Laulud 5.

Soome keelest A. Daniel.

Kallis kewade on käe,
Talwe tuisku silm ei näe.
Päike jälle koidab,
Kõrgest taewast loidab.

Päikse walgel,
Ilu palgel
Loodus täiel elu algel.

Wesi ojas weerlemas,
Laene järwes keerlemas,
Kalda poole waub
Sinna ära kaub.

Pajud, haawad
Lehte saawad,
Ploomid juba
Õelmid a’awad.

Põõsad ja puud
Aasad ja ra’ad;
Orud ja muud
Õitsewad maad,
Ime ilusaks kõik lähwad.

Kodu pinnale
Tulnud kewade,
Wiinud talwe mured ära.

Rahwa südame,
Toonud lootuse
Jälle kewadine sära! —

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 221.

Kalewala

Soome rahwa lugulaul (epos).

Kandle tegemine ja mängimine.

Eestistanud M. J. Eisen.

Waga wana Wäinamoinen
Asja lugu arwamaie:
“Nüüd oleks aega mängida,
Laulu lasta, ilu teha,
Sest et olud uueks muutnud,
5       Asjad armsaks arunenud;
Aga mu kannel kadunud,
Rõõm on ära riisutud
Kalade külma koduje,
Lõhede ligi laenesse,
10     Mere haua hoidijalle,
Wellamo mäe hulgale,
Kust ei seda enam tule,
Ahto see anna tagasi!
Oh sa seppa, Ilmarinen,
15    Enna ja eile tagusid,
Tao siis weel korra täna,
Tao mulle raudne reha,
Rehale piid tihedad,
Piid tihedad, wars pikk,
20     Kellega laened rehitsen,
Loogu laiad laened käänan,
Mere rohud need roo’lle,
Kannad lausa laidudelle,
Et ma oma pilli saaksin,
25     Kandle jälle kinni tabaks
Kalade kottu külmasta,
Lõhede juurest laenesta.”
Ilmarinen ise seppa,
Taguja mitme põline,
30     Tagus talle raudse reha,
Waskise warre walmistas,
Piid tagus sada sülda,
Wiissada warre walmistas.
Siis’ap wana Wäinamöinen
35     Wõttis peusse raudse reha,
Astus teeda tillukesta,
Kõndis maada natukesta,
Terasest telgi turjale,
Waskise silla weerele.
40     Seal oli paati, kaksi paati,
Kaks valmista weneda,
Terase sella telgilla,
Waskise silla weerella,
Üks wene uus wene.
45     Teine wene wana wene.
Sõnas wana Wäinämöinen,
Ütles uuele wenele:
“Tule mu wene wetele,
Lootsik lainelle libise,
50     Käewarre käänamata.”
Ilma pöidla pidamata.”
Wene see wenis wetele,
Lootsik libises laenelle,
Waga wana Wäinämöinen
55     Ise aga istus pärasse,
Läks merda mõõtemaie,
Laenid luuaga pühkima,
Loos merelilled loogu,
Rehitses raisad rannalla,
60     Raapis kokku roo ründed,
Roo ründed, kõrkja kõrred,
Iga haua otsis läbi,
Iga laidu katsus läbi,
Ei saanud, ei tabanud
65     Haugi luusta loodud pilli,
Ära riisutud rõõmustust,
Ära kadunud kandlekest.
Waga wana Wäinämöinen
Astus wiimaks koju poole,
70     Pea norus, meeli nukker,
Kübar see taga kullassa,
Sõnus sõna, lausus nõnda:
“Ei ap seda enam ole
Haugi hammaste iludust;
75     Kalaluusta loodud pilli!”
Astudeski aru mööda,
Sammudessa salu serwas
Kuulis kase kurtes nutwat;
Wisa puu wesistawat;
80     Juba liikus ligemalle,
Weeres sinna waatamaie
Küsimaie, kuulamaie:
“Miks sa nutad, kaunis kaski,
Walad wetta, ilus puu,
85     Walge wöö kurdad kurwalt.
Ei sind sõttaje saadeta
Ega taheta taplema.”
Kaski wasta kostemaie,
Ilus puu see wastamaie:
90     “Nõnda muud need mõtlewad;
Mõned ja mitmed arwawad
Elawat minda ilussa,
