Lermontov’i järele K. E. S.
Pilvekene õhtul rahu nõudis,
Langes tasa kalju rinnale,
Koidu kumal edasi ta sõudis,
Heljus uue jõuga õhusse.
Kalju seisis kaua kurval tujul,
Põuest tõusis tume ohkehääl,
Kuna päikse kiired kuldsel kujul
Hiilgaseid ta pisarate pääl.
Oleviku Lisaleht nr 13, 15. juuni 1887, lk 203.
(Vabalt Vene keelest).
Mere kaldal istus neitsi,
Pidas kanga juures heitsi,
Ise nõnda laulu sõnus,
Kuna kõlas viis nii mõnus:
“Vägev, suur ja õige Jumal,
Kust saan kostust, mina rumal!
Mis on ilmas laiem merest?
Mis on kitsam sääse kerest?
Mis on kiirem maru tuulest?
Mis on kenam neitsi huulest?
Mis on armsam sündind vennast,
Kui ma ära arvan ennast?
Vee seest vastas kala naljas:
“Ah, su mõistus on veel haljas!
Taevas laiem igast merest,
Hing on kitsam sääse kerest.
Mõte kiirem maru tuulest,
Silm on kenam neitsi huulest,
Mees on armsam sündind vennast,
Kui ka ühes arvad ennast!”
Ruut.
Oleviku Lisaleht nr 12, 12. juuni 1889, lk 192.
J. J. Honeggeri järele K. E. S.
Pilved, kes sõuate ülevel kõrgel,
Ärge nii tõtke!
Annan teil’ mõnusa koorma siit kaasa,
Ühes ta võtke!
Annan teil’ kaasa mu magusa valu,
Piina mu põuest.
Kandke ta kaugele tähtede taha
Siitilma õuest!
Kallake marus ja möllus ta merde
Lainete sülle!
Suur on see haud ja vahutav voog
Valvab ta üle…
***
Jämedad pisarad kukkusid maha,
Vastust ei keegi mul annud;
Ootmata edasi sõudsivad pilved, —
Kurbdust nad ära ei kannud.
Oleviku Lisaleht nr 12, 12. juuni 1889, lk 189.
Maikovi järele Vene keelest C. H. Roost.
Suure, voolva Neeva kaldal
Mööda jalgteed ratsanik
Sõitis mõttes. Ümberringi
Kuused, männad, sammaldik.
Kalda äärel väike hurtsik
Suurtest puudest varjatud.
Kalamees, hall habe ehteks,
Parandas üht lootsikut.
Hüüdis rats’nik tervitades:
“Jumal appi! Suur on püüd?
Kudas elad? tervis hää on?
Kuhu oma saagi müüd?”
Vastas vanamees tall’ vihas:
“Kas on kalu vähe jões?
Aga mujal ei saa müüa
Kui veel naabri linnak’ses.”
“Aga mis võib praegu püüda?
Sõda kahju kaasa tõi.
Teil on lahing, aga vaata,
Pomm mu paati augu lõi?”
Maha kargas hobu seljast
Ratsanik ka kirve, sae
Võttis kätte, peagi oli
Lootsik terve täieste.
“Noh, va sõber, nüüd on valmis,
Lootsik terve, nagu näed.
Peetri õnne pääle heida
Sisse noot, kui püüdma läed.”
Sõitis ära. Imestades
Kalamees, pääst mütsi võttes,
Mõtles: “Tsaar tõest oli ta,
Aga osav kirvega.”
Oleviku Lisaleht nr 12, 1. juuni 1887, lk 182.
(Hiina keelest) Ü. p. G. Öis
Kuuvalge kahvatanud, tuul lõõtsub kurjaste;
Ilm külm, ilm kõle, kole, sest õues sügise,
Lamp tumel tulel põleb mu kangastelgi ees –
Ta õnnis ööke otsa mu ainus seltsimees.
Ma kudun kangast kiirest, ma kudun kärmeste,
Kuid hommikul on ainult mul mõni küünrake.
