Rubriigiarhiiv: Jaan Leppik

Kuis võin sind unustada!

H. von F a l l e r s l e b e n i järele — J. L e p p i k.

Kuis võin sind unustada!
Ma tean, mis mulle sa;
Kui ilm su häädust, armu
On unustanud ka.
Ma laulan, hüüan lõpmata:
Mu mõrsja on mu isamaa!

Kuis võin sind unustada!
Sa meeles alati;
Ma s’uga ühendatud
Nii rõõmus, rõhkesgi,
Ma tahan su eest võidelda,
Kui ial tarvis, surra ka.

Kuis võin sind unustada!
Ma tean, mis mulle sa;
Nii kaua kui veel elu
Ja armu maitsen ma,
Ma ikka ihkan ilma sees,
Et oleks väärt su armu ees.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 27, 3. juuli 1896, lk 109.

Ema ja laps

Chamisso järele J. Leppik.

1.

Kuis hädaks saanud ajas
Rõõm ella heidele!
Ta üksi koles majas
Ja nutab ärdaste.
Ta armsa lapse pannud
Nad kitsa kirstusse,
Ja leina laulul kannud
Siis vilu hauasse.

2.

Kui valge kirstu pääle
Maa kukkus kalmusse
Ja tumelt tegi hääle
Mis kuulda ülesse,
Siis valu eide rinda
Sääl täitis lõpmata
Ja kattis mulla pinda
Ta pisaratega.

3.

Kui kevadises ilus
Päev paistab kõigile,
Eit istub üksi vilus
Ja nutab nukraste;
Kui teistel valu võtab
Öö oma rahuga,
Ta oma kambri tõttab,
Et last sääl leinata.

4.

Nii jällegi tall nuttes
Ei silmi tule und,
Ja lapsest sonib jutus
Ehk käes küll kesköö tund.
Ta oma lapse rammul
Näeb ukse avama,
Ja endsel kergel sammul
Siis juure ruttama.

5.

Oh ema, maa sees rahus
Ei või ma viibida,
Et minust alles lahus
Sa nutad lõpmata.
Su pisaraid näen mina
Mu hauda voolama,
Mu särgike ja lina
Kõik märjad nendega.

6.

Oh ema, naerul sinna
Mu kalmu kambrisse
Hääd õhku lase minna,
Siis kuiv sääl uueste;
Siis sinu selget silma
Laps vaatab rõõmuga,
Nii kuda õitsvat ilma
Siin enne vaatas ta.

7.

Oh ema, ära nuta!
Mis pisar voolab sull’?
Sa parem alla rutta,
Kus asu antud mull’!
Sääl oma last, sa kaisus,
Võid armul kallista,
Kui pehme lille haisus
Võid rahus uinuda.

8.

Nii troosti sõnu tema
Sääl kuuldi rääkivat;
Sest tunnist saadik ema
Ei nähtud kaebavat.
Küll kahvatas ta palge,
Kuid silm jäi selgeks tal:
Ta läind, kus päeva valge,
Ei ial paista all.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 15, 12. aprill 1895, lk 118—119.

Kolm indianlast

Hirmsas vihas taevas ilma sõitleb,
Nõnda tamme lõhub, nagu võitleb;
Äik’se hääl käib kose kohast üle,
Ja ta oma välgu löögi vitsal
Nuhtleb vahus laente käigil kitsal,
Et ta tõustes täidab kalda süle.

Indianid seis’vad kose kohal,
Kuulavad, kuis laened lõhk’vad kohal,
Metsad nagu hädaohu kojad.
Üks on vana mees, kel juuksed hallid,
Kellel lõpmas ajad kurvad, kallid,
Kaks teist tema suured, pikad pojad.

Vana mees nüüd poege pääle vaadab,
Valu tema pilgul’ varju saadab,
Mustemat kui pilved taevatelgil,
Silm tal pillub selgeid välgukiiri,
Nagu äike üle pilve piiri,
Ja ta hüüab vihas valjul helgil:

“Needmist iga valge viimsel’ sammul’,
Lainil’, kes nad siia kandnud rammul,
Kus nad nagu sandid tulnud randa!
Needmist tuulel’, kes neil tõukas purje!
Sada korda nean kaljuturje,
Et neil hukatust ei suutnud anda!