Rõõmusta minda wiibiwat,
Mina õnnetu hoolitsen,
95     Igawusessa ilutsen,
Kurdan langes kurwastuses,
Ümisen oma muressa.
Oma kurba lugu kurdan,
Oma waest lugu leinan,
100   Kui olen wäeti osata,
Waewane ilma warata
Pahadella paikadella,
Laialdase lagedalla,
Osalised, õnnelised
105   Seda soowiwad alati:
Kena kewade tulewat,
Sooja suwe kätte jõudwat;
Mina õnnetu ometi,
Mina wäeti kordan ikka
110   Oma koorta kooritawat,
Lehed ära lõigatawat.
Sagedasti minu juurde,
Minu wäetima weerde
Lapsed kewade jooksewad,
115   Ilusal ajal astuwad,
Noaga mahlu nülliwad,
Lõhki mu keha lõikawad;
Karjatsed kurjad suwella
Wiiwad mu walge wöökese,
120   Kes kipiksi, kes tupeksi,
Kesse marja wakakeseks.
Sagedasti minu juurde
Minu wäetima weerde
Tüdrukud asuma tulewad,
125   Weerella wallatust teewad,
Lehed päält minult lõikawad,
Oksad wihaks walmistawad.
Sagedasti minda waesta,
Sagedasti mind wäetita
130   Raisu puudeks raiutakse;
Pinnu puudeks pillutakse.
Kolm kord tänawu kewade,
Kolm kord tänawu suwella
Mehed mu alla asusid,
135   Oma kirweida ihusid
Minu pea purustuseks,
Minu hinge wõtmiseski.
See oli minu suine rõõmu,
See mu kewadine kasu;
140   Ei ole talwe paremgi,
Lume aeg ei ole armsam!
Juba ajake aegsastu
Murel minu moodu muudab,
Pea painub alla poole,
145   Nägu see ära kahwatab,
Muste päewi mõteldessa,
Pahu agasid arwates.
Tuul see mulle tuska toob,
Wilu wiletsust ja waewa,
150   Tuul wiib mu kauni kuue,
Wilu wõtab kena waiba,
Nõnda mina wäetikene
Mina wilets kasekene
Jääb ju aina alasti,
155   Ilma riide räbalata,
Wilusse wärisemaie,
Pakasesse paukumaie!”
Wastas wana Wäinämöinen:
“Ära nuta, ilus puu,
160   Lehtis wõsa, ära leina,
Walge wöö ära waewle!
Küll sa saad ka oma õnne,
Elu uue, armsa’ama;
Pea nutad rõõmu pärast,
165   Hõiskad õige õnne pärast!”
Waga wana Wäinämöinen
Kaset pilli walmistama;
Woolitas päewa suwise,
Tegi tööda kandle kallal,
170   Uduse neeme ninassa,
Suitsuse saare serwalla,
Walmistas kandle kereda,
Emapuusta uuta ilu,
Kere kõwalt kase kännust,
175   Emapuu tublist tüwest.
Ütles wana Wäinämöinen:
Sõnus sõna, lausus nõnda:
“Siin on kande kerekene,
Emapuu helkiw ilu;
180   Kust aga naelad saadakse,
Wäänded wälja wõetakse?”
Kaswis tammi tua taga,
Pikk puu põllu peenral,
Tammela oksad tasased,
185   Iga oksalla õunake;
Iga õunal kuldne ratas,
Kuldrattalla käoke.
Kui see käokene kukkus,
Oma wiisikest wilistas,
190   Kulda kukkus kurgust wälja,
Hõbedat woolas nokasta,
Kuldselle mäe künkalle,
Hõbedaselle mäelle;
Sellest naelad kandleelle,
195   Wäänded kasese kerele.
Waga wana Wäinämöinen
Sõnus sõna, lausus nõnda:
“Sain ma naelad kandleelle,
Wäänded need kasest kerele,
200   Weel on wähekese waja,
Wiis keelt kandleelle;
Kust ma omal keeled saaksin,
Hääled enesele tooksin?”
Läks keelta otsimaie,
205   Astus edasi arulla,
Istus neitsike nurmella,
Noori neiu, pea norus,
Ei see neiuke ei nutnud,
Ega just ei ilutsenud,
210   Laulis iseenesesta,
Laulis õhtu ajawiiduks
Ootas peiukest tulewat,
Armasta wõeraks astuwat.
Waga wana Wäinämöinen
215   Sinna kingata kiputas,
