Mängumees

A. v. Chamisso järele G. Õis.

Mõis mäel on lusti ja lõbu sees,
Sest praegu seal pulmapidu on ees;
Kõik hõiskawad õnnel, puhumas pill,
Kuid mõrsja on nukker kui närtsind lill.

Ta närtsinud sellel’, kes meeles tal weel,
Kuid pole ta peigmees siin pulma teel:
All kõrtsis istub ta hulga ees
Ja wiiulit mängib müra sees!

Ta mängib ja pää läheb halliks tal,
Kõik keeled katkewad kärinal,
Ka wiiul wiimati kukub käest.
Ehk hoiab küll kinni kõigest wäelt …

Küll kole, kui nõnda tuleb surm,
Kui süda on soe ja nooruses nurm:
Ei suuda seda siin waadata ma,
Wõi muidu wast arust jään ilma ka. –

Miks sõbrad sõrmega näitate mind!
Oh hoia Issand, ma palun sind,
Et mõistust ei kaotaks ma elu sees;
Ole ise ka waene mängumees!

Olevik nr. 15, 11. aprill 1894, lk 348

Naese armastus ja elu

(A. v. Chamisso järele L. G.)

Magus sõber, waatad
Imestades mind,
Ei sa tunne seda,
Mis mul tunneb rind!
Ei sa tea ial
Kuis wõin nutta ma,
Mis mu põue liial
Täitnud lõkena!

Kuis mu rinnas tundmus
Arusaamata,
Et ei sõnadega
Suuda seleta!
Tule, pääke peida
Minu rinnale,
Kõike rõõmu hüüda
Wõin siis sinule.

Juba mõnda asja
Emalt nõudsin ma,
Hella ema ütles
Kõik, mis teadis ta:
Örnalt mulle õppas
Kätki seadimist,
Kui mull’ kõrgelt antaks
Päewa õnnelist.

Nüüd sa põhjust tead
Miks wõin nutta ma;
Ehk ei wöi sa näha
Pisart langema?!
Ära kaugel mine
Pökswalt rinnalta,
Et ma kindlamine
Sind wöiks pigista!

Siin mu sängi ligi
Ruum on kätkile,
Kus mu unenäoke
Jöuab ilmsile;
Kiigest koidu-kumal –
Sinu sarnane –
Wäike önne-jumal.
Naerab minule!

Linda nr. 38, 23. september 1894, lk 606, 607

Lättel

Chamisso järele.

Meie lätte puude warjul,
Kaunis kaugel majast ta;
Keda seal küll linnud laulwad,
Seda ei wõi ütelda.

Neiu tulli lätte juure
Lumi wallge ämbriga,
Tahtis jälle kodu minna,
Noort meest lättel nägi ta.

Kaua nad wist jutustasid,
Neid jäi hiljaks tulemata.
“Armas ema, ära nuta,
Sinu kässku täitsin ma.

“Ämber olli kerrge minnes,
Rasske olli tulles ta,
Kuida seal ka linnud laulwad,
Ema, tõest’ ei tea sa.”

J. Leppik.

Linda nr. 9, 13. september 1889, lk 371

Naisterahhwa armastus ja elu

A. v. Chamisso järele J. Leppik

Korra teda nägin,
Nüid ma rahuta;
Kuhu iial waatan,
Tead näen ma;
Nagu lausa unes
Tema pilt mu ees,
Tõuseb pilknes pimes
Üles iganes;

Muidu kõik kui kadund
Ümberringi on:
Õede mäng ei ole
Enam minu õnn,
Tihti nutaks mina
Kambris üksinda;
Korra nägin teda,
Nüid ma rahuta.

2.

Tema kõige kenam noormees,
Kuis nii helde, kuis nii hea!
Armsad huuled, selged silmad,
Julge meel ja mehe pea.

Nenda nagu selges sinas
Selge, ilus täheke,
Nenda tema minu taewas
Paistis kõrgel kauniste.

Rända, rända oma rada!
Sinu hiilgust waatan ma,
Alanduses waatan teda,
Õntsalt kurwa meelega.

Ära kuula waikest palwet,
Mis ju õnneks palun ma;
Ei sa tohi teenjad kuulda,
Taewatäht, kes uhke sa!

Paljalt suurest sugust neiu
Wõib ju õnne ülenda;
Õnne tahan soowi talle;
Tuhat korda soowida.

Rõemus olen siis ja nutan
Õnnis, õnnis, õnnis olen ma;
Lõhkebki mu süda rinnas,
Mis sest, las’ ta lõhkeda.

3.

Ei seda taha küll usku’,
Ma olen und ehk wast näind;
Kuis oleks ta teiste hulgast
Mind kõige paremaks teind?

Mull on kui oleks ta rääkind:
Ma sinu igawest’ –
Mull on – ma unustan ikka,
Ei ole see nenda wist.

Oh wõiksin ses unenäus surra,
See õnnist surma ma juua,
Ta rinnala uinuda,
Ja pisaraid walada!

4.

Sa sõrmus minu sõrmes,*
Mu kuldne rõngake,
Ma muljun sind wagaste huultel’
Ja wagaste rinnale.

Kui unustasin ära
Ma lapsepõlwise a’a, –
End leidsin üksinda, kadund
Siin otsata oru sees ma.

Sa sõrmus minu sõrmes
Siis näitsid nägusat äärt,
Mu silmale selgeks tegid,
Mis elus on otsata wäärt.

