Rubriigiarhiiv: Elise Aun

saksa luule,Emanuel Geibel,Elise Aun,1890,Sakala

Ärge puutuge!

Kus õõgab süda armastuses,
Oh ärge teda puutuge!
Kes seda jumalikku sädet
Siin kustutab, ei hästi tee.

Kui ial leida laias ilmas
Üks vaikne, püha paigake,
Siis on see noor ja vaga süda,
Kes armastab nii hellaste.

Oh jätke tal see unenägu,
See hiilgav õilme kevade;
Ei tea te’ mis paradiisi
See unenäoga rikute.

Küll murdus mõni tugev süda
Kui riisuti talt armastust;
Ja mõni hing saand kannatades
Täis viha, pilget, pimedust.

Ka mõnel rind on valus lõhkend.
Ja valjuste ta kisendand
End heites ilma tolmu sisse —
Ta ingel hinges surma saand.

Siis kaebate küll enda peale;
Ei kahetsuse pisarad
Tee närtsin lille õitsma jälle,
Ei ära surn’d südameid.

Geibeli järele E. Aun.

Clotilde Von Schwartzkoppen?,Elise Aun,1895,Postimees

Nii elu lääb

Nii elu läeb,
Kõik vaiksed rõõmud, valud ajas kaovad,
Me elu küünlad tasa alla vaovad.
Me näeme und siin ühest, teisesta
Ja kaotame kõik aated ajaga –
Nii elu läeb,

Nii elu läeb,
Kui sala kalju mere laente vahus
Võis laeva lõhku, kesse rändas rahus,
Nii suured valud meie elu lõhkvad,
Et surma ahastuses hinged õhkvad –
Nii elu läeb.

Nii elu läeb
Ja kuni õhkukene kätte jõuab
Hing ehmatades endalt otsust nõuab:
Mis eesmärk oli sinul silma ees,
Mis püüdsid eksitava elu sees?
Nii elu läeb.

Nii elu läeb
Ja äkist öö on käes, ilma hoolimata
Me hauast mööda sammub oma rada  –
Oh igavene ilma Juhtija,
Kas nii me saatust oled loonud sa?
Nii elu läeb,

Nii elu läeb.
Oh kohkvel süda, miks nii küsid sa,
Su Loojad, ligemest sa armasta;
Sel käsul eesmärk, õnnistus on sees.
Las elu jääb, meil paradiis on ees,
Meil Jumal jäeb.

Alide v. Schwarzkoppen’i järel Elise Aun.

Postimees nr 210, 20. september 1895.

saksa luule,autor määratlemata (saksa),Elise Aun,Määratlemata,1889,Postimees

Mere kaldal

(Saksakeelest.)

Kes elab sääl pool, üle see mere,
Üle see laia, rahuta välja?
Kas elab sääl, mida siit ei leidnud ma,
Kas elab õnu sääl,
Ja see ainus
Kes mind mõistab
Ja mina teda?
Kelle mõtted nii kõrged kui taevas,
Kelle tunde nii sügav kui meri,
Kelle armastus nii palav kui päike
Oh mu ainus – ma ootan sind!
Lille kimbu, mida ma nopinud
Heidan ma lapsuva laenete sülle,
Et vahutav voog teda su juurde kannaks
Ta sulle ütleks:
Tule ja vii mind siit.

Elise Aun.

Postimees nr 128, 7. november 1889, lk 2.

saksa luule,Friedrich von Matthisson,Elise Aun,1891,Postimees

Suplemise laul

F. von Matthison’i järele E. A.

Läki nüüd suplema!
Lilleliselt kaldalta
Alla läikiva laentesse.
Päikese paiste ees
Hiilgava veevoole sees
Kui näkid me hulgana ujume.

Oh rõõmu, kui ilus
Vee voole siin vilus
Su tuksuva rinnala laenatab.
Õhk heljub nii mahe
All jahutav jahe –
Oh sõbrad, kudas see karastab.

Käe kärmuselt sõudes
Ja võitu veest nõudes
Veepisarad pilvini pilguvad.
Kord alla, kord üles
Siis laenete süles,
Et juuksed ja palged veest tilguvad.

Kus järved ehk jõed
Oh tõtake õed
Ja supelge suvisel ajal,
See vaimu ja keha
Võib tugevaks teha
Ja teritab tervist me rajal.