Kikiwarwul sinna kõpsis,
Jõudis noore neiu juurde,
Hakkas juuksida paluma,
Ise aga sõnus nõnda:
220   Anna neiu oma juuksid,
Tüdrukuke oma tukka,
Anna juuksid kandle keeleks,
Hääleks uuele ilule!”
Andis neiu oma juuksid,
225   Tüdrukuke oma tuka,
Andis wiis wõi kuus juusta,
Ehk ka seitse sihukesta;
Sellest keeled kandleelle,
Hääled ilu andijalle.
230   Seda wiisi pill sai walmis;
Siisap wana Wäinämöinen
Istus ise kiwi otsa,
Läwele pae peale,
Wõttis kandlekese kätte,
235   Ilu oma ligidalle,
Pööris otsa taewa poole,
Teise otsa põlwe peale,
Hakas hääli awaldama,
Wiisisida wilistama.
240   Sai pilli häälde pannud,
Kallil kandlel hääle annud,
Siis käänis läte alla,
Põlwede pealle põigiti,
Laskis kümmekonna küüni,
245   Wiis sõrmedest wirgasti
Keelte pealle kerkimaie,
Häälte pealle hüppamaie.
Kui siis wana Wäinämöinen
Hakkas mängima kannelta,
250   Käsi kärme, sõrmed kookus,
Pöial tagasi pööratud,
Juba kajas kaunis kaski,
Wõsake waljult wilistas,
Kukkus käokese kulda,
255 Neitsi juuksed ilutsesid.
Sõrmil mängis Wäinämöinen,
Keeltel kajas kannel wasta,
Mäed mürasid, paed paukusid,
Kaljud need wasta laksusid,
260   Kiwid läikisid laenetel,
Sõmerad weella sõudsiwad,
Pädakad ilu pidasid,
Kännud kargasid künkalla.
Kälid, need Kalewa naesed
265   Kirja kudumise keskel,
Sinna jõene jooksiwad,
Wooluna sinna woolasid,
Noored naesed naerusuulla,
Perenaesed rõõmsal meelel
270   Seda mängimist kuulama,
Seda ilu imetlema.
Mis oli mehi ligidal,
Need kõiki mütsid käessa,
Mis oli seal moorisid,
275   Need kõiki käsipõsella,
Tüdrukud wesiste silmega,
Poisid need maassa põlweli,
Kandli hääli kuulamassa,
Seda ilu imetlemas.
280   Ütlesid ühe suuga,
Ühe keelega kiitsiwad:
“Ei ole enne iial kuuldud
Nõnda mahedat mängimist,
Selles ilmas iganeski,
285   Kuu tulla walgeella.
Kostis mahe mängimine,
Kostis kuudegi külasse;
Ei olnud seda elajat,
Kes ei tulnud kuulamaie
290   Seda mahedat mängimist,
Kandle kaunikest kajamist.
Mes oli metsas elajaid,
Küüntelle need kükitasid
Kandle kõla kuulamaie,
295   Seda ilu imestlema,
Ilma linnuk’sed lendajad
Warwastelle püsti tõusid,
Wee kalad mitmet sugu
Rannale äärde ruttasid,
300   Majukesed mulla alla
Peale mulla need muutsiwad,
Käänasiwad, kuulasiwad
Seda mahedat mängimist,
Kandle kaunist kajamista,
305   Wäinämöise wiisisida.
Siina wana Wäinämöinen
Külla mängis mõnusasti,
Helistas kannelt kaunisti;
Mängis päewa, mängis teise
310   Üsna ühte ühtumaie,
Ühe homiku ootesse,
Ühe wöö wöötamiseks,
Ühe hame andemiseks.
Kui ta oma oma kodu mängis
315   Männalises majakeses,
Laed wasta laksusiwad,
Põrmandud wasta paukusid,
Laed laulsid, uksed ulgsid,
Aknad rõõmusta rõkkasid,
320   Kiikus see ahi kiwine;
Põline post see põrises.
Kui ta kõndis kuusikusta,
Marsis maada männikussa,
Kuused kohe kummardasid,
325 Männad mäella mühisesid,
Käbid murule kaalusid,
Okkad otsasta langesid.
Kui ta liikus lehtes metsas,
Wõi kui astus arumaalla.
330 Lehekesed lusti lõiwad
Orud need ilu alalist.
Õied õrnad need hõiskasid,
Lilled lõiwad ladwad nõtku.

