Rubriigiarhiiv: Aleksei Koltsov

Sõrmus

(Kol’tsovi järele.)

Minu sõrmus kuldane,
Armas paistad silmale,
Õrna neiu kingitus,
Armastuse kinnitus.

Kui tall elu tuska toob,
Ime võim sind tumeks loob,
Kui ta rõõmus, muudad sa
Heleks diamandiks ta.

Kui mind ära unustab,
Arrmu rinnus vajutab,
Siis mu sõrmus kuldane
Muudab mustaks vististe.

O. Mägi.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 7, 31. oktoober 1886, lk 225.

Vanamehe laul

Koltsovi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt

Hobu selga hüppan,
Sõidan kiireste,
Sõidan nagu kotkas
Lendab õhutee —

Üle maa ja mere
Kauge rannale:
Kätte tahan püüda
Oma nooruse.

Ennast ehin mina
Nagu ennegi,
Tahan võrgutada
Mõndgi südand veel. —

Aga oh, ei leia
Mineviku teed!
Päikene ei tõuse
Õhtul ialgi!

Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 165

Sõrmus

Koltsovi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt

Minu sõrmus kullane
Rõõmuks, varaks minule,
Armuhind — sa imene,
Vaata mulle silmasse!

Kui on kurb ta laulu viis,
Tumedaks sa mine siis;
On ta rõõmus — sära sa,
Sära kalliskivina.

Unustab ta aga mind,
Ihkab teisi tema rind —
Siis mu kuldne sõrmus sa
Mustaks mine söena!

Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 164.

Tuuli õõtsub….

Koltsovi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt

Tuuli õõtsub,
Lõõtsub lõpmata,
Pimed pilved
Sõudvad rutuga.

Näga pole
Taevast sinavat,
Näha pole
Kallist päikse kiirt.

Rõske, halli
Udu vaiba all
Lautab öö end
Võimsalt laiali.

Nõnda külmal
Vihmasel aal
Süda külm ka,
Kui ma üksinda.

Siin on tarvis
Südand südamel,
Tarvis neiu
Armastuse tuld.

Suve õhk siis
Heljub talve aal,
Valu pole
Mitte valuks tal.

Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 164.

Haud

Aleksei Koltsovi laul.

Kelle haud on see,
Üksik vaikne haud?
Värskel kalmu künkal
Seisab raagus rist;
Ümberringi kauge
Lage rohu laan ….
Kes siin jättis elu,
Leidis ranna siin?
On siin Tatarlane
Öösel pimedal
Kuriteo teind?
On ta meelemässus
Tuksva Vene vere
Ära valanud?
Või on neiu noori,
Niidult tulija,
Oma kallikesta,
Kesse noorelt närtsis,
Nutnud valusalt?
On ta tema matnud
Vaba taeva alla
Laane lahusse
Lillekeste hõlma?
Tuule maru mässab,
Hulub haua pääl!
Kuivand rohu kõrsi
Puhub mööda laant
Haualt mööda ta ….
Äratada tahab
Hauas uinujat: –
Aga ei ta iial
Seda lagendikku,
Seda hauarinda
Suuda ärata!

G. E. L. tõlge.

Olevik nr. 42, 19. oktoober 1892, lk 867.

Talumehe mõte

A. V. Koltsovi järele B. Weber.

Lauda istudes,
Hakkan mõtlema,
Kuida ilma sees
Üksi elada.

Pole vaesel mul
Naista noorukest.
Pole vaesel mul
Sõpra ustavat,

Puudub varandus,
Armas kodupaik,
Äglid, sahad ka
Kündja hobuga …

Mulle isake
Jättis pärida
Pääle vaesuse
Rammu raudase.

Kuid ka seegi pea
Hakkas raugema:
Võõrsil töötades
Kadus, lõppis ta.

Lauda istudes
Hakkan mõtlema,
Kuidas ilma sees
Üksi elada.

Olevik nr. 6, 6. veebruar 1896, lk 147.

Teine käharjuukselise mehe laul

Kuldsel ajal läheb
Juuks, kui humal, keerdu,
Aga eks ta maha –
Mure muljut veerdu.

Oh, ta veerdub maha –
Mure teda murrab;
Teda mure murrab,
Mitte tamm ei katku.

Ära sünni sina
Õnnelapseks ilma –
Sünni kannatlikuks,
Valmiks vaeva alla.

Elu pole vali
Künnil üle käia.
Kurbtust tuul ei kanna
Nagu pilve mööda.

Häda pole maru –
Kõigutab ta künkaid;
Nägematult kaasas
Kõigil pool ta kõnnib.

Uiskudel ei pakku
Tema eest ei jooksta:
Leiab lagendikul,
Otsib metsas üles.

Süda tunneb aga:
Juba istub juurde,
Juba käe kõrval
Käib ka sinu kaasas.

Viletsuste vaevas
Valutab sul süda;
Kõik, mis teed, läeb nurja,
Pole õnne kusgil.

See – jäi rahe alla,
Selle – võttis tuli!…
Oled paljas, kerge –
Keegi sind ei taha.

Vallakogu hulka
Kästakse sul minna –
Viisud paned jalga
Ilma rättideta.

Kuuehilbu selga
Tõmbad tuulevarjuks,
Habeme lööd hakki,
Mütsi pähe vaotad.

Tasa siis jääd seisma
Teiste selja taha.
Et ei näeks teised
Sinu kadund õnne.

A. Koltsovi järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 6, 5. veebruar 1898, lk 48 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Esimene käharjuukselise mehe laul

Rõõmu ajal läheb
Juuks tal rumal keerdu;
Kui ei ole muret –
Ei ta maha veerdu.

Kamm ei teda katku –
Õnn on tema õli;
Keerdu teda käänab
Puhkev rõõmupõli,

Oledgi ehk vaene,
Aga käharpääga:
Nagu nõiavõimul
Kõik sul käes on hääga.

Mis su hing vast ihkab,
Nagu maast see tärkab,
Igalt poolt saad õnne,
Igaüks sind märkab.

Mis vast nalja! mõtlid –
Täide sai su nali;
Raputasid juukseid –
Kõik on valmis – vali!

Kus ei hiilgus mõju,
Käharjuuks sääl võtab;
Mis ei meeldi – vaatad:
Kohe eest sul tõttab.

Hää on ilmas olla
Käharjuukselisel;
Rõõmus ilmas olla
Mustakulmulisel.

Ikka jooksvad jutud,
Vastas pole vaeva;
Laulud kõlisevad,
Läbi kõige päeva.

Ja neid jutta, laula,
Külaneiud teavad;
Neid nad talve öödel
Mõttes ette seavad.

Käharjuukstelt kõigilt
Kiitust, auu on saada;
Nende abil ilmas
Kõik on korras – vaata.

Kübarat ei mure
Käharjuukstel vaota…
Poiss, et laula rõõmsalt,
Ära julgust kaota.

A. Koltsovi järele Jakob Tamm.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 5, 29. jaanuar 1898, lk 40 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)