Postimees nr 97, 12. august 1891, lk 3.

Friedrich von Matthisson, Ferdinand Hartmanni maal (1794).

austria luule,Nikolaus Lenau,Elise Aun,1888,Postimees

Nooruse unenäod

Lenau järele.

Noor hing on lilli aias rõõmsal lootel
Kus ilul hiilgab elu koidu helk,
Silm vaatab tulevikku õnne ootel —
Tal rahvas, inglid, maailm, taeva telk.

Örn hommiku õhk lehkvaid roosa kannab
Neid puistab talle pähe pehmesti.
Ta ümber linnu-koor häält kuulda annab
Mis tungib imelikult südame.

Jää vaik, jää vaik, oh ära iial varem,
Neeid argseid sõpru aja hirmutes;
Sest noorus unenägu kõige parem,
Mis ilma elu annab iganes.

Oh häda! raudsel sammul lähenemas,
Ju elutõde talle karedalt.
Ju linnud läin’d ja lilled vähenemas,
Noor hirmund hing kaeb järgi valusalt.

Elise Aun.

Postimees nr 61, 28. mai 1888.

saksa luule,Heinrich Heine,Elise Aun,1889,Postimees

Kui teaks

Kui teaks need lilled lehkavad
Kuis haavatud süda mu sees,
Siis nutaks need õied ilusad
Kaastundmusest tõesti mu ees.

Kui teaksid metsas ööpikuid,
Kui kurv ja nii haige mu meel,
Siis hõiskaks need õhu laulikud
Mul kosutust hellalt mu eel.

Kui teaks kuldtähed taevalla
Mis haledust tunneb mu rind,
Siis tuleks nad kaunid ja kõrgelta
Ja trööstiks tõest’ armsasti mind

Ei tea loodus, ei metsa lind,
Vaid inimen’ mõista mind võib;
End looduse kroon kaasteades mind
Veel armuta haavata võib!

Heine järele E. Aun.

Postimees nr 59, 27. mai 1889, lk 2.

austria luule,Betty Paoli,Elise Aun,1888,Postimees

Vördlus

Betty Paoli järele.

Näe vihma tilgakene kiigub
Puu paksu, kare koore pääl.
Kui hõbe-helme ehtes liigub —
Kui kukkub, siis saab mudaks sääl.

Kuid teda jälle üles tuua
Et kumaks nagu koidu viir
Ja ilu ehteks ümber luua
Võib ainukene päikse kiir.

Nii elupuul ka heljunemas
Örn süda tuule tormi väes.
Ja võitlus vaeval värisemas —
Jõud nõrkeb, langemine käes!

Tal õnne rikkalt abi anda
Et eksiteel saaks püha piir
Ja põrmust hiilgvalt üles kanda
Võib ainukene armu kiir.

Elise Aun.

Postimees nr 56, 17. mai 1888, lk 3.

saksa luule,Auguste Kurs,Elise Aun,1889,Postimees

Miks mitte

Miks ei peaks ma õitest laulma?
Kui ka minust kaugel n’ad,
Eks n’ad ehi hellal ilul
Üli armsal ilmamaad.

Miks ei peaks ma suvest laulma?
Olgu mööda ta ehk ees,
Eks ta ilmu ajastajal’
Nagu pärli pärja sees.

Miks ei peaks ma armust laulma?
Olgu kaugel, ligi ta,
Eks m’e elu õnn ja ilu
Hiilga ainult armussa.

Andke armsail’ mälestustel’
Ruumi lauluks, rinnassa:
Kevade, õis, arm ja elu
Kaovad unenäona.

Auguste Kurs’i järele E. A.

Postimees nr 50, 6. mai 1889, lk 2.

austria luule,Betty Paoli,Elise Aun,1889,Postimees,sonett

Lauliku loos

Nii on ja oli lugu igal ajal:
Et laulik rändab üksi elu rada,
Tad püüab saatus raskelt kurvastada —
Kui teised hõisk’vad õnne rinna najal.

Üks palk on siisgi antud luuletajal:
Tal kaugelt tervitades kandlikeeled,
Tundmata rajal südamed ja meeled,
Kõik vastu helgivad ta kandle-kajal. —

Kui osaks antud sul see õnn siin ilmas,
Ta olgu ülem vara sinu silmas,
Kui kaduv hää, ta olgu püham püüd.

