Ta silmad kinni katsin ma
Ja andsin talle suud:
“Miks tegid nii?” nüid küsib ta,
Ei taha teada muud.
Ei hommikul, ei õhtul ka
Ma kuule enam muud:
“Miks minu silmi katad sa
“Kui annad mulle suud?”
Ei mõista seda ütelda,
Ei teagi ise muud:
Kui et ta silmi katan ma
Ja annan talle suud.
Heine järele —ts.
Valguse lisaleht nr 12, 9. aprill 1892, lk 104.
(Лжецъ)
Üks mõisnik, vürst või teine mees,
Kes reisind palju ilma sees,
Kord kodu põllul sõbrale
Nii luiskas, hooples mehele,
(Ka kõigile, mis olemas,
Ta valet sekka riputas):
“Ei,” räägib ta, “mis näinud ma,
Ei seda enam näha saa, —
Teil on siin vaene viis:
Kord külm, kord liialt sooja saab,
Kord päike kaub, kord kõrvetab…
Vot seal on paradiis!
Kui mõtled, aina rõõmustad!
Ei tarvis küinalt, kasukat,
Ei ilmas tea, mis on seal öö,
Vaid aasta läbi suine pää;
Ei keegi külva, istuta;
Kõik küpseb kasvab kuhjaga.
Kord Roomas kurki nägin ma,
Oh, Looja sa!
Kas usud? tõeste, kullake,
See oli mäe suurune!”
“Mis ime see! Eks ilma peal
On imet siin, on imet seal,
Kes aga mõistad märgata,”
Nii kostab sõber; “praegu ka
Me’ võime imet vaadelda,
Niisugust, arvan kindlasti,
Ei pole sina kuskilgi
Veel leidnud ilma sees.
Näed silda, mis meil ees,
Sealt üle jõe käib,
Kust tee meil viib,
Üks lihtne töö, kuid imelik:
Sealt mööda ‘p pease valelik;
Ehk poolest saadik hädasti,
Siis kukub, vette kaubki.
Kes aga mitte ‘p valeta,
See sõitku kas või tõllaga!”
— “Kas vesi on ka sügav jões?”
— “Jah, uppuda võib küllalt mees.
Nüid näed, mu sõber, mida veel
Sa pole leidnud reisi teel…
Ehk Rooma kurk küll suur,
Ei vaidle ma,
Vist nagu mägi, ütlesid mull’ sa?”
— “Ei mägi just küll mitte, —
Nii suur on küll kui maja.”
— “See raske uskuda!
Las’ olla; siiski ka
On imelik see sild,
Kust üleminna vaja:
Ei valelikku kanna ta!
Veel tänavu, nüid kevadel,
(Kõik sellest asjast teadvad)
Sealt kukkusid ja leiti veest
Üks rätsepp ja kaks kirjameest,
Kes ajalehta seadvad.
Tõest, kurk, mis maja suurune,
On imelik, — kui tõsi see…”
— “Noh, ära liialt imetle,
Piab teadma, kuida asjad neil:
Seal pole majad, nii kui meil,
— Kõik väikesed onnid!
Kaks meest ehk võiksid vaevaga
Küll ühe sisse pugeda,
Ei seista saa, ei istuda,
Sa hädavaevalt ronid!”
“Las’ olla nii, kuid kurgike
On siiski ime ilmale,
Kus kahel ruumi sees.
Ka sild on tõeste imelik:
Kes on siin tubli valelik,
Ei viite sammu astu mees,
Kui juba sipleb vees,
Ehk Rooma kurk küll ime ka…”
— “Kas tead ka,” lausus luiskaja:
“Kes meid siin sillalt üle a’ab,
Vast madalamat kohta saab.”
Krõilovi järele L e n n u l a.
Valguse lisaleht nr 11, 20. märts 1891, lk 88.
Õnn elus on kui silmapilk;
Ei või Sa teda tunda,
Ei iial temast ütelda,
Et täna ilma soovita
Koos olnud Sina õnnega.
Õnn elus on kui silmapilk;
Kui ta s’ust juba läinud,
Kui rahu rinnast viinud,
Siis süda tunneb valuga,
Et ilnud koos kord õnnega.
Vabalt Greifi järele: A. H. T.
Valguse lisaleht nr 11, 19. juuni 1890, lk 88.
Järv puhkab vaikselt, linnud hing’vad,
Kõik loodus langeb unele,
Öö jõuab kätte, tähed hiilg’vad,
Kuu tõuseb taeva võlvile.
