Rubriigiarhiiv: soome luule

Tasa

(A. F. järele Soomek.)

Tasa heljub õhuvoole
Läbi halja looduse;
Tasa avab lillekene
Õienupu õitele.
Tasa jah!

Tasa räägib linnusugu
Oma rõõmu ilmale;
Tasa voolab vulisedes
Ojakene meresse.
Tasa jah!

Tasa kaob kaunim iga,
Nooruspõli mööda läeb;
Tasa rõõm meil rinda täidab.
Tasa kurbdus kaduneb;
Tasa jah!

Tasa veereb ajavoole,
Tasa viib meilt aastad ta,
Tasa toob meil õnneõisi,
Tasa musta muret ka,
Tasa jah!

Tasa süttib südametes
Armuleek ka lõkkele;
Tasa, nagu ehavalge,
Kaob jälle kaugele,
Tasa jah!

Pöögelmann.

Sakala nr 23, 5. juuni 1897.

Langenud mänd

Langes mända liivikussa, oli pikem puudest,
Oli sirgem, saledam ja kaunim kõigist muudest.
Uuristas männa
Vast ojake,
Ta juured mullast
Viis vallale?

Langes mända liivikussa, tüsem kõigist puudest,
Juurtega nii kindlalt seisav, tugevamgi muudest.
Kas näris männa
Ehk ussike,
Või oma lõhe
Sõi südame?

Langes mända liivikussa, puhtam kõigist puudest,
Oli kindlam, tervem ka ja siledamgi muudest.
Langetas männa
Vaest inime,
Andis ta ohvriks
Sae-, kirvele?

Langes mända liivikusta, linnu laulupuudest
Inimestel püham ta, ja armsam kõigist muudest.
Pikne tad taevast
Lõi põrmusse,
Jumala tuli
Sõi südame.

Vainö järele Soomek. J. Tilk.

Sakala nr 20, 27. mai 1889.

25 häält

“Jäkkäniska” Soome laulu põhjusel.

Vaatke vahvat võimu meest!
Mõjub veerand saja eest.
Ise on ta tubliste
Kahe mehe paksune.

“Rahva kasust – räägib ta –
Hoolitseme hoolega,
Sest et kehvad alamad
Sellest vähe hoolivad.

Rahvas meie mõju all,
Teame, mis on tarvis tal.
Ainult töö eest kandku hoolt,
Muu kõik tuleb meie poolt.”

Aga rikka mehele
Kostab ikka kõrvusse:
“Kusa mõistust mõõdeti
Kulla järel kunagi?!”

Ei see kaja lõpe sääl
Enne kui on mees ja hääl
Ja on vatsa võimul ka
Ots kord Soome pinnala.

M. Neumann.

Postimees nr 127, 13. juuni 1896, lk 2.

Laulud 5.

Soome keelest A. Daniel.

Kallis kevade on käe,
Talve tuisku silm ei näe.
Päike jälle koidab,
Kõrgest taevast loidab.

Päikse valgel,
Ilu palgel
Loodus täiel elu algel.

Vesi ojas veerlemas,
Laene järves keerlemas,
Kalda poole vaub
Sinna ära kaub.

Pajud, haavad
Lehte saavad,
Ploomid juba
Õelmid a’avad.

Põõsad ja puud
Aasad ja ra’ad;
Orud ja muud
Õitsevad maad,
Ime ilusaks kõik lähvad.

Kodu pinnale
Tulnud kevade,
Viinud talve mured ära.

Rahva südame,
Toonud lootuse
Jälle kevadine sära! —

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 221.

Kalevala I

Soome rahva lugulaul (epos).

Kandle tegemine ja mängimine.

Eestistanud M. J. Eisen.