Veelgi võõrsil siia kandvad vooled
Lendes nende laevad, surmanooled,
Merel kõrget masti tuul ei murra!
Muud need röövlid pole jätnud meile,
Kui veel hinged, kes täis viha neile:
Tulge lapsed, tulge, siin võib surra!”

Nõnda ütles vana, läh’vad alla
Päästma kalda pajult paati valla,
Sõudma kiirelt süda jõe pääle,
Et siis heita mõlad vahus voole,
Üksteist hoides sõuda kose poole –
Tõst’vad surmalaulu lauldes hääle.

Vahetpidamata paugub Äike,
Surma paadi ümber välgu läike,
Kajaklinnud häälitsevad valjult;
Juba mehed jõudvad, palgil higi,
Kõrge sadamale lause ligi,
Kus nad kukuvad kui järsult kaljult.

Lenau järele J. Leppik.

Postimees nr 277, 12. detsember 1898, lk 2.

Mõistatus

Küll igamees madu vist silmas,
Ei maa pääl sündinud ta,
Kes kõigist kiirem maailmas
Ja kõigist vihasem ka.

Kuis tormab koledal kajal
Ta saaki tabama,
Ja surmab reisi rajal
Küll rüütli ratsuga!

Tal armas kõrge hari.
Ei lukk, ei riivgi või
Ta käigil olla vari –
Raudrüüd ta juurde tõi.

Ta nagu kuivan’d kõrred
Puud murrab korraga:
Ta rauda hõimust õrred
Võib põrmuks purusta.

Ei kaks kord ähvardanud
See ime elukas –
Ta tules surma saanud,
Ta suri surmamas.

Fr. v. Schilleri järele J. Leppik.

Postimees nr 183, 19. august 1898, lk 3.

Kuldne kuu

Kuldne kuu, kuis kõnnid sala
Läbi õhtu-pilvede;
Looja käsi sind sääl ala
Rahus saadab reisile.
Paista lahkelt väsinule
Armsa, vaikse kambrisse!
Saada rahu rõhutule,
Valgust vala südame!

Kuldne kuu, kuis kõnnid sina
Sini taevavõlvi pääl,
Kus sind Isa auuks mina
Näen armsalt paistvat sääl.
Vaatad vaikselt meie poole
Alla ööde-riigisse,
Nagu see, kel hoidja hoole
Looja pannud põuesse,

Kuldne kuu, kuis armsal valgel
Tähte-leeris läigid sa,
Rändad pühalisel palgel
Nagu troonil lõpmata.
Troosti hinge su paistes nägi,
Mis sa heitsid orusse:
Kuldse kotta sinu vägi,
Kuu, mind kutsub ülesse.

Enselini järele J. Leppik.

Postimees nr 74, 1. aprill 1892, lk 3.

Mõistatus

(Laev.)

Kui lind on ta ja kotkakiirelt
Näis teda reisil rändavat;
Kui kala ta ja laente piirelt
Ei leita looma suuremat;
On elevant ta, kessee seljal
Teel kannab kõrgeid tornisid;
Kui roomaja ta lagel väljal,
Nii liigutub ta jalgasid,
Ja kui ta oma rauda-hambal
Vast sügavale hammustas,
Siis seisab ta kui kütkes sambal,
On tormi vastu tõrjumas.

Schilleri järele J. Leppik.

Postimees nr 27, 3. veebruar 1892, lk 2.

Kalanik

Goethe järel.

Jõe vesi tõusis, vesi kees,
Üks kalamees ta peal,
Ja rahuliste vaatas mees
Siis õnge järel’ seal.
Kui istub ta, kui kuulaks ta,
Teeb laene lahti end,
Mees liikva vee seest kerkima
Näeb, Vesi-neiu, sind.

Neid laulis tall ja lauses tall:
Miks petad kala sa,
Nii kavalast siin taeva all
Tad tahad surmata?
Oh teatsid sa, kuis kaladel
Hea põhjas puhata,
Sa jätaks järel’ püidmisel
Ja tuleks alla ka.

