Noor süda

Nad ütlewad, ma wana
Ei, pole tõsi see,
Küll iga minul kaswab,
Kuid süda on nooreke.

Eks waata, kuda loodus,
On ehtind enese?
Ta noor on ikka aina,
Ei ial wanane.

Küll wahest talw ja sügis,
Tad nagu wanandab.
Kuid tuleb aga kewad’,
Ta kohe nooreks saab.

Nii minu põues lugu
Kui looduses sa näed,
Sääl süda tunneb sooja,
Ei köida t’ad külma wäed.

Ma tunnen elutungi,
Ja lootusid aina weel,
Mu hinges elutseb tuli,
See soendab mind eluteel.

Mis kõrge ja kaunis ja auus,
Selleks täidab mind waimustus,
Ja piisalt põues peidus,
On aina noor – armastus.

Soomekeelest K. H. järele.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 12

Wanataadi jõulud

Waata, walgust pilgub wähe,
läbi akna, pisukse,
Wana, lagunud on tuba,
aina külm ja tahmane,
Wana Peedu üsna üksi,
puhkab waikselt woodisse.
Jõulu-õhtu püha toiduks,
leiwapala söönud ta.

Ärdati ta Taewa Isa
praegu oli palunud:
Surm mul tulema on wisa,
küll ju olen elanud!
Wõta, Issand, ihu, hinge,
oma armu hoole all,
Korista mind ära ilmast,
Saada õndsal’ rahumaal!

Kust need armsad, hellad hääled,
mis tal tungwad kõrwasse?
Õrnalt kajawad nad õuest,
ega unenägu see?
Ei! sest aina selgelt kostwad,
hääled taadi tubaje.
Kuula, hobunegi norskab, –
wõõrad astwad uksele.

Taati ootes uksel aatab,
kes säält sisse tulemas?
Näe, sääl silmab kahte meesta,
kõrwal neiu sihwakas.
“Kiri-isand, Helmi preili!”
Jah, nad on, ja saatjaks kutsar,
kes toob tuppa asju hulk.

Neiu ruttab Peedu juurde,
terwist tooma, sõnu häid,
Jõulupüha tunne sigib,
Peedu tuppa sedamaid.
Kolde teewad tule ruttu,
kirikisand kutsriga,
Neiu süütab kahte küünalt,
laua pääle pölema.

Siis ta puhta lina laotab,
sinna pääle söögid seab.
Mis said enne soojaks tehtud,
et nad maitseks – Helmi teab!
Wana Peedu talutati,
laua juurde õrnal käel,
Terwisid tal jutustati,
oh, see troostis imewäel!

“Taewa Isal suurest armust” –
puhkes wana rääkima,
Kuna pisar paisus silmas –
“olgu tänu lõpmata.
Jah, ma teadsin, Issand Jumal,
wiletsat ei unusta.
Teadsin, jõuluandekesi,
minulegi kannab ka.”

Taat on söönud ­– önnistades,
sirutab käe wälja ta,
Liigutatud meelel suudab,
waewalt söna lausuda:
“Minu ärdam palwe olgu;
Issand wötku tasuda,
Köigil teie eluteedel
önne andku otsata.”

Soomekeelest Wäinöla [1884, Werner Söderström Corporation, luuleantoloogia? – toim.] järele.

Linda nr. 46, 28. november 1896, lk 725

Jöulul

Soomekeelest Olli Wurine’i järele.

Saal on täis hiilgust; Hedwig ja Arnold
Hüppawad ümber jõulupuu:
Ruumi on jooksta, nad mängiwad praegu,
Naeru ja laulu on täis neil suu.
Rikkus on ringi, puudust ei nähta,
Laual on maiusetoidud neil eel.
Rohkesti kingitust saanud nad täna –
Papal ja mammal on helde meel.

Waata seal hurtsikus: Juku ja Manni
Paljastel õlgadel mängiwad!
Wahete wahel loeb isa neil Piiblit,
Kuna nad ühes siis laulawad.
Küünal ja lamp, need annawad walgust ­–
Täna ei peergu nad põleta.
Ema toob putru, nad tänades sööwad, –
Paluwad, heidawad hingama.

Hommikul wara on rahwas ju jalal,
Kiiresti tõttawad kirikuteed;
Jumalakoda on küünalde ehtes,
Kellad – kuis kajawad, kutsuwad need!
Hurtsiku pere, ka nemad on tulnud,
Jutlust kuulda nad tahawad,
Saalis olejad aga weel woodis,
Magusas unes nad magawad!

Linda nr. 44, 27. veebruar 1892, lk 712

Enne ja nüüd

Enne.

Siis lõpuks joogem terwist isamaale!
See wilets mees, kes põhjani ei jaksa! –
Ei tubli tegu palju waewa maksa.
Eks kõik ju soowi oma maale õnne? –
Kuid – oli kokkujoodud wiimne terwis,
Waat, waprad kaitsjad oliwad kõik kraawis!