Ja olen kaks ööd otsa ma kudund kiiruga,
Ei siiski veel sest riidest ma ülikonda saa.
Ah küll on uni armas, ma tahaks magada,
Kuid seda kunagi ei tohi teha ma:
Vaid kangast kuduma ka õhtul hommikul,
Ööl, päeval – igal a’al, ei muidu toitu mul.
Ma eile müümas käisin mu kangast turu pääl,
Ja rikka naisterahva pruutehteid nägin sääl;
Kakskümmet kasti täitis see ehe ilusast,
Ja oli aina siidist, sest kõige kallimast.
Küll õnnelik võib olla see nägus neiuke,
kel pruudiehte riiet on nõnda rohkeste;
Ehk küll ei ise tunne ta sellesarnast tööd,
Ehk küll see juures pole ta valvand ühtki ööd.
Säält tulen kurvalt kodu ja nutan kanga ees,
Ning mõtlen enda pääle ma vaene silmavees,
Kes ala kangast kudub ning teistel riidid teeb,
Neil, kellel kihla õnnel arm hellast hinges keeb.
Siis meele tusas tõmban ma käärid käesse,
Ja tahan katki lõiku mu kangast kiireste,
Kuid muljuv elumure mind hoiab tagasi,
Sest muidu ei või saada ma leiva raasugi.
Ja märgin ehk ma õhtul und maitsa magusat,
Siis ahju taga hüüdmas ma kuulen ritsikat;
See nagu ütleks mulle: Miks magad meeletu?
Käi tööle, muidu puudus sul käes hommiku!
Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 176.
Koltsovi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt
Hobu selga hüppan,
Sõidan kiireste,
Sõidan nagu kotkas
Lendab õhutee —
Üle maa ja mere
Kauge rannale:
Kätte tahan püüda
Oma nooruse.
Ennast ehin mina
Nagu ennegi,
Tahan võrgutada
Mõndgi südand veel. —
Aga oh, ei leia
Mineviku teed!
Päikene ei tõuse
Õhtul ialgi!
Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 165
Koltsovi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt
Minu sõrmus kullane
Rõõmuks, varaks minule,
Armuhind — sa imene,
Vaata mulle silmasse!
Kui on kurb ta laulu viis,
Tumedaks sa mine siis;
On ta rõõmus — sära sa,
Sära kalliskivina.
Unustab ta aga mind,
Ihkab teisi tema rind —
Siis mu kuldne sõrmus sa
Mustaks mine söena!
Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 164.
Koltsovi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt
Tuuli õõtsub,
Lõõtsub lõpmata,
Pimed pilved
Sõudvad rutuga.
Näga pole
Taevast sinavat,
Näha pole
Kallist päikse kiirt.
Rõske, halli
Udu vaiba all
Lautab öö end
Võimsalt laiali.
Nõnda külmal
Vihmasel aal
Süda külm ka,
Kui ma üksinda.
Siin on tarvis
Südand südamel,
Tarvis neiu
Armastuse tuld.
Suve õhk siis
Heljub talve aal,
Valu pole
Mitte valuks tal.
Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 164.
Delia Helena järele A. J.
Kõik kullerkupud kiikvad,
Lill mängib lillega,
Ja linnu keeled liikvad:
“Mis ilus ilmamaa!”
Neid armast laulu ajab —
Kui magus mõrsja-viis!
Kuis mäelt mäele kajab!
Kuis kostab vasta hiis!
Kui maal’ toob esimene
Kiir päikselt terviseid,
Läeb metsa karjakene,
Mis orus hoiab neid:
Seal helgib mäe harjal
Küll kaunis karja huik:
“Vii terviseid mu marjal!”
Nii leinab lahke luik.
Sääl lendvad ihal alla
Meel, mõte mõlemad:
Siis läh’vad laulu valla,
Nii rõõmsad — lõbusad!
Oleviku Lisaleht nr 11, 10. mai 1886, lk 170
Saksa keele järele Maarja.
