rinnal
Kui tõuseks udu sini veelt…
Mis otsib ta siin võõral rannal?
Mis a’ab tad ära kodumaalt?
Tuul vilistab, teeb laentel mängi
Mast maru möllus murdub ju…
Ei õnne eest ta ära’p tungi,
Ei õnne otsi õnnetu!
Pää kohal tal on kuldne päike,
Suur sinav meri ümbruses…
Ta aga otsib tormi-paika,
Kui oleks rahu tormides!
Saarlane nr 46, 12. november 1896, lk 3.
Rootsi keelest Ehala.
Lase oma mõlad olla,
Laevamees!
Vaata üles tähte valla,
Laevamees!
Kõik peab kenat kuu-ööd vaatma,
Kunni haud saab silmi katma:
Sest siis kiigu, liigu, helju
Kerge laev, nii hellasti!
Tähte valgel tunned kalju,
Pääsed uhkelt edasi.
Lase oma mõlad olla,
Laevamees!
Vaata üles tähte valla,
Laevamees!
Saarlane nr 44, 29. oktoober 1896, lk 3.
A. S. Puschkini järele.
Uksest sisse, valjust hüüdes,
Lapsed jooksvad tormates:
“Isa, isa, kalapüüdes
Võrku tuli surnud mees!”
Mis te kelmid valetate –
Surnukeha saite veest!
Ja kui on? Mu käest saate,
Näitan teile surnud meest!
Tuleb kohus – oh ma vaene,
Küll siis kimbus olen ma:
Vastust anna! Kuule naene,
Kuub too. Vaja vaadata.
Kus ta on? – “Sääl, isa, vaata!”
Tõepoolest seisis sääl
Surnukeha liikumata
Jõe kaldal liiva pääl.
Hirmus oli surnukeha,
Ülestursun’d, sinine.
Vissist oli tahtnud teha
Mõni otsa omale,
Või ehk vahest vete-valda
Laened võtnud kalameest?
Mõnda ehk ka üle kalda
Visatud sai röövlitest?
Mis sest kõigest asja mehel?
On kes tahes. Ruttuga
Jalust kinni surnukehal
Häimab, vette tassib ta.
Surnu voode hooleks andis,
Lükkas järel mõlaga.
Uuest’ laene ohvrit kandis
Rahupaika otsima.
Surnukeha kaua õõtsus
Vahutavais voogudes,
Viimaks tuul ta eemal lõõtsus,
Koju sammus kalamees.
“Poisid, teil ei ole nalja,
Asjast peate vaikima,
Räägite te aga välja –
Mu käest saate sugeda!”
Väljas kuulda tormi kära
Maru mässab jõe vees;
Peeru tuli kustund ära
Kalamehe onni sees.
Lapsed magavad ja ema,
Ainult üleval on mees –
Pingil seistes kuuleb tema:
Keegi klopib ukse ees.
“Kes sääl on? Hei, lase sisse
“Pagan, kes sääl tüütab mind?
Vist va’ sarviline ise
Minu juurde tassis sind?
Võimata mul su’ga jahti,
Tuba kitsik, pime ka.
Seda öeldes ukse lahti
Viivitades lükkab ta.
Pilve tagant vaatab maha
Kuldne kuu, ja kalamees
Tardun’d tumma surnukeha
Nägi seismas enda ees.
Nägu tal nii külm ja kole,
Silmad – laial lahti nad,
Märjas juukstes alla poole
Mustad vähjad ripuvad.
Mees, sest võõrast aru saades
Ukse kõvast’ kinni lõi,
Vandesõnu sosistades
Kivistatud seisma jäi.
Hirmust täidetud ta hoopis
Kõigest kehast värises.
Hommikuni koolja kloppis
Akna all ja ukse ees.
Igal aastal teatud tunnil, –
Nagu räägib rahva suu, –
Ammu ootab hirmu sunnil
Hirmsat võõrast õnnetu.
Väljas torm ja maru möllab
Vesi mühab laenetes,
Öösel koolja koputelleb
Akna all jo ukse ees.
J. Fr. Meyer.
Postimees nr 245, 8. november 1896, lk 3.
A. V. Koslovi järele.
Rohi hakkab sügise
Kolletama;
Murest kuivab nooruke
Nõndasama.
Kuhu tema südidus
Nõnda kadus?
Kus a kõne osavus
Mis nii ladus?
Kus see hiilgus lokkidest
Kadund ära?
Kus ta kotka-silmadest
Jäänud sära?
Ah, ta lokid ammugi
Halli karva;
Välgub silmas tuluke
Väga harva.
Tema tormav süda sees
Vaikinenud, –
Terve noor ja tubli mees
Vananenud.