Vaga vana Väinamoinen
Asja lugu arvamaie:
“Nüüd oleks aega mängida,
Laulu lasta, ilu teha,
Sest et olud uueks muutnud,
5       Asjad armsaks arunenud;
Aga mu kannel kadunud,
Rõõm on ära riisutud
Kalade külma koduje,
Lõhede ligi laenesse,
10     Mere haua hoidijalle,
Vellamo mäe hulgale,
Kust ei seda enam tule,
Ahto see anna tagasi!
Oh sa seppa, Ilmarinen,
15    Enna ja eile tagusid,
Tao siis veel korra täna,
Tao mulle raudne reha,
Rehale piid tihedad,
Piid tihedad, vars pikk,
20     Kellega laened rehitsen,
Loogu laiad laened käänan,
Mere rohud need roo’lle,
Kannad lausa laidudelle,
Et ma oma pilli saaksin,
25     Kandle jälle kinni tabaks
Kalade kottu külmasta,
Lõhede juurest laenesta.”
Ilmarinen ise seppa,
Taguja mitme põline,
30     Tagus talle raudse reha,
Vaskise varre valmistas,
Piid tagus sada sülda,
Viissada varre valmistas.
Siis’ap vana Väinamöinen
35     Võttis peusse raudse reha,
Astus teeda tillukesta,
Kõndis maada natukesta,
Terasest telgi turjale,
Vaskise silla veerele.
40     Seal oli paati, kaksi paati,
Kaks valmista veneda,
Terase sella telgilla,
Vaskise silla veerella,
Üks vene uus vene.
45     Teine vene vana vene.
Sõnas vana Väinämöinen,
Ütles uuele venele:
“Tule mu vene vetele,
Lootsik lainelle libise,
50     Käevarre käänamata.”
Ilma pöidla pidamata.”
Vene see venis vetele,
Lootsik libises laenelle,
Vaga vana Väinämöinen
55     Ise aga istus pärasse,
Läks merda mõõtemaie,
Laenid luuaga pühkima,
Loos merelilled loogu,
Rehitses raisad rannalla,
60     Raapis kokku roo ründed,
Roo ründed, kõrkja kõrred,
Iga haua otsis läbi,
Iga laidu katsus läbi,
Ei saanud, ei tabanud
65     Haugi luusta loodud pilli,
Ära riisutud rõõmustust,
Ära kadunud kandlekest.
Vaga vana Väinämöinen
Astus viimaks koju poole,
70     Pea norus, meeli nukker,
Kübar see taga kullassa,
Sõnus sõna, lausus nõnda:
“Ei ap seda enam ole
Haugi hammaste iludust;
75     Kalaluusta loodud pilli!”
Astudeski aru mööda,
Sammudessa salu servas
Kuulis kase kurtes nutvat;
Visa puu vesistavat;
80     Juba liikus ligemalle,
Veeres sinna vaatamaie
Küsimaie, kuulamaie:
“Miks sa nutad, kaunis kaski,
Valad vetta, ilus puu,
85     Valge vöö kurdad kurvalt.
Ei sind sõttaje saadeta
Ega taheta taplema.”
Kaski vasta kostemaie,
Ilus puu see vastamaie:
90     “Nõnda muud need mõtlevad;
Mõned ja mitmed arvavad
Elavat minda ilussa,
Rõõmusta minda viibivat,
Mina õnnetu hoolitsen,
95     Igavusessa ilutsen,
Kurdan langes kurvastuses,
Ümisen oma muressa.
Oma kurba lugu kurdan,
Oma vaest lugu leinan,
100   Kui olen väeti osata,
Vaevane ilma varata
Pahadella paikadella,
Laialdase lagedalla,
Osalised, õnnelised
105   Seda soovivad alati:
Kena kevade tulevat,
Sooja suve kätte jõudvat;
Mina õnnetu ometi,
Mina väeti kordan ikka
110   Oma koorta kooritavat,
Lehed ära lõigatavat.