Neist tervisist, mis nüüd sul tasa tuuaks’,
Ja vastu kõlama su kandlel luuaks:
Kord ärkab järel-ilmal järel-hüüd.

Betty Paoli järele E. A.

Postimees nr 47, 29. aprill 1889, lk 2.

saksa luule,Emanuel Geibel,Elise Aun,1888,Postimees

Suve ööl

Geibeli järele.

Lille lehk, öö vaik ja vilu.
Tähed hiilgvad taeva teel.
Vaimustab mind nende ilu
Nõnda, nagu enne veel?

Metsapiigad meelitsedes
Hellakeste hüüdvad mind.
Ei neil kulda keelitsedes.
Vastust enam leia rind.

Oh, ei enam kujutused
Kuldset lehvi laugele.
Pisar, lootus, igatsused.
Kõik on kadund kaugele.

Mis kord mulle magus oli
Kord kui valus kurvastus.
Läeb kui kange välgu tuli
Läbi mõtte mälestus.

Elise Aun.

Postimees nr 27, 3. märts 1888, lk 2.

saksa luule,Emanuel Geibel,Elise Aun,1888,Oleviku Lisaleht

Püha päeva hommik metsas.

E. Geibeli järele.

Kuis ülendad sa vaimu põrmu vilust
Sa kullast särav kevadine päik!
Ilm hiilgab nagu lehtla rõõsast ilust,
Kuis iial astun õitsva – lille läik!
Mind meelitamas metsa saladusse
On ihaldavalt hõiskav linnu koor;
Nii sammun jälgedeta sügavusse,
Kuis ringi roheline metsa loor.

Mis magus õhk siin tõuseb lille luhas,
Kus loodus saja kordselt sigineb
Ja kaugelt tornilt kella hääl nii puhas
Säält õhu laentel lahkelt ligineb.
Ja puude latvul heljub magus müha,
See ohvri õhk käib taeva võlvini –
Ma tunnen nüüd, et siin see paik on püha,
Ja sõnatumalt vajun põlvili.

Ma tunnen eluvaimu tule keeli
Siin mööda lehvivat mu otsa eest;
Auukartus täidab täitsa minu meeli
Siin ajalikust mõista igavest.
Ei mõtte enam palve sisse mahu –
Kaub värvi ilu päikse helgissa,
Ja minu rinnas hingab õnnis rahu,
Mis ühtki tunnistust ei tarvita.

E. Aun.

Oleviku Lisaleht nr 17, 15. august 1888, lk 271-272.

saksa luule,Emanuel Geibel,Elise Aun,1897,Nelipuhi-Leht

Pühade tundmus

Kuis ülendad sa vaimu pörmuvilust,
Sa kullast särav kevadene päik’!
Ilm hiilgab nagu lehtla rõõsast ilust –
Kus ial astun – öitsva lille läik!
Mind meelitamas metsa saladusse
On ihaldavalt hõiskav linnu-koor;
Nii sammun jälgedeta sügavusse,
Kus ringi roheline metsaloor.

Mis magus õhk siin tõuseb lilleluhas,
Kus loodus sajakordselt sigineb
Ja kaugelt tornilt kella hääl nii puhas
Säält õhulaintel lahtelt ligineb.
Ja puude ladvul heljub mahus müha –
See ohvri õhk käib taevavõlvini –
Ma tunnen nüüd, et siin see paik on püha,
Ja sõnatumalt vajub põlvili.

Ma tunnen eluvaimu tulekeeli
Siin mööda lehvivat mu otsa eest:
Auukartus täidab täitsa minu meeli
Siin ajalikust mõista igavest.
Ei mõte enam palve sisse mahu –
Kaob värviilu päik’se helgissa,
Ja minu rinnas hingab önnis rahu,
Mis ühtgi tunnistust ei tarvita.

E. Geibel’i järele Elise Aun.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 3.

ainetel (lähteteksti viiteta),Elise Aun,1889,Linda

Armastus ja truudus

Kui truudus üksi valvab,
Ja pole armastust,
Säält kaugele on kadund
Kõik elurõõm ja lust.

Ta sunnib kurvalt, valjult
Küll kohust täitma Sind,
Ta hoiab raudses võrus
Et Sul ei lõhkeks rind.