Järv puhkab vaikselt, puude lehed
Veel õhtu õhul kohavad,
Kõik lilled vaikse järve kaldal
Nad õhtu palvet pidavad.
Järv puhkab vaikselt, taeva võlvil
Kõik tähed löönud särama
Oh inimene jäe ka rahul’;
Sest sina piad ka hingama!
Eestistanud Aug. Õieleid.
Valguse lisaleht nr 10, 18. märts 1892, lk 88.
(Ангель).
Pea longus, hiilgav ingel seisis
Kord Eedeni a’a väraval,
Ja vanatont see vihas reisis
Just põrgu kohas üleval.
Ma salgajal ja kahtlustajal,
Kui head vaimu silmas ta,
Siis esimest kord eluajal
Lõi puna palgel leekima.
“Mind vabanda,” nii ütles “vana,”
“Sa muidu pole hiilgand siin;
Mul mõndagi nüid ilmas kena,
Ma mõndagi siit kaasa viin.”
Pushkini järele Lennula.
Valguse lisaleht nr 10, 12. märts 1891, lk 80.
(Молитва).
Mu usk on küll puhas,
Mu palve küll palav,
Ka siiski on usule —
Haud alles pime.
Kes annab mull’ kuulmist?
Kes nägemist annab?
Kes sügavat tundmist,
Mis südames, annab?
Mis elu on hingel,
Kui puudub tal süda?…
Küll risti, küll hauda,
Küll taevast küll maad,
Ja asjade algust,
Ja miks on kõik tehtud,
Kõik seda meilt Looja
On katnud ju kinni;
Need igavest pannud
Ta pitseri alla!
Ei seda saa lõhku
Maailmad, kui kauvad,
Ei sulata tuli
Ei uhu tend veed!
Sa andeks mull anna
Oh Issand, mu pisart,
Mis õhtuses palves
Täis armastust Sulle
Siin pimedas hiilgab.
Koltsovi järele Lennula.
Valguse lisaleht nr 10, 12. märt 1891, lk 80.
Sa oled nii kui lilleke
Nii õrn, nii hellake.
Kui silman Sind, siis südames
Mull hoovab õnnistus.
Su pea peal käed lauta
Ma tahaks palvela,
Et taevas ise armuga
Sind võtaks kaitseda.
Heine järele E. Kitzberg.
Valguse lisaleht nr 10, 2. juuni 1890, lk 80.
Me’ joome — silmad katte all
Siin elu-karikaid;
Kuld ääri märjaks kasivad tall
Me’ omad pisarad.
Kui aga langeb surma eel
Meil kate silmi pealt
Ja keik, mis armas elu teel,
Kaub ühes jäädavalt, —
Siis näeme: tühi põhjani
On kuldne karikas, —
Jook — paljas mõte oligi,
Mis meid nii meelitas.
Lermontovi järele J. Umblia.
Valguse lisaleht nr 10, 2. juuni 1890, lk 80.
All orus kahe kingu vilul
Üks püha klooster asumas;
Ta ümber halja pärja ilul
Lehtpuude riad kasumas,
Nii vilkus õhtu videvikul,
Kui pime viibis kuristikul,
Lamp noore nonni akna peal.
Mindaali puie salustikus,
Kus ristid seisvad ridastikus,
Kui vaiksed hauu’de vahtijad,
Seal lin’de koorid laulsivad;
Ja kalju kurgust vulisedes
Lõik läted jahe laenega
Ning ripp’va kalju kulmulla
End sõbralikult ühendades,
Nad mööda vainuid õitsevaid
Siis vool’ma tõttsid sedamaid.
Mäed paistsid kaugel põhja rajal,
Kus hommikuse koidu ajal, —
Kui tasa oru vaikuses
All hallid suitsu sambad jõudvad,
Ja ida pool’ end pöörates
Muesiinid rahvast palvel’ nõuudvad;
Ja kõrgelt tornilt mahedalt
Kell püiab uin’jaid äratada
Sell vaiksel tunnil pühakalt;
Kui mööda väikest jalgtee rada
Vett tooma, alla, virgaste
Läeb noor Grusiini neiuke, —
Nad valgeis lume mundriets,
Kui müirid hõbe hiilguses,
End taeva telgil tähendasid;
Kuid loode tunnil paista lasid
End kuues purpur punases.
Nei’ keskel, pilvi tülitades,
Pead kõrgem teisi kehetas
Kasbek, Kaukaasust valitsedes,
Kui preestri riides hiilgavas.