Siin karastab end päikene
Ja kuu siin jõe vees
Ja laened kandvad iluste
Neil kuju enda sees.
Kas taevas sind ei meelita
Ja niiske sinagi?
Su palge nendasama ka
Siin udus otsani?

Ja vesi tõusis, vesi kees,
Sai märjaks mehe jalg;
Kui halli tervist kuulates
Tal rõemus oli palg.
Näkk laulis vees, näkk laulis vees,
Kõik otsa lõppis siis:
Ta tõmbas meest, pool kukkus mees, —
Voog kalaniku viis.

J. Leppik.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 31. märts 1887, lk 188.

Unenägu

(Lermontowi järel.)

Ma lamasin vist Dagestani kalju pinnal,
Kus päike paistis väga palavast’;
Seal auras sügav haav siis minu rinnal
Ja ikka tilkus veri maha tast.

Nii lamasin ma üksi võeral rajal,
Ja mustad kaljud ümberringi teal,
Mis tulikuumad lõuna paiste ajal –
Ma magasin, kui surnud seal.

Ma nägin und, et küinla tule valgel
Üht pidu peeti kaugel kodumaal.
Seal mõni uhke neid, kell puna palgel,
Ka naljatades mõtles minu peal’.

Ja kuna teised tihti nalja tegid
Ja rõemsalt siia, sinna käisivad,
Üht kurvalt istuvat seal nemad nägid,
Ja õhkades ta rinda tõusevat.

Ta nägi vaimus kaugel kalju pinnal
Üht surnu keha kuuma liiva peal,
Veel auras sügav haav seal tema rinnal –
Ah, tuttav oli tall see surnu seal.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 10. jaanuar 1887, lk 40.

Talismann*

Puschkini järele J. Leppik.

Sääl, kus meri igaveste
Laeneid pillub kaljule,
Sääl, kus paistab soojemaste
Kuu ööl kauni ilmasse,
Sääl, kus haaremite ilus
Und näeb Muhamedi mees:
Andis mulle neid öövilus
Imeasja meelites.

Ja ta ütles: Minu kallis,
Hoia teda hoolsaste!
Armastus sind nõnda sallis,
Andis tema sinule.
Haigust, surma, sõda, vaenu
Ta ei väära ialgi,
Ka ei jõua patu laenu
Tasuda ta sugugi.

Hommikumaa linnu anda
Ei või tema omast väest,
Prohvetigi jüngrid kanda
Ei või teda sinu käest,
Üle mäe ja vete pinna
Kaugelt rannast otsata
Ei või ta sind viia sinna,
Kus on sinu kodumaa.

Kui sind püüab silme sära
Petelikult paeluta,
Kui sind püüab sala kära
Musu läbi mureta,
Kui su äge armu taevas
Pilves vale udu sees,
Kui su süda suutu vaevas:
Siis ta hoidjaks sinu ees.

* Talismann on hommiku maa ebausu järele asi, mis inimest õnnetuse eest hoida võib, kui teda kaasas kanntakse.

Oleviku Lisaleht nr 17, 21. august 1889, lk 265.

Eesel ja koer

Üks eesel kõndis tasa teel,
Hunt jooksis tema taga, eel:
Üks rada mõlemil on minna.
“Miks,” ütles koer, “nii laiiskled sa?
Ei paigaltki sa ära saa!”
Ta isi jooksis siia, sinna
Ja jälle kuni eesleni;
Ta eeselt pillkas alati,
Kui juure jõuudis temal,
Ja jooksis ruttu jälle eemal’, –
Mäest käisid alla, ülesse
Ja üle vainu, üle välja,
Kuid eesel ikka tasaste,
Koer jookstes tegi nallja.
Koer hüppas, jooksis hulluste,
Et poole tee peal väsis ära
Ja maast ei saanud ülesse;
Laisk eesel aga jõuudis vara,
Kus pidi tema olema:
Kumb välemaks neid piad sa?