Sagedasti minu juurde,
Minu väetima veerde
Lapsed kevade jooksevad,
115   Ilusal ajal astuvad,
Noaga mahlu nüllivad,
Lõhki mu keha lõikavad;
Karjatsed kurjad suvella
Viivad mu valge vöökese,
120   Kes kipiksi, kes tupeksi,
Kesse marja vakakeseks.
Sagedasti minu juurde
Minu väetima veerde
Tüdrukud asuma tulevad,
125   Veerella vallatust teevad,
Lehed päält minult lõikavad,
Oksad vihaks valmistavad.
Sagedasti minda vaesta,
Sagedasti mind väetita
130   Raisu puudeks raiutakse;
Pinnu puudeks pillutakse.
Kolm kord tänavu kevade,
Kolm kord tänavu suvella
Mehed mu alla asusid,
135   Oma kirveida ihusid
Minu pea purustuseks,
Minu hinge võtmiseski.
See oli minu suine rõõmu,
See mu kevadine kasu;
140   Ei ole talve paremgi,
Lume aeg ei ole armsam!
Juba ajake aegsastu
Murel minu moodu muudab,
Pea painub alla poole,
145   Nägu see ära kahvatab,
Muste päevi mõteldessa,
Pahu agasid arvates.
Tuul see mulle tuska toob,
Vilu viletsust ja vaeva,
150   Tuul wiib mu kauni kuue,
Vilu võtab kena vaiba,
Nõnda mina väetikene
Mina vilets kasekene
Jääb ju aina alasti,
155   Ilma riide räbalata,
Vilusse värisemaie,
Pakasesse paukumaie!”
Vastas vana Väinämöinen:
“Ära nuta, ilus puu,
160   Lehtis võsa, ära leina,
Valge vöö ära vaevle!
Küll sa saad ka oma õnne,
Elu uue, armsa’ama;
Pea nutad rõõmu pärast,
165   Hõiskad õige õnne pärast!”
Vaga vana Väinämöinen
Kaset pilli valmistama;
Voolitas päeva suvise,
Tegi tööda kandle kallal,
170   Uduse neeme ninassa,
Suitsuse saare servalla,
Valmistas kandle kereda,
Emapuusta uuta ilu,
Kere kõvalt kase kännust,
175   Emapuu tublist tüvest.
Ütles vana Väinämöinen:
Sõnus sõna, lausus nõnda:
“Siin on kande kerekene,
Emapuu helkiv ilu;
180   Kust aga naelad saadakse,
Väänded välja võetakse?”
Kasvis tammi tua taga,
Pikk puu põllu peenral,
Tammela oksad tasased,
185   Iga oksalla õunake;
Iga õunal kuldne ratas,
Kuldrattalla käoke.
Kui see käokene kukkus,
Oma viisikest vilistas,
190   Kulda kukkus kurgust välja,
Hõbedat voolas nokasta,
Kuldselle mäe künkalle,
Hõbedaselle mäelle;
Sellest naelad kandleelle,
195   Väänded kasese kerele.
Vaga vana Väinämöinen
Sõnus sõna, lausus nõnda:
“Sain ma naelad kandleelle,
Väänded need kasest kerele,
200   Veel on vähekese vaja,
Viis keelt kandleelle;
Kust ma omal keeled saaksin,
Hääled enesele tooksin?”
Läks keelta otsimaie,
205   Astus edasi arulla,
Istus neitsike nurmella,
Noori neiu, pea norus,
Ei see neiuke ei nutnud,
Ega just ei ilutsenud,
210   Laulis iseenesesta,
Laulis õhtu ajaviiduks
Ootas peiukest tulevat,
Armasta võeraks astuvat.
Vaga vana Väinämöinen
215   Sinna kingata kiputas,
Kikivarvul sinna kõpsis,
Jõudis noore neiu juurde,
Hakkas juuksida paluma,
Ise aga sõnus nõnda:
220   Anna neiu oma juuksid,
Tüdrukuke oma tukka,
Anna juuksid kandle keeleks,
Hääleks uuele ilule!”
Andis neiu oma juuksid,