Lermontovi järele M. Ollino.
Valguse lisaleht nr 9, 24. mai 1890, lk 71-72.
Ühe Prantsuse lauliku järele: A. H. T-d.
Kodu kaugel, Pisar laugel,
Maha jäenud kallim rand; —
Kurvad tunnid, Saate sunnid,
Kallimat m’ult ära kand…
Sala köied, Elu õied,
Närtsitanud — minu eest;
Kurvad salmid, Leina valmid,
Loovad tundmed silmaveest. —
Varju kujus, Õnnes ujus,
Minust mööda tulevik…
Õnne pakkus, Veel mull vankus,
Lootsin olla õnnelik. —
Kõrged looted, Õnne ooted,
Leitsid aga udu — öö..!;
Elu tuuled, Vaenu huuled,
Murdsid siin mu südame!!
Valguse lisaleht nr 9, 23. veebruar 1893, lk 76.
Oh ütle mull’, kas lõo siis Sinu süda
Sull lulle rindas tuksvalt, tormikalt?
Kui uimastuses Su ees mina seda:
“Sind armastan,” Sull avaldasin hellalt?
Siis kui ma armastusest uimastuses,
Su nime mitu korda hõiskasin?…
Siis kui Su käsa õrnalt pigistades
Seal oma sülle vaikselt ära petsin?…
Kas mäeletad veel tõesti seda tundi,
Kui armastust ma avaldasin Sinu ees?
Kas tundsin siis ka Sina armu sundi
Kas lõi Su süda äritatult rinna sees?
Ивань Белоусовь’i järele: Aug. Õieleid.
Valguse lisaleht nr 9, 11. märts 1892, lk 80.
Ära vaeva ennast mõttes,
Ära puutu haiget rinda sa,
Ja kõik, mis enne oli elus
Nüid igaveste unusta.
Sest mööda läinud mälestusest
Ei või su rind end paranda,
Oh ära nuta kurvastusest,
Sest laulu sulle laulan ma.
Laul üksnes võib su kurbtust muuta,
Su haiget rinda elusta,
Siis õitsed sa kui lilled, lehkvad,
Kevadel seal õitsevad.
Ивань Белоусовь’i järele: Aug. Õieleid.
Valguse lisaleht nr 8, 25. veebruar 1892, lk 72.
(Мышь и Крыса)
“Kas kuulsid, naaber, uudist ka?”
Hiir jookstes rotil’ pajatas.
“Kaks sattun’d kimpu lõviga…
Või nüid meil’ põli tulemas!”
— “Ä’ rõemusta, mu kullake,”
Nii kostab rott siin hiirele,
“Ä’ looda tühja õnne peal’;
Kui küined lahti peasvad teal,
On lõvil päevad loetud ka:
Ei kassist keegi jagu saa!”
—–
Eks nähtud ole siin ja seal:
Kui kardab argpüks mõnda,
Siis mõtlen ta, et selle peal’
Ka teised vaatvad nõnda.
Krõilovi järele Lennula.
Valguse lisaleht nr 8, 20. veebruar 1891, lk 64.
(Lermontovi laul: Выхожу один я на дорогу.)
Lähen üksi välja maantee peale:
Läbi udu läigib liiva tee;
Vaikne öö; nõmm kuuleb Looja heale,
Tähega seal räägib täheke.
Taeva süles pühandus ja ime!
Maailm hingab sini hiilguses…
MIks mu süda nõnda haige, raske:
Ootan mõnda? Olen leina sees?
Ootus ei mu südamesse mahu,
Ei ma kurda, mis on mööda läind;
Otsin vabadust ja hinge rahu,
Oleks unustus ja uin kõik viind….
Ei ma tahaks tunda surma võimu,
Igaveste sooviks uinu’ nii,
Et mull ihus liikmas elu vaimu,
Et ma vaikselt, tasa unes hingakski;
Ja et ööl ja päeval kõrva laulaks
Mulle armastust üks magus heal.
Et mu üle kahinaid ma kuulaks
Halja tamme ladvast haua peal.
C. M. Redlich
Valguse lisaleht nr 8, 19. november 1887, lk 2.
Tulge jõudke siia, armsad lapsed,
Rõemsalt vaatan teie mängi pealt,
Sest see mõnda, mõnda rasket muret
Lahkelt kergendab mu südamelt.