M. Neumann.
Postimees nr 223, 10. oktoober 1896.
Maikovi järele.
Taat silmitses koltunud lehti,
Mis vahtralta varises tuul;
Tal pisaraid silmades nähti,
Ehk kaebel ei avanud huul.
Ning pojapoeg lehtedest teadis
Küll punuda vanikut hääd;
Ta vaniku korrale seadis
Ja ehtis siis taadikse pääd.
Taat imestas ilusat ehet,
Ning huuled tal naerule lõid,
Ta unustas ära, et lehed
Tal surma teaduse tõid…
O. Hinzenburg.
Postimees nr 193, 3. september 1896, lk 2.
Krõilovi järele.
Kord roomas mehe juure lahkelt madu
Ja rääkis talle: “Vaenlus saadab kadu,
“Sest parem ühel meelel elame;
“Ma olen tõesti üsna teiseks saanud:
“Mu kevade ja oma nahka a’anud
“Ja uue kuue võtnud omale!”
Kuid mees ei uskund petja valejuttu:
Ta võttis tubli kepi kätte ruttu
Ja ütles: “Kuub sul uus on tõesti,
“Kuid mõtted vanad, süda endne kuri!”
Mees andis valu, madu varsti suri,
Ei saanud petis kurja tehagi.
O. Hinzenberg.
Postimees nr 160, 24. juuli 1896, lk 2.
A. Maikovi järele.
Ime magust õhu voogu
Tõi meil eilne heina niit,
Naesed, neiud võtsid loogu,
Kõõrutasid laulu viit.
Mehed kuiva heina kandsid
Kokku seljas rutuga,
Angudega kätte andsid,
Koorem tõusis kuhjana.
Kehv ja väeti looma konti
Tukkus vankril oodates;
Jalad risti, kõrvad lonti
Lasknud juba tukkudes.
Aga krants, va’ õue-vahti
Kargas heina saadudes;
Haukus, pidas lusti jahti
Üles, alla hüpates.
Elly Veltmann.
Postimees nr 152, 13. juuli 1896, lk 2.
Anastasius Grüni järele.
Kord kõrge mäe pääl istsin
Ma, kaugel kodumaalt,
All paistvad kingud, orud
Ja põllud ilusalt.
Kui unenäos võtsin
Ma kätte sõrmuse,
Mis armastuse pandiks
Pruut andis minule.
Ma seadsin silma ette
Kui pikasilma ta
Ja püüdsin üle ilma
Säält läbi vaadata.
Maa, taevas, inimesed,
Ja orud, kaasikud
Kuid rõngas, nagu raamist,
Kõik ümber piiratud,
Oh kui ilus vaade, kuda
On armsust piiratud
Maa, taevas, inimesed
Ja ordu, kaasikud.
P. Kangur.
Postimees nr 152, 13. juuli 1896, lk 2.
L. Börne järele.
Ammu mõlkus minu mõttes
Mõndasugust sõnuda,
Kahklen praegu ettevõttes –
Kuis peaks korda minema:
Takistuseks tõusvad ette,
Luule sõnad, siledad.
Nendest üle! Jõuan vette,
Kus on lained viledad.
Laente taga paistab kallas
Kaljune ja kivine.
Ei! Ma jätan. – Vete vallas,
Kõik mu töö on tühine.
Lähen aga randa mööda
Auru rammul ecdasi.
Jõuan viimaks jälle sinna,
See on – anda tagasi. –
Ainsam asi, mis mul järel –
Mõtte-tera tõsine:
Ära sõua suurel merel,
Kui sul paber paadike. –
A. Krikmann.
Postimees nr 142, 2. juuli 1896, lk 2.
A. S. Puschkini järele.
Läbi udu laenetuse
Tungib kuu ta kumaga,
Üle ilma igavuse
Valab kurvalt valgust ta.
Kerge talvse tee pääl ajab
Tuhatnelja postimees,
Kella helin kaugel’ kajab,
Ühel viisil väsites.
Postimehe laul kui tuttav
Kostab vastu südames:
Pea kui hullus rõõmus ruttav,
Pea kui kurtes, kaebades…
Tühi maa ja lume hanged…
Kusgi tuld, ei hurtsikut…
Silmas, kui ka kinni langeb,
Ikka kirjud verstapuud.
Kurb ja igav… Homme, Niina,
Homme, arm, su juurde saan;
Soojas toas kõik reisi piina,
Nähes sind, ma unustan.
Seinas tiksub säätud ra’ades
Kell, ja seiert ringi a’ab;
Võeraid koju peletades
Südaöö meid ühendab.
Pikk mu tee veel. Une küüsi
Vaarus vaikind laulja suu,
Kell trill-trallib ühte viisi,
Udu pilves ujub kuu.