Nicolai järele J. Leppik.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 526

Vaene mees ja õnn

Üks vaene mees kes hauku kaevas,
Hüi’s õnne appi omas vaevas,
Et tuleks jõuukaks tegima.
Õnne tema palvet varsi täitis:
Kaks kulla pakku kaevanduses talle näitis.
Mees rumal õnne tabama;
Neid vase tükeks pidas ta
Ja andis vähe raha eest nad teisel ära,
Siis palus õnne veel, et annaks enam vara.
“Sa narr!” õnn hakkas rääkima,
“Miks piinad mind? Must eemal’ tõtta!
Kes oleks rikkam oln’d, kui sa,
Kui oleks mõistnud õnne kinni võtta?

Gellerti järele J. Leppik.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 525

Lättel

Chamisso järele.

Meie lätte puude varjul,
Kaunis kaugel majast ta;
Keda seal küll linnud laulvad,
Seda ei või ütelda.

Neiu tulli lätte juure
Lumi vallge ämbriga,
Tahtis jälle kodu minna,
Noort meest lättel nägi ta.

Kaua nad vist jutustasid,
Neid jäi hiljaks tulemata.
“Armas ema, ära nuta,
Sinu kässku täitsin ma.

“Ämber olli kerrge minnes,
Rasske olli tulles ta,
Kuida seal ka linnud laulvad,
Ema, tõest’ ei tea sa.”

J. Leppik.

Linda nr. 9, 13. september 1889, lk 371

Silmapilk

Ja nii üksteist jälle näeme
Rõõmsa rahhva ridades,
Ja me laulu pärrgu läeme
Palmitsema iludes.

Kelle jumalale loome
Aga laulu esite?
Sellele see ohver toome,
Kellest rõõmu kõigile.

Mis sest, et on ehitanud
Ceres* altart eluga,
Et on kaussi piigistanud
Bachus** leemi punama?

Pole taevas sädet toonud,
Mis pand lõuke leekima,
Vaim siis pole tulel joonud.
Süda jäänud rõõmuta.

Õnne piab pilve riigist,
Vaiime vallast langema;
Ülem ülemate liigist
Silmapilk on lõpmata.

Sest, mis esimene alge
Põhjamata looduses,
On siin jumalik üks valge,
Mõnus mõte iganes.

Pikkamisi pallve tunnil
Kivi tekkib kivile,
Ruttu, nagu vaiime sunnil,
Sünnib töö siin ilmale.

Nagu päikse kiirte sillal
Värviline vaip siin saab,
Nagu omal kirjul sillal
Ilmatar seal jalutab.

Nõnda iga anne ilus
Kiir kui välk on kaduma,
Öö ta oma haua vilus
Kinni katab rutuga.

Schilleri järele J. Leppik.

* Põllujumal.
** Viinajumal.

Linda nr. 4, 20. mai 1889, lk 158, 159

Naisterahhva armastus ja elu

A. v. Chamisso järele J. Leppik

Korra teda nägin,
Nüid ma rahuta;
Kuhu iial vaatan,
Tead näen ma;
Nagu lausa unes
Tema pilt mu ees,
Tõuseb pilknes pimes
Üles iganes;

Muidu kõik kui kadund
Ümberringi on:
Õede mäng ei ole
Enam minu õnn,
Tihti nutaks mina
Kambris üksinda;
Korra nägin teda,
Nüid ma rahuta.

2.

Tema kõige kenam noormees,
Kuis nii helde, kuis nii hea!
Armsad huuled, selged silmad,
Julge meel ja mehe pea.

Nenda nagu selges sinas
Selge, ilus täheke,
Nenda tema minu taevas
Paistis kõrgel kauniste.

Rända, rända oma rada!
Sinu hiilgust vaatan ma,
Alanduses vaatan teda,
Õntsalt kurva meelega.

Ära kuula vaikest palvet,
Mis ju õnneks palun ma;
Ei sa tohi teenjad kuulda,
Taevatäht, kes uhke sa!

Paljalt suurest sugust neiu
Võib ju õnne ülenda;
Õnne tahan soovi talle;
Tuhat korda soovida.

Rõemus olen siis ja nutan
Õnnis, õnnis, õnnis olen ma;
Lõhkebki mu süda rinnas,
Mis sest, las’ ta lõhkeda.