225   Tüdrukuke oma tuka,
Andis viis või kuus juusta,
Ehk ka seitse sihukesta;
Sellest keeled kandleelle,
Hääled ilu andijalle.
230   Seda viisi pill sai valmis;
Siisap vana Väinämöinen
Istus ise kivi otsa,
Lävele pae peale,
Võttis kandlekese kätte,
235   Ilu oma ligidalle,
Pööris otsa taeva poole,
Teise otsa põlve peale,
Hakas hääli avaldama,
Viisisida vilistama.
240   Sai pilli häälde pannud,
Kallil kandlel hääle annud,
Siis käänis läte alla,
Põlvede pealle põigiti,
Laskis kümmekonna küüni,
245   Viis sõrmedest virgasti
Keelte pealle kerkimaie,
Häälte pealle hüppamaie.
Kui siis vana Väinämöinen
Hakkas mängima kannelta,
250   Käsi kärme, sõrmed kookus,
Pöial tagasi pööratud,
Juba kajas kaunis kaski,
Võsake valjult vilistas,
Kukkus käokese kulda,
255 Neitsi juuksed ilutsesid.
Sõrmil mängis Väinämöinen,
Keeltel kajas kannel vasta,
Mäed mürasid, paed paukusid,
Kaljud need vasta laksusid,
260   Kivid läikisid laenetel,
Sõmerad veella sõudsivad,
Pädakad ilu pidasid,
Kännud kargasid künkalla.
Kälid, need Kaleva naesed
265   Kirja kudumise keskel,
Sinna jõene jooksivad,
Vooluna sinna woolasid,
Noored naesed naerusuulla,
Perenaesed rõõmsal meelel
270   Seda mängimist kuulama,
Seda ilu imetlema.
Mis oli mehi ligidal,
Need kõiki mütsid käessa,
Mis oli seal moorisid,
275   Need kõiki käsipõsella,
Tüdrukud vesiste silmega,
Poisid need maassa põlveli,
Kandli hääli kuulamassa,
Seda ilu imetlemas.
280   Ütlesid ühe suuga,
Ühe keelega kiitsivad:
“Ei ole enne iial kuuldud
Nõnda mahedat mängimist,
Selles ilmas iganeski,
285   Kuu tulla valgeella.
Kostis mahe mängimine,
Kostis kuudegi külasse;
Ei olnud seda elajat,
Kes ei tulnud kuulamaie
290   Seda mahedat mängimist,
Kandle kaunikest kajamist.
Mes oli metsas elajaid,
Küüntelle need kükitasid
Kandle kõla kuulamaie,
295   Seda ilu imestlema,
Ilma linnuk’sed lendajad
Varvastelle püsti tõusid,
Vee kalad mitmet sugu
Rannale äärde ruttasid,
300   Majukesed mulla alla
Peale mulla need muutsivad,
Käänasivad, kuulasivad
Seda mahedat mängimist,
Kandle kaunist kajamista,
305   Väinämöise viisisida.
Siina vana Väinämöinen
Külla mängis mõnusasti,
Helistas kannelt kaunisti;
Mängis päeva, mängis teise
310   Üsna ühte ühtumaie,
Ühe homiku ootesse,
Ühe vöö vöötamiseks,
Ühe hame andemiseks.
Kui ta oma oma kodu mängis
315   Männalises majakeses,
Laed vasta laksusivad,
Põrmandud vasta paukusid,
Laed laulsid, uksed ulgsid,
Aknad rõõmusta rõkkasid,
320   Kiikus see ahi kivine;
Põline post see põrises.
Kui ta kõndis kuusikusta,
Marsis maada männikussa,
Kuused kohe kummardasid,
325 Männad mäella mühisesid,
Käbid murule kaalusid,
Okkad otsasta langesid.
Kui ta liikus lehtes metsas,
Või kui astus arumaalla.
330 Lehekesed lusti lõivad
Orud need ilu alalist.
Õied õrnad need hõiskasid,
Lilled lõivad ladvad nõtku.