Oleviku Lisaleht nr 18, 4. september 1889, lk 281-284

Armastus

Suonio järele Soome keelest. (Helinad Emajõelt.)

“Armastus pole muud kui pettus, wale,
Kui tühi uni, usun wist!”
Nii ilmutas mull sõbra pale
Ja naeris peigmeest õnnelist.

“Kui wale, ärgu ial saagu
Me aru tulewikus tõest;
Kui uni, ärgu äratagu
Mind keegi üles surma õest!”

Oleviku Lisaleht nr 2, 17. märts 1884, lk 26

Noor süda

Nad ütlewad, ma wana
Ei, pole tõsi see,
Küll iga minul kaswab,
Kuid süda on nooreke.

Eks waata, kuda loodus,
On ehtind enese?
Ta noor on ikka aina,
Ei ial wanane.

Küll wahest talw ja sügis,
Tad nagu wanandab.
Kuid tuleb aga kewad’,
Ta kohe nooreks saab.

Nii minu põues lugu
Kui looduses sa näed,
Sääl süda tunneb sooja,
Ei köida t’ad külma wäed.

Ma tunnen elutungi,
Ja lootusid aina weel,
Mu hinges elutseb tuli,
See soendab mind eluteel.

Mis kõrge ja kaunis ja auus,
Selleks täidab mind waimustus,
Ja piisalt põues peidus,
On aina noor – armastus.

Soomekeelest K. H. järele.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 12

Wanataadi jõulud

Waata, walgust pilgub wähe,
läbi akna, pisukse,
Wana, lagunud on tuba,
aina külm ja tahmane,
Wana Peedu üsna üksi,
puhkab waikselt woodisse.
Jõulu-õhtu püha toiduks,
leiwapala söönud ta.

Ärdati ta Taewa Isa
praegu oli palunud:
Surm mul tulema on wisa,
küll ju olen elanud!
Wõta, Issand, ihu, hinge,
oma armu hoole all,
Korista mind ära ilmast,
Saada õndsal’ rahumaal!

Kust need armsad, hellad hääled,
mis tal tungwad kõrwasse?
Õrnalt kajawad nad õuest,
ega unenägu see?
Ei! sest aina selgelt kostwad,
hääled taadi tubaje.
Kuula, hobunegi norskab, –
wõõrad astwad uksele.

Taati ootes uksel aatab,
kes säält sisse tulemas?
Näe, sääl silmab kahte meesta,
kõrwal neiu sihwakas.
“Kiri-isand, Helmi preili!”
Jah, nad on, ja saatjaks kutsar,
kes toob tuppa asju hulk.

Neiu ruttab Peedu juurde,
terwist tooma, sõnu häid,
Jõulupüha tunne sigib,
Peedu tuppa sedamaid.
Kolde teewad tule ruttu,
kirikisand kutsriga,
Neiu süütab kahte küünalt,
laua pääle pölema.

Siis ta puhta lina laotab,
sinna pääle söögid seab.
Mis said enne soojaks tehtud,
et nad maitseks – Helmi teab!
Wana Peedu talutati,
laua juurde õrnal käel,
Terwisid tal jutustati,
oh, see troostis imewäel!