Meie süda kandlike,
Kannel kahe keelega.
Üks neist hõiskab rõõmule,
Teine nutab valule:
Saatus’ sõrmed mängvad pääl
Igavesi kõlinaid,
Täna pulma laulu tääl —
Homme haua helinaid.
Oleviku Lisaleht nr 10, 15. mai 1889, lk 155.
Hommikumaa muinasjutt.
M. Lermontovi järele Kampmann.
Kord kasvasid kaugel Araabia maal
Kolm palmipuud liivase lageda ra’al
Seal niisutas jänuseid puu juurekesi
Külm, kosutav, hõbene hallika vesi
Nii selge ja puhas kui kallim kristall
Ta vulises, vahutas palmide all.
Ehk uhkelt küll tõstsivad palmipuud päid,
Nad kõigile igavest tundmataks jäid;
Ei polnud nad ial üht reisijat näinud,
Kes oleks sealt kosutust otsimas käinud,
Kuid peagi lehed seal kuivama lõid,
Ju päikese kiired vist närtsitust tõid.
Siis hakkasid palmipuud nurisema:
“Miks piame siin närtsima tähtsuseta?
Mis tarvis, oh Jumal, sa võtsid meid luua,
Kui pole meil võimalik kasu nüüd tuua,
Vaid raiskame tormides nooruse jõuu.
Ei ole, oh taevas, sul õige see nõuu!
Said kaebdusest vaevalte vaikind nad kolm —
Kui tulbana taevasse tõusis see tolm;
Nad kuulsivad kaugelta koledat kära
Ning nägivad värvitud vaipade sära —
Seal kamel käis kõikudes kameli eel
Ja sünnitas pilvesi tolmusel teel.
Neil küüradelt korrata rippusivad
Eeskujukad vaibad ilmlugematad,
Paar pruunikat käsa neid korrale saatsid
Ja sinised silmad sealt eemale vaatsid…
Üks kuivetand, küürakas seljaroost,
Araablane kihutas piredat hoost.
Kord tõstis end hobune hirnuval suul
Ning kargas, kui päts, keda trehvanud kuul,
Ehk hirmsaste hilpusid riided valged,
Ei kahvatand siiski Araablase palged,
Vaid vilistas mängides noolega seal
Ja viskas ning püüdis ta sadula peal.
Pea lõppes neil lahe ja liivane laan
Ja palmidel’ lähenes suur karavaan:
Siin potid end vulinal hallikal täitsid
Ja palmid suurt lahkust siis nendele näitsid,
Kes vilusse telkisid ülesse lõid
Ning jahedalt hallikalt karastust jõid.
Kuid vaevalt sai kätte külm, udune öö,
Siis alustas kirvestel kibedam töö,
Sest puudelt, kes uhkustand aastate sajad
Nüüd kõlasid surmava hoopide kajad
Ning raiuti tompideks, tehti neist tuld,
Ei jäänud muud üle, kui tuhk, põrm ja muld.
Kuid oli ju kustunud lõkendav loit
Ning ämardas idapool varane koit,
Siis läksvad rändakad käraga teele
Tuldn kellegil palmipuid tänada meele.
Päev põletas riismed, mis üle jäänd neist,
Tuul kihutas tuha kus seda ja teist.
Veel praegu on tühi ja paljas see paik,
Kolm palmi on kadund ja hallik on vaik,
Kõik ümbrus on liivane, lage ja kole
Ei kusagil varjavat põõsakest pole,
Sest seal, kus kord hallikal haljendas roht,
On koleda kullide kiskmise koht.
Oleviku Lisaleht nr 10, 15. mai 1889, lk 150.
Freiligrathi järgi eestindanud g.
Kõrbekuningas on lõvi. Kui ta tahab oma valda
Läbi sõita, siis ta läheb ligi kõrkjarikka kalda,
Piirab piki pilliroogu varjul saaki varitsema,
Vaikib ise, kuna kõrges oksad kanged kohisema.
