Järv puhkab vaikselt, linnud hing’vad,
Kõik loodus langeb unele,
Öö jõuab kätte, tähed hiilg’vad,
Kuu tõuseb taeva võlvile.
Järv puhkab vaikselt, puude lehed
Veel õhtu õhul kohavad,
Kõik lilled vaikse järve kaldal
Nad õhtu palvet pidavad.
Järv puhkab vaikselt, taeva võlvil
Kõik tähed löönud särama
Oh inimene jäe ka rahul’;
Sest sina piad ka hingama!
Eestistanud Aug. Õieleid.
Valguse lisaleht nr 10, 18. märts 1892, lk 88.
Kui ujub laev sull’ õnne laentel,
Siis ära põlga vaes’ma kätt;
Ka tore laev läeb hukka tormil,
Ehk peastab siis sind väike paat.
Ümb. p. J. Pommer.
Valguse lisaleht nr 4, 14. jaanuar 1891, lk 32.
(Ainetel.)
Nägin kord ma rohuaias
Noort ja arga väikest lindu,
Kes ei uskun’d enda jõuudu,
Ega julgen’d tõusta lendu.
Sääl siis sõudis kange maru,
Sundis tiibu tarvitama,
Ja, ennäe! need kandsid küllalt
Pesapaika — varju saama. —
Kord mu vaim ka just niisama
Võimetuse valus kurtis,
Polnud usaldust ei lootust, —
Kahtlus, argdus hinge täitis.
HIrmuga siis püüdsin jääda
Varjupaika — madalale:
Nõrgad — mõtlesin — mu tiivad,
Ei nad kanna kõrgemale.
Kui siis aga saatus sunnil
Tuli kiusatuste maru,
Sundis tõstma lootus’ tiibu
Lend’ma üle mäe ja oru.
Ja, oh imet! julgel lennul
Kandsid nad mind kaugemale;
Siis vast tundsin julgust, jõuudu
Püüda täieuse poole.
Kas ma paleuste randa
Jõuan kord — ei seda tea, —
Vahest nutan lootus, haual…
Kuid ei argtus nüüd mind pia.
R. Hansson.
Sakala nr 31, 28. juuli 1898, lk 3.
Tark Musti luges Misri luuletusi.
Ta kaalus sõnu, otsis mõtteid ülesse,
Siis järelmõeldes viskas laulud tulesse,
Pia oli ilus käsikiri tuhk ja süsi.
Kõik olgu neetud, ütles Musti, auulik,
Kes mõtleb nagu Misri, — tema aga
Võid jääda üksi ilma nuhtluseta:
Sest Allalt luule andi sai ju iga laulik;
Ei tunne seda halvalt pruukides ta häbi,
Katsku ta siis, kuis ise Allaga saab läbi.
Hommikumaa laulikute järele —w.
Sakala nr 21, 3. juuni 1889.
Ma mõistan:
Venekeelt kui vett,
Saksakeelt kui savi,
Poolakeelt kui pori,
Lätikeelt kui lämu;
Aga ikka —
Armas maakeel, aita!
Ainete järele — ch.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 29, 17. juuli 1896, lk 127.
(Ainetel.)
“Kulla, ella emake”,
Palus linnu pojake’
“Pisuke on meie pesa,
Väljas kajab rõõmu kisa.
Las’ mind õue iluriiki,
Meie seltsiliste liiki!
Kõrgel sinab taeva võlv,
All on lilleline nõlv.”
“Oota, oota pojuke,”
Vastas vana linnuke,
“Küll ka ükskord aja lennul
Lahkumine tuleb sinul.
Oled väljas, siis su elu
Kohutavad surm ja valu:
Kotkas valvab õhu sees —
Võsas kaval jahimees!”
Ernst Ilmatar.
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 4, 23. jaanuar 1897, lk 29.
Kord olin mina külas,
Kus ilus neiu elas,
Maailmal tundmata.
Ma tahtsin õrnaste
Üht musu omale —
“Ei ial,” ütles ta,
“Sa musu’ ‘saa!”
Kui lahkumise tunnil,
Ma armu õrnal sunnil
Ta juurde läksin nüüd —
Siis langes soojaste
Ta minu rinnale!
Üht musu tundsin ma
Ma huultela!
Ümberpannud A. Paulmeister.
Saarlane nr 28, 11. juuli 1895, lk 2.
(Tõlge.)
Vaikne, vaikne tuulekene
Mängib puude lehtes,
Veerev õhtupäikene,
Kiirgab kulla ehtes.
Järve kaldal painduvad
Põõsad luule kujul,
Laenetele annavad
Musu armu tujul.