Kuid arm on truuduseta
Kui tuli koldeta,
Kui templi teotaja,
Kes rüüstab pühama.

Arm truudusega ühes
Kui rõõmus linnulaul,
Mis taevapoole tõuseb
Siit helde Looja auul.

Ainetel E. A.

Linda nr. 35, 25. august 1898, lk 589.

saksa luule,Johanna Ambrosius,Elise Aun,1898,Linda

Kaks ema

“Mu poeg on tema olnud, mu pojaks jääb ta ka
Kui ka nüüd otsitakse tad taga kohtuga:
Tad liigutasin põlvel, ta olnd mu meelehää,
Kui puhkas emarinnal ta väike, armas pää.
Kui teised teda laitvad, lääb vesiseks mu silm –
Ta oli hää ja vaga, – tad võrgutanud ilm!
Kui ka tad kinni võetaks ja vangi tema lääb.
Mu poeg on tema olnud, mu pojaks ikka jääb.”

“Ja minul,” ütleb teine, “mul pole enam lst
Ma olen väljakiskund tad omast südamest.
Kes truudusvannet murdnud, mis ülemal ta and’
Niisugust last ei ola ma mitte sünnitand.
Kas kannatagu vaeva, või olgu vangis ta.
Ta minule on surnud. – ei teada taha ma.
Ja kui mu väsind keha saab rahu mulla all.
Siis öelge: üksi elas, ei poega olnud tal.”

Nii kuulsin kõnelevat kaht vana emakest,
Mul oli mõlematest küll hale südamest –
Kui õhtu kätte jõudis, siis tasa läksin ma
Kus nende majad seisid, öö oli vaikne ka.
Neid nägin käed risti ja Piibel põlve pääl
Ja läbi pisarate mul kuuldus nende hääl,
Sääl lambivalgel emad, nuuksudes mõlemad,
Sest ärakadund pojast sääl lugesivad nad.

Iohanna Ambrosiuse järele E. Aun.

Linda nr. 33, 11. august 1898, lk 558.

inglise luule,Felicia Hemans,Elise Aun,1891,Linda

Sõsar – sa asjata armastand!

Sõsar, sest a’ast ma sind viimati näind
On vaikne valu su üle tõest käind?
Su hiilgava silmade hele läik
On varjatud nagu pilvega päik.
Su heales on värisev võeras toon,
Su huultela heljumas kibe joon.
Su süda nooreke tormi on saand –
Hea sõsar – sa oled armastand!

Su kahvatu palge, su kerkiv rind
On avaldand mulle, mis liigutab sind.
Sa üksinda nagu unenäu sees
Käid sõnata kohava hallika ees.
Ja metsa sind meelitab halelik heal,
Mis kajab kui käinud aegadest seal ­–
Su pilku on pisarad pimestand –
Oh sõsar – sa asjata armastand!

Vait, vaene laps, mu südame naal,
Sest vaevast puhta, mis näinud sa seal.
Ära kadunud õnnest kõnele sa,
Läin’d lootust ära tagasi hüia sa –
Oh puhka su valust su kodumaal
Ja nuta truu sõsara rinna naal.

Inglis luuletajanna Felicia Hemens’i laul, saksakeelse tõlke järele Elise Aun.

Linda nr. 23, 8. juuni 1891, lk 370

ainetel (lähteteksti viiteta),Elise Aun,1896,Linda

Kui näed!

Kui näed üht hinge kannatavat valu.
Ja leina, häda ilma otsata –
Kes teab, kuis löpeb kord ka Sinu elu –
Talt ära pööra uhkelt palet sa.

Kui tal ka süüdi omast önnetusest,
Oh ära möista kohut teravalt,
Kui ka tad juhtis toorus, trotslik meelsus,
Tal näita halastust veel heldemalt.

On see siis tema süü, et noores hinges
Ju lapselt pattu külvas kuri ilm?
On sinu tegu, et su elukoidul,
Sind valvas vaga ema armusilm?

Kui vöid sa mõista saatus-juhtumisi
Mis tumedalt ja kirjult kujutud.
Kust tead vaese hinge viletsusi
Mis eksiteele teda törjunud?

Ümberpannud E. Aun.

Linda nr. 21, 6. juuni 1896, lk 322

saksa luule,autor määratlemata (saksa),Elise Aun,1891,Linda

Vaba!