Nüüd.

Lõpku kihwtijoojad, rahwa surujad!
Nüüd põhjustame kõrge aatewalla
Mis wabastab maad joomakombe wandest.
Kui rahwas karsked aated omandab
Ja salatuhandatena end ühendab;
Siis Eestis õnnepäike paistma saab.

Soome keelest A. Suurkask.

Linda nr. 15, 6. aprill 1899, lk 232

Lagendikul

Mag. M. Heleniuse luuletus.
Eesti keelde H. Prants.

Sulle näitasin oma wara,
Selle ainu, mis omaks mul on.
­– Ta Looja enese loodud,
Suurem kunstnik ta teinud on.

Ja kui seda näitasin Sulle,
Siis näitasin ennastgi ka.
Sul awaldasin õrnemad tunded,
Mu hinge wõisid näha Sa.

“Sääl järw, mis kujutab ta wast,
Ta ümbrus nii wagune, wait,
See kõik on mulle nii kallis,
Ta ainus mu wara-ait.

Kuid siisgi – weel kallimad mulle:
Mu unenäod, tunnete ilm,
Mu kodukoht ja tunded on mulle
Kõigest kallim, mis anda wõib ilm.”

Aga Sina – “suures maailmas” küll peagi
Selle lombikse unustad.
Ja siis ka unustad kohe,
Mu tundedgi, õrnemad!

Linda nr. 13, 31. märts 1895, lk 204

Põhjala walgenemine

(Osast Dr. I. Krohni aate järele).

  1. märtsiks 1894.

Põhjalas pikk oli öö!
Pilkane pime kattis sind ju kaua,
Tee sul käis nagu läbi surnuhaua,
Waljud oliwad waewad ja raske töö.
Pikk oli Põhjalas öö!

Öö oli lahkuma wisa!
Kuussada aastat oli ta ju kestnud,
Põlwed põlwedele oliwad westnud
Kõnet ta kangusest – andnud uut lisa.
Siis tuli Peastja Isa!

Põhjalas hommik koitis.
Ja sõna käis: Et lõpku tondi-talgus,
Ilmugu uue, waba aja algus.
Mu Põhjala rahwastel’ saagu walgus!
Ja – walgus siis loitis.

Ning näe! Pime Põhjala,
Sai walgustatud; uue päikese sära,
See peletas öö ja udu sealt ära.
Ja wägew walgus äratas unesta
Kalewa rahwa ka.

Aastaid kolmweerand sada
Ajaweerul sest nüid mööda on läinud.
Wabaduse walgel Põhjala käinud
Wabana õnne ja õnnistust näinud.
Alganud uut rada.

Pikk oli Põhjala öö!
Kuid kewade päike ju talwek wõitnud.
Ta kust’mata kiired wõimsasti loitnud.
Weel suwetund tuleb, kui aja täitnud:
Päewaks üsna saab öö!

Õnnistud, Õnnis Keiser!
Europa Isa, rahwaste rahutooja.
Kes Sa Põhjalassegi saatnud sooja.
“Õnnistud” Su nimi, walguse Looja,
Sa Suur A l e k s a n d e r!

H. Prants

Linda nr. 12, 25. märts 1894, lk 177, 178

Kas kunagi?

Ma Ölimäel olin palwel,
Ja nutsin sääl pisaraid, werd,
Ma wiibisin öösel walwel,
Et päästa saaks pattudest sind
Oh, kas ka kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Ma kandsin kibuwitsa krooni,
Mind peksti piitsadega,
Mu keha täis wermeid, jooni –
Ma mötlin siis alati sind,
Oh kallis, kas kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Ma kannatin pilget ja teotust,
Sain pölatud igalt poolt,
Ma tundsin piina ja raskust,
Et selle eest päästa sind.
Oh armas, kas kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Weel surres ma palusin: Anna,
Oh isa, andeks ta süü!
Ja taewasse teda kanna –
Sest armus mötlesin sind.
Oh wend, oh öde, kas kunagi
Seda tunned, ja mötled mind?

Maad, taewastgi täitis walu,
Kui kannatin sinu eest,
Ma sellega maksin su wöla,
Ja päästsin wande alt sind.
Oh hing, kas kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Sa patune, kallis olid mulle,
Weel taewas Su eest palun ma,
Sääl ase on walmistud Sulle.
Sääl aina ma mötlen sind.
Oh inime, kas kunagi sina
Seda tunned, ja mõtled mind?

Soomekeelsetel ainetel.

Linda nr. 11, 20. märts 1897, lk 173

Talwelaul

Lund ja lund ja ikka lund!
Loodus uinub talwe-und!
Külmad hanged katwad maad,
Orud, mäed, wäljad, ra’ad.

Sooja tuba omale,
Asutanud inimene.
Lee ees tuld sääl kohendab,
Suweks mõtteid mõlgutab.