Oleviku Lisaleht nr 18, 4. september 1889, lk 281-284

Armastus

Suonio järele Soome keelest. (Helinad Emajõelt.)

“Armastus pole muud kui pettus, vale,
Kui tühi uni, usun vist!”
Nii ilmutas mull sõbra pale
Ja naeris peigmeest õnnelist.

“Kui vale, ärgu ial saagu
Me aru tulevikus tõest;
Kui uni, ärgu äratagu
Mind keegi üles surma õest!”

Oleviku Lisaleht nr 2, 17. märts 1884, lk 26

Noor süda

Nad ütlevad, ma vana
Ei, pole tõsi see,
Küll iga minul kasvab,
Kuid süda on nooreke.

Eks vaata, kuda loodus,
On ehtind enese?
Ta noor on ikka aina,
Ei ial vanane.

Küll vahest talv ja sügis,
Tad nagu vanandab.
Kuid tuleb aga kevad’,
Ta kohe nooreks saab.

Nii minu põues lugu
Kui looduses sa näed,
Sääl süda tunneb sooja,
Ei köida t’ad külma väed.

Ma tunnen elutungi,
Ja lootusid aina veel,
Mu hinges elutseb tuli,
See soendab mind eluteel.

Mis kõrge ja kaunis ja auus,
Selleks täidab mind vaimustus,
Ja piisalt põues peidus,
On aina noor – armastus.

Soomekeelest K. H. järele.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 12.

Vanataadi jõulud

Vaata, valgust pilgub vähe,
läbi akna, pisukse,
Vana, lagunud on tuba,
aina külm ja tahmane,
Vana Peedu üsna üksi,
puhkab vaikselt voodisse.
Jõulu-õhtu püha toiduks,
leivapala söönud ta.

Ärdati ta Taeva Isa
praegu oli palunud:
Surm mul tulema on visa,
küll ju olen elanud!
Võta, Issand, ihu, hinge,
oma armu hoole all,
Korista mind ära ilmast,
Saada õndsal’ rahumaal!

Kust need armsad, hellad hääled,
mis tal tungvad kõrvasse?
Õrnalt kajavad nad õuest,
ega unenägu see?
Ei! sest aina selgelt kostvad,
hääled taadi tubaje.
Kuula, hobunegi norskab, –
võõrad astvad uksele.

Taati ootes uksel aatab,
kes säält sisse tulemas?
Näe, sääl silmab kahte meesta,
kõrval neiu sihvakas.
“Kiri-isand, Helmi preili!”
Jah, nad on, ja saatjaks kutsar,
kes toob tuppa asju hulk.

Neiu ruttab Peedu juurde,
tervist tooma, sõnu häid,
Jõulupüha tunne sigib,
Peedu tuppa sedamaid.
Kolde teevad tule ruttu,
kirikisand kutsriga,
Neiu süütab kahte küünalt,
laua pääle pölema.

Siis ta puhta lina laotab,
sinna pääle söögid seab.
Mis said enne soojaks tehtud,
et nad maitseks – Helmi teab!
Vana Peedu talutati,
laua juurde õrnal käel,
Tervisid tal jutustati,
oh, see troostis imeväel!

“Taeva Isal suurest armust” –
puhkes vana rääkima,
Kuna pisar paisus silmas –
“olgu tänu lõpmata.
Jah, ma teadsin, Issand Jumal,
viletsat ei unusta.
Teadsin, jõuluandekesi,
minulegi kannab ka.”

Taat on söönud ­– önnistades,
sirutab käe välja ta,
Liigutatud meelel suudab,
vaevalt söna lausuda:
“Minu ärdam palve olgu;
Issand vötku tasuda,
Köigil teie eluteedel
önne andku otsata.”