Homiku poolt avanud te’ akent,
Et salt päik’se tõusu vaadata,
Nagu pääsukesed on te’ hinged,
Võt’vad ilmas vabalt lennata.
Linnukeste laulud, metsa kohin
Kevadel on teid nii elustand,
Aga sügise ja lume tuhin
Minu rinda rusud valusalt!
Mis toob ilm veel rõemu, kui ei ükski
Lapse silm meil’ enam naerata?
Ja meid saatus sala varju kujul
Võtab surma unel’ suiguta…!
Mis kui taevalikus koidu valges
Meile õetsutanud lahe tuul
Toome puust, kus noored õrnad pungad
Pakatavad kenal lehe kuul.
Seda olete ka ilmas, lapsed,
Teid siin suuldleb kevadine päik’,
Teid siin hällitab veel õrnal oksal,
Kus teid veel ei koorma elu käik.
Oh siis tulge, armsad lapsed; sest et
Seda, mis teil’ elu kevadel
Linnud armsalt laulvad rõemu kooris,
Võiks ka kosta minu kõrvadelt’!
Oh! mis võib meil jäed’vat õnne tuua
Ilmas kõrge teadus sinu valg’,
Kui siin õndsat, taevalikku hiilgust
Üksnes avalda võib lapse palg’!
Lapsed, teie laulate meil laule;
Sest teil õites kaetud elu nurm.
Teie üksnes elate siin luulel,
Vaiksus on siin ilmas — lõpp ja surm?
Longfellow’i järele Alex. T—v.
Valguse lisaleht nr 8, 16. veebruar 1893, lk 68.
“Mis kära teed sa siin, sa rumal vihma hoog!
Eks vaatle ometi, kas pole patu roog!”
Nii vihma sajatas, kord kivi põllu sees,
Mis ammust ajast ju, siin kündjal tüliks ees:
“Ja rõemus pealegi ta üle rahvas nii!
Mis kasu teinud ta siis nõnda ometi?
Küll ammu oodeti, kui kallist sõbra meest
Nüid kõigist sadaski paar tundi pilve seest!
Ma aasta-sajad siin: nii vagane ja vaik,
Kus tõugatakse mind, seal on mu asupaik; —
Ja siiski tänu ma ei kuule kunagi,
Lä’eb keegi mööda mu’st — ei lausu sõnagi.
Tõest õigest’ öeldakse: täis valet on maailm,
Ka iial näinud pole siin õigust minu silm.”
— Pea ometi kord suu!” seal hüidis Vihma-uss,
“See vihma märjuke on päris õnnistus!
Ta’st põudne põlluke uut jõuudu rammu sai
Ja põllumehele head lõikus’ lootust tõi;
Ning miks ei märka sa, et sinust ühtki head
Ju pole põllus siin, sa tüliks veel, kas tead!”
——–
Nii kiitleb mõni mees, et ametis on ta
Siin selle valla sees ju teenin’d elu a’a,
Kuid seda ‘p märkasin, et kohta täidab ka,
Kui põllus kivigi, niisamma kasuta.
Vene keelest Krõilovi järele G. Soom.
Valguse lisaleht nr 7, 11. märts 1890, lk 56.
Ma näen sind iga ööse unes
Nii armsaste mull’ andvat kätt,
Ja sinu jalge ette lang’des
Ma valan valu’st silma vett.
Mu peale õrnalt vaatad sina
Ja vaikselt pead raputad;
Su armsalt läikvaist silmist mina
Näen pisaraid seal voolavad.
Mull’ kõrvu sala sosistasid
Üht mahust sõna viimaks seal,
Üht lille kimpu mulle lõiksid
Ja panid minu rinna peal.
Kui aga ärk’sin unest üles,
Ei lille kimpu rinnal näin’d;
Ja sõna, mis nii armsalt kõlas —
See oli meelest ära läin’d.
Heine järele: August Läänela.
Valguse lisaleht nr 7, 9. veebruar 1893, lk 60.
Petöfi järele C. Kuusik.
Üks viltu lagund maja värk
On ilm, täis kitsaid ruumisid
Kes sirgelt tahab käia sees
Piab piad taguma.
Ja kumardu, kui kitsas käid,
Ja lagi vajund madalaks.
Pea parem puruks peksame
Kui sirgelt selga painutan.
Valguse lisaleht nr 6, 5. märts 1890, lk 48.
Kui ujub laev sull’ õnne laentel,
Siis ära põlga vaes’ma kätt;
Ka tore laev läeb hukka tormil,
Ehk peastab siis sind väike paat.