Oh vali saatus! rõhu peal mu rinda,
Mu südamesse viska valu tuld,
Mind muredega keida põrmu pinda,
Mind peta, piina, vaeva armutult.

Mind ustavatest lase ära anda
Ja hävita mu julgust, rõõmustust!
Ja rautse ahelasse lase panda
Mu toimetust, mu rõõmust tegevust.

Jääks muuda sõbra südameid mu vastu,
Mu armsatelt mind lase vihkada.
Mu elu puult sa raiu laastult laasin,
Mu rinnast riisu viimne vara ka.

Ei pia mind mitte siduma see side,
Ma tõusen ikka jälle jalgele,
Mu vaba vaimu ümbert langeb pide,
Ta vaatab kõrgelt alla ilmasse.

HIng üles lendab armastuse tiivul,
Siit püha valgusele läheneb,
Ei julguseta seisa valu viivul, –
Kui ka kõik elu õnned kadunud.

Ja usklikult ma aiman armu võitu,
Mu rinnas elab minu paleus.
Ma näen vaimus uue elu koitu,
Mis igas piinas minu rõõmustus.

Saksakeelest –e. –n.

Linda nr. 17, 27. aprill 1891, lk 271

ainetel (lähteteksti viiteta),Elise Aun,1889,Linda

Rändaja

Kus oled sa, mu armas maa?
Sind otsin, aiman tundmata.
Oh maa, nii haljas lootuses,
Kus minu roosid õilmetes?
Kus minu sõbrad kõnnivad,
Mu surrnud üles tõusevad?

Oh maa, kes räägib minu keelt,
Kus oled sa, kus jääd mu eelt?
Ma rändan üksi, kurb mu meel,
Kus oled? küsib õhkel keel.
Mul vastutab kui vaimu heal:
“Kus pole sind, õnn asub seal!”

Ümberpannud Elise Aun.

Linda nr. 10, 1. oktoober 1889, lk 423

saksa luule,Friedrich Schiller,Elise Aun,1889,Linda

Kassandra

Rõõmu rohhkelt Trooja rajas
Enne linna langemist;
Vägev lauluviis seal kajas,
Kuuldi kannelt kullalist;
Rahvas puhhkamas, kõik väsind,
Mööda hirmus sõja sõit;
Kuulus Pelide on kosind
Priamuse õrrna õit.

Rahvas rõõmsas pidu ehhtes
Tõtvad lauldes templisse,
Altar loorberite lehhtes
Haljendama pidule.
Kära kerkib viina võimul,
Tänavates tandsu heal.
Üksi õnnetuse aimul
Ainus hing on vaevas seal.

Rõõmuta seal rõõmu süles,
Maha jäetud üksine,
Astub kurb Kassandra üles
Jumalate hiiesse.
Hallja puude lehhte taha
Peidab ennast nägija,
Peidab preestri ehhte maha
Otsatumas valussa.

“Kõik siin õnne päivi ootvad,
Kõigil meeled rõõmustud.
Vanad vanematki lootvad,
Õde õnnel ehitud.
Lein on üksi minu rinnal,
Ahastus mull sigineb;
Näen kuis hukatus sell’ linnal
Linnutiivul ligineb.

Tuletonnti näen loitvat,
Ei See ole pulma läik,
Pillvedeni kuma koitvat,
Ei see ohhvri suitsu käik.
Igaüks siin rõõmsalt võtab
Pidule end ehtida.
Mina näen, kuis jumal tõttab,
Kes kõik lõhub armuta.

Ja neil naer mu nutu pärast,
Minu kaebtus pilgatud.
Kõrrbesse siit rõõmu särast
Põgeneks ma piinatud.
Hallbu sõnu võtvad anda,
Uskmata neil häda aim.
Rassket antsid mulle kanda
Pythias, sa paha vaim!

Su Orakli kuulutajaks,
Miks oh valisid sa mind?
Tuleviku teadustajaks
Nõder liiaks on mu rind.
Miks sa antsid mulle näha,
Mida ei või muuta ma?
Hirmutajaks õnnetulle –
Hävitus piab sündima.

Loori tõsta sellge valu,
Kussa varjul õnnetus.
Eksitus on meie elu,
Sellgus surm ja viletsus.
Võta ära kurblik teadus,
Silmist vari verine!
Igavene tõe teadus
Hirmus surelikule.