3.

Ei seda taha küll usku’,
Ma olen und ehk vast näind;
Kuis oleks ta teiste hulgast
Mind kõige paremaks teind?

Mull on kui oleks ta rääkind:
Ma sinu igavest’ –
Mull on – ma unustan ikka,
Ei ole see nenda vist.

Oh võiksin ses unenäus surra,
See õnnist surma ma juua,
Ta rinnala uinuda,
Ja pisaraid valada!

4.

Sa sõrmus minu sõrmes,*
Mu kuldne rõngake,
Ma muljun sind vagaste huultel’
Ja vagaste rinnale.

Kui unustasin ära
Ma lapsepõlwise a’a, –
End leidsin üksinda, kadund
Siin otsata oru sees ma.

Sa sõrmus minu sõrmes
Siis näitsid nägusat äärt,
Mu silmale selgeks tegid,
Mis elus on otsata väärt.

Ma tahan elada temal’
Ja täitsa olla ta,
End tunnen mina tema läigis,
Kui õntsuses elama.

Sa sõrmus minu sõrmes,
Mu kuldne rõngake,
Ma muljun sind vagaste huultel’
Ja vagaste rinnale.

5.

Aidake õeksed
Rutuste ehti’,
Aidake õnnelist mõrsjad nüid!
Palmige mulle
Aljas pärjake, ülem hüid!
Juukste peale,

Ollin ju õnnis,
Hõiskas mu süda,
Kallima kaenlas kadunud vaev!
Siis veel hüidis,
Igatsus rinnas,
Et ju oleks käes pulmade päev.

Aidake õeksed,
Aidake täna
Kartust südamest kautada.
Et ma tad lahkest’
Vastu võin võtta,
Õnne ja rõemu hallikas ta.

Ollid ju, kallis,
Tulnud ja mulle,
Paistad armsaste, päike, sa!
Palves siis mina,
Alandes tahan,
Issand, sinu ees kõndida.

Puistake, õed tall’,
Puistake lille,
Et võib õiedel kõndida!
Aga õeksed,
Kurvaste ütlen:
Teist pean ma lahkuma!

6.

Kallis sõber, vaatad
Imestates sa,
Ei sa seda mõista,
Kuidas nutan ma;
Lase niiske pärli,
Ime ehe küll,
Rõemu selgelt veerda
Palge peale mull’.

Oh kui hirmul süda,
Oh kui taevalik!
Võiksin sõna leida,
Mis sull kohalik!
Tule pane palge
Minu rinnal’ sa,
Siis sull kõrva sisse
Rõemsalt räägin ma:

Emalt järel küsisin
Mõnda asja ma,
Hea ema püidis
Mull kõik seleta;
Tema ütles mulle,
Nagu tuttav ta,
Pian varsti hälli
Muretsema ma.

Tead nüid silma piisad,
Mis võin nutta ma,
Piavad, mees, sull jääma
Ikka teadmata.
Jää mu rinna najal,
Ole minuga,
Et ma võiksin ikka
Su peal tueta.

Siin, mu voodi kõrwal
Kätkil ruumi on,
Kus mull vaikselt olles
Unenäus on õnn.
Hommik tuleb kätte,
Uni tõeks saab,
Mull ta seest su kuju
Vastu naeratab.

7.

Mu südamel ja mu rinna na’al
Sa rõem ja ilu mull igal a’al.

Tõest õnnistus on arm ja armastus õnn.
Nii ütlesin ma ja nenda ta on.

Õnn enne olli mu hüid,
Veel palju enam aga nüid.

Kes hoiab last ja imetab,
Laps ainult seda armastab.

Üks ema paljalt seda teab,
Kuis armastus siin südant piab.

Oh, kahju mehest tunnen ma:
Tall ema arm on tundmata.

Sa vaatad mu peal’ ja naeratad ka,
Mu armas, armas ingel sa!

Mu südamel ja mu rinna na’al
Sa rõem ja ilu mull igal a’al.

8.

Nüid esimest kord valu teinud sa,
See aga sund.
Mees, valju magad rahuga
Sa surma und.

