Rubriigiarhiiv: Saarlane

Ojakene

Karoline Rudolphi järele J. S.

Sa ojake nii hõbevalge, selge
Kül tõttab ruttu edasi,
Ja mina seisan kaldal mõttes:
Kust sina tuled? lähed nii?

Ma tulen tumest kalju külest
Mu käik käib läbi rohtude;
Mu laente kohal lehvib hellalt
Me taeva kuju sinine.

Sest on mul rõõm ja rõõmus lapse meel;
Ma tõttan teeta edasi – – –
S e e, kes mind hüüdis kaljust üles,
Eesmärgil’ viib mind t õ e s t i.

Saarlane nr 23. 10. juuni 1897, lk 3.

Unenägu

Heine järele Elly Weltmann.

Sind igal öösel näen ma unes,
Et pigastad mul armsalt kätt,
Ja sinu julge ette heites
Ma valan valust silma vett.

Mu pääle sina õrnalt vaatad
Ja pääd nii tasa raputad,
Su silmad ime armsalt läikvad
Ja pisarad neist voolavad.

Mu kõrvu rääksid sala sina
Üht magust sõna viimaks sääl,
Üht lille kimpu nägin mina
Mis panid sa mu rinna pääl’.

Kui unest ärkasin ma üles,
Ei lille kimpu rinnal näin’d
Ja sõna, mis nii armsalt kõlas –
See oli meelest ära läin’d…

Saarlane nr 19, 13. mai 1897, lk 3.

Vanaduse kevade

Rückerti järele A. P.  – r.

Ma olin vanaks saanud,
Kurb kõlas minu viis;
Siis sind ma nägin, neiu,
Ja nooreks sain ma siis.

Ma tundsin talvet ligi
Kui langev haava leht;
Kui minu haua juurde
Veel ilmus kord üks täht.  –

Nüüd tahan mina õnnes
Nii kaua hõisata,
Kui viimaks mulla sülle
Ma heidan puhkama.

Sa õitsev roosipõesas,
Su õilmed tegivad,
Ei vanad armsad viisid
Veel rindus paisuvad.

Veel ükskord minult kõlab
Õrn armu-laulu hääl,
Et ööpikuks ma saanud
Su õitsva oksa pääl.

Saarlane nr 18, 6. mai 1897, lk 3.

Laulud järve ääres

Lenau järele A. Paulmeister.

III

Läbi metsa lähen mina
Sagedast õhtu a’al
Järve kaldale ja mõtlen
Sääl, mu neiu, sinu pääl!

Siis kui öö end välja laotab,
Kuu end näitab taeva seest,
Kõrkjad sala kohisevad:
Siis ma nuttan tasakest’.

Ma kui kuuleks siis su hääle
Läbi öise vaikuse
Ja kui kauks ta viimaks ära
Järve sügavusesse.

IV.

Pilvi ajab tuul
Üle metsa, soo,
Aga siisgi nad
Rahu mull’ ei too.

Kõrgeist pilvedest
Välgud langevad.
Ma kui näeksin sind
Järvel kõndivat.

Sa kui lendaksid
Selles loodus’ väes
Ja su juukste salk
Lehviks tuule käes.

V.

Vaikselt üle järve pinna
Kumab ilul lahke kuu.
Hõbedases roosi ehtes
Paistab kaldal iga puu.

Mina vaatan nuttes maha.
Kui ma su pääl mõtlen nüüd
Tungib minult hingest läbi
Nagu vaikne palve hüüd.

Saarlane nr 15, 17. aprill 1897, lk 3.

Palve

Kui raskel tunnil muredest
On muljutud mu meel:
Üht ime palvet tasakes’
Siis sosistab mu keel.

Sel palvel armsas kõlassa
Nii õnnestav võim näib,
Ja püha, äramõistmata
Tast läige välja käib.

Hind koormast vabastatud saab sees,
Jääb kahtlus kaugele,
Usk südames, silm läigib vees,
Nii kerge mul, nii hää…

Lermantovi järele Sulev.

Saarlane nr 13, 31. märts 1898, lk 2.

Laulud järve ääres

Lenau järele A. Paulmeister.

I.

Üle järve lahkub päike;
Vaikseks jääb mu üksik paik.
Lembri oksad lang’vad vette –
Ja see on nii sügav vaik.

Ju ma lahkusin mu armsast:
Silmist jooksvad pisarad!
Kurvalt kohavad siin lembrid,
Kõrkjad tuules kiiguvad.

Minu kurvastuse sekka
Paistad sina trööstides,
Nagu eha-täht veepinnalt
Vastu paistab särades.

II.

Öö ju jõuab; pilve salgad
Toovad vihma; valge vaht
Tungib marul kalda poole.
Järv, kus on su eha-täht?

Aga järvelt vastu paistab
Ainult pimedus ja öö. –
Ei ka sinu arm ei tungi
Minu kurvastusesse!

Saarlane nr 13, 1. aprill 1897, lk 3.

Ema

Sturmi järele I.

P o i s s nuttab – ema hellalt hoiab
Ta kallikest küll käte pääl,
Kuid nõder nutust erutatud
Ei taha unest teada veel.

Siis ema laulusid tall’ laulab,
Ja magusamaks saab ta hääl,
Ja üle väikse voodikese –
Koob uni nõidusringi tääl.

Ja kui see viis nii mahelt heljub,
Jäeb vaiksemaks ka nutmine,
Ja väikse kinnivajund silmist
Vee-pisar pilgub eemale.

Siis ara käega hellalt katab
Ta magajat veel vaibaa;
Küll suutleks ka – ei seda’p julge
Vast äratab õrn musu ta!

Ta vaatab tad nii kaua, kaua –
Läeb ära, tuleb usinast’
Ja teeb mis järel’ ei või jätta –
Ta kummardab ja suutleb last!

Siis vajub, tõusvas tänu tundes
T ä i s õ n n e voodi ette ta!
Loeb kindlat palvet tasa sõnal
Ja läheb rahupaika ta.

Saarlane nr 9, 4. märts 1897, lk 3

Ma nägin unes

Ma nägin unes: Sa mu juurde tõtsid,
Nii ütlemata ilus olid Sa;
Mu üle tasa kummardada võtsid
Öö rahus, kui ju hingas ilmamaa.

Su ilus suuke puudutas mu huuli
Nii õrnalt, imelise rutuga,
Ja hinges tundsin ma kui pehmeid tuuli
Mind tervitavat armu jutuga…

Veel nägin unes, et Sa õhtu rahus
Mull’ armastusest juttu ajasid;
Ma viibisin kui masest ilmast lahus,
Mu rinnas hõiske hääled kajasid…

Kui häkitselt Sa kadusid mult ära
Ja kadus minu ime-nähtus ka:
Mu ärk’mine ja tõusva koidu sära
Mult ajasid mu õnne minema.

M. Zimmermanni järele vabalt K. Kindlam.

Saarlane nr 9, 3. märts 1898, lk 3.