Soomekeelest Väinöla [1884, Werner Söderström Corporation, luuleantoloogia? – toim.] järele.

Linda nr. 46, 28. november 1896, lk 725.

Jöulul

Soomekeelest Olli Vurine’i järele.

Saal on täis hiilgust; Hedwig ja Arnold
Hüppavad ümber jõulupuu:
Ruumi on jooksta, nad mängivad praegu,
Naeru ja laulu on täis neil suu.
Rikkus on ringi, puudust ei nähta,
Laual on maiusetoidud neil eel.
Rohkesti kingitust saanud nad täna –
Papal ja mammal on helde meel.

Vaata seal hurtsikus: Juku ja Manni
Paljastel õlgadel mängivad!
Vahete vahel loeb isa neil Piiblit,
Kuna nad ühes siis laulavad.
Küünal ja lamp, need annavad valgust ­–
Täna ei peergu nad põleta.
Ema toob putru, nad tänades söövad, –
Paluvad, heidavad hingama.

Hommikul vara on rahvas ju jalal,
Kiiresti tõttavad kirikuteed;
Jumalakoda on küünalde ehtes,
Kellad – kuis kajavad, kutsuvad need!
Hurtsiku pere, ka nemad on tulnud,
Jutlust kuulda nad tahavad,
Saalis olejad aga veel voodis,
Magusas unes nad magavad!

Linda nr. 44, 27. veebruar 1892, lk 712.

Enne ja nüüd

Enne.

Siis lõpuks joogem tervist isamaale!
See vilets mees, kes põhjani ei jaksa! –
Ei tubli tegu palju vaeva maksa.
Eks kõik ju soovi oma maale õnne? –
Kuid – oli kokkujoodud viimne tervis,
Vaat, vaprad kaitsjad olivad kõik kraavis!

Nüüd.

Lõpku kihvtijoojad, rahva surujad!
Nüüd põhjustame kõrge aatevalla
Mis vabastab maad joomakombe vandest.
Kui rahvas karsked aated omandab
Ja salatuhandatena end ühendab;
Siis Eestis õnnepäike paistma saab.

Soome keelest A. Suurkask.

Linda nr. 15, 6. aprill 1899, lk 232

Lagendikul

Mag. M. Heleniuse luuletus.
Eesti keelde H. Prants.

Sulle näitasin oma vara,
Selle ainu, mis omaks mul on.
­– Ta Looja enese loodud,
Suurem kunstnik ta teinud on.

Ja kui seda näitasin Sulle,
Siis näitasin ennastgi ka.
Sul avaldasin õrnemad tunded,
Mu hinge võisid näha Sa.

“Sääl järv, mis kujutab ta vast,
Ta ümbrus nii vagune, vait,
See kõik on mulle nii kallis,
Ta ainus mu vara-ait.

Kuid siisgi – veel kallimad mulle:
Mu unenäod, tunnete ilm,
Mu kodukoht ja tunded on mulle
Kõigest kallim, mis anda võib ilm.”

Aga Sina – “suures maailmas” küll peagi
Selle lombikse unustad.
Ja siis ka unustad kohe,
Mu tundedgi, õrnemad!

Linda nr. 13, 31. märts 1895, lk 204

Põhjala valgenemine

(Osast Dr. I. Krohni aate järele).

  1. märtsiks 1894.

Põhjalas pikk oli öö!
Pilkane pime kattis sind ju kaua,
Tee sul käis nagu läbi surnuhaua,
Valjud olivad vaevad ja raske töö.
Pikk oli Põhjalas öö!

Öö oli lahkuma visa!
Kuussada aastat oli ta ju kestnud,
Põlved põlvedele olivad vestnud
Kõnet ta kangusest – andnud uut lisa.
Siis tuli Peastja Isa!