Noormees väikse paadiga
Heljub järve pinnal,
Mängib kannelt, laulab ka
Armastaval rinnal.
Kaldamaja läve pääl
Ootab teda neiu,
Vaatab vastu meelehääl –
Ta ju tema peiu.
M. Pukits.
Postimees nr 262, 20. november 1893, lk 2.
(Võõrast keelest.)
Üks raske unenägu
Mind öösel ehmatas:
Üht mirtipuud mu aias
Ma nägin õitsemas.
Kuid surnuaed see oli,
Haud lillepeenraks mul;
Ja puudelt murdis ladvad
Ja puistas õied tuul.
Küll korjasin need õied
Kõik kuldse kausisse;
See aga kukkus käest,
Läks katki murule.
Ja kausist pärleid veeres
Kui verepisaraid. – –
Mis tähendab see uni?
Mu arm, kas surma said?
A. Haava.
Postimees nr 209, 30. detsember 1892, lk 2.
Ainetel.
Suur piksevihma tegu:
Täis oja ääreni.
Säält ingel-ilus nägu
Käib läbi jaluli.
Ja kui ta keset voogu
Sääl võitleb vete teel,
Siis räägib mõnda hoogu
Mis kole laente-keel.
Pea ütleb sääl üks laene
Täis kadeduse tuld:
“Meist ilusam see naene,
Neid noor, kui elav kuld.”
See pääle – kõrge sina –
Teeb sõna teine hoog:
“Ju hukkaksin ta mina,
Ma ise, – ta mu roog!”
“Oi, sõbrad,” hüüdis kolmas,
Miks viivitate veel?
Eks eila armsa hõlmas
Meid trotsin’d tema keel!”
Kui kolmas laenepeiu
Sai vaevalt sõnanud,
Siis oli ilus neiu
Voovalda maetud.
P. Fr. Kõiv.
Postimees nr 178, 20. november 1891, lk 2.
Tõlge.
Päike väsind paistmast
Taevas sinamast;
Nõmm on unes näinud
Sügist tulemast.
Viimsest roosist kukub
Pleekind leheke;
Elamast ta tüdin’d
Puudub päikene.
Lehed kuldseks muutund
Vaikind laululind
Surm ja kadumine
Kõike asja hind.
Maria Kerg.
Postimees nr 137, 30. september 1891, lk 2.
Kui päevalill sa oled,
Siis vaata ülesse,
Kust saadab hiilgav päike,
Ta kiiri laiale.
Kui oled kannikene,
Jää rohu varjusse
Ja imesta säält tasa,
Kus hiilgab päikene.
Kas pääd sa tõstad rõõmuks,
Ehk auule, ilule,
Ehk laotad alandlikult
Su õhku laiale;
Kas oma kuldset seemet
Sa soendad päikse käes,
Ehk vaikedes ja tasa
Sa murdud tuuleväes:
Sa püüa olla teha,
Mis hää ja – ilus ka,
Ja alati sa ole
Nii nagu oled sa.
Ainetel P. Gr.
Postimees nr 128, 14. juuni 1893, lk 2.
Kes vägevamast oma tuppa võtab,
See pärast ise nuttes välja tõttab.
“Pai naabri ema! Kas Sa võiksid anda
Mul pisut ruumi oma majasse?
See paik mul näitab üsna vagune,
Siin võiksin omad lapsed ilmal’ kanda.
Ei mina taha tüliks olla Sulle,
Ei toanurgast ial välja tule.”
Nii palus alandlikult siili eit.
“Pai õeke! Vist Sinu soov ei lähe.
Mu majake on vaene, lagunud,
Siin võiksid saada ainult piinatud,
Siin mõlemile ruumi väga vähe. –
On siisgi meele järele see tuba,
Siis astu sisse, selleks annan luba.”
Nii vastas vabandades lahke mutt.
Siil tuli tuppa, ennast nurka peitis,
Paar päeva elas üsna vaikseste.
Kui tuli õhtu, jäi ta rahule
Ja tasakesti toanurka heitis.
Kuid pärast tuli muti majas muutus,
Vist naabrinaene pereeite puutus,
Et toast kostis kogin, kostis riid.
Siil viimaks majas palju paha tegi,
Ööd läbi kuukas ümber rahuta,
Kui pere-eit tad püüdis noomida,
Siis ajas viha pärast okkad segi.
Mutt kaebas: “Sina teed mull’ paha
Sind kauem majas pidada ei taha,
Võid minna, kus Su end’ne elupaik!”
