Geibeli laulud

Jaan Parwe ümber pannud.

Mu süda on kui pome öö,
Kui puude mühin metsas;
Kuu tõuseb üles pilwe alt
Nii hiilgawalt,
Ja waata, mets on waik ja mühin otsas.
See kuu sa oled, armuke;
Oh, saada silmaläiki
Üks ainus kord mu pääle ka.
Täis rahu sa,
Mu tuksuw süda rinnas ka jääks waiki.

 Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922

Geibeli laulud

Jaan Parwe ümber pannud.

Sa niiske suwe-õhtu,
Kui armas mulle sa!
Weel taewast katwad pilwed
Ei tähti näha ka.

Kui piiga pehme musu
Nii soe ja õrn on õhk;
Alt orust tõuseb üles,
Nii magus lille lehk.

Ma tahaks laulu luua,
Mis selle sarnane;
Kust telda sarnast kõla,
Mis tume, õrnake?

Olevik nr. 37, 10. september 1890, lk 922

Geibeli laulud

Jaan Parwe ümber pandud.

Meil nagu tormi tuulel
Aeg kiirest’ mööda lääb,
Kui huule seisab huulel,
Rind rinna äärde jääb. –
Ilm läheb pilwe ruttu,
Torm tulemas ka siis –
Rõõm weike, rohkest nuttu,
Nii armastuse wiis!

Arm palgaks saadab paha
Ja kurbdus on ta and;
Kuid lahkuda ei taha,
Kes korraks kokku saand.
Sest kergem siisgi kanda
On kurwastus ja piin,
Kui ialgi ei tunda
Üht sarnast õnne siin.

Olevik nr. 36, 3. september 1890, lk 902

Luige laul

Geibeli järele L i n n u k e.

Õrn roosikene tõuseb
Weeüssast ülesse!
Ta lehed wärisewad,
Nupp on kui lumeke.

Kuu puistab hõbewalgust
Nii rohkest rohusse,
Ja puistab omad kiired
Weeroosi rüpesse.

Wees ujub roosi ümber
Üks walge luigekem
Ja laulab õnnewiisi,
Silm weereb lillele.

Ta laulab õnnewiisi
Ja laulab otsata:
Oh õieke nii walge,
Kas aru saad sest sa?

Olevik nr. 19, 11. mai 1892, lk 402

Pühade tundmus

Kuis ülendad sa waimu pörmuwilust,
Sa kullast säraw kewadene päik’!
Ilm hiilgab nagu lehtla rõõsast ilust –
Kus ial astun – öitswa lille läik!
Mind meelitamas metsa saladusse
On ihaldawalt hõiskaw linnu-koor;
Nii sammun jälgedeta sügawusse,
Kus ringi roheline metsaloor.

Mis magus õhk siin tõuseb lilleluhas,
Kus loodus sajakordselt sigineb
Ja kaugelt tornilt kella hääl nii puhas
Säält õhulaintel lahtelt ligineb.
Ja puude ladwul heljub mahus müha –
See ohwri õhk käib taewawõlwini –
Ma tunnen nüüd, et siin see paik on püha,
Ja sõnatumalt wajub põlwili.

Ma tunnen eluwaimu tulekeeli
Siin mööda lehwiwat mu otsa eest:
Auukartus täidab täitsa minu meeli
Siin ajalikust mõista igawest.
Ei mõte enam palwe sisse mahu –
Kaob wärwiilu päik’se helgissa,
Ja minu rinnas hingab önnis rahu,
Mis ühtgi tunnistust ei tarwita.

E. Geibel’i järele Elise Aun.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 3

Kui mõtlen

Kui mõtlen waiksel öösel
Su pääle üksinda,
Siis käib mu hingest läbi
Kui armas on kandlimäng,
Nii kallist salarõõmu
Wõib harwalt leida hing.

Mu süda on kui sõrmus,
Mis kullast walmistud,
Sa olend nagu pärli
Ta sisse palmistud.
Nii nagu pärli kullas
Nii läigid sina sääl
Ja kannad mind kah sala
Su oma hinge pääl.

Sull’ õhkan tänu, armsam
Ma selle õnne eest;
Kõik lilled tooks ma tänuks,
Sull’ õitswa oru seest;
Nii palju kui sääl õisi,
Nii tihti mõtlen sind,
See käib mu hingest läbi,
Teeb õnnelikuks mind.

E. Geibeli järele M. Pukits.

Linda nr. 28, 6. juuli 1899, lk 460

Kui lahkuwad kaks südant

Emmanuel Geibel’i järele: Leeni

Kui lahkuwad kaks südant,
Kes kord end armastand,
Siis tundwad walu hirmsat,
Kuis pole suuremat.
Mis kurbtust kõlab sõnadest:
Jäe Jumalaga igawest!
Kui lahkuwad kaks südant,
Kes kord end armastand.

Kui esmalt sain ma tunda,
Et lõhkeb armastus:
Siis just kui kauks päewa
Mull päik’se heledus.
Mull kõlas kõrwus imelest:
Jäe Jumalaga igawest!
Kui esmalt sain ma tunda,
Et lõhkeb armastus.

Kui kewade on katkend,
Küll tean ma, mis seal süid,
See huule, mis mind suut’lend,
On tumm ja külm ju näib.
Üht sõna kuulsin weel selgest:
Jäe Jumalaga igawest!
Mu kewade on katkend,
Küll tean ma, mis seal süid.

Linda nr. 18, 4. mai 1891, lk 293