Põhjalas hommik koitis.
Ja sõna käis: Et lõpku tondi-talgus,
Ilmugu uue, vaba aja algus.
Mu Põhjala rahvastel’ saagu valgus!
Ja – valgus siis loitis.

Ning näe! Pime Põhjala,
Sai valgustatud; uue päikese sära,
See peletas öö ja udu sealt ära.
Ja vägev valgus äratas unesta
Kaleva rahva ka.

Aastaid kolmveerand sada
Ajaveerul sest nüid mööda on läinud.
Vabaduse valgel Põhjala käinud
Vabana õnne ja õnnistust näinud.
Alganud uut rada.

Pikk oli Põhjala öö!
Kuid kevade päike ju talvek võitnud.
Ta kust’mata kiired võimsasti loitnud.
Veel suvetund tuleb, kui aja täitnud:
Päevaks üsna saab öö!

Õnnistud, Õnnis Keiser!
Europa Isa, rahvaste rahutooja.
Kes Sa Põhjalassegi saatnud sooja.
“Õnnistud” Su nimi, valguse Looja,
Sa Suur A l e k s a n d e r!

H. Prants

Linda nr. 12, 25. märts 1894, lk 177, 178

Kas kunagi?

Ma Ölimäel olin palvel,
Ja nutsin sääl pisaraid, verd,
Ma viibisin öösel valvel,
Et päästa saaks pattudest sind
Oh, kas ka kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Ma kandsin kibuvitsa krooni,
Mind peksti piitsadega,
Mu keha täis vermeid, jooni –
Ma mötlin siis alati sind,
Oh kallis, kas kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Ma kannatin pilget ja teotust,
Sain pölatud igalt poolt,
Ma tundsin piina ja raskust,
Et selle eest päästa sind.
Oh armas, kas kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Veel surres ma palusin: Anna,
Oh isa, andeks ta süü!
Ja taevasse teda kanna –
Sest armus mötlesin sind.
Oh vend, oh öde, kas kunagi
Seda tunned, ja mötled mind?

Maad, taevastgi täitis valu,
Kui kannatin sinu eest,
Ma sellega maksin su völa,
Ja päästsin vande alt sind.
Oh hing, kas kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Sa patune, kallis olid mulle,
Veel taevas Su eest palun ma,
Sääl ase on valmistud Sulle.
Sääl aina ma mötlen sind.
Oh inime, kas kunagi sina
Seda tunned, ja mõtled mind?

Soomekeelsetel ainetel.

Linda nr. 11, 20. märts 1897, lk 173

Talvelaul

Lund ja lund ja ikka lund!
Loodus uinub talve-und!
Külmad hanged katvad maad,
Orud, mäed, väljad, ra’ad.

Sooja tuba omale,
Asutanud inimene.
Lee ees tuld sääl kohendab,
Suveks mõtteid mõlgutab.

Metsalaanes sügavas,
Karu, kõrbekuningas,
Külma kartes pesasse,
Tikkund talve-unesse.

Aga väike varblane
Temal, näe, soe rinnake!
Väike süda tuksub tal,
Vapralt talvekülma all.

Varblane, vaat, siristab
Kuni suvi maale saab, –
Lund ja lund ja ikka lund,
Loodus uinub talve-und.

Soome keelest Yrjö Weijola järele H. Prants.

Linda nr. 1, 20. detsember 1897, lk 18

Rahu täht

Sul verised märgid on otsa ees,
Sa õnnetu mainisugu:
Verd ojana voolas su silma ees,
Verd jänutas ajalugu.

Kes haledust tundis, tend pilgati,
Ja mõniti hoolmata araks,
Kuid sõjameest tõsteti taevani,
Tal kuulsus ja auu sai varaks.

Ja rahu, mis võideti mõõgaga –
Kas oli see tõesti rahu?
Ei vägivald iial ei lepita,
Ei armastus sinna mahu!