“Kell’ siin on paha, see võib minna,
Kus elu parem näitab temale,
See onnike on paras minule,
Mul pole elupaigaks mõisat, linna.
Ei armasta ma ilma uhkust,
Siin leian kontidele parast puhkust.”
Nii saatis siiliema muti minema.
Ainete järele Jakob Liiv.
Postimees nr 102, 19. august 1891.
Mis rikkus naabri rahva rahu pidu?
Kas teine tahtis endal teise maja
Ehk ajas kündes pisut üle raja
Kuid nende vahel võrsus vaenu idu.
Nad läksid võitlusele julgel sammul
Ei keegi suutnud vihavaenu keelda,
Vaid tahtis venda järsku ära neelda,
Seks seisid mõlematel lõuad hammul.
Ja nende võitlus tegi hirmust kära,
Ei kumbgi tahtnud võidus järel’ anda
Ehk põgeneja põlgtust, häbi kanda
Ja neelasivad üksteist hoopis ära.
Plats oli võitlejatest jälle vaba.
Nad olid ise hoopis hukka läinud
Ja vaatajad on imestades näinud:
Maas võiduplatsil mõlemate saba.
Ainete järele Jakob Liiv.
Postimees nr 92, 15. august 1889, lk 2.
Poisikene puuri valla
Tegi vangis linnule,
Laskis lahti taeva alla
Rääkides nii järele:
“Ole vaba! Päikse kiirtel
Elust rõõmu tunne sa!
Tänutäheks pilve-viirtel
Palu mu eest lauluga!”
Rõõmul linnukene kadus
Õhumere sülesse —
Kaua Looja ette ladus
Palve-laul käis ülesse.
Tõlkinud M. Pukits.
Postimees nr 69, 17. märts 1893, lk 2.
Koputati ukse vastu…
Avasin, hing hirmu täis:
Mure soovis sisse astu,
Häda tema kannul käis.
Enne veel, kui sai’d seks luba,
Ja sain soovi küsida,
Ast’sivad nad keset tuba
Akna alla asuma.
Näen, kuis riided seljast võt’vad
Nagu oleks kodus nad,
Söögilaua äärde tõt’vad,
Kala, leiba katsuvad.
Laua äärest voodi lä’evad,
Mul nad sääl ei anna maad,
Terveks ööks nad sinna jäevad,
Maga ise, kus sa saad!
Südaööl nad hüüdvad juba:
“Tõuse üles, peremees!
Katsu kütust, külm on tuba,
Leiba too, nälg ukse ees!”
Hingerahu ei saa sugu,
Olen külaliste väes,
Uskuge, nüüd kibe lugu
On mul päris tõesti käes!
Ainetel M. Kampmann.
Postimees nr 47, 18. aprill 1891, lk 2.
Kärbes istus härja sarvel,
Tuli põllult temaga,
Vastulendval’ parmuparvel’
Hakkas uhkelt rääkima:
“Teie laisad verekaanid
Aega muidu viidate.
Minul hoopis teised plaanid —
Töölt ma tulen, virgake.
“Mis sul tööks siis?” ütles ruttu
Parmukari kärbsele,
Kes ka kohe algas juttu:
“Põllul meie kündsime!”
Ainetel J. N.
Postimees nr 36, 13. veebruar 1897.
Vaga neiu kõndis metsas,
Otsis oma peiukest,
Eksis ära õige tee päält,
Kurtis, nuttis südamest.
Tõstis taeva poole silmad,
Hüüdis hella häälega:
“Isa, halasta mu pääle,
Eksiteele sattun’d ma!”
Hüüdis, kuni ingel tuli
Alla sulgis kuuega…
Neiu lendas mustast metsast
Välja valge tuvina.
Nii on saanud tuvikene,
Meie kaunim kodulind,
Kelle süda õrnalt õhkab,
Nagu noore neiu rind.
Ainetel Villi Andi.
Postimees nr 23, 29. jaanuar 1898, lk 3.
Eestistanud Aleks. Trilljärv.
Sandi-tüdruk ehavalgel
Seisab lukus ukse ees,
Pisar veereb närtsind palgel,
Tuul see vingub kohades.
Toas ta kuuleb rõõmu kära,
Tumedalt tal särab silm;
Igaüks t’ast pöörab ära,
Ehk küll väljas vali külm.
Viimaks keegi uksel sammub,
Avab teda rutuste –
Nõrgal häälel teda palub
Sandi-tüdruk ärdaste:
“Olen vaene, maha jäetud
“Isalt emalt ilmas siin,
“Kõik mu armuannid võetud,
“Kangest vaevab näljapiin.