“Taewa Isal suurest armust” –
puhkes wana rääkima,
Kuna pisar paisus silmas –
“olgu tänu lõpmata.
Jah, ma teadsin, Issand Jumal,
wiletsat ei unusta.
Teadsin, jõuluandekesi,
minulegi kannab ka.”

Taat on söönud ­– önnistades,
sirutab käe wälja ta,
Liigutatud meelel suudab,
waewalt söna lausuda:
“Minu ärdam palwe olgu;
Issand wötku tasuda,
Köigil teie eluteedel
önne andku otsata.”

Soomekeelest Wäinöla [1884, Werner Söderström Corporation, luuleantoloogia? – toim.] järele.

Linda nr. 46, 28. november 1896, lk 725

Jöulul

Soomekeelest Olli Wurine’i järele.

Saal on täis hiilgust; Hedwig ja Arnold
Hüppawad ümber jõulupuu:
Ruumi on jooksta, nad mängiwad praegu,
Naeru ja laulu on täis neil suu.
Rikkus on ringi, puudust ei nähta,
Laual on maiusetoidud neil eel.
Rohkesti kingitust saanud nad täna –
Papal ja mammal on helde meel.

Waata seal hurtsikus: Juku ja Manni
Paljastel õlgadel mängiwad!
Wahete wahel loeb isa neil Piiblit,
Kuna nad ühes siis laulawad.
Küünal ja lamp, need annawad walgust ­–
Täna ei peergu nad põleta.
Ema toob putru, nad tänades sööwad, –
Paluwad, heidawad hingama.

Hommikul wara on rahwas ju jalal,
Kiiresti tõttawad kirikuteed;
Jumalakoda on küünalde ehtes,
Kellad – kuis kajawad, kutsuwad need!
Hurtsiku pere, ka nemad on tulnud,
Jutlust kuulda nad tahawad,
Saalis olejad aga weel woodis,
Magusas unes nad magawad!

Linda nr. 44, 27. veebruar 1892, lk 712

Enne ja nüüd

Enne.

Siis lõpuks joogem terwist isamaale!
See wilets mees, kes põhjani ei jaksa! –
Ei tubli tegu palju waewa maksa.
Eks kõik ju soowi oma maale õnne? –
Kuid – oli kokkujoodud wiimne terwis,
Waat, waprad kaitsjad oliwad kõik kraawis!

Nüüd.

Lõpku kihwtijoojad, rahwa surujad!
Nüüd põhjustame kõrge aatewalla
Mis wabastab maad joomakombe wandest.
Kui rahwas karsked aated omandab
Ja salatuhandatena end ühendab;
Siis Eestis õnnepäike paistma saab.

Soome keelest A. Suurkask.

Linda nr. 15, 6. aprill 1899, lk 232

Lagendikul

Mag. M. Heleniuse luuletus.
Eesti keelde H. Prants.

Sulle näitasin oma wara,
Selle ainu, mis omaks mul on.
­– Ta Looja enese loodud,
Suurem kunstnik ta teinud on.

Ja kui seda näitasin Sulle,
Siis näitasin ennastgi ka.
Sul awaldasin õrnemad tunded,
Mu hinge wõisid näha Sa.

“Sääl järw, mis kujutab ta wast,
Ta ümbrus nii wagune, wait,
See kõik on mulle nii kallis,
Ta ainus mu wara-ait.

Kuid siisgi – weel kallimad mulle:
Mu unenäod, tunnete ilm,
Mu kodukoht ja tunded on mulle
Kõigest kallim, mis anda wõib ilm.”

Aga Sina – “suures maailmas” küll peagi
Selle lombikse unustad.
Ja siis ka unustad kohe,
Mu tundedgi, õrnemad!

Linda nr. 13, 31. märts 1895, lk 204

Põhjala walgenemine

(Osast Dr. I. Krohni aate järele).

  1. märtsiks 1894.

Põhjalas pikk oli öö!
Pilkane pime kattis sind ju kaua,
Tee sul käis nagu läbi surnuhaua,
Waljud oliwad waewad ja raske töö.
Pikk oli Põhjalas öö!