Lesk vaatab maha alla kurvalt,
Ilm tühi paik.
Ma eland, armastanud rohkelt
Nüid lõpnud kõik.

Ma tahan jälle vaikselt mõtelda,
See minu ilm.
Seal näeb sind mööda läinud õnnega
Mu leinav silm.

9.

Mõtted omast päivest,
Mis ju kaugel nüid –
Tütar, armas tütar,
Minu kallis hüid,
Enne, kui mind hüitud
Hauda hingama,
Tahan tõe sõnu
Sulle rääkida.

Hallid minu juuksed,
Väetiks jäänud ma,
Ollin, nagu sina,
Noor ja ilus ka,
Armastasin nenda,
Olin mõrsjagi,
Ja ka sa jääd vanaks,
Nagu minagi.

Ära aega vaata,
Las’ ta lennata,
Aga tõde nõua
Ilma lõpmata;
Ütlesin ma korra,
Nenda ta ka on:
Õnn on armastus
Ja armastus on õnn.

Panin, kes mull armas,
Hauda hingama, ­–
Armastus mull jäänud
Rinnas muutmata.
Oligi mull rõhkust,
Vaeva eluteel,
Siiski kindel olli
Ikka minu meel.

Enne kui ma läinud
Hauda hingama,
Tahan tõe sõnu
Sulle rääkida:
Kui sa tunned häda,
Pane kindlaks meel,
Olgu armu valu
Siis sull kallis veel.

* See laul on “Eestitastatud laulude” hulgas ära trükkitud, aga siit ei või tema välja jääda.

Linda nr. 2, 15. november 1887, lk 63, 64, 65, 66

Rändaja

Schilleri järel Saksakeelest.

Noorus’ rajad mind veel kandsid,
Kui ma läksin reisile
Lapseea rõõmsad tantsid
Jätsin isamajasse.

Kõik mu päranduse, vara
Jätsin rõõmsast’ senna ma,
Kepiga ma läksin ära,
Lapse lahke meelega.

Sest mind sundis vägev lootus
Ja üks sala usuheal
Teele, hüüdis, ei sull ootus
Jõua headust tuua teal.

Jõuad kuldse väravale,
Pööra sealt siis sisse sa,
Kaduv läeb seal kaduvale,
Taevalik jääb muutmata.

Õhtu tuli, hommik tuli,
Ikka, ikka rändasin,
Aga ikka varjul oli,
Mis ma tahtsin, otsisin.

Mäed ja orud seisid tee peal,
Jõed mull reisi keelasid;
Tõkked tegin veik’se vee peal’,
Jõedel sildu suuremaid.

Ühe jõe kaldal’ jõudsin,
Misse jooksis ida pool’,
Selle laenetesse sõudsin,
Rahu lootes tema vool.

Ühte suure merde ajas
Mind ta niiske laenemäng;
Mu ees kange vesi kajas,
Ei seal olnud rahusäng.

Oh, ei keegi vii mind senna!
Oh, ei taevas pea peale
Jaksa maaha ühte minna,
Sest et siin ei pole seal.

J. Leppik.
Kündja nr.47, 20. november 1885, lk 249

Talvelaul

(Edelmann’i järel.)

Nüüd magab maa, sest valge kate
On tema üle lautud;
See pole mitte surnumate,
Ta kevadest saab kautud.

Ja nagu lapsuke, kes hellast’
Saab emasüles hoietud,
Nii hingavad ta kaisus hellast’
Kaa lillelapsed kaetud.

Seal näevad und nad hõrnast õhust
Ja päik’sepaistest, tähtest, kuust,
Ja näevad: paljad lillepõhust
On aasad; lehed kadund puust.

Nad kuulevad, et linnud laul’vad,
Et ojas laksub laeneke,
Nad liblikate juttu kuulvad,
Ja sumiseb meelinnuke.

Nüüd lillekesed pead kaa tõst’vad
Ja näevad ilu siin ja seal,
Nad unenägu näevad lõpp’vad,
Sest vaata – kevade on seal.

J. Leppik.
Kündja nr. 12, 20. märts 1885, lk 72