“Jalad mind ei jaksa kanda
“Noorus-rammu nõrkenud –“
““Pole meil sul mingit anda!””
Seega uks saab lukutud.
Keegi teda vaest ei taha
Kaitsta õues külma eest,
Väsinult ta langeb maha,
Silmad kustund nutu veest.
Viimaks siisgi vaikib õues
Kange kohav maru tuul,
Neiu süda külmand põues –
Kahvatumaks tõmmand huul …
Päike tõuseb taeva telgil,
Käes on hommik – vaikne tund;
Lumi hiilgab hõbe helgil;
Neiu puhkab viimast und. –
Olevik nr. 19, 10. mai 1893, lk 422.
Tõlkinud E. Kizberg.
Üks kõrgeauuline bojaar
Ütles kord Peetril: “Kõrge tsaar!
Sa tead, suur tükk a’ab ikka lõhki suu
Maid endal võita tahad otsatu,
Meil juba praegu palju maad;
Tark mees peab piiri, rajab raad.”
Rääkis bojaar,
Tall vastas Tsaar:
“Armas sõber, maade vihkaja,
Ei maad ma taha, vett ihkan ma.”
Olevik nr. 8, 24. veebruar 1892, lk 181.
Ümberpannud Ida.
Sa kõike alga Jumalaga!
Ja lapselikult teda usu täiesti,
Sa oma jõuu pääl’ ära looda;
Sest a l a n d u s sind hoiab langemast
Sa kõike alga Jumalaga:
Kes teda juhiks võtvad teel,
Eesmärgile need saavad ikka;
Neil kõigil kinni’tud on meel.
Sa kõike alga Jumalaga!
Siis väge jõudu saadab ta.
Võid rõõmsalt tegu lõpetada,
Sest see on tehtud Temaga.
Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 9.
Hää on surra puhta südamega
Lahkuda siit ilma vaevata:
Kui ei kedagit siin ilmas ole
Kes jääks kurtes järel leinama.
Väsind elu-vaevast, võitlemisest,
Unustades seda saatust siin –
Süda, mis nii tormiliselt tuksus –
Hauas unustud kõik vaev ja piin.
Hää on surra, kui kõik lõpetatud,
Karikas on joodud põhjani –
Nagu kustub lamp, kui taht on otsa saanud,
Nagu närtsib viimne öieke.
Ainetel V. Rosenstrauch.
Linda nr. 38, 14. september 1899, lk 621.
Ma ootsin sind, kui koidupuna
Löi õrnas ilus kumama.
Ei tulnud sa, ei pidan’d sõna.
Ma lootsin: Saad ju tulema.
Ma ootsin sind, kui lõunas päike.
Mu kõrgem püüd, mu paelus.
Ei tulnud sa – mul silmas läike:
Veel suuremaks sai igatsus.
Ma ootsin sind, kui õhtul eha
Ju oli kustumiseteel;
Ei tulnud sa, mu aate püha.
Mul oli lootust siisgi veel.
Veel ootsin sind, kui selgelt kuule
Löi tiivad üle ilmamaa.
Siis tulid sa – su väike suuke
Mul soovis t e r v i s t õ n n e l a!
Su tervist tahtsin vötta vastu
Ma örnalt suudlemisega.
Ja ligemale püüdsin astu.
Mis kahju – pidin ä r k a m a!
Ainetel J. Pass?
Linda nr. 37, 7. september 1899, lk 604.
Kui truudus üksi valvab,
Ja pole armastust,
Säält kaugele on kadund
Kõik elurõõm ja lust.
Ta sunnib kurvalt, valjult
Küll kohust täitma Sind,
Ta hoiab raudses võrus
Et Sul ei lõhkeks rind.
Kuid arm on truuduseta
Kui tuli koldeta,
Kui templi teotaja,
Kes rüüstab pühama.
Arm truudusega ühes
Kui rõõmus linnulaul,
Mis taevapoole tõuseb
Siit helde Looja auul.
Ainetel E. A.
Linda nr. 35, 25. august 1898, lk 589.
Sa ära talla ussikest,
Kes elu saanud Looja käest;
Kas sina tema elu tõid,
Et seda temalt võtta võid?
Ka lase lillel õitseda,
Neilt õisi ära murra sa,
Siis lõhn neilt kaob, ja valuga
Nad saavad surmal närtsima.
Üht südant ära kurvasta,
Et peab su pärast leinama;
Sa võid küll elu lõpeta:
Tad’ jälle anda sa ei saa.
Ainetel J. Gentalen.
Linda nr. 23, 2. juuni 1898, lk 394, 395