Öö oli lahkuma wisa!
Kuussada aastat oli ta ju kestnud,
Põlwed põlwedele oliwad westnud
Kõnet ta kangusest – andnud uut lisa.
Siis tuli Peastja Isa!

Põhjalas hommik koitis.
Ja sõna käis: Et lõpku tondi-talgus,
Ilmugu uue, waba aja algus.
Mu Põhjala rahwastel’ saagu walgus!
Ja – walgus siis loitis.

Ning näe! Pime Põhjala,
Sai walgustatud; uue päikese sära,
See peletas öö ja udu sealt ära.
Ja wägew walgus äratas unesta
Kalewa rahwa ka.

Aastaid kolmweerand sada
Ajaweerul sest nüid mööda on läinud.
Wabaduse walgel Põhjala käinud
Wabana õnne ja õnnistust näinud.
Alganud uut rada.

Pikk oli Põhjala öö!
Kuid kewade päike ju talwek wõitnud.
Ta kust’mata kiired wõimsasti loitnud.
Weel suwetund tuleb, kui aja täitnud:
Päewaks üsna saab öö!

Õnnistud, Õnnis Keiser!
Europa Isa, rahwaste rahutooja.
Kes Sa Põhjalassegi saatnud sooja.
“Õnnistud” Su nimi, walguse Looja,
Sa Suur A l e k s a n d e r!

H. Prants

Linda nr. 12, 25. märts 1894, lk 177, 178

Kas kunagi?

Ma Ölimäel olin palwel,
Ja nutsin sääl pisaraid, werd,
Ma wiibisin öösel walwel,
Et päästa saaks pattudest sind
Oh, kas ka kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Ma kandsin kibuwitsa krooni,
Mind peksti piitsadega,
Mu keha täis wermeid, jooni –
Ma mötlin siis alati sind,
Oh kallis, kas kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Ma kannatin pilget ja teotust,
Sain pölatud igalt poolt,
Ma tundsin piina ja raskust,
Et selle eest päästa sind.
Oh armas, kas kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Weel surres ma palusin: Anna,
Oh isa, andeks ta süü!
Ja taewasse teda kanna –
Sest armus mötlesin sind.
Oh wend, oh öde, kas kunagi
Seda tunned, ja mötled mind?

Maad, taewastgi täitis walu,
Kui kannatin sinu eest,
Ma sellega maksin su wöla,
Ja päästsin wande alt sind.
Oh hing, kas kunagi sina,
Seda tunned, ja mötled mind?

Sa patune, kallis olid mulle,
Weel taewas Su eest palun ma,
Sääl ase on walmistud Sulle.
Sääl aina ma mötlen sind.
Oh inime, kas kunagi sina
Seda tunned, ja mõtled mind?

Soomekeelsetel ainetel.

Linda nr. 11, 20. märts 1897, lk 173

Talwelaul

Lund ja lund ja ikka lund!
Loodus uinub talwe-und!
Külmad hanged katwad maad,
Orud, mäed, wäljad, ra’ad.

Sooja tuba omale,
Asutanud inimene.
Lee ees tuld sääl kohendab,
Suweks mõtteid mõlgutab.

Metsalaanes sügawas,
Karu, kõrbekuningas,
Külma kartes pesasse,
Tikkund talwe-unesse.

Aga wäike warblane
Temal, näe, soe rinnake!
Wäike süda tuksub tal,
Wapralt talwekülma all.

Warblane, waat, siristab
Kuni suwi maale saab, –
Lund ja lund ja ikka lund,
Loodus uinub talwe-und.

Soome keelest Yrjö Weijola järele H. Prants.

Linda nr. 1, 20. detsember 1897, lk 18

Rahu täht

Sul werised märgid on otsa ees,
Sa õnnetu mainisugu:
Werd ojana woolas su silma ees,
Werd jänutas ajalugu.

Kes haledust tundis, tend pilgati,
Ja mõniti hoolmata araks,
Kuid sõjameest tõsteti taewani,
Tal kuulsus ja auu sai waraks.