F. Freimann.
Postimees nr 136, 25. juuni 1896, lk 1.
H. Heine järele.
Poiss, võta väle hobune
Ja sõida sadulas
Nüüd otse selle lossi pool,
Kus Dunkan kuningas.
Sääl mine talli salaja
Ja küsi tallimeest:
Missugune on juba pruut
Dunkani tütardest?
Kui ütleb ta, et mustpää on,
See teata ruttu mull,
Kui aga, et on valgepää,
Siis aega küll on sull.
Kuid näed siis sa, et ootab mind
See kurblik sõnumik,
Siis köiemeistri kaudu too
Mull tubli ohelik.
M. N.
Schelleri laulu “Мой родь” tõlkimise katse.
Mu suguvõsas ‘pole alal
Ei kirja-, vapu-jätiseid;
Et meil ei olnud päris-orje,
See tundmus suureks tõstab meid,
Mis ju mu esivanematel
On paisutanud südameid.
Mu isa ilmus rahva hulgast
Säält kurvast, kehvast kohasta,
Kus loodus ‘pole ial lahke,
Kus rauda-rasket risti ka
Kehv rahvas põlvest põlve kannab:
Liht e e s t l a n e oli ta.
Jäi vara juba vaeseks lapseks,
Ei omandanud orja meelt,
Vaid võltsimata viisakuses
Ta leidis lausa vaeva eelt.
Kuid oma jõuuga vaesust võites
Kõik koormat kaotas elu teelt.
Ei pärandust mul kokku pannud,
Vaid auusalt, julgelt, kindlaste
Mull andis abinõuusid tööle
Ja tegi vahvaks vaevale;
Nii vahvaks, et ju lapsepõlves
Ma vaatsin vaeva silmasse.
Aeg lendas, tema puhkab hauas,
Mind ootab haud niisamuti,
Kuid meie auu jäi ikka alles
Kesk kurva põlve puudus,
Ei oma talupoja sugu
Me salanud ka ialgi.
M. Neumann.
Postimees nr 128, 14. juuni 1896, lk 3.
“Jäkkäniska” Soome laulu põhjusel.
Vaatke vahvat võimu meest!
Mõjub veerand saja eest.
Ise on ta tubliste
Kahe mehe paksune.
“Rahva kasust – räägib ta –
Hoolitseme hoolega,
Sest et kehvad alamad
Sellest vähe hoolivad.
Rahvas meie mõju all,
Teame, mis on tarvis tal.
Ainult töö eest kandku hoolt,
Muu kõik tuleb meie poolt.”
Aga rikka mehele
Kostab ikka kõrvusse:
“Kusa mõistust mõõdeti
Kulla järel kunagi?!”
Ei see kaja lõpe sääl
Enne kui on mees ja hääl
Ja on vatsa võimul ka
Ots kord Soome pinnala.
M. Neumann.
Postimees nr 127, 13. juuni 1896, lk 2.
M. Lermontovi järele.
Noor luuletaja ära usalda,
Mis ütleb vaimustuse tuju,
Vaid hoia, et su haigest hingesta
Ei pääse vaevlev mõtte kuju!
Su luules puudub nimelt paradiis,
Sest ära otsi taevast ala,
Vaid õpi taevaline eluviis
Ja kihvti karik ümber vala!
Võib olla, hinges tunnil tumedal
Vast imehallika sa avad,
Kust vool’vad helid kõlal rõõmsamal,
Mis meelt ja südant ülendavad –
Neid ära kuula, ära usu neid!
Sull unenägu nende mõnu!
Ei vangista nad teiste südameid –
Neid avaldada ‘pole sõnu!
Ehk asub mure rinda salaja,
Või tormab kirepilv su’st üle –
Sa oma kehva luuletusega
Siis rahva ette ära tule!
Miks ennast alandada! Häbene!
Sa kaupled oma tujudega!
Ja auu ja kuulsust püüa endale
Sa purustatud südamega!
Mis on sest meil, et sind on petetud?
Mis puudub meile sinu valu?
Mis sest, et kannatusi kinkinud
Sull’ väsimata terve elu?
Näe, kuidas rahva hulk käib vagusi
Ja kaebamata harjund rada:
Neil näol ei paista mure jälgegi
Ja pisarat – ei näe sa seda!
Kuid nende seast üht vaevalt leiad sa,
Kes saatusest on kätel kantud,
Kes ‘pole pigistatud murega,
Kel’ õieline osa antud.
Mind usu, naeruväärt on lõpmata
Su kaebtus sinu naabritele,
Kui näitleja, kes papist mõõgaga
Lööb haava oma vastasele.
V. Grünstamm.
Postimees nr 124, 10. juuni 1896, lk 2.