Õhtuti, kui Hotentotid oma õitsetuled süütnud,
Kui ju Tahvlimäe tipul viimne päiksekiire viitnud,
Kui ükspäinis üksik Kahver Karru kõrbest läbi rändab,
Aga muidu ammu uinub kõik mis kõnnib, kõik mis lendab:
Vaata, kuis siis kuninglikult kõrbe sõrvast kalda poole
Tõttab tore kaelkirjak võersil mudajärve voole,
Kipub kustutama jänu, mis tall päeva kartus keelmas;
Juba’p põlvil, pikal kaelal nobedaste lainenid neelmas.
Äkist kahab kõrkja kida: Lõvi möirab, lõvi ahmab,
Tuule kiirul turja kargab, kulka soonist kinni kahmab.
Uhke hobu, tore tekki, toredam veel tugev sõitja!
Elajate kuningas see, vägev vürst ja äravõtja.
Koledaste kohkub hobu, karjatab ja üles hüppab,
Valu tungil, hirmu sunnil kergijalu jooksu lippab,
Käänab kähku kõrbe poole, suisa kivist, kolkest üle.
Uhke hobu, tore sõitja, uhke sõit ja hobu vile!
Puist ja põõsaist läheb läbi tuulte kiirul tuhat nelja
Kergejalg, kuid silmamunad veerevad ja august välja,
Kuna piki pikka kaela jooksvad ohtrad vere ojad.
“Uhke hobu, tore sõitja!” hüüdvad pelgus kõrbe pojad.
Nagu kuningliku tõlla järel hulk on uhkeid saatjaid,
Nende kannul uudishimul kari kutsumata vaatjaid:
Nõndap siingi oma saatjad, palumata näha püüdjad,
“Uhke hobu, tore sõitja!” taga selja targu hüüdjad.
Tolmupilv on tore saatja sõidul kõrbe kuningalle.
Vaatjaiks kullid kui ka kaarnad lendvad parves ligidalle.
Luurates kui lapuline luidab hauaröövel ligi
Ja kui karjamõrtsuk kargab vaatma ohvri hirmuhigi.
Pelglikult nad parve kaupa põõsa varjult vaatma jäävad,
Kui nad elusal auujärjel oma vürsti istmas näevad.
Teda kannab kaelkirjak kunni kestab jõud ja vägi:
Ei saand sellest sõitjast lahti tore täkk, mis ta ka tegi.
Kõrbe koolmes kukub viimaks maha loom kui surnuks löödud:
Siis saab hobu omast sõitjast ablusega ära söödud.
Kaugel idapiiril kuldab koiduviir ju kõrbe kalda:
Elajate vürst nii sõidab öösel läbi oma valda.
Ferdinand Freiligath (1810-1876).
Puschkini järele eestindanud g.
Tark Oleg on tasuva tapluse teel:
Kasaaride üle tall karistav meel.
Et Venemaad veristand vaenune mõõk,
Neil oodata Olegi oda ja leek.
Truu hobuse turjal, raudriiete all,
Vürst kihutab ees, järel maleva tall.
Tee pimedaist metsadest läbi neil läeb,
Kui korraga vägi ja vürst imet näeb:
Tark ilmub, kes ikka Peruunile truu
Ja rahvale usutav saatuse suu,
Kes palves ja paastmises vanaks ju jäi, —
Ei vürst temast lausmata lahkuda täi.
“Tark, lausu, mis taevas mull’ osaks veel loob
“Ja sõna, mis tulevik vürstile toob!
“Mull avalda hirmuta tuleva raad,
“Mult palgaks a parema hobuse saad.”
“”Tark iial ei värise vürstide ees
“”Ja tasu ei tarvita jumalamees:
“”Prii tarkade mõte ja tõsine töö,
“”Kuid tuleva olu on tume kui öö.
“”Mis otsal on ülevel, siiski sa tea
“”Ja surmani meeles mu seletust pea:
“”Sull õnnelik alati sõnade sõit,
“”Sind kuulustab iganes kuninglik võit.