Metsalaanes sügawas,
Karu, kõrbekuningas,
Külma kartes pesasse,
Tikkund talwe-unesse.

Aga wäike warblane
Temal, näe, soe rinnake!
Wäike süda tuksub tal,
Wapralt talwekülma all.

Warblane, waat, siristab
Kuni suwi maale saab, –
Lund ja lund ja ikka lund,
Loodus uinub talwe-und.

Soome keelest Yrjö Weijola järele H. Prants.

Linda nr. 1, 20. detsember 1897, lk 18

Rahu täht

Sul werised märgid on otsa ees,
Sa õnnetu mainisugu:
Werd ojana woolas su silma ees,
Werd jänutas ajalugu.

Kes haledust tundis, tend pilgati,
Ja mõniti hoolmata araks,
Kuid sõjameest tõsteti taewani,
Tal kuulsus ja auu sai waraks.

Ja rahu, mis võideti mõõgaga –
Kas oli see tõesti rahu?
Ei wägiwald iial ei lepita,
Ei armastus sinna mahu!

Uus walgus siis hakkas meil wilkuma,
Kui wälkuwa tähe sära.
Ja miljonid pani see hõiskama
Ja waikima sõjakära.

Suur keiser ju sõdade kadumist
Ja auusamat rahu nõudis –
Küll rahwaste õnneks küll ilma wist
See poole ta pöörda jõudis.

Nii usuti – süda lõi leekima
Ja huilgawal silmil hüüti:
“See eesmärk, oh wennad, eks waimusta!
See kõrgem, mis ialgi püüti!”

Kuid äikese pilwed ju koguwad. –
Ju kostisgi mööga kärin;
Nad kaunima tähe katawad –
Oh, hingest käib läbi wärin!

Kuid matku weel pimedus korra maid
Ja segagu tähe sära;
Täht pilwesid pillutab sedamaid,
Ei lootus meil kustu ära. –

Soome keelest Hilja Liinamaa järele wabalt A. J.

Linda nr. 1, 1. jaanuar 1899, lk 4, 5

Vineta*

Soome keele järele M. Lillenupp
(Tulewase VI. Eesti üleüldise laulupidu noodist.)

Nüüd laksusiwad laened laenete na’al,
Kus püha linn oli muistsel a’al,
Kus orel hüüdis hellaste
Ja palwe tõusis taewasse:
Salve regina!**

Kuid korraga meri kohama –
Ja tuhandel’ awas end hauana:
Vineta ta kurku sääl wausi,
Ja munkade laul, see waikisi:
Salve regina!

Nii laente sülle langesi siin
Vineta, see kulla ja templite linn!
Üksines sügawal süda ööl
Vineta laulu on kuulda weel:
Salve regina!

* Vineta – tähendab Wenede – Wendlaste linn, oli omal ajal kuulus Wendlaste kaubalinn, Wollini saare pääl Läänemeres, 5. aastasajal kõige suurem linn Põhja-Europas; sai a. 1183 maavärisemise läbi hukka.
** Salve regina – ole terwitatud kuninganna, neitsi Maria.

Eesti Postimehe Lisa nr. 41, 13. oktoober 1895, lk 324 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Kodu

Kus Soome lahe kohiseb,
Ta rannal rohi idaneb:
Sääl on mu kallis kodumaa;
Ei teda iial unusta.

Sääl org on armas orases,
Ja lehtpuud lehtwais õilmetes;
Sääl olin nagu laulu-lind,
Kui armu ihal tuksus rind.

Mis tundis hinge sügawus,
Sest laulus lõu lõõritus.
Oh – aga armu sadamas
Mind kodust walu lahutas.

Ehk püha paik küll kaugella,
Kust lahkusin ma nutuga,
Mul siiski sinna mõlgub meel
Weel waimus paleduse teel.

Ja peaksin ma ilmaski
Weel iial jõudma tagasi,
Siis tahan laulda lustilla:
Oh kallis, kaunis kodumaa!

Soome keele järele M. L..p.

Eesti Postimees nr. 49, 9. detsember 1881, lk 194

Õnnetu arm

I

Oh lumi, märatse,
Too hauda minule!
Mu süda lõhkeja
Sääl tahab hingada.

Kui külm on minu rind,
Siis, lumi, mata mind
Ja unustusega
Mind kinni kata ka!

Jah, lumi, tuisuga
Sa mässa hauala,
Et armu leegile
Jääks surma unesse!

II

Oh õhtu, ime ilus,
Järw, waikne, laeneta,
Ja wõsastiku wilus
Wõib armsast hingada!

Mis siis weel mures süda,
Miks ennast kurwastad?
Eks waigista su häda
Siin lilled lehkavad?

Oh, minu armu tuli
Peab ära kustumam
Sest, raske walu-wili,
Mull tõutad tõuseda!

Soome keele järele M. L..p
Eesti Postimees nr. 40, 9. detsember 1892, lk 2