Ja rahu, mis võideti mõõgaga –
Kas oli see tõesti rahu?
Ei wägiwald iial ei lepita,
Ei armastus sinna mahu!

Uus walgus siis hakkas meil wilkuma,
Kui wälkuwa tähe sära.
Ja miljonid pani see hõiskama
Ja waikima sõjakära.

Suur keiser ju sõdade kadumist
Ja auusamat rahu nõudis –
Küll rahwaste õnneks küll ilma wist
See poole ta pöörda jõudis.

Nii usuti – süda lõi leekima
Ja huilgawal silmil hüüti:
“See eesmärk, oh wennad, eks waimusta!
See kõrgem, mis ialgi püüti!”

Kuid äikese pilwed ju koguwad. –
Ju kostisgi mööga kärin;
Nad kaunima tähe katawad –
Oh, hingest käib läbi wärin!

Kuid matku weel pimedus korra maid
Ja segagu tähe sära;
Täht pilwesid pillutab sedamaid,
Ei lootus meil kustu ära. –

Soome keelest Hilja Liinamaa järele wabalt A. J.

Linda nr. 1, 1. jaanuar 1899, lk 4, 5

Vineta*

Soome keele järele M. Lillenupp
(Tulewase VI. Eesti üleüldise laulupidu noodist.)

Nüüd laksusiwad laened laenete na’al,
Kus püha linn oli muistsel a’al,
Kus orel hüüdis hellaste
Ja palwe tõusis taewasse:
Salve regina!**

Kuid korraga meri kohama –
Ja tuhandel’ awas end hauana:
Vineta ta kurku sääl wausi,
Ja munkade laul, see waikisi:
Salve regina!

Nii laente sülle langesi siin
Vineta, see kulla ja templite linn!
Üksines sügawal süda ööl
Vineta laulu on kuulda weel:
Salve regina!

* Vineta – tähendab Wenede – Wendlaste linn, oli omal ajal kuulus Wendlaste kaubalinn, Wollini saare pääl Läänemeres, 5. aastasajal kõige suurem linn Põhja-Europas; sai a. 1183 maavärisemise läbi hukka.
** Salve regina – ole terwitatud kuninganna, neitsi Maria.

Eesti Postimehe Lisa nr. 41, 13. oktoober 1895, lk 324 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)

Kodu

Kus Soome lahe kohiseb,
Ta rannal rohi idaneb:
Sääl on mu kallis kodumaa;
Ei teda iial unusta.

Sääl org on armas orases,
Ja lehtpuud lehtwais õilmetes;
Sääl olin nagu laulu-lind,
Kui armu ihal tuksus rind.

Mis tundis hinge sügawus,
Sest laulus lõu lõõritus.
Oh – aga armu sadamas
Mind kodust walu lahutas.

Ehk püha paik küll kaugella,
Kust lahkusin ma nutuga,
Mul siiski sinna mõlgub meel
Weel waimus paleduse teel.

Ja peaksin ma ilmaski
Weel iial jõudma tagasi,
Siis tahan laulda lustilla:
Oh kallis, kaunis kodumaa!

Soome keele järele M. L..p.

Eesti Postimees nr. 49, 9. detsember 1881, lk 194

Õnnetu arm

I

Oh lumi, märatse,
Too hauda minule!
Mu süda lõhkeja
Sääl tahab hingada.

Kui külm on minu rind,
Siis, lumi, mata mind
Ja unustusega
Mind kinni kata ka!

Jah, lumi, tuisuga
Sa mässa hauala,
Et armu leegile
Jääks surma unesse!

II

Oh õhtu, ime ilus,
Järw, waikne, laeneta,
Ja wõsastiku wilus
Wõib armsast hingada!

Mis siis weel mures süda,
Miks ennast kurwastad?
Eks waigista su häda
Siin lilled lehkavad?

Oh, minu armu tuli
Peab ära kustumam
Sest, raske walu-wili,
Mull tõutad tõuseda!

Soome keele järele M. L..p
Eesti Postimees nr. 40, 9. detsember 1892, lk 2