“”Su alamaks heidab, mis kuiv ja mis märg
“”Ning Greeka päälinnaski lõdiseb järg;
“”Sa tasud, kus tallel on verine võlg,
“”Sa maksad, kus mälestav Venemaa põlg.
“”Sa laenetes ole sull avatud haud,
“”Ei riku su tervist ka vaenlase raud,
“”Ei mõõk ega oda, ei nool ega ling
“”Sind puutu, ei lahingis lahku su hing.
“”Su saatja su täniste sõdade teel,
“”Su sõiduloom päeval, su seltsimees ööl;
“”Su hobu nii osav, nii julge ja virk, —
“”Ses varjul on sinule suretav mürk!””
Vürst naeratab. Siis aga mõttesse jäeb
Ja pilvisel palel ta sadulast läeb,
Lööb hobuse laudjale lahkuva käe
Ja hüüab: “Mu seltsimees, terveks nüüd jäe!
“Sa teenisid alati truuiste mind,
“Nüüd vaevast ja tööst lasen vabaks ma sind. —
“Teid, poisid, ma käsin, et kandke veel hoolt,
“Et puudu ei tule tal kusagilt poolt:
“Tekk katku ta turja ja kaeru ta sõim
“Täis olgu nii kaua, kui kestab ta võim!”
Säält sulased ratsuga ruttasid siis,
Ja vürsti uus ratsaloom edasi viis.
Tark Oleg on hõiskava maleva ees,
Viin kihab ja kohab neil karika sees.
Nad lausuvad lahkunud aegade auust
Ja isamaa ilmunud ühisest jõuust.
“Kus on siis mu seltsimees sõiduloom nüüd,
“Kell päevad ja paluke ammu ju priid?
“Ons julge ja kärme kuis enne ta jooks?
“Kus on, kes tast sõnume minule tooks!”
“”Su seltsimees suigub ju tõusuta und,
“”Ta luud aga kingul veel leida see tund.””
Vürst vaikib ja vaatab siis vanade pool'”:
“Kus on siis mu kardetud saatuse nool?
“Oi tarka, oi tarka, kuis sonis su suu!
“Mu hobune oli mull otsani truu,
“Ma asjata otsisin omale muid.”
Ja soovib siis silmata langenu luid.
Tark Oleg ja Igor ja vanemad kõik
Siis tõttavad sinna, kus tähendud paik.
“”Näe, kingu pääl Dneperi kaldal see koht,
“”Sääl laenetab lopsakalt kasvanud roht.””
Pääluu pääle astub siis Olegi kand:
“Või siin on, mu sõber, su saatuse rand?
“Su elatand peremeees elus ju veel,
“Ei kuulutand tõtt talle tarkade keel.
“Ma lootsin, et kirves sind kalmule toob,
“Su palavat verd minu põrm mullas joob,
“Kuid tõisiti seadnud mu saatuse sund.
“Siis uinu, mu seltsimees, rahulist und!”
Ju salaja sisiseb pleekinud luust
Must madu ja sülitab mürgisest suust
Ning lööb kala ümber end keerdu kui niit, —
Ja kahvatu vürst ära kantakse siit.
Kurb matus on koos ja maleva reas
Vürst Igor ja Olga on hallide seas.
Nad lausuvad lahkunud aegade auust
Ja isamaa ilmunud ühisest jõust.
Oleviku Lisaleht nr 9, 22. juuni 1884, lk 138-140.
Lermontovi “Ангел” järele P. ?
Üks inglike lendas kesköösesel a’al,
Kesk pimeda pilvede raal:
Küll kuulasid pilved ja tähed ja kuu.
Mis laulis sääl inglikse suu.
Küll taevastest kodadest laulis ta hääl
Ja uskjate õnsusest sääl
Ja vägevast Loojast veel laulis ta ka.
Kes teinud on taeva ja maa.
Noort hingekest süles ta ilmale viis.