Ma tahan elada temal’
Ja täitsa olla ta,
End tunnen mina tema läigis,
Kui õntsuses elama.

Sa sõrmus minu sõrmes,
Mu kuldne rõngake,
Ma muljun sind wagaste huultel’
Ja wagaste rinnale.

5.

Aidake õeksed
Rutuste ehti’,
Aidake õnnelist mõrsjad nüid!
Palmige mulle
Aljas pärjake, ülem hüid!
Juukste peale,

Ollin ju õnnis,
Hõiskas mu süda,
Kallima kaenlas kadunud waew!
Siis weel hüidis,
Igatsus rinnas,
Et ju oleks käes pulmade päew.

Aidake õeksed,
Aidake täna
Kartust südamest kautada.
Et ma tad lahkest’
Wastu wõin wõtta,
Õnne ja rõemu hallikas ta.

Ollid ju, kallis,
Tulnud ja mulle,
Paistad armsaste, päike, sa!
Palwes siis mina,
Alandes tahan,
Issand, sinu ees kõndida.

Puistake, õed tall’,
Puistake lille,
Et wõib õiedel kõndida!
Aga õeksed,
Kurwaste ütlen:
Teist pean ma lahkuma!

6.

Kallis sõber, waatad
Imestates sa,
Ei sa seda mõista,
Kuidas nutan ma;
Lase niiske pärli,
Ime ehe küll,
Rõemu selgelt weerda
Palge peale mull’.

Oh kui hirmul süda,
Oh kui taewalik!
Wõiksin sõna leida,
Mis sull kohalik!
Tule pane palge
Minu rinnal’ sa,
Siis sull kõrwa sisse
Rõemsalt räägin ma:

Emalt järel küsisin
Mõnda asja ma,
Hea ema püidis
Mull kõik seleta;
Tema ütles mulle,
Nagu tuttaw ta,
Pian warsti hälli
Muretsema ma.

Tead nüid silma piisad,
Mis wõin nutta ma,
Piawad, mees, sull jääma
Ikka teadmata.
Jää mu rinna najal,
Ole minuga,
Et ma wõiksin ikka
Su peal tueta.

Siin, mu woodi kõrwal
Kätkil ruumi on,
Kus mull waikselt olles
Unenäus on õnn.
Hommik tuleb kätte,
Uni tõeks saab,
Mull ta seest su kuju
Wastu naeratab.

7.

Mu südamel ja mu rinna na’al
Sa rõem ja ilu mull igal a’al.

Tõest õnnistus on arm ja armastus õnn.
Nii ütlesin ma ja nenda ta on.

Õnn enne olli mu hüid,
Weel palju enam aga nüid.

Kes hoiab last ja imetab,
Laps ainult seda armastab.

Üks ema paljalt seda teab,
Kuis armastus siin südant piab.

Oh, kahju mehest tunnen ma:
Tall ema arm on tundmata.

Sa waatad mu peal’ ja naeratad ka,
Mu armas, armas ingel sa!

Mu südamel ja mu rinna na’al
Sa rõem ja ilu mull igal a’al.

8.

Nüid esimest kord walu teinud sa,
See aga sund.
Mees, walju magad rahuga
Sa surma und.

Lesk waatab maha alla kurwalt,
Ilm tühi paik.
Ma eland, armastanud rohkelt
Nüid lõpnud kõik.

Ma tahan jälle waikselt mõtelda,
See minu ilm.
Seal näeb sind mööda läinud õnnega
Mu leinaw silm.

9.

Mõtted omast päiwest,
Mis ju kaugel nüid –
Tütar, armas tütar,
Minu kallis hüid,
Enne, kui mind hüitud
Hauda hingama,
Tahan tõe sõnu
Sulle rääkida.

Hallid minu juuksed,
Wäetiks jäänud ma,
Ollin, nagu sina,
Noor ja ilus ka,
Armastasin nenda,
Olin mõrsjagi,
Ja ka sa jääd wanaks,
Nagu minagi.

Ära aega waata,
Las’ ta lennata,
Aga tõde nõua
Ilma lõpmata;
Ütlesin ma korra,
Nenda ta ka on:
Õnn on armastus
Ja armastus on õnn.

Panin, kes mull armas,
Hauda hingama, ­–
Armastus mull jäänud
Rinnas muutmata.
Oligi mull rõhkust,
Waewa eluteel,
Siiski kindel olli
Ikka minu meel.

Enne kui ma läinud
Hauda hingama,
Tahan tõe sõnu
Sulle rääkida:
Kui sa tunned häda,
Pane kindlaks meel,
Olgu armu walu
Siis sull kallis weel.

* See laul on “Eestitastatud laulude” hulgas ära trükkitud, aga siit ei wõi tema wälja jääda.

Linda nr. 2, 15. november 1887, lk 63, 64, 65, 66

Kuda saladused ilmsiks saawad

Saksa lauliku Chamisso laul.

Suud andes me seisime õues,
Ei keegi meid näinud seal,
Kuid tähed, need seisivad taevas
Ja waatsiwad wagusi pealt,

Üks täht on nüid maha langend
Ja kõnelnud merele,
Ja meri on aerul’ öelnud,
Aer laewamehele.

Ja seda kallimale
On laulnud laewamees,
Nüid igas uulitsas juba
See kõlab wiisi sees.

Gr.
Eesti Postimees nr. 17, 2. mai 1892, lk 2