Ümb. p. J. Pommer.
Valguse lisaleht nr 4, 14. jaanuar 1891, lk 32.
Oh saks su laulu tegevus
On omast meelest kallistus —
Ta siisgi väike vägevus
Ja teiste meelest lollistus.
Postimehest nr 149 M. Kampmanni järele Maakeelest Eestikeelde tõlkinud J. Mey.
Valguse lisaleht nr 3, 5. jaanuar 1891, lk 24.
Kui hommikuti mööda
Ma sinu majast vast lähen,
Siis teeb see rõõmu mulle,
Kui sind ma aknal näen.
Pilk lendab su sõstra silmist
Sääl küsimine on sees:
“Kes oled sa, mis sul puudub,
Sa võõras haige mees?”
“Ma olen Saksa laulik,
Mind tunneb kõik Saksamaa;
Kui üle loed kuulsamad nimed —
Sääl minu nimi on ka.
Ja mis mul puudub, sa väike,
See puudub mõnelgi siin;
Kui üle loed raskemad valud —
Sääl hulgas on minugi piin.
H. Heine järele J a k o b T a m m.
Uus Aeg nr 66, 30. detsember 1899, lk 2.
Öö vari on ilma üle,
Suur meri kõik udu sees…
Sääl kohiseb laenete süle —
Ja midagi valendab vees.
Mu juurde laenete kaisust
On ilmunud mereneid,
Tal rinnad pääsevad paisust:
Loor langeb, mis kattis neid.
Näkk rõhub mu rinnale enda,
On sellest vaeval mu rind.
“Miks pigistad rskelt nendea
Sa, vesineitsike, mind?”
— “Sind pigistan ma, kuis jõuan,
Suud hoian sinu suul;
Ma sinult sooja nõuan,
Sest jahe on öösene tuul.”
Kuu pilvede vahel vilgub;
Ta palgel on uduloor…
“Su silmist pisaraid tilgub,
Sa vesineitsike noor.”
— “Ei tilgu säält pisaraid praegu —
Ehk silm mul küll on märg:
Veest tulin ma hilja aegu —
See — selle tagajärg.”
Ja kajak karjub kui nutul,
Kõik meri on kihamas.
“Su süda tuksub nii rutul,
Sa merehaldijas!”
— “Mu süda tuksub, ma tean;
Ta tuksub, kui tormi sees,
Sest et sind kaisus pean,
Sa asrmas, kallis mees.”
H. Heine järele Jakob Tamm.
Uus Aeg nr 66, 30. detsember 1899, lk 2.
Sääl üleval mäe otsas
On loss, täis toredust;
Kolm ilusat neidu on lossis,
Neilt maitsesin armastust.
Mind laupäev musutas Jette
Ja pühapäev Juulia;
Ja esmaspäev Kuningunde, —
Oh kudas mind muljus ta.
Kuid teisipäev oli pidu
Mu lossi preilidel,
Kõik naabruse herrad ja daamed
Sääl olivsd võõrusel.
Mind aga ei kutsutud mitte,
Halb oli see nende poolt,
Sest tädid on märganud seda
Ja naeru eest kannud hoolt.
H. Heine järele Jakob Tamm.
Uus Aeg nr 64, 17. detsember 1899, lk 3.
Aeg tulnud, et täie aruga
Käest viskan lolluste saua,
Ma olen kui kommeti mängija
Ju teinud kommetit kaua.
Kulissid need olivad maalitud
Kõik kindla romantika nõudel,
Mu kuub oli kullal tikitud
Ja sõna käis kundmuste sõudel.
Ja kuna mul ettevaatlikult
On lollused visatud välja, —
Ma ometi tunnen õnnetult
kui heidaksin ikka veel nalja.
Oh Jumal, ma naljal sest rääkisin,
Mis oli tõe hinnas.
Ma surevat võitlejat mängisin,
Surm oli enesel rinnas.
H. Heine järele J a k o b T a m m.
Uus aeg nr 63, 14. detsember 1899, lk 3.
Ilm on kui maja, mis lagunud,
Seest leiad kitsaid käikusid.
Kui oled tast läbi astunud,
Said pääga peksta talasid.
Sääl kummarda, kus kitsas tee,
Kus lagi vajund madalaks.
Tao pää sääl parem verele
Kui sirget selga painutaks!
A. Petöfi järele Elly Weltmann.
Uus Aeg nr 61, 7. detsember 1899, lk 2.