Kui mure ja silmavee seis:
Kuid hääled, mis inglike häälitses teel,
Need seisvad ta südames veel.
Ja kaua, kui vangis siin ilmas ta käis,
Rind imelist igatsust täis:
Ei taevasid hääli, mis kuulis ta siis,
Võind anda tall maapäälne viis.
Oleviku Lisaleht nr 8, 21. veebruar 1883, lk 2
Vabalt Saksa keelest A. J.
All hauas on rahu sul une sees,
Oh uinu sääl õndsast, sa väsind mees!
Nüüd läksid sa hingama hämaral,
Kord ärkad sa hommikul säraval.
Ei siin polnud rahu ei puhkamist,
Sääl uinud, sääl hingad nii õnnelist’;
Siin valvasid valus, siin tegid tööd,
Ei eksita keegi sääl surma ööd.
Siis hinga nüüd rahus Issandas,
Kes teeb, et on ükskord kõik ärkamas;
Ja näed sa kuld-koitu kord säravat:
Siis lahti sul õndsuse väravad!
Oleviku Lisaleht nr 6, 13. märts 1889, lk 87.
(Vabalt O. v. Leikneri järele.)
Kus olid nõnda kaua sa?
Sind ootsin igatsusega. —
Mu pää, mu süda valutas, —
Kõik laulud olid leinamas. —
Kus viibid jälle kaua sa?
Oh tule, kallis kaugelta!
Ma ootan — silmad pisaras, —
Mu laulud jälle leinamas. —
Anna Haavakivi.
Oleviku Lisaleht nr 4, 15. veebruar 1888, lk 58.
Suonio järele Soome keelest. (Helinad Emajõelt.)
“Armastus pole muud kui pettus, vale,
Kui tühi uni, usun vist!”
Nii ilmutas mull sõbra pale
Ja naeris peigmeest õnnelist.
“Kui vale, ärgu ial saagu
Me aru tulevikus tõest;
Kui uni, ärgu äratagu
Mind keegi üles surma õest!”
Oleviku Lisaleht nr 2, 17. märts 1884, lk 26
A. Assarini järele E. Kitzberg.
Ära raiu, armas isakene,
Kaske sirget kõikuvat;
Ära niida, armas vellekene,
Rohtu pehmet nõrkuvat;
Ära murra, armas õekene,
Õisi õrnu hallikalt;
Ära tõsta, armas emakene,
Vetta selget sinavat!
Olen ise kõikuv sirge kaske,
Rohukene nõrgake,
Tasa vaiksest õhtu tuulest paitud,
Minu juuksed kuldased;
Õrnad õied hallikate äärelt
Minu sini-silmaksed,
Kussa selge pärli pisar järgelt
Päeval, öödel voolanes.
Oleviku Lisaleht nr 2, 16. jaanuar 1889, lk 23.
Uhlandi järele M. Kiisk.
“MIs äratas mu unest mind
Nii magus, mahe hääl?
Oh ema, vaat’, kes väljas veel
Nii hilja laulab sääl?”
“”Ei kuulda, näha midagi,
Oh uinu hellaste!
Ei nüüd vist laulma tule ju
Sul keegi, kallike!””
Olevik nr 52, 24. detsember 1894, lk 1133.
K. Geroki järele A. Jürgenstein
Tulge nüüd Betlema, tulge, sest sääl saame näha
Jumala heldust ja imet, mis võtnud ta teha:
Inglite hääl
Kuulutab kõigile sääl
Rõõmu, mis ilmal nii väha.
Ilm on nii pime, maad piirab öö hirmutav vari,
Betlema väljal küll magasid karjane, kari,
Pime on sääl
Uinuma ilmamaa pääl,
Koledast mustab mäe hari.
Uinub Jerusalem, uin’vad ta vanemad müüril,
Hooletud hoidjad, kell’ lambad on ajutiks üüril;
Ammugi ju
Vaikind prohveti suu —
Kes on veel laevukse tüüril?!