Uus valgus siis hakkas meil vilkuma,
Kui välkuva tähe sära.
Ja miljonid pani see hõiskama
Ja vaikima sõjakära.

Suur keiser ju sõdade kadumist
Ja auusamat rahu nõudis –
Küll rahvaste õnneks küll ilma vist
See poole ta pöörda jõudis.

Nii usuti – süda lõi leekima
Ja huilgaval silmil hüüti:
“See eesmärk, oh vennad, eks vaimusta!
See kõrgem, mis ialgi püüti!”

Kuid äikese pilved ju koguvad. –
Ju kostisgi mööga kärin;
Nad kaunima tähe katavad –
Oh, hingest käib läbi värin!

Kuid matku veel pimedus korra maid
Ja segagu tähe sära;
Täht pilvesid pillutab sedamaid,
Ei lootus meil kustu ära. –

Soome keelest Hilja Liinamaa järele vabalt A. J.

Linda nr. 1, 1. jaanuar 1899, lk 4, 5

Vineta*

Soome keele järele M. Lillenupp
(Tulevase VI. Eesti üleüldise laulupidu noodist.)

Nüüd laksusivad laened laenete na’al,
Kus püha linn oli muistsel a’al,
Kus orel hüüdis hellaste
Ja palve tõusis taevasse:
Salve regina!**

Kuid korraga meri kohama –
Ja tuhandel’ avas end hauana:
Vineta ta kurku sääl vausi,
Ja munkade laul, see vaikisi:
Salve regina!

Nii laente sülle langesi siin
Vineta, see kulla ja templite linn!
Üksines sügaval süda ööl
Vineta laulu on kuulda veel:
Salve regina!

* Vineta – tähendab Venede – Vendlaste linn, oli omal ajal kuulus Vendlaste kaubalinn, Vollini saare pääl Läänemeres, 5. aastasajal kõige suurem linn Põhja-Europas; sai a. 1183 maavärisemise läbi hukka.
** Salve regina – ole tervitatud kuninganna, neitsi Maria.

Eesti Postimehe Lisa nr. 41, 13. oktoober 1895, lk 324 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Kodu

Kus Soome lahe kohiseb,
Ta rannal rohi idaneb:
Sääl on mu kallis kodumaa;
Ei teda iial unusta.

Sääl org on armas orases,
Ja lehtpuud lehtvais õilmetes;
Sääl olin nagu laulu-lind,
Kui armu ihal tuksus rind.

Mis tundis hinge sügavus,
Sest laulus lõu lõõritus.
Oh – aga armu sadamas
Mind kodust valu lahutas.

Ehk püha paik küll kaugella,
Kust lahkusin ma nutuga,
Mul siiski sinna mõlgub meel
Veel vaimus paleduse teel.

Ja peaksin ma ilmaski
Veel iial jõudma tagasi,
Siis tahan laulda lustilla:
Oh kallis, kaunis kodumaa!

Soome keele järele M. L..p.

Eesti Postimees nr. 49, 9. detsember 1881, lk 194

Õnnetu arm

I

Oh lumi, märatse,
Too hauda minule!
Mu süda lõhkeja
Sääl tahab hingada.

Kui külm on minu rind,
Siis, lumi, mata mind
Ja unustusega
Mind kinni kata ka!

Jah, lumi, tuisuga
Sa mässa hauala,
Et armu leegile
Jääks surma unesse!

II

Oh õhtu, ime ilus,
Järv, vaikne, laeneta,
Ja võsastiku vilus
Võib armsast hingada!

Mis siis veel mures süda,
Miks ennast kurvastad?
Eks vaigista su häda
Siin lilled lehkavad?

Oh, minu armu tuli
Peab ära kustuma
Sest, raske valu-vili,
Mull tõutad tõuseda!

Soome keele järele M. L..p
Eesti Postimees nr. 40, 9. detsember 1892, lk 2