Anna, tagasi mull anna
Minu pime, rõõmus meel!
Kui su kuube ma ei kanna,
Laulab lahhkelt jälle keel.
Tulevat mull antsid tunda,
Olevikku võtsid sa,
Võtsid rõõmust õnne unda –
Võta vale and mult ka!

Mõrsja pärjal oma pääda
Iialgi ei ehi ma,
Sest a’ast, kui ma võtsin jääda
Sinu kurva altrilla.
Mõru olnud minu elu,
Minu noorus nutune,
Iga omaksete valu
Tungib mulle südame.

Kõik mu sõbrad rõõmu tujus,
Arrmus, õnnes hõiskamas,
Minu rind nii kurrvas kujus,
Süda rasskelt leinamas.
Kena kevadine ilu
Ehib asjata mull maad;
Ei siis õnnista sind elu,
Kui ta põhhja tunda saad!

Õndsaks kiidan, et siis ootab
Polyksene õnne eest,
Armu joovastuses loodab
Omaks kuulsat kreeka meest.
Uhhkelt tuksub tema süda,
Tema õnn on piirita,
Ta ju sammub taeeva rada
Õntsas unenäussa.

Ja ka minul ühte valib
Igatsedes omaks rind.
Tema pilk nii örnalt palub
Arrmus abikaasaks mind.
Heal meelel ma ka tõttaks
Kaasa kaenlas kodusse,
Kui me vahel maad ei võttaks
Vari must ja vihane.

Kõik need kujud mulle vasta
Alt maailmast tulevad,
Kuhu ma ka tahaks astu,
Vaimud ette illmuvad.
Ka mu rõõmsa noorus-mängil
Tungimas see hirnatus,
Rahu mull ei une-sängil,
Oh mis hirmus segadus –

Näe, kus surma oda särav,
Röövli silmad põlevad.
Igal pool mull kinni värav,
Kuhu vaene pögened!
Ei ma pöördagi või vaatust,
Teades, nähes, muutma
Pian ma, täitma oma saatust,
Piean vöersil langema.

Veel ta kaebe sõna kajas –
Kuule! heal nii segane
Kuulda kuulsas templi rajas.
Maha löödud kanglane!
Eris näha ja ta ussid,
Põgenemas jumalad.
Rasskelt müristaja pilved
Linna kohal ripuvad.

Schilleri järele Elise Aun.

Linda nr. 9, 13. september 1889, lk 388, 389, 390

austria luule,Betty Paoli,Elise Aun,1888,Linda

Võrdlus

Betty Paoli järele Elise Aun.

Näe, vihma tilgakene kiigub
Puu paksu, kare koore peal.
Kui hõbe-helme ehtes liigub;
Kui kukub, siis saab mudaks seal:
Kui’d teda jälle ülestuua,
Et kuumaks nagu koidu-viir,
Ja ilu ehteks ümberluua
Võib ainukene päikse-kiir.

Nii elupuul ta heljunemas
Õrn süda tuule tormi väes
Ja võitlus vaevas värisemas,
Jõud nõrkeb, langemine käes!
Tall õnnerikast abi anda,
Et eksiteel saaks püha piir,
Ja põrmust hiilgvalt üleskanda,
Võib ainukene armukiir.

Linda nr. 6, 20. mai 1888, lk 202

ainetel (lähteteksti viiteta),Elise Aun,1897,Eesti Postimehe õhtused kõned

Minu sõber

Vabalt ümber pandud.

Mul sõber roosi-oksal haavas sõrme –
Haav oli tilluke ja tühine –
Ta sidus seda kinni hoolsaste
Ja pääle pani parandava salvi.

Ja iga päev ta küsis järele:
„Kas sõrme haav veel valu teeb ta sulle?“
Ma naeratades tõendasin talle:
„Ei valu pole ta mul teinudki.“ –

Ja nüüd ta hoolimata sõnadega
Mu hinge haavanud on armuta –
Hääst sõnast võiksin abi leida ma,
Kui võitlen raske valu, kurbtusega.

Ja imet, ta ei küsi kordagi –
Vaid vaikselt, külmalt võib mu valu vaata –
Ei abi ei ei tea, ei taha saata –
Kaastundmus, kuhu oled jäänud sa!

Elise Aun.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 31, 31. juuli 1897, lk 248 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)