Olevik nr 51, 20. detsember 1893, lk 1101.
Nikitin. G. E. Luiga tõlge.
Labidas sügava haua siin kaevas.
Elu, mu elu, küll valu sind vaevas,
Elu, nii koduta, kurblik ja tume,
Elu, kui sügise öö, nii pime,
Aimas su osa — küll kibe on ta,
Nõnda kui tuluke põllul, kaud sa.
Kustu siis! — Pea su pisaraid mööda,
Kirsti kaas kindlasti katab su ööda
Maa seda matab, kes vaeva siin näinud.
Üks aga jällegi ilmast on läinud,
Üks, keda leinama keegi ei jäe,
Üks, kelle surm ühtgi pisart ei näe.
Kuule, mis hõbene keelede kõlin,
Kuule, mis mureta laulude helin,
Vaata, mis sinises taevases meres
Heljub üks lõuke pilvede peres.
Vaiki, mu elu ja ahastav piin,
Kurblikud laulud, kõik vaiki nüüd siin!
Olevik nr 51, 18. detsember 1889, lk 125.
Ivan Nikitin (1824-1861)
K. Gerok. A. Grenzsteini tõlge.
Taeva ingli lauluhelgil
Pühal öösel vaikseste
Ilmub kõrgel taeva telgil
Kaunis Jõululapsuke:
Alla vaates,
Õnne saates
Toob meil talvel kevade.
Pühalikult kellakõla
Tungib tornilt kõrvusse:
Tema kustutas su võla —
Hõiska, hõiska, inime!
Kandli keeled,
Rõõmsad meeled,
Hüüdge Jõululapsele!
Arm on Taevaisa juures!
Kuulutab meil’ lapsesuu,
Arm nüüd ka ilmas suures,
Isa arm on otsatu:
Rahu toob ta,
Õnne loob ta,
Õnnes särab jõulupuu.
Olevik nr 51, 18. detsember, 1889, lk 116.
Goethe järele J. Parv
Kui teed end ise sulaseks.
Jääd kõigil jalgealuseks;
Teed aga endast isanda,
Ilm sind ka’i näe häämeelega;
Ja jääd sa seks, mis olekdki,
Ilm narriks peab sind surmani!
Olevik nr 48, 29. november 1893, lk 1029.
Puschkini järele J. Kivisaar.
Torm on, udu taevast katab,
Lumi keerab tuisuna:
Kord kui lapsukene nutab,
Kord kui metsik möirab ta,
Kord sääl vana katust mööda
(???) hõlgi kahistab,
Kord kui mees, kes käinud teeda,
Käega aknal koputab.
Meie vana onnikene
On nii nukker, pime ka.
Miks mu naene, nonnikene,
Akna juures vaikid sa?
Kas sa tormi hulumisest
Oled (???)dunuks nii saan’d,
Või su värtna vuramisest
Oled tukkuma ju jäänd?
Joome, kallis kullakene,
Kehva noorust mälestes,
Joome mure, toop, kus jäi see?
Süda saab siis rõõmsaks sees.
Laula mulle, kuidas tihas*
Elas taga merede;
Laula kuidas neiu ehas
Vett läks tooma kaevule.
Torm on, udu taevast katab,
Lumi keerab tuisuna:
Kord kui lapsukene nutab,
Kord kui metsik möirab ta.
Joome, kallis kullakene,
Kehva noorist mälestes,
Joome mures, toop, kus jäi see?
Süda saab rõõmsaks sees.
* tigane
Olevik nr 48, 26. november 1890, lk 1152.
Karl Geroki järele H(?).
Hale päikse läige!
Taevas helkija!
Lahkund õnnepõlve
Vaikselt leinab maa.
Viimsest lillekesest
Langeb väsinud
Viimne lehekene
Elust muljutud.
Kuldne kadumine
Kõnnib metsala!
Surmgi näitab mulle
Magus olema.
Olevik nr 48, 2. detsember 1891, lk 978.